„Kastidesse pakitakse kolm ja pool miljonit raamatut“, teatab malbe raadiohääl minu köögis. „Aga kes on need raamatud kokku lugenud?” vaagin laual oleva kirju teetassi taga teekotikest kuumas vees leotades.  
Piiksude heli katkestab mõtte. Kes see nüüd siis sõnumineerib? Lähen jopetaskust oma nutikat otsima. Ekraanil on kõigest kaks meeldetuletust: osta pilet poksimatšile ja mine trenni! Otsustan, et inimene ei pea alluma tehisintellektile. Ta on siiski iseseisev ja võib vabalt vahest ka oma südant kuulata. Sean sammud Tõnismäe rahvusraamatukogu poole, et veel hingata sisse seda õhus hõljuvat nähtamatute osakeste kooslust, mille mõju on vaatamata ümbritsevale hallusele seletamatult kirgastav.  
 
Kohtumine turvaga 
Fuajee peaukse juures seisab tuttavaks saanud turvamees, kes pöörab pilgu minu poole. Tema nina ja suud katab nagu teistelgi siin fuajees tume riie, mis ulatub kõrvadeni. Ta hakkab vaikselt minu suunas liikuma.  

„Kui need raamatud laduda kõik küljed koos ühte rivvi, pidi selle pikkus olema 51 kilomeetrit,“ kõneleb telefoni üks lühemat kasvu sale naine, kes minust mööda pruunide kastide poole tuiskab, ja lisab oma vestluskaaslasele tähenduslikult: „Selleks tuuakse siia 106 000 pappkasti.“  

Turvamees tahab mind vist kõnetada. Kohendan oma maski. „Täna veetakse majast välja ainult lahtimonteeritud riiuleid ja hübriidskännerit,“ ütleb ta sõbralikult, nagu mäletaks, et pean kolimisblogi. „Deponeeritud kunstiteoseid viiakse tagasi omanikele, 70 teost viiakse KUMUsse ja Wiiralti galerii linnamuuseumisse.“ Tore siis ju, et raamatud on veel alles, mõtlen, ja ei saagi aru, miks ma rõõmustan. Miks mul üldse peaks olema midagi selle vastu, et raamatud siit välja kolitakse.  
 
Mitu kolimisautot otsivad parkimiseks kohta maja peaukse ees. Vaatepilt leiab mu mälusopist üles emotsiooni, kuidas me lihtsate inimestena võime ühel hetkel olla osa suurest narratiivist, mis sest, et sageli märkamatult ning teadmiseta, millisena see tulevikus välja joonistub. Siin majas on ilmselt kõigil soodumus tajuda aegruumi oma ihule lähemal, sest ruum on täidetud eri ajastute lugudega.  

Võpatan, kui üks võõras jäme hääl minu mõtte katkestab. „Kas teil on laenata mulle koroonapassi? Kahjuks jäi mul pass koju, aga tahaks minna nälga kustutama ja osta kuskilt paar pirukat.“ Vastan talle Tom Phillipsi sõnadega: „Tõepoolest, ökosüsteemid on keerulised ja ennustamatud.“ Ütlen seda alati, kui ei taha inimestele midagi halvasti öelda. Kuidas on võimalik selle peale tulla? Printigu uus pass välja, tahaks osa minust teda õpetada. „Ostan talle, tal pole aega ise minna,“ osutab keegi tundmatule. Küsija on sihikindel: „Annan tänutäheks raamatu „Kapital ja töö: meie aja probleemid“. Leidsin selle täna pargist ühe pingi alt.“  

Kuidas see võimalik on? 
Nüüd tunnen, kuidas veri pähe tõuseb. See raamat on rariteet, sest selle autor on veel praegugi maailma kõigi aegade rikaste edetabeli esikolmikusse kuuluv Andrew Carnegie, kes on rahastanud vähemalt 2500 raamatukogu asutamist, pannud aluse mõttekodadele ja mida kõike veel… 
„Anna raamat siia,“ ütlen. „Aga koroonapass?“ Vastan, et ostan ise talle need pirukad. Tundmatu ei vaidle vastu. 
 
Uskumatu: kohvikus istuvad kaks meest, kes räägivad rahvusraamatukogu kolimisest. Huvitav: kui juba kohvikus on midagi kõneaineks, siis järelikult peab selle taga suur asi olema.

Kustas Budrikase illustratsioon  

Jooksen rahvusraamatukogusse tagasi, et saada endale Carnegie nägemus kapitalist ja tööst (1903).  
Ja et ükski tegevus ei jääks edaspidi kolimisel fikseerimata.  

Silmaja

Novembis 2021

“Pane kindad kätte!” Mis ajast raamatud räpased on, imestan, ja enne kui taipan midagi vastata, kuulen sõbralikku kommentaari: ”See ei ole kohustus, see on võimalus.” Igaks juhuks vaatan oma käsi ühelt ja teiselt poolt, et olla kindel, et raamatute puhtust minu eest ei kaitsta. Igatahes mina neile ohtu ei valmista; aga selle asemel, et viisakalt keelduda, ütlen: ”Hea kinnas on kulla hinnas.” Järgmisel sekundil näen, kuidas vastuvaatava silmapaari kaarjas kulmukaar on tükk maad ülespoole kerkinud. Jälle vist ebaõnnestusin. Kuigi minu sõnad ei kõlanud poeesiana, olid need selle ambitsiooniga, tahtsin selgitada, kuid otsustasin, et parem on edaspidi end andekamana näidata.  

Imelik päev 

Võtan pakutud kindad vastu. Pakkuja kaob raamaturiiulite vahele. Riiulid nagu oleks ta imenud endasse. Libistan kindad taskusse, sest vähemalt esialgu neid ma ei vaja. Tunnen kohmetust, sest ei tea, mida teha. Küllap ta tuleb kohe tagasi ja kõik saab selgeks. Sulen hetkeks silmad, et tunnetada, kuidas mina olengi nüüd osa miljonitest lugudest, see oluline killuke ahelast, mis ühendab mineviku rahvusraamatukogu tulevikuga. Kui silmad avan, näen enda ees pappkastide rivi, ratastel kolimisalust ja äärmiselt sõbralike silmadega prouat, kes küsib: ”Kas hakkame peale?” Ilmselt oleks kõige ootuspärasem vastus tema vaatest olnud – muidugi, selleks ma olen siia tulnudki. Mina aga olen ilmselt kirjanduselt kõva löögi saanud, aga mitte õigesse kohta. “Ega töö jänes ei ole,” vastan. Jälle midagi “poeetilist”, ainult et täiesti valel ajal ja kohas. Mis minuga täna toimub, kas ma ei suuda iseennast juhtida?  

Iga lihas näos üritab toetada mu laia naeratust peale “poeetilist” vastust. Tundub, et see õnnestub. “Päris vaimukas,” köhatab sõbralike silmadega kolimispaarimees ja lisab, et teda võib hüüda Karu Katiks. “Väga vahva, mind võib kutsuda Silmajaks,” jään enda vastusega ükskord ometi siin hoidlas rahule. Naeratame üksteisele ning hakkame raamatuid riiulitelt pappkastidesse laduma ja jämeda musta markeriga kastidele tähiseid ja viitasid peale kirjutama, et kunagi kauges tulevikus teaks teised need raamatud meie täidetud kastidest õigesse riiulisse panna. Selleks kulub aga aastaid. Kuigi maja remondiks on arvestatud vähemalt neli aastat, ei saa ju tänasel päeval keegi ennustada täpset aega, millal rekonstrueeritud rahvusraamatukogu hoidlad saavad tagasi oma 3,5 miljonit raamatut, lisaks veel miljonid rahvusarhiivi teavikud, mis samuti Tõnismäe hoonesse tuuakse. Tänasel päeval saame vaid loota, et grandioosne plaan uutmoodi kultuurikeskkonnast saab tõelisuseks aastal 2026. Aga kui see päev ükskord kätte jõuab, võiks see olla eesti kultuuri üks kõige säravam juubelipidu, kuid selle vahega, et järgmisel päeval ei ole pidulised uimased, vaid vastupidi, palju erksamad.

Illustratsioon Kustas Budrikas 

Krahman riiulilt taaskord mitu raamatut korraga, üks neist on Eesti luule antoloogia aastaist 1637–1965. Palun Karu Katilt veidi aega, et korra sisse piiluda, kui vana on eestikeelne luule. Tallinnasse kreeka keele professoriks tulnud Reiner Brocmann on 17. sajandi esimesel poolel kirja pannud teadaolevalt esimese eestikeelse ilmaliku luuletuse. Lappan kiiresti veel teisigi lehekülgi enam kui 900-leheküljelises antoloogias ja jään vaatama lehekülge, kus on Juhan Liivi luuletus “MUST LAGI ON MEIE TOAL”. Kunagi koolipõlves ei jäänud see üldse pähe, sain selle eest kahel korral kahe.   

Karu Kati kutsub mind aga delikaatselt korrale. “Tavaliselt jõutakse ühe vahetusega ära täita 60 kuni 70 kasti, aga kõige tublim on suutnud 119 kasti kokku panna.” Sulgen luuleraamatu ja panen kasti ning selle asemel, et teda viisakalt märkuse eest tänada, küsin: “Kuhu jääb siis protsessi nautimise rõõm, kui eesmärgiks on norm ületada. Kas elu on siis selleks, et pääseda esimesel võimalusel kiirteele ning, gaas põhjas, see läbida?” Järgmised 20 laudimeetrit töötame Karu Katiga vaikides. 

Taaskohtumine 

Võpatan, kui näen riiulite vahelt lähenemas minu endist matemaatikaõpetajat proua Viiut, kellele ma olen tema vaatest ilmselt ikka veel vastuse võlgu, miks minust politseinikku ei ole saanud. Kuidas see on võimalik, et nii sopilises ja keerulises majas ta mu ikkagi üles leiab? Pööran vaikselt selja ette. “Oi, tere jälle!” hüüatab ta rõõmsalt. “Kuidas see nüüd nii juhtus, et ma su üles leidsin?” tõstab ta oma lühikeses lauses rõõmunooti paari pügala võrra ja jätkab: ”Igal juhul juhtus see õigel ajal, sest mul on vaja jagada kellegagi suurepärast uudist.” Tal on käes raamat, mis ei ole matemaatika õpik, vaid inimese siluetiga õhuke köide. “Ma leidsin neilt riiulitelt oma vanaema kirjutatud raamatu, millest ma ei teadnud midagi. Kas te kujutate ette, kui suur asi see on ühe lapselapse jaoks?” 
“Aga millest vanaema kirjutas?” uurin ja mõtlen, kas küsida ka seda, miks ta on kindel, et autor on just tema vanaema. Proua Viiu on tekitanud aga enda ümber justkui helikindla vatist müüri ja tema leiuõnne ei varjuta ilmselt ükski uuriv küsimus.  
Jätkame Karu Katiga raamatute pakkimist, kuni ühel ja samal hetkel vaatame teineteisele otsa. Ilmselt meile mõlemale jõudis kohale kahtlus, kas õnnelik lapselaps teab, millisesse kolimiskasti peaks tema avastus jõudma? Riiulite kolimisel on kindlad reeglid. Kui võtta riiulist välja üks kohaviidaga raamat ja mitte sinnasamasse tagasi panna, tähendab see, et raamat ei jõua õigesse kolimiskasti. Halvimal juhul tähendab see aga tuleviku jaoks kadunud teost, sest seda ei leita üles. Aga kaotada ära midagi, mida on hoitud, on karuteene eesti kultuurile. Olen kindel, et ainult mina ja Karu Kati suudaksime selle ära hoida, sestap tuleb kahtlusalust kontrollida.
Huvitav, minu endine matemaatikaõpetaja on kahtlusalune ja mina isehakanud politsei.
Miks mitte uskuda, et asjad lähevadki maailmas nii nagu sõnastame, ainult et vahest lihtsalt omamoodi. 

Silmaja 

Detsembris 2021

• Iga päev jõuab vaatamata kolimisele rahvusraamatukogu kogudesse üle poolesaja uudisteose. 
  Näiteks trükikodadest tuleb päevas keskmiselt 18 teost, aga raamatuid saadakse ka annetusena või ostetakse ise. 

• Poolteist kuud pärast kolimise algust ehk detsembri keskpaigaks on ära kolitud keskeltläbi ⅓ kõikidest kogudest. 

• 7. jaanuariks on planeeritud avamispidu aadressil Narva maantee 11. 
  Ajutist kodu hakatakse nimetama Eesti Rahvusraamatukogu väikseks majaks.