Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud

30. aprillil on raamatukogu SULETUD!







 

LL-104

LÄHETUSLAUSED
Ma ei tea, kas Triin Soomets kirjutab „tõtt“, aga „Loomingust“ (nr. 8, 2017) leian read: „kannatad karjamärssi / kargad kaerajaani / armastades armanit“. Kas te ikka teate, kes on Armani? Karjamärss on muidugi juba ammu võõras sõna ja ega vist kõik noored kaerajaanistki palju tea. See on mõistagi liialdustega lause, aga eks värsid ju eeldavadki seda.
ZA/UM-i väljaandest „ FINAL CUT. Nihilist FM“ leiab sõnavara ja mõtteid, mis minu eas juba külmavärinat tekitavad, ent koostajad on kindlasti vaeva näinud. Ega muud polegi lisada, kui, oh, seda sõnavabadust! Järelsõna autor Tiit Hennoste kirjutab, et nihilist on autoriteedi, moraali, kultuuri, religiooni, valitsuse ja ühiskonnas kehtivate väärtuste ja tavade eitaja. Aga ka elu mõttetuse kuulutaja. Eks me seda teame, aga ega kordamine paha tee. Kogumikus esineb ka mõni juba tuntum nimi, nt. Olavi Ruitlane, Mudlum.
Loone Otsa raamat „Kuulsad ja naljakad eestlased“ pakub kõige kõrval ka paraja portsu lugusid, mis seotud eesti kirjarahvaga.
Veel teatan, et 14. kirjandustuur „Sõnaränd ehk Eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes“ toimub 6. -10. novembrini.

LOETUD RAAMATUD

Juhan Aru. Vihmapiisk nina peal. Sümpaatne nagu esimene kogugi „Rahutu rõõm“ (2015). Enda kohta ütleb autor: „olen moodne kodutu / seinu pole, aknad on pärani /ase üle ilma laiali“. Aru loomingust peegeldub vastu võõrsil viibimise ja üksiolemise tundeid: nt. „elus olla! on vahel nii ilus“, „päev langetab pead ja udu tõuseb“, „külmaks kippuv olemine“. Kuid leidub ka mõtteid kevadest, poeet ju veel noor (sünd. 1986): nt. „väike laps labidaga“. Ent vihmast ja sügisest leiab kõige rohkem ridu: nt. „siis vaibub vihm“, „läbi rõduakna imbub midagi sügisest“, „vihm lõpetas töö, ajas inimesed ära“, „enam ei märkagi kohinat“, „vihm klõbistab aknal“. Aga vihm võib olla ka tore: nt. „ väikesed pääsukesed tipivad murul“, „vihm tipib tantsib“, „vihmapiisk on nina peal“, „jälle naerad“. Suurpärane lugemine neile, kel meelel nukrus, kuid kes hoolivad siiski vihmast! Kuulakem siis aastaajale sobivat teksti: „läbi rõduakna imbub midagi sügisest / tema rõske tervitus / hiline haigutus, kui tuppa hiilib hell päike / vanaema hääl / õrn mälestus nagu viimane rohelus / aina jahedamas vihmas / kui sügisetuul kannab vanad lõhnad / naasen töölaua taha / pidetud mõtted nagu vettinud lehed / arvutused paberil / liidavad möödunud aastaid / kus võõras hallus, võõras valgus, võõrad vihmad / kus hea-olu ja muretus / nagu küsiks, kas igatsen / augustitorme / mis pilluvad puid ja rebivad lahti vanu katuseid / ei luba kõigel minna oma rada / kas tõepoolest igatsen / varasügisel, kui päevad jäävad lühemaks / kui päike ei ärata enam / on terav vaid viivuks, kui särab värsketelt lompidelt“.

Karelus. Betoon Asfalt Plastmass. Raamatu kujundus ja värv hakkavad silma küll, Andres Rõhu töö on huvitav. Ent ilmus ka mustvalge variant. Kogus on 56 teksti, kui ikka õigesti üle lugesin. Luule ise mulle erilist elamust ei pakkunud, ent vastu ka ei hakanud, aga kindlasti leidub neid, kellele sõnum rohkem mõjub. Näiteks noorema keskea künnisel meeslugejad? Karelus kirjutab eeskätt isiklikest muredest ja meeleoludest, nagu luuletekstide autorid enamasti. Valitseb pessimism, nii et üldine tonaalsus pole kuigi särav, pigem masendusse kalduv: „Peegli / tere hommikust / mulle / sa ei saa kunagi nii vanaks / kui välja näed“. Selge see, et betoon, asfalt ja plastmass pole just kõige armsamad materjalid elu jaoks, samas ega neist ka pääsu pole. Karelus igatahes luuletab nii: „Olla parem teisest / kolmandast ja viimasest / kuid leek ikka veel / hõõgub on sihiks mängida / inimeste ees hunti lambanahas / näidata kihvu ja sarvi seljataga / betoon asfalt plastmass“. Peegli kohta, küllap ikka ennast vaadates, kirjutab Karelus veel: „Olen sitapea / kannatamatu / vahelesegav lohakas / kaoseline sisutühi / klantsiv naeratus / rahulik ja ja vaikne / paigalseisev must auk / tähelepanu keskpunktis / tolereeriv hooliv salliv / aus tõene vaba usklik / peegli elu on lihtne“. Malemäng kui mingi märk on ka luules sees: nt. „Kuningatiival valitseb tühjus“, „Malemeistri suurim hirm on nietzsche“. Et autor viimati nimetet filosoofi loeb, kinnitab nt. „Mõnikord olen enda jaoks liiga vana“. Midagi on Karelusel selle eaga vist korrast ära, märksõna kohtab mitmes luuletuses, nagu mõistet vabaduski. Kusagil äraseletamatus internetis märkasin tema nime kõrval nimetust nihilist, aga kogumikus „FINAL CUT“ teda kolmekümne viie autori hulgas kirjas pole. Ega ma täpselt ka ei tea, mitu protsenti peab kõigele vastu olema, et seda tiitlit, nihilist siis, ära teenida. Igatahes jääb mulle kauemaks meelde luuletus „Keha inetus ei rüveta vaimu“: „Keha inetus / ei rüveta vaimu / vaimu kaunidus / ehib keha / lihtne / ei teagi / mis meeleolus / täna ärkan / ja välja lähen / kas näha väärituid / inimesi kel vaja rohkem / või väärikat maailma / mil vaja vähem / mul on mõlemale nii palju anda / kui vaid emb kumb / seda sooviks / pole minu asi segada värisevaid / olendeid toa ja maailma nurgas unistamas / minu asi / on olla tõeline / ja päris“.
(:) esteet Kivisildnik. Kirsiõis 007. Kuigi kirjanik Kivisildnik teatab halastamatu ülbusega „Sirbis“ (22. 09. 2017), et „Raamatukogud ja raamatupoed ei toimi. Need kommertslikud ja meelelahutuslikud urkad on kultuuri hävitanud. Sisevaenlased. Kahjurid. Kaupmehed. mm!“ See viimane lühend, mm siis, on ühtlasi ka „Jumalike ilmutuste“ uue seeria tähis. „Kirsiõis 007“ on sarja esimene üllitis, ülal tutvustatud Kareluse kogu aga teine. Kuna töötan raamatukogus, olen Kivisildniku silmis kirjanduse vaenlane ja kes teab mida veel, ometi püüan võimalusel igat sorti eesti kirjandust, ka tema kirjastus(t)e tooteid tutvustada. Ma tunnistan, et ei mõista alati Kivisildniku ülimalt otsekohest ja sageli hirmutavalt sõnastatud maailmavalu. Kuid tunnistan paratamatust, et tal on õelutsedes mõnikord ka õigus. Samas „(:) puuraiduri raske elu“ ja „(:)juhan liivi lugu“ ajavad südame täis, sest lugejal on samuti õigus pahutseda.
 Luuletused on kirjutatud 2012. aastal,   välja arvatud viimane „(:) loll riik ja   lollid puuembajad“, kus ilutsevad read:   „ja siis  veel / see loll / remmelgas /   söögu sitta“. Eks Kivisildnik kirjutab   nagu loodus andnud, ja loodus on   käskinud  tal olla tõre-rõve ja kõrvetav.   Kui kasutaksin looduse asemel väljendit   Looja, oleks kohe mul endal kuri karjas,   sest meie loomerahvas on valdavalt   sotsialistid ja ateistid. Ka on Kivisildnik   minuga kord juba pahandanud, nii et   Sangla talus luuletatud värsside analüüs   on küllalt ohtlik tegevus. Seega jätan   igale lugejale vabaduse oma lemmik ise   välja otsida. „(:)inimesi on liiga palju“   soovitan siiski vahele jätta, liiga kange   kraadiga tekst, kuigi sisuga paljud ehk   isegi nõustuvad. „(:)turvamees popi ja   puuritantsija huhu“ on päris nauditav,   küll  jantlik, aga sobib ka   kooliprogrammi. Vist? Ma ei taha olla ülekohtune, lugemisväärset leidub päris mitmel leheküljel. Kuna allpool tutvustan Jürgen Rooste värskes luulekogus leiduvat kolme isamaalist laulu, siis tsiteerin ka Kivisildniku samateemalist teksti „(:)luuletus isamaa ilust“: „isamaa / on nagu pidžaama / triibuline / sinu esimesed triibulised / sitatriibuga põhiseadus / isamaa diilerid müüvad / vajadusel ka triibukaupa / isamaa / on nagu pidžaama / isamaa / on soodne võimalus / saada elavalt maetud / viisakasse seltskonda / pidžaamaga muidugi ei lähe / samas keegi ei üllatu / kui sa ööriietuses / teadvuse kaotad / aga mis põhiline / pole midagi lihtsamat / kui lisada triipudele peotäis tähti“.
Rein Põder. Savimäe. Kergesti loetav ning kohati üsna tüüpiline kodumaine perekonnalugu, nagu neid on ikka ilmunud ja ei jää seegi viimaseks. Kes varem enam-vähem kõiki Põdra romaane lugenud, tunneb kirjaniku juba stiili järgi ära. Kevad, küllane loodus, üksindustunne, mõned intellektuaalsed mõtisklused. Natuke ka maist armastust ja romantilist tundlemist, viimast sedapuhku eelkõige peategelase Sveni suhtumises oma abikaasasse. Sisust veel niipalju, et Tallinnas elav tõlkija saab ootamatult pärandiks ema kunagise elukaaslase talu Lõuna-Eestis, üsna riigipiiri lähedal, paistab, et Saatse saapa kandis. Romaan kirjeldab, miks Savimäe vaid kord seal käinud linnamehele jääb ja kes veel võinuks olla potentsiaalsed pärijad. Ent maaliline järv Savimäe külje all on seotud kõheda juhtumiga, mis ootab saladuskatte kergitamist ja on tegelikult romaani alusmõte. Põnevust lisab surnud taluomaniku notari kätte usaldatud portfell, milles kirjad-ülestähendused, kust selgub ühe noore naise saatuslik uppumine või siiski uputamine Saksa ajal ning selle järelkajad perekonnas. Mõistagi on põhjuseks armastuskolmnurk või isegi nelinurk...? Kõike ei saa lugejale ometi ette ära rääkida. Kuid nii mõnigi tegelane peab seetõttu süütundega edasi elama. Toona järvest leitud naine oli taluomaniku Johannes Veinbergi ema. Enne surma kirjutatud kirjas loodab vana mees, et Sven selle juhtumi raamatuks vormib. Seda viimane ka üritab teha. Ajastukohaselt on romaani toodud illegaalsete immigrantide piiriületus, natuke hiljem koguni suurema seltskonna võõramaiste inimeste enesekindel pidutsemine talus. Esimesed põgenikud, rase naine kahe lapsega, on kurdid, ja kuigi vastne taluomanik seda algul ei tea, tunneb mees neile kaasa ega anna peitujaid üles. Seega käitub seadusevastaselt, olgugi et Savimäelt läbi astunud piirivalvur on ohule osutanud. Muidugi juhtub ühe suve jooksul, mil Sven majas viibib, ühtteist veel. Üks tõsisem sekeldus on seotud salapiirituse otsijatega, piiriäärne asi! Ent peagi tulevad kohale Johannese poolõed, kes tahtnuks talust oma osa saada. Lõpp on veidi ootamatu, ent igati mõistetav.
Kuna Sven kavatseb Savimäe vaikuses tõlkida USA kirjaniku ning loodus- ja ökofilosoofi Henry David Thoreau esseistlikke mõtisklusi, siis leiab romaanist ka mõned sobivad vastavasisulised interpretatsioonid, samuti vihjeid „Iliasele“. Loodetavasti tekitab järgmine katke raamatu vastu huvi: „Ja kusagilt, võib-olla ülikooliaegadest tõusis korraga meelde lause, mis ei saanud pärineda mujalt kui Homeroselt: „Ärge usaldage danaoslaste kingitusi.“ Mille kohta see õieti seal „Iliases“ käis? Õigus, tolle hiiglasliku puuhobuse kohta. Ja lausus selle vististi Laokoon, keda selle eest hiljem rängalt karistati. Kuid siin oli tegu hoopis teiselaadilise kingitusega. Ja Johannes ei saanud küll midagi halba mulle soovida. Mul oli ikka meeles tema suhtumine minusse, see oli alati olnud hästi südamlik. Võimalik, et talle meeldisid mu huvid. Juba tollal tegelesin ma väikselt-vaikselt Ameerika kirjanduse ja tõlkimisega. Aga ilmselt oli kõige taga tema kiindumus mu emasse... Kuid... miks mulle meenus too lause? Kas minule langenud pärandus ei too ometi kaasa mingit suuremat konflikti esmajoones ta õdedega, keda ma sealt juubeliõhtult seitse aastat tagasi mäletasin? Üks asi veel. Pärast ema surma oli mu side Johannesega peaaegu katkenud. Vaid mõned tähtpäevakaardid ja paar telefonihelinat. Korra olime siiski ka linna peal kohtunud. Tema ettepanekul. Ent kummagi jaoks oli see kohtumine mõjunud kui ununenud valu meeldetuletus.Sellepärast mõtlesin ma lahkuminekul – mäletan seda nii selgesti -, et parem, kui seda kohtumist poleks üldse olnudki. Nii et tegelikult olin ma just notarilt teada saanud Johannese lahkumisest siit ilmast, aga isegi temalt mitte seda täpset kuupäeva. Sel kevadel oleks ta saanud kaheksakümne kaheseks, aga seda kuupäeva ta vist ära oodata ei jõudnudki... /---/ Mul polnud ju absoluutselt mingit suhet selle taluga, välja arvatud too juubelikülastus. Ometi olin nüüd selle pärija. Jah, ma sain aru, et selleks lüliks oli mu kadunud ema. Aga Johannesel, nagu oli öelnud notargi, oli ju lähemaid sugulasi. Mida need olid lootnud ja mida nad nüüd minust arvavad? Kuidas nendega kohtudes käituma peaksin? Ma ei teadnud, ma ei teadnud...“. Rahvaraamatukogu lugejad oskavad seda raamatut kindlasti hinnata.

Mikk Pärnits. Nemad ehivad sind. Kena ilmega väikene luuleraamat sisaldab   üsna lühikesi tekste, milles pöördutakse   looduse ja iseenda poole. Mõni vaid   üherealine: „taevas tuleb sisse, põrgu   läheb välja“, „vari, vari, oota ööd“.   Paistab, et autor otsib oma tunnetele   seltsilist! Ometigi on need vähesed   värsid jaotatud nelja rühma: „Vahi   nüid“,  „Mis  siis kui ainult me varjud on   tõesed“,  „Kõik kus suga olen“, „Nemad   ehivad sind“. Viimases jaos on vaid üks   luuletus: „nemad ehivad sind   kulinatega, eredate lintidega /   kummaradavad sinu oksi, kallistavad   tüve / riputavad külge  kingitusi, teevad   sinust pildikesi / nende  iha kaalu all   nad lõpuks sinu murravad /  ja sinu   ümber ümmardades juured laiaks   tammuvad /  vahel vaid et orav   jookseks,  võtaks kingiks  kaasa tõru /   või et homme  vihm su kataks,  kangas   märg ning võlu / see kõik, mis tahad / see kõik, see kõik“.
Jürgen Rooste. Onerva ja Leino igavene armastus läbi seinasisaliku läbi poolkodutu kassi silma.
On alles pealkiri, kes seda jõuab täpselt meeles hoida, ent luuleraamatus leidub mõndagi valulist, pahutsevat, natuke ka tühja-tähja. Mingit sisemist muutust Rooste loomingus pole toimunud, autori tunneks nime mainimatagi ära. Jürgeni ellu kuulub nüüd kallim Sveta, kas see on igavene armastus? Leinoga võib Jürgenit mõnes mõttes võrrelda küll, liiga palju ande pillamist, liiga palju..., pole minu asi öelda, mida. Loen, et see on tema „my way“ („kui palju kordi olen ma teind valesti“). Jürgeni enda võrdlus soome klassikutega kõlab nõnda: „ma olen nagu... mõlemad / Onerva ja Leino / nagu süütalaps ja patune / ja patt ja pätt ja ingel / korraga („Onerva ja Leino“). Pealkirjas antud nimed leiab ka tekstist „saatan sigib“. 
Seekord poeet oma lastest ei kirjuta, küllap need on juba suureks kasvanud. Jürgeni maailmavaade on varjamatult vasakpoolne, meel murelik, nagu enamasti. Sisalikke ja kasse leidub paras mõõt: „selle linna kassihulgad on varjund / vanades keldrites / ajalooliseid kortereid jagub neile / igas mahus ja hinnaklassis: on rooma-aegseid / käike ja müüriavasid on viimaste / aastasadade hüljatud veinikeldreid /---/ igatahes – kassid saavad valida / endale ajalugu ja olemist / sisalikega koopajagamist inimesega / koopajagamiseni (sisalikud tikuvad ikka ühes) – õues langeb lagedat vett / nagu õhku tekkind kosest...“ („ühelpool koriseb kohvikann“). Nimetan veel paar sarnast luuletust: „kassid on linnade kunnid“, „viisime kolmele kassipojale vorsti“. Kuigi raamat algab kolme n.-ö. isamaalise tekstiga, siis suurem osa luuletustest on seotud ikkagi Mazzano elamustega, nagu eeltsiteeritus märgata. Teame ammu, et kirjanikud, kes Itaalia päikest ja kohaliku pansioni õhustikku nautinud, peavad ka kohustuslikus korras sealsetest muljetest kirjutama.
Ent Rooste tundub olevat kuidagi kärsitu oma mõtetes: nt. „kunstnik tegutseb“, “Eksortsismhedonism“, siis korraga kukub aga toidust kirjutama, teadagi, viibib ju Lõuna-Euroopas! Muidugi pole ta rahul Eestiga, kes siis on? Kirjanikud kindlasti mitte, muidu napiks neil ju lugejaid, kes nõuavad sageli just ägedaid sõnu. Praegune aeg esitab pidevalt tellimusi, ole vaid valmis ütlema ja põrpima, s.t. tähelepanu äratavalt mõjuma. Ometi tundub ta ka muretsevat, eks pehme sarkasm kulub ära, see võib vahel rohkemgi öelda, kui vingem torkamine: „te lollakad arvasite, et pärisorjus lõpeb / papa jannseni ja ta toreda liidi-tütrekesega / võta näpust: alles siis päriselt orjus algaski / teid mõisteti rassima ja rügama eestlastena / prassima ja pügama sel tillukesel soisel maanukal / mille pääle moskoviidid alati hammast on ihund / viletsa pajuki pooliku kõhutäie kahtlase kauba pääle / mõisteti teid eestlasteks-orjapoegadeks läbi oma keele / oleks õppind viletsasti mõnegi keele ära saand poolsakslaseks / poolvenelasekski – ai kui uhke kui poolinglaseks aga isegi poolsoomlane on parem olla – aga ei – oli vaja / teha rahvas siis sellele rahvale oma vabadus ja riik ja / kruttida talle külge uue aja eesti keel mäendset / keegi päriselt kunagi kuskil kõneld pole / noh – olge nüüd tänulikud ja rabage naba paigast /selle eesti keele eest – sest midagi muud teil ju / ka hinge taga poleks...“ („te lollakad arvasite...“).
Mingil põhjusel, oletame et teatavast edevusest, mis pole alati sugugi taunitav, kirjutab Jürgen oma luule kohta: „mu luuletused on lihtsalt ilus voolav keel / nagu südaöine okseoja nagu iiveldamiseni kuuldud / ballaad mille järgi itaalia plikad teeäärses tantsusaalis / iga päev sama kava harjutavad...“ („mu luuletused on...“). Olgu epateerimisega kuidas on, aga kolm isamaalist laulu, ei teagi, kas võrrelda C. R. Jakobsoni kolme isamaalise kõnega, on igatahes ehtjürgenlikult sõnastatud, aga oodanuks sügavamat vaadet. Esimene kolmest kannab pealkirja „Ema keelele (teadagi mida)“ on parafraseering K. J. Perersoni „Lauljast“ ning algab nii: „ ai kuis spermaatilise jõe ülevast mühinast / tõusnud on laulja hääl – kõik see valge ja vahutav / rahutu-armas – ikka huikamas meeste ja naiste järele...“. Teine, „Laulelus (vaikivatele meeshäältele, kandleta)“, ei vaja selgitamist: „tänased Vanemuisedki veel lähevad / vahete-vahel lööma / murumaale või külapoejuurde / lähemasse kõrtsi või korterilabrakale...“. Kolmas isamaale pühendatud tekst, „Laul ilusast ja kasulikust ja haruldasest“, tõi endalegi ootamatult meelde August Alle luuletuse „Laul olevikust“ (Looming, 1924, nr. 7), mille kirjanik lisas hiljem neljanda peatükina pihtimuspoeemile „Laul kleidist helesinisest ja roosast seelikust“ (1925). Loomulikult mitte sisu mõttes , Jürgen pahandab nendega, kes ei hooli piisavalt Põhja-Aafrikast tulnud poistest ega loe eesti luulet, vaid üldisema tonaalsuse tõttu, mis sestsinatsest luuletusest, tegelikult tervest luulekogust vastu kostub. Rooste raamatu(te)s leidub ju samuti alati paras ports kurtmist aja ülekohtu ja mõistmatuse vastu nagu Allel. Tsiteerin viimast: „Rist kõigile on raske antud kanda /---/ kas kuningas või äriinimene, / või töömees, luuletaja-tuuletaja, / kes elust ajab läbi nälja nelja – / üks tühi töö ja meelekibedus...“. Sobiv sõna nende võrdlemisel on sotsiaalselt ägedad poeedid. Teisalt, aga millest muust siis ikka luuletada, kõik ei suuda igavesti armastusest pajatada. (Lisan veel, et Alle kasutab naljakal kombel ses luuletuses sõna ürgsisalik.)
Jah, tõusiklikkus on tõusnud taas põlu alla, nagu Allel. Sotsialistlik hüüd on täna moes, rahvuslus ilkumisväärne.
Pikema näitena toon lühikatke Jürgeni pikemast loost „Ood harmooniale (näide 21. sajandi kõrgpoeesiast)“: „mõtlen: ma olen nii kaua old egoist ei ole / osand end ära kinkida / ju ma õppisin end selle ajaga vihkama / sain oma rahvaga seekaudu lähemaks / sest eks vihkagi me iseend / eks vihka teisi eestlasi / eriti vihkame me luuletajaid / ja naisi ja pedesid ja tsurkasid / aga eriti luuletajaid / mina ka – ka te alandlik Brutus / lõpuks – pääle kõiki laulupidusid ja noid / teisi – ilma lauluta – pidusid / leiangi ma totaalse harmoonia / hakkan end armastama ja sina saad mind / siis jälle armastada...“. Küsin lugejana, kas taoline natuke pealiskaudsusesse langev maailmavaateline sorkimine on igal sammul vajalik? Kuid Jürgen armastab sorida meie arusaamades ja tõdedes. Kas nad alati poeedi omadega tõeliselt kokku sobituvad, ei tea, vt. „Puutini rong“ Aga jah, kordan üle, Mazzanole on pühendatud päris palju ridu. Neis avaldab autor mõtteid söögist, eriti juustust, mehelikkusest, vanast soomlasest, kellega seal kohtuvad, ajast, ja siis mitu-mitu korda sisalikest ja kassidest, keskaegsest linnast, missast, pühalikust protsessioonist jpm.
Käes lagunema kippuva raamatu sisekaanel on autori foto, esimese ehmatusega pidasin seda Lenini näoks! Nõnda hästi tehtud, mis muud siin öelda on. Küllap teadlikult, minusuguseid provotseerides.
Triin Soomets. Targa ja rumala jutud. Väike kogumik sisaldab neliteist lühikest(mõistu-) juttu, mis kõik algavad küsisõnaga kuidas. Õpetlik iva paistab lugudest vastu küll, kuid midagi erilist neist vastu siiski ei kaja. Mulle meeldis näiteks „Kuidas vihmauss tahtis lennata“. Vihmauss läheb targa juurde, koguni kolm korda, nagu ette nähtud. Kõigepealt soovib saada mürgiseks maoks ja sisiseda, aga muudatus ei tulnud nii ruttu. Pärast teist õpetust sai temast kapsausside kuningas, aga oh häda, neist tulid hoopis liblikad, kes lendasid minema. Viimasel korral tahab vihmauss juba ise lennata, et oma alamatele järele minna. Uus tarkpea õpetab: „Rooma täiskuu ajal nelja tee ristile ja vingerda seal“. Öeldud-tehtud! Ent hiireviu märkas vingerdajat ning haaras ta noka vahele. Jäneseisa, kes oma poegadele juttu ette loeb, lõpetab sõnadega: „Nii juhtub nendega, kes tahavad saada selleks, kes nad tegelikult ei ole. Olgu see teile õpetuseks!“ Loost „Kuidas poiss kummituselt allkirja küsis“ jäi mulle silma, et esimesel leheküljel on poiss viieaastane, järgmisel aga kolmene. Siis nimetan veel „Kuidas karu ahvile helistas“, selles uurib karu ahvi käest, kuidas inimeseks saada. Narr lugu, mis muud öelda! „Kuidas leida armastust“ on väga tõsine jutt. Kui vanemad pidevalt lapsi löövad ja räägivad juurde, et see tuleb armastusest, siis võivad need suurematena arvata, et löömine tähendabki armastust. „Kuidas aeg otsa sai“ on inimlik arutlus meile antud aja üle. Katke valisin pealkirja alt „Kuidas eesti keel rääkima hakkas“: „Viimaks vaatas keel üle maa, millel elavad inimesed kunagi teda rääkisid. Keel nägi põldusid ja linnu, künkaid ja jõgesid, rohelisi puid ja kollaseid varsakapju kraavikaldal, sest oli kevad. Ja keel tahtis nii väga iseennast veel kord selle maa kohal kuulda, et võttis end kõvasti kokku, pingutas, pingutas – ja tõi kuuldavale madala kumina, mis kõlas natuke nagu hundi ulg, natuke nagu imiku ümin ja pisut nagu nõrk, nõrk kutse. Keel kuulatas iseennast, kogus veel jõudu ja pani selle siis järgmisse hüüdu, mis kõlas natuke nagu torupill ja natuke nagu udupasun. Keel tõmbas rõõmsalt hinge ja lasi siis valla kogu oma jõu – kõmises, kolises, helises, halises, vingus, vilises, vulises, sulises, kilises, kriuksus, viuksus, siutsus, niutsus, viiksus, piiksus ja siitsus, sihises ja sahises, kohises ja kõhises, nagises, niitsus, laksus ja lõksus, plaksus ja paukus, kuikas ja kaikus ja helas ja kõlas üle maa ja inimesed vaatasid imestunult üksteisele otsa, enda ümber, üles ja alla, otsides hääle allikat. Keel aga ei jäänudki enam vakka, vaid sai omaenda häälest üksnes indu ja hakkamist juurde, keelitas ja meelitas, kutsus, kudistas ja kõdistas kuulajate kõrvu, kiljus ja hõikas, huikas ja luikas. Inimesed jätsid oma tegemised sinnapaika ja jooksid ringiratast, üle põldude ja läbi linnade, küngastest üles ja alla ning jõgede kaldaid mööda, roheliste puude all ja varsakapjade vahel, et leida allikat.“ Kuna keel inimeste südant puudutas, jäi see nende juurde igaveseks ajaks, nagu me kõik teame. NB! Taolist verbide kasutamist leiab ka Soometsa luules.
Jaan Undusk. Eesti kirjanike ilmavaatest. Muidugi ei pööra ma raamatule tähelepanu selleks, et asuksite seda usinasti lugema. Külm ja vihmane suvi lihtsalt pakkus võimaluse kulutada osa puhkusest enese harimiseks, sest olen väljaannet parajate vaheaegadega juba aasta otsa uurinud. Akadeemik Unduski kirjanduslik haare on tohutu, ei teagi kuidas teda tituleerida -, on ta ennekõike kirjandusteadlane või kirjanik? Selge, et mõlemat, aga kumb siiski sisuldasa esimesena? Iga (eesti) kirjandusest sügavamalt huvitanu on kahtlemata suuremat osa kogumikus avaldatud tekstidest varem perioodikast lugenud, ent nüüd võin südamerahuga öelda, et tutvusin väikerahva kirjandusteaduse kõrgkultuuriga. Undusk on raamatu tagakaane siseküljel kirjutanud: „Maailmavaateta kirjanik ei paku mulle lugejana ilmselt elulist huvi, kui ma ka tema teksti mõnikord suure naudinguga võin lugeda. See ülim, mida ma kirjandusest otsin, on eksistentsi esiletulek – isik, kes kehtestab taas kord maailma. Kui ma selle isiku teosest leian, siis ma usun, et kirjanikul on olemas maailmavaade, või vähemasti maailmavaadet.“ Juba kasutatud väljendi väikerahva kõrgkultuur kohta ütleb akadeemik järgmist: „Me saame väikerahvana oma kõrgkultuuri jätkata üksnes kui eksistentsialistid, kui loomingulised absurdistid. Loogiliselt võttes peaksime sooritama rahvusliku enesetapu. On alati olnud neid, kes seda soovitavadki, suuri loogikuid, saksastajaid, venestajaid, inglistajaid. Meie tähtsus maailmas seisneb selles, et nurjaminekut ette aimates teeme näo, nagu poleks mingit nurjaminekut karta.“ Selle mõtte võiksime kõik kõrva taha panna ja vajalikul momendil välja otsida - siis, kui meile meelde tuletatakse, et meie rahvuskultuurilised tegemised on tühised. Keskne teema, millel Undusk peatub, ongi ühe või teise vaimse persooni mentaliteedi avamine, mis on määranud nende positsiooni ja osa kultuuri- või kirjandusloos. Nii saan mina asjast aru. Käsitlused algavad üsna oodatult Läti Henrikuga ja lõpevad Mati Undiga. Päris viimane tekst kannab aga pealkirja „Ideetud eestlased“ ja vaatleb eesti sõjakirjandust ning rahva suhtumist sõjasse: „Eestlase kõige meeldivam, kõige oodatum tunne sõja suhtes on ükskõiksus.“ Seda arutelu tasuks uurida! Aga eelnimetatute vahele jäänud tuntud isikute käsitlused loetlen samuti üles, äkki tekitavad huvi: Kristian Jaak Peterson, Friedrich Robert Faehlmann, Friedrich Reinhold Kreutzwald, Carlieb Helwig Merkel, Carl Robert Jakobson, Jakob Hurt, Lydia Koidula, Ado Grenzstein, Friedebert Tuglas, Johannes Aavik, Oskar Luts, Anton Hansen Tammsaare, Ants Oras, Ivar Ivask, Juhan Smuul, Karl Ristikivi, Jaan Kross, Ilmar Jaks, Ülo Tuulik, Hando Runnel. Loomulikult tahan nimetada ka mõned kirjutised, mis mind eriti köitsid, kuigi kõik olid hariv-huvitavad, ent ma ei jõua siinkohal ometi 807 lehekülge tihket teavet kommenteerida. Niisiis „Eesti Pindaros“ (Petersonist) kui põhjalikkuse näide; „Rüütel, humanist ja eksistentsialist“ (Ristikivist), selle teksti loen ehk kunagi veel kolmandat-neljandat korda üle. „Tuulik ehk unistus tapvast reaalsusest“ analüüsib dokumentaallugu „Sõja jalus“ sedavõrd huvitavalt, et kui pole raamatut lugenud, saab ikkagi kõik selgeks. Ma teadagi olen, aga miski sunnib vahel kujunenud arusaamu muutma. „Kolm võimalust kirjutada eestlaste ajalugu“ (Merkel, Jakobson, Hurt) oli mul kunagi pooleli jäänud, nüüd siis jõudsin lõpuni. „Eksistentsiaalne Kreutzwald“ äratab tähelepanu kas või järgmise lause pärast, kui soovite: „Kreutzwaldi puhul on otse hämmastav, kuidas see peaaegu täiusliku melanhoolse eelsoodumusega isik, tõeline mustast sapist läbiimbunud ihu ja hing, sünnipärane luuser, suudab sellest omamoodi ju näruselt pudisest rahvaluulelisest ainesest, mis tal kasutada oli, sellistel pessimistlikel eeldustel välja võluda säärase kuratlikult suurejoonelise kompositsiooni, nagu seda „Kalevipoeg“ ju lõppeks ikkagi on – kui vaid vähegi aega võtta, et temasse süveneda (aga see nõuab tõesti aega ja pühendumist, sest „Kalevipoeg“ on komplitseeritud tekst).“ Kirjutises “Stalinismi müstilised ja maagilised märgid“ arutleb Undusk Smuuli „Poeem Stalinile“ üle, see on lihtsalt kirjandusajalugu, millele tuleb 21. sajandi esimesel veerandil kindlasti mõelda. Kuidas ja miks niisugused teosed sünnivad. Jaan Unduski artiklid on haaravalt, kohati lausa põnevalt kirjutatud, leidke sealt endalegi midagi sobivat saabuvate talveõhtute täitmiseks!
 


 digitaalarhiiv digar