Liivametsa lugemised L-114

25.03.2019

LÄHETUSLAUSED

Ajakirjas „Akadeemia“ (2019, nr. 1) on avaldatud 19. sajandil Saksamaalt Eestisse saabunud ja siin nii aedniku, botaaniku kui seeneuurijana tegutsenud Heinrich August Dietrichi kirjutise „Looduspilte Eestimaalt“, millest mõned read meie rahvusliku olemuse kohta: „Suurel osal rahvast puudub juba hällist saati see ülekeev rõõmsameelsus ja kerge meel, mis on igiomane kõikidele kirka ja õnneliku taevalaotuse all elavatele rahvastele. Nukker nagu taevas tema pea kohal, tõsine nagu tema loodus on ka põhjamaise inimese loomus, tema lauluvara ja muusika. Kõik eestlaste looduspildid, nii vähe, kui neid teada on, ja nii võõras, kui on neile tundlikum süvenemine loodusesse, on kurvatoonilised ja raskemeelsed. Nende meloodiad meenutavad pigem hädahüüdu ja valukarjet kui laulu.“ Vahel mõtlen, miks me nõuame küll üksteiselt pidevat naeratamist, võltsi positiivsust ja kerget olekut, kui me tegelikult oleme ehk loodud teistsugused. Omaette ümisejateks, omapäi kondajateks. Oma isikliku põõsa igatsejateks, mille taga väsimust puhata. Oma meloodiaid kuulame aga juba varsti laulupeol.

Raamatuga koos elavatele ja töötavatele soovitan lugeda Toomas Haugi kuuldemängu „Muravu (Raamatupood)“ (Looming, 2019, nr. 2).

LOETUD RAAMATUD

Maimu Berg. Meie hingede võlad.

Ei teagi, mis järjekorras sarja „Kirjanikud omavahel“ teosed on ilmunud, sellel pole ka tähtsust, aga Bergi ootasin küll. Ette aimates, millest ta meid informeerib. Nii ka läks, suurem osa lehekülgi raamatust on pühendatud Vaino Vahingu olemuse avamiseks ja nende keerulisele abielule. Nagu Eeva Park ei pääse kunagi oma vanemate saatuse ja suhte analüüsist, kuulub Vahing nii või teisiti, nii heas kui halvas, tões ja vales Maimu Bergi isiku ja loomingu juurde lahutamatu osana. Võimas inspiratsiooniallikas ning persoon, kellest kirjutades pälvib kirjutaja alati tähelepanu. Vahing ongi pigem suur isik oma andes ja keerukuses, kui kirjanik, keda loetakse ikka ja alati uuesti üle. Kas just geenius, aga eks Maimu teab paremini. Loetu põhjal kohati üpris nõrk inimene, nagu enamik surelikest. Samas suureline ja tähelepanu nõudev. Tekib koguni küsimus, kas keegi on uurinud, kuidas Vahingu nii sisemine kui väline maailm on mõjutanud Maimu loomingut? Ma ise ei tunne Vahingu tekste kuigi põhjalikult, küll aga tema elu, mida nimekas psühhiaater on tutvustanud päevikutes. Loomulikult leidub „Meie … “ meenutusi teistegi kirjanike kohta,

eriti saksa ja soome autoritest, aga peategelaseks, kui nii võib väljenduda, on Vaino Vahing. Loomulikult on Vahingu kõrval samaväärne tegelane ja isiksus Maimu ise, ainult kahe jõulise isiku kokkupõrge võib viia niisuguse raamatu kirjutamiseni. Kui „Meie…“ käest ära paned, siis oled juba unustanud Euroopa kirjanikud, kellega Maimu on kohtunud, ning mõtled aina Vahingu trööstitu ja kuulsussärata viimastest hetkedest. Kõrvaltegelasteks võib pidada Tartu salongi seltskonda eesotsas Mati Undiga. Bergi mälestused on kirjutatud põnev-haaravalt, nagu krimiromaan, kus tapmist nagu pole olnud, aga uurimine käib. Eesnimed, mis kirjas nii peatükkide pealkirjades kui tekstis, võivad eesti kirjandust vähem tundvatele lugejatele raskusi valmistada, mõnda ei tundnud ma isegi ära. Palun Maimult andeks, aga mõne persooni kirjelduse kohal tunnetan natuke neimi (kättemaksulähedast tunnetust), nimed jätan targu mainimata. Eks alanduste eest tuleb vahel väiksest „tasu“ nõudagi. Muidugi sattus autor Tartus õppima ja elama põneval perioodil: teater, huvitavad ja tänaseks juba klassikuteks muutunud ülikoolikaaslased. Teises osas leiab peatüki „Mina, kirjanik“, kus Berg meenutab, millal tundis ära hetke, et temast saab kirjanik. Enamasti kirjarahvas teab, et Mati Unt oli vaadetelt konformist, aga üllatab, et ka Vahing oli apoliitiline väljendaja, ehkki avaldamisega tuli mõnikord raskusi ette. Tsitaat vaatab tagasi: „Need olid muretud ajad. Ei, mured olid muidugi kohal, kus neid poleks, aga need olid teised mured. Mujal maailmas neid ei muretsetud. Unistused olid ka teised. Nõukogude kirjanikul, aga need te ju olite, oli, mida unistada. Ma ei räägi autost, korterist, välisreisist – need olid enamikule kirjanikest, arvestades ka suuri tiraaže ja raamatuhonorare, kättesaadavad. Sa loovutasid oma autoostuloa Kallastel elavatele sugulastele, kellel oli vaja käia Leningradi kandis kurke müümas ja mis kõige olulisem, kellel oli auto ostmiseks raha. Unt vahetas naisi, elas vahepeal siin-seal, ühikates, sõprade juures, aga varem või hiljem sai ta uue naise tulekuga ka uue korteri. Me unistasime eurooplasteks, vabaks inimeseks olemisest. Piiride kadumisest. Suurtest raamatupoodidest, otsast otsani täis kirjandust, mida sina, kui mõni oluline raamat hetkeks sinu kätte juhtus, ülikoolifotolaboris pildistada lasid ja hiljem mikrofilmidest leheküljesuurused pildid ilmutasid. Raamatukogudest, kus on kõike, mida oskad tahta, ja veel rohkem seda, mida ei oska. Euroopa, lääs, meile kättesaamatu, oli ilus, jõukas, turvaline, inimarmastaja. Euroopa oli täis vana ja uut kunsti ja muusikat. Euroopas olid Pariis, London, Viin… Keeltekooli prantsuse keele tundides uitasid Lauri Leesi juhtimisel linnaplaani abiga mööda Pariisi tänavaid, mida meile polnud antud oma silmaga näha. Polnud lootustki! Filosoofia keerdkäikudes võis liikuda, kes suutis, sama vabalt nagu kõige vabamas lääne riigis. Võis

mõelda samu mõtteid ja siis hiljem neid kellegi teise poolt kirjapanduna lugeda. Imelik! Kadedust tundmata. Pigem rõõmu, et sees võis jõuda nendesamade järeldusteni, kuhu oli jõutud väljas. Et selles asjas piire ei olnud. Niipea aga, kui uks valla läks ja kõik said ja tohtisid paradiisi valguda, roomasid esimeste hulgas kohale ka maod. Ma aimasin, tundsin seda, kui ma esimest korda läbi lahti toksitud müüriaugu Ida-Berliinist mööda puutreppi Lääne-Berliini ronisin, minu ümber trügimas kõik need, kes ihalesid healõhnalisse jõukusse. Ükskõik, kas raamatute, elektroonika või hilpude järele või sooviga jäädagi sinna, selle parema elu headesse aroomidesse, millest nüüdseks on saanud tülgastav mustuse ja raipehais, hirmutav laibalehk. Heatujuline, kergelt frivoolne ja üleolev isalik sallivus on muutunud kahtlustavaks, hirmunud hiilimiseks, muretud noormehed ja neiud patrullivateks sõjarditeks, automaadid rinnal. Rõõmsast tolerantsest Euroopa ühiskodu unistusest on reaalsuses saamas sallimatuse ja vihkamise rindejooneta lahinguväli. Mis asja ajab kirjanik?“ Lugejana küsin autorilt, kas idaeurooplasel on selles ka pisut süüd, kas meiegi ei taha Euroopalt vaid abi, tehes end aina abitumaks? Kas inimlik saamahimu pole muutnud paljusid eurooplasi tigedaks ja viltuvaatajateks? See on kindlasti kirjanduse teema, aga konkreetses raamatus toimub enamik tegevust veel Nõukogude impeeriumi äärealal, mida pidasime ju toona kultuurseks ja euroopalikuks.

Jüri Kolk. Esimene malbe päev sel aastal.

Tõepoolest, nagu raamatu tagakaanel „hoiatati“, sisaldab kogumik lühikesi ja väga lühikesi lookesi, mille kohta ei oska esimese hooga midagi vägevat öelda. Mõni on natuke naljakas, teine absurdsem, kolmas väheütlevam, kuigi kirjanik on kindlasti midagi „üle aegade ulatuvat“ soovinud teatada või korrata. Muidugi, argipäev võib pakkuda terasele vaatajale igasuguseid detaile, millest saab belletristilise teksti kirja panna. Kolgi pisikesed, lustakad ja üsna terased sõnalised pildikesed elust ja selle mõtteservadest kinnitavad, et kirjutada võib ka üle tänava minekust, supi söömisest, keha lõhnadest, võitlusest lindudega (kas või Tartus) ja tuhandest muust pisitillukesest ebemest. Neid pisut olulisemaks sõnastada, kui tavainimene oskab või tahab. Täpsustada Visby kohta maakaardil, st. kohta, kus eesti kirjanikud käivad mõtlemas ja ridu paberile-arvutissse reastamas. Huvitav, kui kaua pidi autor aega pühendama pooleteise realise „Kellukese“ ülestähendamiseks: „Panin endale kellukese külge. See heliseb, kui ma liigutan. Helina järgi saan teada, kus ma olen.“ Ühte märkan veel, need natukesed mehed, kes tekstikestesse sisestatud, on kuidagi norused, samas lühikene, pooleleheküljeline „Rantjee elu“ meeldib ikka väga.

Aga eelistuseks kujuneb üks pikemaid lugusid „Kamm“: „ Aga kammist: nimelt, aeg-ajalt, ei ole mul üldse juukseid. Sel ajal oleks kamm teatud moel resigneerunud, ent samas siiski ka täie mõistuse ja tervise juures. Ta ei hellitaks erilist lootust, aga vaevalt et tunneks ennast halvasti. Kui ta käiks pidudel, siis ta käiks nendel pidudel tõepoolest, mitte ei kükitaks halbade vabanduste ja koduseinte taga, ei lahkuks esimesel võimalusel. Ei, tema läheks kohale, flirdiks juusteharjadega ja hüppaks tantsides kõige kõrgemale. Igal juhul üpris kõrgele. Erilist lootust ega tulevikuperspektiivi temas ei oleks, aga samas poleks temas ka mainimisväärset muret ega ängi. Kui temalt küsitaks, kuidas läheb, vastaks ta hooletult, et on nagu on. (Järgneb väljendi „on nagu on“ lahtimõtestamine – ML) Halvemaks läheb asi kammi jaoks, kui mu juuksed hakkavad pikemaks kasvama. Seda juhtub regulaarselt. Niisiis, juuksed kasvavad ja teatud hetkedel on kammil selge, et teda võiks juba kasutada, aga kuna kammimiskomme ei ole külge jäänud, siis ei kasutata. See (ja vahetult sellele eelnev) aeg on kammile raske! Sul on su töö, sinu elu kutse, sinu kutsumus kolme pii kaugusel, aga löögile sa ei pääse! Sulle ei anta võimalust! Sa oled selle võimaluse küll kindlasti välja teeninud, aga sind unustatakse, sind eiratakse. See äärmiselt vajalik tegu, see, milleks sa oled sündinud, unustatakse teha, jäetakse tegemata.“ Järgneb arutelu Sisyphose kujundist ja kiviveeretamisest. Loetlen veel mõned lood: kurvapoolne pillita “Muusik“, siis „Otsus“, liblika tiivalöögile osutav „Mõte liblikast“, eluline „Habras päev“ , siis igihalja teemaga, kumb on tugevam kas jahimehed või linnud, pealkirja all „Linnud“. „Haiguste ravi“, kus klient soovitab vähe teenival taksojuhil hakata luuletama, „Mägi“ ja „Simson“ oma mütoloogiast võetud ivadega, ka „Ilus lugu“ rikkast mehest. Kokku 47 teksti ja seda Loomingu Raamatukogu väljaandena.

Eeva Park. Minu kuninglikud kaelkirjakud.

Pargi mälestusteraamat kuulub samuti sarja „Kirjanikud omavahel“ ja on kindlasti üks väljapeetumaid ning empaatiaküllasemaid kümne hulgas. Kogumiku pikim kirjutis emast „Tuhk, mis koputab“ jutustab Minni Nurmest, alapealkirjas kutsub tütar teda pühapäevakarjuseks. Minni Nurme ja Aadu Hindi lapsena on Eeva juba lapsest saadik kohtunud kirjarahvaga. Nii annabki tekst põhjaliku ülevaate autori elukäigust, eeskätt muidugi nooremast east. Eeva Park enda kirjanikuks olemisest materjali ei jaga. Mälestused emast on erakordselt nukrad, sugestiivsus imetlusväärne, loetut nii ruttu ei unusta. Jah, kui vähe toona inimesed vajasid, kuidas kõikide raskustega lepiti ja hoolimata ajast, püüti end loominguliselt teostada. Minni Nurme kaudu avanevad kaks erinevat ühiskonda: Eesti Vabariik, mil Minni oli noor ja lootusrikas, siis

okupatsioon, sõja eest pakku minek, kaks ebaõnnestunud abielu, põlu alla sattumine ning ometi taas alustamine. Kõige kõrval tuli kasvatada lapsi, osata piskuga majanduslikult toime tulla. Nii kannab Minni Nurme oma turjal ajastu pitserit, omal kombel tüüpilist, aga teisalt siiski erakordset kirjaniku saatust. Kui üldistada, siis tema käekäigu kaudu kuuleme eesti talude ja rahva saatusest, inimestest, kellele töö oli püha kohustus, tasu ootamine aga vähem tähtis. On, millele tänasel päeval mõelda! Raamatu kaudu tutvume ka Eeva Pargi igati vahvate sugulastega. Juttu on ka Nurme toona Kanadas elavast kirjanikust õest Salme Ekbaumist. Kirjandusloolist teavet täiendavad faktid Tuglastega suhtlemisest, Aadu Hindi pidev hädaldamine nende pool. Kõige kõrval annab Eeva teada ka kohtumistest Betti Alveriga, Ain Kaalepi, Soome estofiilidega. Alveri lihtsus ja igapäevasus on mõnele ehk isegi üllatav, paljudel meist on kujunenud arvamus, et ta istus tammise laua taga ja kirjutas kuldseid ridu ning muud ei teinudki. Tsiteerin: „Minni oli sündinud 30. oktoobril 1917, nii et pakike, mida Olga Terri kaudu Minnile toimetati, oli Bettilt Minnile saadetud juubeliüllatus. Bettil oli kombeks Minnile – meile – jõuludeks ka omatehtud piparkoogitainast kinkida. Ühel Minni sünnipäeval ilmus aga meie sahvrisse Betti kingitud inimpeasuurune Rockfordi sinihallitusjuustu kera, mille ärasöömine Minnil üksinda kaugelt üle jõu käis, meie aga – ema veenmisest ja pahandamisest hoolimata – siis veel keegi hallitusjuustu ei söönud. Ka ema külalised ei osanud tookord tõelisest delikatessist nii väga vaimustuda, kuid see, et juustu oli kinkinud Betti Alver, tekitas nii mõneski ikkagi isu seda vähemalt maitsta. Tasapisi see juust igatahes vähenes, kuni ma ise viimaks – suure näljaga kusagilt kaugemalt koju jõudes ja mitte midagi muud söödavat eest leides – viimase tükikese sellest leivale määrisin ja ära sõin. Tõepoolest, siis maitseski see juba hoopis paremini ja mul jäi üle vaid kahetseda, et ma seda enne ei olnud taibanud.“ Mälestusteose avalugu “Debora“ keskendub autori ja Vaarandi südamlikule tutvusele, mis algab pärast Aadu Hindi matuseid ja kestab Debora elu lõpuni. See oli sügav ja siiras kahe vaimse inimese sõprus, imetlusväärne ja hell. Vaevalt leidub kedagi, kes ei teaks, et Eeva isa esimene abikaasa oli Debora Vaarandi. Kolm järgmist kohtumist on väga lühidalt, ent täpselt edastatud: „Kirjanik, kellega ma ei tutvunud“ on Teet Kallas, „Kirjanik, kellega saime sõpradeks“ on Ott Raun, „Mia, mu Mia“ viib Gotlandile Visby kirjanduskeskusesse, kus autor tutvub värvika rootslanna Mia Berneriga. Uurige järele, kes ta on!

Enn Põldroos. Circletown.

Leian raamatust lause „Kõik suured vapustused ajaloos on liigse mõtlemise tulemus.“ Eks ta ole… Põldroosi teos on utoopia ja düstoopia segu, viimase märksõna poole ehk enam kaldu. Kuigi leiame siit ka konkreetseid tegelasi, moodustub tekst pigem eaka kunstniku ja kirjutaja mõtetest, mis seotud tulevikuvisiooniga, unustamata mineviku olemust. Sedasorti raamatuid on varemgi ilmunud, kuigi meist keegi ei tea, missugune on maailm sajandi või pooleteise pärast. Mõisturomaani tegevus algab linnas, mil nimeks Circletown, kuid enamasti kutsutakse seda siiski Tsooniks. Elu Tsoonis on jäik ja karm, kunstlik ja individuaalsuseta. Väljapoole, st. Kõnnumaale pole lihtne pääseda. Inimestel on küll nimed, ent põhiliselt kasutatakse numbrit (nt. Viiekene). Autor teatab ette, et lugu on mõistukõneline. Seega võib iga lugeja kirjutatut interpreteerida, kuidas soovib. Kas tegu on inimesi ahistanud möödunu, kaasaja või siis tõesti ulmelise homsega. Tsooni ja Kõnnumaa vahel on müür, peaaegu ületamatu müür. Siiski võib teha Kõnnumaale hea õnne, st. õnnestunud põgenemise puhul palverännaku. Tegelane nr. 375 ehk Bart võtab selle ette, sest müüris leidub väravaid. ( NB! Müüris leidub alati väljapääse, kes seda ei teaks!) Meest abistab aednik, kes pääseb mõnikord müüri taha elavaid taimi tooma. Barti sunnib tegutsema Vana Maailm, camino de Santiago teekond Jumala poole…, või kes sest mõistukõnest aru saab. Ränkraske rada, kus minejat saadavad ohud ja kahtlused. Kus ta kaotab ainsa leitud sõbra. Ilma Euroopata ajalugu pole, loen ridade vahelt end jaoks välja. Väljaspool müüri lebavad sajandi tolmuga kaetud esemed, majajäetud ja lagunenud eluasemed ning majad. Katsun meeles pidada, et tsoon on virtuaalne. Kõnnumaal möllavad mateeria ja mälestused. Pole kahtlustki, et võitlus Tsooni ja Vana Maailma vahel on meeletult raske. Hea ja kuri astuvad silmapilkselt võitlusse või on õigem öelda, et nad seisavad alati vastamisi. Kõnnumaal pole enam inimesi, kellelt midagi küsida, seega hajuvad ka mälestused, arvan juurde. Toimuvad mõrvad, võim on julm. Igatahes Tsoonis on käibel sünteetilised kotletid, sünteetiline merikapsas, kapsasupp, sünteetiline piim. Kõik rääkimised ja ütlemised on elektrooniliselt jälgitavad. Käsitsi kirjutamise oskus on kuhtunud, sellist vihjet polegi varem ilukirjandusest sattunud lugema. Identiteetide muutmine toimub väga lihtsalt. Robotid kasutavad oma võimu. Niisugune maailm on isegi mõtetes kohutav, kas oleme sinnapoole teel, küsib arvatavasti autor? Vastust ei mõista ega julgekski mina anda, ja kas seda ongi? Raamatu lugemine pole kerge ega meelelahutuslik, vaid nõuab hoolikat ridade jälgimist. Lisan ka paar tsitaati. Esimene kuulub aednik Jeffile: „Muld on veel soe, päeva jõud pole siit veel lahkunud. Seda on näppude vahel sõelunud lugematud käed, kuid muld pole sellest sugugi käperdatud asjaks muutunud. Muld on vastu

võtnud inimkäte poolt pakutud jõu ja andnud vastu enda oma. Küllap on seegi üks olulisi kui mitte koguni põhilisi ringlusi siin maailmas. Jõud meiegi kätes, aga ilmselt ka kõrvade vahel, omab mingit tähendust vaid siis, kui ta on oma rännuteel olnud jõuks paljudes teistes, vahest olulisemateski keskkondades.“ Teiseks tsiteerin: „“Ma olen leidnud tee päris maailma läbi kirjanduse, kuid lendajad on mul kannul,“ korrutab Bart mõttes. Ta on peaaegu kätte saanud oma tavalise käimisrütmi. Kiirust koguvas mõttetrumlis pöörlevad koos kirjandus, maailm ja armastus. Ja see, mida nimetaks „päris“. Mis ja miks on päris? On`s Vana Maailm ja Tsoon tegelikult peitepildid teineteisest? Kas nad asuvad üheaegsete paralleelmaailmadena mingis nihestatud aegruumis? Nad vastanduvad, kuid samas põimuvad teineteisesse. Vana Maailm elab Tsooni virtuaalmöllus elusa tüdruku käsivarrena, raamatuid lugeva Kõrisõlmena, Ulrichi laia joonena. Või siis isa taldriku sinise triibuna. Aga kindlasti ka Jeffina ja tema aiaandidena. Isa taldriku triip! Nüüd Bartile meenub, et oli nähtavasti veel sõnatu laps, kui isa talle seda näitas ja midagi rääkis. Kusagilt pidi ju temas see saatuslik Vana Maailma ihalus alguse saama. Kuid ärgu ka Vana Maailm uhkeldagu. Tsoon on elanud pidevalt ka selles. Vähemalt elas seal kindlasti juba ammu onu Leopold, muudkui tuli ja läks. Ta on igavene ja juhib alati asju. Tsoon ja Vana Maailm – me ei tea kunagi, millal lüliti ühele või teisele poole ümber plõksatab. Nii Tsoon kui ka Vana Maailm jäävad elama meis kõigis ja kes teab, kuidas nad kunagi omavahel hakkama saavad. Mis seal siis karta, et Tsoon meid kätte saab. Me oleme tal peos nagunii. Ja nii see ka jääb.“ Jääb jah, tuleb paratamatusega nõustuda. Võtkem siis eelduseks, et onu Leopold kehastab võimu ja elus tüdruku käsi armastust. Omadussõna sinine näib olevat autori lemmikvärve, seda leidub palju raamatus, aga teatavasti ka tema maalides. Kuningasinine või nii…

Mati Soonik. Vabadushingus.

Ikka väga igav ja sisultki lahja romaan, kuigi pealkiri ja lühitutvustus eeldavad enamat. Palju klišeetaolisi, kümneid kordi nämmutatud seiku, odavast realismist pakatavaid karaktereid ja primitiivset juttu, sekka esoteerikailminguid. Tegevus toimub 1990-ndate algul, millal meie aktiivsemad vabaduspüüdlused algasid, aga sellest raamatus tegelikult suuremat ei räägita. Lõpupoole küll tulevad lehekülgedele vastalised sõjatehase töölised ehk intrid, kes kordavad üle, et oleme tänu neile kirjaoskajad. Autor paneb usinasti kirja paljud nõukogude korra totrused, aga kuidagi tuimalt, väheütlevalt. Korrektselt on üles loetud küll toonased saunapiletite hinnad… Mõne lugeja jaoks küllap sobib taoline lihtne üle korratud triviaalsus. Tegelased, ja mõni nende

tuttavatest, jutustavad oma eluloo ümber ja romaan ongi valmis! Tõsi, kõigil pole sugugi libedalt läinud. Madise nimelises tegelases leiduvat autobiograafilisi sugemeid, kinnitab tekst tagakaanel. Noormees õpib eesti filoloogiat, lõpetab kooli, aga tegutseb põhiliselt tuletõrjes, hiljem sõjatehase pritsimeeste väikese ülemusena, kus tööd polnud vaja teha. Esimene amet raskesti kasvatatavate lastega läks luhta, ei saanud hakkama. Korralagedus tehases on muidugi piiritu, paistab, et seda teemat autor valdab. Madis abiellub, lapsendab naise poja ja nende peresse sünnib veel kolm tütart. Ta on igati tubli, aitab vanaema ja vanemaid, nagu kord ja kohus. Ega sõber Jaagupki kehv tegelane pole, tema toimetab kirjastuses „Eesti Raamat“ teiste tekste ja jumaldab saunas käimist. Saunas olemisest pajatatakse pikalt, mees esitab isegi saunaloitse ja ka kasemahlast kuuleb rohkesti. Jaagup tutvustab kõige kõrval ka tollel ajal ees ootavaid võimalikke kirjastamisprobleeme. Viimase juures saunas kohtub keskne tegelane Helduriga, kes lapsepõlvest saadik pahandustes, kuni kuritegevuse tõttu vangi satub ja seal Jumala abil õige tee elus üle leiab. Üsna palju lehekülgi kirjeldabki Tallinna vangla tookordseid olusid. Muide, korraks toob autor tegevusse vene mehed, kes on oma naise tapnud, karistuse ära kandnud ja nüüd Eestisse jõudnud. Kirjutatud on lihtsas stiilis, kuid kujundivaesus ja sõnavaliku üheülbalisus tüütab lõpuks ära. Tsiteerin katke, et pealkiri oleks tõestatud: „Isal oli elutarkust ja nõuandeid varnast võtta, kui ma enne Jaagupi juurde minekut vanemate poole läksin. „Kõik mehed peavad vaatamata vanusele töötama. Praegu on ettevõtlikul mehel palju võimalusi, aga mina, kes ma olen juba kaheksakümnene, ei tule enam ettevõtlusega toime, sest vilets tervis lubab mul vaid vaevu liikuda. Ma imestan, et sina, Madis, midagi suurejoonelist ette ei võta. Imestan, et sind rahuldab tagasihoidlik töökoht sõjatehases. Praegu 1991. aastal, kui meie rahvas on vabaduspäikesele väga lähedal ja teeb kõik selle nimel, et sinna jõuda, pole sugugi võimatu, et jääd oma soojast töökohast varsti ilma. Muudatused võivad äkisti juhtuda. Samm-sammult liigub meie rahvas vabaduse poole, aga siis kaob meie maalt Nõukogude Liidu Kaitseministeeriumi sõjatehas. Ma olen kindel, et mõistad ka ise seda, aga siiski ei liiguta sa lillegi, et oma ellu muudatusi tuua. Mul on väga raske sinu käitumist meie maa vabadushinguses mõista.“ „ Praegu, kus mul on suur pere, läheb mul energia koduste toimetuste peale. Seejuures polegi mu palk kesine, sest preemiad on kopsakad. Lisaks sellele antakse mulle tehases talonge, mille eest saan tehase puhvetist tasuta toitu.““ Jah, tööd selles kohas ei tehtud, pealegi on Madis oma loomult passiivne ja loodab, et kui mujale enam ei saa, siis kooliõpetajaks ikka. On`s see kerge amet?

Jaak Urmet. Diskursus.

Sarja „Kirjanikud omavahel“ üks haarav-harivamaid teoseid just seetõttu, et seal jutustatakse tänapäeva autoritest ja alles juhtunud või toimunud kirjandussündmustest, mis minu meelest harivad hästi nooremat ja väga noorukest lugejaskonda. Samas on raamatu ajaline diapasoon pea sada aastat. „Disursus“ on küll sobilik pealkiri, aga mõnda lugejat võib pealkiri pelutada, vahel on mõistlik hoopis maakeelt kasutada… Urmet on meile meelde tuletanud ühe isikupärase ja erudeeritud kirjaniku ja kirjandusteadlase Toomas Liivi nime, kes on olnud ka tema õppejõud Pedagoogilises Instituudis. Ainus, mis ehk imestama paneb, on Ralf Parve eriline esiletõst, aga kui teada Urmeti maailmavaatelisi seisukohti, on asi klaar. Meenutada võib alati kõiki ja kõike, ent Parve panus kirjanduslukku ei mõju just väga väärikana. Parvest on Urmet mujalgi kirjutanud ning eaka mehega intervjuugi teinud, mis üksjagu huvitav, aga kas ka tõene? Parve looming oli 50ndatel ikka uskumatult kõle, liiga lömitav, et seda nüüd õigustada. Kahtlemata oli Parve elus palju näinud ja kuulnud, eks ta selle najal püüdis oma käitumist õigustadagi. Parve püüdis end minu arust oma nooruse tegemistest rääkides natuke rehabiliteerida. Olen Parve bibliograafia koostajana tema loomingut päris vägevasti lugenud. Aga aeg on aeg on aeg!

Eriti pikalt ja põhjalikule teadmiste pagasile toetudes, kirjeldab Urmet kursusevenda, looduse poolt andeka Jürgen Rooste loomust ja loomingulist teekonda. Ka ta nõrgad kohad on asjalikus toonis kirjas. Hea, et sõber Jaak nõnda tegi, vahel tuleb ka valusaid hetki meenutada, ning tõesti murega. Contra sügavuti minev iseloomustus sunnib arvatavasti paljusid oma hinnangut üle vaatama. Ehk olen minagi vaid poole kõrvaga Contra loomingut kuulanud, andekas, selles pole kahtluseivagi, aga vahel tundub akadeemilisele liinile ehmatavalt vastandlik. Urmetiga ühel kursusel on õppinud veel Ivar Sild, Veronika Kivisilla jt. Üks üldiselt teada asi sai veel selgemaks, Jaak Urmetil (Wimbergil) on tohutud ambitsioonid ja selle nimel on ta ka tegutsenud. Kirjaniku austava nime pälvimine pole tulnud kergelt, vaid sihikindla tegutsemise ning töökuse toel. Autor ei varjagi oma kõrget enesehinnangut, kus vähegi võimalik, oli (on) ta kohal ja tutvustab ennast. Loetleb „Diskursuseski“ üle, millal ja kus on oma loomingut avaldanud. Täna enam teisiti tegutsedes kuulsaks ei saa! Urmet mainib veel paljusid, kellega kas välismaal, mõnel kodusel kirjandustuuril või üritustel koos viibinud. Tal on päris terane silm, on ühtteist märganud ja nüüd loeb rahvaski. Teisalt on igati siivsalt mõndagi ütlemata jätnud.

Parajas mahus tutvustab ta 1990-ndate lõpu kirjanduslikku õhkkonda ja kirjandusrühmituste ehk puntide tegutsemist: Tallinna Noored Tegijad, Tartus Erakkond, Tartu Noorte Autorite Koondis, Tallinnas Õigem Valem. Urmet tsiteerib päeviku materjale, selge, et nii faktitihkes mälestuskogumikus on kasutanud autor kas märkmeid või siis teinud põhjalikku eeltööd. Nagu Eeva Park, meenutab Urmetki Pentti Saarikoski abikaasat Mia Bernerit, kes suutis oma isiksusega sedavõrd Jürgenit paeluda, et see loobus varem kokkulepitud kohtumisest ühe kena tüdrukuga. Tore, et Urmet meenutab kunagise Teaduste Akadeemia Raamatukogu vaimsust. Mõelda vaid, mis kõik on olnud, nüüdseks kadunud või kiratseb kesiselt. Aga: „Täpselt enam ei mäletagi, mis tunne oli olla noorema põlvkonna kirjanik. Praegused noorima põlvkonna kirjanikud on minust poole nooremad. Kahjuks pean tunnistama, et mu isiklik kokkupuude nendega on olnud nullilähedane. Väga vähe olen kokku puutunud nende loominguga. Ühtlasi tundub mulle, et ka nemad ei kipu eriti kirjandusväljale laiali hargnema, võimalikult paljude tähelepanu saama, üldsuse kõneaineks olema. Sest seda oleks kindlasti näha. Vaat meie omal ajal… Jah, aga kes olid need meie? Millal oli see omal ajal? Mina olen 1990-ndate lõpu põlvkond. Aastal 1995-2000 marssis eesti kirjandusse nii rohkesti uut kaadrit, et selle kõrvale ei ole varasemast ega hilisemast midagi panna, ei kvantitatiivses ega kvalitatiivses plaanis, isegi kui võtta võrdluseks 1960-ndate kassetipõlvkond. Nende viie aasta jooksul, eriti aastail 1996 ja 1997 paisati kogu eesti kirjandus uutele alustele, tegutsema hakkas põlvkond, kes oli vaba nii väärtkirjanduse painest kui ka nõukogude võimu survest. Uusi jooni kujundas suurel määral massikirjandus ja vaba ühiskond. Noorur ei pidanud enam tingimata otsmikule kleepima kolme murekortsu, et püünele pääseda. Kirjanduslikus seltskonnas ei pidanud enam kohmetuma kotist välja kukkunud Tolkieni või Pratchetti raamatu pärast, riiulile võis Tammsaare, Kuusbergi ja „Eesti nõukogude entsüklopeedia“ kõrvale piinlikkustundeta asetada Ludlumi, Chase`i, McBaini teosed. Kohustus kodeerida ridade vahele ühiskondlikku sõnumit oli kadunud, võis keskenduda kirjutamise, väljamõtlemise, enese väljendamise rõõmule, mis minu arvates peakski olema kirjanduses esmane käivitav jõud.“ Järgnevad nimed, palju nimesid. Autoril on õigus, eesti kirjandusse astus võimas plejaad andeid, aga ka neid, kes kehtestasid naistekate ajastu. Mis parata, rahvas nõudis neid.

Rein Veidemann. Piimaring.

““ Ei ole alandavamat asja inimese elus, kui ta jäetakse ilma võimalusest võidelda oma elu eest… kui ta langetatakse nagu palgipuu,

seejärel jõkke, kus ta siis hulbib allavoolu saeveski poole, vaat niisugune oli küüditatute parv,“ kinnitas Lembit, aga lisas, et kui Andreas arvab, et ta räägib sellest kõigest hambad ristis ja rusikas taskus, siis nii see polevat, sest tema siiski sai võidelda oma elu eest. Ja kui oled pääsenud tagasi rajale, kust sind eemale rebiti, siis on mõttetu kulutada aega kättemaksuks. Vimm ei lahenda ühtegi ülekohut. Eks katsu käia selg ees tulevikku, mis avaneb vaid eespoolt. Varem või hiljem komistad ja kukud.““ Nõukogude korraga mõistuslikult kohanenud Lembit on üks huvitavamaid karaktereid romaanis. Tegelikult pole „Piimaring“ stiilipuhas belletristika, siit leiab palju materjali ka autori elu, mõtete ja olemise kohta. Kindlasti püüab Rein Veidemann kokku võtta elatud aega ning arutleb sellegi üle, kuidas ta ise on selles ajastus toime tulnud. Kokkuvõttes ju hästi! Andreas kuulub nende hulka, kes uskusid kommunismi inimlikku näosse, nagu on kombeks mõnikord öelda. 1960-ndad ilmselt võimaldasid ühele hulgale meist nõnda mõelda, raske on lootuste pärast kedagi süüdistada. Noor Andreas unistab ülikoolist, aga ei saa esimesel katsel sisse. Seejärel töötab piimaautol, kus kohtub paljude karakteritega, armub esimest korda, aga peagi tuleb minna Vene kroonusse, kus ta teenis käsukohaselt ja ausal meelel. Enamik sügavaid mõtteavaldusi toetub Piiblile, eks sealt leiab otsimisoskuse korral tuge igat sorti ootustele ja arusaamadele. Kuigi nooruki maailmatunnetust suunab asjatundlik ja tark mees (Toomas Paul), üllatas mind, et noor Andreas seda raamatute raamatut nii varases eas sedavõrd põhjalikult tunneb. Teiseks oluliseks teemaks kujuneb silmitsi seismine tõe ja kättemaksuga, sest Andrease isa süüdistatakse küüditamises. Siinkohal oleks mõttetu arutada, kas poeg peab vastutama oma bioloogilise vanema tegude eest, kellega ei elanud isegi kunagi koos. Süü ja lunastuse vahekorra üle mõtisklemine on nii keeruline tegevus, et ühekordse lugemise põhjal ei julge väita, kas autor jõuab lõpliku vastuseni… Ent kulgevad aastad, Andreas elab ja töötab, nagu mõistab. Romaani lõpus käib eakas peategelane veel kord oma kunagise piimaringi läbi. Milliseid mõtteid see temas tekitab, kas ta kohtub mõne ammuse tuttavaga, jäägu lugejale avastada. Kõik Veidemanni eakaaslased võiksid raamatu kätte võtta ja võrrelda kas või oma tõekspidamistega. Lugeda oma võidud ja kaotused kokku, iseasi, kas meie aeg neid enam vajab.

Saale Väester. Enesetapja päevaraamat.

Psühholoogiliselt kandva suitsiidile pühendatud romaani on kahtlemata raske kirjutada. Olgugi, et valitud temaatika on oluline ja traagiline, saab raamatule saatuslikuks pealiskaudsus, ühtede ja samade motiivide kordumine. Tegevus kulgeb trafretselt, kohati isegi lihtsameelselt, näited on klišeelikud, justkui näidisõpikust võetud… Võimalik, et autoril on kogemusi ja teadmisi ning ta püüab omal kombel dramaatilistele küsimustele vastust leida, aga… Kaks tegelast, üks neist on noor naine, Inga nimeks, teine, väga noor mees Anti, jäävad paraku kahvatuteks kujudeks, kuigi Väester on püüdnud kirja panna kõikvõimalikke ja õigustatud põhjusi, mis neid enesetapumõteteni on viinud. Mõlemad teevad ka kurva katse. Teame, et raskused, millega inimene üksinda toime ei tule, otsivad üles ühiskonna nõrgemad ning võivad viia tõepoolest elu lõpetamise mõteteni. Autor on keskendunud kahele motiivile: kodune kasvatus, vanemate kõrgendatud ootuste täitmine ning ühiskonna esitatud nõudmised, mis kokku liites eeldavad, et üks naine peab täitma erinevaid kohustusi kõrgtasemel. Juba lapsest peale tuleb õppida kuldmedalile, eriti kui tuled kolkakülast. Pead valima kasuliku eriala, lõpetama ülikooli, tegema karjääri, abielluma eduka mehega, kasvatama lapsi. Seejuures kirjeldab raamat veel teistki naistegelast, kel on küll Soomes töötav mees, aga kes koduse laste kasvatajana jääb ometi hätta, eriti kui mees nõuab nelja last. Mehedki on surutud raha orjadeks, rabele ja teeni, aina rohkem ja rohkem, seejuures jääb perekond unarusse. Noormees Anti põeb aga ema kaotust, kes jättis ta viieaastasena joodikust isa juurde. Järgnevad koolikius, seejärel tänavale hulkuma minek, ent mingil kombel suudab ta siiski edasi minna. Alles täiskasvanuna, kui ema teda kirja kaudu taga otsib, saab ta teada, et ema langes isa kõrval samuti alkoholi küüsi, kuni otsustas lahkuda, et mees teda surnuks ei peksaks. Ühte raamatusse on liialt palju suitsiidipõhjusi laotud, seetõttu ehk ei jõuagi autor ühelegi põhjalikumalt keskenduda. Rikkuse tagaajamine ei tee kedagi õnnelikuks, näib olevat autori sõnum, aga hiljem, kui Inga on kõrgesti tasustatud töölt lahti lastud, teeb teda närviliseks väike palk, mida saab ametis, mis talle meeldib. Milline on siis lahendus? Kuid mõlemal juhul on tegelaste elu rikkunud vanemad. On, millele mõelda. Ja kuna kõik algab Inga puhul unetusest, siis antakse märku, et arstid ei tohiks nii kergesti tablette pakkuda. Taas oluline küsimus, sest depressioon on kujunenud meie ajastu haiguseks. Miks? Üllatav on antud juhul ühiskonna suhtumine suitsiidi katsetajasse. Kõik eemalduvad naisest, ta vallandatakse, teda ei võeta enam juhtivatele kohtadele, sõbranna mees keelab koguni naisel temaga suhelda. Inga muutub paariaks, kes pole enam võimeline millegagi pärast ravi toime tulema. Kas siis edukamates ametites töökaaslased tõesti nõnda lihtsalt kaaslase hülgavad – sa oled enesetapja!? Seda võinuks kirjutaja põhjalikumalt analüüsida. Kuid see on küsimus ka ühiskonnale. Alles siis, kui Inga kohtab klassiõde Jelenat, leiab ta lihtsa klienditöötaja töö ja suurepärased kolleegid.

Uus küsimus - kas tõesti annab autor märku, et postipakkide väljaandja töö on alavääristav? Millal me oleme niisuguse arusaamiseni jõudnud? Kui Inga hakkab blogis enesetapja päevaraamatut pidama, saab ta algul vaid kriitilisi ja alandavaid kommentaare, ainult Antile osutub ta päästerõngaks. Aegapidi küll olukord laheneb ja lugu lõpeb suurepäraselt, ehk liigagi hästi? Kui üks muredesse mattunud lugeja võtab teose kätte, siis saab ta vähemalt positiivse teate. Ühe lihtsa eesti mehe mõtted pärast seda, kui naine meeleheitel toast välja jookseb: „Benno oli tubli töömees. Ta tegi topeltvahetusi, /Soomes M L/ et rohkem raha teenida. Sest ta oli veendunud, et üks õige mees peab suutma perele maja osta. Ta kinnitas endale, et võtab veidi vabamalt, kui saab maja sissemaksu jaoks raha kokku. Seni tuli keskenduda tööle. Ta oli truu ja armastav abikaasa, kes ei tulnud iial mõttele, et ta võiks kodust eemal mõnele teisele naisele pilku heita. Tema jaoks oli olemas vaid üks naine – tema kallis Angela. Mees usus, et ta oli teinud kõik pere heaolu tagamiseks. Kuid nüüd keset ööd üksi korteris istudes tundus talle, nagu oleks keegi tema elu mingi jobu omaga ära vahetanud. Tema Angela oli ju imeline naine ja võrratu ema. Ta sai hästi hakkama. Ta oli sama hakkaja nagu Meelika. Kuidas sai tal siis masendus tekkida? Kas Bennol oli midagi kahe silma vahele jäänud?“