Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud

30. aprillil on raamatukogu SULETUD!







 

LL-87

LÄHETUSSÕNAD

3.–6. 11. toimunud kirjaniketuur „Sõnaränd ehk eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes” kulges kenasti. Eks paar tõrvatilka kukkus ka meepotti, nagu vahel juhtub, ent kogumaitset see ei suutnud rikkuda. Raamatukogurahvas oli teinud, mis nende võimuses, kui aga kusagil oli rahvast vähevõitu kohal, siis karmi reaalsusega ei suuda me võidelda. Võib-olla tuleks tulevikus ringreisis mõned muudatused teha? Seda lauset kordan juba kümnendat aastat. Ometigi, kui on tekkinud väärt mõtteid, andke aga teada. Aitäh kõigile abistajatele!
Vahepeal jõudsin isegi paar tänapäeva prantsuse kirjanduse näidet läbi lugeda. Anti Saare tõlgitud Pierre Michoni „Pisikesed elud” sobib suurepäraselt just nukramal ajal lugemiseks, kuid need pole kergesti haaratavad lood, pigem hinge kraapivad. Indrek Koffi tõlgitud Jean-Claude Mourlevat’ novellikogu „Siluett” pakkus aga võrratu elamuse. Üks pärl teise järel, kokku kümme teksti.
Prohvetlik Juhan Liiv on öelnud, ja teda tohib alati üle tsiteerida: „Hädaohtu kardad sa kollaselt mehelt, Euroopa? Tõsi. Ta kuld võib kallimaks minna.” Siit mõtleb igaüks juba ise edasi.

LOETUD RAAMATUD

Inna Feldbach. Nägija süda.
Luulekogu on jaotatud kolme ossa: „Jälgida jäljetumat”, „Tumeaine” ja „Surmanumber”. Need märksõnad osutavad üsna selgelt tekstide tonaalsusele ja tõsidusele. Autor on tõepoolest nägija, vaatleja: „Jälgida lindude rändeid, / jälgida ja näha, / mida toob igal koidikul / õlgadelt und maharaputav, / mitte midagi otseselt tõotav päev.”
Kõik, mis on hinge peale kogunenud, leiab tee värssidesse. Juba pelutab aeg, mis veel jäänud, ja mida resümeerib kas või järgmine väärikas rida – „elulõpu jahe lähedus”. Taolist hõngu lisab ka „Sinine kohvikann”. Kuna Feldbachi öeldus peitub rohkesti kurbust (nt. „Ei ole tööd”), jääb mulje, et ta kirjutab suuresti eakaaslastele. Muidugi leidub meelelisematki luulet („Midagi meenub”, „vastu hommikut hakkas jahe”). Viimane jagu kogumikust johtub loodusest, aastaaegadest ja tundmustest, mis nendega kaasas käivad. Ikka sekka meenutuslikku ehk nagu luuletaja on sõnastanud – midagi „sisimast hingeainest”! Tõesti, tõesti, materjali jätkub poetessi südames piisavalt. Sedapuhku on paslik tsiteerida ridu aiva pimenevast ajast, kus leidub ometi ka heledamaid laike: „Pimedusest ja pilvedest / peaksin luuletama, / kui järjest pimedamaks jääb ilm / ja taevas on suursugused / hull-hurjutavad pilved. / Ent ikka segab vahele / hele mälestus, / mis ei lase unustada, / et mida sügavamale pimedusse ma poen, seda lähemal olen uuele valgusele. / Pimedusest ja pilvedest siiski / kõnelgem praegu, / et tunda ka nende nägu / ja salajast, järeleandmatut vastuseisu / valguse valule. / Pimedus pehme kui pilv / puudutab poolavatud suud / nagu see, keda suudelda ma ei tohiks.”
„Nägija süda” on sisult ja luuletuste arvult rikkalik sülem. Vaid mõni üksik sentimenti langev salm, muidu aga täpselt, lihtsalt ja frivoolsuseta sõnastatud luule. Leidsin siit endale mõnegi olulise mõtte ja puudutuse.

Andrei Ivanov. Rasmus Hanseni kirjutuskera.
Eestis elava vene kirjaniku raamat ilmus Loomingu Raamatukogu väljaandena. Peategelaseks Eestis elav venekeelne kirjanik Roman, kes on tulnud koos vanematega siia pisut enne olümpiamänge. Üsna viirastuslikult kirjeldab ta hilisemaid Peterburis ja Moskvas käimisi, võrdleb kaht linna, kirjeldab suhtlemist teise olulise tegelase, vene kirjaniku Sannikoviga, kelle romaani Venemaal ei avaldata. Sannikov on käinud isegi Prima Vistal! Tema matustelt tulles toob Roman kaasa lahkunu paberid, mida analüüsib ja tutvustab. Nõnda kuuleme ühe Vene linna saatusest Sannikovi raamatu „Surnud linna elanik” katkendite kaudu.
„Rasmusest...” leiab terve plejaadi erilisi vene karaktereid, kes kõik kuidagi vene kultuuriga seotud. Neid Piiteri koridorides liikuvaid veidraid tüüpe ei oska ma lugejana endale päris selgelt ette kujutada, nt. kas või e-kirjasõpra Kolja Remeslovi.
Romani peetakse Venes Euroopast tulnud kirjanikuks, aga see ei ole talle oluline, üldse on ta kõige vastu armutult ükskõikne. Eitab kõike, kaldub solipsismi. Suhtub Eestisse enamasti adekvaatselt, teinekord laskub siiski kaootilisusse. Peab Eestit amatööride riigiks: „Eesti ei olegi iseseisvaks saanud. Sellest tulebki inimeste eneseusalduse puudumine ja hirm tõsise mulje jätmise ees. Ning see äratab härdust...”. Eestlased põdevat rahvusliku tähtsusetuse pärast, Lasnamäed nimetab aga armetuks kolkaks! Minul on jälle raske müstilise Venemaa kohta midagi arvata, vähemalt konkreetse raamatu põhjal. Küllap olen ettevaatlik. Autor kinnitab, et mõlemas riigis leidub Krimmi äravõtmise pooldajaid ja ka vastaseid. See mõte vajanuks ehk täpsemat selgitust, aga kuna jutt käib belletristikast, siis pole see eriti oluline.
Roman kirjeldab oma tundeid pärast Eestisse saabumist nõndamoodi: „Isegi venelased olid talle Eestis võõrad. Nad olid otsekui poolenisti täidetud veega, millest koosnes Eestis kõik: nii majad, kassid kui linnukisa, isegi tolm oli sogane, mere, vihma ja külmetuse mekiga. Kuid ta harjus sellega. Venemaal ta ei käinud. Ta tundis Venemaa pärast piinlikkust või isegi häbi, nagu ka ema pärast. Isa suri Argentiina vetes (algas perestroikaks kutsutud meeletus). Emale helistati, kutsuti kohale, ta käis kuskil. Oli väga kahvatu. Paistis haiglasena. Roma kohkus. Viieteistaastane nooruk kägardus seitsmeaastaseks poisiks. Ta ei saanud aru, mis toimub. Korraga hakkas hirm. Ema ei rääkinud talle tükk aega midagi, aga poiss tundis, et oli juhtunud midagi niisugust, mida ta ei saa mitte mingi hinna eest parandada, ning varsti saab ta teada, varsti talle öeldakse... oli tahtmine kõrvad kinni katta ja põgeneda. Neil ei olnud Tallinnas lähedasi, ema uued, töökohalt leitud sõbrad olid kuidagi juhuslikud, nad tulid tähtpäevadel, et vaadata tema kleite, pildialbumeid ja sasida Romal pead: „Kus on ikka pikkust visanud”, ja kõik. Sellistega ei hakata muret jagama (neile võis laenu anda, nendelt võis laenu küsida, kuid abikaasa surmast ei saanud ema nendega rääkida, justkui oleks mehe surm teda häbistanud).” Nii oli Roman riigis, mille nimeks Eesti, päris üksi, sest ema ei tahtnud tagasi Venemaale minna. Just seetõttu kujuneski temast kummaline isik.
Andrei Ivanovi raamatud mõjuvad mulle enamasti võõristavalt, külmavärinaid tekitavalt, kuidagi ängistavalt, aga need on eranditult isikupärase stiili, vaate ja põneva koestikuga.
Pealkirjas kasutatud termini kirjutuskera kohta saab infot raamatu lõpust, nii et lugege ja püüdke sisuga sõbralikult suhelda!

Jan Kaus. Tõrv.
Jutustuseks nimetatud lugu sobib ka lühiromaaniks nimetada. „Tõrva” sõnum võiks kõlada kokkuvõtlikult nii: sama ootamatult, kui õnn tuleb, võib ta ka lahkuda. Kui sa oled vangis, nt. keldris kinni, siis pääs vabadusse tundub ju õnnena. Ent õnn ja elu ei pruugi üldse kohtuda.
Keegi ei tohiks enam kahelda, et Jan Kaus kuulub mõtlejana noorema keskea humanitaarintellektuaalide esiritta, seda on ta tõestanud paljude filosoofiliste ja kirjanduslike arvustuste ning esseistlike kirjutistega. Seega tuleks arvestada, et autor on kindlasti soovinud rohkem öelda, kui „Tõrva” lugemise järel esmapilgul paistab. Juba pealkiri ise, mis sisaldab endas ju kujundit, nõuab natuke pingutust, et aduda, mida sellega õieti öelda tahetakse. Tõrv võib olla must ja hävitav ollus, mis keeb inimeses ja mille väljutamine käib ehk mitmel moel. Konkreetses loos kujutatakse tõrva metafooriga ka erootilisi suhteid.
Jutustuse peategelaseks on mees, kes avastab juba lapsepõlves kalmistul, et kannab kõige tüüpilisemat eesti nime Jaan Sepp, ega pole sellega päris rahul. Eks ta esialgu elab ka täiesti tüüpilist eestlase elu. Samal ajal näib temas võitlevat jaansepalikkus millegi teistsugusega, millele pole aga lihtne nimetust leida. Ju sisimas või alateadvuses mees loodab, et läbi koletu tõrva supeldes on võimalik meeni jõuda. Ta ei otsi suurt õnne, aga kahtlemata ootab seda. Jaan Sepa saatust kujundavad, samas ka murendavad kaks vene verega naist. Õed, kes püüavad erineval viisil muuta jaansepalikku olemust. Esimene õdedest, Edvina, kellega ta kohtub reivil, murrab mehe endale kiiresti ja hooga. Kas temaga elada on õnn, jääb iga lugeja otsustada. Jõuline Edvina, kelle Kohtla-Järvelt pärit isa on rikastunud kummaliste kinnisvaratehingutega, võimaldab automehaanikust abikaasal koju jääda ja naise kulul elada. Ega siis jäägi muud üle, kui otsida õnne edasi. Selleks meetilgaks saab Edvina õe Elvira kumav kuju ja imelised jalad. Kuidas ta küll nende jalgade järele õhkab! Tegelikult pole vist niisugune sugestiivselt kujutatud imetlus eesti mehe vaade. Muidugi on Elviral abikaasa ja puha. Naiste võrdlus on selgelt sõnastatud: Edvina on tiiger, Elvira tigu! Elati ja oldi, kuni ühel päeval petab Jaan Sepp seda mõtlikku ja pastelset naisetüüpi õmblejannaga, kes pole kirjutatud huvitavaks karakteriks, ent tõrvatilk on meepotti kukkunud... Miks ta seda teeb? Kas seepärast, et kardab Elvira õrnuse tõttu uuesti jaansepaks muutuda? Tundub, et ta vajab tõest midagi tugevamat. Ka kolmas katse ei õnnestunud, mees mõistab oma endist õnne taas tagantjärele. Ja siis tullakse temalt mingit kummalist olematut võlga tagasi nõudma. Võimalik, et kõige selle eest „õnne” eest, mis küll juba möödanik? Päris kindel ma nõnda püstitatud oletuses pole. Kas selle taga on kättemaksu lubanud eksabikaasa Edvina, jääb selgusetuks. Igatahes Jaan Sepp põgeneb. Kohtub mingite türklastega, kihutab nendega koos Euroopasse, Saksamaale, kus tegutseb meesprostituudina. Ühel hommikul leiab enda kõrvalt surnult naise, keda pikemalt teenindanud. Taas on jalge all põgenemistee. Sellest momendist läheb lugu veidi mõistatuslikumaks, igatahes loo lõpus kohtume Jaan Sepaga Islandil, kus elab keegi Silvia, kelles mees näeb Elvira reinkarnatsiooni. Nii lepibki ta tõdemusega, et elu on olnud nagu Islandi tuisk. Saan aru, et sellest tuisust võib siiski eluga välja tulla, sest võitlus kohaliku hiidnaisega lõpeb õnnelikult.
Domineerivale tõrva kujundile lisandub mehe ellu veel üks metafoor – hammustatud õun. Palju sellest ei räägita, aga Islandi maja laualt ta selle leiab, teadmata päris täpselt, kes õunast tüki on hammustanud. Naine, seda muidugi.
Jaan Sepa „süüks”, aga seda kindlasti mõni lugeja võib otsida, saab panna vaid meheliku tõrva jagamist naistega, kellega ta pole suutnud kohaneda. Jaan Sepa tõrvane veri otsib midagi, ta peab jälle ja jälle lahkuma, jättes õnne selja taha. Mulle vahel tundub, et enamik Jan Kausi teoste meestegelasi, põlvkonnakaaslasi ongi pidevas segaduses, nad püüdlevad millegi suure ja õndsa poole, tee on aga konarlik. Lihtsustatult üldistades jääb Jaan Sepp ju tõrvatilgaks kõigi nende naiste elus: „Sest mina arvasin, et ma polnud enam mingi suvaline jaansepp, ma olin saanud maitsta elu vürtsikamaid koostisosi, Edvina oli mu keha aastatepikkusest tardumusest lahti raputanud ning seetõttu ei tahtnud enam miski paika loksuda. Nüüd aga, seistes siin ja vaadates aknast paistvaid violetseid mägesid, olen mõelnud, et võib-olla ei saagi ma Edvinat milleski süüdistada. See on nagu tõrvatilgaga meepotis. Mis on absoluutselt teine asi kui meetilk tõrvapotis. Täielik ebavõrdsus – meetilk tõrvapotis suudab ja muudab palju vähem kui tõrvatilk meepotis. Aga nii ma püüdsin Elvirast mõelda – temast saab meetilk mu elu tõrvapotis. Kõik, mida ma pean tegema, on enda mõõtkava kahandama, et meetilk paistaks mulle suure virdava galaktikana keset mõõtmatut pimedust, mul pole vaja muud teha kui sellesse meetilka siseneda, umbes nagu spermatosoid munarakku, ning siis hakkab meetilk kasvama, ta kasutab tõrva kütusena, absorbeerib seda, kulutab kogu tõrvatagavara tilgatumaks, kuni meie ühendusest ongi saanud meepott. Mille tõrvatilgaks osutusin lõppude lõpuks mina. Jama oligi vist selles, et tõrv oli kogu aeg mu sees olemas, see tõrvatilk on olnud minu osa, mõnes mõttes mina ise, Jaan Sepa nõudlik, jaansepalik hääl.”
NB! Autor on lisanud, et raamatu inspiratsiooniallikateks on Halldor Laxnessi „Islandi kell”, Mathura „Käe all voogav joon” ja Kamille Saabre akrüül „Hammustatud õun”.

Mudlum. Ilus Elviira.
Kummaline kokkusattumus, taas tegelaseks Elviira, ainult kirjapilt on ühe tähe võrra teisem!
Küllap tõstis Mudlumi eelmine novellikogu „Tõsine inimene” ootused kõrgeks, igatahes uus üllitis valmistab pettumuse. Ja kuigi pealkirja all seisab täiendus „Burleskne lugu”, s.t. liialdatult jantlik ja koomiline tekst, ei muuda see arvamust, et tegu on tavalise naistekaga. Elviira olemust, olgu ta siis välimuselt pealegi ilus, võib iseloomustada aga sõnaga lodev. Selle omadussõnaga viitan minnalaskmisele, iseenda mitteaustamisele, käestlaskmisele, kui seistakse silmitsi alkoholi või mehe otsimise teedel. Mida muud arvata naisest, kelle kulul mehed elavad. Lodevuse ilminguid võib märgata ka Mudlumi esimese raamatu tegelastes. Pealegi tunnistab Elviira ausalt üles, et ta peas pole just palju mõtteid, olles siiski eneseirooniline teatamaks, et napakas peas ikka napakad mõtted. Samas kirjeldab autor ju teatavat sorti elukäsitlust, mida argielus palju ette tuleb. Mis siiski Elviira juures köidab, on tema piiritult elujaatav hoiak, mida just sageli eesti kirjanduses ei märka. Ta ei kuku nii raskelt kui eeldaks. Ta ei süüdista kedagi, vaid nendib, et asjad on nii ja midagi pole teha. Aga et ka romaani positiivsemat poolt esile tõsta, siis Mudlum on hea esemete ja olukordade kirjeldaja. Kes see ilus Elviira siis on: „Elviira ei olnud mitte millegi poolest erinev kõigist maailma teenindavatest töötajatest, keda sa iga päev näed kuskil letis seismas, nad on kenad ja hoolitsetud, pealtnäha tasakaalukad, viisakad, hakkamasaajad, ja kõigil neil lainetab kusagil pinna all varjatud võitluse hämar vari. Ükskõik kas neil oli meest või ei olnud, määratlesid nad ise ennast selle olemise ja mitteolemise kaudu ja kas või tuhat naisõiguslast oleks võinud jalgu trampida ja kätega nende silmnäo ees vehkida, see ei oleks aidanud mitte sugugi. Pealegi polnud neid õiguslasi kuskilt võtta ja kui nad pisitasa tekkima hakkasidki, siis olid nad kui kurjast vaimust vaevatud saadanad, kes käisid ja jahtisid tobedaid pealkirju või veel tobedamaid pilte mingitel jumalast hüljatud veebilehtedel ja siis käratsesid rõõmsalt leitud saagi ümber; nokkisid ja rebisid seda nagu kaarnaparv. Neid oleks nagu vaevanud vaen omaenese olemuse vastu, nad ei saanud üle sellest, et olid naised, nad andsid sellele sõnale imeliku sisu ja mõtlesid ainumalt oma soost ja selle hädadest, kuigi teised naised mõtlesid meestest, nagu on õige ja loodusest seatud. Ja isegi kui nad meestest ei mõelnud, olid need ometi kuskil kohal, eemal, selja taga või neiukestel noorukestel alles ees, või siis mõni lontrus kuskil nurgas magamas, sokid mööda põrandat laiali. Rääkimata tublidest meestest, kes, suu naelu täis, mööda elamist ringi patseerisid, vaatasid, ega kuskil miskit sättida anna, tihendasid tilkuvaid kraane, lükkasid trossiga ummistusi lahti ja noomisid naist, kui see kohvipaksu kraanikaussi kallas, putitasid oma autosid ja sõidutasid selle putitatud autoga lõbusat perekonda küll laste-, küll loomaaeda ja igasugustesse huvitavatesse paikadesse, pagasnikus täispuhutavad kummiloomad, suur meritäht näiteks, rannalinad, istmete vahel jäätisepaberid ja küpsisepuru, ja koos perega käisid nad suurtes poodides...” See pikk ja seletav lause läheb edasi, kuni jõuab järelduseni: „Need olid elu kuldsed hetked!” Niisugune see argipäev tihti välja näebki! Kindlasti leidub lugejaid, kes üksjagu pöörase Elviira käekäigule kaasa elavad, teda isegi imetlevad, ehkki peategelane mõistab ka ise, et suurem osa elatud ajast on olnud läbikukkumise aastad, ja seda mõistmist kirjeldatakse päris hästi. Nüüd on siis eesti belletristikas paljude joodikutest meestegelaste kõrval ka üks arvestatavam naisjoodik, kellest siiski päris alkohoolikut ei saanud. Nukker iroonia kõrgub „Ilusa Elviira” kohal, kui ta kinnitab: „... muidugi oli vanasti parem, elu võis olla üks pits hertsoginna kleidivarrukal, täis lilli ja liblikaid, peenikest ämblikuvõrku, õrn ja pude, mis nüüd kusagil muuseumis klaasvitriini taga vaatamiseks. Kes tahaks vaadata pikka musta-valgetriibulist salli? Neid pudeleid, mehi ja pisaraid?” Polegi vaja pikka lehekülge, et minugi meel muutuks mõtlikumaks, lisades, eks romaanis leidub mõndagi õpetlikku.

Lauriito Meriloo. Triibuline elu.
Novelletid ja laastukesed, ütleb alapealkiri. Täitsa naljakas, kohati koguni vaimukas lugemine. Mõni pala on kohe väga-väga vinge, teine vähem. Lõpevad enamasti ootamatult, novelletile omaselt. Üks tekst on imelühike, „Suhtesse investeerimine” koosneb vaid kümnest ja poolest reast. Meriloo lühipalades arveldatakse veel suuresti kroonides, aga raamatukese lõpupoole tuleb kasutusele juba euro. Eks pikantsust leidub ka, „Keelekas” selgitab siiski keelekorralduse suupärasemat kasutamist. Kui soovid teada, kuidas sünnib noorsookirjanik, siis loe teksti „Tema oli seal ehk 100 grammi esikromaani”. „Mürgine tulevik” pritsib jälle vaimukust. Siis need nimed: „Bubumpsi” reklaamikirjutaja nimi on Regar-Mento, „Mõtete” keemiaõpetajal Tõivet Pepulemb, „Päästja” andmesisestajal Ergo Pibamus. Teadagi võiks raamatukoguhoidjaid huvitada „Lugejakaart nr. 0076”, musta huumori näide, kuigi sõnum on pigem kirjanikele mõeldud: „Koju jõudes tormas Helmut pintsakut esikunagisse visates elutuppa ja sukeldus tugitooli. Veidi aega lugenud ja tulemusteta sõnade taha peitunud mõtet või tunnet otsides lennutas ta esimese luulekogu hoolimatu liigutusega diivanilauale. Tunni möödudes rändas sinna teinegi raamat. Ja mõne aja pärast kolmas. Neljandast leidis mees paar-kolm trükikõlblikku katsetust ning ohkas: „Issand jumal, millist sitta nad on hakanud trükkima!” Teel ukse poole sai lävele ununenud viksitud king kössivajunud vanamehelt jalahoobi ja lendas kööki, puukasti ette. Eelmisel aastal surnud abikaasa Helju poolt korralikult kokku keritud pesunööri leidis Helmut kraani kohalt kapist.
Kelluke tillerdas peaaegu samamoodi, nagu helises üllatus kahe ootamatult kohtunud naise häältes. „Tere, Marju!” „Tervist, Eevi!” „Sa ka kodus käimas. Mis tuuled sind raamatukokku tõid?” „Tulin isa laenutatud raamatuid ära tooma. Ta poos ennast teisipäeval üles.” „Ahsoo, no selge. Ma siis luuletusi enam ei telli, nagunii neid keegi peale Helmuti suurt ei lugenud.”” Samasse valdkonda kisub ka „Loomevalu” ning hädapärast ka „Täiuslik sall”.
Rämedust leiab tekstides „Siis, kui tõusis...”, „Nih Uja”, jõhkrust sisaldab ”Sööge sitta!”, mõrast nalja või sarkasmi pakub mõnele ehk „20 DEN”, „Päkapikk ja hambahaldjas”, „Interceptorid”, „Kallis”.
Tööst väsinuna võib hamburgeri asemel nosida neid lühikesi tekste küll.

Maarja Pärtna. Saamises.
Kordan taas eesti luulet ilmub tõesti palju ning üha keerulisem on lugejatele just keskmiselt hääd selgitada ja soovitada. Tipud on üldiselt teada, hoopis nadid raamatud saab ju ka eest ära lauanurgale lükata.
Pärtna pakub mõtlikku luulet, midagi rabavat ei koge, pigem rahulik astumine. Mulle sobib. Kõik on selge ja arusaadav, sisukuse otsijat ei ängista hirm selgusetuse ees.
Autor on tekstid nelja ossa jaotanud ja üks kesksem märksõna võiks olla mälestuslikkus.
Esimene tsükkel kannab alapealkirja „Muutus”, teine „Portreed”, kolmas „Vaikne või suunata” ja neljas „Magnoolia”, mis koosneb pikemast samanimelisest luuletusest ja hingeseisundit näitavast sõnumist pealkirja all „su üle just nagu jahutav vihm”. Autor selgitab kujundlikult, et magnoolia juurdub ka kaugel Põhjas. See luuletus on tikitud suuresti meenutustest. Nii võib pikemalt ümber jutustamata üldistada, et Pärtna luulet märgistavad möödunud hetked ja mõtted ning need on enamasti seotud eksistentsiga, nt. „hoia neid päevi hästi”. Näite valisin esimesest jaost: „keha on esivanemate pärandus. / ta mäletab ühtviisi neid, keda sa tunned / oma esimestest sammudest peale / kui ka neid, kes pole muud / kui näod päevapiltidel / või tegelased / vanavanemate kuuldud loos. / aga ta mäletab ka neid / kellest pole maha jäänud ühtegi nime / ega lugu, kellest pole maha jäänud / ühtegi käegakatsutavat asja / silmale nähtavat mälupidet. / ometi on nad igal hetkel kohal. / nendelt on päritud keha / milles sa igal hetkel elad. / nad on sind pidanud meeles / tundnud su tulekut ette / nagu sinagi tunned / nad viimaks eneses ära.” Teisest alajaotusest nimetan meeldejäävana „kivid, mis lebavad rannal”, kolmandast pikema luuletuse „Põhi”.

Toomas Raudam. Tüdruk, kes läks lõhki. Romaan tähtedes.
Alfabeedi kasutamine peatükkide eristamisel on tore võte, eks seda ole varemgi tehtud. Tõsi, kolm peatükki on pealkirjastatud sõnaliselt, kõik lõpeb P-ga (põhhiga)! Suurem mure on hoopis Raudami raamatu tutvustamine. Arvamus, et tegevus on kohati ebareaalne, fantaasiast õhkuv, või koguni sümboolne, ei ütle ju palju. Täpselt fikseeritud sõnaselget lugu nagu pole, on emotsioonid, päris põnevad üleminekud, vaatlemised. Kõik kuidagi valuline, kohati heidutav. Kurvalt, ent sugestiivselt kirjeldab minategelane vanavanemate surma. „Tüdruk...” jälgib keskse tegelase lühikest reisi kodulinna. Väikelinna, mis äratab temas kummastavaid ja kummalisi mõtteid lapsepõlvest, sisemisest kannatamisest, hingelisest heitlusest, armastusest. Ta ei suuda kuigi hästi kontakteeruda inimestega, ta näeb end teiste keskel kuidagi nihestatult. Selle hapra hingeeluga ja tervisega kimpus oleva poisi suur kiindumus ja armastus on raamatukoguhoidja. Siiski tsiteerin väikese filosoofilise mõtiskluse paigast, kus üks tüdruk „läks lõhki”: „Nunatak on oma Volga parkinud restorani neljakordse betoonploki ette. Nagu kalamees, kes teab, et siit, selle pajupõõsa alt varem või hiljem näkkab. Konkurentsi tal pole. Linn on nagu jõgi, kust võib saaki loota vaid see, kes oskab oodata. Kes kunagi ei tee midagi ülearust. Ei ole ülearu pealetükkiv. Kui keegi kaugelt tema poole tuleb, ei söösta ta ust avama. Pigem kohtleb ta oma kliente üleoleku ja ükskõiksusega, mille parim tunnusmärk on raamat, mida ta ooteajal loeb, selg seljatoe sisse lükatud, ümarad õlanukid nagu padjad, mille vahele kaob kael ja millega sulab ühte ka raamat, mida ta lugedes vastu rooli toetab. Need, kes temaga sõita tahavad, peavad viisakalt aknale koputama. Autost välja tulles on aga igaühel neist tunne, nagu oleks ta hoopis teine inimene. Mõistagi ei saa see tulla millestki muust kui raamatust, mida Nunatak viimati luges. Kabiin on nagu veealune kamber, mille akende taga ujuvad kohutavad kaheksajalad, sültjad meduusid ja irvhammashaid, mida iga reisija saab soovi korral jälgida.”
Nunatak on linna kõige paksem mees, üle elanud tragöödia, tema naine ja laps said autoõnnetusel surma. Kuid leidub üks salapärane võõras mees, kes annab talle alati elamisraha, et Nunatak nälga ei jääks, ise ära kadudes. Raamat tundub olevat vägagi isiklik, poisi kaudu avaneb üks mälusahtel, kust võib leiduda autorit puudutavaid motiive, võimalikke juhtumisi lapsepõlvest, suhteid vanemate ja vanavanematega. „Tüdruk...” on empaatiline, sisendusjõuline, veidi küll ängistav, teisalt pisut humoorikaski ning väärib kätte võtmist!
Ja veel: Eskimod nimetavad nunatakiks mandrijääst välja ulatuvat kaljut.

 


 digitaalarhiiv digar