Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20, L 12-19
Raamatuid saab tagastada Endla tn 3 E-P 7-22






 

Tee iseseisvusele: 1917 – poliitilise organiseerumise aasta

 

1917. aastat võib iseloomustada kui igakülgse sotsiaalse organiseerumise ja aktiivsuse aastat.

Veebruarirevolutsiooni järel vallandus Venemaal poliitiline võitlus. Suured ja tormilised protsessid avaldusid ka Eestis. Lühikese aja jooksul asutati terve hulk  poliitilisi erakondi.

 Ühelt poolt oli Eesti ülevenemaaliste parteide tegevusareaaliks, kuid võrreldes Venemaaga oli Eesti ja üldse Baltimaade eripäraks mittesotsialistlike agraarparteide asutamine ning nende tugevnemine, samuti märkimisväärsete keskkihtide esiletõus. Lähtepunktiks rahvuslike erakondade loomisele ja ühiskonna demokraatlikule organiseerumisele oli autonoomia idee.

Suve hakul tuli Toompeal kokku valitud Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu.

Toimusid Rahvakongress ja Rahvuskongress. Tähtsaimaks poliitiliseks kampaaniaks suvel kujunesid linnaomavalitsuste valimised. Maal teravnes olukord seoses uute vallaomavalitsuste valimistega. Sügisel süvenes ideoloogiline võitlus seoses Asutava Kogu valimiskampaaniaga.

Eesti üritas eralduda kodusõtta suunduvast Venemaast, olla autonoomne, seejärel aga täiesti iseseisev riik.

 Käesolev  väljapanek annab ülevaate suurematest ja olulisematest 1917. aastal tegutsenud erakondadest. Väljapanek on koostatud Mati Grafi raamatute „Parteid Eesti Vabariigis 1918-1934“ ja „Eesti rahvusriik“ põhjal.

Näitus on humanitaarsaalis avatud 8. juunist kuni 20. detsembrini 2017.

 

 

 

Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei

Soome innustaval eeskujul aktiviseerusid Eesti sotsialistid. 31. mail otsustas enamik neist ühineda Eesti Sotsiaaldemokraatlikuks Ühenduseks. 12. juunil 1917 otsustasid ühenduslased hakata välja andma oma ajalehte. 3. augustil hakkasiki ilmuma suur päevaleht „Sotsiaaldemokraat“. (Vt Mihkel Martna artikkel „Sotsiaalne revolutsioon“, mis  ilmus läbi mitme numbri).

 8. - 10. oktoobrini peeti Tallinnas Eesti Sotsiaaldemokraatliku Ühenduse kongress. Kongressi üheks ülesandeks oli Eesti Sotsiaaldemokraatliku Ühenduse vormistamine parteiks. Võeti vastu programm ja Eesti Sotsiaaldemokraatlik Ühendus nimetati  Eesti Sotsiaaldemokraatlikuks Tööliste Parteiks. Kongressi järel sai ESDTP põhitegevuseks Ülevenemaalise Asutava Kogu valimisteks valmistumine.

 

 

Eestimaa Talurahva Liit

Põhja-Eesti olud erinesid Lõuna-Eesti omadest, mistõttu talurahva poliitiline organiseerumine käis Põhja-Eestis teistsuguseid radu. Oluline oli Petrogradi lähedus, kus valmistuti ülevenemaaliseks talupoegade saadikute kongressiks (4. - 28. mai 1917). Otsustati osaleda suure ülevenemaalise talurahva liidu loomisel.

 22. aprillil Tallinnas peetud kohtumisel otsustati asutada üleriigilise liidu Eestimaa osakond.

2. mail 1917 avaldati Eestimaa Talurahva Liidu põhikiri. Eestimaa Talurahva Liidu seisukohad agraarküsimustes olid sarnased Eesti Maarahva Liidu omadega. Programmilisi nõudmisi pakkus liidule II Riigiduuma saadik Tõnis Jürine, sealjuures sõna-sõnalt sama, mida oli sisaldanud II Riigiduumale esitatud agraarprojekt „Eestimaa kubermangu maakorralduse põhialused“.

 

Eesti Tööerakond 

Eesti Tööerakond sündis mitme ideelise voolu mõjul, peamiselt Eesti Vabariiklaste Liidu ja Eesti Radikaalsotsialistliku Partei baasil. 12. märtsil 1917 moodustati Petrogradis Eesti Vabariiklaste Liit. 

Eesti Radikaalsotsialistliku Partei asutamiskongress peeti Tallinnas 23. aprillil 1917.

Kongress, kus Eesti Radikaalsotsialistlikust Parteis sai Eesti Tööerakond, toimus 30. septembrist 2. oktoobrini 1917. Partei keskkomiteesse valiti Jüri Vilms (esimees), Juhan Kukk, Juljus Seljamaa, Eduard Laaman, Lui Olesk jt. Oma ideid levitasid radikaalid peamiselt „Päevalehes“.

 

 

Eesti Maarahva Liit 

1917. aasta aprilli lõpul hakkasid poliitiliselt aktiviseeruma Lõuna-Eesti taluperemehed. Nad olid mures klassivõitluse teravnemise pärast maal ning ei olnud rahul Eesti Demokraatliku Erakonna agraarprogrammi mõne osaga. Eestvedajaiks olid Põhja-Liivimaa Põllutöö Keskseltsi aktivistid Jaan Hünerson, Johan Kalm, August Jürmann jt.

 15. mail avaldas Postimees Eesti Maarahva Liidu poliitilise eeskava põhijooned, milles suuremat tähelepanu oli pööratud agraarküsimustele. 5. - 6. novembrini toimus Tartus partei ülemaaline kongress.

 

 

Sotsialistide-Revolutsionääride ehk esseeride partei 

Suurimaks ja mõjukamaks parteiks Venemaal, sh ka Eestis pärast Veebruarirevolutsiooni, kujunes esseeride partei. Tallinnas peeti esimene suurem esseeride koosolek 28. märtsil 1917. 

Esseeride juhtkond pööras Tallinnale kui Balti laevastiku ühele suuremale baasile tõsist tähelepanu. Tallinnas käisid tuntud esseerid ja partei liidrid, sh näiteks A. Kerenski.

13. augustil kutsuti Tallinnas kokku partei Eestimaa konverents, mis küll esindatuse tõttu kuulutati Tallinna linnaorganisatsiooni konverentsiks. Konverents alustas tööd 15. augustil.

Teine suurem esseeride kongress toimus Tartus 17. -20. septembrini 1917. Keskseks küsimuseks sai Eesti esseeride partei asutamine. Kongressil asutatigi Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei. Valitud keskkomitee koosseisu kuulusid Hans Kruus, Gustav Suits, Jaan Kärner, Hugo Raudsepp, Villem Ernits jt.

 

 

 

 

 

Eesti Demokraatlik Erakond 

Eesti Demokraatlik Erakond kujunes Eesti Edumeelse Rahvaerakonna baasil. Määrav osa seltskonna korraldamisel ja kooshoidmisel oli „Postimehel“. Partei programmi ja organisatsiooniliste aluste väljatöötamiseks moodustatud komiteesse kuulusid Jaan Tõnisson, Peeter Põld, Karl-Eduard Sööt jt. Eesti Demokraatliku Erakonna asutamiskoosolek toimus 30. aprillil 1917. 1. mail avaldas „Postimees“ Eesti Demokraatliku Erakonna põhjusmõtted.

Suurt tähelepanu pööras Jaan Tõnissoni partei rahvuskultuuri küsimustele.

 

 

Bolševikud 

Sotsialistide leeri vasakäärmuslik bolševike tiib kasvatas 1917. aasta kevadel kiiresti oma poolehoidjate ridu. Seda soodustasid mitmed objektiivsed asjaolud, nagu rahva viletsuse kasv sõja tagajärjel, valitsuse ebajärjekindlus, vene demokraatia nõrkus jne. 

VSD (b)P propageeris proletaarset internatsionalismi. Partei ridadesse astusid eelkõige nii linna- kui külaproletariaadi esindajad. Haritlastesse suhtusid bolševikud tõrjuvalt, kuid ilma haritlasteta polnud ka bolševikel võimalik läbi ajada. Leninlastega olid juba varem liitunud mitmed kõrgharidusega eestlased – Jaan Anvelt, Hans Pöögelmann, Viktor Kingissepp jt.

18. märtsil 1917 hakkas ilmuma Eesti bolševike häälekandja „Kiir“. 16. - 17. aprillini 1917 toimus Tallinnas Eesti bolševike organisatsioonide I konverents. Olemasolevad parteiorganisatsioonid otsustati ühendada Põhja-Balti (Eestimaa) organisatsiooniks, mille eesotsas oleks VSD(b)P Põhja-Balti Komitee.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 


RRi näitused digitaalarhiiv digar