Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud

30. aprillil on raamatukogu SULETUD!







 

LL-105

LÄHETUSLAUSED
Eesti Kirjanike Liidu 95. aastapäeva puhul ilmus Endel Priideli koostatud kogumik „Kas siis selle maa keel...“, mis sisaldab sada luuletust 67 autorilt ja moodustab kaksteist kronoloogilis-temaatilist peatükki. Igati soliidne väljaanne, ent paraku ei leia sealt noorema põlvkonna kirjarahva isamaalist sõnumit. Pange tähele, „Kivipilvede all. Tekste Värskest Rõhust 2005-2017“, aitab tutvuda ajakirja juba tuntud ja ka vähem teada autorite tekstidega. Lugejat suunab ja harib Jan Kausi huvitav järelsõna pealkirja all „Atomism ja ulatuvus“.
Vahel tuleb meenutada, et mu „lugemiste“ põhieesmärk on rahvaraamatukogude lugejaskonna huvi suurendamine eesti kirjanduse vastu, ja õnneks on see ka viimase aastakümne jooksul tublisti tõusnud. Just seetõttu kasutan vajadusel ümberjutustuse vormi ning olen kriitikaga ehk liiga tagasihoidlik, nagu mulle on ette heidetud. Ent küllap olete märganud, et mõnikord porisen ka.
Neljateistkümnes kirjandustuur „Sõnaränd ehk Eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes“ kulges kenasti, peaasi, et lugejad kodumaist kirjandust ei unustaks, selle nimel tasub töötada ja vaeva näha. Kui lahket rahvast mõni asjaolu natuke häiris, siis palun andke andeks!

LOETUD RAAMATUD
Joanna Ellmann. Olemise maa. Luulekogu peaks traditsioonilist ja mõtlikku vabavärssi eelistavale lugejale meeldima. Poetessi neljas raamat esitab eksistentsiaalseid küsimusi ja annab mõnikord neile vastuseidki. Vaatleb, nagu pealkiri osutab, iseenda olemist, nt. „suurte tänavate looklevas rahus“. Olemist, mis koosneb hirmust, nt. „mu silmad on kasvatanud endale“ ja armust, nt. „vaatame halli taevast“ ja juurtest, nt. „kask mäletab veel“. Leidub tekste kevadest, sügisest, talvest, millest üks inimlaps peab läbi rändama. Peab kohanema: „meil on vaja kokku hoida / alati endale toetudes / alati üksteisele olemas olles / südant ei saa kunagi tagasi / seetõttu ära anna seda ära / mõtle kui ilus on maailm su ümber / jah praegu on raske / aga rohi kasvab ja lumi tuleb siia siiski igal / aastal / kas või korraks“, siit lugege juba ise edasi! On ilusaid kujundeid, leidub ridu kasside, hiirte ja isegi angerjate kohta, kes „magasid seal / kardinapuudel / vaiba asemal maas / sinine meri“. Loodus ongi tähtsamaid märksõnu, kus toimub muutumine, ühest olekust teise siirdumine. Muidugi poeb tekstidesse ka sotsiaalset, globaalset nooti, nt. „vanad naised meisterdavad kusagil kaugel“. Novembrile lehvitame järele luuletusega: „must taevas / tume tühi / lindudeta maa / täis tuult / juurtega kõdunevad taimed / õõtsumas / hilissügis / ja hiired krabistavad / jooksevad mööda seinu üles / kukuvad peadpidi veepange / hiired / nad on kõikjal / taevas on vaid tuul / tähedki on läinud / kusagile rändama / ja maal / ainult mädased kõdunevad / taimed / ainult hiired / on ainult november / olemise mustas taevas“. „Olemise maa“ on meeleolult sügisene, nukker, ent kusagil kaugel kumab ka päikest ning lootust.
Jan Kaus. Kompass. Autor nimetab teost žanrilt miniatuurromaaniks, mis on igati loogiline määratlus, sest Kaus on ju teada-tuntud proosaluuletuste kirjutaja. Enamasti oodatakse romaanist lugu, selle ka lugeja leiab. Seejuures võib mõne lehekülje teksti pidada soovi korral ka iseseisvaks miniatuuriks, mil selge sõnum sees: nt. lk.14, 26, 31, 49, 56, 108.
Teose keskmes on tänapäeva inimene. Heitlev ja natuke vaevatud, nagu on ka meie päevade elu ja olemine. Seletamatut otsiv, teadmata, mis või kuidas on õige läheneda iseendale ja teistele. Ta võib olla nii mees kui naine, sest üksindus ja igatsus armastuse järele on universaalne.
Teos algab natuke matiundilikult, sest peategelasel on vastasmaja akendesse vaatamise komme. Õigupoolest võimaldab „Kompass“ lugejal tõlgendustega mängida. Kes soovib, võib jälgida omapärast väikest suhtedraamat, teine jälle naudib intellektuaalseid kõrvalepõikeid, mis Kausi loomingule omased, nagu ka mingi veidi salapärase paiga (Soendi talu) lülitamine loo tegevustikku. Üldiselt kulgevad aga Kausi inimesed peaaegu kõikides tema tekstides linna keskkonnas. Jalutamine kuulub juba kujundina tema romaanidesse. Seejuures jälgige tähelepanelikult, kuidas „Kompassis“ salapärasest punase mantliga naisest saab paari lehküljega kindel karakter. Oskus kirjeldada võimalikku tegelast lühidalt, ent ometi eredalt, pole sugugi lihtne. Nagu iseloomustab „Tallinna kaardi“ vaatlejat pidev liikumine, saadab ka „Kompassi“ aeg-ajalt melanhooliasse kalduvat minategelast kohast teise minek.Võimalusel heidab pilgu taeva, tunnetab looduse meeleolu, sest mehe tundeelu näib olevat ebakindel. Kui esimene väljavalitu, Anne, mehe napi või on õigem öelda jahedavõitu eneseväljendamise tõttu eemaldub, eks põhjuseid on teisigi, ja sõidab Kergueleni saarele, suudab minategelane küll keskenduda uuele naisele, eelmist pidevalt enesega kaasas kandes. Anne ilmub unenägudesse, ta meenub kõndides. Mingi kummastav ükskõiksus, samuti meie päevade märksõna, piinab meest, ta pole mitu aastat ema külastanud, suhtleb temaga telefonitsi vaid kord paari kuu jooksul. Pealegi on ka tööga nagu on, polegi teist alati. Tõsi, sõpru siiski leidub, kuid neil omad probleemid. Autor annab selgelt mõista, et mees kõnnib kompassita. Kas ta kunagi pärale jõuab, ja kus sihtkoht üldse asub, seda lugeja teada ei saa. Õigupoolest pole seda teadmist vajagi. Ent juttu tehakse ka kompassist kui suunanäitajast-töövahendist, seda koguni usutava fantaasiaga, nii et pealkiri kannab tähenduse igas suunas välja. Autori keel ja stiil on elegantne, järgmine katke annab aimu lühiromaani õhustikust: „IRRATSIONAALSUS. Sõna, mis oli ilmunud Arvi juures mu suust nagu džinn pudelist. Nüüd tiirutas see džinn ümber minu. Sain aru, et mõistlik oleks vastu võtta otsus, lüüa ratsionaalselt asjad lahku, et eile oli eile, aga tänasele järgneb homme ja nii edasi. Sügis, mis oli mulle alati meeldinud. Puude raagumine ei tähendanud mu silmis lõppu, vastupidi, oleksin meeleldi ajanud nahka, langetanud kiirkorras vanad küüned ja juuksed, need mäletasid ju tema elevil sõrmede puudutusi, mida pole enam võimalik korrata, oleksin lasknud vihmal Anne hääle ja tema jalgade tekitatud trajektoorid ajukäärude vahelt välja uhtuda. Kuidas oleks langetada mõtteid nagu lehti, tundeid enda küljest ära murda? Otsustasin lõpuks teha läbi mingi rituaali – viimane jalutuskäik Anne jälgedes, Anne auks, koos Annega, hüvastijätt. Sain aru et võin ennast petta, Anne pole mingi abstraktne olend, kellest saaks pühalikult lahti öelda, ühel päeval tuleb ta ju arvatavasti tagasi ning ühel päeval pärast seda näen teda jälle. See päev on arvatavasti veel kaugel, aga mitte kättesaamatus kauguses. Ja muidugi pole jalutuskäik päris palverännak. Aga siiski tundsin jalutuskäigu mõttest imelikku ärevust, tundsin sundi see ära teha. Linn oli psühhiaater ning tänavad tema vastuvõtt. Mine tea, äkki saan sedasi jõudu järgmises unenäos talle vastu hakata, keelduda teda kuulmast ja kui ta hääl kerkib, paisub, suudan keelduda ärkamast, kannatada hääle välja, kuni see ennast ära kulutab.“ Jätke meelde, linn, Tallinn siis, on Kausi lemmikpaik!
Jüri Kolk. Roheline suits. Žanrilt meenutab teos lühiromaani, mis koosneb suuresti monoloogidest. Teema on tõesti leid, mingil kombel isegi äge! Naljakalt dramaatiline! Ikkagi pantvangi lugu, ehkki draamat peaaegu polegi. Sobinuks novelliks ehk pareminigi, aga eks need tekstid kipuvad vahel kirjutades kasvama. Tänapäevaga resoneeriv, moekas valik, mõni ehk ütleb koguni in! Nimelt otsustab Rooma paavst „terrorismivõtete“ toel maailma muuta. Et kirik ja usk poleks enam ainult sõnad. Paavst Anicetus II soovib Colosseumis jumalaga võidelda, täpsemalt siiski lõviga. Oh seda Vana Maailma! Kujutage ette, mungad võtavad relvad käes pantvange, samas käituvad igati kombekalt, nii et kokku aetud inimesed võivad koguni oma meelsust demonstreerida. Küllap Kolk soovib pilada ja sagrida paljusid asju ja käitumisvõtteid, ja on kohati sellega ka kenasti toime tulnud. Nii mõnigi ütlemine lööb pahviks ja ajab muigama, nt. kirjeldus eestlase töökusest ning tähelepanekud võimumeeste ja juhtivspetsialistide tegelikust positsioonist ühiskonnas.
 Raamatu algul tutvume tegelastega, kes   satuvad sel tobedal päeval Rooma,   täpsemalt Vatikani, Püha Peetruse   katedraali lähedusse. Neid, eestlasi siis,   iseloomustatakse päris tabavalt, eriti   intrigeerivalt Johannese nimelist meest,   kellega juhtub mitu kummalist seika,   näiteks sunnib vene maffia teda nendelt   relva ostma. Lugejana oli mul kohe algul   selge, et verd ja laipu pole oodata, kuigi   mänguasjad, st. nutitelefonid, korjati   kokku. Nutikam, kel neid kaks, andis   ära mõistagi vaid ühe. Just Johannese   mõtete kaudu kirjeldab autor   inimloomust. Lisaks satub   arusaamatusse olukorda veel turiste   põlgav Aleks, kes keeldub terroristidega   suheldes valimast mõnd tunnustatumat   suhtluskeelt. Ikkagi eestlane! Siis veel   Toivo, kes kadestab igas olukorras   kedagi. Mirjam, kel tekib sedamaid idee   pantvangidele kohvikut hakata pidama..., sest „tõega“ seisab silmitsi ju 194 persooni, kes kindlasti jooksid oodates tassikese! Siin peaks vist naerma..., eks ole! Parajalt totrana mõjuvad kohalik politseiülem ja lennuväekindral. Muide, „Rohelises suitsus“ kannab Eesti peaminister nime Kadi Kivilill. Loomakaitsjad on samuti teoses otsapidi sees, kujutage ette, paavst, kole vanamees, tahab kogu maailma silme all asja eest teist taga tappa ilmsüütuid jumala loomakesi! Midagi peab tutvustuseks ka tsiteerima: „Öeldi, et kui kristlus on siiani rääkinud suuresti teise põse keeramisest, ligimesearmastusest ja leplikkusest, siis tegelikkuses levinum praktika, olete seda kindlasti märganud ja salata pole mõtet, on hoida küüned enda poole, kus vähegi võimalik; pussitada konkurenti selga ja esineda valevagade väidetega, võltspühadusega, millega ka kirik, jumal paraku, on oma ajaloo jooksul kirkalt silma paistnud. Nüüd, kui paavst on otsustanud lõviga võidelda, algab uus kristluse ajajärk. Seni on räägitud lõvidest, kes kristlasi mugisid, ja tigedatest valitsejatest, kes kristlasi lõvide ette pildusid. Nüüd tahetakse järk-järgult näidata inimese jõudu, uskliku jõudu. Rääkida vähem teise põse keeramisest ja rohkem sellest, et ei maksa teisele virutada. Ei maksagi ju! See on ebaviisakas ja ebapraktiline – häälestab teise sinu vastu. Aga mittevirutamine, see – nagu varemgi mõistetud – omandab tähenduse ainult juhul, kui tegemata jäetavas löögis oleks jõudu. Kui mõni pisilane kellegi löömata jätab, pole sel kaalu ega väärtust. Seevastu tugeva inimese lahtiharutatud rusikas, mis on tere- ja lepituskäena välja sirutataud – selles on tähendus ja jõud. Kui me asendaks jõuetu mittelöömise, ussitamise ja mossitamise väärika ja lahke meelega, kui me rakendaks oma vaimujõudu võimalikult rohkem ühisosa ja ühishuvi otsimisele, kas see ei võiks kogu maailmas midagi muuta? Kas ei ole selleks tervitatavaks muutuseks vaja üha väärikamat ja tugevamat inimest? Vaikimisi eeldus peaks liikuma teise kohta: inimesed ja inimkond, kelle soovis ja võimes teistele vastu lõugu anda pole põhjust kahelda, kelle endasseusku toidetakse ja kasvatatakse, sellised inimesed peaks tõeliselt mõistma, mida tähendab koostöö. Uues retoorikas ei ole rõhk nõrkadel ja pehmetel. Inimestega hakatakse üha rohkem rääkima, lähtudes vaikimisi eeldusest, et nad on tugevad. Et nad on põrgulikult tugevad ja eriti tugevad on nad koos, uskumatult tugevad on nad siis, kui üksikisikud pingutavad suurema grupi nimel. Uus lähenemine usule oli mõeldud tähendama, et iga usklik peab täiest jõust pingutama, et inimeseks saada – on selge, et ainult Kristuse või mõne teise tondi nime pomisemisest ei piisa. Küsimus praktilise demonoloogia valdkonnast: mitut luba vajab Kristus kellegi südamesse sisenemiseks, lakkab olemast aktuaalne. /---/ Paavsti väljakutset lõvile võis võtta kõrvakiiluna jumalale. Teise põse keeramisest ei oleks jumalal vähematki abi, see liigitaks ta tühiste mittelööjate kilda, selliste hulka, kelle löömine nagunii midagi ei muuda. Ta peaks lööma vastu (aga tegema seda lõvi taha peitumata) või sirutama lepituseks käe.“ Ega sellest jutust tõesti viimseni aru ei saa, aga eesti kirjanikel on vahel teadagi jumalaga omad asjad ajada, meie asi on lugeda.
Ustav-Esko Mikelsaar. Tuulispask. 2015.a. ilmus Mikelsaarel mälestusteraamat „Lennuvaade kääpale“. „Tuulispask“ on sisult sarnane, lehekülgedelt õhem,aga žanrilt siiski belletristikasse kalduv. Tegevusaeg jääb eelmise sajandi teise poolde. Mikelsaare stiil on vaevanud mu õlgu mõlema raamatu puhul, ega ma teagi, miks selle teose ette võtsin. Igavavõitu ju! Niisiis peategelaseks tundub olevat autor ise, tema kõrval liigub üks naine nimega Sirle, kes pendeldab kahe mehe vahel. Selleks teiseks on Sirle seaduslik abikaasa, paraku joomisega kimpus tegelane, ega me temast suurt muud teada saagi. Naine muudkui tuleb ja läheb, ühel päeval toob oma asjad minategelase juurde, poole päeva pärast veab jälle minema. Mikelsaar kirjeldab põhjalikult maamõõtjana töötamise aegu, perekonna muret tema teadlase karjäärist loobumise pärast. Lisaks vaevab kõrvalseisjaid arusaamatus, miks mees pole korralikult abiellunud nagu vennad. Ta enda igatsus ja sund on aga kirjanikuks saada. Siit-sealt leiab vihjeid nõukogude aja totrustele. Kõige huvitavamad leheküljed on seotud Lõuna-Eesti külainimeste ja nende keskkonnaga: „Mulle meeldib lõunavahet pidada, puhata mahajäetud talude juures. Südamerahuks kooserdada, nuuskida eriti pööninguil, lakkades, iial ju ei tea, mida võid leida, mõne vettinud raamaturäbala, tolmkuiva õpiku... eelmine talu õnnistas usuteemalise raamatuga, „Tee rõõmule“, noppisin üles koltunud kviitungi Urvaste kirikuõpetaja Pähni nimega, 1941. a. Enamasti kõik ruumid tühjad nagu viinapudelid, siingi jalgrattakosu, laululehed, katkine vokk, kangastelgede vare, süstik... võtsin kaasa vanaaegse pudeli mõõtekriipsudega. Hõreda pilpakatusega sauna taga, justkui unelevas mustas tiigivees ma polnud varem nii palju erkrohelisi konni näinud, justkui iseliikuvad kalliskivid... Ükspäev tabas meid südapäeval nagu issanda nuhtlus, suur üleilmne sipelgate pulmalend: suurtel tiivulistel emastel taga, nagu sabatutid, kokkupandud tiibadega väikesed isased. Kuidas nad kõik üheaegselt – mustad, punased, suured väikesed – on otsustanud pulmi pidada, igatahes kontvõõrana oli jube ebamugav nende keskel latiga astuda, nagu sajaks taevast satikaid kaela; pärast, kui tuul õhu puhastas, äkki nii lahe hingata. Mingi austus või aukartus elu ees minus kindlasti pesitseb, tõesti, mul on valus kogemata tallata mõnda sipelgapesa, ehmatan, kui jalg satub pehmesse liivakünkakesse, mättasse ja näen sipelgate paanikat, nagu süütunne tabaks ja kuigi raske, ei suuda tõsta maast kivi, et viia ja tähistada sellega uut jaama, kui all paljastuvad sipelgad, nende helebeežid kookonid. Justkui hirm, usk, et vaata ette, kui sa ise kord oma pesa rajad, jah, siis viskuvad vähemalt alateadvuslikud mõtted Sirlele.“
Heljo Mänd. Liivalaia. Raamat koosneb põhiliselt lühikestest mälestuskildudest, mida võib nimetada ka lühikesteks portreelugudeks. Pildikesteks Liivalaias elamise ajast. Sama olulised on kirjaniku jaoks ka Sompa ja Nõmme. Peatükk „Meelespead“ algab nii: „MULLE ON MU LAPSEPÕLV KALLIS. Liivalaia ja Sompa. Narva ja Võru juba vähem, siis oli mu nägemisulatus väike. Ja ma pidin pisut pikemaks kasvama. Liivalaias aga sain hoo sisse ja Sompa hõredal maastikul, peaaegu lagendikul, oli iga inimene eriti nähtaval. Peagi Sompa laienes, kui ma sõitsin, kartlik Siira aiste vahel, mustad silmaklapid ees, oma Sompa soovaheteelt munakivisillutisele, üle raudteesõidukoha, kust algas mulle tundmatu maa, teine Sompa, mis oli minu Sompast jõukam. Nii majanduslikult kui ka suurte metsade ja metskannikeste poolest. Sõitsime Liine kodukohta Pusside tallu, mille aed tegi mind oma iluga oimetuks. Meelespead mängisid õunapuudega ringmängu ja mina vaatasin ja vaatasin neid. See oli mulle nagu unehaldjate muinasjutt. Või olidki meelespead unehaldjad? Olid nagu tantsutüdrukud Milvi Laidi ümber ja ma tantsisin end veel rohkem unenägudesse ja ka Sompa ise muutus unenäoks. Lavaks, kus mõistetamatu sai mõistetavaks. /---/ Liine oli minu meelespea. Kas mitte tema koduaia lillede järgi ei istutanud ma tulevikus oma aeda märtsikellukesi ümber õunapuu ringmängu mängima? Nüüd olen ma ise nagu Liine. Räägin lillede ja rohulibledega, mis on mu aias. Ainult... mina räägin, kui kedagi pole kuuldekaugusel, ja siis räägin rohkem mõtetega ja sosinal, mõeldes sageli Liinele. Ent kas ma oleksin jõudnud kunagi aiaga rääkimiseni, kui mul poleks olnud teda, minu esimest teenäitajat, kellel olid lilled laste eest?“ Poeetilisi mõtisklusi tuleb ette teisigi.
 Liivalaia kui elukoha miljööle erilist   tähelepanu küll ei pöörata, aga üht-teist   pudeneb siiski. Poed ja koolikaaslaste   vaesus-jõukus. Autor ise elanud   kitsastes   tingimustes, isa kulutanud   raha alkoholi peale. Raamat algabki   stseeniga viinapoes, kuhu Heljo Männi   lapsepõlves ei lubatud alaealistel   siseneda („Seaduse sõna“).
 Mänd osutab tekstides enamasti   vaadeldava persooni ühele, vahel ka   rohkematele isikuomadusele. Suurem   osa ridu on pühendatud kooliõdedele,   ent ka kirjandusinimesed on tähelepanu   pälvinud (Viivi Luik, Eugen Kapp, Ralf   Parve, Jaan Kruusvall, Andres Ehin, Milvi   Seping, Valda Raud, Jaan Tammsalu).   Õpetajatest preili Arumaa. Mind üllatab,   et juba eakas kirjanik on endiselt tõre   peaaegu kõigi vastu, kes teda mingilgi   kombel on ebameeldivalt üllatanud või öelnud mõne nõudliku, autorit häirinud kommentaari. Vähemalt koolipõlve arusaamatused peaksid olema juba ammu unustatud. Lapsed on ju lapsed, kellel siis väikseid riiukesi ja pahandamisi ette ei tulnud, ja kas ta ise oli ikka alati laitmatu? Muidugi on neidki, kelle olemasolu ja kunagist suhtlust parema tooniga kirjeldatakse. Vabandage, et sellise mõtte poetan, ehkki ma ei kahtle autori rõhutatud aususes.
Männi suhtumine tundub olevat kindel ja muutmatu, elu pisiasjad on ta kõik meelde jätnud. Igatahes Felix Moori ammu-ammune järsk ütlemine on kirjanikule igavesti mällu raiutud, ent lugege vahejuhtumist juba ise. See näitab, kui haavatav on Männi hing, sest ka kohtumine Gustav Ernesaksaga on jäänud teda vaevama. Helilooja nimelt ei tundnud teda kui kirjanikku ühel peol ära. Mõistagi kumab Männi tekstide kohal aeg, mis on tema endisi sõpru ja kaaslasi juba Manala teel viinud. See - aeg siis - peegeldub tagasi põhiliselt teisi hinnates. Kirjaniku mõttearendused on suurel määral seotud tema koduaiaga, sealt on ta leidnud tuge, inspiratsiooni ja tarmukust, kui nõnda sobib väljenduda. Aiast kaevab ta mälestusi, sest aed on oma perenaise tegemistega kursis, pealegi pakub ta aastaegade vaheldumisega erinevaid tähelepanekuid. Lisaks näeb Mänd kultuuriinimestest unenägusid (nt. Kalju Kangur, Rein Põder, Mart Helme jt.), ja need on päris põnevad, olgugi, et kuuluvad fantaasiasse. Ent mis see kirjandus muud ongi, kui kujutlus kujutluse järel. Lisaks leiab raamatust mõned faktid autori tööaastatest ajakirjas “Pioneer“, kuid ta on kunagi toimetanud ka „Sädet“ ja „Tähekest“.
Tarmo Teder. Kuuskümmend aastat hiljem. Autor on tõsist tööd teinud ja kahtlemata vaeva näinud, aga 679-leheküljeline lähiajaloo- ja elulooaineline, st. tugevalt dokumentaalne raamat nõuab lugejalt vähemalt nädal-paar aega ja kannatlikku meelt. Erandiks on kindlasti saarlased, sest teos keskendub Saaremaa nõukogude ajajärgule. Kingissepas sündinud ja koolis käinud Mõtuse Jaani lapse- ja nooruspõlvele. Tegevus lõpeb, kui nooruk saab 15, lõpetab põhikooli ja läheb päris pealinna elu avastama. Nii lõpeb esimene köide, seega ilmub järg, mida autor on ka kinnitanud. Vaat et kolmandik mälestussugemetega romaanis osutab Tederi uurimustööle, sest rööbiti Janka-Jaani kujunemisega tutvustab kirjanik toona maailmas toimunud suursündmusi: USA presidendi Kennedy mõrvast Tšehhoslovakkia sündmusteni. Hruštšovi kingalöökidest ÜRO-s esimese kosmonaudi Gagarinini. Sõnaga, kõike, mis toona tähelepanu pälvis. Jah, ka „Üks päev Ivan Denissovitši elus“ ilmumine on ära toodud. Lisaks kohalikust ajakirjandusest leitud andmed ja faktid, mis seonduvad sõjajärgse Saaremaaga. Seega täidab „Kuuskümmend aastat hiljem“ omal moel ka teatmelist funktsiooni. Õnneks on tekst kirjas küllalt ladusas stiilis, nii et ehtsat väsimust siiski peale ei tule. Ent minu jaoks on seda kõike liiga palju, seejuures uudset infot leidub napilt. Võimalik, et vanem rahvaraamatukogu lugejate põlvkond naudib äratundmisrõõmu, keskealistel pole süvenemiseks teadagi aega, noored aga ei pruugi asjast hoolida. Janka enda lugu on mõistagi sisukam.
Sarnase lähenemisega on oma noorusaega kujutanud ka Olavi Ruitlane raamatus„Vee peal“ (2015) ja Olev Remsu „Supilinna poistes“ (2012). Selge, et poisid ja noorukid teevad enamasti sarnaseid asju, pahateod ja käitumismustrid ning -motiivid võivad kattuda: nt. varateismeliste huvi tüdrukute, suitsu ja alkoholi vastu. See on ju paratamatu. Mõtuse Jaani käekäigu tutvustamine algab juba eostamise hetkest, sellega koguni raamat algab ja võib algul karskemat lugejat ehmatada, ent kes on Tederi varasema loominguga tuttav, teab, et teatav robustne naturaalsus või elulähedus kuulub tema kirjutamisviisi juurde. (vt. „Onanistid“)
Pisut sisust. 1958. aastal sündinud Jaan saab algselt nimeks Ivan, nagu oli tema vanaisagi, viimane küll Iivan, aga kaaslaste mõnitav kutsumine venelaseks sunnib eesnime vahetama. Jaani isa, endise kalakaitse inspektori, nüüdse jahindusklubi palgalise juhi, Nikolai (Kollja) Mõtuse eluloos on ehmatavaid kohti, aga eestlaste saatus juba on selline, et vahel juhtud kohta, kuhu tegelikult ei tahaks. Kollja siis NKVD ridadesse: ta on koputaja, küüditaja, aga väga sügavat jälge see tema tuleviku jaoks ei jäta. Peagi juhtub nõnda, et Nikolai satub jõhkra käitumise tõttu ise kohtupinki ja karistuseks trahviroodu. Ka parteiline karjäär lõpeb. Teisalt on Kollja ju fašismiohver, tema isa tapeti.
Ent keskne tegelane on mõistagi Jaan, tema kaudu tutvume poisi sõprade ja koolikaaslastega, 60ndate aastate tegelikkusega mitme kandi pealt. Suurem osa ei pruugi kattuda kirjaniku isikliku käitumisega, kuid sellel paksul teosel paistab olevat külluslik meenutusrakurss. Jah, elatakse kitsalt, Jaani kohta võib aga öelda, et on paha poiss, õpib siiski keskmiselt või isegi paremini, on nutikas ja kartmatu ning tubli sportlane. Malemängu õpetab selgeks isa, nagu kala püüdmisegi. Jaani iseloomustab osavus - vahel võib tema käitumist nimetada kohe ehtsaks näppamiseks - julgus riskida, nt. sõpru kaardimängus pettes. Jaani kõrvale satub hullemaid ja paremaid kaaslasi, õnneks pole isa kerge käega lööma, püüab kõik (kooli)jamad mõistlikumalt lahendada. Kuigi jah, moosipurkide pärast sissetungimine, et tühjad purgid maha müüa, pole selles eas tegelastele „päris“ vargus. Mõne teo puhul võib ju öelda, et ta on poiss, ent siiski, vargus jääb varguseks, samas peitub temas ka teatav õiglustunne. Et õpetajatega kiusu aetakse, on loomulik, paipoisse on vähe. Jaani sportlike saavutuste jada on punktipealt kirjas, millal ja kus kui palju võitis, lõpuks see enam ei pruugi lugejat huvita. Peab end juba nõnda suureks „ässaks“, et keeldub isegi kooli eest võistlemast. Jaanil käivad peast läbi koguni isatapumõtted, siis kooliõhkulaskmise soov, eks need on lihtsalt segaduses nooruki uithetked.
Ühel päeval, 1961. a. suvel, toimub aga nii Jaani kui pere noorema poja ristimine: „Pastor on Tallinnas Usuteaduste Instituudi lõpetanud. Toomkirikus ordineeritud ja arvab mäletavat aastatagust tõrksat Jankat Laurentiuses üheksakandilise ääres, mille kohal hoiti karjuvat titte. Aga nüüd on hoopis teine olukord. „Mis seal´s ikka. Teeme ära! Seda kordi ennegi tehtud. Inimesed on kartlikud, kõik ei julge oma lapsukesi kirikusse tuua ja pisikesed hinged on jälle suures kojas kartlikud.“ „Mina küll tooks, kui pühapäeviti ainult aega leiaks,“ valetab Kollja nii endale kui pastorile. „Pühapäeva peab pühitsema, hinge eest hoolitsema.“ „Jah, seda´nd küll, aga minu kirik on rohkem vee peal ja metsas. Eks sealgi saab oma hinge eest hoolt kantud,“ arvab Kollja ja pastor talle vastu ei vaidle. Mehed tõusevad pingilt, võtavad suuna Leninisse, Kollja astub poest läbi ja väljub pungil põuedega. Poole tunni pärast on taburetile tõstetud pesukauss Mõtuste toas poolenisti kaevuvett täis. Pastori pintsak ripub esikunagis, aga tema kaelas on särgi all väike hõbedane rist ketikese otsas. Laual seisavad telefoni kõrval kaks avamata veinipudelit, kõrval mõned taldrikud tagasihoidliku sakuskaga. Anna on pealtvaatajaks taandunud. Kollja koorib pisikese Tõnu riidest lahti, aga poisile, kes lööb kartma seletamatu väe ees, see ei meeldi. Kohe on pirin lahti, aga Kollja hoiab pillijat kindlal käel, õpetaja kastab riideharja pesukaussi ja piserdab pühitsetud vett kolm korda titele phe, lausudes: „Mina ristin sind Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse!“ Janka on tänu limonaadile ja kommidele juba tõrkumata sakramendi saanud, vaimulikul viisil veega pesemise läbi uuesti sündinud. Aga mällu, nagu ka kirikuannaalidesse, see toiming tallele ei jää ning Janka saab oma ristimise rituaalist tagantjärele teadlikuks alles üle neljakümne aasta hiljem isa surivoodi ääres, kui Kollja sellest poegadele räägib.“
Neid asju, juhtumeid ja ajalugugi on küllaldaselt, mida Janka saab teada alles aastakümnete pärast.
 


 digitaalarhiiv digar