Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud

30. aprillil on raamatukogu SULETUD!







 

LL-88

LÄHETUSLAUSED

Üks igihaljas tähelepanek, mille Tammsaare on avaldanud 1925. a.: „Demokraatia on raamatu rahvahulkade vaimuelust ajalehega täiesti välja tõrjunud... . Rahvas loeb veel ainult „oma” lehte, mis tungib miljonite kaupa iga päev kõigisse majadesse, kiskudes juba varahommikust saadik inimesed oma ahelaisse ja kõrvaldades raamatud, või kuigi mõnda neist loetakse, siis hävitab ajaleht oma kriitikaga tema mõju...”.
Mõni soovitus väliskirjandusest:
Pille Kruusi tõlgitud Belgia kirjaniku Amelie Nothombi „Helge nostalgia” kirjeldab autori taaskohtumist Jaapaniga. Samal teemal on Nothomb enne eelnimetatut kirjutanud kolm romaani: „Jumala lapsepõlv”, Jahmatus ja värinad” ning „Armastuse sõda”. Pavel Sanajevi „Matke mind põrandaliistu taha”, taas Veronika Einbergi ületamatus tõlkes, kirjeldab küll nõukogudeaegset ühiskonda, ent oluliseks kujunevad hoopis väikese poisi kannatused, mida põhjustab vanaema ühelt poolt räme ja teisalt talumatu armastusega kasvatusviis, mis võib traumeerida ja hävitada lapsepõlve. Parimaid näiteid selgitamaks, kuidas ülehoolitsemine muutub vägivallaks kasvava hinge kallal.
„Sirp” (27.11.) analüüsib pikalt ja põhjalikult RRis avatud koolilaulikute näitust „Teele, teele, kurekesed...”, mida saab külastada jaanuari lõpuni. Koostajad Heidi Heinmaa ja Katre Riisalu. Veel on aega läbi astuda!
Neile, kes ei mõista hästi performance`i tähendust, sobib Toomas Vindi novell „Minu hea paheline naine” (Looming, 2015, nr. 11).
Kui vähegi võimalik, ostke ja lugege saabunud aastal emakeelset algupärast belletristikat, see oleks üks ütlemata tähtis ja patriootiline tegu, mida tulevik ehk ei unusta!

LOETUD RAAMATUD

Jim Ashilevi. Kehade mets.
2015. a. Kirjanike Liidu romaanivõistlusel kolmanda koha pälvinud teos väärib kindlasti seda auhinda. Teema valiku ja käsitluse poolest pean romaani isegi olulisemaks kui peapreemia saanud Armin Kõomäe „Lui Vutooni”. Raamat jutustab noorte inimeste otsingutest, ja need pole emotsionaalselt kunagi kerged. Eks poisikesest noormeheks sirgumise teekond tuleb meessool alati läbi käia. Mõnel kulgeb see lihtsamalt, teisel raskemalt. Esimesed lapseea armumised-kiindumused, neile järgnevad mõrad hinges. Sõprade leidmine, vahel ka nendes pettumine, koolikiusamised, suhted vanematega, perekondlikud probleemid, ainelised võimalused, anded ja haridus. Teismeliste peod ja nende tagajärjed, seksuaalsuse ärkamine ja silmitsi seismine kõige keerulisema tundega, mis võib noore hinge mõnikord isegi hävitada – üksildusega! See viimane võib alata nii iseloomuomadustest kui ka indiviidi oskusest valikuid teha. Romaani alusmüüri laovad peategelase lapsest noormeheks kujunemise ängid, mida on suudetud küllaltki humoorikalt edastada. Iseenda ja teiste läheduse murerikas otsimine, mis võib tekitada koguni soovi saada väikseks poisiks tagasi. Kõige rängemaks koormaks kujuneb minategelasele ühel ajahetkel aga tema keha. Piin tulla toime pidevalt suurenevate nõudmistega, mida keha hingele esitab. Üldistatult võiks vast öelda, et romaan kõneleb kehast kui koormast: „Ma tunnen seda hullust. Ma tean, mida tähendab muutuda vaimuks omaenese kehas. Olen nädalate kaupa oma kehas üksinda skvottinud, teadmata, kes on omanik ja millal see kere ehitati. Olen jälginud elu erapooletult nagu kaamera, mis kogemata käima unustati. Veel tükk aega pärast seda, kui filmivõtted olid lõppenud. Olen kõndinud oma kehas nagu kitsas skafandris. Ma tean, mida tähendab, kui oma nahk lämmatab. Mida tähendab olla omaenese piiratuse ohver, oma ihade käes väänlev jätis, kelle juurest pole võimalik ära minna. Meeltesegaduses paranoik, kes eelistaks olla loom. Loom ju ei kahtle oma vajadustes. Ta järgneb looduse kutsele. Mu keha teadis mind juhatada, aga mu mõistus ja meeled ei leidnud teed. Mu keha läks ees ja ma komberdasin talle pimedas järele. Mu keha läks metsa ekslema. Mu keha läks kaduma. Otsides võõrast puudutust. Leidmata peotäit marju.” Keha vaev pole põhikoolis kohe kohal, muret valmistavad ka nt. sõbrad Jonte, Anton ja edukast perekonnast pärit Hugo Boss, kes provotseerib klassikaaslasi madalatele tegudele. Teiste hulgas ka romaani peategelast, keda kooliõed nagunii eriti ei sallinud. Just Hugo tõttu sai ta kodus isa käest peksa, just tema initsiatiivil muutub minategelane lausa teiste kiusajaks. Omajagu segadust tekitavad poisi hinges loomulikult tüdrukud: Laura, Doris, Piia. Mandariiniks kutsutud plikast leiab ta aga oma kannatustele kaasa elava sõbratari. Kogu romaani kestel soovib noormees muutuda, aga ei suuda. Kuigi, kordan üle, „Kehade metsas” on parasjagu elulist rämedust, huumorit, traagikatki, jätab raamat heleda ja sooja mulje, mille põhjuseks võib olla piiritu ausus ja valu, mida üks noor hing on pidanud kasvuraskuste tõttu kannatama. Kui näiteks kahes järgnevalt tutvustavas romaanis („Eluaegne” ja „Tähe lend”) on seksuaalsust kujutavad kujundid ja väljenduslaad kuidagi lamedad, siis Ashilevi sõnavara ei mõju eemaletõukavalt. Üks arenev poiss vaatlebki enamasti just nõnda oma keha. Tõsi, aeg on kõlblusnorme üsna julgelt muutnud.
Ashilevi romaanis leidub palju häid kujundeid, mõtteid ja lauseid. Võrratumat ja kurvemat lauset oma lapseea väljanägemise hindamiseks on raske leida: „Ta nägi välja õnnetum kui kleenuke ja nälginud roheline Jeesus, kes elutoa seinal risti küljes norutas.”
Noored ja vanad, õpetajad ja lapsevanemad, „Kehade mets” on just teie lektüür! Autor peaks aga mõtlema teema vahetamisele, aeg on ju sealmaal, kus noorustundlemised võiks vahetada täiseakogemustega.

Piret Jaaks. Linnalegend.
Kui ma vahel imestan auhinnatud raamatute või lugude üle, mõistmata lõpuni, miks üht või teist on esile tõstetud, siis Betti Alveri 2015. a. debüüdipreemia saanud „Linnalegend” väärib seda küll. Autor valdab sõna ja kujundeid võib-olla rohkemgi kui juhib sisu. Üks lühike lause võib novelli lõpus sisaldada mõnikord sügavamat teavet kui esialgu paistab, nt. kas või „Parim kättemaks on hästi elada”. Kõik, mida Jaaks kirja paneb, on kummaliselt huvitav, kuigi igast loost ei pruugi viimseni aru saada. Kirjutamishoog näib olevat nõnda suur, et läbikaalutud mõtteid nagu polekski. Lauseid muudkui tuleb, kirjutaja muudkui kirjutab, kirjutab, kirjutab, ja siis ühel hetkel, hopsti, lõpetab.
Kogumiku novellid ja jutud, mis lähtuvad lühikestest impulssidest, visioonidest, emotsioonidest, asjade vaatlemisest, on täis kujutluslikku maagilist võlu. Nende hulgast puudutavad mind kõige enam „Koolibri lend” ja „Lehtede lahkumine”, kus nähtavasti otsitakse vastust ka küsimusele, mis on õnn. Kus vaadatakse lapselikult imestunud silmadega seda kummastavat ümbrust, mida nimetatakse maailma mitmekesisuseks. Pealegi leidub nimetatud palades kerget, kuid kurba irooniat, mis mulle sümpatiseerib.
„Jumalike ilmutuste” sarjas ilmunud raamatu keskne märksõna on kahtlemata linn. Minategelane võib elada Londonis („Kleepuvad mõjud”), liikuda Barcelona tänavatel („Süüdistus Barcelonale”), milles autor osutab, küllap juhuslikult, tänasele ülimale teemale – immigrandid. Edasi kohtume Tiibetis. „Tassija” sisaldab mõtiskluse šerpadest, edasi jõuame Indias Delhisse, kus „Regekohvik” vahendab pildikese eestlasest, kes otsib seal tööd. Novelli „Intervjuu härra Sagooniga” keskmesse on haaratud Eestis elav korealane. Nimijutt on üks isevärki lugu, mis toimub ilmselt Haapsalus. Teksti pealkirja all „Pihtimus”, ei puurinud ma vist lõpuni lahti, aga see ei seganud lugemist. Suurem jagu Mehis Heinsaare jutustusi mõjuvad samamoodi – imetled, aga mida, seda ei oska alati sõnastada. Nagu juba öeldud, oskab Piret Jaaks pinget tõsta ja siis lõpus ootamatult lõpetada. Selline on nt. „Sihveri nimekiri”, kus kurjus kui võimalik võimu atribuut üritab oma jõudu näidata. Tekstinäide kogu esimesest tekstist „Kleepuvad mõjud”: „Ma küsisin, et kas neil, brittidel, on jaanipäev. Ta vastas, et mis, mis... Jaanipäev? Midsummer`s day? Ei. Või siis jah. Ta ei mäletanud. Ma üritasin seletada, et meil on lõkked. Ja jaanimardikad, kes paarilist otsides helendavad. Roheliselt. Ning et vanasti oli nii palju lõkkeid, et vahel sattus muist lõkkeid metsaveerele liiga lähedale ja jaanimardikad kukkusid sõnajalgadelt lõkkesse. Legend räägib, et kui jaanimardikas lõkkesse kukub, siis tema karje on peaaegu nagu inimesel. Ma ei tea. Ma pole kunagi näinud neid kukkumas. Neid on nii väheks jäänud. Nagu meidki, eestlasi. Ma ütlesin Nedile, et sellest kõigest räägibki selle meie naiskunstniku maal „Röövik ja karje”. Tema, see meessoost, vaatas mind Londoni apaartmenti suures avaras köögis ja ütles, honey. Mis me siis õhtuks sööme? Kas sa viitsid süüa teha. Viitsid? Would you be so kind? Seda, mis ta ütles, ei saanud kuidagi tõlkida „viitsid”. Kuid intonatsioonist, millega ta seda ütles, tundsin, et ta üritab viisakas olla. Kuigi me mõlemad teadsime. Otsa vaatamatagi teadsime: see oli käsk. Sel päeval Londonis, helevalges avatud köögiga apaartmendis, mille aknast paistab moderne Swiss Re, nagu hiiglaslik väljavenitatud diskokuul, mõistsime mõlemad, et tol hetkel sai kõik otsustatud. Mina, see oli Ida-Euroopa, metsast koju toodud. Ja tema, Swiss Re`ga aknas, prügikastitäie rabarberi-smuuti tetrapakkide ja ehtsast marmorist lõikelauaga oli see teine. Esimene Euroopa. See, kes oli enne. Kellel on esimesena sündinu õigus. Ma muigasin. Ma alati muigan, kui mul halb on olla, seda on mulle öeldud. Põsesarnad kerkivad ja kisuvad krampi. See muie on nagu koolnukangestus. Ta muigas vastu. Lakooniliselt.”
Üheteistkümnest tekstist koosnev kogumik sobib paremini lühilugude gurmaanidele. Varem on Jaaks tuntust kogunud näidendiga „Näha roosat elevanti”.

Mart Kadastik. Eluaegne.
Alustaks teist korda Tammsaare tsiteerimisega: „Raamatus peab õppima harilikku turukaupa nägema. Ja mitte ainult et oskate kohast turukaupa produtseerida, ei, vaid peab ka oskama teda haaravalt ja kõditavalt reklaamida, umbes samuti, nagu tehakse seda siidisukkadega, saapamäärdega või lõhnaõliga.” Minu meelest on Kadastiku romaanidele sillutanud teed tema ajakirjanduslik tuntus ühiskonnas, laialdane tutvustamisvõimalus ja kindlasti ka soliidne kirjastus. Olen harva karmilt kriitiline, aga mõnda teost hinnatakse lihtsalt üle. Ma ei kahtlegi, et naistekate lugejad rõõmustavad, sest „Eluaegne” on nimetet žanri tüüpiline näide.
Kuigi tagakaanel kuulutatakse ette põnevust, siis tegelikkuses mõjub raamat Kadastiku kahele esimesele teosele mõeldes etteaimatavalt ja pigem igavalt. Mitme, kahtlemata intrigeeriva süžeeliini, paljude tegelaste ja mõne pikantselt põneva seiga toel on autor kavatsenud kindlasti psühholoogilist romaani kirjutada, aga ettevõtmine ei õnnestunud. Raamat jääb pelgalt olukordi, episoode ja suhteid kirjeldavaks looks, olgugi et Kaspari noorukipõlve esimene seksuaalne ettevõtmine, mis lõppes poisile kurvalt, jäi peategelast eluks ajaks piinama. Sel teemal võinuks tõepoolest sügava ja traagilise teksti kirja panna. Jim Ashilevi „Kehade mets”, kus küllaltki sarnane motiiv mängus, ületab sõnumi edastamisoskuses „Eluaegset” mitmekordselt. Teema, milles kavatsetakse selgitada, mis võib juhtuda inimesega, kes kannab oma minevikku taagana kaasas, nõuab palju tööd ja vaeva.
Romaani esimesed leheküljed kuni peategelase Prantsusmaale jõudmiseni on enam-vähem loetavad.
Jah, Nils-Kaspar Koppeli (algul ainult Kaspariks kutsutud) kujunemisaastad olid julmad, pealegi kasvatas poissi vanaema üksinda. Ometigi jõudis ta kõrgkooli, tutvus seal professoriga, kes teda protežeerides muutis noormehe saatust rohkem kui ülejäänud inimesed ja aeg. Just viimase kaudu sattus ta KGB haardesse, ent stseen Galjaga kaldub autori väljendusoskuse taseme tõttu perverssusesse, mis ei tähenda, et niisuguseid asju ei võinud kusagil juhtuda.
Edukama ja olulisema osa elust, mil kasutusel nimi Nils, veedab ta okupatsioonist vabanenud Eesti riigis. Temast saab rikas ärimees! Tutvused Prantsusmaal ja keeleoskus aitavad naistepesu ärile jalad alla. Hiljem lisanduvad juba suuremad ettevõtmised. Haige vanaema hooldaja, kunsti õppiv Irmen, kes on põdenud ränka haigust ega saa seetõttu kõiki terve naise kohustusi täita (lapsi sünnitada), kujuneb teiseks oluliseks tegelaseks. Tundeid raamatus on, aga eriti kaugele need ei arene, seda eeskätt naise tõttu. Lisaks kirjeldatakse teisigi naisi ja mehi ja seksuaalsuhteid, paraku kuidagi lamedalt, nt. „kummaski naises pole maasika magusust”. Vulgaarseid ja nilbeid vihjeid on kuidagi piinlik näidetena kirja panna. Ühe siiski: „lutsis ahnelt hävituslenduri kuulipildujatoru”, mis mõjub kontekstis sama armetult. Tavaliselt väljenduvad nii mõned tiirased vanamehed. Ja kuigi romaanist leiab viiteid kunstiteostele, püütakse arutleda kunsti üle, siis ei mõju need sisulise väärtusena, mida esile tõsta. Performance, mille Nils armastatud Irmenile esitab, on oma erootilise sõnumiga ülepakkuv. Muidugi leiab romaanist draamat, mida paljud lugejad kõrgelt hindavad: Irmen on põdenud nooruses vähki, Nils ei suuda leida sobivat abikaasat. Päris õnnetukeseks, kellele kaasa tunda, teda siiski pidada ei tohiks, sest äri õitseb edukalt.
Ja romaani finaal: viimasel leheküljel teeb Nils-Kaspar oma 50ndal sünnipäeval enesetapu, täites 25-aastaselt antud lubaduse, et kui tal pole selleks eluetapiks kolme last, siis toimib nii. Ei tahaks küll öelda, aga romaanil puudub sugestiivsus. Stiilinäide: „Irmen ei olnud nii uhkes autos varem istunud. Armatuurlauda, mis oli täis kõiksugu näitureid ja osuteid, ümbritses väärispuit. Aknad olid toonitatud, istmekatted olid elegantsest beežist nahast ja muusika voogas salongi ei tea mitmest kõlarist ühtlase vulinana. „Lahe!” tunnustas Irmen, lastes kiirusjõul ennast vastu seljatuge suruda. „Kas see on Mercedes?” „Sa oled asjatundja,” lõõpis Nils, kes oli juulikuist palavust silmas pidades tõmmanud jalga põlvini ulatuvad tumerohelised püksid ja pannud selga valge T-särgi. Ta oli juuksed korralikult ära püganud, nii et ka kõrvad pääseksid värsket õhku hingama. Irmenile meeldis mehe pretensioonitu välimus. „Kas sa siis lepiksid mingi muu autoga kui mersu?” „Parem nutta mersus kui sapakas, nagu öeldakse,” naljatas Nils. „Aga ausalt öeldes pole auto nimel või margil tähtsust, peaasi et auto oleks hea.” „Sa siis sõidaksid sapakaga, kui see oleks sama hea kui mersu?” noris Irmen edasi. „Selles asi ongi, et sapakas pole ligilähedaseltki nii hea, nagu on Mercedes. Asi pole nimes.” „Miks sa siis oma nime ära vahetasid?” „Jaah? Ma ei vahetanud,” täpsustas mees. „Ka Nils on minu nimi.” „Aga kui sisu on sama, miks oli vaja Kaspar hüljata?” „Võib-olla muutus sisu kvaliteetsemaks ja seetõttu hakkas vana nimi häirima.” „Mille poolest sisu kvaliteetsemaks muutus?” jätkas Irmen pärimist. „On sul aga küsimused!” „Kas Nils on sinu ärimehenimi ja Kaspar oli filolooginimi?” „Loogiline järeldus.” Nils heitis silmanurgast Irmenile pilgu. Et ta oli roolis, ei saanud ta teda pikemalt uurida, aga juba siis, kui naine autosse hüppas, oli ta tundnud tuksatust oma ihus.”

Andrus Kivirähk. Inimväärne elu.
Õhuke raamatukene sisaldab lisaks nimijutustusele teisegi grotesksusest õhkuva teksti „Üks veski seisab vete pääl...”. Ma pole just maailma suurim Kivirähki tekstide austaja, aga kui lood on juba täitsa üle võlli, siis sobivad küll, eriti need „imeväärset elu” otsivad naised. Piiratud maailmanägemisega inimeste raha tagaajamine ajab nad peast veelgi segasemaks, kes seda ei teaks. Kivirähki novellide moorid lasevad lendava taldrikuga Andromeeda udukogult saabunud kaheksajalgadel oma ihu lõhki lõigata, sest selle eest makstakse. Tuhat eurot päevas!!! Aga sellest ei piisa, peagi nõuavad nad rohkem, ja koostöö ongi lõppenud. „Veski pääl” tegelasteks on kaks hädavarest-alkohoolikut, keda rahvas kutsub joodikuteks. Nende unistuseks on kedagi peksta, aga küla baar „Sarviktaat” on suletud, ja kuna neil linnarahvast enam käeulatuses pole, asuvad üksteist tümitama. Kõige lihtsam oleks arvata, et selle kaudu osutatakse võõravastasusele, aga see lugu kirjutati palju varem, pealegi on kaklemine eesti meestele meeldinud juba Tammsaare aegadest. Midagi pole öelda, eesti rahva rumalust oskab kõige paremini ikkagi Kivirähk kujutada. Katke nimiloost: „„Oh jah,” õhkas Sirje, kellele sõbranna lörriläinud abielu lugu oli hästi teada. „Ma tahaks ise Soome minna. Vaata see – Taimi –, tema on Soomes koristaja. Olevat endale juba esimese palga eest auto ostnud, pruugitud küll, aga ikkagi.” „Ja Reeda tütar töötab Norras ettekandjana. Noh, räägitakse, et teeb vahel strippi ka, aga mis siis, niikaua kui oled noor ja sul on, mida näidata, miks siis mitte selle pealt teenida,” kõneles Maret. „Mõnel inimesel on ikka elus vedanud, aga mina, näed, hallitan siin urkas ja vihastan iga päev närvid krussi.” „Mina ka,” nõustus Sirje. „Kui ma ainult teaks, kuidas siit minema pääseda, ma ei vaataks tagasi ka, ma jookseks!” „Aga näed, ei saa kuidagi,” raputas Maret vihaselt pead. „Ma olen lehest kuulutusi lugenud – Soomes ei pakuta midagi.” „Noh, muidugi, need, kes õigel ajal läksid, istuvad ees ja hoiavad oma saiakannikast kümne küünega kinni.”

Lauri Sommer. Kunagi.
Tekste aastatest 2008-2015. See ei kõlba kuhugi, et luuleraamatul puuduvad leheküljenumbrid ja sisukord. Aga muidu armas ja kodune luule, mida võib ja suudab igaüks lugeda. Keskeale lähenev autor liigub Võrumaal, Tartus Toomemäel, jõuab Värskasse, Petserisse, Muhussegi. Seekordse raamatu kohta võiks öelda poeedi sõnadega: „Mul ei ole mingit nägu. / Olen ainult tervitus vanadelt teedelt”. Tõepoolest, rohkesti hääbumiskujundeid ja -meeleolusid, ent eks pealkiri osutabki suuresti kunagi olnule. Ent samamoodi ka kunagi tulevale. Ja enamasti otsitakse möödunust ikka säärast, mida argipäev ei paku. Tuleb aeg, mil tänasestki kirjutatakse mõistvaid lugulaule ja rahumeelset mõtteluulet. Oma aega eelistatakse raiuda ja rappida, niisugune juba on poeetide ja poetesside ilmavaade.
Valdavalt riimimata, proosaluulesse kalduvad tekstid, kus suhtumine tänapäeva pole kuri ega ülinõudlik. Pigem rauge ja ootav, nt. „Ära oodata järgmine käänak”, „Yles raiutud hoonete läve ette”. Järgmised värsiread ei mõju noorematele enam igavikuliselt: „Tilkumine on meenutus / kadunud reeteedest / ja inimnägudest, kes sõitsid / hobusega yle nende väljade”. Sõnaühend öine aeg sobib kindlasti märksõnaks: „Pilvedest läbi ymarik kuu”, „Vanakuud jäänud”, „Öövarjus”,” Apnasaares”, „MOMENTAAL TUULHEIDING”, „Tuli sööb ära”, „Tihased nokivad tasapisi tyhjaks”, „Kiivitaja hyydis haledalt soo peal”, „Väikeste sammudega, hangeveertesse komistades”. Siit võib juba teha järelduse, et kokkupuuted loodusega ja sealt johtuvad meeleolud on Sommeri inspiratsiooniallikateks. Näite valisin aastaajale mõeldes, kus soojas pesas põõnab ka pealkirjas seisev kunagi: „Oksad on lumelookas / ja kui neile istub mõni lind, / hakkab puul veidi kergem. / Kunagi kuuleb siit aknast kägu / aga praegu on ta mõeldamatu, nagu rohi paljaste varvaste vahel / meetrises lumehanges seistes. / Ukse juurde Vanaema rohelisse mantlisse / kuhjunud kassipoegade silitamine / toob kevadet siiski lähemale. / Nende kõhu all / on isegi natuke suvesoojust.”

Ilmar Särg. Tähe lend.
Pärast 2014. a. ilmunud Särje lühijutukogu „Pöörased lood” lugemist lausa vandusin, et rohkem ma selle autori teoseid kätte ei võta, aga siin ma nüüd olen. Raske tõbi – sõltuvus eesti kirjandusest!
Viimasel Kirjanike Liidu romaanivõistlusel äramärgitud romaan jääb esimesest kolmest premeeritust („Lui Vutoon”, „Lahustumine”, „Kehade mets”) kaugele maha. Nii et äramärgituks võib saada päris kergelt, kui tugevaid kandidaate on vähe. Kuid „Tähe lend” on siiski tubli olmekirjanduse näide.
Alkoholi laastav mõju inimesele on kõigile teada ja kirjutamiseks igati üllas teema. Pole ju saladus, et joomine hävitab ka andekaid inimesi ja selle vastu tuleb võidelda igal võimalikul moel, ka belletristikaga. See on muidugi üks totter ütlemine, sest keegi ei tea, mida totaalse joomarlusega peale hakata. Seda enam, et nii mõnedki andekad kirjanikud kirjeldavad alkoholi kui võrgutavat kaaslast, mitte ahistajat-mürgitajat.
Romaani peategelane Priit Vokk on tubli kirurg, aga pidev napsitamine viib ta alkoholismi püünistesse, kust väljarabelemine on ülimalt raske. Joomine purustab mehe abielu ja lõpuks ka karjääri. Kuid väärikas amet, esialgne sile väljanägemine ja töövõime aitavad tal uusi elukaaslasi leida ja nii pole tal ka järglastest puudust. Ainult et nende kasvatajat temast pole. „Tähe lennu” lehekülgedel liigub palju tegelasi, kõik omavahel ei kohtugi, aga nimetada tuleb Priit Voki venda, kes on samuti arst. Tema töötab Soomes, kuid erineb vennast nagu öö päevast. On karsklane, kuid ei suuda jällegi perekonda luua. Nii et mõnes mõttes ta kadestab oma edukat naistekütist venda. Mats leiab viimaks küll Mari, aga lugu ei lõpe kuigi edukalt. Hoopis huvitavama lahenduseni võib jõuda Matsi kohtumine medõega, kes ootab tema vennalt Priidult last. Mainida tuleb ka natuke lihtsameelset, kuid ilusate pikkade jalgadega Annu Kõverjalga, kes romaani lõpus Priidu elu päästab ja talle salaja mingeid tablette sisse söödab, nii et mees ei suuda kohutava enesetunde pärast joomist jätkata. Vaat, kust tuli abi! Eks Annu ema kinnitanud, et tüdruku kehvad õppimisvõimeid võisid pärineda joodikust isalt... . Taas üks õpetlik iva. Raamatu jooksul saab lugeja teada üht-teist meie haiglates toimuvast, arstide käitumisest ja eetikastki. Näiteks töövõimetuspensionide määramise tegelikkusest Lõuna-Eestis. Ilmar Särg heidab küll kiirpilgu mõnelegi igapäevasele ühiskondlikule murele, nt. välismaale tööleminek, naiste suhted võõramaalastest meestega, aga põhjalikumalt juhtumite olemusse ei süüvi. Kulunud ütlemisi teab igaüks isegi, tõsi, Matsi selgitus üle mere tööleminekust ja võimalikust tagasitulekust on põhimõtteliselt mõistlik. Romaani voorusteks on kindlasti napp lause, otsekohesed ütlemised, mis kohati lausa karmilt sirgjoonelised.
Tsitaat, mis osutab patsientidele kui arstide alkoholismi soodustajatele: „Üks kunagine luuletaja, kes üsna Priit Voki moodi välja nägi, võimalik, et ühise alkoholilembuse tõttu, tõi Priit Vokile haiglast lahkudes tänutäheks kaks korda alla hinnatud, kilesse pakendatud magusa saia. Sellega oleks võinud naelu seina sisse taguda. Peeter Talmut, igavene irvhammas, oli soovitanud Priidul sai alles hoida, ehk läheb vaja, kui Priit ka kunagi nii kaugele jõuab kui tema patsient. Priit tõmbus näost punaseks, lausa sinakaks, ja torkas annetuse prügikasti. Too luuletaja oli aastaid elukunstnikku mänginud, lasknud kolmel naisel järjest end kui geeniust üleval pidada, nüüd aga üpris hädiseks jäänud. „Korralik haige toob ikka pudeli,” jätkas Peeter Talmut, „et arstil opereerides käsi värisema hakkaks ja ta valesti lõikaks.” Osakond oli puupüsti pudeleid täis. Haigetel oli ükskõik, kas tohter oli mees või naine, ikka toodi tänutäheks pudel. Need tohtrid, kes seda kraami ei tarvitanud, ei viitsinud kõiki marke isegi enam koju tassida. Parimad viidi kaasa, ülejäänud aga jäid riidekappi ja raamaturiiuleisse vedelema. Kevadel, kui kuuenda kursuse poisid osakonnas olid ja omavahel arutasid, mida ülikooli lõpuõhtuks lauale panna, juhtus osakonnajuhataja nende juttu pealt kuulama. Ta kutsus poisid ligi ja pakkus: koristage ruumid ära, saate lõpuõhtuks tasuta joogid.”
Ega siin olegi muud tarka lisada, kui hoidku taevas purjus arsti juurde sattumast!

Enn Vetemaa. Hambad viskiklaasis. Ühe möödunud sajandi mehe värsse.
Mis sobivad meie aega suurepäraselt ning on ühe üpris vinge ja targa vana kirjaniku kirjutatud. Need pole nutulaulud, vaid möödunut ja ennast reipalt ning adekvaatselt hindavad tekstid. Vaid raamatu viimane luuletus, „SEL AASTAL VIIMAST KORDA NIIDAN”, on tõeliselt nukrameelne.
Raamatu kokkuvõtteks sobib autori selgesõnaliselt pealkirjastatud tekst „SUUR KULUMINE on me maine ränd”. Ja selle rännu motiive ja detaile autor ka selgitab.
Praegu on moes nostalgitsemine, mis pole sugugi halb nähtus, kui sellest maailmavaadet ei koota, sest igatsusvalu käib inimese ja aastatega ikka käsikäes. Eriti jõuliselt just vanemas eas. Vetemaa n-ö. nostalgiasse kalduvatel luuletustel on alati mingi münt, mingi piprake sees, nt. „POEETILISI TÄPSUSTUSI JA SELGITUSI VAIKSE KENA KOHAKESE ASJUS”, mis teravdab ka lugeja vaadet. Tegelikult leiab taolisi peeneid vihjeid ja terakesi igast tekstist. Muidugi, väga noor inimene ei pruugi ehk kõike mõista. Vaatamata elatud aastatele, vaatab Vetemaa maailmale otse silma, teeb seda positiivses tonaalsuses, ei kiunu ega kiru. See on suur väärtus. Pilada ja eneseirooniat sisse visata Vetemaa ei pelga: „ON IKKA KURB KÜLL / et vaid oma sünniaja tõttu / ei saa ma oma kartulininaga söömata / ühe täna veel sündimata neiu juuste / juunikuise heinamaa lõhna / ega libistada neljanda sõrme otsaga / tasa-tasa / piki tema kombinee õlapaela jäetud punakat järjekest”, kusjuures kunagine riietusese kombinee viitab selgelt minevikule.
Autori nostalgiasse kuuluvad lisaks vene, ukraina ja gruusia köök. Ma muidugi ei tea, kellele ta „HELGES LAPSEPÕLVEMÄLESTUSES” vihjab, aga selles on inimlik tõetera sees. Lugege ise, saate teada! Mõned vahvad ja ehtsad lori- või pilkelaulud leiate samuti: „LORI NUMBER ÜKS”, „PRANTSLASEST POEET PREVERT SOOVITAB ET”, „VÕRU TALLINNAST KAUGEL ASUB”, „KORD PAHANDAS ÜKS HERNEHIRMUTIS”, „ÜKS TÄHTSA MOEGA KIILASPEA MU LÄHEDUSES PEATUS” jt.
„KOPLI BALLAAD” liigitub pigem jämekoomika valdkonda. Kindlasti sobitub nostalgia märksõna alla „SUURES MAJAS KOHVIK MOSKVA KÕRVAL”. Venekeelse pealkirja all avaldatud „Parafraseerides Puškinit” viitab värssromaanile „Jevgeni Onegin”, lähtub sisuldasa mõistagi tänasest päevast, kuid on ette kantud sooja irooniaga.
Mingit kindlat korda või süsteemi Vetemaa luuletuste järjestuses ma ei leidnud. Järjekordselt ajab porisema sisukorra puudumine. Kust selline komme on küll tulnud?
Tutvustuseks: „AEG VUHISEDES KOKKU RULLUS OTSEKUI RULOO / Ja tänaseks on minust saanud rauk. / Kes kergelt vastik iseendalegi. / Võib teidki tabada kord sama pauk. / Kuid ekstra-kurblikuks teeb selle loo, / et mõttetu on süüdistavalt küsida: / „Kes tegi?!” / Eks kortsurägu, halli pea ja lõdvad äti-reied / ma olen ajapikku kinkind / Ise. / Endale. / Ma olen kõle, tühi, kokkuvajuv maja, / kus imekombel elab senini / üks väike laps... / Aegajalt – päris uskumatu! – kuulen naerukaja. / Nii hele süütu, siiras, pahevaba / on see, et minus ärkab hämar süümepiin. / Päev-päevalt muutun nõutumaks. / End tihti muretsemast taban: / kas pole lapsukesel ohtlik siin? / Kuid miski ütleb – täpselt õige aja / laps leiab jätmaks maja, / välja lipsab. / See ongi hea – siis Suures Rahus / ma lahus- / tun.”

 


 digitaalarhiiv digar