Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud







 

LL-97

LÄHETUSLAUSED
23. nov. 2016. a. Mats Traadi 80ndale sünnipäevale pühendatud konverentsil meenutati mitmel korral elava klassiku ütlust „kirjandus on tõsine asi!“. Sama mõtet on väljendanud ka Arvo Pärt, kes sõnas klaverit puudutades: „Pill on püha asi!“ Annaks taevas, et meie suurearvuline kirjarahvas mõtleks nendele sõnadele rohkem, mõtleks enne, kui ükskõik mis põhjusel kirjapandut avaldama tormab. Kes jõuab neid tekste läbi lugeda, sest aeg maksab ikka ka midagi... Mis veel traagilisem, keegi ei julge välja öelda, et paljude raamatute sisu on kunstilises mõttes ikka väga kesine. Eks ma olen ka ise arg ütlema. Mõni tõlkeraamat võiks jääda samuti trükkimata. Olen mitmel puhul soovitanud uurida, kui palju leidub viimase kahekümne viie aasta jooksul ilmunud ilukirjandusteoseid, mida peale sõprade ja sugulaste peaaegu keegi ei loe, mida enam keegi ei mäleta. Ühte tean kindlalt, näiteks 1940ndate teise poole ja 50ndate aastate lahtilõikamata köiteid leidub Rahvusraamatukogu hoidlates uskumatult palju. „Postimehele“ (12. dets.) antud intervjuust leian Tõnu Õnnepalu arvamuse, mis sobib siinkohal suurepäraselt tsiteerimiseks: „Raamatutega on nii, et see uus raamatuuputus tekitab minus nagu mingi tõrke trükis avaldamise vastu, et peaks nagu olema midagi väga tähtsat öelda, et raamat kirjutada.“ Seda lauset peaksid lugema ennekõike kirjanikud, küll lugeja juba olulise sõnumi üles leiab, sellepärast ärgu kirjarahvas muretsegu.
Ja veel: ilmus bibliograafia „„Loomingu Raamatukogu“ kuuskümmend aastat“. Tõlgitud on Madli Puhveli „Lydia Koidula. Elu ja aeg“, mida on peetud koguni parimaks monograafiaks Koidulaulikust. Küllap ma kunagi tutvustan väljaannet ka lähemalt. Livia Viitol on aga tõlkinud ja kirjutanud järelsõna läti luuletaja Astrid Ivaski luulekogule „Mere silmad“. Tekstid on avaldatud nii läti kui ka eesti keeles, ärge jätke sedagi raamatut kahe silma vahele!
Kindlasti olete tähele pannud, et E. Vilde ja A. H. Tammsaare muuseum liideti Tallinna kirjanduskeskuseks, kus hakatakse uurima-puurima, jäädvustama-tutvustama pealinna kirjanike elu ja saavutusi. Keskust suunavad võimekad kirjandusinimesed Maarja Vaino ja Kairi Tilga. Nii ongi juba sügisel oodata kirjandustänava festivali.

LOETUD RAAMATUD
Kärt Hellerma. Hõbeda laulud.
Autor jätkab „Hõbeda lauludega“ kahes varasemas luulekogus („Seniitvalgus“, 2014 ja „Hümn pikale ninale“, 2015) alustatud teemasid. Eelkõige „ristib“ ta kujundite kaudu ühiskonda, osutab teemadele, mis teda nii kodaniku kui ka indiviidina on puudutanud või ärritanud. Ja neid on päris palju. Tekstid on jaotatud nelja peatükki, ja kõige esimene, „Tume ja tumm on aeg“, toobki esile kirjanikku häirivad mõrad ja praod ümbritsevas maailmas. Luuletus „Kui hakkad kirjutama“ algab nii: „Kui hakkad kirjutama / siis tunned kuidas tigedus / kleebib end sõrmedele / ja võtab kohe ka terve käe“. Eeltsiteeritu sunnib mind kohe arvama, et küllap internetimaailma sopased kommentaarid „sõrmedele kleepuvast pahameelest“ sünnivadki?! Muidugi pole Hellerma vuhisevalt ja lamedalt tige, vaid intellektuaalselt kriitiline, kohati terav-karm ja enesekindel, seda küll. Kärt arutleb aga edasi: kui kirjutama hakates tuleb sõrmede külge tigedus, siis tuleb ju uurida, kust see tuleb?
Avaluuletus „Valmistun minema jahile“ annab märku, kuidas „mõõksõnalistest nagamannidest“ võivad kujuneda „mõõkhambulised tegelased“ ja mis siis juhtub... Kärdi paljud pikemad luuletused on lausa väikesed ehmatuslood, nt. „Akvaariumis“ hoiatab naivismi eest, teksti viimased read kostuvad nõnda: „Me elame endiselt akvaariumis / aga kuldkaladega sinitaeva / ja akvaariumilosside asemel / on meil nüüd üksainus / haide ookean / ja mustade metuuside maa“. “Mu prillid nutavad“ pakub huvitava kujundi, mis äratab küsimuse, kes on süüdi, et nad nutavad? Sama ehedalt kui eelnimetet mõjub „Jookseksin hall seelik seljas“. Ettevaatusele kutsuvate luuletustena kõlavad nii „Olen deformeerunud tiivaga mesilane“ kui ka „Olen botoxist hõljuk“. Viimase ridu ei saa jätta tsiteerimata: „Olen botoxist hõljuk / terake kosmoseprügi / universumi avarustes / põline botoxipõsine / keda pärast surma viidi / soomeugri kombe kohaselt / puu otsa mädanema / aga ma ei mädane / sest botox ei lagune“. See luuletus lugege kindlasti läbi! Murelike tunnetega on kirjutatud „Mu unedes lendavad lennukid“, kus kirjanik näeb unenägudes lendamas vigastatud lennukeid. Raadiost on sageli kuulda, et kusagil plaanitakse tuumalööke, samas aga korratakse pidevalt, et sõda ei tule! Kärt on varemgi oma luules sõjaohumotiivi kasutanud. Neljaleheküljelise „Kirjad Google`ile“ sarkasm on särav ning igati õigustatud: “Tere, mu Google, / mu teispoolsuse tagatis, / mu hinnagarantii, / mu karamellipuding / ja piparmünditee, / mu igapäevane leib / ja leivakõrvane“. Veidi ootamatut, kuid suure üldistusjõuga märksõnade oskuslikku põimimist kogeb tekstides „Formaat“, „Jaanalinnu laul“ ja „Vabadusel on varga jalad“: „Vabaduse ilusad valged hambad / on nagu muukraud / mille abil ta lipsab / igast lõksust läbi / kelmika naeratuse saatel / võtab ta su südametunnistuse / ja lippab läbi turvaväravate“. Luuleraamatu teises osas „Kohtumisi luuletajatega“ leidub paras ports irooniat, kolmas peatükk sisaldab „Kaksteist haikut“, tsiteerin neist viimase: „Kuhu on jäänud / kilukarbi panoraam / Hea küsimus sul“. Viimases, neljandas jaos „Hõbeda laulud“ prevaleerivad värsistatud mõtisklused, mis heidavad pilgu enamasti selja taha, nt. „Vanadus röövib saladuse“, „Pikad read regivärssi“, „Väravad“, „Ideaalid tegid meid ilusaks“, „Käin sildadel seismas“, „Ma tulen Atlantisest“. „Hõbeda laulude“ üheks kujundiks kujuneb mõistagi sõna hõbe, nt. „Hõbeda laul“, „Hõbevete aegu“, „Hõbedase luuaga“, „Hiiglaneitsi“, „Kui pime langeb“. Viimasest osundan: “Kui pime langeb / siis hõbe sureb / vaid hõbeda laul / jääb alles“. Olgu öeldud, et sõna kuld pääseb siiski ühte teksti “Olen truu vaikusele“. Nimetamata ei tohi jätta värsse keelest, mis ühtlasi näitavad kirjaniku meelt: „Eesti keel on kui salakannel“, „Olen sündinud sellesse keelde“, „Keel ja meel“. Neid värsse on võimalik näiteks keeleüritustel ettelugemiseks kasutada.
Lõpetuseks: luuletuses „Püüdsin poolunes II“ tunnistab autor, „et aja liigutamiseks / minu jõust ei piisa“, ometigi on ta varmas ümbritsevat tegelikkust märkama, erk tajuma ebaõiglust ja rumalusi, mis tiirlevad ümber me aja, aju ja ruumi. Hellerma sõna on väga vahe ja täpne, jääb loota, et lugejad seda märkavad.

Marek Kahro. Seal, kus näkid laulavad.
Kirjandusvõistlusel Bestseller 2015 saavutatud esimene koht on õigustatud. Päris põnev lugu, ja mis oluline, tegelaste käitumismustrit ning selle arengut on püütud isegi psühholoogiliselt seletada. Tapetuid on rohkem kui üks, ja enne finaali taipasin ma endalegi ootamatult, mida pole varem juhtunud, kes võib olla mõrtsukas. Ent natuke liiga viimistletult ja varatargalt mõjub üks peategelastest, psüühikaraskustega teadmata päritolu teismeline koolipoiss. Artur käitub ja räägib, nagu oleks väike jumal. Hiljem saame muidugi teada, et andeka lapse mõtlemist on teadlikult kujundanud psühhiaater. Sisu peensusteni tutvustamata tsiteerin romaani teise peategelase Maia Lepa armunud tütre iseloomustuse Arturist: „Jah, Artur oli jahe, kõva ja sädelev nagu üks harilik, ent siiski pilkupüüdev teemandipurakas olema pidigi. „Moraalne pehmus ja iseloomutus on maad võtnud,“ kõneles Artur. „Selgrootute pehmode armee vallutab kõikjal inimajusid. Nad propageerivad nüri järjepidavusega liigset leplikkust, argust, mugavust, lodevust... Need on väärikuse ja otsustuskindluse kaotanud indiviidid, kes usaldavad isiklikke ebamääraseid tundepudemeid, selle asemel et toetuda traditsioonilisele tarkusele, tõelistele autoriteetidele, kes aitaksid loogiliselt mõelda. Nõrkust peetakse normaalseks, sest laostunud mõtteviisiga inimeste hulk on ületanud kriitilise piiri. Sihikindlus ja julgus on kuulutatud radikalismiks. Vankumatuid põhimõtteid häbimärgistatakse ja tõrjutakse avalikust ruumist välja, et teha ruumi vikerkaarelippudele ja feministide punastele plagudele... Need inimesed põrutavad hõisates kaosesse. Mina ei taha olla nendesarnane. Tahan olla normaalne, tugev ja tahtejõuline. Nõrgad jäävad nõrgaks ja pärandavad oma nõrkuse ka järeltulijatele. Selle tulemusena mädaneb kogu maailm. Mõtted hõrenevad ja kangelased kärvavad. Kui palju on kangelasi üldse alles jäänud? Neid, kes suudaksid mõelda ja tegutseda. Vähe. Arvu ei tea, aga vähe. Õnneks pole kangelasi väga palju tarvis. Nad astuvad välja siis, kui neid tõeliselt vaja läheb. Nad on alati olemas, alati ootel.““ Arturi raudkindlaid ja radikaalsusega pikitud mõtteid leiab romaanist palju. Kohati tundub, et autor on Arturist kogu võimaliku inimlikkuse välja väänanud, ehkki lõpus midagi siiski muutub. Käänakuid ja pöörakuid leidub krimiraamatus palju, nagu Birk Rohelennu romaaniski „Sa pead suudlema Silvat“. Huvitaval kombel on enam-vähem üheaegselt avaldatud romaanidel sarnasusi. Kuritegude uurijaks on naine, mõlemad otsivad selgust aastakümnete eest toimunud sündmusele, ühel juhul uppumisele, teisel puhul kadumisele. Kahro raamat nii koletu sisuga siiski pole kui „Sa pead suudlema...“, ehkki mõlemas raamatus tegutsevad psüühiliselt haiged inimesed. Kahro romaani võib hambavalu puhul ka valuvaigistajana kasutada, tean seda omast käest.

Eeva Park. Lemmikloomade paradiis.
Eeva Pargi romaan on minu jaoks üks suurimaid üllatusi läinud aasta eesti kirjanduses. Kui kaanel poleks nime, kahtleksin autorluses. „Lemmikloomade paradiis“ on armastusromaan, mis on sõnastatud võluvalt, natuke kergemas keeles, argisemat, kõnepärasemat sõnavara kasutades, kui seda autor varem on teinud. Samas leidub palju häid kujundeid ja väljendeid, mis lisavad teosele hõrku maitset. Ja kehalisuse kirjeldamine pole põhiteema. Romaan on autori fantaasia töö, puhas fiktsioon, niisuguseid lugusid kirjutatakse üha harvem. Praegu müüakse enamasti iseenda elu ja hinge. Läheb kaubaks hästi, toob kodadesse kuulsust juurde! „Lemmikloomade...“ peategelaseks on noor naine, kellele rangete sisekorrareeglite järgi seatud elu ei sobinud, mis omakorda tõi kaasa tagasilööke ja inimlikke õppetunde. Tegemist on põimromaaniga, kus sama tegelane elab stipendiumi saanuna Inglismaal ühes vanas kloosterlossis, samal ajal kirjutades päevikut möödunust, mis aitaks selgitada, miks tema suur armastuslugu ummikusse jooksis. Lossis sisseseatud nõudmised ja range päevakava tekitasid Minna-Marias (kutsutud Mi´ks) aga vangi tunde ja ta otsustab selle vastu protestida. Küllap igale loomingulisele inimesele on raske taluda, et pargis tohib jalutada vaid kaks tundi ja määratud ajal. Tagajärg, Mi peab lahkuma, aga mitte koju tagasi, vaid Pariisi, seda tänu läbisaamisele lossiemanda abikaasaga. Nii et tegevus toimub kolmes Euroopa riigis. Katke: „Kui ma tihenevas õhtuhämaruses Kylemore Abbeysse jõudsin, istusid kaks helepruuni spanjelit siinsamas, vana kloostrihoone ees laia trepi mademel. Siidised spanjelikõrvad õõtsusid, nad vaatasid mind, aga nad ei haukunud, ainult vaatasid ja siiani pole ma ühtegi korda veel haukumist kuulnud. Võib-olla on nad kõik tummad, ka selle väikese küla koerad, millest ma, kohver ratastel kõrisemas, peale bussist väljumist läbi kõndisin, sest Eestimaal oleks mind saatnud terve klähvivate külakoerte kontsert. Lõpuks kohale jõudes olin liiga väsinud, et erilist saabumisärevust tunda, aga tasast mustavat järve, suurt parki ja seda hoonet nähes jäin ma küll tükiks ajaks seisma, vaatasin filmidekoratsioonile sarnanevaid tornisakke, seda suurt hoonet, mis tundub iidne ja pidulik, ning mägesid nende taga, mis on veel iidsemad ja pidulikumad. Vapimärgiga pargivärava juurest oli mulje vägev. Puud, rohelus ulatusid ainult poolde mäekülge ning sealt, madalate vihmaküllaste pilvedeni, algas pruunikaspaljas mäekülg. Päris üleval oli midagi valget, helendav punkt, millest ma ka silmi kissitades aru ei saanud, mis see on.“ See on oluline punkt, lisan juurde, et lugejas huvi tekitada.
Ent kus asub siis lemmikloomade paradiis? See võib asuda mitmes kohas. Minu interpreteering kõlab nii: kuigi nii mõnigi naisolend eelistab lemmikloomakese-inimeseloomakese positsiooni, ei tohiks naist sellisena kohelda. Ometigi, päris tihti valib naine abielukese just rikkaliku söögikausikese ja sooja toakese pärast. Ollakse kui lemmikloomake, keda saab näitusele kaasa võtta. Teistele näidata! Elu nn. paradiisis on ilukirjanduses ikka käsitletud, sedapuhku on see hea kujund, mis peaks panema lugejaid pikemalt mõtlema. Muidugi kuulume me kõik jumala loomaaeda ja tema ei tee ju meie vahel vahet, või siiski teeb? Ent küsimus, kas naist võib, saab, tohib lemmikloomana vaadelda, on juba suurem ühiskondlik pärimine. Vaevama jääb hoopis romaani viimane lause. Millele see osutab, inimese või koguni Euroopa saatusele?

Birk Rohelend. Sa pead suudlema Silvat.
Kuna ma loen krimikirjandust üldiselt vähe, siis ei oska ma Rohelennu fiktsiooni millegi ega kellegagi võrrelda. Üks on selge, Indrek Hargla ajaloolised mõrvalood, mida uurib apteeker Melchior, on seni oma fantaasiakülluses ja võlus veel ületamatud. „Sa pead...“ pole võimalik väga täpselt ümber jutustada, sest tegelasi ja õõvastavaid seiku on tohutult palju. Igatahes juhtub Omavere nimelises väikelinnas jubedaid asju: toimuvad mõrvad, käib verepilastus, kasvatatakse kanepit, varastatakse möödasõitvatelt rongidelt kütust, rääkimata korruptsioonist omavalitsuses. Romaani lõpetab topelt enesetapp, mingist keldrist tuleb välja kõnevõimetu poiss. Tundub, et linnakeses elavad vaid õnnetud, psüühiliselt haiged ja kurjad inimesed. Ümbritsevas metsas asuvad aga okupatsiooniajast pärit varjendid, mida kohalikud kasutavad oma pahategude varjamiseks. Äkki on seda krimikraami liiga palju?
Detektiivi rolli seatud Silva on pealinnas tuntud ajakirjanik, kes hakkab otsima oma juba kakskümmend aastat tagasi ootamatult kadunud sõbrannat. Loomulikult lahendab ta ka küsimuse, kuhu Helena jäi, nagu korralikus sarjas kombeks, et asuda kunagi uut mõrva lahendama. Kuigi tagaotsitav sõbranna osutub ühtviisi nii ohvriks kui ka mõrtsukaks, lootnuks Helena perekonna juhmuse ja julmuse arenemise kohta mõnevõrra põhjalikumat analüüsi. Aga krimiromaani žanr seda muidugi ilmingimata ei nõua. Tsiteerin katke erakordselt kauni Helena päevikust: „Mu isa suri, kui ta oli mind kaks aastat järjest keldris vägistanud ja peksnud ning uputanud mu silme ees Sigmari vastsündinud poja. Siis tuli mu vendade kord. Ma olin rahul, et ma ei pidanud enam tegelema majapidamistöödega, sest Jacek oli tugevam ja peksis Pavelit, kuni too küürimise ja küpsetamise selgeks õppis. Mina olin auhind, mida Jacek lubas vennale oma äranägemise järgi. Ma lugesin tohutus koguses raamatuid, mida Pavel mulle iga nädal raamatukogust laenutamas käis, õppisin omal käel psühholoogiat, meditsiini ja psühhiaatriat ning panin ajaviiteks kõigile meile diagnoose. Oli päris selge, et meie perekonnas polnud ühtegi normaalset inimest. Milline isa tapab oma tütre esimese kavaleri? Isegi kui see on ta sõber. Isegi kui see on abielumees, kes on tütrest rohkem kui kaks korda vanem. Jaceki puhul polnud küsimustki. Ta oli täisvereline psühhopaat, kes nautis loomade ja inimeste piinamist. Kui gängil oli kedagi vaja, kes annaks mõnele reeturile õppetunni, oli Jacek see, kes läks. Kui ta mulle nendest peksmistest rääkis, siis ta alati naeratas. Teiste valu oli talle lõbus. Kahekümne kahe aastaselt oli ta tapnud seitse inimest, nende hulgas kaks naist. Meie kodus ei käinud kunagi ühtegi politseinikku. Pavel oli keerulisem. Ma arvan, et tal oli skisoidne isiksusehäire. Ta tahtis hirmsasti olla Jaceki moodi, aga ta oli kidur ja nõrk ning tal lihtsalt ei olnud mune. Tegelikult ka. Tema munandid olid nii väikesed nagu pähklid. Ilmselt jäi tal teismeliseeas mingist hormoonist puudu. Ega see talle ka kasuks ei tulnud, et Jacek teda ajaviiteks kägistama kippus. Kaks korda murdis ta mänguhoos Paveli rangluu. Mul oli hea meel, kui isa suri, sest ta vihkas ennast veel rohkem kui mind. Seksi ajal ei vaadanud ta mulle kunagi otsa; ta surus mu pea nii sügavale padja sisse, et ma kartsin, et lämbun ära. Jacekiga see-eest oli lihtne. Seks temaga ei kestnud kunagi kauem kui viis minutit ning tal oli väike ja tundlik riist. /---/ Pavel oli kõige vastikum. Tema vaevatud kehas pesitses veelgi vaevatum mõistus, mis nuputas välja kogu aeg uusi mooduseid, mida minuga teha. Alguses oli see huvitav vaheldus, aga mida perverssemaks ta fantaasiad muutusid, seda enam käis ta mulle närvidele. Mulle ei meeldinud, et ta tahtis mind alati kinni siduda. Kui mul kõrini sai, kaebasin Jacekile ära; Pavel sai korralikult peksa ja paar nädalat oli mu elu jälle ilus ja rahulik. Ma sünnitasin Jacekile kaks tütart, kahjuks mõlemad surnult. Pavelit sundis ta alati kandma kondoomi. Kui ma olin kolm aastat keldris elanud ja kaheksateistaastaseks saanud, hakkas see asi mind huvitama. Ma tahtsin kogeda rohkem mehi. Midagi mu kehas muutus, seks ei olnud enam lihtsalt tegevus, mida minuga tehti, vaid ma tahtsin tunda sedasama iha, mida ma nägin põlemas oma vendade pilgus. Ma rääkisin sellest Jacekile. Kaks nädalat hiljem tuli minu juurde Miko.“ Olgu siis mõned saladused ka avatud: kõik ülejäänud mehed, kes Helena juures käivad, tapetakse, ja romaani lõpus tuleb välja, et Ilus Helena huvitus hoopis..., ootamatut lõppu loete juba ise! Miko, kes nooruses oli tüdrukusse armunud, on minu arvates romaani kõige põnevam tegelane. Romaan pole igav, ent ei haara ka sedavõrd, et tahaks ühe jutiga läbi lugeda. Niisugune tubli keskmine lugu, kus kirjeldatakse Eesti kuritegevust ning inimeste julmust, mida on mõistusega raske seletada: näiteks isa vägistab tütart, vennad õde. Pealkirjas seisab üks ilus eesnimi, Silva, autor on teatanud, et temaga seotud lugusid tuleb veel. Et nagu noir või nii...., lisan täpsustuseks.
NB! Vaid kriminaalromaanis võib käia tegelane septembris naaritsanahkses poolkasukas (lk. 24) ja öösel kell kolm leitakse taluõuele pillatud võti (lk. 170).

Lauri Sommer. Lugusid lõunast.
Täpsemalt - proloog ja 12 lugu. Olen ammu aru saanud, et lõuna pool elavad isevärki inimesed, nende juttudel ja tegemistel on ikka mitu krouspaela sees. Tuli kohe niisugune väljend meelde. Samas võib ühest või teisest tekstist mingi esoteerilise hoiatusiva leida. Näiteks „Ikooniröövlites“ anti varastele märku, et nad on valel teel: selleks kleebib keegi varga käed karistuseks ikooni külge, siis hakkavad põlevad küünlad iseenesest põletama..., ja just siis, kui röövijad tahtsid kaasa võtta Püha Paraskeeva ikooni! Aga põhiliselt jutustavad kohalikud möödunud elust ja kunagi toimunud võimalikest juhtumitest. Paar teksti on koguni kahes, s.t. eesti ja seto keeles: nt. „Lämmijärve vaarao (nii ja naa)“, kus kuuleme inimeste saatusest ja käekäigust kohas, kus kunagi Lämmijärv lainetas majadeni. „Sõrmus pudelis“ annab teada, et laulatusõrmus viinapudelis aitab tiisikusest paraneda. Loos „Säru Kulkinal“ räägib saare praamimees Fedot Prohhorõtš Offitserov, kuidas vanasti Kulkinas (Kolpinos) elati, nüüd on järele jäänud vaid kolgas, kust noored lahkuvad jne. Tõesti, tõesti, vanasti ikka kakeldi ja varastati vahvasti: „Lõke põles, naised panid mõned laternad roika otsa rippuma ja taevas oli viiruke valgust. Vanapoole kuu tõusis. Kui selle valgus juba tunda oli, siis sai selgeks ka nende heitluse tulemus. Borka hoidis kuu poole, nii et see talle selja poolt peale paistis, ja sai jagu. Pani pikali. Ronis vastasele kaksiratsi otsa, pani paugu vastu vahtimist. Vend kustus ära ja tema läks toast kapist seda koirohu peal hoitud võidunapsi otsima. Eks karjatsurad proovisid ka serva teha. Silgupuhastaja-Vitjok virutas Krõškale malmpajaga vastu pead ja tolle kõrvast lendas pool aju välja. Enne olid tal koolis neljad-viied, pärast kahed-kolmed. Puhas matemaatika. Seal Kulkinas elas ka yks rusikavõitluse meistrimees, Feodossi Troparii, kes ise ytles, et ta oli Tallinna linnas Luuriku käe all ja kangi tõstes maadlemist ja laksimist õppinud ja kõik nipid on tal selged ja kasutusel. Tema peavaenlane oli saare kõige pikem mees Andri, kes sai tast alati rohkem kala. „Situ pyksi, aga ära perset pyhi! Kalad otsas!“ ytles Troopika talle ja väänas teisel rapsti käe otsast, viskas sõnnikuhunnikule. Aga see käsi ei kangestunud kohe, vaid tõmbus kokku ja vibutas oma rebijale veel viimast korda rusikat. Andri valas selja taga olnud aialipiga Tropile vastu vahtimist. Nii labast võtet polnud meie kyla rusikaõpetlane muidugi oodanud. Ta vajus sedasi joonelt porilompi, nagu oleks vineerist tehtud, naelaauk põiki läbi nina ja aialipp peas kinni. Umbjoobes Andri võpatas, tundis, et verd jookseb vasakult alla ja hakkas aru saama, et tal on midagi puudu. Vaatas käe kohale, nägi liharibasid ja minestas. Kukkus Tropsi kõrvale ja seal nad lamasid nagu maateaduse tunnis tukkuma jäänud pinginaabrid. Kaklejad astusid neile aeg-ajalt peale. Meeste peast kukkunud lundid vedelesid poris ja enam neid kanda ei saanudki. Trobi haavast voolav veri leotas teise kuhvti ära, läks niimoodi korpa. Sadama juures hakkas kaldavesi mõnes kohas verest punetama. /---/ Mikit virutas kätte juhtunud lypsikuga kabelimatsu vastu paastu pidanud Miitra suurt tühja kõhtu, mis kumises nagu kirikukell, ja see hääl valgus laudas laiali, voolas uksest ja aknast välja yle peoplatsi, ja metsade kohalt järvele laiali. Saar nõksatas ja pööras ennast.“ Vägev võitlus läheb värvikas sõnastuses edasi. „Höödori tamm“ jagab teateid kolhoosiaja algusest ja eetri joomisest, “Lugemisylem“ on mees, kes sõidab esimese Eesti Vabariigi ajal bussiga mööda metskylasid ja viib rahvale raamatuid. Inimesed ootavad alati kannatlikult bussi, vahel jäädakse ka ööseks lugema. „Marjul“ on kui väike muinasjutt, kus marjuline leiab linnunoka seest ilmatu suuri maasikaid. Sarnast imet kujutab ka „Üks kruus vahtramahla“, kus pimedaks löödud vanaisa kohtab teel Kristust, kes ütleb, et vanamees võlgneb talle elu eest kruusi vahtramahla. Kruus olla praegugi ühes kanapesas peidus. „Kasulaste kättemaks“ on lausa didaktiline. Tungalteradega jahvatud uudseleib paneb sööjad nägemustega vastamisi. Tungalterad kui vilja kasulapsed räägivad hiljem, mida üks või teine põdejatest oli viljale kurja teinud. „Kupakis“ (kupak on teisik) seletab psüühiliselt haige mees oma nägemusi, jutus „Kui avaneb raadio“ on üheks vestlejaks raamatukogutöötaja, teiseks üks vanapoiss. Aga lugege ise edasi! Vahva raamat!

Elo Viiding. Lühikesed ja lihtsad lood.
Mõni jutt on ikka pikem ka, aga lihtsad need lood kindlasti pole. Küll on aga nende autoril teravat silma inimloomuse märkamiseks, hindamiseks ja kujutamiseks. Kohati leidub päris halastamatuid torkeid kalkuse, isekuse, alandatuse, rumaluse ja ahnuse suunas. Nende tekstidega tutvumine esitab ka lugejale nõudmisi. Intellektuaalse iroonia mõistmine eeldab tõsisemat süüvimist tekstisse kui mõne kirjatsura odavavõitu õelutsemine poliitikute, tibide ja paljude teiste tühikargajate aadressil. Sisukord kinnitab, et „Loomingu Raamatukogus“ ilmunud kogumikus on 18 teksti ja autori saatesõna. Mina alustangi lõpust ja soovitan teistelgi nii raamatukesega tutvust teha. Aitab mõista autori vaateid ja neid kummalisi tegelasi, keda meile tutvustatakse. Isegi kui ma järgnevalt mõne iseloomustava sõna Viidingu tekstide kohta poetan, ei pruugi need midagi seletada, sedavõrd napilt on autor oma väheseid tegelashingi avanud. Näiteks „Ada“ on kasvatatud haruldaselt tasakaalukaks ja teistega arvestavaks inimeseks, aga see teiste armastamine väsitab ta lõpuks ära. Sealt jääb meelde lause „Elu on ebaõiglane lapsevanem...“. „Lõhe“ on pühendatud Vaino Vahingule, pealkiri „Õnnes ja isekuses“ räägib enda eest ise. „Loodusseaduste rikkumine“ sisiseb suhteteemal. „Harrastusluuletaja“ paneb mind mõtlema, keda selle terminiga tegelikult ristitakse, tekstike on pühendatud soome luuletajale Rita Dahlile. „Eesti naiste majas“ otsib soome mees naist ja noored tüdrukud jahivad baaris mehi, kes teeksid välja –, ma ei oska seda teisiti kokku võtta, aga päris naljakas on paarikümne aasta taha kiigata. Võimalik, et tegelikkuses pole midagi muutunud. „Geerd“ on sootuks julmem lugu, kus Hollandist pärist mees pettub naises ja käitub siis kurjalt. „Terje“ on lugu inetust tüdrukust, keda isa ei sallinud. „Kujutlus“ on eksistentsialistlik, siit leiab mõtte, et kevaded on kõige halastamatumad lohutajad! Mulle sümpatiseerib sisulisest küljest „Lihtne lugu“, millest tsiteerin mõned laused: „Olin elus pidevalt tundnud, et kui ma liiga palju naudin, jääb keegi teine nälga. Peaaegu alati uskusin, et mu heaolu tuleb kellegi arvelt. Võttis aega, et teadvustada: looduses nii ongi, kõik käib millegi või kellegi arvelt – kui tahad ellu jääda, pead ise esimesena toidulauda jõudma! Taipasin, nagu need sõbralike nägudega ärihiiglased, kes poseerisid laupäevalehtedes oma ameerikalikus stiilis renoveeritud rookatusega elamute elutubades, et mu elus on midagi korrast ära. Üksnes selle vahega, et kui nemad kõrges eas, villases kampsunis, käes mõni sügavmõtteline kirjandusteos, asuvad avastama süütunnet ehk tundma muret maailma moraalituse või oma hinge surmajärgse käekäigu pärast, siis mina mõistsin, et kogu mu elu on rajanenud mõttetul süütundel, millest mul tuleb kiiremas korras vabaneda. Ei, ma ei tõrjunud seda eemale, ei vaigistanud, ei üritanud süütunnet olematuks muuta, vaid püüdsin seda eelkõige põhjani tunnetada oma äratatud reptiiliajuga, et sellest lõplikult lahti saada. Kümblesin inimsoo suurima nõrkuse aneemilises tapetuveres kirjeldamatu mõnuga, tehes sellega niimoodi pika rahuldust pakkuva lõpparve. Humanisti meelelaadiga oleksin voolanud elujõust täiesti tühjaks, ja ilma selletagi, et tundetumad mulle peale astunuks. Teadsin, et ma ei pea millegi pärast kahetsema, kõige vähem oma nõrkuse pärast. Ometi oli mind terve elu nõrkust lausa haigestumiseni varjama sunnitud, kuna ühiskonnas on teatavasti kõik päevainimeste ja võitjate järgi seatud.“


 digitaalarhiiv digar