Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud

30. aprillil on raamatukogu SULETUD!







 

LL-94

LÄHETUSLAUSED
1934 on A. H. Tammsaare kirjutanud: „Demokraatia vajab enesepiiramist, enesevalitsemist ja kohusetunnet palju suuremal määral kui autokraatia. See ongi, mis teeb selle korra raskeks. Sest paljuke on neid inimesi, kes tahaksid iseoma ihasid ja tegusid piirata? Ei, kõik piiravad aina teisi. Ja kus on need, kes tahaksid iseend taltsutada ja valitseda? Kõik tikuvad ummisjalu teisi taltsutama ja valitsema. Enesekohustamise asemel kohustaksid kõik hea meelega teisi. Ükski ei taha millestki loobuda, kõik ootavad ja loodavad, et teised loobuksid.“

Vihmane suvi sobis raamatugurmaanidele, aga kuna loen niigi meeletult, oleksin soovinud natuke kirjandusest puhata ja päikest nautida.

Annan siis teada, et sedapuhku pühendasin rohkem aega välisautoritele. Katja Kettu „Ööliblikas“ ei jää sünguselt grammigi maha Sofi Oksaneni „Puhastusest“, Kettu romaanis pole lootuse lohukestki. Nii julma raamatut pole ammu lugenud. Ikka naiste kannatused. Kes soovib, võib Aliide ja Irga saatust isegi võrrelda. Noor lapseohtu (15 a.) soomlanna põgeneb Venemaale, kommunismi „nautima“..., kuid ta tee viib hoopis sirgelt Vorkutasse. Sealne metsikus ja mülkalik elu muudab temagi julmaks. Tegevus toimub paralleelselt 2015. a. Marimaal ja vangilaagris, kust naine pääseb alles pärast Stalini surma põgenema. Selleks võtab ta ette identiteedivarguse, mis tähendab parima sõbra reetmist ja hävitamist. Muide, üheks tänapäeva Marimaa tegevust juhtivaks jõuks peetakse romaanis sõnaselgelt Venemaa valitsejat Putinit. Miks ja kuidas, uurige juba ise! Üsna huvitav, kuidas tema elu seotakse Vorkuta vangidega. Ainus, mis võib veidi lugemist segada, on teose stiil ja keel, aga see häirib vaid mõnikümmend lehekülge. Rohkelt auhinnatud ja kiidetud USA indie-ikooniks tituleeritud Miranda July debüütromaan “Esimene paha mees“ pole ilmselt minu jaoks kirjutatud, ent inimesele, kel on tulnud noore inimese keeruliste psüühikamuredega kokku puutuda, võib raamat hästi sobida. Jelena Minkina-Taycheri „Rehbinderi efekt“ keskendub põhiliselt juutide elule NSVLis, nii 1930ndate halastamatute repressioonide päevil kui ka 60ndatest Gorbatšovi ajani. Ajastu hõngu tunnetavad kõik, kes sel perioodil elanud. Minu jaoks on inimsuhted tekstis liiga ülevoolavalt kirjeldatud. Vaatenurk sarnaneb tonaalsuselt pisut Pavel Sanajevi romaaniga „Matke mind põrandaliistu taha“. Tšehhi päritolu Milan Kundera romaan „Tühisuse pidu“ hindab praegust Prantsusmaad. Kohati vaimukas, kohati kibe. Leidub iroonilisi vihjeid Stalini eluloole. Mind eriti ei haaranud. Leidsin siiski toreda väljendi „kasutu säramine“ , mida kasutaksin siis, kui kohtan mõttetut eneseeksponeerimist. Mõtlen kollast ajakirjandust, kes vahendab glamuuriga epateerivaid pidustusi. Sofi Oksaneni „Norma“ käsitleb teadagi väga tõsiseid teemasid: maffia valitsetud beebitehased, asendusemad, surrogaatlusäri, juustemüük, ja teeb seda süngelt, nagu ikka. Ühiskonnakriitilise krimiromaanina ladus lugeda, aga liiga palju materjali ühe raamatu kohta, seega kohati vaatab vastu pealiskaudsus. Michel Houellebecqi „Platvormi“ aitab läbi hammustada ehk Jan Kausi arvustus „Valerie, erakordne elementaarosake“ ( Sirp,1.07.) Romaani peategelane, egoistlik neljakümnene vallaline kultuuriametnik vaatab kogu kapitalistlikku maailma pessimistlikult. Eriti teravalt torgib ta islamit ja massiturismi, küll aga hindab seksiturismi, sest vaid seksuaalne kirg teeb teda õnnelikuks. Nii et seksijuttu jätkub. Siis ootamatult ta armub, ent imetletud naine hukkub terroristide õhatud pommist. Lisaks võtsin kätte 1967. a. ilmunud kogumiku „Inglise novelle“, mis sisaldab NSVLi silmis progressiivsete autorite tekste, ja nautisin õhtuti Vikerraadiost kuuldud William Shakespeare 1987. a. avaldatud „Sonettide“ ülelugemist. Need on tõesti suurepärased, täis ilu, maailma mõtestamist ja tarkust. 1994 trükis ilmunud Igor Gräzini raadiojutud “Parema käega“ on kohati igavad, mõned siiski naljakad ja tänagi kehtivad, nt. „Seal, kust Kalevipoeg laudu tõi“, ent ega nad suurt midagi paku.

LOETUD RAAMATUD

Vahur Afanasjev. Tünsamäe tigu. Tänavuse Kultuurkapitali aastaauhinnaga pärjatud luulekogu lugesin juba varakevadel läbi, aga arvamuseni jõuan sügisel. Muidugi väärib raamat kiitmist, ja ka kujundus imponeerib.
Mulle meeldib, kui inimesed on laulu sisse pandud. „Tünsamäe tigu“ sobitub hästi Mats Traadi vanade ja ka värskemate Harala elulugude kõrvale. Nad jutustavad ja üldistavad Eesti külade lugu ja saatust, mõlemad mõtisklevad ajaloo jälgede üle ja jõuavad tänasesse välja. Oli taluaeg, sõjaaeg, kolhoosiaeg. Olid punkrid ja metsavennad, pommiauk ja sõjavangid, piimapukid, on surnuaiad, ahjusoe leib, suvetuul, olid ja on vanausulised. Afanasjev rändab Tartumaal Kirepi (Kostina) külas ja selle ümbruses. Lisatud kaartidelt saab jälgida, kus üks või teine koht asub. Võrreldes Mehis Heinsaare muinasjutulis-maagilise teekonnaga „Unistuste tappev kasvamine“ on Tünsamäe kandis kõik realistlik ja selge. Ehkki kõik näib vana, vaevatud ja väsinud, jätavad uued tuuled siiagi jälgi maha. Autorit parafraseerides purjetab Tünsamäe tigu üle aegade, haavamatu ning limane, seljas erinevad koormad, kuigi samanimelist talu enam pole: “Tünsamäe talu enne Meoma lodu - / seisund hävinud, kägu kukkunud, / aga tigu jookseb omasoodu edasi / Temal on kogu aeg kiire, aga samm on säästlik“ („Tigu“). Nii muutub ta, Tünsamäe tigu siis, ajasümboliks ja paratamatuse näitajaks. Just tema aimab või teab tõde, on aegade valitseja, kirjutab autor. Tsiteerin lõpuluuletuse: „Head ajad on jälle siin - / Viina on poes / ja saunaski seepi. / Tünsamäe tigu kui aja mudel / tõmbub keereldes endasse. / Kes pani pihta kaksikheeliksi, / mida on mul hädasti tarvis, / et saaksin ükskord üliinimeseks, / Koosa ja Kostina valitsejaks? / Tünsamäe tigu kui aja mudel / tõmbub keereldes endasse, / aga head ajad ei kao - / need on kogu aeg olemas. / Ajukooreürask kirjutab raamatut / kolba sisemise külje peale. / Ajakooreürask matsutab talusid, / haukab kolhoosi ja kapitalismi. / Head ajad on jälle siin - / viina on poes / ja saunaski seepi. / Kõik, kes olid kunagi olemas - / kuulsust neile ja igavest au!“ („Head ajad“)
Seda raamatut võiks küll lugeda!

 

Meelis Friedenthal. Inglite keel. Suurepärase stiili ja keelega sisutihe romaan, nagu Friedenthali eelmine teos „Mesilased“. Sisu tutvustamine pole sugugi lihtne. Tegevus toimub kahel ajastul: üks viib 17. sajandi Tartusse, teine tänapäeva ülikoolilinna ja omapärasesse kolkakülasse. Äärmiselt oskuslikult komponeeritud raamatus tehakse sissepõikeid ka Saksamaale ning 1980ndate ja 90ndate Eestisse. Kuigi esmapilgul tundub, et loed ajalooainelist romaani, kus vanem abielupaar Eino ja Asta Aaron uurivad vesimärkidega kaltsupaberi ja Tartu paberiveski olemasolu, tajud lehekülgedel teatavat müstilisust või maagilist irreaalsust. Nimelt satub tegelaste kätte ainuke alles jäänud eksemplar Salomon Maiuse raamatust, millel on vaat et deemonlik mõju selle lugejate psüühikale. Ka tänapäevastele inimestele, Mirjamile ja Joonasele, kes töötavad arhiivis. Romaani järelsõnas tutvustatakse Maiuse prototüüpi Friedrich Meniust, kellest sai 1632. aastal Academia Gustaviana ajaloo ja muinsuse professor. Tartu perioodil ilmub tema teostele meie aladel ainulaadne humanistlik trükimärk, mis kujutab kaljuse koopasuu kõrval seisvat Mercuriust ja Vulcanust, kelle kohal seisab moto: „On raske, kuid võimalik läbi tungida“. Märk õhutab teksti saladusi mõistma. Kasutades varjunime Salomon Maius, publitseerib Menius 1644 Rootsis raamatu Consensus hermetico-mosaicus, mis keelati hereetiliste (st. ketserlike, kehtestatud usukäsitlustest kõrvalekalduvate) seisukohtade tõttu ja autor pandi koguni vangi. Kohtuotsuses süüdistati meest nõidumises, varguses, liiderdamises ja mitmenaisepidamises. Arvatakse, et Meniuse Tartus viibimise ajal arutati linna paberiveski rajamise kava, kindlaid tõendeid selle olemasolu kohta aga pole. Seda, omal ajal ketserliku sisu tõttu hävitatud teost, on näinud mõistagi väga vähesed silmapaarid. Nüüd on lugu saanud belletristilise käsitluse. Saatesõnas mainitakse ka kaht paberiuurijat Õie ja Leo Utterit, kelle kogutud ja sorteeritud kaltsupaberi kogu on kadunud, nõnda kui nende käsikiri varauusaegse Eesti paberiajaloo kohta. Küllap need faktid ajendasidki Friedenthali sulge haarama.
Tsiteerin mõtiskluse, mis toimub Adam Oleariuse (saksa geograaf ja õpetlane) Tartus viibimise ajal. Ärge laske end nendest, vaid esmapilgul segasena näivatest lausetest heidutada, nad on lihtsalt pisut kontekstist väljas: „Ta avas raamatu ja otsis õige koha üles. Seal oli terve lehekülg kirjutatud ingellikku tähestikuga. Read olid ühtlased ja sirged, rütmiliselt vahelduva rõhutusega, osa tähti ulatus rea baaskõrguselt ülespoole, teised allapoole, pilt oli loomulik. Salomon oli tulemusega tõesti väga rahul, see täitis kõik ta lootused. Need tähed olid palju ilusamad kui John Dee kirja pandud kohmakad kritseldused, mis mitte kuidagi ei suutnud päris kirja moodi olla. Päris kirjal on olemas loomulik vorm, selge enesetunnetus, väljamõeldud salakirjal on aga alati kunstlikkuse ja ebaloomulikkuse maitse juures. Sest kui inimesed päriselt kirjutavad, siis nad püüdlevad ilu ja harmoonia poole. Ebaloomulikest kirjadest lihtsalt paistab kohe välja, et tegu on soolapuhumisega. Salomon ei kahelnud, et mingisugune inspiratsioon oli John Dee ja Edward Kelly kirjeldatud Eenoki keele aluseks, aga asi ei ole selles. Inspiratsioon sisendab, aga ta ei alluta inimest. Mõnes inimeses pulbitsevad tunded, aga ta on võimetu neid kuidagi väljendama, ta on nüri nuga, ta nikerdab kuju valmis, aga see on kohmakas. „Inglite keel?“ kergitas härra Olearius skeptiliselt kulme. Salomon noogutas. „See on prelapsaarne, puhas ja rikkumatu keel, ilma barbaarsete ja demooniliste häälikuteta. Te olete ise keeletundja inimene, vaadake, ma olen teinud palju tööd erinevate keelte alal ning jõudnud järeldusele, et sellisel viisil on kõige parem esitada sõnul seletamatuid saladusi.“”
Olearius nimetab Meniust ka oma kuulsas reisikirjas. Minu arvates lasub Friedenthali romaanil „Inglite keel“ raskelt sõnastatav võlu. Katsuge see, pingestatud võlu siis, üles leida, mind üllatab näiteks autori lause voolavus, kuigi võõrsõnade rikkus võib mõnd lugejat pelutada.
Ehkki romaanis leidub ka tagasihoidlik ja kummastav armastusliin, täidavad teost suuresti filosoofilised arutlused. Olgu siis teada, et inglite keelest, mida rääkinud Aadam ja Eeva enne paradiisiaiast väljasaatmist, on mõne mõtleja meelest välja kasvanud teised keeled. Äkki ka eesti keel, kuigi sellest ei kirjutata midagi...? Kes suudab, võib raamatust ka allegooriat leida.

Helga Nõu. Nartsiss, meesteõgija.
Ärge siis unustage, et kuigi Helga Nõu elab vähemalt poole aastast Rootsis, on ta eesti kirjanik. Tema puhul mõistet väliseesti autor ei sobi enam kasutada. Raamat jutustab tõelisest meestemagnetist, meesteõgijast, kui pealkirjale viidata. Prostituudist, kel on eri aegadel ja paikades ise nimi: Anna - Amanda – Amelia – Adela – Alinda – Agnes – Aida - Angela. Ta käis läbi kõik maailmajaod, suhtles sadade meestega, romaani lõpus ei teagi, palju neid kokku oli. Kasutades esimest nime, siis Anna oli naine, kes pidevalt kukkus ja tõusis, kukkus ja tõusis, elas kord näljas, kord söötsid aga rikkamad mehed ta kõhu restoranides täis. Ta oli elukutselt juuksur, kui tänast ametinimetust kasutada, aga joomise tõttu töötas sagedamini nõudepesijana. Anna oli sündinud 1899, kuid tegi end passe ja riike ja mehi vahetades aeg-ajalt nooremaks. Suri 1960ndate algul kopsuvähki. Polnud ka ime, sest oli meeletu suitsetaja. Mis teeb aga romaani huvitavaks, on asjaolu, et ka Helga Nõu ise on üks tegelastest. Nii jookseb raamatusse sisse irreaalsus. Autori seletatud müstifikatsiooni järgi kohtab ta ühel päeval Raua tänaval, kus asub perekond Nõu Eesti korter, noorepoolset naist, kes nimetab end tema tütreks. Nii kutsubki kirjanik naist kasutütreks, kelle saatus teda väga puudutab, ning asub Anna jälgi otsima. Kõik kohtumised inimestega, kes midagi Annast teavad, toimuvad natuke nihestatult. Kord olevat Helga haige Annaga kohtunud Rootsi haiglas, kus tema abikaasa Enn Nõu kopsuvähki põdevaid patsiente doktoritööks uurib. Asjasse on segatud ka USAs elav Ernst Enno tütretütar Elin Toona, kes oleks nagu Eesti Majas midagi niisugusest naisest kuulnud. Jah, lõpuks jõuab Anna pärast keerulisi ja raskeid püüdlusi Ameerikasse, oma imetletud unistusemaale. Ent USA on talle pettumuseks, nii külm Alaska kui ka tulikuum Florida. Anna lõputud seiklusi tuleb lugejal ise järele vaadata, ei jõua siin keegi neid kirjeldada. Üks on kindel, Anna on väga ilus ja paljud mehed nimetavad teda imeliseks, mõnikord on tal koguni kolm armukest korraga. Isegi kaks korda raskelt põetud suguhaigus ei muuda tema vaateid elule. Iga kord, kui ta töötuks jääb, suudab ta peagi lootusetusest välja vingerdada.
Helga Nõu romaanis pole ühtki labast või frivoolset kirjeldust, ta sunnib elus õnne otsivale naisele kohati hoopis kaasa tundma. Peategelane on nimelt armastuse jahil, jäädes lõpuks üksi, sest ainsa sünnitatud lapse ta hülgab, kuid ei loobu õige mehe otsinguist viimse hingetõmbeni. Lontruseid ja muidu arusaamatuid tüüpe ei peleta ta aga sugugi eemale. Annal on muidugi nõudmised: mees peab oleme ilus, sale ja rikas. Nagu sarnast kandidaati näeb, sirutab naine küünised-püünised välja. Tõsi, Aafrikas ta neid eriti küll ei näi leidvat. Muidugi abiellub ta ka nendest mõnega, ühega vist isegi armastusest, aga alati mingi vajaduse, eelkõige raha pärast. Olgu lisatud, et üks seaduslikest meestest näiteks sureb Norras tiisikusse. Peale lindude ja koerte, kellesse ta meeletult kiindub, muretseb Anna ka Pärnusse jäänud vanemate pärast. Tegevuse jooksul toimub Eesti okupeerimine ja Teine maailmasõda, mis teda natuke puudutavad, aga peaeesmärki, jõuda Ameerikasse, ei vähenda. Õnne ja rikkuse tagaajamises ta ebaõnnestub, ent maailm, millega elunautija silmitsi seisab, on põnev ja mitmekülgne. Pärast pikemat mõtlemist leian, et neid kohti, kus Anna viibib, poleks pruukinud nõnda palju olla, pigem lugenuks rohkem olustiku kohta, kus ta parajasti viibib. Katke: „Majas, kus Agnes /s.t. Anna – M.L./ elas, rippus akna küljes linnupuur musta Hiina linnuga Chip. See kuulus ühele äri habemeajajale. Teine lind Polly oli perenaise Mary oma. Iga kord, kui Agnes linde nägi, rääkis ta nendega ja söötis neid. Viimaks nad kiindusid temasse, nii et ei lasknud enam kedagi teist ligi, ja ta sai nad endale. Algul sai ta Polly, ostis talle suurema puuri ja viis ta oma tuppa, kus lasi linnu lahti ja mängis temaga. Sellest läks aga Chip nii armukadedaks, et ei söönud ega joonud enam ja oli suremas, enne kui Agnes ka tema oma tuppa viis. Polly õppis varsti rääkima ja hüüdis talle vastu tervitussõnu, kuna Chipile vaesekesele jäid sõnad kurku kinni, võib-olla olid hiinlased ta keele ära lõiganud, arvas Agnes. Seepärast pidi ta temale erilist õrnust avaldama, teda vannitama ja silitama. Lind musitas teda ja oli temasse nii armunud, et oli minestuse äärel, kui Agnes temaga rääkis ja kord tahtis ta naisel oma metsikus kires silmad peast nokkida... Agnes pani oma lindudele magamiseks teki ja padja – kujutage ette! – ja tassis nende puure ühe akna juurest teise juurde, et neil oleks huvitavam väljavaade. Suvel viis ta nad aeda. Sinna plaanis ta veel ehitada suure uhke linnumaja. Asi läks veelgi keerulisemaks, kui Paulo kinkis talle kolmanda linnu, India mahjoorilinnu – see oli mustade läikivate sulgedega ja apelsinivärvi kollase noka ja jalgadega, umbes tuvi suurune, aga saledam. Ta sai nimeks Ah-Kum. Ja nagu nendest veel küllalt polnud, ostsid nad koos Pauloga juurde neli või viis kääbuspapagoid, live birds`i. Nendele lisaks leidis Agnes vigastatud tuvipoja ja kasvatas ta üles hoole ja armastusega.“ On vast romaan! Lisaks ka paks, 365 lehekülge!

Meelike Saarna. Itaalia suvi.
Ei teagi, kuidas juhtus, et lasksin end haneks tõmmata, ju ma ei tajunud ütleja iroonilist tooni. Aga ühe jooksu pealt hõisatud soovituse peale, loe „Itaalia suve“, just sinu jaoks loodud..., võtsingi raamatu kätte. Minu naistekate vastasus on üldteada, kuigi mõned nendest on ju ka isikupärased. „Itaalia suvi“ on küll kohutavalt igav, aga pidasin vapralt lõpuni vastu. Ma ei märganud romaanis ühtegi iseseisvat mõtet, isegi klišeelikku mõttevara leidub napilt. Kohati oli lausa piinlik lugeda, kas niisuguseid naistüüpe tõesti eksisteerib, kes võivad oma naiivsusega marru ajada isegi nii karastunud eesti kirjanduse lugeja, kui seda juhtumisi olen. Peategelase Kleeri maailm on ikka uskumatult ahas ja primitiivne, tema nutujoru mahajäetusest kestab ja kestab, midagi uut lisamata, ja seda 212 lehekülge! Arvata on, et itaallasest härrasmees niisugust eesti naist küll pikemaks ajaks kaaslaseks ei taha. Naist, kes hõiskab ja teavitab: „Tere tulemast peielauda, tere tulemast minu armastuse matustele”. Kleeri nõustav sõbranna on teadagi juuksur! Ja siis eksisteerib veel keegi sõber Anton, kel endal abielu nurjunud, aga ta pakub Kleerile oma õlga nutmiseks, kui juhtub aega olema. Tsitaadi valisin nii, et tegin raamatu ühest kohast lahti, need laused juhtusid olevat ühed sügavmõttelisemad: „Nii et aega oli nüüd küll ja kui see ettekandja, too mustade jõudude salaagent, too sasijuustega, mustaks maalitud silmadega, mustaks lakitud pärlmutterküüntega inimvihkaja talle menüüd ei too, vaid kõõritab ikka veel ta toolile toetuvate säärte poole, võib ta valida mõne teise terrassi, mõne teise kohviku, mõne teise ettekandja. Alati võis valida mõne teise koha, mõned teised inimesed, mõne teise ümbruse. Nicolas oli valinud Itaalia ja enne seda oli ta valinud tolle väikse valgepäise jänku, kelle nimi iroonilisel kombel oli Õnne ja keda Nicolas tutvustas talle noobli kesklinnahotelli fuajees, kus nad juhuslikult keset tööpäeva kokku jooksid. “Saa tuttavaks – Õnne,“ lausus Nicolas agaralt ja joviaalselt. „Kleer,“ ütles Kleer. Õnne ulatas talle käe, see oli kitsas ja puine. Väike valge jänku – see nimi sündis Kleeri peas otsekohe, nagu ta naist nägi – hakkas kohe sädistama konverentsist, mille osalejad nad Nicolasega mõlemad olid. Miks ta ei piiksu, mõtles Kleer, jänkud ju tavaliselt piiksuvad, või ei olnud see nii? Rohkem ta ei saanud selle üle pead murda, sest Nicolas lausus, et Õnne võiks läbi astuda Kleeri käsitöökojast, ja ta ei täpsustanud, kes Kleer talle on. /---/ Kleer keeldus teda Õnneks nimetamast, ta ütles: see naine seal hotellis, see nõme piiksuv blond, kes ta selline üldse on, miks sa temaga koos olid, ma oleks küll järgmise liftiga läinud, koridoris teise seina äärde hoidunud, saalis teise kohta istunud. „Mul ükskõik, kuidas sa teda kutsud või mida tast räägid,“ ütles Nicolas pärast kodus, „ta pole mulle keegi.“ Aga juhtub nii, et mees abiellub Õnnega ja sõidab ära. NB! Kleer oli vist ise ka blond, kes teab, et keskeas Nicolas vahetab naissoo esindajaid tihti.


 Ilmar Taska. Pobeda 1946. Ajalooainelise,  nn. mäluromaani kohta pole lihtne mõnd  märkust teha, nii ongi teose retseptsioon  olnud lausa ülivõrretes kiitev. Pakun välja  mõtte, et see lugu on kirjutatud  välismaalaste tarvis, s.t. tõlkimiseks. Lääne  lugejaid puudutavad meie ajaloo rasked  taagad hoopis teisiti, nad on sageli eelkõige  põnevuse jahil. Loomulikult on „Pobeda  1946“ korralikult sõnastatud ja huviga loetav,  eriti algusleheküljed. Ent..., ma ei usu Taska  kirjutatud lugu kuigivõrd, ma ei taju ängi, ei  tunneta tegelaste kannatust ega ahastust.  Pole ka Oksaneni romaanidest õhkuvat  jäisust ega kalkust. Romaan on oskuslikult  konstrueeritud, emotsionaalsus  apteekerlikult tembitud, karakterid kinoliku  täpsuse ja reljeefsete detailidega  kaunistatud. Film kisub mõnel ehk pisarad  välja, eestlastele filmikaadritest ei piisa. Jah, mul jätkub julgust väita, et ooperilauljanna Johanna on pigem melodramaatiline kangelanna kui ajalõugade vahele surutud naine. Johanna ja BBC ajakirjaniku Alani suhte võrdlemine Chio-Chio-Sani ja Pinkertoni rollidega „Madame Butterflys“ võib filmis tõesti uhke välja näha. Tuleb välja, et Johanna on Bulgakovit lugenud, tugev kujund, pole midagi öelda. Iseküsimus on kuueaastase poisi maailmapildi hindamine. Teadagi mõistab lapsega manipuleerimise iga lugeja hukka, see on vastik, seda enam, et poiss on siiras ja usaldav. Tema lapsemeele tõttu juhtub kohutavam kohutavast, poiss annab teadmata, mida teeb, oma isa KGB-le üles. Eks neid varatarku lapsi leidub eesti kirjanduses ennegi: Viivi Luige „Seitsmes kevad“, Leelo Tungla „Seltsimees laps“, Kai Aareleidi „Linnade põletamine“. Enamasti tüdrukud. Mõni tubli kirjandusloolane võiks lähemalt uurida nende karakterite arengut, elujälgimisoskust, isegi võimalikku mõju ühiskonnale ja eesti kirjandusele üldisemalt. Taska poiss on kergesti mõjutatav, nagu lapsed peaaegu alati selles eas, aga kas ta suudab sõjajärgset aega nõnda hinnata ja jälgida, vajaks arutlust. Vähemalt Venemaal käitumist ei suuda kuidagi loomulikuks pidada, nõnda kui tema otsust otsida rahvavaenlast enda keskelt. Siis see punker... Kummaline, et üks äravintsutatud väikemees mõtleb loomavaguni nurgas konutades, et tal pole isale-emale ja onu Pobedale kinke viia. Onu Pobedad mõistagi tegutsesid, kas küll nii rafineeritult, ent sama jultunult, metsikult ja eemaletõukavalt kindlasti. Teisalt mõjub onu natuke naiivselt, seda masti mehed lapsemeelsust küll ei põdenud. Siiski on suudetud onu Pobeda põlgusväärseks kirjutada. Kõige komplitseeritum tegelane on kahtlemata poisi ema, kohutavatel hetkedel võib inimene käituda muidugi arusaamatult, kas aga nõnda lapsikult? Üks fakt, mis raamatus kirjas, väärib kindlasti tähelepanu, nimelt asunud Pagari tänava keldris ruum, kus peitunud pihustusmasin, kuhu heideti surnud inimesi, et neist ei jääks midagi järele. Võikus, mille andmed on võetud ajalehest „Esmaspäev“. Sinna kaob ka poisi ema... Johanna lahkub Eestist, ja väikese poisi silmad avanevad. Ta küll ei tea veel oma isa arvatavat saatust (on surnud?) ning läheb teda kaugele Venemaale otsima. Tõsi, toona kandis see riik nime Nõukogude Liit.
Romaani lõpp on ajastu vääriline: „Kas nii võibki tulla kommunismi võit? "mõtles poiss. Neid sõnu olid onu ja kasvatajad talle tihti korrutanud. Siis mõtles ta tädi Johannale, kes istub pärlmutrivärvi pikakerelises Jaguaris ja räägib raadioonuga veel ühte mõistmatut keelt. Hetkeks tungis poisi ninna tädi Johanna lõhnaõli lõhn ja ta õlga puudutas tädi soe käsi, kuid ta raputas selle maha ühe kiire õlakehitusega. Kõigepealt pidi ta üles leidma isa. Ilma temata ei sõida ta enam kuhugi. Ta tahtis olla tagasi puuriidal, kodus nagu vanasti. Rahvast tuli peale aina rohkem. Trollibuss täitus sooja auruga ja poisil ei olnudki enam ilma jakita jahe. Tal tekkis lootus, et just see trollibuss viib teda tõepoolest isa juurde helgesse tulevikku. Ta vaatas aknast välja ja kujutas ette, et näeb end varsti ühel säärasel väljakul seismas koos isaga. Me otsime üles ka ema, ostame uue auto... ja sõidame kõik koos tädi Johannale Londonisse külla. Konduktor hüüdis selja tagant üle trollibussi: „Järgmine peatus: Ploštšad Pobedõ“. Poiss vaatas uurivalt läbi juhiklaasi. Ta silmades oli nii uudishimu kui ka väsinud rammestust. Tänava megafonist kostis rõõmsat muusikat. Sarvedega buss muudkui veeres vaikselt surisedes mööda järjekordse linna Lenini prospekti. Muudkui veeres.
Selline sõnastus peaks kutsuma mõtisklema. Selles on midagi hirmutavat, kas lapse aju oli juba nõnda võimsalt töödeldud? Ses mõttes on teos ka ohuromaan ja aitab kindlasti täiskasvanute mõttemaailma teisenemist mõista.
Raamatu pealkirja võib mitmeti tõlgendada, et mida võidujärgne aasta kaasa tõi, ent sellenimeline auto näitas samuti teatavat positsiooni riigis.

Jaan Undusk. Teekond Hispaania. Kuigi autor käis intellektuaalsel Ibeeria-reisil, mille eeskujuks valiti Tuglase 1913. a. sooritatud marsruut, juba 1999, ilmus Unduski mõtterännuline reisikiri terviklikult alles tänavu Loomingu Raamatukogu sarjas. Tõsi, teksti lõpus on kirjutamisaja dateeringuks 2000-2001, üle loetud aastal 2015. Mis tähendab, et kolm peatükki on avaldatud „Vikerkaares“ aastatel 2002 ja 2006.
Kuigi raamat osutub väga huvitavaks ja sisukaks, kohati isegi pingeliseks, ei pruugi iga lugeja sellest läbi pureda. Akadeemilistest arutlustest rikast reisikirja „Teekond Hispaania“ võib pidada koguni keeruliseks lugemiseks, mis eeldab Hispaania kultuuriruumi põhjalikumat tundmist, kui lihtsalt pilguheit haaravatele loodusvaadetele, head veinid ja soe rannaliiv külje all. Lisades, et mõnda lehekülge võiks koguni belletristiliseks nimetada.
Muidugi iseloomustab Hispaaniat eelkõige päike, mille lõõmava kuumuse mõjul on kujunenud sealse rahva moraal, teadvus ja arusaamad. Undusk arutleb tõsisemalt hispaanlase mõiste üle, mis reaturistile jääb tihti lõpuni hoomamata. Teame küll, et eksisteerivad Kastiilia, Andaluusia, Kataloonia, Baskimaa, ent nende nimetuste sügavama, mõtteloolise uurimiseni ei jõuta. Autor peatub pikemalt baskide saatuse, käekäigu ja mõttelaadi juures ning kirjeldab terrorismi, mis on ammust ajast Hispaaniat kui tervikut hirmutanud. (NB! Katalooniast kirjutab ka Karl Ristikivi romaanis „Lohe hambad“). Undusk diskuteerib baski päritolu kirjaniku ja filosoofi Miguel de Unamunoga (1864-1936), avab viimase ühiskonnakriitilist, katoliikluse vastu suunatud ilmavaadet ja selgitab, et just tänu Unamunole sai don Quijotest filosoofilise maailma tegelane, just tema kultustas don Quijote’i Hispaania Kristusena. Muide, kes Miguel de Cervantese teost on lugenud, teab, et La Mancha hidalgost sai pärast rüütliromaanide lugemise „mürgitust“ see, kes ta on – rändrüütel. Teine Hispaania suurmees, kellele pöörab autor tähelepanu, on kirjanik ja poliitik ning moraalifilosoof Francisco Quevedo (1580-1645). Kolmandana osutatakse 16. sajandi müstikule ja kirjanikule, karmeliitide ordu reformeerijale Teresa de Avilale, kellest sai hiljem pühak. Baski rahvuslus on teema, mida kirjeldatakse kohati lausa sensuaalselt, diskuteerides Estrella nimelise äärmuslasega.
Ja mõistagi teab igaüks, kes on maailmakuulus don Juan! Paar sõna leiab ka Carmeni kohta. Franco nime hispaanlased ei unusta, leian kummalise võrdluse Brežneviga, mõlemad olnud kiriku- ja politseimehed. Ehk on teil tekkinud juba huvi raamatu vastu?
Kus on lõõmav päike, tuleb jutuks ka vesi, olgugi väga filosoofilises kontekstis. Autori arutlus: „Meiegi kohta võis öelda, et igal pool oli üks ja seesama vesi. Ei olnud küll mingit müstikat, siin ja praegu, kuskilt ei kuuldunud müstilise ühinemise kogupauke, oli lihtsalt hea olla. Müstiliselt hea olla, täitsa igapäevases mõttes. Kui keegi oleks minu juurde tulnud ja öelnud, et baski terrorism on pahe, siis oleksin ma ta välja naernud: baski terrorism on lahe. Jahe ja lahe Kastiilia kuuma taeva all. Kusagilt peab ju kosutust saama. Keegi peab ju kuuma õhku välja laskma. Don Quijote käib mööda Kastiilia kõrbet, metalne vahukauss peas, ja ründab aeg-ajalt hulluks minnes süütuid inimesi. Kas don Quijote on hull või ei ole, küsitakse juba neli sajandit, küsitakse nii tema kui ka Hamleti kohta. Õige vastus on, et don Quijote ei ole hull, kuid läheb aeg-ajalt hulluks Kastiilia kuuma taeva all, muutub agressiivseks ja ründab süütuid inimesi. Ettemääratud kaotajad on ju sümpaatsed, kas pole tõsi? Nad pole ohtlikud. Aga täpselt sedasama on baski anarhistid: äärmuslikud idealistid, kes võitlevad tuuleveskitega, olles juba ette määratud kaotama. Miks mitte suhtuda neissegi sümpaatiaga? Või ei ole nende kaotus kuningriiklastele veel ette teada?“
Kuidagi ei taha jätta tsiteerimata Unduski vaimukat iseloomustust turismi kohta, millega peab paraku nõustuma ja mille leidmine minus tekkinud arvamust kinnistab, seega meelt rõõmustab: „Turistid oma objektide ees meenutavad hiina kommuniste, kui kõneleb esimees Mao. Mille üle te vaimustute, õed ja vennad, tahaks kiuslikult küsida, see on ilus vana platereskses stiilis fassaadiga maja /Salamanca ülikool – M.L./, ent mitte midagi enamat. /---/ Mulle on alati tundunud, et turismile, sellele algselt väga euroopalikule, kunagistest grand tour`idest, noorte elluastujate härrasmeeste õppereisidest välja kasvanud ja massidesse valgunud nähtele, on esmalt ameeriklased ja siis Kaug-Ida rahvad andnud eriliselt instrumentaalse sisu. Turism kui töö maailmast vaimustumise kallal. Ei kuskil enam võõraid maid skeptilise uudishimuga silmitsevaid härrasmehi, vaid kihiseva kollektiivkaardi järgi erutuselt erutusele sammumas.“ Lisateabeks: Unamuno valiti mitmel korral Salamanca ülikooli rektoriks.
Lõpetuseks: Kui otsustaksin teist korda turistina Hispaaniasse minna, kas oskaksin seda päiksekuuma maad teisiti vaadata? Kui ma vaid teaksin.

 


 digitaalarhiiv digar