Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20, L 12-19
Raamatuid saab tagastada Endla tn 3 E-P 7-22






 

ANDRES HEINAPUU, s 16.03.1954

Andres Heinapuu : Rahvusraamatukogus, Riigikogus Avalehele

LiLaEst 1983, Sigulda
Vasakult: Helle Martis, Rein Koppelmann, Reet Pitsner, Andres Heinapuu, Valve Mikfeldt
Foto: Andres Heinapuu erakogu

Tagantjärele tundub Friedrich Reinhold Kreutzwaldi nimelises Eesti NSV Riiklikus Raamatukogus töötatud aeg ühe helgema perioodina minu elus. Eks oma osa ole ka sellel, et olin siis noorem, ilusam ja entusiastlikum.

Õigupoolest sattusin raamatukokku üsna juhuslikult. Otsisin akadeemilise puhkuse ajaks tööd. Arno Oja oli parasjagu oma akadeemilise puhkuse lõpetanud ja tema töökoht raamatukogu bibliograafiaosakonnas jäi vabaks. Nii pärisin ta kohvitassi ja töölaua. Aknast paistis Pika Hermanni torn, nii et sain kohe tööpäeva alguses järele vaadata, et ega sinna kogemata õiget lippu üles tõmmatud pole. Ühelgi päeval ei olnud. Ja kui siis tõmmati, olin teise tuppa üle viidud.

Töö teatmebibliograafia sektoris tundus huvitav ja mitmekesine. Tuli aidata leida tehnikaüliõpilaste diplomitööde eessõnadesse Lenini tsitaate, taastada ladina tähti TASSi uudiste eestikeelsetes tõlgetes, vastata kõige erinevamatele küsimustele nii telefoni teel kui ka näost näkku.

Bibliograafi vastutusest sain aimu juba esimeste töökuude jooksul. Nimelt helistati kord hommikul vara kinolevist. Küsiti Konstantin Simonovi romaani pealkirja kohta, kas see on „Kakskümmend päeva sõjata” või „Kakskümmend päeva ilma sõjata”. Mäletasin hiljaaegu ilmunud raamatu pealkirja küll, kuid bibliograafi kutse-eetika ei lubanud peast vastata. Ronisin siis teisele korrusele ja vaatasin kataloogist järele. Oligi nii, nagu olin arvanud. Tagasi helistades läksid sõnad unise peaga sassi: „Õige on: „ilma sõjata”. Ise arvasin, et ütlesin: „ilma ilma-ta”. Nii olin šokeeritud, nähes Sõpruse kino seinal suurte tähtedega kirjutatuna: „Kakskümmend päeva ILMA sõjata”. Minu käkk suurte tähtedega ilmarahvale vaadata! Õnneks sai viga parandatud ja edaspidi on pealkiri igal pool õige, aga eksimiseteemalisi hirmuunenägusid nägin veel kaua.

Kui suurema jao Põhja-Eesti inimeste jaoks oli ainus võimalus põgeneda Nõukogude tegelikkusest Soome televisioon, siis minul oli veel teine võimalus. Et mul oli erifondi luba, sain vabalt lugeda vabariigiaegseid ajalehti, ajakirju ja keelatud raamatuid. Kasutasingi siis seda võimalust palju rohkem, kui tööks vaja oli. No tööks muidugi kaudselt ka, sest bibliograafi kvalifikatsioon koosneb tuhandest pisiteadmisest. Ja kui ta oma tööd hästi teha tahab, on tal vaja sukelduda põhjani bibliografeeritavasse ainesse või ajastusse. Ikkagi, siiani mäletan Feischneri kohviku avamisjärgset interjööri Viini toolidega, kuid sellest, milline oli kohvik Tallinna sisustus 1970–80ndail aastail, pole mul aimu.

Töö, milleks oli vaja erifondis istuda, oli Kersti Merilaasi ja Friedebert Tuglase bibliograafia. Küllap on praeguseks juba meelest läinud, et ka kõik Loomingu aastakäigud kuni 1940. aastani olid okupatsiooniajal keelatud, samuti muud ajakirjad (mõne üksiku erandiga) ja ajalehed. Kahjuks jäi Tuglase bibliograafia pooleli, ilmus ainult 1. osa, Tuglase eestikeelse originaalloomingu kohta. Kuid selles on loetletud ka Tuglase raamatute arvustused, nii et ka neil, kes Tuglase kohta lugeda tahavad, on põhjust seda kõhnukest trükist kasutada. Nende tööde kõrvalt kõpitsesin Maris Sarve koostatud Uku Masingu bibliograafiat parandada-täiendada, sest Marisel polnud ligipääsu erifondi materjalidele. Omalt poolt lisasin sinna Saksa okupatsiooni ajal ilmunud ajaleheartiklid, ent nipet-näpet mujaltki. 1988. aastal andsin lõpetamata käsikirja ja kartoteegi üle Emakeele Seltsile. Materjali edasise saatuse kohta ei oska ma midagi öelda. Loodetavasti on Anneli Sepal siiski mu tööst kasu olnud, kui ta lõpuks 2010. aastal ilmunud Masingu bibliograafia valmis sai.

Kogu eluks sain raamatukogust teadmise, et allikaid tuleb täpselt tsiteerida ja et kõiki raamatuid läbi lugeda niikuinii ei õnnestu. Töö käigus hakkasin bibliograafiat järjest tõsisemalt võtma. Kuigi hiljem on elu pakkunud mulle muid huvitavaid väljakutseid, on siiski kahju, et mu bibliograafikarjäär lõppes just siis, kui keegi enam normaalselt tööd teha ei keelanud.

Lisaks, raamatukogus oli mõnus seltskond toredaid kolleege ja juhtus ka palju lõbusat. Jutustan, mis minuga Moskvas juhtus.

1980. aastatel käisid raamatukogu välisvahetuse inimesed Moskva raamatumessidel, et saada aimu, mida lääneriikide raamatuturul pakutakse. See oli ainus võimalus Nõukogude Liidus lääne raamatuid näha ja lehitseda. Kord sai raamatukogu ootamatult valuutat, mida otsustati kasutada teatmeteoste hankimiseks. Et neid valida, saadeti mindki koos välisvahetuse inimestega Moskvasse. Teistele olid juba varakult Eesti esinduse võõrastemajas kohad kinni pandud, minule aga korraldas Ivi Eenmaa valitsuse telegrammi, milles oli korraldus majutada Kreutzwaldi nimelise raamatukogu bibliograafiaosakonna töötaja Heinapuu. Moskvas lehitses vastuvõtuametnik telegrammide paki läbi, kuid minu oma ei leidnud. Palusin siis paki endale ja leidsin telegrammi. Ametnik vaatas telegrammi kortsus kulmul ja ütles: „A võ ved ne Kreitsvald!” „Net, ja Heinapuu!” osutasin näpuga oma nimele. „A gde Kreitsvald?” – „Davno umer.” Seepeale pomises ametnik midagi niisugust, et mis nad siis kirjutavad surnud inimeste nimesid telegrammi. Toa lõpuks sain.

ANDRES HEINAPUU TEENISTUSKÄIK RAAMATUKOGUS

18.07.1979 – koondkataloogide osakond, vanembibliograaf
01.08.1979 – bibliograafia osakond, vanembibliograaf
01.11.1979 – bibliograafia osakond, bibliograaf
01.09.1980 – informatsiooni osakond, vanemtoimetaja
01.12.1981 – bibliograafia osakond, bibliograaf
01.09.1982 – bibliograafia osakond, sektorijuhataja
01.07.1987 – 17.01.1988 – teadusbibliograafia osakond, peabibliograaf
22.12.1990 – teadusbibliograafia osakond, bibliograaf
01.04.1991 – 30.09.1992 – bibliograafia osakond, vanembibliograaf

ANDRES HEINAPUU TEGEVUS VII RIIGIKOGUS

Isamaa fraktsioon (kuni 30.06.1994 Parempoolsed)

Õiguskomisjoni liige 12.10.1992–30.05.1994, alates 08.11.1994

Keskkonnakomisjoni liige 30.05–08.11.1994

 


 digitaalarhiiv digar