Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud

30. aprillil on raamatukogu SULETUD!







 

LL-91

LÄHETUSLAUSED

Kuigi isand Indrek Kuus pahandab märtsikuises ajalehes „KesKus“, et pidevalt esitatavad tsitaadid on tüütud, ei loobu ma nendest. Ja kuna ma tema tekstist midagi tsiteerimisväärset ei märganud, siis pakun järjekordselt Tammsaare arvamust, taas aastast 1925: „Raske on keelt teise tõlkida, veel raskem, otse päris võimata on ühe kultuuri varasid teise üle kanda. Kuigi seda nähtavasti tehakse, siis on selles vaevalt midagi peale silma ja meelte pettuse: nimetused võivad jääda, aga nende tuum muutub põhjalikult.”
Mõtlen viimasel ajal -, kui rahvas ometi Tammsaaret rohkem loeks ja mõtestaks! Just see viimane, mõtestamine siis, on ülimalt oluline. Seda teadagi tehakse, aga nähtavasti kõigini see ei jõua. Kui me ometi jälgiksime, kuhu suundub emakeelne kõrgharidus! Kui me ometi jälgiksime, kuidas end väljendame, millised käitumisvormid oleme omaks võtnud! Vahel tundub, et vanemad põlvkonnad on meedias oma ütlustes jõhkramadki kui nooremad, teisalt värskemad põlvkonnad üritavad end ebasoliidsete võtetega maksma panna. Kui palju võõraid väärtusi oleme omaks võtnud või enda jaoks põhimõteteks kohendanud! Õige ja väär on tihtipeale kohad vahetanud. Vahel näib, et oleme nii endistest kui ka praegustest valikutest otsustanud halvema kasuks. Meedia on vaat et ühehäälselt otsustanud meeleheitele suunava tooni kasuks, inimesi lausa „lükatakse“ heast ja heledast eemale. Irooniast ja sarkasmist on kujunenud „päästevahend“, kui just kõige rämedamat kõnepruuki ei kasutata. Paljud eestlased ei hooli enam suuremat rahvuslikkusega seonduvast ega respekteeri aastasadade jooksul välja kujunenud arusaamu. Angloameerikalik pealiskaudsusega eputav kultuur õitseb ja võidutseb. Üha vähem on märgata, et me rahvana eetiliselt edasi areneksime. Tammsaare näinuks nagu ette, et tõe ja õiguse sisu kaugemate ehk võõraste kultuuride pealetungi järel muutub. Mida siis teha? Oodata? Kui kaua? Mida või keda?

Ja veel! Vabadusvõitleja Taivo Uibo mälestused „Vabadustahtega KGB vastu“ panevad taas mõtlema väljendi „kuldsed kuuekümnendad“ üle. Raamat meenutab, et just neil aastail oli palju teisitimõtlejaid eestlasi Mordva vangilaagris. Fakt on seegi, et KGB „soovitas“ autoril pärast vangist tulekut raamat välja anda, et siis võetaks kirjanike liitu vastu ja ta võiks seal nuhkida... Mingeid kompromisse tuli autoril viimaks tehagi. Nende aastate eestlastest tšekistid olid teadagi haritumad ja rafineeritumad – huvitav, kuidas nad nüüd end ka tunnevad? Küllap päris rahulikult!
Veel on tore teatada, et Rahvusraamatukogus toimub 14. mail, muuseumiööl paljude põnevate ürituse seas ka kohtumine kirjanik Olavi Ruitlasega, kes räägib veest, merest ja kaladest. Luulet loeb Karl Laumets EMTA lavakunstikoolist. Koht: Milleri salong, algus kell kaheksa õhtul.

LOETUD RAAMATUD

Holger Kaints. Päev, mil Stalin suri.
Jutukogu sisaldab üksteist teksti, mis on kõik tagasivaatavad ja enamasti meie ajaloost tõukuvad. Nagu taoliste raamatute puhul tavaks, on paljud lood juba varem ilmunud, viited ilusasti kirjas.
Esimeses, „Mändide lõhn”, kujutatakse lapsena kodumaalt Rootsi põgenenud Verneri naasmist Inglismaa kaudu, et Eestis vastupanu korraldada. Paraku langeb ta kohe oma venna käe läbi, seega Eesti ajaloo klassikaline motiiv: üks vend ühel, teine teisel pool. „Kogenenuma kõrval” osutab natuke teise nurga all rahvuslikule teemale. Provotseerivale käsule, põgene, kuuletunud rindejooksik lastakse kohe maha. Kuna ta kannab soomepärast perekonnanime, arvavad vahistajad, et tapmisest probleemi ei teki: ta võis ju olla Soome spioon! „Vastik aasta” on 1963. Siberist eluga tagasi tulnud silmatorkamatult elav mees seisab ootamatult dilemma ees, kuidas reageerida palvele abielluda naisega, kes ootab last hoopis teiselt. Nimilugu kirjeldab küüditatud vanemate Eestisse jäänud väikese tütre elu-olu Stalini surma ajal. „Lipud” registreerib kommunisti tundeid, kui ta 80ndate lõpus uuesti sinimustvalget trikoloori näeb: „Maigrod keeras end selili ja vahtis lakke. Häh, mõtles ta, las lasevad selle lipu käiku, kui kangesti tahavad. Kes teab, mis saatus sedagi plagu ootab. Ja mõni hetk hiljem välgatas: kes ütleb, et kümne või kahekümne aasta pärast pole sinimustvalge noorte seas sõimusõna? Võib-olla häbeneb too poiss oma laste või lastelaste ees silmad peast, et ta nooruses säherdust tempu tegi.” Oma kunagist punase lipuga lehvitamist mees ei näi häbenevat. Siinkohal tsiteerin ajakirjale „Elu lood“ (kevad 2016) intervjuu andnud Jaak Jõerüüti: „Sovetiriik ja -ühiskond olid vundamendist katuseni üles ehitatud vägivallale, valele ja varastamisele, selle taganutjad on loomult vangid.“ „Loomult vangid“ elavad meie keskel tõesti edasi, ja me kuuleme nende mõtteid peaaegu iga päev. Või arvate teisiti?
Novell „Maja” on groteskne pilt nõukogude aja mõtteviisist sel ajal, kui Artur Vader iga päev konjaki järele lõhnas... Loo puänt on suurepärane! Sama mõnus on ka „Erialapraktika” lõpp, kus julgeolekutöötajaks õppiv poiss üritab bussipeatuses oma esimest tööülesannet täita. Veel nimetan n-ö. lemmikteksti „Kübarad”, kus vana naine tühjendab väärikalt oma korterit ega hala nooruse järele. Kuna olen alati tänulik lühiproosa lugeja, siis soovitan seda teistelegi.

Jan Kaus. Läheduste raamat.
Piia Ruberi kujundatud tähistaevasiniste kaantega raamat on täis nüansirikkaid tähelepanekuid ja mõttearendusi, pidevalt analüüsivat suhestumist asjade ja inimestega. Kaus muutub aina sügavamaks, aeg on niikaugel, et autor on haaratud juba universumi mõtestamisest. Kuigi nii tema pikemates (romaanid) ja lühemates tekstides leiab emotsioone, prevaleerib hoiakutes valdavalt intellektuaalne lähenemisnurk. Kausi lähedus ükskõik millega või kellega on analüüsiv, kaalutletud ja enamasti varjatult hinnanguline. Parafraseerides kogumiku kõige pikemat lugu „Kiri“, võiks öelda, et ta teeb lähedusastmeid sõnastades rangelt vahet, mis on armastuskiri ja mis kiri armastusest, kuigi peab läheduse suurimaks vormiks armastust. Leian lause „Kontekst enne teksti“, selle kolmesõnalise lause üle tasuks vahel mõtiskleda.
Kaus oskab väheste lausetega rohkesti öelda, selle kinnituseks sobib meenutada eelmisel aastal ilmunud jutustust „Tõrv“. Ka esseist Jan Kausi erudeeritusega pole enam lihtne kaasas käia. Järgnev on üks minu meelisminiatuure sellest kogumikust: „Jalutada, jalutada, jalutada. Ükskõik kus, ükskõik kellega, üksi, kuhugi. Ei tasu karta mittekohti. Neid trajektoore, mis ei lase varjuda tegelikul elul – meeldetuletusi sellest, et eriline kipub alati olema mujal. Neid trajektoore, kus saab loobuda erakordse tagaajamisest. On üks rada, mis asub kõige tavalisemate tühermaade ja kõige tavalisema aedlinna piiril. See viib üle raudtee, lagunedes seejärel kohe haruteede rägastikus. Alati haugub kusagil üks koer. Liipritel sõidavad aeg-ajalt kaubarongid. Tean vähe paremaid asju, kui seista tühjal raudteel, millest loojuv valgus parajasti lahti laseb – kõik kaugusse viivad teekonnad tunduvad olevat kas juba möödas või alles ees. Õhtupäike soojendab roostet, umbrohi lõhnab, maailm on väsimuseni valmis ja pole muid teid peale lahkuvate.” Kes on põhjalikumalt Kausi tekste uurinud, teab, et raudtee ja raudteejaamad on teda alati huvitanud.
Aastakümneid kirjanduse vahendajana tegelenuna märkan üha sagedamini, kui raske on leida täpseid sõnu, kirjeldamaks lühivormide ja luule väärtusi, kui need oled üles leidnud. Kui neid pole, väärtusi siis, on lihtsam. „Läheduste raamatut“ tasub uurida!

Merca. Jututulbad / Storypillars.
Jutukogu sisaldab kuus imelikku, või on sobivam öelda absurdi kalduvat teksti, millest ma lugesin läbi kaks: „Jututulbad” ja „Kelle uni see on?” Kuna ma kõike ei mõistnud ( ega üritanudki läbi pureda), siis ei oska ma ka kuigi palju adekvaatset kirja panna. Võimalik, et Merca ajab siin mingit allegoorilist asja, nt. vormib setu kultuurist ja tänase päeva hullustest mingi pätsi kokku, mida siis vaimust jõukamatele kui mina mäluda pakub. Etnol ja etnohuumoril, mis kahtlemata merkalik, on raamatus kindel koht, sest autor teab, et see praegu ruulib... Iseäranis uhkelt lehvib just seto sõna, seto mõte ja jõud. Nimiloo esimene lause annab temaatilise suuna kätte: „Umbes kümme aastat pärast seda, kui üldine kirjaoskus likvideeriti ja hävitati viimane kvilf, hakkasid järsku üle maa levima Jututulbad.” Lisaks tsiteerin ühe arusaadavama katke teisena nimetatust: „Majad seisavad tummalt ja pimedalt, uksed õieli, tänaval pole hingelistki, tuiajatest rääkimata. „Kus su tütar elab, Irma?” iniseb betoonjalamees. „Libutrippide kümme,” vastab naine virgudes. „Ega ma seda kanti peris täpselt ei tunne,” seletab Heldur. „Ma olen ju pigem vee- kui maamees. Kas see läheb sealt mööda Tripperi trotuaari ja siis läbi Roiskrootsu paremale?” „Peaaegu,” seletab Irma. „Aga ära sa Roiskrootsust mine, kääna parem Pärakust ära ja siis siirdu Lima mööda alla. „Mis mõttes?” imestab Alleaa. „Nimed sihukesed,” itsitab Heldur asjalikult. „Kalasadam oli vanasti vaene kant. Eks nimesidki jagatud vastavalt sellele. Pürstisadamas on kõige uhkemad nimed, mõned koguni võõrkeelsed, aga siin olid odavad libud, kalahais ja purjepaikajad. Vaene rahvas... Aga kuningas Eefraim I Pikksukk elas siin oma vanaduspäevil. Võõrastemaja pidas. Nüid on tema järgi tänav.” „Kuningas Eefraimi?” Peene häälega Heldur kaldub naerdes küündimatutesse kõrgustesse. „Ei,” ütleb Irma asjalikumalt. „Neegriikalduse.” „Olemegi kohal,” piiksub Heldur. „Noh, mis, nüüd on siin bürood ja pangad. Kõik on minevik. Nime`omma õnnõ jäänu`,” kasutab ta äkki ugandit.” /---/ Läbi klaasi hakkab meieni kostma kummaline kähin. Teritame kõrvu. „Näolised... Näolised... Näolised...” Näib, nagu viipaksid olendid kohugi pimedusse. „Nüid on asi ikke peris habras,” piiksatab Heldur äkki. „Mis mõttes?” „Need on mol`od.” „Misasjad?” „Mol`od.” „Mol`od – arvatavasti süvamerelist päritolu inimesesarnased olendid, kes võivad tegutseda rannikualadel, ööpimeduse katte all,” saab ka Habekakk nüüd tagasi oma elementi. „Nende peamine eesmärk on otsida inimesi ning eraldada neilt näod.” „MIDA nad inimeste nägudega teevad?” küsib Alleaa. „Nad koguvad neid, ladustavad vanadesse laevavrakkidesse ja kasutavad inimeste nägusid juhul, kui neil on tarvidus õhtutundidel kuival maal sisseoste sooritada või ööklubides käia.” Fantaasianappuses Mercat igatahes süüdistada ei tohi, eks lugejad otsustavad ise, kas lugeda kohe või lükata lugemine tulevikku! Jah, need jutud on ka inglise keelde tõlgitud, nagu raamatukaanel kirjas.

Rein Põder. Suur retk.
Rein Põder kirjutab tavamõistes traditsioonilisi romaane, ei mingeid eksperimente, lohakat lobedust ega segaseid mõttearendusi.
„Suure retke” tekst voolab rahulikult, sõnakasutus on soliidne, kõik see mõjub tervisele hästi. Raamat on ühtaegu reisikiri ja seiklusromaan, milles leidub nii psühholoogilisi kui ka ulmelisi sugemeid. Mõtiskletakse loodushoiu, põlisrahvaste käekäigu, inimkäitumise ning kunagiste maadeuurijate tulemuste üle laiemalt. Tegevus toimub põhiliselt Siberi ida-alal. Nimelt „kavatseb” väike seltskond Tartus loodusteadusi õppinud noori läbi käia Kuressaarega seotud baltisaksa päritolu Vene maadeuurija Richard Maacki (1825-1886) esimese teekonna. (Kokku olnud neid kolm.) Geograafiharidusega autor valdab teemat suurepäraselt, vähemalt minu meelest, nii et põnevust jätkub raamatu lõpuni. Tegusõna kavatseb on jutumärkides seepärast, et seitsmeliikmeline grupp, kuhu kutsuti ka Maacki omaaegset tegevust uuriv Siberi-kogemustega viiekümnendates aastates mees, laguneb pärale jõudes kohe laiali. Huvid osutuvad erinevateks. Kolm nendest on haaratud hoopis nn. maavälistest nähtustest, ühe noormehe tegelikuks kavatsuseks on jõeliivast kulda sõeluda, nii otsustab temagi jääda poolel teel omaette. Maacki kaaslinlane, Saaremaalt pärit Raul saab kukkudes aga rängalt vigastada ja lõpetab oma teekonna kohalikus haiglas. Retke viivad lõpuni vaid kaks inimest: Maackist raamatut kirjutada sooviv teadlane-literaat, kellest kujuneb peategelane, ning rühma ainus naine, kes on ametilt arst. Romaan lõpebki nende kahe kojujõudmisega. Mõistagi on tekkinud üsna suure vanusevahega rändajate vahel (vaimne) sümpaatia, mille lõpp jääb siiski saladuseks, nõnda kui ei saa lugeja midagi teada ülejäänud nelja persooni edasistest seiklustest taigas. Retke vältel kogetakse mõndagi salapärast. Meile tutvustakse Siberi suuri jõgesid, osutatakse loodusnähtustele, mida asjatundmatumad kuulevad võib-olla esimest korda: Vitimi fenomen, Patomi kraater, Maacki katel. Tunguusi kraatrist teatakse üldiselt rohkem. Viidatakse võimalusele, et mõned nähtused Siberis on võinud tekkida pärast tuumakatsetusi. Raamatu lõpus meenutab autor, et sealkandis suri ka Siberisse vangi saadetud Hugo Raudsepp, kelle hauda ei teata. NB! Teatmeteosed kinnitavad, et Raudsepp suri 1952. a. Irkutski oblasti Ozerstroi vangilaagrite süsteemis Taišet-Leena trassi laagri saunas südamerabandusse.
Patomi kirjeldus, kuhu jõuti veel neljakesi: „Ja kohe olime ka kribinal üleval kraatriserval. Sest sinna tahtis igaüks meist esimesena jõuda. Kusjuures vaade ülevalt oli midagi sootuks muud, polnud seda naljakat koonuse pealevajumise tunnet. Ma teadsin muidugi ainsana, et kraater on vaid ... väliselt kraater. Seal polnud ju mingit sisemist lõõri. Sest Patom polnud üldse klassikaline kraater, loodetavat süvendit täitis peaaegu üleni hiiglaslik munataoline moodustis. Jah, Muna, nagu ma olin seda hakanud kutsuma, kuivõrd jakuutide folklooris oli Patomi nimeks Mägikotka Kivine Pesa. Ja Muna kuulus ju sellise pesa juurde, samas oli see kõige imelikum ja seletamatum element selle kuhiku juures. Kraatri läbimõõduks oli minu mustas märkmikus märgitud seitsekümmend kuus meetrit, mida ei olnud vähe ega palju ühe väikevulkaani kohta, kusjuures Muna läbimõõt oli kaksteist meetrit, aga seejuures oli tegemist vaid Muna ülemise osaga – suurem osa sellest jäi peitu sinna kraatrilõõri sügavusse. Muna ja kraatri välise serva vahele jäi mõne meetri sügavune vagu, millest saime kergesti üle. Teisisõnu. Just Muna tõttu näis Patomi puhul tegu olevat Looduse lõpuni viimata projektiga. Või oli Loodus viimasel hetkel ümber mõelnud ja jätnud põhjuse (magmakorgi?) kuhugi suuremasse sügavusse. Nii tekkis üksnes see hiigelpaise, noh, siiski vaid vistrik, kui kõige ümbritseva mõõtmeid silmas pidada. Igatahes ei olnud Patom kuidagi võrreldav nende väikevulkaanidega, mida ma mäletasin Kalarist; sealsed kraatrid olid olnud ju ikkagi nõgusad ja laiad, piltlikult öeldes kui madalate servadega taldrikud.” Muna iseloomustus jätkub pikalt...
Proovige kiiresti hääldada evengikeelset järve nime Elgõgõtgoni! Jääb elu lõpuni meelde.

Peeter Sauter. Lapsepõlvelõhn.
„Ehk siin ongi, mis ma heal juhul sest raamatust ise võin saada. Korrakski mõistmist, mis ja kes mulle meeldis, milline tahtnuks ehk ise olla. Kui üldse midagi tahtsin. Kui ei tahtnud lihtsalt oodata ja vaadata.”
Eriliselt aktiivne tegutseja või sahmerdaja Sauter raamatu põhjal ei näi tõesti olevat, pigem passiivne tüüp, kes eelistab omaette nohistamist, aga kui vaja, ega siis peitu ka ei poe. Sauteri mälestustes on proportsioonid paigas, millestki pole ülemäära ega ka liiga vähe jutustatud. Pole kahtlustki, autor on melanhoolik, tema varasemate proosatekstide põhjal ei pruugiks igaüks seda uskudagi. Kirjanik valitseb emotsioone, olles ometi aus ja avameelne. Olulised sõlmpunktid inimlapse elus on välja toodud nagu kord ja kohus. Normaalne lapsepõlv; mida see tähendab, otsustab juba lugeja ise. Üks tähtsamaid mälestusi Sauteri põlvkonnakaaslastele ja talle endalegi on mõistagi jalgratas Ereliukas. Okupatsiooniaegne õhustik, kogu vaesus ja viletsus ja rumalus on mõistlikus koguses kirjas. Nõukogude olme: kotletid, nätske vormileib, Karlssoni saiake, kuid ka bubert jms. Haritud, pidevalt töötavad (ehitavad maja), kuid jaheda olekuga vanemad, kellega erilist sidet ei tekkinud, kui loetut uskuda. Sellest hoolimata kuuleme just isa käekäigu kaudu palju minevikust, nt. kuidas ta rindele saatmisest suutis pääseda ja muude eluvintsutustega toime tuli. Piisavalt ja huvitavalt on kirjeldatud esivanemate kodukohta Kambjat. Isa õdede ehk tädide saatusele on pühendatud samuti parasjagu teksti. Mälukaotuse all kannatavat kangekaelset vanaema Sõupi on küll sarkastiliselt kujutatud, aga eks peaaegu igas perekonnas leidub sarnane karakter. Ka matused ja lahkunud, tahab neid keegi või ei, kuuluvad noore elu juurde. Pere elas kuulsa maletaja Paul Kerese naabruses. Sauteril on ka vanem vend Andres. Natuke sporditi. Koolis Peeter priimus polnud, jamasid tuli ette, aga suurematest krahhidest puuduvad teated. Kuid lavakaelust on vaid põgusaid märkmeid, seal oleks pidanud ikka mõndagi juhtuma. Ühest Kloogal peetud peost küll räägitakse, aga rohkem ikka sellest, kuidas seal külmetati. Kursusekaaslasi-kuulsusi igatahes ei rõhutata. Kuna Sauter on enamiku aastatest kirjanikuna leiba teeninud, siis ega ametialaselt muud peale kirjutusmasina ostmise teada ei saa. Vene kroonustki, millest kirjamehed alati meelsasti pajatavad, leiab vaid mõned read. Sauteri südamlikkus lööb välja aga perekonna koduabilise-lapsehoidja tädi Helmi eluloo kirjeldamisel. Neil on soe ja siiras suhe, mis jätkub vist praeguseni, kuigi üle üheksakümnene hooldekodus elav Helmi on mälu kaotanud ega tunne oma Peetrit ära. Põgusalt viitab autor naistele ja lastele. Tegelikult ainult kõige nooremale tütrele ja surnud pojale Kustasele. Klooga suvekodu on küll oluline, seal on ju elatud ja oldud, aga suuremat või määravamalt mõjuvat jälge pole koht Sauterile jätnud, kuigi pikk lugu katuse vahetamisest on üksikasjalikult kujutatud. Siis muusika, diskod ja teksad. Joomisele kui olulisele tegevusele jätkub ka parasjagu ridu. Lõhnad: pannkoogi omad, kasutatud õli või taimerasv, jõuluaegne kuuselõhn, kuivkempsude haisud, halvaks läinud toit, aga olid ju veel maitsed - kõige selle vastu olevat ta nüüd tundetu.
„Räämas dresside lotendades” võttis ta ette poisikesepõlve ühe suurema julgustüki ning näppas isa ja töömeeste tagant segatud tsementi, mis lõpuks ta kätel kivistus. Juhtunu meenutamisele järgneb natuke arnotalilik või väikeillimarlik arutlus: „Ja ma vaatasin ennast kõrvalt. Seda väikest poissi, kes oli teinud lolluse, nihverdanud kõrvale tsemendisegu, omaette norutanud ja nohinal tundide viisi mänginud ning siis aralt oma pätside juures konutanud, julgemata end näole anda. Nüüd olin ma korraga siin täiskasvanute positsioonilt vaatamas seda veidrat introvertset poisinohikut, kellest oli raske sotti saada. Tulin tasapisi üle normaalsete inimeste maailma, märkamata, et sellega kaotan ja unustan ära teed ja rajad, kuidas pääses omailma, oma päris ja võlumaailma. Oma päris mina juurde. Kadunud oli mu varandus, segupätsid, ja nagu alkeemikult võetakse ta mõttetut kullasulatustiiglit naeruvääristades uks tõelise mina juurde, nii juhtus ka minuga. Õigemini loobusin oma maailmast ma ise. Ega ma ei tahtnud ju eluks ajaks ullikeseks jääda. Ehk oli algul väike lootus, et maailmas, kuhu nüüd jõudsin, on ka midagi väärtuslikku ja olulist, kuigi väike kahtlus selle suhtes oli juba siis ja on jäänud praeguseni. Kuid nii tahaks uue ringiga omailma tagasi jõuda, unes, kirjutades või juues, sest ainult see muudab tavailma talutavaks, ja kui hästi läheb, siis isegi mõtestatuks.” Väärikalt ja usaldusväärselt kirjutatud meenutused. Huvitav, et Sauter nimetab end paaril korral grafomaaniks! Küllap hellitavalt?

Mats Traat. Alalütlev.
„Julge tungib julmalt edasi, / suutmata inimkeeli vastata: Kuhu?”
Mats Traat on vaieldamatult klassik, tema sõna peaks maksma rohkem kui niisama kirjanduses rähklejatel, paraku arvamusi tema sulest ei leia. Traat on alati jälginud ühiskonda, tema kõige jõulisemad sõnumid ja vaated avanevad just 1970ndate ja 80ndate romaanides. Maa on olnud tema teoste põhi ja põhjendus. Ent lood maaga on muutunud..., kas ja kunas seda põhjalikumalt, maa olulisust siis, eesti belletristikas taas analüüsitakse, on teadmata.
Proosaluuleline „Alalütlev” on ühiskonnakriitiline, nt. „Potentsiaal”, „Kriitiline meel”, „Meelehärm”, „Leppimatud”, „Kolumn”, „Augustikuine”, „See pole äike, mis teel”. Autori positsiooni iseloomustamiseks võib kasutada isegi sõna rahulolematu. Meie päevad on elutarga autori meelest sotsiaalselt karmid: ”Ole jalust virk / kiire otsustamata / kuidas elu laualt / kahmata palu / hoidmaks sees hinge / iseendal ja perel / ole nõgus / peegel koonda / toasoojaks päikesekiiri / silmas pidades / võimalikke põletushaavu / suuna osa kiiri / kehast eemale / aga ettevaatust / ära kogemata süüta / enese järel / sildu”. Sel ajal, kui paljud sõnutsi pelgalt ilguvad, midagi erilist ütlemata, valutab Traat südant: ”Võimekate valitsejate valik on väike. / Hanereas astuvad poodiumile alasti kuningad.” /---/ „Millised parameetrid määraksid parima? / Hõlpus on manitseda: võtke aru pähe, / arulagedus on majanduslik küsimus! / kuidas käituda siis, kui dogmatõves inimene / ei suudagi mõistusele tulla?” Kordan üle, Traadi loomingu kõige tähtsam kujund on maa, sellest on ta algusest peale kirjutanud, rõhutades ikka ja jälle, et meie esivanemad olid selle eest hästi hoolitsenud. Taolisele hoiakule osutavad sedapuhku nt. „Päevakohaselt” ja ”Püha Eestimaa”: ”Kallutatud lobymokad, süümeta ühepäevaperemehed / hääletasid poolt, poolt, poolt: / võtke, viige, teenige, tõmmake takka, laske käia, / meil maad küllalt, hõissa! / Rahva vara.” /---/ „Eesti muldade monoloog / vaibub ahnitsejate kukrus.” Traat on alalhoidja, muretseb, et kõik ei muutuks ääremaiseks... , sest juba lapsest saadik on ta näinud talude tühjenemist, nt. „Laupäevatunne”. Autor tajub väljarändamise tagajärgi, nt. „Läbi vine”, jälgib ning hindab ümbritsevat, nt. „Surutis”, „Mäe hääl”. Tänase maamehe katsumustele on pühendatud „Sõber Enno hooled”, hoolimatusest looduse suhtes räägib „Loojangu hõõgus”.
Lõpetuseks tsiteerin luuletust „Meelehärm”: „Pahupidi pööratud arusaamad, ülbuse üledoos. / Võõrad lennukid rikuvad piiri, vee all varitseb kurjus. / Maailm kõmiseb plahvatustest, verd voolab ojadena. / Õhk on täis ähvardust. Inimsus inertne kui gaas. / Millest haarata kinni keset õhtut, olemasolu? / Kõik, millesse mõte puutub, tundub libisev, / mööda hõljuv, samas ka liikumatu, raskepärane. / Valgusel on oma kaal ja värvid, paralleeltõelus. / Spektraalanalüüs näitaks sinugi värve, videvik, / kaardistaks areaale, kus sa kustutad / häirivaid käsitamatuid aimusi. / Ainuüksi tuulelipp ülendab meelt, / kinnitab usku ilusasse homsesse, / kustumatusse päikesepaistesse.”

Anneli Tõevere-Kaur. Mesiniku tütar.
On keeruline otsustada, kas keskealise Tõevere-Kauri esimene luulekogu kuulub harrastusluulesse või mitte. Küllap see kusagil paika pannakse. Seda enam, et viimasel leheküljel annab raamatule oma õnnistuse Asta Põldmäe.
On riimides, on vabavärsis tekste, mis jaotatud nelja ossa: “Põdrakärbselt paluks tiivad, lendaks koju läbi pargi“, „Lind komistab, ja ratsu annab tuld“, See tuleb õhust, ülevalt“, „Mesiniku tütar“. Kujundeid on palju (taevalaotus kui hoiatus, kuu, päike, pilved, tuul, lilled jt.), nt.: „Taevas astub tarku elevante / Loojanguvärvides. / Pehmelt, kuid kindlalt / üksteise järel sammuvad. / Justkui rahumarss. / Kui palve. / Sõnum. / Pilveelevandid / mu venna ärasõidu eelõhtul. / Missioon Iraagis.“
Põhiliselt prevaleerivad aga unenäolised, lausa müstikasse kalduvad mõtted (nt. „Tule täiskuuneljapäeval“). Luuleraamat nõuab süvenemist, lugeja hingeelu ja -sügavused peavad ühtima autori omadega, muidu vist ei haara kaasa. Luuletatakse kurbusest, sisemisest rahutusest, hingest, rändamisest, armastusest. Elevanti nimetatakse mitmes luuletuses: „Ja kui sa tuled, / siis too mulle kleit, / mis mahub läbi lukuaugu, / kaks paari pilvekiust kingi, / kodustatud ämblik, / kes teab vanasõnu, / üks karv tiigri igast triibust, / jalutuskepp teole, / ja liblikakuninga lehvik, / kahekümne viies tund / ja igavene suvi. / Elevantide tarkus. / Vaalalaulude igatsus. / Vareste väsimus. / Ja üheaegselt vabasta töölt / kõik maailma börsimaaklerid. / Kui sa kõike seda teed, / siis usun, / et armastad mind. / Ja et sa oled päriselt olemas.“


 digitaalarhiiv digar