Karl-Martin Sinijärve raamatusoovitus

9.01.2019

Juhtus kuidagi nõnda, et mineva aasta lõpul eesti keeles ilmunud raamatumassiivist sattusid üksteise järel näppu üsna sarnasi või vähemalt üksteisega seostuvi teemasid käsitlevad teosed. Esimene oli Sean McMeekini "Vene revolutsioon. Uus ajalugu" (Varrak, 508 lk.). Põhjalik ja selgesti kirjutatud ülevaade, mis näitab samm-sammult ära, et kogu ses pealtnäha kaootilises ja juhuslikus segaduseajas, mida Venemaa ajalugu esimese ilmasõja algusest (tegelikult juba varasemast ajast) kuni kodusõja lõpuni (tegelikult hilisemagi ajani), valitses tegelikult üpris klaar loogika. Jah, vedamisel ja asjaolude kokkulangemisel oli bolševike võimuletulekus ja -jäämises oma osa, ent põhjuse-tagajärje seosed olid pidevalt olemas. Uut infot on, aga ka ammusest tuntud tõsiasjastik on suudetud arusaadavalt struktureerida ja hoomatavaks narratiiviks kokku kirjutada. Seda sealjuures ilma igasuguse tagantjäreletarkuseta.

Umbes sealt, kus McMeekin lõpetab, võtab jutujärje üle Anne Applebaum raamatuga "Punane näljahäda. Stalini sõda Ukrainas" (Varrak, 448 lk.). Ning taas näeme, et koletislike ja esmapilgul segameelsete hulgatappude taga oli raudne loogika, kuigi kuritegelik ja küüniline. Kurjategijate võim sai tõepoolest kesta üksnes üksnes suurima võimaliku jõhkruse ja absoluutse, aastakümneid kultiveeritud hirmu najal.

Ilukirjandusliku poole pealt ja mitme eri nurga alt avab revolutsioonijärgseid aastaid vanameister Boriss Akunini "Ei jäta hüvasti" (Tänapäev, 392 lk.). Erast Fandorin ärkab ellu ja saab raamatu lõpus jälle surma; küllap leiab autor soovi korral võimaluse veel mõneks ülestõusmiseks. Fandorin ei ole ses loos (neis lugudes) üldse liiga keskne tegelane, pigem on lugu kokku seatud mitmest alamloost, mis vaatavad kohu(ta)vat kodusõdimist nii bolševike kui ökomökode, anarhistide kui monarhistide pilgu läbi. Punased, rohelised, mustad ja valged. Kui (populaar)teaduslikud teosed loetud, aitab Akunin lugeja peas valmis küpsenud saiale inimliku rasvakihi peale määrida. Usutavat kohalolekutunnet tekitav tekst, ja põnev pealekauba.

Lõpetuseks võin muidugi öelda, et kes tolle aja temaatikaga kohe üldse suhestuda ei taha, siis põnevikusõbrale on jälle eestindet uus Lee Child ja G.W.Persson - mida pattu salata, ei jäta ma neid soovitamata, sest Jack Reacher ja Evert Bäckström lihtsalt on ühed reljeefsemad kirjanduslikud kujud viimasist kümnendeist. Ja kes tahab juttude ja madina asemel rahumeeles ilusate piltide saatel targemaks saada, võtku kätte rektorakadeemik Mart Kalmu "Eesti arhitektuuri 100 aastat" ning vaadaku meid ümbritsevat inimtekkelist keskkonda edaspidi hoopis värskema pilguga.