Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20, L 12-19
Raamatuid saab tagastada Endla tn 3 E-P 7-22






 

IVI EENMAA, s 02.06.1943

Ivi Eenmaa : Rahvusraamatukogus, Riigikogus Avalehele

Ivi Eenmaa raamatu „Elu paralleelmaailmades” esitlusel 9. septembril 2013. a
Anu Maripuu foto

Võim ja vaim, raamatukogu ja poliitika

Ivi Eenmaaga alustasime vestlust sellest, kuidas tema peadirektorina töötamise ajal alustas Rahvusraamatukogu paljude eriilmeliste trükiste väljaandmist. Üllataval kombel viis see teema meid otse poliitikasse.

Ivi Eenmaa (IE): Ma teadsin, et niikaua kui töötan raamatukogus ja juhin raamatukogu, ei tohi poliitikas osaleda. Minu eesmärk oli kaitsta raamatukogu, sest rahvusraamatukoguna, parlamendiraamatukoguna pidi see maja olema eemal poliitikast, erapooletu ja suhtuma kõigisse poliitikuisse ühtemoodi.

Teine pool oli see, et raamatukogu oli tol ajal väga-väga vaene ja meil oli vaja kõigiga hästi läbi saada, sh ka Tallinna linnaga. Kuna Tallinna linn on eluaeg olnud jõukam ja rikkam kui kõik Eesti linnad kokku, siis istusime tollase linnapea Jaak Tammega ja mõtlesime, mida me saaksime Tallinna linna jaoks teha. Koostasime ka väljaandeid, et saada endale raha juurde. Kuid see ei olnud poliitiline, see oli lihtsalt koostöö. Siis tekkis võimalus raamatukogu seostada rohkem Tallinna linna asjadega ja me saime linnalt raha juurde.

1990ndate alguses erines Tallinn praegusest märgatavalt.

IE: Tol ajal oli Tallinn peaaegu lastevihkajalik linn, lastele oli kõik keelatud. Ja kui meil valmis suur maja, siis tundus võimatu, et sinna lapsi ei lasta. Nüüd on Lastekirjanduse teabekeskus, kosunud on rahvaraamatukogud, Tallinna Keskraamatukogu oma harukogudega. Selles mõttes on need mured ära langenud. Aga 1990ndate alguses oli olustik absoluutselt teine. Samas tunnetasime, et kuigi räägiti, et raamatukogud ja raamatukogundus on tähtsad, oli tegelikkus kujunenud vastupidiseks.

Seejärel kandideerisite kohalike omavalitsuste valimistel.

IE: Kui mulle tehti ettepanek kandideerida Tallinna linnavolikugusse, siis teades Tallinna võimalusi ja meie vajadusi, otsustasin, et teen seda. Kandideerisin valimisliidu Tallinn koosseisus ja nii sattusin Tallinna volikogusse, kus mind valiti haridus- ja kultuurikomisjoni etteotsa. See oli huvitav aeg, sest sain teada, millised võimalused Tallinnas kultuuri ja ka raamatukogude valdkonnas üldse on. Hiljem, kui olin juba Tallinna linnapea, otsisime uut juhti Tallinna Keskraamatukogule. Silma jäi Kaie Holm, kes oli olnud minu üliõpilane. Ta oli otsustanud Saaremaalt Tallinnasse tulla ja liisk langes temale. Mul on hea meel, et ta on edukas praeguseni.

Kas raamatukogu juhtkond oli Teie raamatukogus töötamise ajal vaba ideoloogilistest suunitlustest?

IE: Absoluutselt, minu ajal olid meil kokkulepped – olid jõulud ja teised meie pühad. Osakonnad ise otsustasid, kes oli tööl, kui vaja, kellel olid lühemad päevad. Tegelikult arvestasime, et inimesed saaksid õigel ajal koju. Meil oli suurepärane koostöö Toomkirikuga. Kõik tõime tagasi tasakesi ... piiblid, kõik, mis oli kunagi keelatud. Tulid väliseesti raamatud, panime avariiulitele ja kõik, kes tahtsid, võtsid need ära ja me panime jälle uued asemele. Kogu erihoiu likvideerimine ei oleks olnud nii kiire, kui me ei oleks olnud üksmeelsed ja dogmadest vabad. Sellised väiksed asjad. Kirikute nõukogu, koostöökoda ... kui väliseesti kirjandus hakkas saabuma, siis panime terve saali seda täis, et rahvas saaks tulla ja tutvuda.

Meil oli kihvt rahvas. Eluaeg on raamatukogudes olnud tööl inimesed, kes on vaba vaimuga. Anne Valmasega, kes oli teenindusdirektor, korjasime Lenini pildid ära. Meilt muidugi nõuti Lenini kuju, aga meil oli Kreutzwald. Käis niisugune mäng. Tehti nii, et lambad olid terved ja hundid söönud. Jah, nõuti punase propaganda nimestikke. Seda nõuti vormi täiteks. Näiteks koostasime soovitusnimestiku põllumajandustöötajale, mille nimi oli „Kõik sinu heaks, Punik”.

Meil töötasid kõik tuntud Eesti dissidendid – Kalju Oja, Rein Ruutsoo, Anti Kidron, Ülo Vooglaid. Kõik sellised inimesed, kes olid mujal põlatud, kutsusime raamatukokku ja pakkusime neile varjupaika. Kui kedagi oli vaja kaitsta, siis me kaitsesime. See oli avalik saladus.

Kas parlamendiinfokeskuse loomisel oli ka riiklik tellimus või suund, mida oodati?

IE: Ega eriti ei olnud. Vanasti oli Toompea lossis Ministrite Nõukogu raamatukogu, kus oli kooliõppijaile vajalik lektüür ja kõikvõimalikud NLKP kongresside materjalid eesti ja vene keeles. Sel ajal oli riigisekretär Raivo Vare, kes sai suurepäraselt aru, et seda, mis seal oli, pole sinna vaja. Ja sai aru ka sellest, et nõukogude võimu võiks hakata tasapisi muutma ja tuua sisse asju, mida vaja on. Tuli hakata vaikselt tegelema uuringutega, et oleks materjali, mida ülemnõukogu oma töös vajab. Mis seadusi ja otsuseid ülemnõukogu vastu võtab, mille kohta on midagi olemas, kuidas on analoogilised küsimused, kui neid oli, teistes riikides lahendatud. Ja niimoodi samm-sammult alustasime.

Millised infoallikad teil selleks olid?

IE: Midagi meil ju siiski oli. Bibliograafid istusid ja otsisid ise temaatilist materjali. Selleks ajaks olid meil tekkinud sidemed välisekspertidega, nt Henn-Jüri Uibopuu Austriast. Kuna H.-J. Uibopuu töötas Lennart Meri juures konsultandina, siis tema kaudu hakkasid asjad liikuma. Ta tuli meie majja ja tal oli vaja teatud teatmeteoseid, kuid midagi polnud! Siis hakkas ta ise meile materjale hankima.

Selleks ajaks olid meil loodud suurepärased suhted Kongressi Raamatukoguga ja Soome Parlamendi Raamatukoguga. Samuti osalesin IFLAs parlamendiraamatukogude sektsiooni ja alalise komitee töös, IFLA sektsioonides ja komiteedes, kus olid esindatud parlamendiraamatukogud üle maailma. Vabad riigid, kus oli kõik olemas, no sealt saime väga palju. IFLAs loodud suhete kaudu tekkis meil võimalus saata inimesi stažeerima. Mindi konkreetsete ülesannetega, sest siin ei olnud ju mitte midagi! Inimesed tegid head, ausat tööd, uurisid, kust ja mida on võimalik saada. Seejärel tekkisid võimalused rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu, loodi depookogud. Kogu see aeg oli õppimise ja loomise aeg.

Kas oli veel teisi konsultante?

IE: Väga hea koostöö oli meil Riigikogu komisjonide, juhatuse ja kantseleiga. Riigikogu Kantselei direktor on ju alati olnud nõukogu liige, sest kantselei kaudu oli lihtne korraldada, mis materjale komisjonid vajasid ja teada saada, millega riik tegeles. Koostöö oli ka valitsusasutustega.

See aeg oli teistsugune selles mõttes, et kui praegu tegelevad seadusloomega valitsusasutused ja Riigikogule on jäänud tagasihoidlik roll, siis tol ajal tehti palju Riigikogus. Kõik oli paljuski teistmoodi. Töö läks väga intensiivseks sel ajal, kui Eesti hakkas valmistuma Euroopa Liitu astumiseks. Tuli harmoniseerida kogu seadusandlus. Ministeeriumid ise pöördusid meie poole, et leidke materjale, kuidas on teistes riikides. Eesti seadused on kaldu kontinentaaleuroopa poole. Sealt tulidki Austria, Saksamaa, Prantsusmaa toad. Prantsuse lugemissaal, kõik väliskirjanduse saalid tulid annetustena nendest riikidest. Suurepärased suhted olid kohalike suursaadikute ja kultuuriatašeedega.

Võib-olla räägiks ka nendest teistest, kes on raamatukogust parlamenti saanud, nt Tunne Kelam?

IE: Tunne Kelamit pean suureks inimeseks. Teatud perioodil, kui tal oli raske, oli raamatukogu ta varjupaik. Saime pakkuda talle tööd, mis ei olnud punase propagandaga seotud. Kunstikirjanduse osakonnas sai ta oma põhitöö kõrvalt tegeleda ka oma asjadega kuni poliitikani välja. Teisest küljest kasutasime teda heas mõttes ära. Vene ajal oli Helju Kaev laenuosakonna juhtaja ja raamatukogu partorg, kes pidi tegema punase propaganda kavasid. Propagandakavades pidime tegema oma inimestele loengusarju ja infohommikuid. Heljul oli eriline oskus panna uhkeid pealkirju ja lahendada sisu nii, et meil oli huvitav. Nendel loengutsüklitel esines Tunne Kelam meie inimestele ja rääkis kõigest, millest tahtis – UFOdeni välja. Kui ei saanud terve maja eest rääkida, siis räägiti teistmoodi. Hiljem, kui Tunne Kelam oli meie nõukogu esimees, oli ta väga tähelepanelik ja suure empaatiavõimega ning suhtus raamatukogusse väga hästi.

Mis jääb praeguses Eestis puudu?

IE: Tänapäevane olukord on kardinaalselt teine. Tõenäoliselt on tehnokraatlik joon igal pool juurde tulnud. On inimesi, kes räägivad, et teeme kõigepealt majanduse korda ja siis hakkame kultuuriga tegelema ... Ka majanduses toimuvatel protsessidel on oma kultuuriline osa olemas, nagu töökultuur ja sellised mõisted, mis ei kannata mingit kriitikat. Kultuuri osa alahindamine ka majanduses, rahanduses. Mis on see, mis inimesi hoiab? Mille jaoks see riik olemas on? Võib-olla Euroopa Liidus räägitakse natuke aega meie SKTst või riigivõla väiksusest, aga riiki hoiab üleval üldine kultuuritase ja kõik, mis on sellega seotud. On see majandus või tervishoid, ükskõik mis valdkond  – inimese hariduse ja harituse tase on see, mis määrab ära suhtumise. Samuti on eelarve menetlemine muutunud ainult tehniliseks. Ütleks niimoodi, et nii tehnilist lähenemist eelarvele ja raamatukogule (mitte ainult meie raamatukogule, vaid kõikidele kultuuri-, teadus- ja haridusastustele) ei pea ma õigeks.

Tänan vestluse eest ja soovin Teile kõike paremat!

Intervjueerinud Margit Brückel (2013. a.)

IVI EENMAA TEENISTUSKÄIK RAAMATUKOGUS

14.03.1991 – 31.08.1998 – peadirektor
18.07.1984 – direktor
23.04.1984 – direktori ajutine kt
18.04.1978 – teadusdirektor
15.10.1977 – teadusdirektori kt
05.06.1975 – teadusosakond, pearaamatukoguhoidja
01.08.1974 – metoodika osakond, peabibliograaf
01.08.1973 – metoodika osakond, vanembibliograaf

IVI EENMAA TEGEVUS RIIGIKOGUS

XI Riigikogu (2007–2011)

Eesti Reformierakonna fraktsioon

Väliskomisjoni liige

IPU Eesti Rühma esimees

Kagu-Eesti saadikurühma esimees

X Riigikogu

Asendusliige 11.05.2004; volitused lõppenud tagasiastumise tõttu 11.05.2004

IX Riigikogu (1999–2003)

Eesti Koonderakonna fraktsioon kuni 26.10.1999

Alates 26.10.1999 fraktsioonidesse mittekuuluv Riigikogu liige

Kultuurikomisjoni liige kuni 26.10.1999

Rahanduskomisjoni liige alates 26.10.1999

Euroopa asjade komisjoni aseesimees

Euroopa Liidu ja Eesti Parlamentaarse Ühiskomitee Eesti Delegatsiooni esimene aseesimees

Eesti-Hiina parlamendirühma aseesimees

Naiste Ühenduse liige


 digitaalarhiiv digar