Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud







 

LL-89

LÄHETUSLAUSED

Kuulakem taas Tammsaaret, aasta siis oli 1925: „Mis on tõde? Hulgale see, mida ta alati loeb ja kuuleb. Mõni vaene viletsakene võib kusagil istuda ja põhjuseid ning tõsiasju koguda, et „tõtt” tõendada – see jääb ainuüksi tema tõeks. Teine, silmapilgu avalik tõde, millega põhjuste ja tagajärgede ilmas ainuüksi peab arvestama, on tänapäev ajakirjanduse saadus. Mis tema tahab, on õige ja tõsi. Tema käsutajad sünnitavad, muudavad ja vahetavad tõdesid. Kolm nädalat ajakirjanduse tööd ja kogu ilm tunneb „tõde”. Kuni jatkub raha tema püsivaks kordamiseks, maksab ta. Tõuseb aga suurem kapital vastaseks, kes „oma” tõde veel sagedamini rahvale silme ja kõrvade ette kannab, siis langeb eelmine tõde. Igaüks veendub kohe uues tões. Äkki ärgatakse eksitusest... Hirmsamat pilget mõttevabaduse kohta pole olemas.”
Kas eksin, kui lisan, et eks meiegi päevade lehtedes prevaleerib igaühel vaat et „oma” tõde, mis moodustub liiga sageli tuntumate ajakirjanike ja arvamusloojate maailmavaatelistest või positsioneerivalt mõjuvatest tõdedest? Kus sõnaselgelt kurjustatakse nendega, kes ühes või teises asjas ei jaga „ettenähtud” tõde. Tuline kahju, et meil pole ühtki Tammsaare mõõtu ütlejat ega mõtlejat. Mõned nn. vanakoolimehed–kirjutajad muidugi leiduvad, aga massid ei hooli niisugustest. Eelistatakse „laia käega virutamist” – mis inetu mõte minult! Üha harvemini märkab arvamustekstides soliidsust ja intelligentsust. Haritust! Need, keda üks või teine väljaanne „käsib” uskuda, on mind lugejana eemale peletanud. Siiski, siiski, mind kõnetavad nt. kirjaniku ja ajakirjaniku Kaupo Meieli raadiokommentaarid.
Toetudes tsiteeritud Tammsaare tähelepanekule, avaldan ka arvamuse selle kuu ühe jõhkrama arutelu kohta. Mõned kirjasõnaga töötavad inimesed võitlevad sedavõrd „tõe ja õiguse” eest, et unustatakse elementaarne viisakus, väljendusviis ja terviski! Aastakümneid eesti kirjandust lugedes ja tutvustades olen pidanud rohkesti sopa- ja vägisõnadega ülerammutatud tekste kätte võtma, sealjuures püüdnud autorit mõista ja otsida võimalikku sõnumit. Ikka muretsedes, äkki ma ei leia iva üles. Olen üritanud lugejatele ja kolleegidele selgitada, et kirjanik tahtis ehk öelda seda ja seda... . Ent on aeg küsida: kui kirjandusteosel pole enam väiksematki eetilist või esteetilist mõtet, kui üllitis ehitatakse üles vaid loomuvastastest näidetest, siis kas neid on ikka vaja? Mina ei kaitse niisugust sõnavabadust, ehkki tean, et alati leidub noorukeid, kes soovivad maailma pahupoolest midagi kuulda, ja tiiraseid keskea üle hädaldavad mehi, kes loodavad midagi „hinge” toetavat kuulda. Kui sõnavabaduse ülim tipp on roppus ja seksuaalperverssused, siis ühinen pigem nendega, kelle jaoks eksisteerib piir, kust sõnavabadusega manipuleerimine on lihtsalt talumatult vastik. Viimastel nädalatel olen mõelnud, et ka kultuuriinimesed võiksid sagedamini kasutada sõnavabaduse juurde kuuluvat nõuet – viisakat vaikimist!

 

LOETUD RAAMATUD

Juhan Aru. Rahutu rõõm.
Nimiluuletus, kogumiku esimene, kõlab nii: „Kevadetuules hulgun Emajõel / tulen ja lähen / armsad mudased kaldad / öösumedas punased silmad / ei tea veel kuhu minna / kuulan südant, lööb / hüüab – tule juba / murul värske vihm”. Luuleraamat on täis noore mehe selget ja tervet rahutust. Enamik mõtetest on seotud Emajõe armsate mudaste kallaste ja Tartuga, kus nõiduslikemaks aastaajaks mõistagi kevad. Eriti meenuvad need kohad autorile siis, kui tuleb kõndida võõras linnas... . Üldistavalt peab lisama, et Aru kirjeldab oma tundeid pehmel häälel. On sõnu suvesooja kohta: „kui algab suvi / lidume murul nagu lapsed / kui kuiv rohi / kõditab karedaid taldu / ununeb et keegi on alati veel / piilub puude tagant”. Silma jäid vaid mõned sotsiaalsemad vihjed: „esimene lörts, veidi lund / talla all kleepinud lehed / kas tulebki päriselt tali / olen külmast elevil / sillal istub habemik / hõõrub murelikult käsi / tal on nii õhuke kuub / ja salli ja kindaid polegi”. Eks muremõttedki liiguvad ringi, küll harva –, sest kuhugi tuleb minna „ära elama elu”. Erandlik luulekogu tohutu hulga vängete-vingete, löövate-lõhkuvate, hullutavate-huligaansete hulgas, just oma pehme tonaalsuse tõttu tuleks see kätte võtta.

Helen Eelrand. Suluseis.
2015. aasta EKLi romaanivõistlusel neljanda koha pälvinud teos. See on variatsioon teemal, mille tegi maailmakuulsaks Erich Segali „Love story”. Enamik lugejatest märkab seda kohe. Sellele faktile on ka tagakaanel osutatud, aga märksa vähem mäletatakse, et ka soomerootsi kirjaniku Gunnar Mattssoni „Printsess” (e. k. kirjastus „Orto” 1967 ja „Olion” 1995) kirjeldab sarnast traagilist juhtumit, kusjuures meestegelaseks on autor ise. „Printsess” jätab lõpuleheküljel küll alles õhkõrna lootuse: äkki suur armastus päästab kõige rängemast... .
„Suluseis” on väga nukker romaan, juba seetõttu ei söanda keegi raamatu kohta ühtegi kehvemat sõna öelda. Eriku ja Simone koolipõlvesuhe lõpeb küll enne tüdruku leukeemiasse suremist, sest neiu ootab teiselt noormehelt last, aga saatuse tahtel armub mees kunagise suure kiindumuse tütresse Lilysse. Ei midagi keerulist, üks valus melodraama, mis on korralikult sõnastatud ning sobib igas eas ja erinevate kirjanduslike huvidega lugejatele. Ühtlasi kuuleme ühe perekonna ülitraagilisest käekäigust. Simone baarmenist vend upub koos Estoniaga ja ta kunstnikust ema, Lily üles kasvatanud vanaema Ann-Thea, põeb samuti vähki. Kõige keskel kirjeldatakse ka peategelase Eriku jalgpallurikarjääri ja mehe vahepealset elu, kuni ta 36-aastasena seisab silmitsi 17-aastase Lilyga. Romaan meenutab stiililt natuke Helve Undo „Mõtetes mõeldud elu”, kas või juba seetõttu, et armastajad ei jää kokku. Mõlemas palju sisemonoloogi. Meie ajastu ränkraskest ja hirmutavast haigusest on paljudes raamatutes räägitud, ka eesti belletristikas. Mis neist ikka loetleda, nende mõju ja lugeja kaasatundmisvõime sõltub paraku kirjaniku oskusest olukordi vahendada. Katke: „„Juhhuu!” röögatab Lily kohe, kui ukse lahti tõmbab. „Oh my god, mis soeng sul on.” Ja Erikul jätkus veel rumalust kammida oma juukseid kergelt üle pea, nagu Alar Viita, tema kauane treener, kelle üle ta kunagi muigas – kerge kaastundega mõistagi. „Ma proovisin pidulik välja näha,” naeratab Erik ebamugavust varjata püüdes. Loll, edev ja vanamoodne mees, vahuveinipudel ja lilled näpus. „Mulle vä?” sirutab Lily käe igasuguse taktitundeta välja. „Peaaegu,” poetab Erik ja vaatab tahtmatult tüdruku pealaest jalatallani üle – tollel on seljas tumesinine lühike kleit, mis alt ega ülalt palju fantaseerimisruumi ei jäta, Lilyl on vaatamata väikesele kasvule ja peenele kondile täpselt samasugused uhked ümarad rinnad nagu Simonel. „Me vist leppisime kokku, et tulen Ann-Thead vaatama või mis?” Ta ei tea, tõesti ei tea, kuidas rääkida ühe teismelise tüdrukuga aastal 2015. Suur oht on libastuda lahedana näida püüdva vana pässi kuvandisse, ja pole just palju asju, mis talle veel jubedamad võiksid tunduda. Või ka Lilyle.” /---/ „Aga ikkagi, Erik on küll selleks valmistunud, ent ... Ann-Thead ei tunne ta kohe ära. On täiesti arusaadav (vist), et inimene kaotab vähiravi käigus oma juuksed, kulmud ja ripsmed. Endine uhke lakaga ja uljas Ann-Thea kannab halvima peitmiseks peas õhkõrna, psühhedeelse mustriga roosa-rohelise kirjut salli – kuidas siis teisiti. Mis aga Erikut enam vapustab, on see, kuidas see üleni paistes olend mõmisevalt ja püüdlikult uljalt hüüatab: „Jeesus Maarja! Ongi tema ise! Kes seda oleks võinud arvata! Ta kohmakatel huultel on raske isegi Eriku nime hääldada, aga oma reipust pole ta ikkagi nõus kaotama.”

Kärt Hellerma. Hümn pikale ninale.
”Iga päev kirjutab meile lugusid / millel ei ole puänti / on ainult lõppematu päev / ja lood selle sees / mis on lõpetamata veel”. Nii ongi, iga päev juhtub-toimub midagi ja Hellerma terav sõna on nad paraluuleks, s.t. luulega sarnanevateks tekstideks või selgemalt öeldes, proosaluuleks vorminud. Ta on suutnud meie ja Eesti riigi palgel paistvad kriimud, mõni sügavam kui teine, osavalt ridadesse sättida. Seoste märkamine on suurepärane, õnneks ka soliidne ja kurjuseta. Tekstid on jaotatud nelja ossa: „Maks ja tasu”, „Proosaülevaade”, Berliini missa” (viide Arvo Pärdi teosele) ja „Universum kõneleb”. Niisiis 166 lehekülge üsna intrigeerivaid luulelugusid, mida soovitan sotsiaalsema poeesia huvilistel kindlasti lugeda. Mõned näited. Esimene luuletus, „Pesen aknaid poliitbürooga”, annab märku, et akna taga poleks nagu nõukogude ajaga võrreldes suurt midagi muutunud: „Kui kõik läigib ja paistab kenasti läbi / seletab silm aknatagust paremini / Näen nagu peo peal / vastasmaja rõdul rippuvaid pesutükke / ja koitanud kasukaid / Ning poolpaljast onklit / kes suitsetab viienda korruse aknal juba / kolmkümmend aastat / Aga ta nagu polekski vanemaks jäänud”. Teadagi on kõik suuresti teistsugune, ainult inimene, tema on ikka samasugune. Teisest osast tõstan esile luuletuse raamatupoes käimisest. Katkend tekstist „Halvad raamatud”: „Halbade raamatute vahipostid võtavad mind / juba uksel vastu / Kokardid ja kuldtressid / terve turundusnippide rügement” /---/ „osta mu botoxhuuli / osta mu minevikku / osta mu valusid ja pettumusi ka / saad õnne saad raha / kui meid loed”. Õiglane iroonia, mulle niisugused tähelepanekud meeldivad. Asjalik paraluule näide „Proosaülevaade” I ja II osutab selgelt autori kirjanduskriitilisele tegevusele. Igatahes mõjuvad toredasti sõnad: „uuemat proosat lugedes / läheb mul kõht alati jube tühjaks”, ja siis loetletakse üles, mida üks või teine raamat sunnib sööma: küll Bounty šokolaadi, Napoleoni kooki, marineeritud šampinjone, hapukoort, vahel keedetud peeti jne. Olustikku kirjeldab „Lasnamäe kevad”, kus õitseb imelill Rakvere raibe. Kolmandast jaost, „Berliini missast”, osutan vägagi tõsistele lugulauludele. „Meie igapäevane nõiakunst” jutustab tohtri juures kuuldust ning ajab muigama. Keskkonnamurede juurde suunab nt. „Läänemeres tankerid”, kerget irooniat väikese rahva arvel leiab nt. „Me oleme tublid tibud”. Ka sõjaohumotiive ja NATO tegevust on võimalik värssidesse sättida: „Juba mitmendat hommikut”, „Mu sõõrmed liiguvad”, „Täna öösel kõndisid”, kaude isegi nimiluuletus „Hümn pikale ninale”. Viimasest lühikatke: „pikkade ninadega rahvas / lehvitab oma pikkade ninadega / iseendale tuult / ja tõstab oma pika ninaga / iseenda saba / lõpuks lehvivad sabad ja pikad ninad koos”. Täisteksti lugege juba ise! Üsna karmilt mõjub „Ma töötasin pikkade ninade vabrikus” ja „Tooge oma pikk nina mulle”. Luulekogu viimase osa märksõnaks panen natuke meelevaldselt eksistents, mille erinevad küljed inimesi ikka puudutavad. Nt. „Lugu mustast adrust” viitab nii möödunud suvel alanud seakatkule kui ka võimsamale, maailma alistada püüdvale „katkule”, mis on hävitanud ja hävitab edaspidigi palju inimesi. Tallinnas kõndinu mõtteid vahendab „Linn”, siit leiab Tammsaare nime.
Lõpetuseks luuletus „Sõnad”, mis võib-olla selgitab autori tundeid kirjutamisajal: „Sõnad nagu rasked / rammetud piisad / mu sisemuses / nagu vaikiv / eneseküllane / allmaajärv / või nagu vesi / mis on pannud / pimeduse ennast / valvama / silk-solk / kukuvad rasked sõnad / järvevette / ja muutuvad kergeks / Nüüd tean / miks koopad / on mulle alati / meeldinud”. Eelmise aasta üks paremaid-põnevamaid luuleraamatuid.

Jüri Kolk. Suur võidujooks.
Palun vabandust, et tutvustan alles nüüd Jüri Kolki. Üksikuid tekste olen ju lugenud, aga just kogumik aitas tervikut ja autori isikupära näha. Autor on sättinud tekstid kolme jakku: I „MÕISTA, MÕISTA, KES SA OLED?”, II „UUESTISÜNNID” ja III „VÄLJUVAD OLUKORRAD”. Tegelikult on Kolgi lood viksid ja viisakad, ei mingit ropendamist, mida lugejad endiselt pelgavad uute autorite värskete kaante vahelt leida. Eks kirjeldab temagi põhiliselt inimese olemist ja olemust, aga teisiti kui näiteks Peeter Sauter. Kolk jagab isegi didaktilisi õpetusi, nt. „Oma õnne rakised”, ent üldiselt rõõmustab tema tekstide puänt ja humoorikas vaatlemistoon. Paljud lood on kiiksuga, eriti kolmandasse ossa kogutud. Kolgi kujutlusvõimet ei oskagi kohe kellegagi eesti kirjanduses võrrelda, Armin Kõomägi on ka päris uljas selles vallas, aga inimeste hindamisel tundub Kolk olevat isegi äkilisem. Need viiskümmend lühipala, mõni ikka väga napp, nt. „ Keset oma eluteed” 4 reakest, „Mees läks metsa” vaevalt 5 rida, „Ennustus” 7 rida, „Palju pappi” ja „Korralik kasum” 10 rida, väärivad erandita tähelepanu. Kõiki tutvustada ei jõua, järgnevalt loetlen mõned, mis mind kuidagi erksaks lõid: „ Õige hõlma ei hakka keegi”, kus pisipätt lausa nõuab, et teda märgataks, aga ei, ümberringi valitseb pilkane ükskõiksus! Siis „Äravajumine”, „Puuduolek”, „Varandus”, „Ta teab, mis ma tegin mullu suvel”. „Igav” teatab, et head asjad on... igavad. Lühikene nimijutustus mõjub mõistujutuna, nagu ka ”Emajõe Aleksandria”, kus võitlus- või võistlustules Tartu ja Riia targemad mehed. „Novell” lõpeb aga kirjutaja surmaga, sest see ei nõustu loo tellija käsul parandusi tegema. Siililegi selge, et „Kana” räägib kuldmunade munemisest. „Hoolitsus” pilab sotsiaalhoolduse tegevust, laps pole veel sündinud, aga asjamehed juba korda loomas. „Lai maailm” on mõnus lugu noormehest, kes ei tea, kuhu minna ja mida teha. „Variatsioon” on raamatu lõpus igati asjakohane. Näite valisin „Kangelasest”: „Linn oli rahulik. Päike paistis ja puhus kerge, soe tuuleke. Kangelane kõndis mõnda aega ringi, aga talle ei tulnud pähe mitte ühtki viisi, kuidas rikkaks saada. Tõtt-öelda ei muretsenud ta selle pärast sugugi, jalutas lihtsalt edasi – oli ju niivõrd võrratu päev. Ühel tänavanurgal tuli talle vastu rikas mees. Kangelane oli rikka mehe pilti ajalehest näinud ja tundis tolle ära. „Tere,” ütles kangelane. „Tere,” vastas rikas mees. „Ma tundsin teid ära,” jätkas kangelane. „Palun andke mulle raha.” „Olgu,” ütles rikas mees kohe. Samas sigines tema näole üllatanud ilme. Ta hakkas ilmselgelt kõhklema, kergitas üllatanult kulmegi, ent kinnitas siiski kohe: „Hea meelega.” ”Lähme, joome teed,” ütles kangelane. „Ma võtan kohvi”, ütles rikas mees ja nad läksid kohvikusse. Nad tellisid endale ka paar saiakest. Kangelane mõtles viivu ja ütles siis: „Te võite loomulikult iga kell ümber mõelda, see on täiesti arusaadav ja teil on selleks täielik õigus.” Rikas mees kinnitas, et ta ei kavatse ümber mõelda. „Ma annan teile hea meelega raha. Mul on seda väga palju. Öelge, kui palju te tahate. Ükskõik kui palju.” Kangelane mõtles natuke ja küsis endale kolmkümmend eurot. Rikas mees naeratas...”. Siinkohal lõpetan ja loodan, et loete selle võrratu teksti ise lõpuni. Üks uitmõte veel: kui Kolk oleks oma tekstid värssidesse jaganud, oleks me rääkinud proosaluulest või paraluulest.

Kaur Riismaa. Pimeda mehe aiad.
Seni luuletusi avaldanud Riismaa esimene proosateos pälvis kirjastuse „Tänapäev” 2015. a. romaanivõistlusel esikoha. (Teise romaani „Pühamägi” tutvustuse leiate „lugemiste” 85. numbris.) Tavaliselt antakse „Tänapäevas” kõrgeid hinnatavaid kohti naistekatele, nii arvangi, et nende senised püsilugejad saavad paraja ehmatuse osaliseks. Ütlen kohe alguses ära, et raamat võib olla massilugeja jaoks igavavõitu. Teisalt, kindlasti leidub ka nautijaid. Tunnistan ausalt üles, alles kolmandat korda taasalustades suutsin „Pimeda...” siiski läinud jõuludeks korralikult läbi lugeda.
Peategelane Adam Koi vaatab oma surmapäeval minevikule tagasi, tutvustades senist käitumist, valikuid ja esoteerikasse kalduvat võimet teiste peadesse sisse vaadata. Tundub, et autor katsetab, kui palju lugejal jätkub kannatust vastu pidada. Ega „Pühamägi” polnud ka teab mis rutiinne lugemine. Üks on selge, kirjeldatud aeg ja tegelase eksistents on segamini paisatud. Adam Koi lahkub siit ilmast kuuekümneselt, loetu põhjal võib aga jääda mulje, et autor on Koi põlvkonnakaaslane, sest romaani keskel astub ta korraks tegevusse kolmekümnesena. Nii ta siis seisatab me ees, kord minevikus, siis jälle tulevikus. Samas, ega aja kohta midagi tähtsat või tähelepanuväärset öelda. Kuna mitmel puhul leidub viiteid poliitikale, siis eksisteerib ka olevik, aga alati kuidagi arusaamatult: Putin ja Merkel, moslemid ja Ukraina, neist kõneldakse ju iga päev ning Koil pole teadaolevale mitte midagi lisada. Autor soovib olla muidugi tark ja sügavaid teemasid esile tõsta, aga võimalik, et Riismaa inspireerijateks on hoopis igat sorti selgeltnägijate käsitlused... . Tänapäeva eesti kirjanduses on kõik äärmuslik võimalik.
Adam Koi rääkis klaaskuuliga, armastas igavust, jalutas valgusega. Tore ju! Päeval, mil Koi kuuli maha pillab, ta sureb. Kuna Adam Koil on imeline võime näha teiste inimeste peade sisse, siis arutlused toimuvad mäletamise ja mälestuste ümber. Muidugi on „Pimeda mehe aiad” kohati päris huvitav, sõnamängud ja poeedilik tundlemine aitavad lehte keerata. Koil on nainegi, Emilia, kes võiks huvi pakkuda kolleegidele raamatukogutöötajatele. Nimelt on (oli) Emilia raamatukogus töötav hall hiireke, kuulus nn. krunniklubi liikmete, vanatüdrukute sekka. Tema käitumine sarnaneb Kivastiku novelli „Õnn tuleb magades” apteekriga, sest Emilia veab samuti purjus mehe, Adami siis, koju, otsustades ellu viia „projekti” saada mehele! Diivanile ehteks! Igatahes hoidis naine meest kenasti joone peal. Ja kui siis Koile terendab koguni rahvusvaheline töö, ikka see teiste pea sees käimine, toetab ja õpetab naine teda igati. Teiste mõtteid lugedes pole Koil rahast enam puudu, oskus inimestega manipuleerida toob rikkuse majja. Paraku jääb Emilia auto alla ja hukkub.  
Midagi alljärgnev katke peaks siiski ütlema: „Härra Koi piilus uuesti aknast välja. Alla hüpata teiselt korruselt poleks saanud. „Pealegi olen ma liiga vana. Jah. Ehk minu vanuses – „Meie vanuses!” kilgatas läbi Koi pea – tulebki lihtsalt lahing vastu võtta. Minu vanuses. Ja siis noormehena. Vahepeal on hallid aastad, mil lepitakse paratamatusega, et on kodu ja laen ja naine. Kolmkümmend aastat ususõda, mismoodi on õige esikus kingi hoida, pesu pesta, röstsaia teha... Leppimised, uued sõnelused vanematele küllasõidu teemal, uued leppimised, väikesed lahingud väikeste üleastumiste pärast, suured lahingud samamoodi väikeste üleastumiste pärast. Traditsioonid ja reformid. Merelahingud järvedel, surnud väejuhid ja kuningad, sünnid ja hauad... Mille Jumal on kokku pannud, selle Jumal lahutab...”. Härra Koi hakkas segamini minema, üks mõte piitsutas teist takka, miski ei püsinud paigal. „Uksi saab avada ka neile kirjakesi jättes. Ning tagasi pimeda mehe aedadesse jalutama saab pigem läbi paljude katsumuste kui rahu ja turvalisuse.” See oli midagi, mis too Georg oli kunagi viisteist aastat tagasi öelnud: „Ülal taevas on pimeda mehe aed. Tema ei hinda sind välimuse järgi nagu mina sind.”  
Kel rohkem aega ja jõudu, süvenegu raamatusse suurema põhjalikkusega! Olen veendunud, et sellele pööratakse just kirjandusringkondades palju tähelepanu.

Peeter Sauter. Pannkoogid üksinduses.
Kes soovib, võib järjekordset poeemivormi aheldatud Sauteri elu ja mõttetegevust käsitlevat teksti imetleda, mina ei suutnud midagi uut leida, ent lugemist pooleli ka ei tahtnud jätta. Imelik! Mingi võlu Sauteri sõnakasutamises peitub, aga aeg muutusteks peaks olema käes! Olme ja olemine, igavene Sauteri inspiratsiooniallikas..., ja seda kõike jälle suur raamatutäis. Olen üsna tüdinenud seda ikka uuesti ja uuesti kuulamast. Raamat algab kurtmisega rahapuuduse üle, järgnevad nagu ikka tülid naise Lauraga. Mina kõrvalseisja ja Sauteri loomingu lugejana olen aru saanud, et nende suhte tähtsaim osa on tülid, mille järel algab kohe suur tagaigatsemine. Siis kuuleme ahjukütmisest, mõtteid joomisest, aususestki, juba ka haigustest, vanadusest. Kibeda irooniaga isegi surmast: „matuste peategelane / pole surnu / vaid ikka matja”. Selge see, kui viiekümnes eluaasta on käes, külastavad kirjanikku eksistentsiaalsed otsingud, eriti pohmeluspäevil. Sauter viskab tekstidesse loomulikult ka osavaid ja vaimukaid terakesi, nt.: „ja vist ongi see / meie eriline kaup / ja kauplemine / et me kokku ei lepi”. Mõnes kohas tundub, et autor nurub kaastunnet, aga selles võin muidugi eksida. Pealkirjale osutavad read: „pannkoogid üksinduses advendiajal / olavi pani feisspukki üles / et tal on neli purki / maasikamoosi / ja ta teeb pannkooke / ja et tulge meile teeme peo / ma ei läinud külla / aga pannkoogiisu tuli peale / mul oli pool purki / pohlamoosi / mille kinkis olavi / kui elas veel koos monikaga / ja poeg kaarel oli ka / olavi juures / küllap see hea hapu moos / oligi monika tehtud / ja nüüd teeb olavi / pannkooke ihuüksi / ja kirjutab romaani / keskea kriisist / päev edenes timmisin õlut / ja ei viitsinud ei suutnud / midagi teha / sest me oleme tülis / järjekordselt / ja tülisolek röövib / kogu energia / ja mõtlemisvõime / tülliminek oli naljakas / ja seekord vaikne / sa panid järjest peale / netist muusikat meestelt / kellega sa unenägudes / vahekorras oled / ja erinevalt magamistest minuga / saad ka orgasme / ma kuulasin muusikat / me olime joonud / püüdsin tükk aega / heas tujus olla / aga jäin üha kurvemaks / ja pea vajus üha madalamale”. Teadmiseks: Olavi all mõeldakse Olavi Ruitlast.
Kokkuvõtteks: Sauteri sagedaseks külaliseks näib olevat pragmaatiline melanhoolia, mida ta oskab suurepäraselt ära kasutada. Kuidagi peab ju leiva ja pudeli lauale saama.

Helve Undo. Mõtetes elatud elu.
2015. aasta EKLi romaanivõistlusel äramärgitud teos. Argieluline ja teada-tuntud nostalgiaga romaan, mis peaks köitma väga paljusid lugejaid, sest keegi ei keela seda armastuslooks nimetamast. Jah, autor kordab trafaretseid tõdesid, ent need, kindlad tõed siis, on ju end meie meeltes ammu kehtestanud. Kui elu vähegi jälgida, siis teatavaid käibefraase ja kordusi otsitakse nii igapäevaelust kui ka raamatutest. Inimesed vajavad neid ja seda ei saa alati hukka mõista. Korduvaid tõdesid, mis varasematest kirjatükkidest juba tuttavad ja kodused, tahetakse uuesti ja uuesti üle kuulata. Milline rõõm, ka kirjanikud kirjutavad sarnastest asjadest, millest minagi mõtlen, võib lugeja hüüatada. Teadagi, vananevad naised mõtisklevad põhiliselt möödunust, otsivad mälust ilusaid hetki, kui neid juhtub kas või mõnekene olema, ja viivad jutu peagi surmale. Ka „Mõtetes...” on erakordselt sageli juttu inimese lahkumisest siit ilmast. See pole halb, pigem vastupidi, sest euroopalik ja edukas elulaad pelgab sel teemal kõnelda. Järgnev mõttearendus peaks olema enamikule meist kordamiste kordus: „”Kui tuttavatega kokku saan,” jätkas Inger, „siis läheb jutt nendele, kes on lahkunud, kes haige. Oma elust rääkides ei räägi me enam enda tulevikust, vaid sellest, et tahaks näha, kuidas lastelastel läheb. Endal enam tulevikku ei ole. Hakkad jälle elama teiste elusid. Üha sagedamini mõtled surmast ja enam ei ole see mõte hirmutav, pigem vabastav. Ei ole enam huvitav alustada päeva, mis tõotab tulla äravahetamiseni sarnane eelmise päevaga. Kui hakkad meenutama, et mida sa tegid nädal tagasi, samal päeval, siis ei meenu midagi, sest elu tundub kui üks ja seesama lõputu päev. Hommikul üles ja õhtul voodi, sinna vahele tavaline argine toimetus. Ja ega sa ootagi enam midagi sellist, mis su elurütmi segi lööks. Sa kardad muutusi ja eriti kardad sa halbu muutusi, halbu uudiseid. See igav elu tüütab sind, aga muuta sa seda enam ei taha, ei julge. Ja nii veerevadki päevad surma poole. Elamise mõte kaob... Paned ritta oma teod ja tegemised ja vaatad, kas need kaaluvad üles siin olemise vaeva. Kui kaaluvad, siis oled õnnelik inimene, kui ei, siis... Seesama aastatuhandeid kestev rada kõigil. Ühed suudavad sellele mõtte külge mõelda, teised ei. Lohutuseks võid mõelda, et elu mõte on elu ise. On hea, kui see mõte lohutab, aga kui ei... kui ikka arvad, et kõigel sellel siin maa peal peaks sügavam mõte olema, ja piinad end sellepärast, isegi teadmata, miks sa seda teed...” Kindlasti tunduvad esmapilgul kulununa väljendid „me kõik tuleme lapsepõlvest”, „kõik, mis inimene maailmas teeb, teeb ta endale, teeb seda enda mõtete kaudu”. Nõnda kui ütlemine „muretsemine ei muuda midagi” või siis kindel usk saatusesse. Samas tavalise inimese jaoks võivad need olla mingil määral isegi abistavad või teda säästvad ütlemised. Siis veel tüüpiline, kohati lausa naiivne jutt, et varandus ja rikkus pole elus tähtsad. Üsna sarnaselt kirjeldatakse paljudes eesti romaanides jõulutundeid, usku ja kirikut. Mida ma seletan, igaüks teab ise, kuidas eestlased loetletud mõisteid tavatsevad interpreteerida.
Kindlasti leiavad ka nn. pettunud naised romaanist oma hingele pisut „kosutust”. Kellel on kujunenud aga välja abielu igavene rutiin, ja kes pole päris õnnelikud, kuulevad mõne tõetera selle kohta. Sedapuhku on peategelase kaudu teksti toodud ka selgeltnägijad, täpsemini kaardimoor. Uskumatu, aga raamatukogundust õppinud peategelane Maret (töötanud küll põhiliselt õmblejana) abistab „hädas” inimesi kaartide seisu kaudu. Teeb seda küll telefoni teel ja tasuta, ent see odav esoteerikavärk ei sobi mulle. Aga kui sellest on abi, nagu romaanist selgub, siis ei teagi, mida öelda. Siiski, ärasõnumise motiiv (vanaema needis naabri lehma ära) kuulub ju eesti folkloori. Romaanis ei pakuta midagi uut ega isikupärast, aga nagu on öeldud raamatu tagakaanel: „ilmselt leiab siin iga lugeja oma vaatenurga”. Kindlasti leiab, kuna päris oluliseks kujuneb mõtisklus küsimuse üle, miks me siin maailmas oleme ja mida teeme.
Lisan, et Helve Undo on töötanud kaua aastaid Haapsalu Gümnaasiumi raamatukogus.

 


 digitaalarhiiv digar