Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud







 

LL-95

 LÄHETUSLAUSED
Tammsaarelt aastal 1939: “Inimesed on hakanud lootma oma suure rammu peale, aga ega nad looma vastu ikka saa. Inimesed harjutavad oma jalgade väledust, aga nad on paljad käperdised vaimu loodud masinate kõrval. Seda peaksid eriti tähele panema väikerahvad. Sest pingutagu nad oma lihaseid kas või katkestuseni, suurrahvad võivad nad ometi tallata. Palju kindlam varjupaik on vaim, kuigi temast suuremat ei hoolita. Kultuuritahe, see on olnud rahvaste eluhing, olid nad siis suured või väikesed. Aga seda pole veel kunagi saavutatud lihaste suuruse ega jalgade väleduse või kergusega, kuigi ka need pole halvad asjad.“

Neil, kel veel vähegi huvi humanitaaria ja filoloogia kui distsipliini vastu, soovitan lugeda ajakirja „Keel ja Kirjandus“ selle aasta kaksiknumbrit 8-9. Kaanest kaaneni läbilugemine võtab aega ehk paar-kolm nädalavahetust, aga tekstid on seda väärt. Kolmteist autorit on oma töösse tõsiselt süvenenud, ehkki kirjutajate vaadetes leidub lahknevusi. Ajakirja lõpus kinnitab Tallinna Ülikooli professor Piret Viires küll, et õpetamise mõttes on eesti filoloogia elus! Väitele vaatamata paistab siiski, et filoloogia „südamega“ pole kõik korras. Kõige põnevam-intrigeerivam kirjutis kuulub vaimuaristokraadiks nimetatud Linnar Priimäele, aga tsiteerin hoopis alati süngepilgulist Mati Hinti, kes hoiatab, et rahvuskirjanduse tähtsus väheneb: „Rahvuslikud kirjandused pole rahvuslikus identiteedis enam nii tähtsal kohal. Asemele tulevad rahvusvahelised pildid, sümbolid, emotikonid jne, aga kirjanduse enda semiootiline ja lingvistiline analüüs ning selle seostamine keele- ja kultuuriruumiga võib muutuda nišiharrastuseks.“ Humanitaarid, olgem valvsad!
Head rahvaraamatukoguhoidjad! XIII kirjandustuur „Sõnaränd ehk eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes toimub tänavu 7.–11. novembrini. Teele asutab end kakskümmend neli persooni. Uurige nende käest seda eesti kirjanduse asja, mis on ju ühtlasi ka Eesti asi.

LOETUD RAAMATUD
Katrin Johanson. Atlantis abajas
.
Algus on paljutõotav, ent lõpuks kujuneb välja tavaline naisteromaan. Ilmselt ei suutnud autor psühholoogilist teost välja vedada, kuigi katse on nähtav. Romaan koosneb pigem pildikestest kahe mehe (üks algul küll poisike) ja kahe naise elust. Tegevus liigub episoodilt teisele, ilma et tegelasest midagi erilist või huvitavat teada saaks (arenemist toimuks). Lapsest saadik autisti mänginud heade manipuleerimisoskustega Renest võinuks kujuneda huvitav karakter, aga ühel hetkel teatatakse lihtsalt, et ta on nutikas IT ettevõtja, kel suhe tublisti vanema lahutatud Reesiga. Ka käitub täiskasvanud Rene igati humaanselt, aidates jalule viinakuradi küüsi sattunud endise koolipsühholoogi Martin Osti. Siis juhtub aga nii, et Rene abiellub Martini tütrega ja neile sünnib laps. Nüüd saanuks autor tuua romaani analüüsi, miks nii läheb, sest Renel näib olevat homoseksuaalne kalduvus. Poisikesena isegi teatav läheduskatse otsimine Martini juurest... Romaani finaal on küll dramaatiline, aga ühteaegu banaalne. Igale lugejale jääb võimalus põhjust ise arvata: „“Miks ta seda küll tegi?“ uhas mõistmatu vapustus taas üle Reesi. Martin Ost läks näost punaseks. Reesi oli märganud, et hoolimata küllaltki tõmmust jumest vahetas mees üldse kergesti värvi. „Ega ta vist tahtnudki, või õigemini on see väga segane. Igatahes leiti elutoa laualt puutumata kohv ja valmis tehtud võileivad – seega oli ta veidi aega enne juhtunut plaaninud einestada. Suitsiidsest inimesest seda nagu ei ootaks, aga mine sa tea. Ma olen lugenud mõndagi rituaalse käitumise kohta. Viimne söömaaeg või nii. Muide, ehkki laud oli kaetud ühele, olid kõrvale riiulile seatud veel kolm tassi, lusikad kõrval. Sellest sosistati palju. Aga see selleks, igatahes oli kõik väga ilusti ja korrapäraselt serveeritud ja seatud, aga see polnud Rene puhul imekspandav. Sa ju tead ikka, et ta oli omamoodi Vihmamees? Võis peast kiiresti arvutada, silma järgi täpselt mõõtusid määrata...““.
Reesi oli aga vahepeal Kreekasse läinud, vist Rene pärast, sest see abiellus, nagu juba öeldud, Martini tütrega. Kordan üle, autor oleks võinud siiski sügavamalt arendada Rene liini, kuna päris alguses viitab ta poisi ja õpetaja kummalisele teineteisemõistmisele. Aga õhku visatuks see jääb, ma ei usu, et Rene just nn. armumise tõttu Martinisse viimase tütrega suhte arendab. Kuigi raamatu tagakaanel vihjatakse tegelaste üksindusele, mis pole ju vale, aga et see oleks eksistentsiaalne üksindus, mina paraku välja ei lugenud. Pealkirja interpreteerimisega ei tule ma samuti kuigi hästi toime. Abajas-abaja tähendust teavad kõik. Atlantis olnud võimas, imeline maa ja riik, mis vajunud merre. Mingid sümboleid võib ju välja mõelda. Igatahes imetleb Reesi Kreekasse minnes üht maatükki, mida nimetatakse abajaks, Atlantis aga... kostub suurelt!

Holger Kaints. Uinuv maa.
Romaan moodustub kolmest pisut olukirjelduslike sugemetega tekstist, kus samad põhitegelased: „Supelsaksad. Südasuvi, 1938“, „Külmetab ja sulatab. Varakevad, 1941“, „Tuul puhub varemetelt tolmu. Hilissügis, 1946“. Kahtlemata kuulub „Uinuv maa“ teema poolest mälukirjandusse. Ütlen kohe algul ära, et teose karakterid on ühtaegu ajastu- ja elutruud. Just taoliste „väikeste mutritega“ mängitakse suures ajaloos. Nendega võib manipuleerida, neid võib kerge vaevaga suunata tegema tegusid, mida rahulikes oludes ette ei võetaks. Neil puudub isikupära ja sära, mis võimaldab tähelepanu pälvimata toimetada. Kurja teha. Vahel ehk ka head. Kuna Nõukogude okupatsioonist ja sõjajärgsetest sündmustest Eestis on palju kirjutatud, siis iga uus raamat peaks millegagi eristuma. Möönan, et Kaints on äärmiselt faktitruu, fantaseerimist on vähe, sest näiteks toonase Tallinna ühistranspordi detailne kirjeldamine tundub ülimalt täpne. Suurt tähelepanu pööratakse ka Estonia teatri taastamisele.
Esimene lugu või peatükk on sissejuhatuseks veidi trafaretne, kus Tallinna tulnud lihtsameelne ja kohusetundlik alevitüdruk kohtub vangist vabanenud kommunistiga (prototüüpi mina ära ei tundnud), kelle ideaalid on leninlikult paindumatud ning vangla-aastatel veelgi jäigemateks kinnistunud. Jaagupi ideoloogiaks on naiivsus ja usk võrdsusse, rikkuse jagamisse, aga ka mingi sisemine pingestatud tigedus. Tema arvates on idee nimel kõik lubatud, ent erinevalt „puhastverd“ nõukogude karjeristidest üritab mees, vähemalt pärast sõda, ausalt käituda, s.t. ei rutta hüvesid haarama (vt. kolmas lugu). Ent kõigepealt (1938. a.) kaasab noormees bussikonduktorina töötava neiu oma salajasse tegevusse, koostöösse venelastega, kuigi Rilma opteerunud vanemad teavad, milline on tegelik elu Nõukogude Liidus. Johannes Vares-Barbarusega (romaanis kannab nime Vaarikas) kohtuvad noored Pärnus veel Eesti Vabariigi ajal, romaan lõpeb aga okupeeritud Eesti riigitegelase matustega. Rilmast on vahepeal saanud nõukogude ühiskonnakorrale ustava inimesena Kadriorus perekond Vaarika koduabiline. Ajaloolistest persoonidest leiab raamatust veel Botškarjovi ja Säre nime. Sõja ajal on Rilma Venemaal tagalas ja 1940ndast kõrgel kohal „istunud“ Jaagup rindel. Siiski, üks tegelane eristub teistest. Rilma komplitseerituma iseloomuga vend Roland on küll algul patsifist, kes end varjab ning loodab Nõukogude sõjaväkke värbamisest pääseda, kuid sõda muudab viimaks tedagi ning mees muutub n-ö. tapmisvõimeliseks. Hiljem suudab ta juba Jaagupiga nii koos tööd teha kui ka viina juua. „Uinuvat maad“ on kerge lugeda, vanemaid põlvkondi rahuldab kindlasti juba ainuüksi äratundmine. Kes siis parteilaste eripoodidest, kotipoistest, „uuest vaimsest“ kultuuripöördest, sissetükkinute-migrantide käitumis- ja mõttemaailmast, nuhkimistest-vangistamistest ei teaks. Tsiteerin: “Küll ma tahaksin juba näha seda tulevast nõukogude linna, mis siia varsti kerkib!“ õhkas mees ja Rilma tundis kõnetooni järgi ära tolle Jaagupi, kellega nad ammu aega tagasi olid mööda linna pikki tiire jalutanud. „Siia tulevad vägevad kivimajad, sotsialistliku ühiskonna lossid, sammaste ja tornidega. Paari aasta pärast hakkab Tallinnas sõitma trolleibus, see on juba kindel, kõik otsused on tehtud. Autosid sigineb juurde, Pobedad on varsti platsis, uue moodsa veoauto GAZ-51 katsetamised on kah peaaegu lõppenud, need hakkavad tulema Molotovi-nimelisest tehasest. Ma loodan, et juba tuleval aastal saab ka meie autobaas mõne seesuguse endale. Kui nii edasi läheb, on vähem kui kümne aastaga Tallinnas kõik tsaari- ja kodanluseaegsed puumajad viimseni maha lõhutud ja asendatud mitmekorruseliste kivihoonetega, mis on kümneid kordi paremad kui need, mille mõni Urla või kes kurat omal ajal ehitas. Keskküte, liftid – kõik tulevad sisse! Sõjapurustustest on mõnes mõttes päris palju kasu – selline on dialektika. Mõtle, kui palju kulu oleks riigilt nõudnud kõigi nende lobudike mahalammutamine. Ainult Estonia teater oleks võinud alles jääda, millestki muust ei ole mul küünevõrra eestki kahju. Minevikku ei ole mõtet taga nutta, elada tuleb tulevikule.“ Lisan siinkohal, et Jaagup keeldus tunnistamast, et Estonia hävitamine oli venelaste kätetöö. Tema vanglaaegne sõber Stepan elas aga nn. kodanlikul ajal ehitatud uhkes kivimajas Lauristini tänavas. Stepan on muidugi keerulisem ja mitmetahulisem tüüp, närune nõukogude karjerist, kes võib isegi naeratades ja oma tegevust kõigiti õigustades saata korda julmi tegusid. Jäägu prototüübi nimi avamata, sest võin eksida. Lugege, ja te ei kahetse!

Jüri Kolk. Igapidi üks õnn ja rõõm.
Luuletuses „alatus“ kirjutab autor, et „luule on / sõnaga pähe löömise kunst / peaks olema“. Sõnaga hoobi andmine võib mõnikord ühele või teisele inimesele tõesti rõõmu pakkuda ja õnnelikuks teha. Eriti eestlast!
Millegi erilisega luulekogu silma ei paista, „Mee lakkumine pole meelakkumine“ (2015) tundub huvitavam, aga natuke visatakse ju seegi kord nalja, nt. „aed“, „sesoonne“. Eriti rohkesti märkab teravmeelitsemist, nt. „tütarlaps kirvega, „neiu ütles“, „veidi joobnud viisil“, „gigandid“ jpt. Leidub pilget, nt. luuletuses „tüvitekst“: „laena meislit taevaisa / tüvitekst mul mõlgub meeles / mitu kurja käsku-keeldu / inimhinge uuristleksin / et nad pureleks kui koerad / viskaks kivi igal juhul / kõik et oleks kõigi vastu / igal õigus suurem teistest“. Leidub tänasele eesti luulele nii omast mängulisust, nt. „faustlik“, „väljatulemine“, „sinise koera silmad“, ühiskonnakriitikat, nt. „otsing“, viiteid kirjandustekstidele, nt. Luts, Ristikivi, Goethe, Bulgakov, Dante. Kogust leiate ka 2015. a. Juhan Liivi auhinna pälvinud luuletuse „arno apooria“: „arno / vaene arno / ta ei jõua kunagi aegruumis / sellesse punkti / kus tunnid alles algavad / närviliselt jookseb ta / palituhõlmad eest lahti / selg higine / palavikuliselt otsib teed / läbi vana paju võra / aga kell juba heliseb / kukk juba kireb / kägu muneb / arnole taskusse / pisikese kellamehe / arno / vaene arno / nad toovad esimese tunni varasemaks / nad saadavad talle raskeid / unenägusid / liisunud vatitekk / rõhub ta luidrat kogu / arno / vaene arno / selg higine / paanika kisub kõhtu kokku / tunnid on juba alanud / viimnepäev on koitnud / parimad pingid on juba võetud / teele on imelikuga kabeliaias“. Ei oska muud lisada, kui lugege rõõmuga!

Tea Lall. Ära armasta mind enam.
Lühiromaan „Ära armasta mind enam“ on küll 2015. aasta romaanivõistlusel äramärgitute hulgas, kuid iseenesest suurtel ning karmidel teemadel peatunud autor pole teinud katsetki teksti sügavamat psühholoogilist koestikku lisada. Raamat jätab pealiskaudse ja n-ö. ühe hingetõmbega kirjutatud loo tunde. „Ära...“ võib ühtlasi noorsooromaaniks nimetada, sest kolm keskset tegelast käivad alles põhikoolis ja on tegevuse ajal umbes 14-aastased. Tõsi, üks neist, Gail kirjutab teismeliseea katsumused üles 21-aastaselt, s.t. täiskasvanult. Aga ta kirjeldab olukordi, mida nad peavad kahe kooliõe, Ülase ja Tuuliga lahendama, kuidagi liiga vanainimeselikult. Lastest saavad sõbrad eelkõige koduste elutingimuste tõttu. Kolm väikelinna (Jõgeva) koolilast seisavad silmitsi karmi reaalsusega, mis aegade jooksul puudutanud paljusid perekondi ja millest on ka raamatuid kirjutatud. Tõsi, okupatsiooniajal meie inimesed välismaal ei tohtinud töötada, aga alkoholismi, vastutustundetuid emasid, perekondade lahkuminekuid, tülisid, lapselapsi kasvatavaid vanavanemaid on igal perioodil eksisteerinud. Lastekodusse saadeti toona isegi kergemini kui praegu. Romaan osutab ka koolikiusamisele, kõige tipuks passib ühe maja keldris noorukeid vastik pedofiilist vanamees, kes vägistab Tuule. Tuule lugu ongi kõige julmem, isa ammu surnud, ema padujoodik, kes elab mingis urkas. Seni teda kasvatanud vanaema surma järel jääb igati asjalik tüdruk üksi. Naabritädi ja kaks sõpra püüavad hoida sotsiaaltöötajaid Tuulist eemal, sest lastekodusse ei taha ju keegi sattuda. Paraku muutub olukord selliseks, et nooruk, Gail siis, läheb Tuuli pärast siiski linnavalitsusse. Nii tuleb tüdrukul viletsast keskkonnast, kuid siiski kodust lahkuda. Muidugi lõpeb kõik ülimalt traagiliselt, Tuuli teeb sõprade kohtumispaigas, vanas tööstushoones enesetapu. Saatusliku sammu astumisele võisid tõugata ka ema sõnad tütrele „ära armasta mind enam“! Gail ja Ülane lahkuvad pärast põhikooli pealinna, kus hiljem abielluvad. Ega nendelgi vanematega klappi pole, ühel pillab ema mõtlematult raha, nii et Soomes töötav isa lahkub jäädavalt kodust, teise oma püüab ideaalset kärgperet luua, kui nii sobib öelda.
Raamatut on hõlbus lugeda, lihtne väljendusviis, ent nii lihtne, et ei sunni hilisemale sügavamale analüüsile, kuigi peaks, eriti lapsevanematele mõeldes! Lõik tsiteerimiseks: „Tüdrukud tulid kella nelja paiku. Olin tahtnud neid millegagi kostitada, kuid raske oli nii vähese raha eest midagi osta, millest meile kõigile jaguks. Lippasin poodi ja ostsin suure paki krõpse ja kokat. Otsisin kapist üles sinna peidetud kommid ja nii oli meil, mida suhu pista. Ülane tõmbas kotist välja siidri ja hakkas seda limpsima ning see ei meeldinud mulle üldse, aga mina polnud tema keelaja. Uurisime, kuidas Tuulel läheb, aga ta oli üsna morn ega tahtnud algul rääkida, kuid lõpuks ütles: „Mul käis sotsiaaltöötaja ukse taga.“ Ehmusime. Kas keegi oli siis kaevanud? „Mis ta rääkis?“ küsis Ülane ja lonksas siidrit. „Küsis, kus ema on. Vastasin, et tööl. Mu ema on meie korterisse sisse kirjutatud. Ta küsis, mis ajal ta kodus on, et oleks vaja temaga rääkida. Kokutasin seal ja arvan, et ta sai aru, et midagi on valesti. Ütlesin, et ta käib mingi taluniku juures ja on vahel ka öösiti ära, selles poleks ju midagi imelikku, eks. Mõni inimene ju käibki öösiti tööl ja kasvatab üksinda oma lapsi. Aga ta vaatas mind kuidagi imelikult ja ütles, et tuleb järgmise nädala kolmapäeval, äkki ema saab siis kodus olla, ja andis mulle oma numbri, et kui see päev emale ei sobi, siis helistagu. Ma ei tea, mis ma nüüd teen,“ oli ta õnnetu. “Äkki prooviks ema selleks ajaks jälle kaineks saada ja sinu juurde tuua?“ pakkusin. Muud mõtet mul pähe ei tulnud. Mu silme ette kerkis pilt viimasest korrast, kui seal koledas urkas tema emaga kohtusin, ja see üritus näis juba eos läbikukkumisena.“

Mari Sajo. Jäljed. Autor teatab kohe esimesel leheküljel esimeses lauses, et Ingerimaad ei leia üheltki kaardilt. Siiski on sellel maal, mis asub (asus) Soome lahe, Narva jõe ja Laadoga järve vahelisel alal, oma ajalugu, lipp, vapp ning isegi hümn.
„Jäljed“ kirjeldab ingerisoomlaste ränka saatust, kes olid sunnitud 1943. a. NSVLi aladel asuvatest kodudest sakslaste käsul lahkuma. Algul Soome, kus oodati ja vajati uusi töökäsi. Seal hakkas nende elu juba pisut paranema, ent siis saatsid soomlased nad venelaste käsul tagasi. Lootus kodukülasse jõuda kustus vangilaagris. Ja kui viimaks jõuti tõepoolest Ingerimaale tagasi, siis olid paljude majad laastatud, põletatud või elasid nendes võõrad inimesed. Peategelase Helena kodumajas olid end sisse seadnud venelased. Leidnud peavarju mahalastud pastori lese juures ja tööd kolhoosis, kujuneb tema suurimaks eesmärgiks leida üles oma poeg, kes oli temalt Soome raudteejaamas kavalusega ära võetud. Noore naise lühike elukäik on tõesti masendav (teadmine, et kihlatu ja poja isa hukkus, ema matmine, venna põgenemine enne Soomest väljasaatmist Rootsi), sest kompromissid, mida tuli pärast sõda teha, et pääseda Soome pojaga kohtuma, on jubedad. Abielu NKVD-lasega, kes hiljem küll maha lastakse süüdistatuna spioneerimises Soome kasuks. Sama mees, Stepan Kozlov nimeks, nõudis aga Helenalt, et ta venna Rootsist ema hauale kutsuks ja üles annaks. Seda naine muidugi ei teinud, vaid kavaldas käsuandjad üle. Ent kasuperes üles kasvanud poeg Toivo jääb siiski Soome, ema süda tegi lõppkokkuvõttes õige otsuse. Eluraskustest, kurnatusest ja lootusetusest haigestununa sureb naine 36-aastaselt. Helena seiklustest veel niipalju, et Siberist naastes üritab Helena end sisse seada Eestis, mis algul sujub päris normaalselt Paide rajooni kolhoosis, ent sealtki aetakse ingerlased minema. Kuigi ka Tallinnas ei lubatud ingerlasi igale poole tööle võtta, sai ta viimaks jubedasse liimivabrikusse ametisse: „Helena seisis, nagu igal tööpäeva hommikul, ajalehest käristatud paberitükike käes, pikas järjekorras, et kempsu pääseda. Aga sada korda ennem oleks ta siin väljaheidetest haiseva kemmergu sabas seisnud, kui juba tööl olnud. Ainuüksi mõtegi soojusest õhkavast ning jälgilt lehkavast liimivabriku hoovist sai Helena südame korrapealt pööritama. Kui veel talvisel ajal ning käreda külmaga oli ta arvanud, et midagi jubedamat tapetud loomade soolikatega kaetud liimivabriku hoovist oli endale raske ette kujutada, siis oli ta rängalt eksinud. Olgugi et külmaga jäätunud soolikaid kirvega tükkideks raiuda, tükke suure käru peale ubida ning käru seejärel oma jõul liimitsehhi sisse lükata oli kujunenud juba niigi piisavalt rängaks katsumuseks, polnud see suvise tööga mitte võrreldavgi. Lehk, mis sooja käes roiskuma hakanud lörtsidest soolikatest nüüd levis, ületas igasugused inimliku taluvuse piirid. Ning nagu oleks jõledast, hingematvast haisust veel väheks jäänud, surisesid loomade rupskite ümber hordidena porikärbsed. Säärased matsakaid olendeid polnud Helena oma ihusilmaga veel ealeski näinud. Aga tööd tuli teha, vaatamata hullule haisule, porikatele ning ebainimlikult raskele füüsilisele pingutusele. Sest muidu jääksid nad ilma sellestki väikesest korterist, mis neile vabrikusse tööle tulles oli Kadaka tee barakkidesse nii lahkelt antud. Mõnikord tundus Helenale, et ta elas päris tõega hulluks minemise piiril. Peale selle, et töö oli rängemast rängem, polnud meil sageli ka hilistel õhtutundidel mingit õiget rahu. Kes barakkide elanikest jõi, kes peksis naist või lapsi ning kes käis naaberkorterites vargil. Alles eelmisel nädalal oli üks mehevolask purjus peaga ning ilmselt suures armukadeduse hoos oma naisele ühisköögis, kohe teiste elanike silme all, terve taldrikutäie kuuma suppi näkku visanud. Seegi polnud erand, et maani täis inimesed oma väljaheited igale poole pika koridori nurkadesse jätsid.“ Tutvustatud vahepeatus toimub muidugi enne lõplikku tagasiminekut Ingerimaale. Romaan on kirjutatud haaravalt ja valuga ning loo sõnum on mõjusam kui Kaintsi „Uinuvas maas“.

Ivar Sild. Heinakõrred.
Pealkiri on ju päris romantiline, võib küsida, mida teevad heinakõrred tuules, mida sooja ja külmaga..., pimeduses-valguses. Et kas torgivad ikka? Tegelikult on tekstidest läbinärimine üsna pingutav, sõnu on liiga palju, terve rägastik vaatab vastu. Seni on Ivar Sild kirjutanud selgemalt ja lihtsamalt. Luulekogu on jaotatud kolme peatükki: „Kui teisi ei ole“, „Head asjad“, „Psühhopaadi sünd“. Esimene neist sobib mulle enim. Kui süüvida ja mitu korda lugeda, siis pole kahtlust, et Silla luuletused kalduvad varjatud nukrusesse. Autorit näib vaevavat rahulolematus terve ilma vastu, isiklik äng ja kohatine tühjustunne, mõistmise puudumine. Omal kombel ta ka hoiatab, peaaegu kõige, eelkõige üksinduse eest. Üldistavalt öeldes, luulekogu autor mõtiskleb ilmaelu üle ja suurt rõõmu ta sellest ei tunne. Veel paistab silma, et vähenõudlik „pekine eesti mees“ häirib teda päris tõsiselt, ta on neid eelkõige kohanud Saksamaal, nt. “On parem kui (reisegedicht 005)“,“Süüa (reisegedicht 001)“ „Lihtsustamine (reisegedicht 004)“, „Mis mees (reisegedicht 009)“ jt.
Nagu viimasel ajal kombeks, on mõned lookesed proosaluule vormis, üle poole siiski värssidesse seatud. Miks Ivar Sild ometi koma ja punkti ei kasuta, siis oskaks õige koha peal peatuda, ohata ja püüda paremini mõista, mida autor öelda tahab. Tsiteerimiseks valitud „Avarus“ on sõnumilt küll selge: „ma juba rändan juba lähen mõningaid miile / sõidan mõne autoga lõpmata teedel / metsad niidud kõik lähevad mööda / külad on selja taga ja hallitavad linnad / ma juba olnud taas kord tagasi minna lõpmatusse / ühele inimesele on maakera üks püüdmatu ruum / tegelikult enam ei peagi ma väga minema / üsna siin oma saarte ja kadakate keskel / üsna siin on võimalik õiest õieni kõrrest kõrreni / tajuda ilma avarust mis lubab sulle vabadust“.
Tuleb tunnistada, kõrrelgi võib olla inimese jaoks eksistentsiaalne tähtsus.

Tarmo Teder. Andruse elu ja õnn.
Kunagi ammu, aastal 1955, ekraniseeris „Lenfilm“ Hans Leberechti romaani „Kaptenid“ pealkirja all „Andruse õnn“, muusika kirjutas Boris Kõrver. Osatäitjad valiti toonaste tuntud eesti näitlejate hulgast. Väga vanad inimesed võivad filmi veel mäletada. Filmi peategelane, rannaküla noormees Andrus Laane, unistab kapteni elukutsest, ent ei saa merekooli sisse. Nii läheb ta hoopis Ida-Virumaale gaasitehasesse tööle. Temast kujuneb aus, kohusetundlik ja tubli nõukogude inimene, kes leiab oma õnne valitud ametis, kaasseltsimeestes ja Lindas.
Andruseid on meil ikka tegutsenud ja tähelepanu pälvinud. Teder osutab näiteks ühele peaministrile, suusatajale ja odaviskajale, tõstes seejuures esile trafaretseid märksõnu, mis nendega seotud: pronkssõdur, dopinguskandaal, suhtlemisraskused ja alkohol. Lühiromaani (102 lk.) peategelane, Kihnu kalur Andrus (Hull-Andu) kuulub nende meeste hulka, kelle noorus ehk parimad eluaastad jäävad küll okupatsiooniaega, aga kes oskab päris nutikalt taasiseseisvunud Eestis toimetada. „Andruse elu ja õnn“ on kirjutatud n-ö. rahvamehelikus, st. lihtsas ja lobedas stiilis. Mingeid suuremaid ja sügavamaid mõtteid raamatus ei arutata. Natuke visatakse külamehenalja, aetakse lõmpsi ja mõned maasoolased ütlemised leiab ka. Kõike kirjeldatakse lühidalt ja konkreetselt!
Loeme Andruse lapsepõlvest, siis sellest, kuidas ta püüab Vene kroonusse kutsujaid üle kavaldada, aga midagi uut juba ammu teada totrustele juurde ei lisata. Siis tehakse juttu komsomoli astumisest ja merekooli tulekust, kuhu Tederi Andrus küll sisse pääseb, aga kust õige ruttu saarele tagasi „põgeneb“. Meri ja kalastamine sobivad tema olemusele paremini kui õppimine. Nii ta siis püüab kala, joob viina ja võtab naise. Ega see perekonnaelu just pilvitu pole, aga kolm last siiski Kihnu juurde sünnib. Ajuti püüab Andrus end parandada, kuid ühel päeval tüdineb kooliõpetajast abikaasa Saale mehe käitumisest ja pöördub kolme tütrega mandrile tagasi. Andrusel on halvemaid aegu, kui joob piiritult, ja paremaid aegu, kui tegutseb kalaäris, nii et saab koguni üsna jõukaks. Paraku satub ta väljapressijate küüsi, kellest ühe enesekaitseks tapab ja satub vanglasse, kus suudab ennast rahumeelselt kehtestada. Tartu vangimajast välja tulles on pangaarvele koguni dividende lisandunud. Kuid tagasilööke tuleb teisigi: 50. sünnipäevaks ette võetud õlleteo ajal vigastab mees kätt, mis läheb nii hulluks, et tuleb küünarnukini amputeerida. Juhtum aga ei vii meest masendusse. Et kõik Andruse elu jooksul toimunud suuremad ja väiksemad juhtumid ning ühiskondlikud sündmused oleksid kenasti raamatusse raiutud, võtab Teder ka juba kuluma hakkava pagulasteema üles. See on ju praegu popp! Eks Andruski märkab, et meie noored kipuvad välismaale (üks ta tütardest hukkub Austraalias) ja töökäsi jääb iga päevaga vähemaks. Nii otsustab ta isakoju, Kadakavälja tallu pagulasi tuua. Aga tema soov lükatakse tagasi, vaatamata remondile pole koht piisavalt eurolik. Ega saarerahvaski seda mõtet poolda. Seepeale sõidab mees Vao keskusse migrante kaema. Varjupaika teda küll ei lasta, aga ta kohtub külapoes Olesjaga ning võtab peagi Ukraina põgeniku naiseks, sest loodab veel 60aastaselt poja saada.
Kuna Andruse noorem tütar töötab Brüsselis tõlgina, organiseerib Taisi isa ühte gruppi, kes sõidab Euroopa pealinna ekskursioonile. Tundub, et rahva Brüsselisse kutsuja prototüübiks on Indrek Tarand: „Lippude ees tehti pilti nii telefonidega kui fotokatega, Andrus hoidis sinimustvalget kangast servast sirgena ja saadik langes esiti ühele põlvele ja siis suisa küliti maha, käsipõsakil lamama. Silmad imestusest pärani, vaatasid seda ekskursioonile toodud hiina koolilapsed, kõik riietatud mustadesse ülikondadesse või seelikutesse, valged särgid seljas ja lipsud ees. Eesti saadik aga kandis triibulist madrusesärki, siniseid purjeriidest pükse ja kollaseid Ostap Benderi stiilis kingi ning oli käsipõsakil suurt liitu esindavate lippude ees maas. Küllap pisikesed hiinlased, või olid need äkki hoopis jaapanlased, teda mingiks üleannetuks ja julgeks ekskursandiks pidasid, aga tegelikult oli tegemist kõrge saadikuga, kes üheski parteis polnudki, aga kuulus siiski mingisse vabaliidu fraktsiooni. Sest kusagile pidi ta ometi kuuluma, kui nii auväärsesse kogusse oli valitud. Andrusele meeldis saadik esmajoones seetõttu, et andis pähe kunagistele ja praegustele kommunistidele neil suurt vahet tegemata, ja esmajoones just oma punastele rahvuskaaslastele. Pärast jalutati grupiga lähedasse itaalia restorani, kus saadik andis oma külalistele Euroopa Liidu kulul lõunasöögi. Pakuti head punast veini ja veel paremat, pitsamoodi ja puravikega pastarooga, külalised ütlesid saadikule oma tänusõnad ja andsid üle mõned suveniirid. Alles nüüd sai ka Andrus saadikule kätte anda oma kingituse, milleks olid madalasse pütsikusse soolatud hülgeloivad kui vana rahvuslik suutäis soolast, mida teinekord ehk saadikul paslik millelegi peale hammustada.“ Andruse elu, mis algab 1956. ja kestab romaanis 2016. aastani, mil toob noorema naise majja, jätkub ilmselt õnnelikult!


 digitaalarhiiv digar