Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud







 

LL-90

LÄHETUSSÕNAD

Et miks ma nii tihti Tammsaaret tsiteerin? Tänavu möödub ju 90 aastat „Tõe ja õiguse” esimese osa ilmumisest. Kuulakem siis meie suurvaimu mõtteid, ikka aastast 1925: „Vaadake ometi meie uusimaid kirjanduslikke teoseid: suured, kõlavad ja sügavad pealkirjad! Haarate raamatu, nagu peaksite mõnda ilmutust peos. Aga kui olete läbi lugenud, siis valdab teid enamiste pettumus. Tundmuse asemel enamiste oskavalt kirjutatud sõna, meeleliigutuse asemel ainult edev poos, pureva mõtte asemel intelligentne targutus, luule asemel kena kõnekäänd, hiilgavalt leitud võrdlus... Loodakse nõnda kultuuri? Tasakaalustatakse nõnda võõra tsivilisatsiooni masendavat tulva, mis hoovab vahuveinina, lõhnaõlina, saapamäärdena, kingakontsana, moodsa tantsuna, siidisukana, rõveda öölokaalina”. Klassiku sõnad näivad kehtivat tänagi. Alati, kui pettun mõnes raamatus, meenutan seda kujundlikku ütlust. Mis juhtuks, kui nimetaksin näiteks eesti kirjaniku A värsket raamatut rõvedaks ööklubiks või raudteejaama peldikuks? Kõik on ju lubatud. Meil valitseb ju piiritu sõnavabadus... Tegelikult ei juhtuks suurt midagi, ei pandaks tähelegi, sest suurem kui maailmameri on meie päevane targutav infovoog!
Emakeelepäev „Tõde ja õigus emakeelses kõrghariduses” sujus kenasti ja igati sümpaatses seltskonnas. Traditsiooni kohaselt avas konverentsikese RRi peadirektor Janne Andresoo. Loetlen teavitamise mõttes esinejad: ajakirjandusteadlane Krista Aru, akadeemik Margus Lopp, Sisekaitseakadeemia rektor Katri Raik, kirjanik Jürgen Rooste, kirjanik Jaanus Vaiksoo, kirjandusteadlane Maarja Vaino. RRi näitust „Sõprade kirjad on su poole teel. Kirjavahetust Eestis 17. sajandist tänapäevani” tutvustas Kea Susi. Väga hariv ülespanek, soovitan kõigil, kel vähegi aega, sellega tutvuda.
Kuna emakeelepäeva ürituse pealkiri pakkus erinevaid interpreteerimisvõimalusi, siis vaatenurkade mitmekesisus oli rabav, ent tasakaalukas.
Mu viimaste kuude väliskirjanduse elamuseks kujunes iiri kirjaniku John Banville’i romaan „Surilina” Krista Kaera tõlkes. Lugeja leiab raamatust küll raske, lausa kalgi ning sünge sõnumi, aga pole parata, ümbritsev tegelikkus helendab ja särab ju dramaatiliselt harva. Eriti siis, kui osutatakse Teise maailmasõja haavadele.

LOETUD RAAMATUD

Paavo Matsin = Paša Matšinov. Gogoli disko.
Need, kes teose korralikult läbi lugeda kavatsevad, peaksid arvestama, et sõnastatud pöörasust ja hullust leidub igal leheküljel. Võiks koguni öelda, et poliitilist hullust, kusjuures avastan, et Matsini vaade on hetketi pigem isamaalik (küllap see on hoopis autori ülipeen iroonia?) kui patriotismivastane, nagu parajasti Eestis moes.
Võimalik, et Gogoli loomingu süvatundmine oleks aidanud mul romaanist valutumalt läbi närida. Ega ma neid suure vene satiiriku kujutatud logardite tüüpe hästi enam ei mäleta. Minu jaoks jäi laitmatust satiirisärast siiski pisut puudu, olgugi et Kultuurkapitali žürii peab teost 2015. aasta parimaks proosaraamatuks. Mõned laused, mida katsun romaani kohta kirja panna, ei pruugi üldse olulised olla, sest ma ei suuda teose žanrit täpsemalt määrata. Ulme- ehk fantastikakirjanduse teadmised on mul paraku kesised. Kergem oleks raamatut vaadelda kui absurdiproosat, veel lihtsam oleks üles lugeda allegoorilised laused, neid on tõesti toredaid. Tundub, et igaüks sellest ütlemisorgiast ja mõistukõnerägastikust terve nahaga vist välja ei rabele... Üks on kindel, tegevus toimub venelaste poolt taasokupeeritud Viljandi multikultuurse kubermangu samanimelises pealinnas, kus käib projekt koondnimega „Gogol”. Tsaaririik on taastatud ja vene kirjandusklassik üles tõusnud! Demokraatlik Eesti riik, nagu ka Läti ja Leedu, on kadunud ning Tartu ja Tallinn varemetes. Viljandi veetorn on vahepeal saanud bütsantsliku kuldse melonkiivri ja järve alla uuristatud tunnel. Pensionäride plaksutamise saatel sõidab linnas nüüd isegi trofeetramm! Jumal tänatud, nutitelefonid on siiski alles!!! Tegelastest nimetan „ausat” taskuvarast Konstantin Opiatovitši, siis muusikut Adolf Israilovitš Gukši. Palju lärmi teeb Arkadi Dmitrijevitš Severnõi ehk Arkaša, kes on samuti ametilt musikant-biitel-stiljaaga ja vaevleb alatises rahapuuduses. Meelde jäävad dirigent Eeri Mammutov, Viljandi juhtiv biitlomaan Vasja Koljuugin ja Peladan Makkartnivitš Platon, kes parasjagu tegeleb esoteerikateadustega. Üks kitarrist-ignorant-kostjumtšik kannab nime Grigori Mansetovitš Mansett. Kõiki neid iseloomustatakse perfektselt, igaüks teist on juba mõistnud, et ka karikatuurselt. Linnapeaks on legendaarne Maramantšik, kes istub linnavalitsuse uue sibulakupli all. (Teatavasti mäletab ajalugu Viljandi linnapead Maramaad.) Vahel viidatakse ka põliselanikele, kuid eestlased on üldiselt kadunud või küüditatud. Ent Viljandis elab veel vähemalt üks intelligentne eestlasest joodik, ja keegi Pugi on samuti elus ja tegus. Rohkem ma tegelasi ei loetle, aitab küll. Põhilisteks tegevuskohtadeks on taastatud restoran „Vikerkaar” ja „Romaan”, palju sahmerdamist toimub linna auväärses antikvariaadis. Igal pool on muidugi raha puudu. Teadke siiski, et prohvet Gogolit söödetakse ülimalt hästi (kolm päevapraadi) ja temalt loodetakse selgitusi teispoolsuse kohta. Kuigi uut „teenäitajat” pidevalt valvatakse, oskab ta ikka kuhugi kaduda, nii et sekeldusi jätkub. Inimesed mõistagi rõõmustavad, neil ükskõik, kes juhib või valitseb, peaasi, et jook ja söök jääks alles. Veneaegse värvinguga groteskset nalja osatakse endiselt teha, hing ju sees, pole häda, kõlbab vanamoodi edasi elada küll...
Peaaegu igast romaani lausest võib usin otsija leida ränka sarkasmi, kas või nt. vanamoeliste muuseumide kohta, kus näidatakse 19. sajandi asju ja kus töötab vaat et samast ajast pärit prouasid. Seda kõike on lõpuks liiast, vähemalt minule. Muide, „uueks vene ajaks” olid vanaks saanud ka eesti kirjanikud Jaan Kaus ja Berk Vakri.
Minu meelest võiks tavaline lugeja „Gogoli diskot” hoiatusromaanina võtta. Äkki antakse meile märku, et keegi ei tohi võõrasse maailma ilma ettevalmistuseta trügida, siis jääb järele vaid segadus ja slumm... Kui kuulen raamatu lõpus, et Arkaša olnud väidetavasti sõjas, kus võideti NATOt ja vallutati Eesti, mis peaks panema ju mõtlema, ent enne seda olen teada saanud „vaimukat” kuulujuttu, et mees tegutsenud Vietnamis lendurina, viibinud Eesti Vabariigi sajandal juubeliaastal Pariisis, kus ööbinud koguni Ritz-hotellis, siis vaid nohisen. Kindlasti leidub ka vaimustunud lugejaid, ja ma ei kavatsegi nendega vaielda, sest absurdisatiiril on kindel koht kirjanduses. Tsiteerin: ”Naine tuli pesukauss käes peldiku ukse juurde ja langes sinna põlvili, nagu tahaks kohe kitsast vahekäiku küürima hakata. Uks läks aeglaselt lahti ja Gogol astus tühjast hauakambrist välja. See oleks olnud võimas pilt, kui poleks olnud jubedat, täiesti maist haisu ja seda, et ta takerdus hetkeks rippuvasse räbalasse ning tõstis siis parema jala kõva plärtsatusega otse Katerina kaussi! Naine kiljatas! Väga ettevaatlikult, kuid ikkagi pikka neoonküünt murdes asus ta kohe pesema endise surnu mustakskrimpsunud jalga. Kuna rätti ei olnud, siis kuivatas ta auväärset jäset oma lillaks värvitud lokkidega. Kui Gogol jala tagasi tõmbas, tõstis naine ise hellalt tema teise jala kaussi ning kordas samu liigutusi. Isegi Arkaša ei julgenud end kehitada. Oli nii vaikne, et kuulda oleks olnud ka nõela mahakukkumist või õmblusnõela hingeldamist. Gogol vaatas naist äraolevalt, justkui ei saaks arugi, mis toimub. Siis tõstis ta naise pea üles. „Mitte maailma mustuse pärast ei pea sa muretsema, õnnetu naine, ega ka teise inimese mustuse pärast,” ütles ta vaikselt, „vaid ikka ja ainult oma hinge mustuse pärast.” Nüüd jooksid juba kõik peale Vasja Kaluugini trepi juurde ja aitasid seninägematu prohveti tagasi lauda. Abi oli vaja, sest Gogol hingeldas raskelt ja oli kahtlane, kas ta iseseisvalt, ilma trepikäsipuust või mõnest nähtamatust vihmaveetorust kinni hoidmata üldse üle libeda parketi lauda tagasi olekski saanud.” Nüüd jääb veel üks küsimus, kes on, kus on Gogol? Kui see saab selgeks, pole mingit muret sisulise arusaamisega.

Ustav-Esko Mikelsaar. Lennuvaade kääpale.
Raamatut võib žanrilt pidada nii mälestusteks kui ka romaaniks. Biokeemiku haridusega Mikelsaar kirjeldab detailselt 1960ndate algusaastate elu, mil ta aspirantuuri pooleli jätnuna Moskvast Tartusse saabub ning asub algul maamõõtjana ja seejärel „Vanemuise” lavatöölisena leivaraha teenima. Tema unistuseks on saada kirjanikuks. Teadusele pühendumisest, mis on perekonnas au sees, otsustab noor mees selle unistuse nimel loobuda. Autor on ilmselgelt kasutanud kunagi talletatud materjali, sest tekst on kohati konkreetsetest pisiasjadest küllastunud. Näiteks mäletab Mikelsaar imetäpselt uduseid ja poriküllaseid hommikuid, mil loodus töötegemist häiris. Mikelsaar on tõesti kirjanikuks saanud, isegi kaksikvenna Henn-Ristoga kahasse kirjutanud, kuigi mingitesse edetabelitesse pole kunagi kuulunud.
„Lennuvaates...” iseloomustatakse Tartu inimesi, kes Mikelsaarele lähemalt tuttavad, paljud põlvkonnakaaslasedki, kuid keda kaugemal seisjad eriti ei tea ega tunne. Tõsi, kultuuriloolisi nimesid tuleb ka ette. Näiteks jutustab autor kohtumisest Vaino Vahingu ja Mati Undiga. Viimaselt soovib ta kuulda arvamust oma esimeste tekstide kohta. Kõige ilmekamalt kirjeldatakse ehk külaskäiku omaaegse Tartu ülikooli legendaarse õppejõu ja kirjaniku Valmar Adamsi ning tema abikaasa juurde: „Korraga lausus ta afektiga, isegi värisedes: „Ma olen vana mees, ootan iga päev surma, aga mu luulekogu avaldamise näitemäng on kestnud juba kolm aastat!” Ja samas äkki ta rahunes: „Nüüd paistab, et liigub, sügisel ilmub.” Minulgi kohe kergem, vististi kõnekunst. Avaldamisest kuulsin, et eesti kirjandust esindavat põhiliselt meie abielupaarid-kirjanikud. Ta vihkas eesti kirjanduses võimutsevat maffiat. Üllatas, et pahandas Paul-Eerik Rummo paarirealiste luuletuste avaldamine: „Läbi see mees.” Ma vaidlesin vastu, teda peetakse ausaimaks eesti kirjanikuks, ilmselt kirjutab sahtlisse, ei avaldata. Adams vihastus: „Avaldatakse ju! Kuidas – sahtlisse!” Naine küsis, kuidas mulle meeldisid viimases „Loomingus” ilmunud Adamsi armastuse-päeviku katkendid. Mulle polnud seda veel postkasti toodud. Adams lausa hüüatas, kui näitas mulle seda numbrit. Arvaku ma ära, kui palju ta selle eest sai. Ma lehitsesin, päris kopsakas arv lehekülgi, ma tahtsin talle rõõmu valmistada, öelda liiaga, et tegelik honorar oleks armetum. „Sada...” – „Vähem,” ta näitas kviitungit. „78.01...” Ta oli kirjutanud kviitungile 78, aga nõutud 01 kopka lisamist. – „Missugune õudne süsteem! Masinavärk, mitte väärtuste järgi hindamine, vaid masinlikult. Smuul saanuks sama pika loo eest 5-10 korda rohkem. Raha läheb meie riigis kaubitsejatele, hangeldajatele.” Ta soovitas mul järele mõelda, enne kui lõplikult otsustan. Ütlesin, et raha pole mulle oluline. Tundus, et soovitas pigem rätsepaks hakata, mäletasin, „Sinu sekundites” arvas ka Shaw kirjanikutööd raskemaks müürsepa tööst, ta käinud ülikonna proovis, ülbe tõusik ei tundnud teda ära, sest eelmisel korral maksnud ta kümne rubla asemel viis, pistist.”
Mikelsaare lause on küll enamasti lakooniline, ülimalt kokkutõmmatud, kuid mingil põhjusel ei haara. Minu meelest muudab raamatu kuivaks autori emotsioonitus, mis ilmselt on kavatsuslik või loomuomane. Romaaniks võiks „Lennuvaadet...” ju nimetada näiteks seetõttu, et minategelane tegeleb kõige kõrval agaralt sobiva elukaaslase otsimisega, tehes seda belletristikasse kalduvalt. Autor muretseb, et kirjaniku kutsumuse leidmine on veninud ohtlikult pikaks, kursusekaaslastel ja vendadel juba lapsed, tema oma nõudmistega ikka üksi. Lisaks tuleb elamisraha hankida raske ja musta tööga. Lõpuks ta vist armub, aga paraku teise mehe naisesse. Kui „Lennuvaatele...” tuleb järg, küllap siis kuuleme, kuidas asjad lõpuks kulgevad. Mikelsaar kujutab oma aastaid surmtõsise asjalikkusega, kohati kerge üleolekuga. Õige natukene muiet leidub ehk omaaegse „Varamu” sarja tellimisega kaasnenud järjekordade tutvustamisel.
Kuna raamat algab minajutustaja väsitavalt spetsiifilise ja üksikasjaliku maamõõtmistöö selgitamisega, mis võib lugeja isegi eemale peletada, siis omaelulooliste teoste sekka kuuluvana see vaevalt suuri masse ligi tõmbab. Samas loodusega on autor sinasõber, leheküljed põdrakärbestega võitlemisest mõjuvad igati kosutav-rikastavalt.

Valdur Mikita. Lindvistika ehk metsa see lingvistika.
Kuna olen triloogia kaht esimest raamatut „lugemistes” tutvustanud („Metsik lingvistika” ja „Lingvistiline mets”), ei saa ma ka kolmandat kõrvale jätta. Mikitat teavad-loevad vist kõik kirjaoskajad eestlased. Tema omamütoloogia on pälvinud tohutut tähelepanu. Tähendab, looduse- ja loomusevaatleja on tabanud midagi ülimalt olulist meie rahvusest. Mõistagi jääb silma kordusi, aga need ei häiri, sest Mikita kui kirjanik on sõnaosav ja rahulik seletaja. Pealegi võluvalt vaimukas. Eks esimesteski osades räägitud sarnast soomeugrilikku juttu, aga viimane raamatutest on ehk kõige lihtsamalt sõnastatud. Viiteid autori lugemusele leidub rohkesti, need suunavad ju suuremaid huvilisi teistegi allikate juurde. „Lindvistikas...” on tõstetud primaarseks seenelkäik kui rahvuslik suurtegevus, mis ei näita veel väljasuremismärke, aga minu lemmikmärksõna seakartulit nimetatakse alles lõpus. Ega neid enam eriti vajatagi, kellele neid sööta... Inimese tegevat kartuli söömine paksuks, igast naisteajakirjast võib selle kohta teavet saada, sigadega on lood parasjagu aga kehvasti.
Nii muutubki oluliseks uus vaade, mille võtab Mikita kokku arvamusega „õige eestlane on ikka see, kel ühes käes on Skype ja teises väike seenenuga”. Kogu aja ning jõu, mille kulutame arvutitega koos veetes, võtab Välgi metsade mõtleja kokku igati selges keeles: „Seenelkäik ja guugeldamine on põhimõtteliselt üks ja sama tegevus, mille leiutasid korilased.” Mõni lugeja võib küll mõelda, et guugeldamisega tegeleb ta iga jumala päev, seente jaoks on vaja aga sobivat aastaaega oodata. See pole üldse oluline, igatahes Eesti rokkstaarideks peab semiootikadoktor kivipuravikku, männiriisikat ja suurt sirmikut.
Mulle meeldib veel üks Mikita omamütoloogiline uitmõte, mida võiksid fantaasiarikkamad inimesed isegi teostada: „Olen mõlgutlenud, et raamatukultuuri vaatevinklist võiks meil olla koguni omaette lugemismetsade tüpoloogia. Lugemis- ja mõtlusmetsad, kus inimene võiks ennast teostada täisverelise introverdina. Meile sobiksid maastikud vaimu rikastavate heinaküünide ja kõrvaliste metsaraamatukogudega, üksikute mõtlusonnidega rabarinnakul. Heinaküünide kadumine oli võib-olla märk ka mingisugusest suuremast vaimsest hävingust.” Tip-top idee! ERÜ võiks sellel sabast haarata ja hakata mõtteid mõlgutama, ent kõige kergemini saaks seda teha muidugi RMK, sest nemad askeldavad metsas nagunii. Mikita meenutab, ja eks me teame ka ise, et Eesti kodud on keldrist pööninguni tuubil raamatuid täis. Raamatukogudele pakutakse pidevalt siitilmast lahkunute kogutud kirjavara... Vana, st. nõukogude aegset kirjandust on kõik nurgad täis, Tallinna bussijaamaski riiul seatud, nii et üks teeninduskoht metsas juurde on täiesti mõeldav, kuna „mets ongi rahvuskeha”. Pealegi jõuaksime siis kindlasti tasemele, mil kõik suudavad kaselehte lepalehest eristada. Raamatu lugemiseks vajame mõistagi keelt ja eks sõna lingvistika juba ise osutab, et Mikita on soomeugrilaste keele üle mõtisklenud. Igatahes leian võrratu tsitaadi: „Keeleteaduses võiks unistada sellest, et eesti keel tõuseb lähitulevikus üheks ökolingvistika mudeliks, uurimaks seda, kuidas keel ja mõtlemine on seotud maastikega”, mis osutab, et side maastikega olla eestluse tuum, alles seejärel tulevat keel.
Veelgi võrratum on sedastus: „võimalik, et eesti keel ei sobigi hästi kõnelemiseks, küll aga ehk mõtlemiseks ja nõidumiseks”. Selge see, eks esoteerika-alane kirjandus ongi hõivanud tohutud meetrid raamatukogude riiuleid. Just seetõttu ei jätkugi kohta enam eestikeelsetele luuleraamatutele, mida ilmub sama palju... Mõtlemise osas on asi muidugi keerulisem, sest meil mõtleb igaüks isemoodi. Millal need mõtted kõik kokku korjatakse ja säilitatakse, pole teada. Niisugune ettevõtmine nõuab meeletult tööjõudu, mida meil aga võtta pole. Mikital on õigus, keele hoidmine ongi praegu esmatähtis, sest kui pole keelt, siis milleks meile ürgveed, ürgpimedus, ürgvaikus, ürghelid jne. Pealegi kinnitavad keeletargad, et kõik keeled lihtsustuvad immigratsiooni tõttu. Poetan vahele, meiegi usume, et oskame kõik inglise keelt! Muide, Mikita arvab, et eesti intelligents on sündinud põgenemisest heinatöö eest. Küllap leidub lugejate seas neidki, kes seda usuvad. Üks nendest olen ise. Me oleme paljudes asjades teistega võrreldes esireas, kahtluseta kuulub kõrgeim koht virisemisvõimekusele, fakti teadmiseks ei pea professor ega kirjanik olema. Huvitav, kas seda võiks kuidagi põhjendada meie rahvusliku introvertsusega, millele on „Lindvistika...” pühendanud tublisti lehekülgi.
Lõpetuseks raamatu põhimärksõnad: need on kohamälu ja paigavaim ning pärimus, millele toetub ka Mikita omamütoloogia sammas. Kurb tõde vaatab vastu: pole põlistalusid ja rahvaste hoogsa liikumise tõttu ka põlisasukaid, kes olnuks ühes talus järjepidevalt aastasadu elanud. Olgu, kuidas on, aga Mikita usub, et jääme püsima. Kes arvab end elavat 150 aastat, siis teadku, et selleks ajaks on Eesti–Soome liitriik käes ja meid 20 miljonit!!! Mis veel juhtub, loete juba ise. Mikita on muutunud tänaseks, ja nimelt „Lindvistikale...” osutades, omamoodi Nipernaadiks, kuid erinevalt Gailiti tegelasest eraklikkust igatsevaks mõtlejaks, kes aitab meil oma identiteeti otsida. Ehk isegi vahel maha rahuneda.

Jürgen Rooste. Vana hiire laulud.
Luuletusest „Lumi ja pori ja kohv” leiab read: „ selle ilma pori on osake mu / verest ma tunnen seda”. Mina usun öeldut! Võib-olla on nendes lauludes noore mehe kohta liialt kannatamist, nt. „kõik need kadunud poisid” ja nimiluuletus ise, aga ju siis kirjutaja nõnda oma aega tunnetab. Kuidagi kurvad, etteheitvad (nt. „Ksenofooniline räpp”), muretsevad, ja jumal paraku, intrigeerivalt sotsiaalsemad on selle kogu tekstid. Kui ma neist üht-teist poeedi esituses möödunud kevadel kirjandussündmusel „HEADREAD” kuulsin, olin võlutud, aga nüüd mõne puhul veidi ebalev (nt. „Ma astun oma üürikorteriga NATO-sse”, „Riimidriimid”). Muidugi on raamat sisult hea, muidugi valutab luuletaja hing nähtava ja kuuldava maailma pärast, muidugi leidub luuleraamatus rohkesti isiklikku, mis veel tagantjärelegi tundub ülekohtune (nt. „Intro: Superpoeet. Superpahalane. The Beginning”), ent Jürgen on muutunud kuidagi kurjemaks-karmimaks. See pole tema loomusele omane. Luuletaja kurdab, et ei oska enam kirjutada nagu alguses, kuid lõpetab siiski optimistlikult: „mis mul / luulega pihta on hakata / minu päralt on / maailm”. Selge, laia ilma mure ja kannatamine kuulub poeetide maine juurde, ja Roostet peetakse oma põlvkonna üheks väärtuslikumaks ja tundlikumaks esindajaks.
Selge, lugejat on vaja raputada, aga seda raputamist on igal sammul nii palju, et kirjaniku iga uus sõnum peab kirvelöögi võrra eelmisest jõulisem olema, et mõjuda. Potentsiaali Jürgenil peaks leiduma. Sõjaohust ja NATO lennukitest saab muidugi luuletada, nagu meie ajaloostki, aga Roostelt oodanuks midagi teistsugust, kui on „Ajaloo vastu”, mille viimaseid ridu ka tsiteerin: „muidu on meil kõik kenasti siin 21. / sajandis: ikka rahvas ja riik ja rass / RRR on uus KKK / - poja ära lätlase / või tiblaga seksi / – ma panen sulle kaasa / omariikluse šokolaadi / – aus kaubandus aus / iga hetk väärt / kogu su elu”. Ega muud, kui kordan üle, „Vanas hiires...” annab luuletaja märku mõningasest muutumisest: „kogu elu olen olnud taltsas / olin hää poiss ei old õieti teismeline (ega varreti) / siis mängisin kõigile / boheemlasluuletajat ja kepivennast joodikut / tegin luuletusi – meeldisin raiskadele / olin taltsas ja tellitav / nüüd tahan mässata / iseenda ja selle il(m)a pasa vastu / ei tee ma teile toda ilusat / kirjandust ei tee / ma teen inimeste kirjandust / seda millised me oleme / siin ja praegu”.
Võimalik, et tuleviku Rooste ongi ründavam, eks siis räägime juba teistsugusest kirjanikust.
Niisiis, vana hiir annab teada, et on tokerdunum, väsinum. Vana hiir näeb, et maailm käib alla, see ajab loomulikult marru. Vaat et kõik päevad lõpevad mõrtsukalike sündmustega, mis tal, vanal hiirel siis, vaesekesel teha, kui keegi temaga enam mängida ei taha... Uued ja noored (hiired) on atraktiivsemad, ilusamad, targemad, ja neid enamasti häirib kulunud karvaga tegelane. Nii on see ikka ja alati olnud. Vanu ja väga vanu hiiri tuleb aina juurde ja juurde, ühiskond on neid täis, kes jõuab kõigiga tegelda. Nõnda võib lugeja metafoori toel üldistada tegelikkust. Armilise ihuga vanal hiirel on õigus oma arvamusele, tal on õigus juba õpetada, valu ja haavad näitavad, et „inimene või hiir on / elanud / elus”, et „see laul on hiirtest ja inimestest” (read nimiluuletusest). Nii ta ongi, võimalik, et poeet hoiatab vaikimise eest? Teadagi, luulega me maailma teiseks ei tee, kuid värsside saatel haavu lakkuda võime siiski. „Mälestusi maailmasõjast” osutab neljandale, viiendale sõjale! Kordan üle, inimesi tuleb ikka šokeerida, ehmatada, siis avatakse aken ja lastakse soe, kuid sumbunud õhk välja. Ega siis vanal hiirel ainult inimestega ole muresid. Kui on juttu hiirest, siis on kohal ka kass. Seekord Ats! Tema on ka vana, kuid hea! Leiate ka „Nahkhiire laulu”.
Kogumiku viimases luuletuses küsibki autor: „kes selle hiire ära sõi / kes selle hiire ära sõi / hiir oli napakas ja natuke vaba / kummalise kujuga ja koheva / punaka karvaga / kes selle hiire maha lõi / kes selle hiire maha lõi / hiir ei teinud kärbselegi liiga / vahel lihtsalt läks ilmas mõni / asi paigast – ja hiirele meeldis koledasti / kui ta teistele hiirtele ka meeldis / kes selle hiire surma tõi / kes selle hiire surma tõi / hiir luges ja kirjutas nagu mingi ogar / seda lugemist ja kirjutamist polnud üldse / vaja selles maailmas / enam keegi ei mõeld sellest /  kes selle hiire ära sõi / kes selle hiire ära sõi / sel on kõht täis ja hing tühi / aga tühja see hing kui / kõht on / täis.” Palun lugege seda luuletust veel teist ja kolmandatki korda!

Voldemar Õun. Tint.
Hea, et „Eesti romaanivara” ilmub edasi, nii saame kas või teemavaliku mõttes võrrelda eelmise sajandi kolmekümnendatel ilmunut tänase olustiku ja tegelikkusega. Saame õelutseda! Mardika pseudonüümi all ilmavalgust näinud „Tint” pälvis 1938. a. „Looduse” romaanivõistlusel kolmanda koha. Esikoha sai Karl Ristikivi „Tuli ja raud”. „Tint” avab ühe ametnikest kubiseva ministeeriumi intrigeerivama poole. Igal ajal vajatakse asutustes tindipritsijaid, sekretäre, inspektoreid, abidirektoreid, direktoreid jt. ametimehi, keda tänapäeval, arvutite ajastul, kutsutakse mõistagi teisiti. Töö sisu on jäänud küllap samaks. Kindlasti pole kuhugi kadunud intrigeerimine, lipitsemine, kadestamine, ülemuste terror, sotsiaalne ebaõiglus, rumalus, korruptsioon ja bürokraatia. Igasuguste kantseleide juhid kinnitavad ikka ja alati üksmeelselt, et kõik toimuv on juriidiliselt õige ja seaduspärane. Ega pisiametnikud pole alati ainult kannatajad, igaüks tegutseb oma jõule ja kohale vastavalt. Pisike tindipritsija oskab samuti midagi enda tasku nahistada. Romaan on omal kombel ajajärgu kroonika, sest kantseleide siseelust kirjutatakse harva. Omal ajal heideti Mardikale koguni ette, et ta näeb asju liiga mustades toonides. Küllap ta ametnikuna teadis, mida kirja paneb. Kantseleitöötajate salaunistusteks on ju kõrgem koht, jõukam elu. Sageli loodetakse kellelegi kätte maksta, kui kord ohjad on „oma meeste” käes. Keegi aga ei mõtle, kust see uus ja uhke elu peaks tulema, pahandab peategelane: „Kui ükski seletaks, kuidas nad kavatsevad riigielu ümber korraldada, et see roosiline põlv tõesti tuleks, mida nad lubavad. Aga ei keegi! Roosiline elu tuleb iseendast. Lihtsalt vastutustundetut demagoogiat ajate, laiadele massidele tuubite arvamust, et riik on see asutus, kes kõigile peab andma, riik on seek, kust kõik peavad saama. Anda sinna ei tule kellelgi. Mis siis ime, kui kõik hakkavad lootma riigikraanidele, ja kui sealt ükskord enam ei saa, siis kiruvad niisuguse riigi maapõhja. Et riik on niisugune, nagu on ta kodanikud, selle te unustate. Tahate kodanikest välja võõrutada tunnet, et inimene olgu kõigepealt mees enda eest.” Kui ei teaks, et kirjutatu on üle seitsmekümne aasta vana, siis arvaks..., mida siis arvaks? Nõustugem, et mõttearendus osutab paljude inimeste poliitilise ja majandusliku mõtlemise igikestvusele. Romaanis kirjeldatakse tolleaegset erakondlikku võitlust, mil võimule soovisid tulla vapsid. „Tindi” tegevust on kirjeldatud följetonlik-iroonilises toonis, kus autor annab ametnikele kui kindlale inimgrupile hinnangu, mida pole võimalik niisama lihtsalt ümber lükata. Ei puudu ka väike armastuslugu, mille kaudu on osutatud ühele igikestvale probleemile Eesti riigis – madalale sündimusele. Siis nimetati seda täishällide ootuseks! Mardika elutruud lugu tasuks lugeda, siis vahest mõistetaks riigi ja ühiskonna käitumist selgemini. Sedagi, et inimesed muutuvad ajas väga vähe.


 digitaalarhiiv digar