Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20, L 12-19
Raamatuid saab tagastada Endla tn 3 E-P 7-22






 

LL-77

LÄHETUSLAUSED

„Loomingus” (nr. 5) kirjutab Mihkel Mutt, et kogu kultuurile, st. vaimuloomele, mida toodetakse, ei jätku enam turgu. Tegemist on paratamatusega, sest toimub ületootmine kõige laiemas mõttes. Kõike tuleb juurde, aga inimese lugemis- ja tajumisvõime on jäänud enam-vähem samaks. Nii arendatakse uusi kiirlugemistehnikaid: „Ja kõik kohad on täis teoste kokkuvõtteid ja ümberjutustusi. Niimoodi saadakse küll teadmisi teoste kohta, mis aga pole muidugi sama, kui teose lugemine.” Eks „toodan” minagi kokkuvõtteid, tehes seda lootuses, et lugejaid nende juurest teoste manu suunata. Kui see ka paarikümne protsendi ulatuses õnnestub, pean oma tööd tulemusväärseks. Juba varem ilmunud kirjandus on kergesti kättesaadav, aga Muti väitel nõuab turg kogu aeg uusi tooteid. Ega me selle vastu praegu ei saa, aga tasub mõtiskleda, äkki leidub lahendusi turujõudude pidurdamiseks?
Mõni vihje suvelugemistele. Nautisin millegipärast rahutult mõjuvat, kuid filigraanselt sõnastatud A. S. Byati romaani „Lumm”(631 lk.). Meenutan, et autoriga oli võimalus kevadel kirjandusfestivalil HEADREAD kohtuda. Teosest maksimaalse elamuse saamiseks oleks vaja tunda keldi ja bretooni müüte, inglise kirjandustki paremini kui mina, aga kokkuvõtlikult öeldes leiad kaante vahelt kaks armastuslugu. Ühtlasi mõistad, kui halastamatud on tänapäeva biograafiate loojad, isegi hauarahu pole neile püha. G. Ballardi autobiograafiliste sugemetega „Päikese impeerium” annab sünge tagasivaade Teise maailmasõja lõpu aegsesse Shanghaisse, mille olid okupeerinud jaapanlased. Peategelane briti poiss Jim läbib tõelise katsumuste kadalipu, kuid omandab oskuse ka kõige rängemates ja äärmuslikemates olukordades ellujäämise eest võidelda. Lõpuks saad lugejana aru, kui mõttetu oli ja on sõda – nälg, haigused, vaesus, kasu mitte kröömigi. Tuhanded noored mehed tapeti asjatult, aga maailm pole seda ikka veel mõistnud. U.-L. Lundbergi romaan „Jää” mõjub koduselt ja on hea lugeda, kuigi lõpeb traagiliselt. Suviti üritan ka mõne „Minu” sarja raamatu kätte võtta. Juba 2012 ilmunud M. Keräneni „Minu Supilinn” jääb mõistagi O. Remsu Supilinna romaanide varju, kuid väljendab soomlasest autori kiindumist Tartusse ja Supilinna. Keränen keskendub põhiliselt oma elutee kirjeldamisele: tulek, olek ja vahepealne minek, teatab, et väärtustab vana arhitektuuri ja ahikütet. E. Uusi vaadet „Minu Prantsusmaa” võiks käsitleda ka kui belletristilist teost. Raamat on hästi sõnastatud, autori pilk märkab ja tabab olulist ning suudab seda sünteesida. Jumal tänatud, leidub head huumoritki, sest paljuke me prantsuse vaimu tegelikult tunneme. Igatahes kinnitab autor, et prantslased kummardavad sööki kui oma hinge päästjat ning hoolivad sellest isegi rohkem kui tööst ja poliitikast, söök on neile jumal ning pole olulisemat jumalast, kes annab meile igapäevast leiba. Tagasi kodumaale tuli raamatu kirjutaja seetõttu, et Eesti riik funktsioneerib päriselt. Vaat nii!

 

LOETUD RAAMATUD

Richard Roht. Verioja mõis.
„Eesti romaanivarasarjas ilmunud raamat käsitleb mõisa- ja maarahva vahekordi uudsest rakursist, sest mõisa kui tegevuskohta polnud varem eesti kirjanduses nii konkreetselt käsitletud. „Verioja mõis” pole sisult romantiline ajalooline romaan, pigem ikka elulähedane lugu, kus kirjeldatakse kõige vaesema maarahva kihi, moonakate elu-olu, nii enne uue omaniku tulekut kui ka pärast seda. „Verioja mõisa” tegevus algab 19. sajandi viimasest veerandist ja kestab Eesti iseseisvumisaja esimeste aastateni, seega umbes viiekümne aasta jooksul. Romaani peategelase Gottlieb Felder-Sternbergi prototüübiks on peetud kuulsat Sangaste krahvi Friedrich von Bergi (1845-1938), keda tuntakse rukkisortide aretajana. Kuna Rohu majaehitus Sangastes on üldteada fakt, siis pole midagi imestusväärset sealse härra kujutamises. Kuigi romaanis peetakse Felder-Sternbergi edumeelsete vaadetega heaks saksaks (maksis moonakatele järjekindlalt töötasu ja ehitas neile maja), jäi ta konservatiivseks baltisakslaseks, kes alles eluõhtul mõistis, et aeg on vist muutunud ja valitsevad uued inimesed. Teadagi püsis mõisnike ja rahva vastasseis kuni omariikluseni muutumatul vaenul. Need nn. uued inimesed kinkisid talle aga maad ja jätsid vanaduses mõisa elama. Roht on väga karmilt kirjeldanud nii moonakate alandlikku meelt, põlist orjamentaliteeti kui ka kadakasaksteks pürgivaid asjamehi mõisavalitsejatest kubjasteni. Kuid eks soovinud nemadki natuke kergemat elu. Tasub märgata, et selles romaanis pole rahvale mõisnik-moonakas-maalapp teljel maa omaette väärtus, tähtis on palgavili, nii et talupoeglikku igatsust mullapinna järele, nagu me tavaliselt külateemalistes teostes kogeme, „Verioja mõisas” ei kohta. Kõige huvitavam ongi jälgida moonakate, st. mõisatööliste massipsühholoogiat. Sellele vaatamata püüab Roht olla erapooletu ja suuri klassivastuolusid ei käsitle. Olgu teada seegi fakt, et Rahvusraamatukogu esitrüki eksemplaril on erifondi tempel, seega moonakateteema ei päästnud romaani saatmisest keelatud kirjanduse fondi. Tutvustuseks: „Kääriku naabriks oli Hundiaugu Jaak. Jaak Härjapea. Selle talu nimi sobis suurepäraselt ta peremehe nimega. Ja peremehe nimi sobis suurepäraselt peremehele. Jaak Härjapea oli endine Mõigu mõisa opman. Opmaniks teda kutsuti, kuigi ametlikult ta oli olnud kubjas. Aga kupjana olid tal olnud suured volitused ja väga suur voli. Ta oli paruni parem käsi igas asjas ja parun usaldas teda rohkem kui kedagi teist. Kas just usaldas? Väga võimalik, et ei usaldanud põrmugi, kuid Jaak meeldis parunile omamoodi – see oli iseasi. Mõigu parun oli kuulus oma jõhkruse ja järsu oleku poolest. Tal oli mitu mõisa ja Mõigul ta ei elanud. Mõigul valitses Jaak täieliku isandana, sest valitsejat ei olnud. Ja Jaak võttis, kuipalju oskas. Väga palju ta ei võtnud, sest ei osanud. Aga väikselt varastas parunit kõige põhjalikumalt ja tegi seda kui enesestmõistetavat asja kõige suurema südamerahuga. Kas parunile see teadmata oli? Oh, kindlasti mitte. Parun polnud rumal mees, tal oli põllumajandusest küllalt aimu, kuid ta oli rikas ja Jaak meeldis talle omamoodi. Jaagu välimus vastas ta nimele. Tal olid pungis silmad, suur härja pea, tüse turi ja lühikesed jalad. Kuid käed olid pikad ja soonilised kui ahvil. Jaak oli väliselt ilus tõpralikkuse kehastus. Mõigu parunile see meeldis. Kui Jaak ta ees seisis ja oma kahe pungis silmaga, mis vaatasid kahele poole viltu, sihtis paruni otsa vaadata, oli parunil alati tundmus, et ta ees seisab inimene-härg. Ja kui alam inimene oli nii ilusasti looma moodi – ja pealegi veel kubjas! – see imponeeris parunile hirmsasti.” Muide, Jaak kasvatas oma pojad saksteks, tütred aga orjadeks.

Lauri Sommer. Sealpool sood.
Natuke üllatav, et Sommer taas mälestusi avaldab. Noor mees ju, sündinud 1973. „Räestu raamatust” sai loetud tema emapoolsetest esivanematest ja elust vanal Võrumaal, nüüd siis Mulgimaast, sest autor jutustab Jämejala kandist, seal kohatud inimestest, haiglast ja pargist, mis asub Viljandi suhtes sealpool sood. Viljandi (Felemus, Kamalinn) ise ilmub raamatusse autori sõnutsi rohkem vilksatuste ja raamina. Jämejala on omaette maailm, aga ka linna lahutamatu satelliit: „Paljud linlased pelgavad seda paika. Viljandi väikekodanlus vaatab iga Jämejala bussipeatuses peale tulijat väga pika pilguga. Minu jaoks on nad seotud. Algusest peale on seal vahel pulseerind yks suur soon. See toob Viljandist paksuks läind ja väsinud verd Jämejalga, mis on nagu puhastav organ. Avitab, nagu jaksab, mõistab ja kellegi lugu lubab. Nende kahe vahel toimub pidev ringlus. Sadu Viljandi inimesi, nende seas ka tosinkond minu tuttavat, on sealt salakesi või avalikumalt läbi käinud. Peaaegu kõik nad kuuluvad liiki, mida yhe Gustav Suitsu luuletuse fraasi järgi hyyan „elu muulasteks”. Neil pole siin maailmas asu. Nende paopaigaks võib saada millelegi pyhendumine, oma elu elada proovimine, normidest kõrvale kaldumine, hospitaliseerimine, ravikuur, kultuur või subkultuur, kuritegevus, endahävitamine või pere. Kuidas juhtub. Neile kõigile on pühendatud see raamat.”

Autor kirjutab kõigest, mida vähegi kogenud, kuid keskendub ehk rohkem kaheksakümnendatele - nende aastate lääneihalusele, poisieale, toonastele põhimärksõnadele nii muusikas, televisioonis, mõistagi ka nõukogude multifilmidele, loodusele, argielule. Kõik, mida on puudutatud, nähtud, näpitud, tähelepanelikumalt vaadatud, on kirja pandud. Võimalik, et raamat mõjub liiga kohakesksena, samuti puudub nn. ladusus-lobasus, mida memuaaride puhul mõnikord hinnatakse. Aeg-ajalt natuke isegi targutatakse, siis jälle tajud väikeseillimarilikku lähedast nukrust läinud ja kadunud ajast ning teisenenud paikadest. Jämejalga tuntakse üldiselt ju psühhiaatriahaigla järgi, seal töötas kirjaniku isa tohtrina. Seega Sommeri raamat lisab vahetuid muljeid ning kogutud teadmisi, ent suudab vahendada ka koha müstilist hõngu. Kes meist teab, mida Jämejala haigemaja ees, sees või taga õigupoolest on juhtunud? Eks elati ju sealgi igapäevast elu, aga meist kindlasti erinevalt. Muide, tänavu ilmus Ilmar Soomere, Lauri Sommeri isa käsitlus „Taassünd ja karma”, aga mina ei saanudki päris täpselt aru, kas poeg usub karmasse või ei. Äkki siiski, sest uuestisünni üle arutades jõuab ta oma raamatus järeldusele, et see võinud alata tal keskajal Pariisist...?
Paraku tutvustab autor persoone, kellest enamik lugejaid midagi ei tea, need kuuluvad Sommeri lähedaste hulka ja on kirjeldatud vahel kuidagi hajusalt ja saladuslikus võtmes. Muidugi on kirjaniku viited oma väikesele tütrele liigutavad, nagu ka Tarmu lugu. Kusta Toomist kirjandusinimesena ma muidugi tean, aga hea, et temagi saatus veel kord ette võeti. Ja Tõrvalill...? Mõnele võib jääda arusaamatuks mõistukõneline, aga muidu kena kiindumuslugu pealkirja all „Unts”, kus autor kirjeldab oma onu Uno Soomere vastuseta jäänud armastust legendaarse, lausa müütilise Helmi Puuri vastu. Kuigi viimase ega tema kirjanikust abikaasa nime ei nimetata, teab keskealine põlvkond, kellest jutt.
Nõnda kui mälestuste vahetajad ikka, nostalgitseb ka Sommer, aga see lihtsalt kuulub kohustusliku elemendina žanri juurde. Kes siis ei teaks, et elu on mõistatuslik, valulev, arusaamatugi, ja igaüks vaatab seda ikka oma silmadega. Sommeri vaade on üldiselt sümpaatne, kuigi kohati pealiskaudne. Ka keel natuke häirib (ikka see y ja vahel on mõne lause mõte veidi ligadi-logadi), aga olgu peale. Ju see on taotluslik, kuid peab mainima, et kasutatud allikate nimestik on põhjalik. Niisiis: „Jah, kodust nalja sai tehtud kyll, aga avalikkus on teine asi. Võib-olla ka selle pärast, et ma olin Jämejala laps, teist tõugu ja teise fiilinguga kohast kui enamus, ei tahtnud ma minna ei lasteaeda ega kooli.” Nõustudes, et memuaarides „Sealpool sood” tunnetab teistsugust fiilingut, teades, et sellist Eestit, neid teid, nurki, putkasid, inimesigi, mida kirjeldab Sommer, pole just palju järele jäänud, vaatab raamatust vastu kaootilisevõitu maailm, milles polnud kuigi kerge elada ja naeratada. On`s praegused kümnendid teistsugused, kuuleme küllap kunagi hiljem.  

Liina Tammiste. Väike must kleit.
Poeem, väike poeem, mille lugemist võiks hoopis alustada Asta Põldmäe soliidsest ja delikaatsest saatesõnast. Kuna ma lugejana raamatukest eriti ei nautinud, pean tunnistama, et Põldmäe mõistab enter- ehk lõikamisluule tuuma paremini ja nimetab autorit ekraanikirjanduse lapseks. Tammiste on tõesti napisõnaline, kuid minu jaoks ei leidu „Väikses mustas...” sõnailu ega pinget piisavalt. Põldmäe on kirjutanud: „Tema luuletused otsekui tormavad trepist alla, astmeid vahele jättes, millegi tähtsa poole, millega ei anna oodata. Mis on liiga tiivustav, et võiks oodata.” Loomulikult on põhjuseks, tiivustavaks jõuks armastus. Poeemist tsiteerimiskatke leidmine on üsna keeruline, sest paar-kolm rida ei anna ju terviku kohta selgust, aga märksõna on vähemalt välja toodud: „Väike / must / kleit / aasapidi / ihu / küljes / kinni. / staatiline / elekter / irooniliseks / abiks / sisse / löömaks / pin-i.” Need sõnad pärinevad ühelt tunnetatavalt iroonilisemalt leheküljelt. Välimuselt on trükis ilus ja pool raamatust kulubki illustratsioonidele. Lugege, otsustage, mõelge, küllap leidub imetlejaidki, nagu ka kiitjaid, kes on teinud Tammiste kahele kogule reklaami kogu südamega.

Enn Vetemaa. Üleõlapilguheit.
Nähtavasti hooga kirjutatud, nagu (kirjanike) mälestused suuremalt jaolt, samas parajalt muhe, ja vetemaalikke kiikse leiab ikka ka. Midagi vapustavat loetus siiski ei leidu, ja ülivõrded jätaks seetõttu kasutamata. Igatahes annab Vetemaa teada: ”tulemuseks peab olema mu elamuste ja tundmuste kokteil, mitte ajalookroonika.” Eks pika elu jooksul on kirjanik kohtunud paljude põnevate isikutega, alates Uku Masingust kuni kunagise kuulsa Äksi nõia Hermine Elisabeth Jürgensini, kelle isa oli kunagi Peterburis klaverivabrikant. (Saan koguni teada, et praegune Äksi raamatukogu juhataja on kutsunud kokku nõia mälestuse jäädvustamise töörühma.) Siis veel omaaegsed kuulsad muusikaõpetajad-heliloojad ja sõbrad, kelle saatus polnud alati helge ja selge. Ajal siin mõistagi oma süü. Kirjanik ise on igatahes nii raskematest kui ka veidi inimlikumatest aastakümnetest üsna tervelt ja auväärselt läbi tulnud, eks edaspidised meenutused pakuvad lisateavet. Uku Masingut, kes väikse Ennu kunagi ristis ja kes oli nooruses tema emaga natuke kurameerinud, on iseloomustatud nõnda: ”Päris uskumatu ja üllatav on see, et Uku ja minu ema kirjavahetus kestis pea Uku elupäevade lõpuni. Neist kirjadest võib lugeda, et suurel üksiklasel oli siiski pihtimistarve. Ja seda mitte ainult oma lõpmatult truule naisele. Kõiges muus peale oma paljude teaduste ja harrastuste oli Uku elus abitu nagu suur laps: mäletan, et ta ei saanud kilu puhastamisega hakkama – mu ema pidi teda abistama. /---/ Mäletan meie esimest natuke pikemat jutuajamist. Ma natuke kartsin Ukut. Siin, maal, olin ma kokku puutunud aina päevitunud ja muskleis maameestega; Masingute eksootiliste lillede aias – lillede ja puudega tegelemine oli Uku erihobi – kohtasin aga luukõhna, lumivalge naha ja hirmpaksude prillidega tiisikeri. Noh, kas kõhn mees peab siis just ära kohutama? Aga Einu Uku kohutas lapse ära küll, mitte niivõrd kõhnusega, pigem sellega, et – kujutatagu ette! – ta oskas kõrvu liigutada. Mida mulle otsemaid ka demonstreeris... Selleks vajalikud lihased on meil täitsa olemas, selgitas ta mulle, kuid kuna me neid ei ole sajandeid kasutanud, siis on lihased enamikul inimestest taandarenenud.” Loen, et Masing tossutas lisaks suitsule ka mooniseemneid, õigete mooniliikide seemnetes pesitsevad toimeained aitavat endasse süveneda, tundide viisi mediteerida, maailma tormamist tühjaks narruseks pidada.
Mälumängudest kuuldub ikka, Vetemaa on hariduselt keemik, kuid lisaks konservatooriumi lõpetanud. Lõpuks hoopis kirjanikuna kuulsaks saanud. Oi, neid tema hobisid: entomoloogia, male, astroloogia, hüpnotiseerimine ja eks alkohol ka. Kuna ta pidevalt rõhutab, et on edev, siis lõpuks märkad, et ongi nii, ent maruandekas ikka ka. Ilmselt on tal filigraanne mälu, sest suudab paljude aastakümnete järel meenutada näiteks dialoogina kujutatud suhtlemist Äksi nõia ja kunagise KLi tegevsekretäri Lembit Remmelgaga. „Üleõlapilguheit” lõpeb „Monumendi” avaldamisega, kusjuures tsensorist läbipääsemise lugu on tõesti fataalne ja põnev. Lugesin nimetatud Vetemaa esimese romaani mõned aastad tagasi uuesti üle ja soovitan kõigile.

Livia Viitol. Jutte ja novelle.
„Ühel hetkel oli Sass taibanud, et koer teab. Ja aru saanud, et külarahvas teab, et koer teab. See oli ohtlik. Koer oli mineviku unustuse hõlmast välja kiskunud. Mitte keegi poleks tohtinud toimunut meenutada, saati siis koer. Sest Sass oli ju poisid maha matnud. Mitte keegi polnud näinud, räägitagu, mida tahes. Kas koer teadis tolle imeliku ruumi olemasolust, mis suurest surmahirmust sündinuna aeg-ajalt kuuldavaks muutus nagu kõlakoda, levitades meeleheitlikku jooksumüdinat ja sammukaja, vajutades majale seletamatut ängi. Nagu oleks äng olnud udu või mõni suur sünge pilv, mis Sassi arvates alailma küla kohal lasus. Tol ööl, kui ta koera maha laskis, oli see pilv eriti tume tundunud.” Novell „Äng”, millest valitud tsitaat kui ka kogumiku viimane tekst „Õhtusöök vanas lossis”, mõjusid oma müstilise tooniga ärevust tekitavalt. Viitoli kolmteist novelli ja juttu, mis kirjutatud vahemikus 1995-2013, on eranditult sugestiivsed, puhta keele ja rahulik-mõtliku tooniga. Nad on aegumatu, ent sügisese läikega, mis tähendab, et vaadatakse enamasti aja taha. Mulle tundub, et autori peateemaks on kirjeldada inimeste sisemisi karisid, millest ülehüppamine pole kõigile jõukohane. Leidub nii mõnigi vihje suure sõja jääkidest, nii meeltes kui ka ümbritsevas keskkonnas. Mineviku varjud saadavad endiselt okupatsiooni üle elanud inimesi. Paljudel juhtudel tajud salapärast õhkkonda, tajud, et just hirm on inimest muutnud. Groteski võib märgata vaid raamatu esimeses loos „Kõige tähtsam on, et me üksteist mõistaksime...”, kus Soome heategevusega tegelev daam tuleb meile, vaestele, seepi tooma, mis aga jääb rõdul vihma kätte. Ka „Söömaaeg” nahutab meie suhtumist usupühadesse, kus oluliseks kujuneb hoopis söömine, mitte ülestõusmistähendus ise. Kui istutakse roogade all lookas laua taga, ei siis hoolita enam ka dissidendi minevikust. „Naabri surm” võib tekitada küll vastakaid tundeid, sest majas vaikselt elanud vene mees sureb nii, et keegi ei teagi. Asja hakatakse uurima pigem uudishimust kui hoolimisest kõrvalkorteris elavate naabrite käekäigu vastu. „Seentesõjast” õhkub aga samasugust ammuste aegadega seotud ängi kui novellis pealkirjaga „Äng”. Mingit inimlikku nukrust tajub ka jutus „Vananaistesuvi Mona Lisaga”. Lugege, ja te ei kahetse!

 

Seekord lõpetaks „lugemised” A. S. Byati romaanist „Lumm” leitud kasuliku ja õpetliku mõttega lugemisviisi kohta: „Aeg-ajalt on lugemisviise, mis panevad turjakarvad, selle olematu karvkatte, turri tõusma ja võbisema, siis põleb ja särab iga sõna heledalt, selgelt, lõputult ja täpselt nagu leegitsevad kivid, nagu tähtede tipud pimeduses – lugemisviise, mil teadmine, et me saame tundma kirjapandut teistmoodi või paremini või rahuldavalt, tormab ette igasugusest võimest öelda, mida või kuidas me teame. Nende lugemisviisides järgneb tundele, et teksti on nähtud täiesti uuena, ennenägematuna, peaaegu otsekohe tunne, et see oli alati olemas, et meie, lugejad, teadsime, et see oli alati olemas ning oleme alati teadnud, et see oli niisugune, nagu see oli, kuigi me tundsime nüüd esmakordselt ära oma teadmise, saime sellest esmakordselt teadlikuks.”

 


 digitaalarhiiv digar