RaRa kolimisblogi | National Library of Estonia

RaRa kolimisblogi

Loe ka: II osa | III osa 

I osa: Gutenbergi galaktika

 

Täna on maja õhus teist hõngu. Käes ongi see päev, millest on väga pikalt kõik rääkinud. No, kas peate ikka vastu, küsivad Tõnismäe arhitektuuripärli fuajee ainulaadsed püramiidikõrgustele lähenevad seinad, tõsi, seda minu mõtetes garderoobi juures pingil istudes.  

Ehk vaid fuajee trepikäsipuud võiks paekivist laotud seinu oma informeeritusega üle trumbata. Eks igas hoones tuleb ju arhitektil anda just neile parem positsioon inimese suhtes. Kui palju võib olla neid kordi, mil rahvusraamatukogu metalsest trepikäsipuust kinni hoides on avaldatud siin kellelegi saladusi või tehtud avastusi?  

Maa pöörleb ümber oma telje 1600 km/h. Ümber galaktika liigume tänaste arvutuste järgi 788 578 km/h. Universumi paisumise kiirus ületab valgusekiiruse. Kõik see on ultraväike killuke teadmistest, mida siit majast on saadud, kui käsipuudele toetudes on nendel hallidel trepiastmetel kusagile liigutud. Kui käsipuud saaksid vaid tunda uhkust, kellele on nad tuge pakkunud elus edasiliikumisel.

Need samad trepikäsipuud asuvad keset Gutenbergi galaktikat, mille teljeks on lõputult uuenev eesti kultuur. See on mõte, mis kuulub president Lennart Merile, kes aastal 1993 pakkus, et Eesti Rahvusraamatukogu ongi nagu see võimas Marshall McLuhani Gutenbergi galaktika.  

Kõlab suursuguselt! Kuid selles ütluses ei olnud mitte ainult avamise pidupäevale omast suurust. Selles oli samuti omajagu nõudlikkust ning lootust, et Eesti pärandkultuuri hoidja ja koguja oleks aegade lõpuni iga külastaja jaoks see telg, mille ümber keerleb inimelu. 

Kolimine! Kolimine! Kolimine!

Tänased mõtted rahvusraamatukogu majas on pragmaatilisemad. Kui lasta fantaasial veel hetkeks lennata, siis trepikäsipuud võiks kuulda arutelusid, kuna ja kuhu tulevad kolimiskastid või kes saab keda pakkimise graafikus asendada.  

Aatriumis jalutavad näitust “Maja vana ja uus algus “ vaatama tulnud kaks daami. Rahvusraamatukogul tuleb välja tuleb kolida ju siit pikaks ajaks, aga mis see siis ära ei ole. Palju suuremaid asju juhtub maailmas, on üks nendest optimistlik. Kaaslase ilme reedab, et tema ei jaga seda optimismi. Daamid istuvad maja lähedal olevale pingile.

Vanamutid

 

Kustas Budrikase illustratsioon

Majas on tunda nukruse hõngu. Isegi kui üürikodu peaks olema tingimuste poolest parem, ei ületa see üle emotsioone, mis inimesel on armsaks saanud kodus, kus kõik on oma käe järgi paika sätitud ja naabritegagi tuttavaks saadud. Igaüks meist tunneb kodutunnet küll isemoodi, aga kurvastame me ikka ühtemoodi. Kui me just iseseisva elu ootel noorena oma vanematekodust üüripinnale ei koli.     

Oleks veel, et kolida saaks vaid ühe kummuti ja mõne riideesemega. Kolida tuleb üle kolme miljoni raamatuga. Lisaks veel suured ja väiksed seaded, restaureerimiskeskuse raamatute pesemise vannid, kuivatusrestid, digiteerimiskeskuse hiiglaslikud seadmed, sajad riiulid, kartoteegikapid, printimisseadmed, konverentsi ja näituste tehnika ning sajad igapäevatööks vajalikud asjad, rääkimata arvutitest ja mööblist.   

Maa aga kihutab galaktikas ikka omas tempos edasi. Igas tunnis liigume väidetavalt 788 578 km. Tundub, et ka kolimine on see protsess, mida miski ei muuda. Algab raamatute ja inimeste väljakolimine oma armsaks saanud Tõnismäe kodust üürikodusse. Kavatsen sel silma peal hoida, sest aatriumiseinad ja trepikäsipuud ju ise rääkida ei suuda.

Silmaja

Silmaja on tegelane, kes on uudishimulik kaasaelaja kolimissündmustele.
Kuidas suur kolimine hoogu kogub ja hoos püsib ning mismoodi kõik hiiglaslikud seadmed uksest välja mahuvad või kuidas jõuavad uutesse kohtadesse miljonid raamatud, sellest kavatseb Silmaja oma uutes lugudes jutustada. 

II osa: Filantroop pingi all

„Kastidesse pakitakse kolm ja pool miljonit raamatut“, teatab malbe raadiohääl minu köögis. „Aga kes on need raamatud kokku lugenud?” vaagin laual oleva kirju teetassi taga teekotikest kuumas vees leotades.  
Piiksude heli katkestab mõtte. Kes see nüüd siis sõnumineerib? Lähen jopetaskust oma nutikat otsima. Ekraanil on kõigest kaks meeldetuletust: osta pilet poksimatšile ja mine trenni! Otsustan, et inimene ei pea alluma tehisintellektile. Ta on siiski iseseisev ja võib vabalt vahest ka oma südant kuulata. Sean sammud Tõnismäe rahvusraamatukogu poole, et veel hingata sisse seda õhus hõljuvat nähtamatute osakeste kooslust, mille mõju on vaatamata ümbritsevale hallusele seletamatult kirgastav.  
 
Kohtumine turvaga 
Fuajee peaukse juures seisab tuttavaks saanud turvamees, kes pöörab pilgu minu poole. Tema nina ja suud katab nagu teistelgi siin fuajees tume riie, mis ulatub kõrvadeni. Ta hakkab vaikselt minu suunas liikuma.  

„Kui need raamatud laduda kõik küljed koos ühte rivvi, pidi selle pikkus olema 51 kilomeetrit,“ kõneleb telefoni üks lühemat kasvu sale naine, kes minust mööda pruunide kastide poole tuiskab, ja lisab oma vestluskaaslasele tähenduslikult: „Selleks tuuakse siia 106 000 pappkasti.“  

Turvamees tahab mind vist kõnetada. Kohendan oma maski. „Täna veetakse majast välja ainult lahtimonteeritud riiuleid ja hübriidskännerit,“ ütleb ta sõbralikult, nagu mäletaks, et pean kolimisblogi. „Deponeeritud kunstiteoseid viiakse tagasi omanikele, 70 teost viiakse KUMUsse ja Wiiralti galerii linnamuuseumisse.“ Tore siis ju, et raamatud on veel alles, mõtlen, ja ei saagi aru, miks ma rõõmustan. Miks mul üldse peaks olema midagi selle vastu, et raamatud siit välja kolitakse.  
 
Mitu kolimisautot otsivad parkimiseks kohta maja peaukse ees. Vaatepilt leiab mu mälusopist üles emotsiooni, kuidas me lihtsate inimestena võime ühel hetkel olla osa suurest narratiivist, mis sest, et sageli märkamatult ning teadmiseta, millisena see tulevikus välja joonistub. Siin majas on ilmselt kõigil soodumus tajuda aegruumi oma ihule lähemal, sest ruum on täidetud eri ajastute lugudega.  

Võpatan, kui üks võõras jäme hääl minu mõtte katkestab. „Kas teil on laenata mulle koroonapassi? Kahjuks jäi mul pass koju, aga tahaks minna nälga kustutama ja osta kuskilt paar pirukat.“ Vastan talle Tom Phillipsi sõnadega: „Tõepoolest, ökosüsteemid on keerulised ja ennustamatud.“ Ütlen seda alati, kui ei taha inimestele midagi halvasti öelda. Kuidas on võimalik selle peale tulla? Printigu uus pass välja, tahaks osa minust teda õpetada. „Ostan talle, tal pole aega ise minna,“ osutab keegi tundmatule. Küsija on sihikindel: „Annan tänutäheks raamatu „Kapital ja töö: meie aja probleemid“. Leidsin selle täna pargist ühe pingi alt.“  

Kuidas see võimalik on? 
Nüüd tunnen, kuidas veri pähe tõuseb. See raamat on rariteet, sest selle autor on veel praegugi maailma kõigi aegade rikaste edetabeli esikolmikusse kuuluv Andrew Carnegie, kes on rahastanud vähemalt 2500 raamatukogu asutamist, pannud aluse mõttekodadele ja mida kõike veel… 
„Anna raamat siia,“ ütlen. „Aga koroonapass?“ Vastan, et ostan ise talle need pirukad. Tundmatu ei vaidle vastu. 
 
Uskumatu: kohvikus istuvad kaks meest, kes räägivad rahvusraamatukogu kolimisest. Huvitav: kui juba kohvikus on midagi kõneaineks, siis järelikult peab selle taga suur asi olema.

Kustas Budrikase illustratsioon  

Jooksen rahvusraamatukogusse tagasi, et saada endale Carnegie nägemus kapitalist ja tööst (1903).  
Ja et ükski tegevus ei jääks edaspidi kolimisel fikseerimata.  

Silmaja

III osa: Eukleidese teoreem

Kui tore, et saan käised üles käärida. Lõpuks ometi jõudis kätte see päev, kui on minu kord anda oma panus. Majani on veel 50 meetrit. Kuid veel enne kui vahemaaks jääb 49 meetrit, leian oma peast juba rahutud mõtted. Seal seisab proua Viiu, minu endine matemaatikaõpetaja.  

Hakkan vaikselt viisakat vastust formuleerima, et pääseda uudishimulike küsimuste tulva alt, mille esitamises võiks talle maailmameistri tiitli anda. Olen kindel, et viisakamalt pole ma suuteline edasist vestlust ära hoidma, kui ütlen otse välja, et mul on paganama kiire! Iga viivitus tundub kui kannatus. Aga proua Viiu ei hooli mõistagi minu plaanidest. “Oi, keda näha! Tere! Kuidas läheb? Olen tahtnud juba ammu sinult küsida, ega ma pole politseiks hakanud, nagu kunagi soovisid?” Inimesel on õigus teha oma elus palju valikuid,” reageerin reserveeritult, kuid väikse muigega. “Näen suurt viga, riik vajab talente,” jääb ta mind põrnitsema. “Kui inimene on andekas, on ta oodatud riigis igale poole,” loodan panna vestlusele rasvase punkti.    

Kuid õpetaja alustab ikkagi. “Kui Eukleidese geomeetria järgi jäävad paralleelsed sirged ka lõpmatuses paralleelseks, aga ruum on kõver, ei ole võimalik, et sirged ei lõikuks. Ehk saatuse eest ei ole võimalik põgeneda,“ lükkab ta uhkelt nimetissõrme püsti. Püüan lugeda kümneni, et leida see tark lause, mis olukorda muudaks ja laseks mul minna. “Ma ei soovi hetkel vestlust jätkata,” kõlas valik mu ennastkehtestavate lausete arsenalist, mis järgmisel sekundil enam kuigi tark ei tundunud. Proua Viiu osutab rahulikult rahvusraamatukogu suunas: “Olen teel sinnapoole,” ja lisab, et enne kui ma minema kiirustan, võtku ma teadmiseks, et olin üks tore õpilane. “Kas ma ikka mäletan, kui elutargalt ma olin ühes tunnis vastanud küsimusele, kust tulevad raamatud?”  

Kustas Budrikase illustratsioon 

Põgenemine  

Jõuame koos rahvusraamatukogu  pöördukseni. Samal ajal kuulen mitut lugu, kuidas õpetaja on elult ninanipsu saanud. Viimati vedas ta kolleegiga šampuse peale kihla, et aastal 2021 ei hakata veel rahvusraamatukogu rekonstrueerimiseks tühjaks kolima. Maja pole ju veel 30 aastatki vana! Šampusest tal kahju ei ole, aga et kolleeg temast paremini oli informeeritud, seda ta endale kui raamatukogu 3564 külastuskorra omanikule andestada ei suuda. 

Siseneme fuajeesse. “Oli tore kohtuda,” ütlen rõõmsalt ning teen 90-kraadise pöörde. Liigun edasi, suvalises suunas. Loodan, et meie teed lähevad ehk nüüd eri suundadesse, sest isegi kui olen tema õpilane, olen ma siiski juba ammu teovõimeline, kel on õigus loobuda kasvõi kosmonaudi elukutsest, ja isegi siis, kui see on tema elu suurim viga.  

Vaatan märkmikust järele, et pean jõudma 4. korruse hoidlasse. Viipan fuajees tuttava näoga turvamehele, kes on seal jätkuvalt kõige tähtsam isik, sest kõik pöörduvad ju abi küsimiseks tema poole. Aga ma ei hakka küsima, millisel kuupäeval koliti linnamuuseumisse Wiiralti galerii või millal viiakse majast ära näiteks Signe Kivi gobelään.  

Eksimine on inimlik? 

Avan esimese ukse fuajeest tagaruumidesse, et olla kindel õpetaja silmist kadumises. Kõigepealt näen kitsast treppi, mis viib pikka koridori. Samm on kerge ja meel virge. Mis võiks olla parem kui tunne olla oma eesmärgist vaid mõne hetke kaugusel. Kõnnin koridoris, mis sarnaneb eelmisega ja ka järgmisega peale pööret. Huvitav, kas arhitekt Raine Karp hindas üle inimese orienteerumisvõimet?  Lootuses, et kõik koridorid viivad 4. korruse hoidlasse samamoodi nagu kõik teed Rooma, usun, et olen missiooni täitmisele aina lähemale jõudmas. Aga vastu mu tahtmist saab lootusest kahtlus. Olen koridoride lõksus ja kõik tundub nagu mälestustevihikust vastu vaatav Eukleidese teoreem.  

Kus on inimesed? Koridorides näen vaid seinte äärtesse rivistatud pappkaste. Õnneks näen kaugel koridori lõpus kedagi.  

Lisan sammule kiirust, et ta silmist ei kaoks. Ilmselt saatis mu kaugele paistev ekslev ja ebakindel pilk sõnumi, sest õigemat küsimust ei ole enam võimalik küsida: “Ega te eksinud ei ole?” “Eksimine on küll inimlik, aga selle tagajärjed pööravad elu pea peale,” proovin vastata optimistlikus toonis. “Siin majas eksitakse veel ka siis, kui on töötatud mitu aastat,” ütleb ta seda nii nagu see oleks normaalsus.  

Liigume koos mööda treppe, kitsaid koridore ja ületame koridoride ristteesid. Ühe järjekordse pika koridori alguspunktis annab mu päästja kätte suuna, kuidas edasi liikuda ning lisab, et kui ma nüüd ainult otse lähen, jõuan kindlalt kohale. Tänan oma suunanäitajat. Miski minu sees ütleb, et mind on sinna juba sama palju vaja nagu mina vajan võimalust seal olla: jutustatud lugude ja mõeldud mõtete keskel, mis on oluline kiht tulevaste mõtete all. Mõned asjad peavad olema sama kindlalt paigas kui Eukleidese teoreem. 

Ja olengi hoidlas, kust vaatab vastu naerusuine kolija. Pole ka ime, siin on ju oma vaikuses tõeliselt kütkestav maailm. 

Fotol vabatahtlik kolija Marge Jõesalu Soome. Foto autor Ene Ots. 

Silmaja 

 

Kolimisfakte: 

  • Iga minuti järel kasvab raamatukastide hunnik 14 ühiku võrra. 
  • Iga päev viib kolimisauto hoonest ära keskeltläbi 1400 raamatukasti. 
  • Hübriidskänneri kolimiseks oli vaja laiemaks teha mitu ukseava. Seade tassimiseks kasutati professionaalset varustust. Vaata videot, kuidas koliti hübriidskännerit, millega on skaneeritud isegi Eesti ajalehti USA Kongressi raamatukogule. Tegemist on rahvusraamatukogu digiteerimiskeskuse seadmega, mida kasutatakse A0-, A1- ja A2-formaadis lehtede skaneerimiseks ja mikrofilmide tegemiseks.  

Kolimine on täies hoos. Kolimisfirma Adduco töötaja.  

Vaata veel