Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud







 

LL-92

LÄHETUSLAUSED

Kuulame Tammsaaret edasi, aasta ikka 1925: „Tõepoolest, vaevalt võib väikerahva arenevale kultuurile miski kardetavamaks komistuskiviks saada kui väljast valguv suurejõuline tsivilisatsioon. Tema kardetavus peitub nimelt selles, et tema mõjub massiliselt, kuna aga kultuur, vaimliste ja hingeliste väärtuste tulipunkt, ainult üksikute vaimuprismas murdudes pikkamisi, põlvede kestel, kogu rahva sisemiseks omanduseks võib muutuda. Kultuur oletab püsivat tööd, vaimlist ja hingelist seedimist, kannatamist olemasolu sügavamate küsimuste pärast. Kultuur eelistab ikka puurivat usundlikkust, valdavat iha ja unistust kättesaamatu järele.”
Meie päevade iseloomustamiseks tsiteerin aga katke Indrek Koffi „Poeemist“: „Raevukat / ühiskonnakriitilist luulet, / niisamamoodi nagu ka / lõbusat ühiskonnakriitilist, / saab kokku peksta / hingeseisundist olenemata / enam-vähem suvalisel / ajal / enam-vähem suvalises / paigas. / Väike õpetus: / avada arvuti, / vajutada klahve / suunaga / ülevalt alla, / seejärel klõpsata / nupule / „AVALDA“.“ (Looming, nr. 3). Seda stiili harrastatakse tõepoolest palju, aga katsu sa midagi kosta. Tegelikult on parim klahv vist ikkagi delete!?
Veronika Kivisilla arutleb sarjas Ad marginem ilmunud tekstis „Näoraamatut lugedes“ (Looming, nr. 4) Facebooki hõlmamatuse fenomeni üle. Mõtisklen kaasa ja mõistan rõõmsal meelel, et pole veel kordagi selle järele igatsust tundnud, ega taju, et mu maailm oleks kuidagi vaesustunud. Vastupidi, püüan oma aega kulutada eneseharimisele ja teadmiste kogumisele. Valin vägagi, mida loen, kuigi töö, eesti kirjanduse tutvustamine siis, sunnib mõnikord erandeid tegema. Vahel satun seetõttu kuulama ikka päris imelikke kommentaare: nimelt otsustas ajakirjanik Alo Lõhmus kasutada Oskar Lutsu „Nukitsameest“ migrantide probleemi selgitamiseks (Vikerraadio, 11.05). Mind võttis kohe sõnatuks, aga eks kuulake ise üle, arvamuste paljusus rikastab kultuuri!

LOETUD RAAMATUD

Kai Aareleid. Vihm ja vein.
Kuidagi ei jõua kõiki raamatuid kohe nende ilmumise järel tutvustada. Nii jään seegi kord hilja peale.
Väga tundeline, tahaks koguni öelda, et läbinisti naiselik luulekogu. Mingit mõjusamalt esile kerkinud teemat ei leidnud. Enamasti on kirjeldatud unistusi ja möödunud hetki. Autor on palju välismaal viibinud, igatahes reisid Portugali on inspireerivalt mõjunud. Vallanud tundepuhangud on kenasti ridadesse sätitud. Niisiis, lillakaaneline raamatukene on täis malbeid meeleolupilte, mis seotud käidud paikadega ja siit-sealt tekkinud põgusate isiklike mõtetega. Sisuldasa viisakas ja vaikne. Sõna vihm leian pealkirjaks valitud tekstist, vein esineb ka luuletuses „Pooltalv“: „istusime põhjamaa pooltalves / põletasime küünalt / ja jõime pudeli veini“. Kõige mõjuvam on minu jaoks „Mis jääb“, tsiteerin aga nimiluuletuse: „varahommikul mees tõusis / avas uksepooled / tõmbas pöidlaga mõtlikult üle naise põse / ei öelnud midagi / pani esikus vaikselt riidesse / ja läks / uste vahelt paistis rõdu / kaks tooli / laud / laual veinipudel klaasid / naine jäi lamama / kardinad liikusid lõunamaa / hommiku jahedus tulvas tuppa / pani värisema / veiniklaasid rõdulaual / olid kogunud endasse öise vihma / naine oli kogunud endasse / piisakese teist inimest / vihma sai klaasidest välja kallat / inimene jäi“. Mõte on selge! Selge on seegi, et proosaluule vorm sobib autorile, selle näiteks on „Tüdruk Lesboselt“. Idee on iidne, lähenemine aga iga kord ainulaadne. Vahepeal ilmus Kai Aareleidil mäluromaan „Linnade põletamine“, seda tutvustan aga järgmises „Lugemiste“ numbris.

Katrin Johanson. Läbikäidavad toad.
Seda romaani võib nimetada ühteaegu nii armastuslooks kui ka ülevamalt lausudes saatusedraamaks. Üldiselt jutustab raamat aga 20. sajandi keskpaiga Eesti ajaloost, kus valikute tegemine oli üliraske või isegi võimatu. Põnevalt komponeeritud ja heas stiilis kirjutatud teos, mida peaks iga rahvaraamatukogu komplekteerima ja lugejatele soovitama. Mõlemad tegelased on vaatamata katsumustele nn. ellujääjad, sest nende kirevat käekäiku hakatakse uurima alles siis, kui nad on juba ülikõrges eas. Seda teeb keskse naistegelase Elsi sugulane Ege, kes käib vanurite juures nende pikka elulugu ja kariderohket suhtlust kuulamas.
Ado on vaene setu poiss Petserist, kes oskab juba noorena, 1930ndatel, läbi lüüa ja võtta isegi nõukogude ajast, mis võtta on. Tõsi, vangistustest ei pääse temagi. Tänapäeva mõistes loob ta endale mõlemas ühiskonnas eduka ja põneva inimese imago. Kui palju tema juttudes on tõtt ja kui palju valet, on kohati raske kindlaks teha. Nõnda saabki Ado väsinud vanamehena öelda: „Inimese haihtumine on tervete riikide kadumise kõrval lahja hookuspookus.“ Jah, 1960ndal Siberist saabununa, pidi ta paar aastat Võrus kütjana töötama, kuid kuulsus saabub uuesti pärast Tallinna tagasitulekut. Legendiks muutub üsnagi naistelembeline mees tänu absurdimaiguliste luuletekstide avaldamisele. Oskus enda ümber koondada seltskonda, kes teda imetlevad ka erakuna, on tähelepanuväärne. Tubli manipuleerija, otsustan lisada! Paremast perest pärit Els, kellega Ado nooruses ühes seltskonnas kohtub ja kelle kaksikõega natuke aega lähemalt suhtleb, ei taha või ei julge mehe vastu tärganud sümpaatiat iseendale tunnistada. Nii hoiduvadki nad teineteisest pigem eemale ja kohtuvad kummalisel kombel alati mingitel dramaatilistel hetkedel.
Elsi elukäik tundub isegi rängem (vastsündinud laste kaotused, küüditamine, abikaasa langemine Sinimägedes), ent naine suudab kõigega kohaneda, pealegi pidi ta üles kasvatama Läände põgenenud kaksikõe poja, kes paraku suri enne teda. Mõlema tegelase puhul ei oska muud väljendit kasutada kui kivikõva meelelaadiga inimesed, kes just kange iseloomu ja mingi arusaamatu trotsi tõttu üksteisest alati eemalduvad. Ma ei mäleta, et belletristikas oleks viimastel aastakümnetel osutatud Petseri linna põle(ta)misele, nii et vist uus detail meie ilukirjanduses?
Johanson tõstatab veel ühe peenetundelist käsitlust nõudva küsimuse: kas Ado Verres oli äraandja, reetur? Midagi veidrat tema käitumises leidub algusest peale, salgamist ja vassimist tuli tal juba nooruses ette, kuid minu meelest autor päris selget vastust enda esitatud kahtlusele ei anna... Vana ja kibestunud Els igatahes arvab nii: „ Ta ostis nad tõesti ära. Kuulsin seda aastaid hiljem ühelt eestlaselt, kellega koos ta Venemaal vangis viibis. Nüüd on see mees ammu surnud. On palju räägitud, et Adot hoiti elus kui endise ameti tõttu üliolulist informaatorit, head vahendajat ja tõlki. Ehk lausa topeltagenti. Tegelikkus on aga vastupidine: teda päästis see, et oli siiski vaid prügikala, kelle olemasolu üle keegi arvet ei pidanud ja kellel oli suur ports pimedat õnne. Number siia või sinna statistikas, kaotsiläinud toimik.“ Reetmist tuleb mädastel aegadel ikka ette, kes seda ei teaks.
Ege kuulab ka vana mehe seletust: „„MA TEGIN KAUPA, ja usu mind, väga kallist,“ kähvas Ado. „Sa siis olidki äraandja?“ ei hakanud Ege oma uudishimu ilustama. „Kallis laps, mind viidi Venemaale juba varakevadel. Ma olin tolleks ajaks väga palju kannatanud ja ometi polnud ma ühtki inimest reetnud. Põhimõtteid, noid küll, aga mitte inimesi. Mind on veetud kohast teise, nii et mul puudus isegi ettekujutus, kus ma viibin ja miks mind elus hoitakse. Muidugi aitas mind illusioonide puudumine inimloomuse suhtes. Kõik need nooblid tõrksad junkrud olid ammu otsa leidnud. Usu mind, paljud neist ei vaikinud üllameelsusest, vaid naiivsest ettekujutusest, et neid päästab vaenupooltest kõrgemal asuv ohvitseriau. Oleks nad teadnud, et selle peale kõrges kaares kustakse, oleks mõnelgi häälepaelad valla läinud. /---/ Venelased said nende tinasõdurite arvel kõvasti nalja. Mina aga ei kohkunud tagasi oma valvuritega koos viina võtmast, uhkust ja aateid salgamast, sest viimastesse olen ma alati skeptiliselt suhtunud. Ma sõimlesin vastu, ähvardasin, meelitasin, sülitasin hambaid ja võtsin taas koos oma vahimeestega viina. Ma ostsin neid ära. Nad olid liiga lollid taipamaks, et keegi poleks neid takistanud minu väheseid väärtesemeid väevõimuga omandamast.““ Lugege ja mõelge kaasa, mis võis olla põhjuseks, et kaks inimhinge kuidagi teineteisega ühist teed ei leidnud.

Indrek Hinrikus. Liigaasta.
Täpne pealkiri, tänavu on tõesti liigaasta. Raamatukese lõpus luuletaja teatabki, et on liigaasta kevade ootel. Hinrikus ei luuleta pöörastest ja vägevatest tunnetest, pole sotsiaalselt äge, ei soovi lõhkuda müüre enda ümber ega nuhtle või salva kedagi, nagu üsna tavaline tänases luules. Ta vaatab ilma ja inimesigi (neid küll harva) mahedal pilgul ja tasasel meelel. Luuleraamat sisaldab põhiliselt loodus- ja mõtteluulet, kuid saame teada ka üht-teist esikkogu autori loomusest: „peegleistki on näha / et olen vagur tasane sõnakuulelik / iga pind heiastab mu allaheitlikkust / trots vastuhakk ülestõus / on mulle võõrad / meelega ei tee ma end kunagi täis / kui see juhtub / ära kirtsuta nina ega haara vitsa järele / vaheta vaid hellalt / mu mähkmeid,” alustab autor. Looduse muutumist jälgib ta sageli aknast ja mõnikord kuidagi nukralt ehk eksistentsiaalselt: nt. „me oleme / vaadanud välja / samast aknast / näinud / talv pikk kui elu / möödub / suvi pikk kui elu / möödub“. Ent ei lange pessimismi: nt. „märts“, „tuul“, „juuli 2010“, „et kevad käes“, „läheneb öö“. Aastaaegadest tõuseb jõulisemalt esile ehk sügis, nt. „ühel oktoobrihommikul juhtub see“, „tulgu“, „pühapäev (argine novembris)“, „laupäeval kell üks“, „vihm sind esitles“, „läheneb öö“, „saagikoristus“. Sõna „vein” esineb kahes tekstis: „istud restorani terrassil“, „oled joonud halbu veine“. Hinrikuse luule sobib rohkem ehk rahulikult mõtisklevale ja ümbritsevat jälgivale lugejale, kes pärast raamatu sulgemist heidab pilgu koos mõistva noogutusega silmapiiri suunas. Mulle meeldib ka üks sõnamänguline tekst: „ema on veidi närviline / ometi tubli / küpsetab kaku / põhjatu kibu servalt / kaeb kakk mind lakkamatult / tema ei langeta lauge / söön kaku ära / suled jäävad kurku kinni / küünised kriibivad söögitoru / nokk on lausa liiast / kui silmade kallale asun / ta huikab“.

Jüri Kolk. Mee lakkumine ei ole meelakkumine.
Nõnda kui luuleraamatu pealkiri, on ka sisu suuresti keelemänguline ja kohati tautoloogiale toetuv: „süda läigib / tagumik jääb / naks ja naks / lava külge kinni / süda läigib / tagumik jääb / naks ja naks / lava külge kinni / me elame normaalses / saunas me elame / normaalses saunas / süda läigib / tagumik jääb naks / ja naks riigi külge kinni / tagumik läigib riik jääb / naks ja naks sauna külge / kinni“ („Süda läigib“). Kui võtta hindamise aluseks tuntud fraasid ja kujundid, siis nendega oskab Kolk mängida küll, nt.: „Oleme sügavalt mures arengute pärast (Väike-Maanja vanasõna)“, „Masinate mäss“, „Paigalseis igatahes seltsimehed“,  „Punamütsike“, „ Pegasus on nohus“, „Täna ja homme“, „Eestimaa su mehemeel“. Kolk on oma luuleraamatus osutanud paljudele märkidele, mida ühiskonnas ja lihtsas elus ikka täheldatakse ja mis meie piiritult rikkas luuleloomingus on pidevalt kasutusel. Õnneks pole Kolk ülitõsine põrutaja, aga asju, mis talle nalja teevad, ei leia alati kergesti üles. Kolgi mõnda teksti võib üks või teine isegi filosoofiliseks nimetada, kas ka geniaalseks, jääb iga lugeja otsustada, nt.: „Ma võiksin“, „Nad ütlesid“, „Vaikus“, „Jüriksolemislõksu halastamatu haare“, „Emake loodus“, „Moosese vaevamine Püha Vaimuga“, „60“. Fantaasiat on raamatus külluses ja selle keskel keksib uhkelt inimene. Kolk on mõnikord väga vaimukas, tema tähelepanekud inimesest teravapilgulised, täis irooniat ja isegi eneseirooniat. Kolgi mõtteid pole sugugi kerge haarata, sest ta esitab protestinoote, nagu juba öeldud, üsna tõsise näoga. Sotsiaalse mündiga ütlemisi, mida saab ju ka sententsideks nimetada, leidub nagunii: „rikkaid ei mõisteta / imeda töörahva verd / pole mingil juhul / meelakkumine“ (“Rikkaid ei mõisteta“), siia sobitub ehk isegi „Lihtne tähelepanek“. Kuulakem lõpetuseks luuletust „Kevadtuuleke“: „kevadtuuleke mahe ja leebe / harjunud leevendama ja lohutama / peakesi paitama / muresid vaikselt hajutama / malbelt / vaatas kevadtuuleke / kogu seda laga / kas te siis talvel / ei olnudki inimesed / ägestus / kiskus välja lumelabida / ligimese peakolust / lõi virilale luuletajale / jääpurikaga pähe / lasi kevadvered voolama / tõstis maast määndunud palgid / koerajulgad ja koolnud / lajatas jõuga tagasi lätetele / seda kevadet / seda suve / ma käest ei anna / mitte ilma võitluseta“.
Kolgi novellikogu „Suur võidujooks“ tundub mulle huvitavam, kui kogu „Meelakkumine...“. Ka Fr. Tuglase novelliauhinna pälvinud „Sünnimärk“ jääb teistest sõnumi poolest nõrgemaks. Lugesin seda kaks korda, otsides imet, ent ei leidnud. Mulle meeldib mõtteluulena „Teed“ ja „Arrokants“.

Kolmteist Eesti kirja.
Selle aasta Loomingu Raamatukogu esimene number sisaldab 13 naiskirjaniku teksti ehk kirja, mis peaksid ütlema järgnevatele põlvkondadele praegustest päevadest midagi olulist. Kogumik on seega järg 1995. aastal ilmunud vihikule „Kaksteist eesti kirja“. Meenutan, kes toona kirjutasid: Maimu Berg, Sirje Kiin, Kauksi Ülle, Kati Murutar, Heljo Mänd, Herta Laipaik, Eeva Park, Asta Põldmäe, Valeria Ränik, Maarja Talgre, Leelo Tungal, Tiia Toomet. Oi, kuidas tahaks nende uusi mõtteid kuulata! Nemad on oma kirjades põhjalikumad, imestavad mõistval meelel hea ja kurja üle, mida uus aeg on toonud. Maimu Berg kirjutab “Kaheteistkümnes kirjas“: „Me oleme oma muude oskuste kõrval omandanud ka oskuse olla pealiskaudsed ja eks sõrmede puudutus arvutiklahvidel ole palju põgusam kui hanesule kriipimine kaltsupaberil.“ Maarja Talgre arutab tütrele mõeldes: „Ma olen pagulaslaps. Ma olen sündinud Rootsis. Ma olen rootslane. Ma olen eestlane. Ma olen mõlemad. Ma pole kumbki. Sina suhtud oma identiteeti kergemalt. „Ma olen pooleestlane,“ ütlesid juba väiksena.“ Leelo Tungla kirjast keskmisele tütrele leian lause: „Kes tahab lapsi näha, peabki tulevikus Eestist välja sõitma...“. Elutarkus!
Vahepeal on möödunud kakskümmend aastat, maailm on muutunud, Eesti on mõtteviisilt teisenenud, igaüks meist on põhimõtteid kohendanud, aga eelnevalt tsiteeritu kehtib. Nojah, eks üht-teist on aeg ka nurka nüginud, kui nii sobib väljenduda. Põhimõtteliselt peaksid üle aegade eksiteerima siiski n-ö. igavesed ja püsivad märksõnad: maa, rahvas, püsimajäämine. Paraku on kahekümne aastaga meie identiteet sootuks valulisemas seisus. Kirjanikud, uurige seda asja, seda seisu, ja andke lugejatele oma arusaamadest teada!  
Uuest trükisest loetlen samuti vaid autorid, huviline uurib pealkirjad ise järele: Eda Ahi, Kärt Hellerma, Kätlin Kaldmaa, Maarja Kangro, Tiina Ann Kirss, Veronika Kivisilla, Helga Nõu, Carolina Pihelgas, Anu Saluäär, Jelena Skulskaja, Triin Soomets, Elin Toona, Elo Viiding. Kokkuvõtvalt: üsna tavalised pöördumised, keegi põhimõttelisemat vaadet või sõnumit tulevastele lugejatele maha ei jäta, ent kes teab, kuidas neid lauseid kahekümne aasta pärast interpreteeritakse. Murelikud need lood igatahes on. Helga Nõu, Elin Toona ja Tiina Ann Kirss kui kunagi okupatsioonivägede eest põgenenud või juba pagulaste järglased, otsivad hingerahu, osutavad rahvusprobleemile, mõtisklevad varjatult oma praeguste valikute üle. Neist kolmest sügavaim tundub Elin Toona „Kiri Vanaisa Ernst Ennole“, aga ka Helga Nõu hoolimine Politseiaia või -pargi saatusest, mis üldistub mureks väärtuste üle, mis on ühiskonnas prevaleerima hakanud. Ajakajalisena mõjub Anu Saluääre kurb „Kiri kurdi sõbrale“, milles leidub küll inimlikku tragöödiat, ent mille lugemine näiteks juba viie aasta pärast võib anda täiesti teistsuguse tähenduse. Maarja Kangro „Horisontaalse reipuse“ kohta, kus on tulpadesse seatud autori meiliaadressile saadetud tervituste esimesed kaks sõna, ei oska ma muud arvata, kui et ka nõnda võib aega vaadelda. Enim emotsioone pakuvad mulle Kärt Hellerma läbikaalutud kiri “Eksoot“ ja Kätlin Kaldmaa „Tere, tüdruk!“ Katke Kärdi loost, mida tuleks kindlasti kunagi, kas või saja aasta pärast uuesti lugeda: „Kas tõesti, küsid endalt. Kas tõesti viivad kõik teed Paidesse – nii sinu tee kui ka sinu rahva tee? Paide ordulinnusesse tuli Jüriöö ülestõusu ajal neli eestlaste kuningat läbirääkimistele. Ja mis nendega, pahaaimamatutega, seal juhtus? Koksati maha muidugi. Siis oli kõik, vallutus oli lõpule viidud, eestlased alistatud. Baltisaksa ajaloolased peavad seda tagantjärele häbiplekiks ja õigusvastaseks teoks. Mis see aitab. Ka nüüd on keskus ammugi allutatud võõrale, lagunemine on toimunud, üksnes ääremaal vilguvad veel mõned õitsituled – see sinu äsjane muinastulede öö, eks ole? Ja see sinu Paide arvamusfestival – kas pole seegi kultuurilise perifeeria õitseng enne lõplikku hukku? Oh seda tarkpeade vabrikut, oh neid murule veetud ümarlaudu! Rääkisite ja arutasite, aga kellele see korda läheb? Kas intellektuaali hääl väljaspool Paide arvamusfestivali ka midagi maksab? Ei maksa. Maksab kohanemine, maksab väliskapital, maksab Brüsseli raha, maksab eurokeele oskus, maksavad suured kontsernid ja brändid. Intellektuaalid, juba see lõhnab koitõrje järele. Miks? Sest teil pole mõjuvõimu. Te võite oma moraalseid hinnanguid langetada, aga see ei loe.“ Tundub, mis tundub, tegelikult on täna, aastal 2016, arvamused-hinnangud veelgi keerulisemaks muutunud. Isegi intellektuaalide vaated jagunevad vähemalt kolmeks-neljaks, poetan kõrvale. Kõige segasem on praegu mõistete vabadus ja ausus interpreteerimine, aga see on lisatud kommentaariks raamatu sisule, kust kostuvad haritlasnaiste hääled. Võib ju juhtuda, et ühel päeval pole meil isegi emakeelset kõrgharidust, ning seda muutust suudavad teostada ja läbi suruda ainult kõrgintellektuaalid... „Kolmteist kirja“ dokumenteerivad umbes aastatagust seisu, homme võib kõik olla juba teisiti. Täiesti teisiti! Lugeja, pane seda raamatukest tähele, ära lange tühiste tekstide võrku, mis ilmuvad..., ma ei saa ju öelda, kus. Või ikkagi saan, lõpututes Näoraamatute jätkväljaannetes.

Ott Raun. Vaimu vend.
Peensusteni kirjeldatud mälestused. Ott Raun ei varjagi, et on juba noorena päevikut pidanud. Ka annab autor märku, et raamatule on oodata järge, sest 365 leheküljele mahub alles kirjutaja elu esimene veerand. Tekst voolab ladusalt, ent ilmselt pakub rohkem huvi põlvkonnakaaslastele kui tänasele helget elu nautivale noorusele.
Kuigi ma lugesin üldiselt põnevusega, koormas mind pikk ja detailirohke sugupuu tutvustamine. Sugulaste küüditamised, vaarema Nänni järglased, lähedaste surmad-sünnid jms., see ei ütle kõrvalseisjale eriti palju. Teisalt, mis raamatusse raiutud, see kindlas kohas!
„Vaimu venna“ esimestel lehekülgedel antakse korralik ülevaade Rahumäe kandist, kus pere elas Rauna varases lapsepõlves. Ülitäpne on sealse Pika tänava külma korteri ja ümbritseva aia kujutamine. Kindlasti rõõmustavad põliseid Kilingi-Nõmme elanikke küll vahest unustatud, aga ometi mõnusad faktid ja inimtüübid, keda väike Ott vanaema juures suviti kuulis või kohtas. Isegi Yana Toom on otsapidi memuaarides sees, küll võrdluses omaaegse Kilingi-Nõmme täitevkomitee esimehe, Venemaa eestlase Leonida Jürisooga, kusjuures hinnang on viimase kasuks. Mõndagi saame teada isa ajakirjanikuteest, seega kuuleme üht-teist sõjajärgse ajakirjanduse igapäevategemistest, kui soliidselt väljenduda. Teadagi, siis järgnevad õpiaastad, nii ongi üles loetletud kõik tähtsamad kooliõed ja -vennad Nõmme koolist, kes kellest hiljem saab, kes juba siit ilmast lahkunud jne. Loomulikult iseloomustatakse paljusid õpetajatest. Kuna pärast põhikooli läks autor Westholmi, siis sellest eluperioodist jätkub juttu kauemaks... Raamatu lõppu on korralikult lisatud nimeregister. Järgneb Tallinna Kalandustehnikum, luulehuvilise linnapoisi esimesed kokkupuuted kala suitsutamise ja soolamisega. Lõpuks tuleb ikkagi sõjaväkke minna, mille sisu on enam-vähem teada, sest iga Vene kroonut teeninud kirjanik peatub sel teemal vähemalt kord elus. Ülima põhjalikkusega on registreeritud kõige väiksemadki kohtumised natuke vähem või rohkem tuntud persoonidega. Inna Taarnast (oli kindral Trankmanni tütar) Rein Langi isani (oli „Kultuur ja Elu“ toimetaja). 40ndatel ja 50ndatel oli tähtsaim kultuuriasutus kino, Ott Raun osutab Nõmme turuplatsil asuvale „Victoriale“. Meenutatakse kohtumist Hans Leberechti ja Rudolf Sirgega, Kaarel Irdiga jpt. Peagi sündisid Ott Raunal esimesed luuletused, midagi loeti raadios ette, midagi avaldati. Pikalt on selgitatud ka poliitilisi olusid, eriti Ungari ülestõusu. Hruštšovi sula polnud autori meelest kuigi helge. Võimalik, et nii mõnelegi sündmusele antakse hinnang siiski tagantjärele tarkusega, ehkki Ott Raun pole mälestuste põhjal eriti suur olukorraga leppija ja kohaneja. Muidugi, pea ees tulle ei tormanud siis enam keegi. Neid järeldusi ja arusaamu on kahtlemata ka noorematel huvitav lugeda, nagu näiteks sedagi, kuidas sai Pärnu maantee viadukt nimeks Hendriksoni küür. On tähelepanuväärne, et igal võimalikul juhul pöörab Ott tähelepanu oma vennale Vallole, kes on olnud nooruses tema suur eeskuju ja kelle käitumisest ta oma ponnistustele tuge leiab. Raamatu pealkirigi tuleneb sellest, et koolis kutsuti Vallot Vaimuks, seega Ott on Vaimu vend.
Mälestuste sisulisele põhjalikkusele viitab kindlasti fakt, et autor pühendab mitu lehekülge kunagisele legendaarsele raamatukogutöötajale Kalju Ojale, kes organiseeris Tallinna keskraamatukogus kirjandusringi, mida väisas ka noor Ott Raun. Kuna töötasin aastaid koos Ojaga RRis, siis tsiteerin üht lõiku temast: „Raamatukogu Kalju Oja oli küllalt keerulise saatusega mees. Ta oli saanud hariduse Gustav Adolfi Gümnaasiumist ja 1940. a. seotud mingi tolleaegse koolinoorte vastupanuorganisatsiooniga. Kunagi hiljem rääkis ta, kuidas sõitis Tartusse, et minna Jaan Tõnissoniga kohtuma, kuid „Werneris“ kuulis, et Tõnisson on juba arreteeritud. Ei pääsenud ka Oja arreteerimisest ning minu teada tuli tal Siberi tee ette võtta vähemalt kahel korral. Uduselt tean, et vahepeal Tallinnas olles mässis teda oma võrku kurikuulus Juhan Tuldava, kes välismaal oli tuntud Hamani nime all. Teda on peetud kõige võimekamaks Nõukogude agendiks Läände sattunud eestlaste hulgas. Tänamatut rolli mängis Kalju Oja saatuses ka paari aasta eest meie hulgast lahkunud Ralf Parve, keda ta oli koolipõlvest noorsookirjanikuna tundnud. Oja elulugu ja seiklused olid üsnagi kirjud, kuid kahtlemata oli ta hingelt patrioot, kes sai elu lõpul üheks ERSP ideoloogidest, mängides seega kaasa Eesti taasiseseisvumises. Paraku oli ta oma tunni kätte jõudes üsna eakas ja põdura tervisega, mistõttu tema tähetund jäi väga lühikeseks.“ Igaüks lugegu siit ise edasi! Kuigi Tuldava ja Parve tegemised on enamasti hukka mõistetud, siis Kalju Oja see enam ei aita, tema nimi on vajumas unustusse.
Kõigel, millele Ott Raun viitab või millel pikemalt peatub, ei jõua mina kuidagi peatuda, seega, kel sügavam huvi, siis 1940. sündinud autori vaade sõjajärgsele olustikule väärib lugemist. Isiklikult jään järge ootama.

 


 digitaalarhiiv digar