RaRa kolimisblogi | Eesti Rahvusraamatukogu

RaRa kolimisblogi

Loe ka: I osaII osa | III osa | IV osa

V osa: Unistus

Kustas Budrikase illustratsioon: rahvusraamatukogu raamatud logistikakeskuse riiulitel

Uks on just sulgunud ja välismaailmast äralõigatud ruumis valitseb haudvaikus. Riiulid on raamatukaste täis. 
Ühest neist kostub õrnalt helisev hääl: "Täielik pimedus. Seda on raske taluda."
"Ilmselt sureme siia ära," reageerib keegi kähiseva häälega. 
"Oleme surematud," kostub seepeale enesekindel ja selge hääl.
"Keegi pole surematu," sekkub kähisev hääl.
Õrn hääl elavneb: "Äkki keegi ikka on? Aristoteles, Sokrates – nende teosed on ju siiani alles."
"See vaade vajab pisut korrigeerimist, või isegi tugevasti," alustab manitsemist kähisev hääl, kuid selge hääl katkestab: "Mida te vaidlete asjade üle, mis teist nagunii ei sõltu."
Kähisev hääl ärritub selle peale: "Kes sa siin selline oled, et hakkad mind õpetama?"
"Väike Merineitsi. Muinasjutud ja lood". Minu isand on Hans Christian Andersen."
Kähisevasse häälde lisandub üllatust: "See on nüüd küll ootamatu, et "Väike Merineitsi" on aastateks kasti pakitud. Kas sind siis enam ei loeta?"
"Seda ma ei saa väita," vastab Väike Merineitsi. 
"Mind ikka ka loeti, aga nüüd olen siin," ohkab kähisev hääl. 
"Seda tuleb hinnata, et keegi sind pidevalt ei katsu," kõneleb selge häälega Väike Merineitsi, kelle trükiaasta jääb kopikate aegadesse. Tagakaanele on kirjutatud hind 4.60 kopikat.
"Katsumisest mina draamat ei teeks. Mida rohkem loetakse, seda kuulsamaks saab," jagab kähisev hääl oma elutarkust. 
Õrn ja kaunis hääl on muutunud kurvaks: "Mina isegi ei unista kuulsusest."
"Kes su looja on?" uurib kähisev hääl. 
"Ilus ja töökas emand," vastab õrn hääl. 
"Sellest jääb väheks," muutub kähisev hääl hindavaks. 
"Kes sa sihuke oled, et eksperdina esined?" tunneb õrn hääl huvi. 
""Viiskümmend halli varjundit". E. L. James," tuleb küsijale kiire vastus.
Väike Merineitsi: "Sind on siis ka remondi ajaks kokku pakitud? Kõik on ju sind lugeda tahtnud."
"Ilmselt on see saatus," teab Viiskümmend Halli Varjundit ja väljendab seda talle omasel kähiseval häälel. 
"Ma tean, et enim nõutud teosed viidi asenduspinna riiulitele," kõneleb Väike Merineitsi.
Õrn hääl: "Mina pole veel kunagi tundnud, et keegi seisab lugemise järjekorras minu pärast."
"Kui sa kunagi nõutuks saad, tuleb päris palju jõhkrat kriitikat kannatada," hoiatab Viiskümmend Halli Varjundit. 
"Kui me oleme head, saame ikka kiitust ka," kommenteerib Väike Merineitsi. 
"Ise olen jõudnud järeldusele, et kui mind on müüdud üle maailma enam kui 65 miljonit, siis järelikult on minus midagi, mis on hea," uhkustab Viiskümmend Halli Varjundit. 
"Mina olen vaevu oma emandale väljaandmiskulud tagasi saanud," kõneleb õrn hääl.
"Kes su emand on?" küsib Viiskümmend Halli Varjundit.
"Nagunii te ei tunne teda."
"Iga emand võib ajas oma tuntust kasvatada. Vahel tuleb lihtsalt pikemalt oodata," lohutab Väike Merineitsi.
"Ootamisest ainult ei piisa, meeskond peab tegutsema," õpetab Viiskümmend Halli Varjundit. 
"Minu nimi on "Puudutatav". Emand on Anne-Mai Tevahi," tutvustab õrn hääl.
Seejärel kostub eemalt uus vaikne hääl: "Keegi peaks su emandale ütlema, et väga hästi tõstab kuulsust skandaal.
"Puudutatav: "Kes seal räägib?"
""Euroopa Liit – skeptiku vaatenurk". Kalle Kulbok."
Samast suunast kostub veel teinegi hääl, vaatamata kaugusele on see vali: "Mina ei ole nõus selles kastis olema ligi neli aastat koos selle sinise haleda brošüüriga. Ta pole isegi raamat."
ELi Skeptiku Vaatenurk: "Midagi on ette heita minu paksusele või?"
"Ma tahaksin kaebust esitada," jätkab valju hääl. "Kas keegi teab, kuidas see siin käib?"
"Oot, oot. Kes sa sihuke üldse oled?" nõuab ELi Skeptiku Vaatenurk.
"Ma olen kõvaköiteline raamat."
"See, et mul pehmed kaaned on, ei vähenda mu sõnumite väärtust." 
"Lepime kokku, et kõigi heaolu huvides ei hakka me tüli kiskuma. Me peame siit välja saades heas vaimses vormis olema," muutub Väike Merineitsi nõudlikuks. 
"Kuulake, mis minusse on pandud: "Su südame sügavasse kaevu ma uppumisest pääsesin vaevu"," tsiteerib oma ridu teiste rahustuseks Puudutatav. 
"Ma pean kahetsusega nentima, et mina ei kavatse leppida solvamisega," teatab ELi Skeptiku Vaatenurk. 
"Katsume faktid selgeks teha. Brošüür ei ole raamat, see on pelgalt trükis," võtab kõvakaaneline raamat pedagoogitseva hoiaku. 
"Olete te kõik ikka olukorra tõsidusest aru saanud? Kuni aastani 2025 ei vahetu siin ilmselt isegi õhk mitte kellegi ümber. Palun arvestagem üksteisega," kutsub Väike Merineitsi kõiki korrale.
"Lubage end tutvustada," jätkab rahulolematust üles näidanud kõvakaaneline raamat. "Ma olen Kulle Raigi "Vikerkaare värvide" säilituseksemplar ja kui te pole veel aru saanud, siis mulle on tagatud seadusega õigus säilida." 
"Säilituseksemplaridele ei ole selles logistikakeskuses erikohtlemist ette nähtud," sekkub uus hääl.
"Huvitav, kuidas ma teada saaksin, kas mina olen säilituseksemplar," arutleb Puudutatav. 
"See on enamasti kaane sisse koodina kirjutatud," kostub kõvakaanelise hääl.
"Kahju, mul polegi mingit privileegi, olen see tavaline mõttetu kaitseta raamat," jääb Puudutatava hääl kurvemaks. 
"Ükski raamat ei ole mõttetu. Sa ei tohi anda sellisele mõttele ainsamatki eluvõimalust. See, mis sinus peitub, pole asjata trükivalgust näinud. Sinus on sisu, millega toidad kultuuri, rikastad maailma ka siis, kui laenutuse numbrid edetabelitesse ei vii. Aitad leida inimestel teed oma sisemusse, tõe juurde, näha maailma laiema pilguga," kõneleb eemalt uus tundmatu hääl. 
Puudutatav ohkab kergelt: "Kas oled ise seda kõike juba saavutanud?"
"Mul on hea meel vastata, et ei veel, sest minule antud aeg on kulgemine läbi erinevate ajastute päeva, mil teised raamatud on valmis pakkuma seda, mida inimene vajab."
Puudutatav: "Ma tahaksin sinuga ühes kastis olla, hea salapärane raamat. Sa tundud nii ilus ja tark."
"Siin pole mingit salapära, kes rääkis: vanameister hullutamises. Ta on minu kõrval. "Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin", Paulo Coelho. Kui me üldse saladusest räägime, siis saage minuga tuttavaks. Mina olen "Mõistatuslik Muinas-Eesti". Minu emand on Maie Remmel. Ja ma tahan teile meelde tuletada, et meid on siin üle 3 miljoni! Kui kõik hakkaksid siin kaste vahetama, keerutate mõttetut tolmu üles. Mul on allergia kõige mõttetu suhtes. Kõigil on mõistlik leppida oma kohaga, sest nii leitakse teid hiljem üles, kui tolles uues uhkes hoidlas hakatakse kaste lahti pakkima."

Signe Heiberg

 

 

 

I osa: Gutenbergi galaktika

Täna on maja õhus teist hõngu. Käes ongi see päev, millest on väga pikalt kõik rääkinud. No, kas peate ikka vastu, küsivad Tõnismäe arhitektuuripärli fuajee ainulaadsed püramiidikõrgustele lähenevad seinad, tõsi, seda minu mõtetes garderoobi juures pingil istudes.  

Ehk vaid fuajee trepikäsipuud võiks paekivist laotud seinu oma informeeritusega üle trumbata. Eks igas hoones tuleb ju arhitektil anda just neile parem positsioon inimese suhtes. Kui palju võib olla neid kordi, mil rahvusraamatukogu metalsest trepikäsipuust kinni hoides on avaldatud siin kellelegi saladusi või tehtud avastusi?  

Maa pöörleb ümber oma telje 1600 km/h. Ümber galaktika liigume tänaste arvutuste järgi 788 578 km/h. Universumi paisumise kiirus ületab valgusekiiruse. Kõik see on ultraväike killuke teadmistest, mida siit majast on saadud, kui käsipuudele toetudes on nendel hallidel trepiastmetel kusagile liigutud. Kui käsipuud saaksid vaid tunda uhkust, kellele on nad tuge pakkunud elus edasiliikumisel.

Need samad trepikäsipuud asuvad keset Gutenbergi galaktikat, mille teljeks on lõputult uuenev eesti kultuur. See on mõte, mis kuulub president Lennart Merile, kes aastal 1993 pakkus, et Eesti Rahvusraamatukogu ongi nagu see võimas Marshall McLuhani Gutenbergi galaktika.  

Kõlab suursuguselt! Kuid selles ütluses ei olnud mitte ainult avamise pidupäevale omast suurust. Selles oli samuti omajagu nõudlikkust ning lootust, et Eesti pärandkultuuri hoidja ja koguja oleks aegade lõpuni iga külastaja jaoks see telg, mille ümber keerleb inimelu. 

Kolimine! Kolimine! Kolimine!

Tänased mõtted rahvusraamatukogu majas on pragmaatilisemad. Kui lasta fantaasial veel hetkeks lennata, siis trepikäsipuud võiks kuulda arutelusid, kuna ja kuhu tulevad kolimiskastid või kes saab keda pakkimise graafikus asendada.  

Aatriumis jalutavad näitust “Maja vana ja uus algus “ vaatama tulnud kaks daami. Rahvusraamatukogul tuleb välja tuleb kolida ju siit pikaks ajaks, aga mis see siis ära ei ole. Palju suuremaid asju juhtub maailmas, on üks nendest optimistlik. Kaaslase ilme reedab, et tema ei jaga seda optimismi. Daamid istuvad maja lähedal olevale pingile.

Kustas Budrikase illustratsioon

Majas on tunda nukruse hõngu. Isegi kui üürikodu peaks olema tingimuste poolest parem, ei ületa see üle emotsioone, mis inimesel on armsaks saanud kodus, kus kõik on oma käe järgi paika sätitud ja naabritegagi tuttavaks saadud. Igaüks meist tunneb kodutunnet küll isemoodi, aga kurvastame me ikka ühtemoodi. Kui me just iseseisva elu ootel noorena oma vanematekodust üüripinnale ei koli.     

Oleks veel, et kolida saaks vaid ühe kummuti ja mõne riideesemega. Kolida tuleb üle kolme miljoni raamatuga. Lisaks veel suured ja väiksed seaded, restaureerimiskeskuse raamatute pesemise vannid, kuivatusrestid, digiteerimiskeskuse hiiglaslikud seadmed, sajad riiulid, kartoteegikapid, printimisseadmed, konverentsi ja näituste tehnika ning sajad igapäevatööks vajalikud asjad, rääkimata arvutitest ja mööblist.   

Maa aga kihutab galaktikas ikka omas tempos edasi. Igas tunnis liigume väidetavalt 788 578 km. Tundub, et ka kolimine on see protsess, mida miski ei muuda. Algab raamatute ja inimeste väljakolimine oma armsaks saanud Tõnismäe kodust üürikodusse. Kavatsen sel silma peal hoida, sest aatriumiseinad ja trepikäsipuud ju ise rääkida ei suuda.

Silmaja

Silmaja on tegelane, kes on uudishimulik kaasaelaja kolimissündmustele.
Kuidas suur kolimine hoogu kogub ja hoos püsib ning mismoodi kõik hiiglaslikud seadmed uksest välja mahuvad või kuidas jõuavad uutesse kohtadesse miljonid raamatud, sellest kavatseb Silmaja oma uutes lugudes jutustada. 

Oktoobris 2021

II osa: Filantroop pingi all

„Kastidesse pakitakse kolm ja pool miljonit raamatut“, teatab malbe raadiohääl minu köögis. „Aga kes on need raamatud kokku lugenud?” vaagin laual oleva kirju teetassi taga teekotikest kuumas vees leotades.  
Piiksude heli katkestab mõtte. Kes see nüüd siis sõnumineerib? Lähen jopetaskust oma nutikat otsima. Ekraanil on kõigest kaks meeldetuletust: osta pilet poksimatšile ja mine trenni! Otsustan, et inimene ei pea alluma tehisintellektile. Ta on siiski iseseisev ja võib vabalt vahest ka oma südant kuulata. Sean sammud Tõnismäe rahvusraamatukogu poole, et veel hingata sisse seda õhus hõljuvat nähtamatute osakeste kooslust, mille mõju on vaatamata ümbritsevale hallusele seletamatult kirgastav.  
 
Kohtumine turvaga 
Fuajee peaukse juures seisab tuttavaks saanud turvamees, kes pöörab pilgu minu poole. Tema nina ja suud katab nagu teistelgi siin fuajees tume riie, mis ulatub kõrvadeni. Ta hakkab vaikselt minu suunas liikuma.  

„Kui need raamatud laduda kõik küljed koos ühte rivvi, pidi selle pikkus olema 51 kilomeetrit,“ kõneleb telefoni üks lühemat kasvu sale naine, kes minust mööda pruunide kastide poole tuiskab, ja lisab oma vestluskaaslasele tähenduslikult: „Selleks tuuakse siia 106 000 pappkasti.“  

Turvamees tahab mind vist kõnetada. Kohendan oma maski. „Täna veetakse majast välja ainult lahtimonteeritud riiuleid ja hübriidskännerit,“ ütleb ta sõbralikult, nagu mäletaks, et pean kolimisblogi. „Deponeeritud kunstiteoseid viiakse tagasi omanikele, 70 teost viiakse KUMUsse ja Wiiralti galerii linnamuuseumisse.“ Tore siis ju, et raamatud on veel alles, mõtlen, ja ei saagi aru, miks ma rõõmustan. Miks mul üldse peaks olema midagi selle vastu, et raamatud siit välja kolitakse.  
 
Mitu kolimisautot otsivad parkimiseks kohta maja peaukse ees. Vaatepilt leiab mu mälusopist üles emotsiooni, kuidas me lihtsate inimestena võime ühel hetkel olla osa suurest narratiivist, mis sest, et sageli märkamatult ning teadmiseta, millisena see tulevikus välja joonistub. Siin majas on ilmselt kõigil soodumus tajuda aegruumi oma ihule lähemal, sest ruum on täidetud eri ajastute lugudega.  

Võpatan, kui üks võõras jäme hääl minu mõtte katkestab. „Kas teil on laenata mulle koroonapassi? Kahjuks jäi mul pass koju, aga tahaks minna nälga kustutama ja osta kuskilt paar pirukat.“ Vastan talle Tom Phillipsi sõnadega: „Tõepoolest, ökosüsteemid on keerulised ja ennustamatud.“ Ütlen seda alati, kui ei taha inimestele midagi halvasti öelda. Kuidas on võimalik selle peale tulla? Printigu uus pass välja, tahaks osa minust teda õpetada. „Ostan talle, tal pole aega ise minna,“ osutab keegi tundmatule. Küsija on sihikindel: „Annan tänutäheks raamatu „Kapital ja töö: meie aja probleemid“. Leidsin selle täna pargist ühe pingi alt.“  

Kuidas see võimalik on? 
Nüüd tunnen, kuidas veri pähe tõuseb. See raamat on rariteet, sest selle autor on veel praegugi maailma kõigi aegade rikaste edetabeli esikolmikusse kuuluv Andrew Carnegie, kes on rahastanud vähemalt 2500 raamatukogu asutamist, pannud aluse mõttekodadele ja mida kõike veel… 
„Anna raamat siia,“ ütlen. „Aga koroonapass?“ Vastan, et ostan ise talle need pirukad. Tundmatu ei vaidle vastu. 
 
Uskumatu: kohvikus istuvad kaks meest, kes räägivad rahvusraamatukogu kolimisest. Huvitav: kui juba kohvikus on midagi kõneaineks, siis järelikult peab selle taga suur asi olema.

Kustas Budrikase illustratsioon  

Jooksen rahvusraamatukogusse tagasi, et saada endale Carnegie nägemus kapitalist ja tööst (1903).  
Ja et ükski tegevus ei jääks edaspidi kolimisel fikseerimata.  

Silmaja

Novembis 2021

III osa: Eukleidese teoreem

Kui tore, et saan käised üles käärida. Lõpuks ometi jõudis kätte see päev, kui on minu kord anda oma panus. Majani on veel 50 meetrit. Kuid veel enne kui vahemaaks jääb 49 meetrit, leian oma peast juba rahutud mõtted. Seal seisab proua Viiu, minu endine matemaatikaõpetaja.  

Hakkan vaikselt viisakat vastust formuleerima, et pääseda uudishimulike küsimuste tulva alt, mille esitamises võiks talle maailmameistri tiitli anda. Olen kindel, et viisakamalt pole ma suuteline edasist vestlust ära hoidma, kui ütlen otse välja, et mul on paganama kiire! Iga viivitus tundub kui kannatus. Aga proua Viiu ei hooli mõistagi minu plaanidest. “Oi, keda näha! Tere! Kuidas läheb? Olen tahtnud juba ammu sinult küsida, ega ma pole politseiks hakanud, nagu kunagi soovisid?” Inimesel on õigus teha oma elus palju valikuid,” reageerin reserveeritult, kuid väikse muigega. “Näen suurt viga, riik vajab talente,” jääb ta mind põrnitsema. “Kui inimene on andekas, on ta oodatud riigis igale poole,” loodan panna vestlusele rasvase punkti.    

Kuid õpetaja alustab ikkagi. “Kui Eukleidese geomeetria järgi jäävad paralleelsed sirged ka lõpmatuses paralleelseks, aga ruum on kõver, ei ole võimalik, et sirged ei lõikuks. Ehk saatuse eest ei ole võimalik põgeneda,“ lükkab ta uhkelt nimetissõrme püsti. Püüan lugeda kümneni, et leida see tark lause, mis olukorda muudaks ja laseks mul minna. “Ma ei soovi hetkel vestlust jätkata,” kõlas valik mu ennastkehtestavate lausete arsenalist, mis järgmisel sekundil enam kuigi tark ei tundunud. Proua Viiu osutab rahulikult rahvusraamatukogu suunas: “Olen teel sinnapoole,” ja lisab, et enne kui ma minema kiirustan, võtku ma teadmiseks, et olin üks tore õpilane. “Kas ma ikka mäletan, kui elutargalt ma olin ühes tunnis vastanud küsimusele, kust tulevad raamatud?”  

Kustas Budrikase illustratsioon 

Põgenemine  

Jõuame koos rahvusraamatukogu  pöördukseni. Samal ajal kuulen mitut lugu, kuidas õpetaja on elult ninanipsu saanud. Viimati vedas ta kolleegiga šampuse peale kihla, et aastal 2021 ei hakata veel rahvusraamatukogu rekonstrueerimiseks tühjaks kolima. Maja pole ju veel 30 aastatki vana! Šampusest tal kahju ei ole, aga et kolleeg temast paremini oli informeeritud, seda ta endale kui raamatukogu 3564 külastuskorra omanikule andestada ei suuda. 

Siseneme fuajeesse. “Oli tore kohtuda,” ütlen rõõmsalt ning teen 90-kraadise pöörde. Liigun edasi, suvalises suunas. Loodan, et meie teed lähevad ehk nüüd eri suundadesse, sest isegi kui olen tema õpilane, olen ma siiski juba ammu teovõimeline, kel on õigus loobuda kasvõi kosmonaudi elukutsest, ja isegi siis, kui see on tema elu suurim viga.  

Vaatan märkmikust järele, et pean jõudma 4. korruse hoidlasse. Viipan fuajees tuttava näoga turvamehele, kes on seal jätkuvalt kõige tähtsam isik, sest kõik pöörduvad ju abi küsimiseks tema poole. Aga ma ei hakka küsima, millisel kuupäeval koliti linnamuuseumisse Wiiralti galerii või millal viiakse majast ära näiteks Signe Kivi gobelään.  

Eksimine on inimlik? 

Avan esimese ukse fuajeest tagaruumidesse, et olla kindel õpetaja silmist kadumises. Kõigepealt näen kitsast treppi, mis viib pikka koridori. Samm on kerge ja meel virge. Mis võiks olla parem kui tunne olla oma eesmärgist vaid mõne hetke kaugusel. Kõnnin koridoris, mis sarnaneb eelmisega ja ka järgmisega peale pööret. Huvitav, kas arhitekt Raine Karp hindas üle inimese orienteerumisvõimet?  Lootuses, et kõik koridorid viivad 4. korruse hoidlasse samamoodi nagu kõik teed Rooma, usun, et olen missiooni täitmisele aina lähemale jõudmas. Aga vastu mu tahtmist saab lootusest kahtlus. Olen koridoride lõksus ja kõik tundub nagu mälestustevihikust vastu vaatav Eukleidese teoreem.  

Kus on inimesed? Koridorides näen vaid seinte äärtesse rivistatud pappkaste. Õnneks näen kaugel koridori lõpus kedagi.  

Lisan sammule kiirust, et ta silmist ei kaoks. Ilmselt saatis mu kaugele paistev ekslev ja ebakindel pilk sõnumi, sest õigemat küsimust ei ole enam võimalik küsida: “Ega te eksinud ei ole?” “Eksimine on küll inimlik, aga selle tagajärjed pööravad elu pea peale,” proovin vastata optimistlikus toonis. “Siin majas eksitakse veel ka siis, kui on töötatud mitu aastat,” ütleb ta seda nii nagu see oleks normaalsus.  

Liigume koos mööda treppe, kitsaid koridore ja ületame koridoride ristteesid. Ühe järjekordse pika koridori alguspunktis annab mu päästja kätte suuna, kuidas edasi liikuda ning lisab, et kui ma nüüd ainult otse lähen, jõuan kindlalt kohale. Tänan oma suunanäitajat. Miski minu sees ütleb, et mind on sinna juba sama palju vaja nagu mina vajan võimalust seal olla: jutustatud lugude ja mõeldud mõtete keskel, mis on oluline kiht tulevaste mõtete all. Mõned asjad peavad olema sama kindlalt paigas kui Eukleidese teoreem. 

Ja olengi hoidlas, kust vaatab vastu naerusuine kolija. Pole ka ime, siin on ju oma vaikuses tõeliselt kütkestav maailm. 

Fotol vabatahtlik kolija Marge Jõesalu Soome. Foto autor Ene Ots. 

Silmaja 

Novembris 2021

 

Kolimisfakte: 

  • Iga minuti järel kasvab raamatukastide hunnik 14 ühiku võrra. 

  • Iga päev viib kolimisauto hoonest ära keskeltläbi 1400 raamatukasti. 

  • Hübriidskänneri kolimiseks oli vaja laiemaks teha mitu ukseava. Seade tassimiseks kasutati professionaalset varustust. Vaata videot, kuidas koliti hübriidskännerit, millega on skaneeritud isegi Eesti ajalehti USA Kongressi raamatukogule. Tegemist on rahvusraamatukogu digiteerimiskeskuse seadmega, mida kasutatakse A0-, A1- ja A2-formaadis lehtede skaneerimiseks ja mikrofilmide tegemiseks.  

Kolimine on täies hoos. Kolimisfirma Adduco töötaja.  

IV osa: Vahetus Karu Katiga

“Pane kindad kätte!” Mis ajast raamatud räpased on, imestan, ja enne kui taipan midagi vastata, kuulen sõbralikku kommentaari: ”See ei ole kohustus, see on võimalus.” Igaks juhuks vaatan oma käsi ühelt ja teiselt poolt, et olla kindel, et raamatute puhtust minu eest ei kaitsta. Igatahes mina neile ohtu ei valmista; aga selle asemel, et viisakalt keelduda, ütlen: ”Hea kinnas on kulla hinnas.” Järgmisel sekundil näen, kuidas vastuvaatava silmapaari kaarjas kulmukaar on tükk maad ülespoole kerkinud. Jälle vist ebaõnnestusin. Kuigi minu sõnad ei kõlanud poeesiana, olid need selle ambitsiooniga, tahtsin selgitada, kuid otsustasin, et parem on edaspidi end andekamana näidata.  

Imelik päev 

Võtan pakutud kindad vastu. Pakkuja kaob raamaturiiulite vahele. Riiulid nagu oleks ta imenud endasse. Libistan kindad taskusse, sest vähemalt esialgu neid ma ei vaja. Tunnen kohmetust, sest ei tea, mida teha. Küllap ta tuleb kohe tagasi ja kõik saab selgeks. Sulen hetkeks silmad, et tunnetada, kuidas mina olengi nüüd osa miljonitest lugudest, see oluline killuke ahelast, mis ühendab mineviku rahvusraamatukogu tulevikuga. Kui silmad avan, näen enda ees pappkastide rivi, ratastel kolimisalust ja äärmiselt sõbralike silmadega prouat, kes küsib: ”Kas hakkame peale?” Ilmselt oleks kõige ootuspärasem vastus tema vaatest olnud – muidugi, selleks ma olen siia tulnudki. Mina aga olen ilmselt kirjanduselt kõva löögi saanud, aga mitte õigesse kohta. “Ega töö jänes ei ole,” vastan. Jälle midagi “poeetilist”, ainult et täiesti valel ajal ja kohas. Mis minuga täna toimub, kas ma ei suuda iseennast juhtida?  

Iga lihas näos üritab toetada mu laia naeratust peale “poeetilist” vastust. Tundub, et see õnnestub. “Päris vaimukas,” köhatab sõbralike silmadega kolimispaarimees ja lisab, et teda võib hüüda Karu Katiks. “Väga vahva, mind võib kutsuda Silmajaks,” jään enda vastusega ükskord ometi siin hoidlas rahule. Naeratame üksteisele ning hakkame raamatuid riiulitelt pappkastidesse laduma ja jämeda musta markeriga kastidele tähiseid ja viitasid peale kirjutama, et kunagi kauges tulevikus teaks teised need raamatud meie täidetud kastidest õigesse riiulisse panna. Selleks kulub aga aastaid. Kuigi maja remondiks on arvestatud vähemalt neli aastat, ei saa ju tänasel päeval keegi ennustada täpset aega, millal rekonstrueeritud rahvusraamatukogu hoidlad saavad tagasi oma 3,5 miljonit raamatut, lisaks veel miljonid rahvusarhiivi teavikud, mis samuti Tõnismäe hoonesse tuuakse. Tänasel päeval saame vaid loota, et grandioosne plaan uutmoodi kultuurikeskkonnast saab tõelisuseks aastal 2026. Aga kui see päev ükskord kätte jõuab, võiks see olla eesti kultuuri üks kõige säravam juubelipidu, kuid selle vahega, et järgmisel päeval ei ole pidulised uimased, vaid vastupidi, palju erksamad.

Illustratsioon Kustas Budrikas 

Krahman riiulilt taaskord mitu raamatut korraga, üks neist on Eesti luule antoloogia aastaist 1637–1965. Palun Karu Katilt veidi aega, et korra sisse piiluda, kui vana on eestikeelne luule. Tallinnasse kreeka keele professoriks tulnud Reiner Brocmann on 17. sajandi esimesel poolel kirja pannud teadaolevalt esimese eestikeelse ilmaliku luuletuse. Lappan kiiresti veel teisigi lehekülgi enam kui 900-leheküljelises antoloogias ja jään vaatama lehekülge, kus on Juhan Liivi luuletus “MUST LAGI ON MEIE TOAL”. Kunagi koolipõlves ei jäänud see üldse pähe, sain selle eest kahel korral kahe.   

Karu Kati kutsub mind aga delikaatselt korrale. “Tavaliselt jõutakse ühe vahetusega ära täita 60 kuni 70 kasti, aga kõige tublim on suutnud 119 kasti kokku panna.” Sulgen luuleraamatu ja panen kasti ning selle asemel, et teda viisakalt märkuse eest tänada, küsin: “Kuhu jääb siis protsessi nautimise rõõm, kui eesmärgiks on norm ületada. Kas elu on siis selleks, et pääseda esimesel võimalusel kiirteele ning, gaas põhjas, see läbida?” Järgmised 20 laudimeetrit töötame Karu Katiga vaikides. 

Taaskohtumine 

Võpatan, kui näen riiulite vahelt lähenemas minu endist matemaatikaõpetajat proua Viiut, kellele ma olen tema vaatest ilmselt ikka veel vastuse võlgu, miks minust politseinikku ei ole saanud. Kuidas see on võimalik, et nii sopilises ja keerulises majas ta mu ikkagi üles leiab? Pööran vaikselt selja ette. “Oi, tere jälle!” hüüatab ta rõõmsalt. “Kuidas see nüüd nii juhtus, et ma su üles leidsin?” tõstab ta oma lühikeses lauses rõõmunooti paari pügala võrra ja jätkab: ”Igal juhul juhtus see õigel ajal, sest mul on vaja jagada kellegagi suurepärast uudist.” Tal on käes raamat, mis ei ole matemaatika õpik, vaid inimese siluetiga õhuke köide. “Ma leidsin neilt riiulitelt oma vanaema kirjutatud raamatu, millest ma ei teadnud midagi. Kas te kujutate ette, kui suur asi see on ühe lapselapse jaoks?” 
“Aga millest vanaema kirjutas?” uurin ja mõtlen, kas küsida ka seda, miks ta on kindel, et autor on just tema vanaema. Proua Viiu on tekitanud aga enda ümber justkui helikindla vatist müüri ja tema leiuõnne ei varjuta ilmselt ükski uuriv küsimus.  
Jätkame Karu Katiga raamatute pakkimist, kuni ühel ja samal hetkel vaatame teineteisele otsa. Ilmselt meile mõlemale jõudis kohale kahtlus, kas õnnelik lapselaps teab, millisesse kolimiskasti peaks tema avastus jõudma? Riiulite kolimisel on kindlad reeglid. Kui võtta riiulist välja üks kohaviidaga raamat ja mitte sinnasamasse tagasi panna, tähendab see, et raamat ei jõua õigesse kolimiskasti. Halvimal juhul tähendab see aga tuleviku jaoks kadunud teost, sest seda ei leita üles. Aga kaotada ära midagi, mida on hoitud, on karuteene eesti kultuurile. Olen kindel, et ainult mina ja Karu Kati suudaksime selle ära hoida, sestap tuleb kahtlusalust kontrollida.
Huvitav, minu endine matemaatikaõpetaja on kahtlusalune ja mina isehakanud politsei.
Miks mitte uskuda, et asjad lähevadki maailmas nii nagu sõnastame, ainult et vahest lihtsalt omamoodismiley

Silmaja 

Detsembris 2021

  • Iga päev jõuab vaatamata kolimisele rahvusraamatukogu kogudesse üle poolesaja uudisteose. 
    Näiteks trükikodadest tuleb päevas keskmiselt 18 teost, aga raamatuid saadakse ka annetusena või ostetakse ise. 

  • Poolteist kuud pärast kolimise algust ehk detsembri keskpaigaks on ära kolitud keskeltläbi ⅓ kõikidest kogudest. 

  • 7. jaanuariks on planeeritud avamispidu aadressil Narva maantee 11. 
    Ajutist kodu hakatakse nimetama Eesti Rahvusraamatukogu väikseks majaks.  

Vaata veel