Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20, L 12-19
Raamatuid saab tagastada Endla tn 3 E-P 7-22






 

Digari uudised: „Keä sedde ärra warrastap Se om kelm.“

01.01.2013

On vana komme teha raamatusse sissekirjutusi: näitamaks raamatu omanikku, osundamaks soovile raamatut kellelegi kinkida, tegemaks raamatuga seoses märkusi või sidumaks raamatut sissekirjutajale oluliste mõtetega. See komme on arvatavasti niisama vana kui trükiraamat ise.

Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv Digar pakub juba ligi 4000 skaneeritud trükise digitaalkoopiat. Eesti trükise punase raamatu digitaalprojekt tõi läinud aastal eriti hinnalist lisa. Euroraha toel teostas seda Eesti Kirjandusmuuseum ning muidugi lähtus ta digiteeritavate trükiste loetelu kokku pannes esmajoones oma kogust. Digiteerimine toimus Rahvusraamatukogus ja digiteeritu libises kokkuleppe kohaselt ka Digarisse kõigile kättesaadavaks.

Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivraamatukokku on jõudnud mitmesse vanasse kogusse kuulunud raamatuid, näiteks Eesti Õpetatud Seltsi ja Eesti Üliõpilaste Seltsi kogude trükiseid. See tõik toetab ootust, et ka Digar pakub huvitavaid sissekirjutusi.

Vanimad sissekirjutused

Digaris näikse vanim sissekirjutus olevat aastast 1662, mil Johan Duncan kirjutas oma nime H. Stahli “Anführung zu der Esthnischen Sprach” (1637) tiitellehele. Samast leiame lisamärke selle eksemplari Digari-tee algupoolest: Michael Rosfeldi, Johann Heinrich Rosenplänteri sissekirjutused, tempel aga kinnitab kuulumist Õpetatud Eesti Seltsi kogusse. Edasine on aimatav: Eesti Rahva Muuseum, Eesti Kirjandusmuuseum, viimase tellitud vahepeatus eesti trükise punase raamatu projekti raames Rahvusraamatukogu digiteerimisosakonnas. Ja seejärel ta Digarisse jõudiski.

Leidub ka pikemaid pühendusi või selgitusi, enamasti saksakeelsed ja gooti kirjas. Ühe neist, J. H. Rosenplänteri “Kolilaste seäduse” (1845) kaane siseküljel, palusin ajaloodoktor Enn Tarvelil lahti mõtestada. Selgub, et tegemist on Õpetatud Eesti Seltsi sekretäri Sachssendahli märkusega: selle raamatu teksti on enne trükki minekut läbi vaadanud dr F. R. Faehlmann. “Eesti biograafilise leksikoni täiendusköite“ (1940) andmeil ergutas estofiil Christian Emil Sachssendahl Faehlmanni kirja panema Kalevipoja-lugusid, hiljem püüdis ta innustada ja toetada F. R. Kreutzwaldi eesti eepose loomisel ning väljaandmisel.

Viljaka estofiili J. H. Rosenplänteri käekirja kohtab Digaris uurimisväärselt tihti, seda muidugi Eesti Kirjandusmuuseumi jõudnud ÕESi raamatukokku kuulunud raamatute toel.

Talupoegade märgistused

Erihuvi pakuvad eesti talupoegade tehtud sissekirjutused, mida on põhjalikult käsitlenud Urve Sildre artiklis „Kuidas maarahvas oma raamatuid märgistas“ (Raamatukogu, 2001, nr. 4, lk. 13-15). Siin teeme vaid mõne noppe Digarist.

18. sajandi lõpus oskas üle poole eesti talurahvast lugeda, kuid kirjutada oskajate osakaal oli kordi väiksem. 17. saj. lõpus Rootsi riigivõimu turgutusel Eesti pinnal loodud suhteliselt hõre rahvakoolivõrk ja selle kohati väga vaevaline jätk 18. sajandil pidasid silmas jumalasõna lugeda oskavat luterlast. Jumalale kirju ei saadeta, seepärast polnud talupoja kirjutamisoskus oluline. Pealegi oli aadelkonnas kartus, et kirjutada oskav eesti talupoeg võib kasutada seda oskust oma õiguste kaitsel kaebekirjade tegemiseks. Kummati kohtame Digariski juba 18. sajandil oma raamatusse kirjutada oskavaid ja tahtvaid talumehi.

Vanim eesti talupoja sissekirjutus Digaris pärineb aastast 1757. On(n)opri Andres kinnitas, et “Tarto-Ma Kele [kiriku] Kässi Ramat” (1743) kuulub temale: “Se om Onnopri Andresse Ramat Wörro Wallast Navvi Küllast 1757”. Samalaadse kinnitusega on vaevalise jälje jätnud On(n)opri Ado. Dateeringu puudumine ei luba meil kindlalt väita, kas see on varasem või hilisem sissekirjutus, kuid kirjaviis viitab varasemale ajale.

1788. aastal teatas Müttä Jago poeg Andres, et „Ewangeliumma nink Epistli-Lu“ (1756) on tema raamat, ja lisas: „Keä sedde ärra warrastap Se om kelm omma nahha sissen ka“. (U. Sildre esitab oma artiklis veel kaks samalaadset hoiatust: ühes ähvardatakse raamatuvarast kiriku ees nuhtlemisega, teises lausa surmaga.)

Mõlemad Andresed olid kirjutamisraskustest hoolimata ometi juba kirjainimesed. Nad tahtsid, et nende raamatus oleks niisugune kiri. Nad väärtustasid kirja.

Tundelised teated raamatutes

Hoopis teistsugusesse, lausa tundetulisesse maailma viib Digaris Eesti Üliõpilaste Seltsi 1. albumi kaane sisekülg. Sealt vaatab vastu selges käekirjas pöördumine: „„Armasta mu rahvast!“ Aino´le Oskar. Peterburis, Lõikuskuul 1899. Kolmandal pühapäeval pärast 8/20 VIII 99.“ Muidugi on tegemist Oskar ja Aino Kallasega (1899. aastal veel Krohn). Aega, millest alates Oskar hakkas pühapäevi lugema, valgustab Aino Kallase raamat „Mu saatuse maa“ (2012).

“Olin saanud just kahekümne ühe aastaseks, kui sõitsin oma venna Kaarle Krohni juurde, kes suvitas Kuorsalo saarel mõne tunni purjetustee kaugusel Haminast.” Aino Krohn teadis, et venna juures viibib ka doktoritööd kirjutav Oskar Kallas. “Niipea kui olin oma sinnasõidu otsustanud, valdas mind võõras, arusaamatu rahutus, mille põhjust ma ei teadnud, otsekui oleks lähenev saatus heitnud oma varju mu teele.” Hiljem tunnistas ka Oskar Kallas, et temagi oli Aino tulekut oodanud äreval rahutusel, ja niipea, kui oodatu paadist maale astus, teadnud ta, et saatuse hetk on löönud. Jõudis kätte kolmanda koosviibimise päeva õhtu. “Oskar Kallas tuli rutuliselt oma toast ja ulatas mulle suletud kirjaümbriku. “Lugege seda, palun teid!” Ja ruttas jälle ära. Jäin üksi. Kui oma tuppa olin läinud, avasin ümbriku. Lugesin ja pärast seda ei saanud ma enam und silma. Läbi õhukese seina kuulsin teda teisel pool kogu öö voodis visklevat. Ta oli mind palunud oma naiseks pärast kolmepäevast koosviibimist.”

Pangem tähele, millise sooviga Oskar mõni nädal pärast esma- ja otsustavat kohtumist Aino poole pöördus: armunud mehel oli ikkagi isamaalik süda.

Sissekirjutused raamatusse võivad pakkuda huvitavat teavet, üllatavaid vaatenurki, ent, nagu nägime, võivad viidata ka rajale, mis viib võbelevasse inimhinge. Digari lugejal on kõike seda suhteliselt kerge tabada: vanal moel raamatu lappamise asemel võimaldab Digar nupul Indeks hiireklõpsuga avada raamatu lehekülgede kaupa pisipiltide jada, kus sissekirjutus, eksliibris, olgu või huvipakkuv illustratsioongi kutsuvalt eristub.

Küllap tuleb sellest kandist üllatusi veelgi.

Ilmar Kopso

 

 


 digitaalarhiiv digar