Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud







 

LL-93

LÄHETUSLAUSED

Ikka Tammsaarelt, aastast 1925: „Aga üks on kindel: kui meie oma oludes midagi tõesti omapärast mõtleme luua, mis pole nipe-näpe lähemalt või kaugemalt ilmaturult, siis ootab meid raske ja kestev töö, mis nõuab sitket ja püsivat jõudu vaimlisel alal: midagi selletaolist, nagu on olnud nii mõnelgi meie mehel kehaliselt. Ja tõekspidet omas asjas, veendumust, otse pöörast, peaaegu naeruväärist usku vajame kõigele lisaks või alustingimuseks.“ Jah, usku ja jõudu vajab iga inimene oma ametis, ja küllap vaimlisel alal eriti. Ka tänapäeval! Ka raamatukogudes!
Minu muljed kirjandusfestivalist HEADREAD on mõnusalt arendavad. Lihtsustatult lausudes – vaatasin eri maade kirjanike kehakeelt, nagu praegu moes, ja kuulasin, mida neil mulle siis öelda on. Mõistagi paelub üks esineja natuke rohkem kui teine, aga kõigil oli lausekesi, mis jäävad alatiseks mällu tallele. Tänavu rõhutati, et peakülalist pole, kõik on võrdselt olulised, nii külalised kui ka oma rahvas. Ja nagu olen kaheksa aastat juba imestanud, teen seda nüüdki, teatades, et kuulajate hulgas leidus vähe kirjarahvast, põhiliselt need, kes üritusega seotud. Kuigi ma ulmet ega krimiraamatuid tavaliselt ei loe, huvitavad mind autorid-persoonid, kes seda viljelevad. Nii viibisingi mitmel juhul kirjandusmaailmas, mis mulle võõravõitu, ent põnev siiski.
Mõnest esinejast lisan paar täpsustavat rida.Veerand sajandit Veneetsias (praegu Šveitsis) elanud ameeriklanna Donna Leoni esinemisoskus, tema elukäik (aastad Lähis-Idas) ja tegevus (muusika) on ütlemata ilmekad. Muide, ta ei lubanud oma teoseid itaalia keelde tõlkida, et säilitada elukohariigis anonüümsus. Kindlasti võtan soome kirjaniku Katja Kettu loomingu ette, kuigi väliskirjanduse jaoks napib aega, sest faktid, mida ta rääkis oma viimase romaani „Ööliblika“ kohta, on intrigeerivad. Raamatu kirjutamiseks käis ta Marimaal ja elas aastakese Moskvas. Sofi Oksanenile jätkub muidugi alati kuulajaid, kohal oli ka soomekeelset publikut. Äsja ilmunud „Norma“ pole küll seotud meie ajalooga, aga tutvustuse põhjal sisulist münti peaks jätkuma. Ta lubas Eestiga seotud teemadel edaspidi jätkata. Inglise kirjanik Andrew Norman Wilson rääkis kuninganna Victoriast ootamatuid seiku. Polnud ta sugugi nii konservatiivne, kui tavatsetakse kirjutada. Noore norra antropoloogi ja kirjaniku Erika Fatlandi kirjeldused rännakutest Beslani ja endistesse nõukogude Kesk-Aasia riikidesse ületasid kõik ootused. Mida kõike ta on näinud ja kogenud! Hiljuti ilmus tema reisikiri „Sovjetistan“ ka eesti keeles. Kodumaised autorid, vähemalt need, keda mina kuulasin, suuri üllatusi ei pakkunud. Kuna mitu telekaamerat pidevalt töötas, siis küllap saab mõndagi hiljem ühelt või teiselt kanalilt vaadata. Üks märksõnu, millele mitmel korral viidati, on mure kultuuride kokkupõrke pärast tänases maailmas. Lahendusi loomulikult ei teatud ega pakutud. Ja mõistagi paelub kirjanikke Histooria jõe kohin kui ammendamatu belletristika allikas.

LOETUD RAAMATUD

Kai Aareleid. Linnade põletamine. Sõjajärgsete aastate vaevast ja hingelisest valust on kirjutatud palju romaane, ja küllap ilmub neid veel, sest rahva teadvusse salvestatud materjali käsitlemist alustavad juba uued põlvkonnad. Kuigi ühiskond suunab mõnikord me pilku vaid tuleviku poole, ei tohi vanemate ja vanavanemate üleelatut unustada.
Mäletame hästi näiteks Viivi Luige romaani „Seitsmes rahukevad“, Leelo Tungla „Seltsimees last“, teoseid, kus aega ja ruumi ja inimesi jälgivad ning hindavad terased lapsesilmad. Keerulisemateks raamatuteks peetakse paraku Ene Mihkelsoni psühholoogiliste süvaarutlustega teoseid „Ahasveeruse uni“ ja „Katku haud“. Neid raamatuid tavatsetakse nimetada mälukirjanduseks. Nende hulka sobib hästi ka Aareleidi teos.
„Linnade põletamise“ tegevus toimub Tartus. Peategelaseks samuti tüdrukuke, kelle vanemate saatuse määras Teine maailmasõda. Tiina on varatark laps, kes sündis esimesel rahuaastal. Minu meelest on aga romaani huvitavamaks tegelaseks lapse isa Peeter, kelle elukäiku ja käitumist on sootuks raskem hinnata. Nimelt on mees mängur, sellele teele astunud juba enne okupatsiooni ja sõda. Kaardipõrgus võib küll palju võita, kuid ka kõik kaotada. Kui algul mees rikastus, siis pärastised kaotused viisid ta enesetapuni. Ehkki järgnev tsitaat aitab mõnevõrra Peetri tegevust selgitada, eeldab täpsemate järelduste tegemine raamatu lugemist. Autor ise küll otseselt välja ei ütle, kuid annab siiski mõista, et niisugune kirg võib olla iseloomus sünniga kaasas: „Mäng aitab mul kanda korraliku kodaniku maski. Taluda igapäevaseid kohustusi, tühiste asjade tüütut kordumist. Elu üllatab mind harva. Mäng üllatab mind alati. Ei ole olemas kahte ühesugust mängu. Ühesuguseid päevi – võib olla. Liiga palju piinliku täpsusega korduvaid toiminguid. Raamid, piirid. Mängus on kõik üllatused suurendatult, mäng on just nagu elu mudel... Nii tahaks Peeter öelda. Mäng on mu saatus. Pole võimalik, et see oli lihtsalt juhus, kui ma esimest korda kaardilauda istusin ja nii suurelt võitsin. Algaja õnn? Ei. See oli kutse. Kutsumus. See oleks juhtunud nii ehk teisiti, varem või hiljem, nendes või endistes oludes. On asju, mille vastu ei saa. Need, kes ütlevad, et kaardikurat on mehe vangi võtnud, ei tea, et täiskasvanud inimest ei saa vangi võtta, kui ta ise end vangi ei anna. Alistutakse sellele, mida tegelikult soovitakse. „Ei“ öelda võib mitut moodi, mõned oskavad seda ja mõned mitte. Aga võimalus „ei“ öelda on alati. Küsimus on lihtsalt selles, kas sa tahad. Mina ei tahtnud. Ei taha. Iseenda eest ei saa põgeneda. Saatus ise valib meid.“
Kuigi isa surm muudab Tiina elu, on tema varane lapsepõlv siiski üsna helge. On jõukust, on toitu, sest laos töötav isa, kel polnud rahapuudust, sai kehval ajal tarbeasju lihtsamalt kätte. Kuid peagi hakkab isa lisaks kaardimängule ka jooma, mehe ellu trügib keegi Friida! Natuke ehk ootamatu, kuid nutikas tüdruk, kes märkab ümbritsevat elu detailitäpselt, tunneb piinlikust oma paremate riiete pärast: „Siinses viledas ümbruses tunduvad need edvistavad ja kohatud ja pistavad nii teravalt silma, et valus hakkab.“ Niisugune tunne valdab Tiinat, kui ta läheb pärast konflikti kitsikuses elava kooliõe juurde vabandama, riidetükk ja präänikutuutu käes. Nimelt rebeneb Martal vanaema vanast kleidist tehtud seelik nende riiu ajal. Romaanis leidub eesti proosale tüüpilisi karaktereid, n-ö. eestiaegse silmavaatega tegelasi, nt. hoidja Hedi ja proua Wunderlich, kelle juures Tiina käis vanu raamatuid katsumas ja nuusutamas, sest lugeda ta neid ei osanud. Tiina ja Vova sõprust kujutatakse idüllilisena, nooruses see nii võib ollagi, kuid selle lõpetab nõukogude tõelisus. Sõjaväelasest poisi isa suunatakse teise kohta tööle, kuigi oodatakse uue ajastu sündi, sest nende sõpruse ajal käis Juri Gagarin kosmoses...
Lapsepõlvelõhnade kirjeldus tõi meelde hiljaaegu loetud Peeter Sauteri mälestusteraamatu: need on, lõhnad siis, küllap Eesti kodudes aegade jooksul olnud sarnased.
Autor on kõik peatükid pealkirjastanud ja neid võiks soovi korral isegi iseseisvate novellidena käsitleda. Näiteks „Leinapüha“ sarnaneb tonaalsuselt Holger Kaintsi tekstiga „Päev, mil Stalin suri“. Kauni terviku moodustavad ka kahe ja poole leheküljeline „Kodu“, ning romaani lõpetav „Valgus“. Mind paelus esimesest mainimisest alates üks salapärane must märkmik, millest vastu mu ootusi liiga vähe räägitakse. See mõjub huvitava kujundina. Üks on kindel, autor on sõnastuse kallal palju tööd teinud, laused on viimistletud ja stiil puhas.

Nikolai Baturin. Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse.
Sellest teosest muidugi bestsellerit ei saa, nagu näiteks on kujunenud Hargla ajalooainelistest krimidest. Kuigi Baturin on üks võimsamaid eesti vanema põlvkonna kirjanikke, ei haara rahvaraamatukogude lugejad tema romaane kuigi hasartselt. Olen Baturini loomingut alati nautinud, ka seekord, ent vaade mongolite sõjakäikudesse vajab juba autori sõnakasutuse tõttu aega ja tahtmist sisuga pikemalt tegelda. Otsija leiab romaanist palju sümboolikat ja filosoofilise üldistuse sõdade kohta, mis minu arvates ongi romaani suurim väärtus. Teame juba ajalootundidest, et mongolid tahtsid 13. ja 14. sajandil terve Euroopa vallutada. Nad küll taganesid, aga jätsid vilekoori saatel maha ähvarduse tagasi tulla. Praegu on käsil moslemite invasioon, võimalik, et Baturin soovib meid hoiatada selle ohu eest? Võib-olla inspireerisid Baturinit romaani kirjutama viimastel aastatel maailmas toimuvad vaenutsemised, talumise piiri ületanud rahvahordide valgumine Euroopasse? Võib-olla loodab ta leida vastuse ajaloos juba toimunust? Sõnumeid jätkub...
Romaanis Suurkhaani (ilmselgelt Tšingis-khaan) nime all tegutsev sõjapealik ja valitseja, kes on käsitluse järgi siiski tubli reformaator, arendab oma maa pealinna Karakorumi Euroopa eeskujul suureks kultuuri- ja ärikeskuseks. Ta soovib kaardil Euroopa Mongooliaks nimetada. Suurkhaani abiliseks või teenriks, isegi sõbraks saab keegi heledate silmadega ja keeli oskav Jaluspoiss. Mõnikord suhtlevad nad haikude abil, mis viitab ometigi meeste haritusele. Pärast üht maavärinat siirdub noormees küll kloostrisse, kus saab nimeks Jaalmar, kuid sunnitakse peagi uuesti mongolite teenistusse tagasi pöörduma. Tegelikult kujuneb just temast romaani peategelane. Suurkhaani ja Jaluspoisi vahel käib algaastatel võitlus keisrinnaks saanud kauni türklanna Zarema armastuse nimel, mis kummalisel kombel ei suuda meeste läbisaamist hävitada. Siinkohal on aga aeg osutada rändmunk Jaalmari küsimusele, romaani olulisele mõttele: kas vaimsus suudaks ära hoida sõdu ja taplusi? Täpsemalt sõnastatult kõlab see nõnda: „kas sõda väljub vaimu väravast või on lihtsalt füüsise käima lükata“, millele munk Teofilius, kes uurib sõdade kogemusi, vastab järgmiselt: „sõda on tegevusetuses tuimleva inimese lavastatud mortaalne spektaakel, mille stseenid on elust võetud“. Jaalmar mõtiskleb edasi: kus küll asub inimeses „kruvike“, mis ajab teda sõdu pidama, ja arvab, et sõja põhjuseks võib olla südametunnistus. Sageli on sõja vallandajaks aga hoopis riiakas rahu. Igatahes usub mees, et igas usundis võib olla oma rahukuningas. Ainult et rahukuningaid pole kusagilt leida, nagu teame.
Baturinile iseloomuliku lauseehituse ja sõnavaraga teksti pole kerge lugeda, kuid tavapärasest erinevad vormid väärivad kindlasti tähelepanu. Loetlen neist mõned: hobused nälpasid rohulatvu, silpis näpuga puusakaart, laanis rahustavalt hobuse kaela, varss jooksis vaanelt ema kõrval, Jaluspoiss silis soolaku maalõhesid, järv hingib külma udu, ilma kurbuse ja rõõmuta kujutaks maailm lauda, millel sagiksid sõõlad sipelgad, kured sihkisid pesa ehitama, koged võtsid koosi ulguveele, munk roitis allikasuube poole. Baturinliku osavusega on avardatud ja kujutatud märksõnu tindipulber ja kajaga karp. Nende kohta käivaid filosoofilisi mõttekäike pole lihtne üle seletada, nii et uurige ikka ise. Tsiteerin mõtte sõja kohta: „Sõjad on endastmõista: oleks nagu süü, ei oleks nagu süüdlast. Jaluspoisile paistis, et kogu maailm seisab sellel tõel, mis nagu tõde ei olegi. On süü – ei ole süüdlast. Kõigil on kõige mugavamast taskust võtta õigustus, niisamuti kui kellelgi on käepärast võtta kibe süüdistus. Tekib „on ja ei ole“ seisund, kas siis kogu maailmal.” Kord ütleb õlavarrest haavata saanud Suurkhaan: “Kuula mind, mu põlve ustav teener Jaluspoiss. Ma tahaksin, et sa näeksid Euroopat enne selle äravõtmist, pärast võib-olla pole midagi näha.” Pärast ütlust asubki noormees Euroopat avastama. Peitub siin hoiatus? Võimalik!

Indrek Hargla. Raudrästiku aeg.
Hargla on sündinud krimiraamatute kirjutajaks, sest žanr pole mõni naisteka kokkuseadmine, millega peaaegu igaüks toime tuleks. Millised seosed, sõlmed ja niidid, kui fantaasiaküllane teema arendus! Kuigi apteeker Melchiori lugusid pean natuke stiilsemateks ja kuidagi haaravamateks, väärib romaan Muinas-Eestis toimunud mõrtsukategudest kindlasti lugemist.
Ega me ju ei tea, kuidas inimeste omavahelised suhted ja kuriteod siin maalapil 10. sajandil tegelikult käisid, aga tapatöö saadab inimkonda teadagi algusest peale. Niisiis, neli tõsisemat mõrva, neli mõrvadega seotud peatükki, mis moodustavad tervikliku romaani: „Sõstar ja käoking“, „Vasar ja hingetuul“ „Needus ja kaliraud“, „Rebas ja Härjapää“. Nimetet tekste ühendab üks uurija, n-ö. muistne Hercule Poirot, Kuningavalla noore kuninga Uljase taretark ehk minister või nõunik tänapäeva mõistes, kel nimeks Aotõiv. Täpsemalt, Koiola Aotõiv. Minu jaoks muutusid kergeks komistuseks tegelaste nimed, mida on rohkesti, nii et vahel pidin meelde tuletama, kes üks või teine õigupoolest on ja millega silma paistnud. Nüüd loetlengi need, kes on mulle meelde jäänud: tooneeided ehk ravitsejad Kallike ja Talvike, siis naised Ülva, Maimupärg, Hüvalemb, Igalempe, Häitse, Edla, Ere, leedulannast orjatar Aište. Peategelase surnud naise nimi on Ehakail. Meestest meenuvad Kuljus, Vainokõu, Rahuleid, Kaljuleid, Tuivet, Lemmite, Hõrnas, Nõges, Rautto, Ohevald, Haug, Kahar, Kaalep, Jugapuu, ent neid on veel. Mõnda kutsutakse kuningaks, teist kuningapojaks. Mõnda kutsutakse targaks, teine on jälle peast sõge. Kindlasti ununevad nimed peagi, nagu krimiraamatute kõrvaltegelased enamasti. Olgu siinkohal öeldud, et Sõstar on julge ja eneseteadlik noor naine, kes tahab kuningannaks saada ega pelga selle nimel kuritegu toime panna.
Romaani jooksul osutatakse pidevalt manarunole ehk pühakirjale, mis on vaadeldaval ajal umbes saja-aastane. Milliseid tarkusi see siis sisaldab, lisaks teadmisele, kuidas Ilmamaa sündis ja mida tegi Taat: „Meie omas on kirjas Raati enda nägemused tulevaste aegade kohta. Need on väga segased ja mõned neist on kummaliselt kurjad, ta räägib rauast lindudest, mis munevad tulemunasid ja neid maa peale lasevad. Ta räägib vibudest, mis võivad ühe noolega tappa tuhandeid. Ta räägib hävingust ja hukatusest, mis tuleb, kui inimene õpib tundma kõige väiksemat asja, mis on taevas ja maas. Ja veel sellest, et kui päike sureb, peab inimene hakkama ise nooleks ja taevasse lendama, uut päikest otsima. Raat on tähendanud üles, et ta olevat tõstetud Tooro-taadi enda palge ette, teisele poole elavate ja surnute maailma. Talle ilmutati seal, et kunagi sünnib mees, kes oskab leida tee surmataguse maailma juurde, kus surnute hinged Ilmapuu küljes ripuvad. Ja siis näitas Taat Raatile justkui aegade algust, seda, et kunagi oli Kuningavalla, Sveamaa, Häme ja Suome peal mitme tõika paksune jää ja et elu ei olnud üldse. Jää sulas, jää alt sündisid mered, jäälaam pööras maad, liigutas kivirahnusid ja kuhjas kokku kaljuid. Ühest imelisest saarest räägib ta meile. See oli saar, mis asus meres Saaremaa ja Ojamaa vahel, ja seal elasid seitse Ilmaneitsit. Kui Taat lendas kalirauast tulikaarikuga üle ilmamaa, ragises taevas äkki lõhki ja kaarik kukkus alla. Tõusis suur torm ja saar vajus merre ja ühes sellega kõik Ilmaneitside linnused ja tared, Kunglasaareks nimetab ta seda. Raat räägib ühest seitsme vitsaga suletud Ilmaneitside salatarkustega runost, mis sellel saarel oli.“ Nii tutvustab Aotõiv runo sisu munk Folkmarile, kes leiab, et need pühad sõnad sarnanevad Jeesuse Kristuse ilmutusega Piiblis. Folkmar on katoliku munk-misjonär, kelle Aotõiv päästab surmasuust, kes hiljem meest tema teekondadel saadab ja kellega saab mõrvajuhtumite üle aru pidada. Veel viidatakse romaanis, et meie esivanemad võisid olla hoopis viikingid!!! Mis aga kõige ootamatum ja intrigeerivam – need 10. sajandi väikesed, vaat et peopesasuurused üksused, vahel riigikesteks Kuningavalla aladel kutsutud, mõjuvad väga euroopalikult ja ristiusku suhtutakse üsnagi rahulikult. Näiteks Veelindest (Viljandi) pärit Sõstar võtab ristimise vastu, paneb ristigi kaela, aga ei loobu „patuelust“, vaid pihib igal hommikul oma teguviisist mungale. Liiderdamist ei taunita, viisakamalt öeldes, moraalinormidest sel hallil ajal ei hoolita. Seda lihtsalt peetakse elu oluliseks osaks. Tooneeided, kes valiti juba noorukestena välja, ei tohtinud abielluda, aga keegi ei nõua nendelt neitsilikkust, vastupidi, tüdrukuid sunnitakse suhtlema malevlastega. Ka Muinas-Eesti naised ja liignaised oskavad oma võlusid kasutada meeste üle võimu saamiseks, nõnda kui see on käinud sajandist sajandisse. Mõni neist on lausa kuratlikult kaval: esimeses loos annab Sõstar vennale käokingamürki, et pääseda talle valitud mehega abiellumast. Viimases, mis viib lugeja Rävalamaale Hirvelindesse (praeguse Tallinna lähedale), muutub kurjamiks võimukas Ruusimaa svealane Ülva, kes kavandab vandenõud terve Kuningavalla vastu ja kelle käske peab üks tooneeitedest täitma. Seal võistleb muistse Rävala pealinn Iru Härjapää linnusega. Kordan üle, jõhkrusest raamatus puudu ei tule. Lugege ja üritage nende pisiriigikeste asukohast ja tähendusest ise aru saada.
Igatahes paljud muistsed juhid juba mõtlevad, kus ja kuidas jumalasõna kuulutada. Nii juhtubki, et romaani kolmandas osas “Needus ja kaliraud“ minnakse Saaremaale, et uurida järele, kas saaks Kaali järve äärde kirikut ehitada. Sinna oli ju kunagi Taadi kaarik kukkunud... Kõik, mis edaspidi saarel juhtub, on päris õudne.
Kui oma nappe ajaloolisi teadmisi ammusest tegevusest praeguse Eesti pinnal analüüsida, võib väita, et niisugust ühiskonda ei saanud eksisteerida. Nagu loodetavasti ei „taastata“ kunagi okupeeritud Viljandit, mida kirjeldab Paavo Matsin romaanis „Gogoli disko“. Kuid Hargla suudab sedavõrd usutavalt sündmusi ja väheseid fakte seostada, et lugeja läheb hasardiga kaasa ning alles seitsmendal päeval mõistab, kes niisuguse maailma tema tarvis lõi.
NB! Romaani on kirjastanud „Raudhammas“!

Mehis Heinsaar. Unistuste tappev kasvamine.
Neliteist fantaasiast õhkuvat lugu, mis moodustavad omamoodi terviku. Kirjutatud aastatel 2009-2015. Üks pealkiri paeluvam kui teine, näiteks kas või nimitekst, ent mõelge ka järgmiste tähenduse üle: „Ülejäänud elu õnnenatuke“, „Hiiglasuur lakkamatu mõte“, „Muinasjutt ohtlikust kohvitassist“. Autor kõnnib mööda Eesti valdu ja kihelkondi, aeg kotiga seljas, nagu Nipernaadi muiste, ning jutustab säravaid muinasjutulisi novelle ehk lugusid. Tema teele jäävad väiksed imelised külad, natuke suuremad linnakesed ja ulmelised paigad. Kruusateed ja metsarajad, üllatavad inimtüübid. Need tegelased on enamasti siiski lihtsad ja omased, kuid nende olemasolu ei oska igaüks enam uskuda või ette kujutada. Tahaks kohe ise koti ja kepi haarata ning minna suvistele lummavatele heinamaadele, vaadata päikest ja kuudki, kui see suvatseb paista meie palgetele... Milline geograafiline täpsus, millised kirjeldused. Lõuna- ja Lääne-Eesti; sissepõiked Pärnu, Tartu ja Võru kanti. Muide, kogumiku esimese jutu esimene sõna on Kärstna! Samas täis nõidust (kukk muneb puhtast kullast muna loos „Kui öökull huikab meid“) ja kummastavat mõtlemist (lugu kuldse ketiga aheldatud mehest novellis „Puhkehetkel“, mis pälvis 2009. a. Tuglase novelliauhinna). Meie meeled on arvutiajastul tühisusega nõnda rikutud, et me lausa vajame kosutuseks taolist vaadet ümbritsevale. Ent olulisem kõigest on märksõna aeg, millele juba viitasin. Rändajal peab olema aega, astuja peab teadma, et aeg on varandus, mida tänapäeval ei jätku, mis veelgi hullem, seda ei mõisteta õigesti kasutada.
Mehis Heinsaar oskab maailma vaadata, oskab jäädvustada ebaharilikke tundeid ja valu. Ükskõik kui kummalised lood ja nendes kujutatud tegelased ka näivad, leiab igast kas mõistukõnet või lausa õpetlikku münti. Heinsaare lugejad juba teavad, et kirjanik kompab reaalse ja irreaalse piire, tema tekstides on rohkesti maagiliselt mõjuvaid sündmusi ja karaktereid. Nende tekstide n-ö. peategelane on, nagu öeldud, Nipernaadi-mõõtu mees, kes otsib midagi seniolematult erilist, ta soovib unustada argipäeva ja tüdimuse. Korraga mõistad, et selleks eriliseks peetuks osutub lihtne inimlik õnn, armastus, eneseteostus. Muidugi tuleb silmitsi seista ka surma ja ajaga, mis on üks suuremaid inimese vaenlasi. Loos „Mees, kes ei teinud mitte midagi“ jutustatakse tegelasest, kes sõi, pikutas ja kastis kärbseseent, kuid tema eest hoolitseti igas külas hoolega, sest sellest olenes õnne püsimine paikkonnas. Aga kui ka üks või teine unistatuga kohtub, isevärki vägevusi näeb, siis lõpuks märgatakse, et maailm osutub seestpoolt ikka endiseks ja parem osa jääb kättesaamatuks. See aga sunnib omakorda uutele rännakutele, uuesti katsetama, lootuses, ehk on tulevikul siiski midagi anda. Anda, pakkuda lihtsat ja imelist elu, puhast ja kaunist loodust, armastust, laskmata lahti inimlikest nõrkustest, kas või laiskusest. Minu arvates soovib autor meile meenutada, et oleme kaotanud oskuse elu nautida, lihtsatest asjadest rõõmu tunda. Arusaamise ajast aga hoopiski minetanud.
Samavõrd võlub ja haarab Marge Nelgi raamatukujundus, neid fantastilisi pilte võib jäädagi vaatama. Tsiteerimiseks katke tekstist „Aabel Vikerpuu, õnnelik surija“: „Kuuldused Aabel Vikerpuust, õnnelikust surijast, levisid väikeses Antsla linnakeses kiiresti. Paljud vanurid, keda painas surmahirm, ja mitmed nooremadki, kes vaevlesid krooniliste tõbede küüsis, tulid Aabelit vaatama, ning nähes surivoodil õitsvate tiisikeripõskedega heatujulist noormeest, kelle keha ümber tiirlesid mesilased ja metsvindid, süttis neis vaimustus. Rõõmsa kadeduse ja aukartusega vaatasid nad, kuidas üks inimene siitilmast lahkumise nii suureks tähtpäevaks on osanud muuta, kuidas ta enne keskpäeva saabumist iga õunapuu, linavästriku ja rohuliblega enese ümber jumalaga jätab, enne kui ta keskpäevatunnil sureb, et siis mõni minut hiljem niisama tõesti jälle ellu ärgata. Selle väikese ime nägemisest said paljud uut elujõudu ja nii mõnigi linnakodanik tervenes lausa lõplikult. Pärastlõunati, peale õnneliku surija taassündi, võttis Aabeli voodi ümber maad mõnus ajaviitemeeleolu. Keedeti kohvi, hoolitseti ellu tagasipöördunu eest, visati üksteise haiguste ja hirmude üle nalja, vesteldi ilmast ja poliitikast, valla probleemidest ja sellestki, kuhu lähedastega suve jooksul puhkusele võiks sõita. Mitmed pakilised probleemid, mida pereringis vaetud aastaid, said Aabeli surivoodi kõrval ootamatult lihtsa lahenduse.“

Maarja Vaino. Tammsaare irratsionaalsuse poeetika.
Uus ja väga hariv käsitlus eesti klassiku Tammsaare isiku- ja loomeloost. Järgnev lõik raamatust aitab ehk mõista, miks me Tammsaaret pidevalt tsiteerime, lavastame, võrdleme, kõrvutame: „Igal juhul on selge, et Tammsaare lõi teadlikult kaasa Eesti Vabariigi ülesehitamises, sest pidas seda oluliseks. Tema meelest oli ajalooliselt parim valik see, et Eestis otsustavad asjade üle eestlased ise, ja talle tegi suurt tuska, kui selgus, et eestlastest juhid ei pruugi alati olla oma maa ja rahva suhtes hoolivamad ja üllamad kui võõrad valitsejad. Kuigi ta sai ka hästi aru, et kõik võtab aega. Kust pidigi poliitiline kultuur tulema, kui varasem kogemus puudus. Ometi ei olnud see suur lohutus, ja nii valutas Tammsaare pidevalt südant eesti kultuuri, poliitika ja laiemalt kogu ühiskonnaelu pärast. Oma publitsistikas on ta võtnud seisukoha pea kõigi oluliste probleemide puhul. Erilise tähelepanu all oli muidugi kirjandus. Tammsaare tahtis, et eesti kirjandus leiaks ühiskonnas kõrget tunnustust. Ta ise tundis end võimekana ehedat kirjandust looma ja tegigi seda, kirjutas nii, et ka praegu ütlevad tema teoseid lugevad välismaised kirjandusteadlased: see autor kuulub maailmakirjanduse tippude hulka. Oma romaanidega tõstis ta kahtlemata eestlaste kui kultuurirahva väärikust ja eneseteadvust. Tammsaare ja tema põlvkonnakaaslased võtsid kokku kõik selle, mis eesti kultuuris loomisjõulist, ning ehitasid selle varal rahvusliku kultuurikaanoni, millele me endiselt toetume, sest see on hästi tehtud. See oli nende meeste suur maalritöö.“
Pärast lugemist peaks märkama isegi nõukogudeaegse kaanoniga harjunud lugeja, kui mitmest vaatenurgast saab Tammsaaret jälgida ja iseloomustada. Vaino on vaadelnud ja analüüsinud romaanides leiduvaid saladusi kui sündmuste käivitajaid, mõtestanud reaalseid ja irreaalseid maastikke, Tammsaare muusikaihalust, tema eksistentsiaalseid änge, põnevaid naiskaraktereid ja muidugi narre. Ükski uurija ei pääse mööda ka piiblimotiividest Tammsaare proosas. Eriti nautisin viimast peatükki „Lisalood“, kus pühendatakse lehekülgi kujunditele, nt. „Koerad ja suremine“, „Koera jälg“, „Kärbes ja tihane“, „Ema jälg“ „Indreku emakompleks“ jt. Raamatu lõpus leidub tore „Väike mõistesõnastik“, milles muu hulgas selgitatakse „Tõe ja õiguse“ peategelase Andres Paasi perekonnanime tähendust sümbolina. Seejuures saame teada, et raskesti väljaloetavate ettevalmistusmärkmete põhjal võis algselt olla Mäe peremehe nimena kirjas Viherpuu.

 


 digitaalarhiiv digar