Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud

30. aprillil on raamatukogu SULETUD!







 

Kohtumisaasta 2017 „Liivametsa lugemiste“ eri

„Liivametsa lugemiste“ eri. Veidi lühem variant ilmus ajalehes „Sirp“ 22. 12. 2017

KUIDAS LÄHEB, EESTI KIRJANDUS?

Kohtumisaasta 2017

Päris kenasti, võivad (raamatukogude) riiulitele korralikult sätitud teosed enesekindlalt noogutada. 2017. a on ju tõeliselt paksude, meelekindlusega loodud raamatute aasta. Saab koguni küsida, kust taoline jõudlus pärit? Daatumid kinnitavad, et mõnda neist, kogukat romaani siis, on juba aastaid kirjutatud –, ükskord valmib ju iga vili, aga hoidku üle küpsemast! Kas seetõttu ohverdati siis kvaliteedis? Mõnikord küll, vastavad nii kõva- kui pehmekaanelised kuidagi ebalevalt. Lisades, küllap üks või teine autor tüdines kriitikute pidevast kurtmisest, et kuhu see SUUR romaan ometi jääb, ja otsustas siis, maksku mis maksab, ootajate soove täitma asuda. Kui palju siis neid kaunikesi leidub? Neid on ikka tükki kümme, kui lühemad žanrid juurde arvata.

Üks juhuslik arvustaja, kutsutagu teda pealegi elukutseliseks lugejaks, ei jõua juba ammu aastas ilmuvale adekvaatset ülevaadet ja hinnangut anda. Nii juhtubki, et paljud lood ja laulud jäävad raamatukokku saabumise järel nukralt üksildast elu elama, mingil põhjusel pole nende vaimne eluiga eriti kõrge. Kuigi nii mõnedki suurema kunstilise mõjujõuta teosed tulevad ilmale ikka väga häälekalt, raamatupoodides asetatakse esiritta või koguni eraldi riiulitele (nt Peeter Oja ja Mihkel Raud), pole kombeks autorite iseteadvusele ja epateerimissoovile midagi ette heita. Raamatute kõrvalelükatust süvendavad mõnikord ka ekslikud kriitikud, nt on aastakümnete jooksul ilmunud igasuguseid romaane ja muidu upitatud asju –, vahel on aga kunst üürike ja elu pikk! Nii kaovad „imelapsedki“ tihti keskpärasuse halli uttu. Ka ei väsi mõni eesti autor aeg-ajalt „moraali alla jälle uusi miine“ asetamast, kui kasutada siurulase viisakas-vallatut kõnepruuki. Kuidas kõlblus kirjanduse sisu mõttes edasi areneb, ei oska arvata. Kas olla omakultuuri ja kirjanduse suhtes nõudlik või lahe-liberaalne, see on kahtlemata küsimus. Mõnigi looja teatab uhkelt, lugejaga ei pea arvestama! Kohustus loomulikult puudub, aga siis on „kokkupõrge“ kirjaniku ja süvatarbija (mis ilmetu väljend) vahel sageli paratamatu. Kirjaniku üks ülesanne võiks olla oskus rahva jaoks tema enda mõtteid vahendada, ja eks parimad ka suudavad seda.

Midagi pole teha, teos muutub vaid siis raamatukogudes haaratavaks, kui see resoneerib paljude lugejate elujälgimislaadiga ja üldinimlike vaadetega. See on natuke ülekohtune ja isegi hukatuslik väide, aga rada külakogudesse on erti konarlik just luulel ja ega lühiproosagi järele kätt eriti varmalt ei sirutata. Selleaastaste väga tüsedate romaanide puhul tuleb arvestada jälle liikumiskiirusega. Loetakse kaua, eksemplaarsus on napp, nii et raamatukogudest laekuda võivat kasumit tuleb oodata. Olgem ausad, paljud nn kuulsuste eluloolised või muidu sigri-migri raamatud kustutavad pigem uudishimu, ja teed rajab nendele jõuline ja tuntusele üles ehitatud tutvustus. Just selle paganama uudishimu tõttu, kui lubate mõtet korrata, muutub hea fiktsiooni teekond juhuslikumaks ja aeganõudvamaks. Mõnigi lugeja küsib, miks kohtab tänases eesti kirjanduses vähe isikupärast, tervet ja nauditavat poeesiat? Leidub ikka, lisan kohe, ei viitsita otsida. Tundelisus luules ja romaanis ei tähenda ju ainult sentimentaalsust või lihtsameelsust, kuid harva seisame silmitsi tugevate mees- ja naiskarakteritega, kelle tunded ei nirise, vaid voolavad uhkelt. Kelles on elutuld ja arukust. Sündmusnappe lugusid suudavad huvitavaks kirjutada vähesed autorid. Tühi feministlik lobisemine ja äraleierdatud motiividele ülesehitatud lood ei avarda kellegi silmapiiri. Kuidagi ei tahaks korrata, aga keele tajumine ning sõnavara nõuavad igavest täiustamist ja tööd, eriti kirjanduse meelelahutusharus. Seejuures teeb arvustaja(te)le endiselt suurt peavalu žanri määramine. Muudkui lohista kümneid pealkirju ühest kohast teise, säti ja kombineeri, otsi ühendusniite teemade ja põlvkondade vahel, lõpuks mõistad, et üldistus jääb ikka poolikuks. Eriliseks, nagu öeldud, muudab sellesinatse lugemisaasta tõsiasi, et vähegi põhjalikum ülevaade eeldab enam kui tuhande lehe keeramist, mille hulgast leidub mõistagi nii tarku ja säravaid kui liiga pidulikke ja kordamisest kulunud lauseid ning mõtteid. Aga, kriitik, pea meeles, iga autor on vaeva näinud, Kultuurkapitali või isiklikku raha, aega ja trükipaberit kulutanud, ning unistab, et tema kirjutatu mõjuks kui jõulusõnum ristirahvale. Nõnda igal aastal, kui hoogsalt kokkuvõtteid koostame, hinnanguid jagame ja nn mõjukaid teoseid esile tõstame.

Detsembri alguse seisuga võib julgelt öelda, et proosa, haaraku mõiste siis ükskõik mis masti kirevat kraami, on kõige silmahakkavam, uhkem, jõulisem, intrigeerivam, hämmastavam, kohati koguni seletamatum ehk hullumeelsem.
Teema, mis eesti kirjanduses endiselt prevaleerib ja kannab vilju, on isikuloolise ja mälestusliku kombineerimine ilukirjanduslike komponentidega nii, et piir elulooliste faktide tekstidesse poetamise ja fiktsiooni vahel ähmastub või isegi kaob.

Ja siis need aja lood, kus ühes otsas seisab rahvas, sageli nn väike inimene, ja teises ootab aeg, et nende teed lõikuksid. Aeg kui fataalne ja võimas jõud valitseb peaaegu kõigis esiletõstetud kui mainimata jäävates teostes. See on mõistetav ja tuleneb suuresti maa ning rahva saatusest, millest kirjutatakse veel kaua, sest uued põlvkonnad tahavad oma sõna sekka öelda. Teadagi, aega me kas vihkame või armastame, ent suure loo kokku kirjutamine nõuab väärt ideed ja jaksu. Tekst peab veenma. Kirjanik asub otsima jalajälgi ja esemelist keskkonda, maid ja maju, kus kunagi keegi viibinud. Uurib ajakirjandusse talletatut – see on vajalik atribuutika, ent küll võib küllale ka liiga teha. Kuid säravate ja haaravate suhtelugude nimekiri on ülilühike. Taolised naiste ja meeste tundeelu kirjeldavad raamatud, kunagised wagga Jenuwewa „järeltulijad“, on mõistagi vajalikud, lausa oodatud, eriti rahvaraamatukogude vananeva lugejaskonna poolt. Mõnikord tahaks kohtuda eetilisest idealismist sündinud raamatuga, ei maksa naerda midagi. Kuna pragmatism, otstarbekas, raha teeniv teema ja olelusvõitlus prevaleerivad igal sammul, siis on mu lapsemeelsus ehk lubatud.

Pikk ja ülipikk proosa
Urmas Vadi „Neverland“ (347 lk) kuulub rahvaraamatukogudes sageli loetavate teoste hulka, aga romaan ilmus ka aasta esimeses pooles, seega hilissügisest belletristilist sõna, nagu mainitud, saab lugejate arvu silmas pidades hinnata alles järgmisel aastal. Alapealkirjaks on lisatud „Romaan inimestevahelistest suhetest“, ja sellest, isevärki valulis-iroonilisest läbisaamisest siis, ka kirjutatakse. „Neverlandis“ kohtuvad olevik ja minevik sarnaselt Rein Raua ühteaegu ajaloolises, põnevus- ja ulmesugemetega teoses „Kell ja haamer“ (425 lk). Tõsi, Raud alustab oma fiktsiooni 19. sajandist. Vadil on mäluteema nagu möödaminnes, samas väga oskuslikult raamatusse poetatud. Minevik siseneb kui oma hetke oodanud paratamatus tegelaste eludesse ja käitumisesse. Esimesi lehekülgi lugedes pelgasin, et äkki Vadi otsustas kirjutada maagiliste ja irreaalsete üllatusteta raamatu, aga jumal tänatud, fantaasiahüpped on kenasti kodus. Ta on kiskunud ühiskonna rüpest välja vaateid ja tegusid, mida elu lahkel käel pakub, neid siis uhkelt karikeerides. Alates sugupuu uurimisest NATO-meelsuseni. Üksikemaprobleemidest seksuaalsete pingeteni. Raud on samuti suutnud teose sisulist võrgustikku päris osavalt punuda. Materjal on tihke ja tihe, ent tänapäeva sisse lõimimine mõjub trafaretselt (kapitalismi madalamad küljed ja mõrv ), aga lehekülgi ta muidugi lisab. Hõljuma jääv finaal annab võimaluse teemaga kunagi jätkata. Teadagi mõistab Raud igasse romaani filosoofilist münti põimida, kohati see lisab tõesti vaimset väge juurde (nt arutlus aja mõiste üle). Lugejatele teadmiseks, kui mõnel leheküljel kaobki hasart, siis nagu imeväel lisab autor mõne grammi salapära ja sedamaid kaob poolelijätmise tahe. Raud kasutab eri aegade markeerimiseks ajastule sobivat väljenduslaadi – suurepärane võte!
Elin Toona Gottschalki belletritiliste sugemetega meenutusteraamat „Pagulusse“ (455 lk), kujuneb kahtlusteta aasta üheks traagilis-eleegilisemaks, teisalt süngemaks teoseks, kuigi ilmus 2013. a inglise keeles ja on põhimõtteliselt tõlketeos. Järjekord raamatukogudes aina pikeneb. Just käsitluslaadilt või vormivõtetelt sarnaneb eelmisega Tarmo Tederi mälestusliku sisuga dokumentaalromaan „Kuuskümmend aastat hiljem“ (679 lk). Mõlemad lisavad oma teksti ajajärgu hinnaguid ja tähelepanekuid. Paraku on Teder läinud rohkete väljavõtete tsiteerimisega hoogu. Need nõukogude perioodikast otsitud lõigud, mis on nõudnud mõistagi palju tööd, ei lisa olustiku kirjeldusena jõudu juurde, nagu autor arvatavasti eeldas. Ent raamatule tuleb järg. Ühe tüdruku, Elin Toona, ja poisi, romaanis nimeks Mõtuse Jaan, elu ja tulevikku märgistavad ja suunavad üks okupatsioon, vanemate tehtud valikud, ent kujundavad kaks vastandlikku ühiskonda.
Vahur Afanasjevi „Serafima ja Bogdan“ (557 lk) pälvib kindlasti tähelepanu juba vanausuliste elulaadi ja käekäigu põhjaliku vahendamise tõttu. Peipsiveere on ju alati mõjunud pisut salapäraselt, usust ja võõrast elulaadist lihvituna kauge ja tabamatuna. „Serafima...“ on kui võimas mälestussammas staroveridele, mida keegi enam täielikult lammutada ei suuda. Sealne rahvas kahtlemata väärib seda, ainult, mis keeles nad teost loevad? Vanausuliste rajatut keskkonda ja mõttemaailma asuti pärast Teist maailmasõda hävitama jõhkra nõukoguliku fanatismiga, mis ei erine kuigivõrd mujal toimunust ning mille tagajärgedest on eesti kirjanikud juba sadu lehekülgi täitnud. Aga poliitilisele vägivallale lisandub jõuline märksõna – inimestevaheliste suhete tõttu tärganud kättemaks, mis samuti pole uudne motiiv, aga rahvakillu iseloomustamisel siiski erakordne ja mõjus. Õõvastav ja õudne kättemaks, mille saabumist valmistab autor pikalt ette. Selle nimel tegutsevad tegelased uskumatult raudse järjekindlusega, loobudes kõigest, mis võiks elu talumisväärsemaks muuta. Nimed raamatu kaanelt, õde ja vend, ei löö risti ette ühegi patu ees. Hävingu leek on kõrge ja halastamatu. Ent esimene, kes külvab kurja, on eesti mees, kellele võiks läheneda psühhoanalüütilisest vaatepunktist. Kui miski jääb pisut segama, siis tema käitumise põhjendamise ühekülgsus – lapsepõlve kannatused. Võimalik?
Eva Koffi memuaarsete vihjetega belletristiline üldistus „Sinine mägi“ (435 lk) voolab põhjamaise rahu ja mõtlikkusega. Kuna impressionistlike kirjelduste ja mängleva keelekasutusega armastusromaan pole otseselt tunnetest pakatav ega loo ka suurt ajalooainelist narratiivi, jääb ta kuidagi üksildasena, kuid mõtteis helisevana oma žanri üheks huvitavamaks näiteks. Tema kõrvale ei mõistnud kedagi tõsta. Eelmisel sajandil emantsipatsioonilisi otsuseid tegevaid ja uusi elulahendusi otsivaid naisi eesti belletristikas leiab muidugi teisigi. Aega kui inimeste rõhujat ja suunajat on kujutatud stiilselt ja kujundiküllaselt, kuid ootamatud hüpped aastast teise teevad orienteerumise kohati ebamugavaks. Romaanis kohtuvad 1990ndad ja 20. sajandi algus ning keskpaik, eks me kõik tea, mis sinna vahele on mahtunud.
Kangelaslikult läbi loetud, kuid päris korraliku sõnastusega Markus Vetemaa „Tarkade kivi ja kannabinoidid“ (607 lk) on mõeldud ulmejanustele. Materjali põhjal saanuks minu arvates kolm asist romaani kokku panna. Märksõnad: maaväline elu ja tulnukad, kellegi saadetud tarkade kivi, mis suurendab seksuaalset energiat ja toob esile tundepuhanguid, Taliban, nendega sõdinute psühholoogilised vaevad, (rahvuslik) identiteet, kanep, alkoholism jt. Tuuli Tolmovi rohkem kui poole õhem, siiski eetilise sõnumiga ulme „Aristarkohvi meetod“ kirjeldab, kuidas psühhopaat tapab „teaduse nimel“ oma patsiente. Erandlik on raamat ses mõttes, et tegelane on Venemaale põgenenud afgaan, kes on kanda kinnitanud Tartus, et ühel päeval minna mujale kuritegusid sooritama. Kaido Tiigisoone „Kus pingviinid ei laula“ teemaks on tehisintellekt, mis hetkel moes.
Indrek Hargla krimisarja järjekordne väljaanne „Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat“ (558 lk) ei vaja tutvustamist, kaaned on saanud ka telelavastus „Merivälja“ (559 lk). Rohkem ma krimkasid ei loetle.
Rahvusromantilise koestikuga lood on eesti rahva laual seisnud juba alates Jaak Järve „Vallimäe neitsist“ (1885). Mehis Tulk keskendub „Foogti“ esimeses osas (464 lk) 14. sajandi Eesti- ja Liivimaal toimunule, mil võõrad isandad võimu nimel kohalikega taplesid. Margus Sanglepa „Nõiatantsu“ (463 lk) tegevus toimub 17. saj. lõpus, mil käib nõiajaht naistele, ehk kunagi kirjutatakse, kuidas sel aastal meestele. Ajalooainet kasutab ka Hinge Kaljund pealkirja all „Urbanowiczid“ (329 lk). Kel jõudu, proovigu tutvuda!
Ühte ja teist veel! Rein Põdra hõlpsasti haaratav perekonnalugu „Savimäe“ toob ajakajalise kõrvalteemana sisse pagulased. Pääsu pole, rändekriis ronib üha jõulisemalt kaante vahele. Mats Traadi tavarealismi rüütatud „Valge maja“ taaselustab nõukogude aja, alevikuhaigla ümberehitamise ja sovhoosieluga seotud paradoksid. Sarnasest temaatikast lähtub ka vene aega ja venelasi kujutav Olev Remsu „Väikelinna baabad“. Paavo Matsini „Must päike“ pani mu kannatuse tõsiselt proovile, soovides olla viisakas, tsiteerin autorit, kes ka ise arvab, et lugeja on lõpuks „mu kurejalgade veerimisest juba kaunikesti ilmselt väsinud!“ Inimeste valikutest ja õppetundidest jutustab Oliver Bergi „Venna arm“, sõnumit tasub otsida. Tulevikuteemaks tõotab kujuneda interneti kuritegelik maailm, üks tänavusi katseid, Margus Pikofi „Lunastuse garnison“, on kirja pandud aga pealiskaudselt.

Lühem proosa
Suurepäraste proosaluuletustega tähelepanu võitnud Jan Kausi miniatuurromaan „Kompass“ on stiilne ja väljapeetud. Autor oskab sõnu ratsionaalselt kasutada. Võimalik, et romaane „neelava“ lugejaskonna jaoks liialt vaoshoitud ja soliidne. Aga Kaus ei pakugi ju laiatarbekaupa. Tegelikult lugu liigub, tundeid ja psühholoogiat jätkub, nagu ka karaktereid. Intelligentsed mõttearendused ei koorma, vaid suunavad autori tähelepanekuid vaagima. Kaus on hakanud oma teostesse sisse tooma pisut salapärase mündiga kohti, seekord Soendi talu, millest ei tohi kiirustades mööduda. Pealkiri kui metafoor on avatud mitmeti ja põnevust tekitavalt. Martti Kalda debüütteos, novellikogu „Viimsepäeva laupäeva hommikul“, intrigeerib ja provotseerib, nii et tuline jutt taga. Nende julm-kalkide tekstide kohal kõrgub haarav vaimukus, iroonia, salvavus. Loen Kalda tekstidest üldistavalt välja, et maailm on üks absurdne ja vägivallaga asustatud paik, kus tuleks läbi viia totaalne puhastus. Kus tuleks vana ja igas mõttes devalveerunud inimsugu uue vastu välja vahetada. Teadagi ei ütle autor seda nii otse välja. Huvitav, kas Kalda põrgulik vindi ülekeermine aitab kuidagi inimeste ja rahvaste vahelisi eelarvamusi vähendada või toimub vastupidi? Täiesti ootamatu nurga alt jälgib ilmaelu Jüri Kolk lühiromaanis „Roheline suits“, mis täidetud parajalt mõnusa tragikoomilise satiiriga. Nimelt asub Paavst terrorismivõtetega usuelumuresid „lahendama“. Nagu igal pool, kohtab Vatikaniski eestlasi. On juhme ja tobedamaid tegelasi, kes muudkui arutavad ja seletavad jumal teab millest. Tekst võinuks ehk sündida lühemana ja võtta sisse koha isevärki tegelastega päris vaimukas novellikogumikus „Naistepäev“, kus kohustuslikus korras on ka Mazzano sõiduraha eest tekstiga „makstud“. Nagu „Viimsepäeva...“ otsib ka „Roheline...“ võimalust inimkonda paremaks muuta. Kolgi kirjandusliku hoo tulemusena ilmus tal kolmaski väljaanne, luulekogu „Kuu ja kirves“. Tõnu Õnnepalu „Valede kataloog. Inglise aed“ jätkab varasemates teostes alustatud intellektuaalsete mõtiskluste jada, kus segunevad omandatud teadmised, elutarkus ja teatav teatraalsuse element. Natuke vanatestamentlik ilmavaade. Päevikut meenutavas raamatus (kuupäevade asemel on pealkirjadeks märksõnad, millele autor keskendub) kirjeldab Õnnepalu tänavusi tegemisi varakevadest varasügiseni. Viitab vähemalt kümme korda uue sõja võimalikkusele, aga olulisemalt tõusevad esile ristiinimese teadlikkus surmast, kannatamine ja armastuseigatsus, eluväärtused ning -tühisus. Seega inimese eksistents, mis näib olevat üks suur vale ja mõttetus. Mõistagi ei unusta autor lootusele panustamast, mis teatavasti kaob viimasena. Õnnepalu ei pääse kodukamarast, kuigi Euroopa seisab vankumatult ta kõrval. Rakursilt sarnane Jaak Jõerüüdi „Elu lehekülgi lehitsetakse kiiresti“ sisaldab samanimelise lühiromaani ja novelle. Tekstid on täis arutlusi ja mõtteid ajalikust elust. Inimese kannatusest, väärikusest, ka halastusest ja selle mõistmise tarvilikkusest. Seejuures viidates pidevalt Jumala tarkusele, ja mõistagi Euroopale kui inspireerijale. Jõerüüdi elulooainelises „On nagu on“, mis ilmus küll varem, esitab küsimusi Aita Kivi. Vastaja elujälgimisoskus ja diplomaadi elutarkus, isegi mõningane teravmeelsus sarnaneb sisuldasa eelnimetatuga. Armin Kõomäele sobib novellide loomine paremini kui romaani kirjapanek, oleks vaid lühiproosal lugejaid. Kogumiku „Minu erootika saladus“ pealkirja ei maksa peljata, erootika kõrval, millele ju mehed tõesti palju tähelepanu pööravad, võib märgata teisigi teemasid. Kõomägi poeb ühiskonda katva kuue põue päris sügavalt, otsib ja leiab üles groteskimaigulised tegelased, kel eluga mingid isevärki asjad ajada. Ta märkab elu räpasust, aga kirjutab sellest kuidagi viksilt-viisakalt, nii et igaüks meist saaks end mõnes kindlas olukorras ära tunda, aga kaebama ei läheks. Nimetan ka Ervin Õunapuu „Eesti gootika“ groteskseid ja hirmsaid jutte ja lugusid aastatest 1997 -2017, kuigi tänavusse kuulub vaid tekst „Sära“. On haaravust ja lugeja pea vee alla pistmist, mis tähendab, et aeg-ajalt peab õhku ahmima ja küsima, kuidas siis nii, egas eestlased nii hullud ikka ka pole.
Toomas Raudami keeruliseks sätitud raamatutele, seekord siis jutukogule „Armastus pärast surma“, pole külakogus kerge huvilist leida, aga üritagem! Henri Zeigo nimetab jutukestest moodustuvat „Sõnakehva“ kohvikuromaaniks, mina uurisin selle sisu küll kirjutuslaua taga, midagi seal nagu elab ja liigub. Tegelaseks Supilinnast pärit noor kirjanik.
Eesti lugeja, jäta meelde, selle aasta belletristiline aed on külluslik!
On aeg küsida SUUR küsimus: mil määral suunab eesti ilukirjanduse loetavust raamatukogudes Mart Juur? Eriti siis, kui soovitab lugeda Margo Vaino „:)(: ma armastasin hullu naist“. See vääriks kindlasti uurimist! Armsad inimesed, joodikute (isiklik) hala, olgu luules või proosas, ei köida enam!

Luule
Kui parafraseerida Betti Alverit, siis luule, noor ja majasteetlik, ei hoia tänavu lampi kuigi kõrgel. Uut väge ma ei märganud, nii et üsna tavaline, kuid nimetustelt rikas aasta. 1990ndate lõpu ja nullindate alguse eluvärskus on võtnud rutiinsed vormid. Tõsi, ohte märgatakse: nt sõjaohtu, rahva sündivuse vähenemisega kaasnevat ohtu, keskkonna halvenemisest tulenevat ohtu, eesti keele kadu näitavaid ohte. Aga, kus on laulu ilu, jõud ja ime, tahaks aasta lõppedes kõrgendatud meeleolus hüüda!
Millest siis luuletatakse? Eks ikka tõest, õigusest, valedest, ühiskonnast, loodusest, kui pealiskaudselt üldistada. Kuid üle kõige kohiseb individuaalse olemise mure ja vaev. Teadagi, see on üksikinimese elu sisu. Tema õnn, kurbus, üksindus ja kannatamine.
Kristiina Ehin jätkab sel aastal avaldatud „Kohtumistes“„Kaitsealas“ (2005) alustatud teemade ja motiividega. Tema luulet tajuvad lugejad ühtmoodi. Vähe, kes julgeks öelda, et nagu hooli sellest, sest Ehin kaitseb, hoiatab, meenutab, otsib ja piinleb. Mõtiskleb päritolu üle. Muretseb keele ja maa käekäigu pärast. Kõige juures on poetess ajatu, tema sätitud read ei vanane küllap kunagi. Mart Kangru „Liivini lahti“ murelapseks on rahvuslus, põhiteemaks eesti kultuur. Mõlemat karistab ta nagu hea vanem pahandust teinud last. Väiksed nükked ja müksud kuluvad ikka ära ega jäta suuri arme rahvustundekehale. Sõnaga toimetamine on autoril käes. Üle luuleraamatu sirutub karge sotsiaalne paiste, mida võib soovi korral sõnastada suursugusemalt - mure Eesti pärast! Andrus Kasemaa, kes kinnitab, et armastab kogu maailma ja kõiki rahvaid, küsib vastses kogus „Olla luuletaja“ mitu korda: „kas inimene peaks sõtta minema?“ Vastajaid kohtab erinevaid, uurige seda asja, poeedi mure vastu ei tohi ükskõikne olla. Jah, praegusaja sõda kui võimalik aines on hakanud üha kindlamini ka ilukirjandusesse sisenema. Millal see nüüd juhtuski? Lisaks saab isegi kiirustamisi lugedes aru, et Andruse isiklikud hingetraumad on sama olulised kui jultunud maailma omad, millele mõtlemine nõuab inimese niigi nappidest ajalikest päevadest liialt suure osa. Jürgen Rooste ilmatu uhke pealkirjaga „Onerva ja Leino igavene armastus läbi seinasisaliku läbi poolkodutu kassi silma“ pakub jao siirast muret, aga ka tühja-tähja. Tundub, et toimetamisnõudeks oli kiirus. Poeedi sisemist teisenemist pole toimunud, aga silm ja mõte on tal kõigele vaatamata nõelterav, autori tunneks nime mainimatagi ära. Kuigi raamat algab kolme mureliku suuga kirjutatud isamaalise lauluga, eks aeg esitab selleks järjepanu ka tellimusi, on enamik tekstidest seotud Mazzano elamustega. Teadagi häirivad vasakpoolse auraga Roostet Eestis paljud asjad, kas või see, et ei hoolita piisavalt Aafrikast tulnud poistest ega loeta eesti luulet. See viimane on tõsi mis tõsi, aga rahvaraamatukogudes ülalnimetatuid kogusid laenatakse, nagu ka Leelo Tungla luulevalikut „Teeleht“.
Edasi! Kristjan Haljaku „Uus inimene“ ja „Conceptio immaculata“ on mõnes mõttes tõesti uudsed, õieti vist uusvanad, tähendagu siis väljend kas või seda, et üks luuletamisest haaratud noor mees on kirjanduspildis juures. Tekstid on sürrealistlikud, tibake dekadentsist mõjutet, sest ta tõlgib ju Baudelaire`i. Lihtlugeja aga ei pruugi alati aru saada, kus ja millal mõte lõpetab mängu, sest sõnad on kuidagi laiali paisatud, lausegrupid ja -jupid esitatud kaootilises jadas. Vaimsust leiab muidugi terve hunniku, viited-vihjed piiblile, mütoloogia, erootika jne.
Igati loetavat tundeluulet pakub Martin Vabati „Lootuse akende vaikus“, kus võimutseb melanhoolia ja üksindustunne. Rahumeeli võib korraks avada Carolina Pihelgase „Pimeduse pisiasjad“, Kaie Ilvese armsa „Ei keegi“, isegi Mikk Pärnitsa „Nemad ehivad sind“.
Ühiskonna hädade ja mustusega ning riigiga pidevalt põrpiv sotsiaalne luule on eri peatükk eesti lüürikas (milline uljas väljend). Aeg selle põhjalikumaks analüüsimiseks peaks olema käes. Osutan siinkohal vaid temaatika ideelise isa (:)esteet Kivisildniku kogudele „kirsiõis 007“ ja „Pariis 2011“. Kunagi ajakajalist luulet produtseerinud Ave Alavainu „Kõrtsilaulud“ pidanuks ilmuma ammu-ammu.
Mida sa hing oskad peale hakata Aare Pilve luule- või proosaluulekogu meenutava teosega „Kui vihm saab läbi. Mälestusi ühest ajastust (2007-2015)“? Vormilt pole see lugeja jaoks kergesti käidav tee, kuigi esimesed ja teised leheküljed ei nõua suuremat vaeva, sest neis peitub autori elulooaines. Varase keskea lävel on meestel ju viimane aeg kõik südamelt ära kirjutada. Ent sõnaga mängida autor mõistab. Uhkesti kohe! Kes ütleks vankumatu kindlusega, mis žanri juurde sobitub Siim Pauklini „Ahela ots ehk jooksus inimene“, mis sisaldab filosoofilisi ja psühholoogilisi arutlusi, mõned neist värssidesse seatult. Selge, et inimese olemasolu ja maailma mõtestamine huvitavad teda. Eks noore ja enesekindla mehena tahab autor meid targemaks muuta, samas esitab tohutult küsimusi, millele ei oska veel ise vastuseid anda. Aga mulle meedivad enesekindlad sõnaseadjad. Tema teine trükis, „Viis ürgelementi ja koer“, pakub satiirilisemaid ja kurvemaid haikulaadseid mõttearendusi. Üks ütlemata mõnus lugemine on murdekeelne Kauksi Ülle „ObiNizza“. Triin Soometsa sõna- ja mõttemänguline „Vaba raha“ lahtiseletamine nõuaks palju ruumi, juhul kui selle vaeva ette võtaks. „Targa ja rumala juttude“ didaktikasse laskuvad õpetussõnad on ehk lahedamad.
Ühe suure alajaotuse luules, kordan üle, täidab autori tegelemine iseendaga. Kalle Käsperi eleegiline „Orpheuse laule“ on ju igati mõistetav meenutusluule lahkunud abikaasast Goharist. Joanna Ellmanni „Olemise maa“ räägib olemise sisemistest piiridest ja teeb seda üsna sümpaatselt. Mingil juhul ei tohi ju jätta nimetamata Hasso Krulli sensuaalset “Kandsime redelit kaasas“ ega Liina Tammiste „Tagurpidi kuud“, kus lugejat ründavad atraktiivseid poose täis sõnad. Kareluse „betoon asfalt plastmass“ vaevleb samuti eksistentsiaalselt raske koorma all.
Siinkohal lisan pisut rahvaraamatukogude statistikat, mis kinnitab, et oma väike või päris napp lugejaskond leidub tänavu avaldatud kogudest veel järgmistel autoritel: Eda Ahi „Sadam“ , mis täis erinevaid mõtteid, vaateid ja puudutusi, ent sõnad sedapuhku loodetud eredusega ei sära. Kalju Kruusa „Ühe inimese elu (pooleli)“ on valitud tekstide kogu, kus kõik pole vormilt luule, on miniatuure ja mõne ristin koguni lühijutuks. Lisaks intellektuaalselt mänglevatele luuletustele tajub ta hästi inimlast puudutavat raskemeelsust. Ja siis Kaupo Meieli teravmeelne ja sotsiaalne „Lühistu koosolek“, Kristel Põllu „Reaalsusesse teispool reaalsust“, mis tähendab, et kirjutab loodusest ja olemisest. Piret Bristoli „Muutmissõnad“ pajatavad autorist endast ja tema eluhoovustest, Kai-Mai Olbri kakskeelset kogu „Elujooned“ täidavad loomulikult väiksemad ja suuremad tunded, Marge Pärnitsa pealkiri „Õnneks oled mul sina“ räägib enda eest, Lauri Leedi „Kampeseur“ (talveõrna kirsisordi nimetus) osutab maise looduse väärtusele, Merike Õim peatub „Kirja vahetajas“ loodusel ja keskeatundmustel, Contra „Samal ajal sajal jalal“ on üles otsinud kunagise tellimusluule telele ja mujale. Juhan Aru „Vihmapiisk ninal“ jagab looduses ärganud mõtteid, Gregor Elmi „Sinine ahv“ arutab vist, kuidas on olla.

Elu, inimesed ja sünniaeg
Kuidagi peab markeerima raamatud, mis aasta jooksul puudutasid, ehmatasid või võtsid isegi korraks sõnatuks, kuid mida ei mõista taas liigiliselt piisavalt täpsustada. Kätlin Kaldmaa, Hanneleele Kaldmaa „Kaks armastuslugu“ kuulub mu meelest aasta valusamate teoste hulka. Reisikiri koos eluloomaterjaliga. Kaks teekonda, millest üks jahmatab avameelsuse ja valulisusega. See fikseerib ema ja tütre suhted, kelle saatust ja käekäiku on nõukogude aeg suunanud. Kuigi kõike ei saa seejuures ainult võimu süüks pidada. Tiia Toometi „Vanaduse võlud“ sugereerib usku, et mõni terakene on siin ilmas jäänud ka seitsmekümnenda eluaasta ületanutele. Heljo Männi „Liivalaia“ sunnib mõtisklema väga eaka kirjaniku andestamistarkuse puudumise üle. Leida Kibuvitsa meenutav „Kirev : saatus ja looming“ sobib pealkirjana valatult, sest kunagi väga populaarse kirjaniku käekäiku ja tuntust on kahtlusteta kujundanud seltsimees aeg.
Esseistikast on pälvinud rahvaraamatukogude külastajate huvi Viivi Luige „Pildi ilu rikkumise paratamatus“ ja Mihkel Muti „Mõtted“. Kirjutamisaeg, olgu milline tahes, on olnud nende autorite vastu armuline, nagu ka lugejad. See näitab muu kõrval ju sõnavaldamise oskust. Viimaselt jõudis hiljuti trükikojast „Õhtumaa Eesti II“.
Malle Salupere täiendatud käsitlus „Koidula“ ootab tekstikriitilist retseptsiooni, aga põhjalik töö väärib alati tänusõnu.
Paar paksukest ootavad juba tükk aega oma järjekorda ja satuvad lõppu kui kirjandusüllatused: Tiit Hennoste aitab, kel vähegi huvi, arusaadavamaks teha imelise pealkirjaga üllitise „Nihilist. FM. Final cut“. Kogumikule „Kivipilvede all. Tekste Värskest Rõhust 2005-2017“ on korraliku järelsõna “Atomism ja ulatuvus“ kirjutanud Jan Kaus.
Hea, et Valdur Mikita „Kukeseene kuulamise kunstis“ meenutab taaskord, et metsaminek on eestlasele olulisem, kui raamatutest mõtlemine, muidu poleks saanud pidama. 


 digitaalarhiiv digar