Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud







 

LL-86

LÄHETUSSÕNAD

Tule taevas appi, isegi „Sirp” (9.10.) „piinab” pagulastemaatikaga! Kuidas siis muidu, paljud intelligentsi esindajad toetavad ju kaugete võõraste, sageli omavahel tülis olevate hõimude saabumist..., nad aina kuulutavad, osa haritlastest siis, et nemad on empaatilisemad, targemad ja humanistlikumad kui kartjad ja ettevaatlikkusele manitsejad. Küll aeg näitab, mida siin lõputult polemiseerida. Mind huvitas viidatud lehe numbris kõige rohkem Eestis elava vene kirjaniku P. I. Filimonovi mõttearendus „Kirjanikule on pagulaste saabumine erialane kingitus”. See mu praegust seisukohta migrantide omaks võtmisest ei kõigutanud, sest olen juba mitu korda „lugemistes” viidanud, et Andrei Ivanovi romaanidel on uskumatult tugev mõju mu hinnangute kujunemisel. Ent elu „Sirbita” ei kujuta ka ette, ja kui saan Tiit Hennoste artiklist „Institutsiooniline kultuurimeedia uusavangardses maailmas” (16.10.) teada, et „nooremad isegi ei tea enam Vikerkaare või Loomingu olemasolust”, satun ärevusse. Äkki on selles natuke „süüd” ka raamatukogudel? Äkki peaks igaüks meist küsima, kas ta ise nimetet väljaandeid üldse loeb? Kui palju loeb ja kas ta on suutnud oma lugejatele väärtkirjasõna piisavalt tutvustada, mis võiks ühtlasi tähendada soovitamist? Pärast pikka mõtlemist leian, et üht-teist meist ikka sõltub küll. Kooliraamatukoguhoidjad võiksid näiteks gümnaasiumi lõpetajatele kas või poole tunni jooksul tutvustada, mis koht on nendel ajakirjadel meie kultuuriloos olnud. Mis puutub aga kultuurimeedia ideoloogilisse tuuma, siis seda pressib igast uksest ja aknast hullul kombel sisse, pagulasjuttudest küllastatuna ma viimast „Diplomaatiat” ainult sirvisin.

NB! Lõunanaabrite kirjandusest kuuleme ohkamapanevalt harva, nüüd on aga ilmunud läti kirjanduselu ühe olulisema persooni Mara Zalite lapsepõlvemeenutusi vahendav romaan „Viienäpu” Hannes Korjuse tõlkes. Raamatule tulevat ka järg. Krasnojarski kraisse küüditatud väga noorte vanemate lapsena sündinud kirjaniku mälestusi on võrreldud Viivi Luige „Seitsmenda rahukevade” ja Leelo Tungla „Seltsimees lapsega”. Eks uurige ise täpsemalt, mind algul mõnevõrra segas lühilauseline stiil, aga muidu igati väärt lugemine.

 

LOETUD RAAMATUD

Mart Kangur. Kõrgusekartus.
Selle luulekogu eesmärk näib olevat mängida sõnaga Sõna, mis ühtlasi märgistab või tähendab keelt! Autor näitab, et pole olemas tühja täis sõnu, kuid ei kinnita seejuures, et võib leiduda tühje mõtteid. Igatahes ta kirjutab: „vaata kuidas sõna/ särab / vaata kuidas ta plärab”. Kuldsed sõnad! Eks me kõik teame, et sõnal on võimu, oleme kuulnud, et sõna võivat isegi tappa... . Kangur sedapuhku muidugi mingeid hulle tempe sõnaga ei tee, aga intellektuaalne pillerkaar ootab lugejat ees küll. Nimiluuletus kõlab nii: „sõna on jumal see / tundub loogiline / vähemalt minu jaoks / ei ole teist jumalat /(kui muidugi mitte / sõnasõnaliseks minna) / vaata sõna / ei ole ei tähendus / ega tähed / ei mõista / ega näha / imelik vaatamisväärsus / filosoofia see / kõikide vääruste / ümberväärustamine / (kas pole ilma teeta / palju parem minek?) / kõrged ideed / kõrged nõudmised / kõrge vererõhk / mu kõrgusekartus / on sügavalt / põhjendatud”. „Luuletaja eetika” nelja esimest värsirida võib soovi korral jälle aforismina kasutada: „kuidas oma sõnu / heaks teha? / ainult / edasi kirjutades”, samuti kolmerealist mõttekillukest „pea lõikab / südamesse / nagu noaga”. Erilisi emotsioone või tundevälgatusi Kangru luuletustest ei leia, sõna näib olevat autori jaoks kõrgelt kodeeritud tööriist, natuke skalpelli moodi, et lõikab, teeb täpset tööd, aitab, toetab, aga käsitleja midagi hinge ei võta. Vaikset irooniat küll leiab, nt.: „see oli ajal kui / raha veel rääkis / ja sõnnik kõndis / jutustatakse kord / kauges tulevikus”. Aga lõpuks ei taha lugejana sõna enam kuulata ja viid raamatu riiulile teiste kõrvale järgmist huvilist ootama, kuigi luulekogu viimane tekstike teatab: „eesti keelest ma enam / välja ei tule / isegi kui midagi / välja ei tule / isegi kui sellega / välja ei tule / eesti keelest ma enam / välja ei tule”. Üsna sõnarikas luulekogu, avage ta korrakski!

Armin Kõomägi. Lui Vutoon.
Milline väljendite tulevärk, üks contralik mõtterida jääb vist elu lõpuni meelde: „Lexus maja ees tähendab Louis Vuittoni maja sees.” Tõesti, tõesti, kujundite tulemöll on võimas -, pauk ja leek! See isevärki raamat võtab aega, sest mõnda lauset peab lõpuni mõistmiseks mitu korda läbi lugema. Brändivõhikuna, nagu ma olen, pidin mitmel juhul järelaitamistunde võtma. Sisult ikkagi suuresti ulme! Nii pidid mu suurte teadmistega kolleegid minu pärimiste peale vahel enne ütlemist isegi natuke mõtlema. Läksin harimise eesmärgil koguni Tallinna Kaubamajja, kus ”klaasuksed avanesid, nagu lihasööja taime meelad lõuapärad”, ent raamatu pealkirjaks moondunud kaubamärki ei märganud. Küllap Ülemiste Keskuses leidub, sest romaani tegevus on just selle kohaga suuresti seotud. Sinna mu jalg pole aga veel astunud. Lisaks näitas Delfi üht noort poliitikut samanimelise ehtsa kotiga, seega imetilluke ettekujutus on tekkinud. Kindlasti oleksid mind teose mõistmisel suutnud aidata mingid turundusõpikud, aga eesti kirjandust ilmub sedavõrd palju, et muu lugemiseks aega ei jää.
Niisiis, „Lui Vutooni” lehekülgedel valitseb vägev ja täiesti usutav sarkasm - tarbimiskultuuri ja maailmakuulsate kaubamärkide halastamatu nokauti löömine. Küllap enamiku arvates saab surematu kapitalistlik kaubandussüsteem kabjahoope paremalt ja vasakult, tegelikult ütleb autor intervjuus: „Bränd on aus värk” (Sirp, 2.10.). Kuigi Armin Kõomägi äkilist sõnarusikat saavad tunda vist kõik Eesti pinnal kunagi leidunud ja müüdavad tooted, ka märgilised sündmused ning kirjastamine ise, jääb sellest ühe auhinnatud romaani jaoks minu meelest natuke väheks.
Kõike on märgatud: ”Valio” piimast laulupidudeni, feng shuist „biograafiliste rosoljedeni” ehk elulooraamatuteni, kust vaatavad vastu „kokku köidetud elud, tänulikud iga uudishimu, ka pealiskaudse, või isegi teeseldu eest”, kuid mis ajavad inimese kõhu puhitama või löövad lausa põhja alt ära. Need väljaanded väärivad Lui meelest tuleriita ehk lõket, kus lõputud mõttetud tekstid põleksid roheka leegiga. Kõne alla võetakse nii kõigile ühiskonnakihtidele mõeldud kroksid (jõukamatele toodetakse mõistagi kallimaid) kui ka silikoonist rinnapadjad. Praegu tänavapilti ilmestavad nii hullult kitsad püksid kui ka krokodill Gena ning Potsataja. See krokodill (loomaaiast põgenenu) on tõesti äärmiselt vastik elukas, ta nimelt võtab Lui armastatud silikoonnaise, seksinuku, mannekeeni Kimi (Kim Kardashiani auks vist?) hammaste vahele. Igatahes koosneb üksinda maailma jäänud mehe meelest moodsa inimese au, mõistus ja südametunnistus jahuks töödeldud ajust..., seda tasub vist meeles pidada!? Logistika aga on iiveldama ajav matemaatika ja geograafia sohilaps, ehkki ma pole kontrollinud, kas Lui logistiline käitumine toimub perfektselt. (NB! Kõomägi on teatavasti kirjutanud ka novelli „Anonüümsed logistikud”).
Suurepäraselt komponeeritud romaanist leiab igaüks, noor ja vanem, tark ja rumalam karmi vaimukust ja paraja portsu tundeid, mis on ehk igat asjade maailmaga silmitsi seisnud mõistusega üksikisikut puudutanud. Autor loetleb kindlakäeliselt masse haaravad lääne vaimuvilju (nt. kas või Miki Hiired, Simpsonid, Shrekid, Super Mariod), kes seni ei kuulunud mu teadvusse vajalikena, aga pärast romaani lugemist ma ei unusta neid enam. Seevastu nt. hallitanud Danone jogurtid, Arieli iiveldama ajavad pesupulbrid, Nestle Fitnessi helbed jpm. on juba kodusemad tooted. Jagan kirjapandud arvamust, et inimeste tulevik kootakse vist tõesti prahis. Oh, hoidku neid tohutuid toidulaste, mida Rimid jt. kaubandusketid meile kaela määrivad, nende loeteluga on täidetud kohe terved leheküljed.
Ometigi ühel hetkel, umbes 127. lehekülje kandis, tundsin tüdimust, kuigi tunnistan, et autor tajub hiilgavalt inimest kimbutavaid ihasid, soove ja hirme. Romaani käest pannes imestan, et mul ei tekkinud kordagi mõtet, kuidas käituda, kui oleksin ise üksi jäänud maa peale... , nt. Säästumarketi rüppe!
Lui (nimi moodustub kolme võimaliku isa eesnimetähtedest) Vutt, hüüdnimega Vutton, naudib, nagu „parimad” meie hulgast, esimest korda Bentley roolis „seda tõelist elu”, mida kirjeldab nii: „Seda tunnet ei ole sugugi lihtne kirjeldada. Nii palju positiivseid kokkulangevusi: veatu suvehommik, piltilus kallim, autotööstuse nurruv tippsaavutus, laiad tühjad tänavad, siin-seal tardunud liiklusvahenditega – tundsin ennast kui maailma naba. Ma pidin olema kogu selle toreduse, mis kunagi üldse inimkonna poolt välja on mõeldud, majesteetlik eesmärk, kõikide naudingute summaarne sihtgrupp ühesainsas isikus. Uskumatu joovastus eksklusiivses kastmes. Panin Kimile ette kenad päikeseprillid ja sasisin tema tuules lehvivaid juukseid. Vaatasin teda. Täiuslik profiil. Vaatasin peeglist ennast. Nägin kuratlikult hea välja. Nagu kalli klantsajakirja reklaamil. Noor, moodsalt ja värskelt riides, mõnepäevase hurmurhabemega, seksikas plaaster otsaees, tippdisaineri päikeseprillid, valge nahksisuga avatud luksus tagumiku all, ja kõige selle taustal tühi looklev asfalt, läbistamas kahele poole eemale tõugatud elutut metsa. See hetk elust vastas sajaprotsendiliselt kõrgklassi muinasjutulisele reklaamklipile väljalülitatud maailmast, mida tegelikkuses kunagi ei eksisteeri. Võimatu oli oma silmi uskuda, ent ometi oli see tõsi.” Keegi ei saa mul keelata küsimast, kas Lui oleks halenaljakas koondkuju meie päevade võimalikust kangelasest, juhul kui ta poleks üksi maailmas?
Minu meelest ei kuulu päevikuvormis kirjutatud, grotesksuse kaudu hinnatud brändimaailma hiilgav näide „Lui Vutoon”, mis pälvis tänavu Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esimese koha, siiski kümnendi romaanide hulka, võimalik, et isegi mitte aasta parimate sekka, ent see avab jõuliselt ajavaimu laeka, mis ehk ideaaljuhtumil paneb mõne inimese enda ümber ringi vaatama. Ei saa jätta lisamata, et kunagi loetud Georges Pereci „Asjad” (1968) jättis nõukogude aja väga noorele inimesele kahtlemata mõjusama mälestuse kui Lui Vuti lugu tänasest lõputust asjademaailmast pohmeluses elu alustavale teismelisele. Egas toonagi kõigest, mida „Asjades” kirjeldati, aru saanud. Kes siis tookord teadis küllusemaailma varjutavatest muredest.
Lisan teadmiseks, et ETV 2 saates „Plekktrumm” (12.10.) nimetab Armin Kõomägi kirjanike nimed, keda ta meelsasti loeb: Mehis Heinsaar, Jüri Kolk, Tõnu Õnnepalu, Kivisildnik, Olavi Ruitlane. Mis neid kirjanikke ühendab? Kes suudab välja mõelda, andku mulle teada!

Märt Laur. Lahustumine.
Tänavusel Kirjanike Liidu romaanivõistlusel teise koha saanud „Lahustumine” on käsitluselt jõuline, tundelt valuline ja stiililt korrektne lugu meie (lähi)ajaloost. Täis rahva traagikat, mida leidub 20. sajandis lõputult ja mille võrsed ulatuvad tänasesse päeva välja. Sisuldasa võrreldav Ene Mihkelsoni romaanidega „Ahasveeruse uni” ja „Katkuhaud”, kuid ka Sofi Oksaneni ajalooainelise proosa näidetega „Puhastus „ ja „Kui tuvid kadusid”. Nende kõrvale võib lisada nt. isegi Jan Kausi „Ma olen elus”, sest Laur peatub ühe perekonna mitme põlve saatusel. Keskseks kujuneb vastuse otsimine põhjatule arupärimisele: kuidas me minevikuga toime tuleme?
Nagu enamik eelnimetatud romaanides, tuntakse „Lahustumiseski” ühelt poolt hirmu unustamise ja teisalt tõe avalikuks tulemise ees. Kardetakse, et määratu ülekohus võib muutuda pelgalt ajaloosündmuseks. Näiteks küüditamine! KGB piinamised! Kuna romaani tegevus jõuab välja uude, 21. sajandisse, mil kunagi lootsime näha rahvusriiki, siis on keskse tegelase Ants Raua pessimism igati õigustatud, seda enam, et üha sagedamini kohtab väljaütlemisi, et möödunul pole mõtet enam peatuda. Niisiis käib romaanis jutt mälust, eesti belletristika suurteemast.
„Lahustumist” tuleks tähelepanelikult lugeda, ta eeldab aega ja tahet, sest raamat on 437 lehekülge pikk. Tegevuse ja tegelaste elukäikude ja vaadete keerukus ning areng nõuavad meelespidamist, õnneks on kõik käigud ja otsad sõlmitud. Kõige mõtlemapanevamaks pean noorima järglase Taanieli käekäiku, sest temal on ju elu Eesti riigis alles ees. Kes ta õieti vere poolest on, kelleks kasvatatakse ja kelleks lõpuks saab? See liin tekitab väga intrigeerivaid mõtteid ja elamusi ning ajab kohati isegi segadusse. Tema kaudu tõuseb päevakorrale ränkraske küsimus kättemaksust, ent sellest vaevast pole puhas ka juhttegelase Antsu isa Nikolai. Kättemaksutemaatika ei kuulu aga kunagi kergesti avatavate või lahendatavate hulka. Mõistagi pole kättemaks õigluse seisukohalt lahendus, kättemaks hävitab alati selle teostajat, nagu romaanist loeme, ja sünnitab tavaliselt uut kättemaksu. Nii jutustatakse romaanis koletumatest asjadest kui tavaline nõukogude elu. Peipsi järve ja naise peale vihane Nikolai kirjutab veel 1967. a. oma isa Johannese peale kaebekirja, teatamaks organitele, et viimane sõdis Vabadussõjas ja tundis vapse, aga hoopis tema saadeti Siberisse, kust naasis alles 1965. (Kuldsed kuuekümnendad!) Nimelt jõudis Nikolai järeldusele, et kui isa poleks olnud rahvuslane, oleks tema võinud karistusest pääseda. See pole veel reetmise tipp, vangis olles annab Nikolai üles oma kaaslased, kes planeerivad põgenemist. Kartusest elu kaotada. Siinkohal võiks pikemalt arutada reetmise dilemma üle, mis puudutab üht suguvõsa, Raudade oma siis, aga jäägu see lugejatele. Jah, eestlase vimm on paljuks võimeline, teisalt inimene, kes on oma koha elus kaotanud, ei pruugi vahel mõistlikult käituda.
Johannese kibedust 1930ndatel annab aga omakorda võrrelda tänapäevaga. Pärast „Waba Maa” lugemist kommenteerib ta ajastut nõnda: „”Ma arvan, et selle teksti võiks ära trükkida viiskümmend aastat hiljem ja niisama kindlalt peaks see paika!” sõnas Johannes. Kiirmarsil vahetus üks valitsus teise järel, iga poliitik tegi otsuseid risti vastu oma eelkäijale ja vahel iseendalegi, üks korruptsiooniskandaal ei jõudnud vaibuda, kui mulksas pinnale järgmine. Tundus, et kogu noor riik väriseb survest, mida ta endas kanda ei jõua, valmis iga hetk koos maa peale toodud unistustega lõhki paugutama.” Väärib märkimist, isegi meelespidamist, et kui Taaniel püüdis koolis rääkida Antsu nõudlikust isamaalisest kasvatusest ja oma ajalooteadmistest, siis õpetaja ja õpilased ei mõistnud teda.
Romaani keskseks tegevuskohaks on Heinküla/Kamõškina, omamoodi enklaav (tükike Venemaad Eesti sees, aga kui Eestist vaadata, siis eksklaav) Peipsi-äärsete külade seas, kus elavad nii vanausulised, kellest küll ei räägita, kui ka mõned eestlased, teiste seas Raudade suguvõsa järeltulijad. Teekond, mis läbiti sinna jõudmiseks, näitab ühtaegu meie rahva käekäiku Vabadussõjast taasiseseisvuseni, sealt edasigi. Autori põhjalikkust kinnitab fakt, et kõrvale pole jäetud ka pronksiöö sündmusi. Mõistagi käsitletakse tänase riigipiiri määramisega tärganud vastuolusid. Tõsiselt mõeldavana võiks ehk võtta ka esialgu utoopilisevõitu raketikompleksi platsdarmi loomise kava Peipsi veerde Heinkülasse. Ent midagi pole ju veel lõplikku, kuigi romaanis jääb Heinküla diplomaatiliste läbirääkimiste järel Eestile. Mitmeid venelastega seotud küsimusi tutvustatakse Roman Voronovi kaudu. Heinkülas elav kunagine KGB uurija Grigori Solak loodab oma tegudest kirjutades leida aga teatavat lunastust. Ta kinnitab, et oli vaid võimu tööriist ja tunneb endas eestlust. Piinamiste kirjeldusi, jäiseid ja karme lehekülgi leiab „Lahustumises” küllaga, nt. Johannese ülekuulamine, Antsu kannatused Vene sõjaväes jne.
Ants Raud tunneb romaani lõpus, et on väsinud mäletamast, aga pärast etteheidete kuulmist, et Heinkülas elamine on vabatahtlik sunnimaisus, et sibulad ja kala on kõik, mis siit leida, suudab ta enda ja rahva õigustuseks esitada vägeva kõne, mis lõpeb nii: „Minu kondid on paekivi, minu liha on kuiv muld, minu veri on Peipsi soolane vesi!”
See silmapaistev kogukas raamat sisaldab väga palju mõtteainest, kõige vahendamiseks ei jätku lihtsalt ruumi.  

Kristel Mägedi. Mitteelamise kunst.
Lihtne proosaluule, mille oleks võinud ju värssideks liigendamata kirja panna, ent eks luulena mõjub kuidagi uhkemalt. Kaheksateist pildikest argipäevast, kus midagi erilist ei juhtu, ometi leiab igast tekstikesest väikese lookese. Võiks kõrvutada Margit Petersoni luuleraamatuga „Külalood”, sest ka Mägedi heidab sügavama pilgu pigem stereotüüpseteks kujutatud maainimeste poole kui ebaõnne kogenud linnainimeste suunas. Linnaolustikust luuletajaid on meil nagunii oluliselt rohkem. Maaelu kirjeldamine teeb, on ammusest ajast saadik muutnud lugeja meele millegipärast nukramaks ja hallimaks: kuidas siis nii, et kuldne päike, mahe tuul ja lõpmatu linnulaul polegi maarahva elus kõige olulisemad. Nad elavad hoopis mõttetute tööinimeste elu, linnas elavad nagunii vaid hobusevargad... .
Millest siis Mägedi luulendab?
„Nii nagu igal hommikul” üldistab tänapäevase rutiinse tööinimese argipäeva, kus pole midagi ilusat, aga rügamisringist välja ka ei pääse. See pealkiri kõlab ühemõtteliselt ja on peaaegu kõigile tuttav. Ja siis märksõna alkohol, eesti kirjanike üks lemmikmõisteid, mida vähesed on loobunud kirjeldamast („Kui ma üritasin bussijaamas tööd teha”). Mõtlematu hüppamise tagajärjel juhtunud õnnetus on kahtlemata oluline teema („Trikimees”), siis kindlasti petetud naine („Maria ja kunstnik”). Mõistagi lähevad lugejale alati korda üksiku naise tundmused („Eve ja palm”) ning liiga noorena sünnitatud laps („Anna”). Ja vanadus („Kolme põlvkonna kokkutulek”). Aga mõnele meeldib üksindus ja ümbritsev vaikus („Teet”). Ohkad ja mõistad, et elamata jäänud eluga pole tõesti kerge toime tulla. Harva luuletatakse kunagisest korteripuudusest, seekord siiski (”Karmen”), kus mees satub vangi ja naine jääb seetõttu laste ja eluga jänni. Teisalt, ka kättevõideldud eluase mingis üürimajas ei rahulda alati inimest („Unistuste kodu”). Tsiteerin aga „Taluperenaist”: „mitu aastat maal juba elatud / ta on juba hakanud kandma / tavalisemaid riideid / uhked kleidid / on kappi ära pandud / oodates mõnda / linnaminekut / teatrisse / või kontserdile / kuid / vahel ta paneb / mõne neist kodus selga / siis kui pere on koolis / ja tööl / ning võtab välja oma pika / suitsupitsi / istub oma euroremonditud / taluköögis / söögilaual / üks jalg toolil / ja teine üle põlve / tikk-kontsaga king jalas / ning vaatab aknast välja / aeglaselt suitsu pahvides / läbi vaevu avatud suu / väljakutsuvalt nagu valgusvihus / tiibklaveril väänlev diiva /.../ kisaga saabub pere / ja ta askeldab pliidi ees / juuksed hooletult / kuklasse kinnitatud / osad salgud otsaesiselt / kõrva taha lükatud / nagu igal õhtul / ta pühib käed põlle / tõstab toidu näljastele ette / ja libistab lillelise kitli taskusse / lauale ununenud / suitsupitsi”. Viimases tekstis väreleb ilmselt kunagine unistus, aga elu reaalsus on teine, mis mõjub samas elutervelt ja loomulikult. „Mitteelamise kunst” pole nõudlik raamatuke, tema sõnum on selge, read sirged ja kokkuvõttes igati kõlbulik lugemine.

Rein Raud. Täiusliku lause surm.
Tegelasterohke lühiromaani tegevus toimub vahetult enne taasiseseisvumist, 1980ndate lõpus. Minajutustaja, kelles võib fakte teades näha autorit ennastki, kirjeldab nõukogude agentide tegevust perioodil, mil nad hakkavad ise mõistma, et monstrumiks nimetatud koloss hakkab kokku varisema. Stiililt on raamat lakooniline, nõukogude perioodi mõistuslikult ja rahulikult suhtuv. Hetketi tundub, et kõik inimesed olid seotud KGBga, ent küllap need persoonid, keda autor raamatu lõpus tänab, teadsid täpselt, kes oli kes. Leidub ju vihje, et mõni neist seisab tänagi tähtsal positsioonil... . Mõistagi valib üks inimene kergemini reetja tee kui teine, mõnel juhul satud lihtsalt olukorda, kus väljapääsu on raske leida. Vaadeldav aeg oli segane, pingeline ja erutav. Leheküljel 139 on vihje täiuslikule lausele, mis ilmselt koosneb kolmest sõnast.
Kokkuvõtvalt: raamat kuulub nende romaanide hulka, mille kohta pole suurt midagi öelda. Loed läbi, meenutad toimumisaega, kui oled juba nii vana, pobised endamisi, jumal tänatud, et möödas, ja unustad peagi.
Juurat tudeerinud Helmut Särg kui kõnekas tüüp tunneb oma ametit hästi: „Ajapikku õppis ta kõrgelt hindama asjaolu, et tema ruumis viibimist keegi tähele ei pannud, mis tegi temast suurepärase inimesetundja. Kahju ainult, et ta ei osanud seda kuidagi omaenda elu korraldamiseks ära kasutada. Esialgu. Pärast prokuratuuri uurijaks tööle määramist avastas ta, et suudab ülekuulamistel hämmastava kergusega kahtlusalustest rohkem infot välja pigistada kui keegi tema kolleegidest, pealegi nii, et neil endil polnud sellest alati aimugi. Nii ta sattuski järjest suuremate asjade juurde. Eriti hea oli ta seal, kus oli vaja kiiresti arvutada, sest ka numbreid tajus ta vaistlikult. Aga suurte summade jälitamine jättis ta enda ikkagi sisemiselt külmaks. Need olid justkui teisest maailmast, olemuselt erinevad neist värsketest siledatest rahatähtedest, mida kassiir talle palgapäeviti pärast pikka sabasseismist allkirja vastu läbi väikese luugi paksu sinise seina tagant ulatas. Olulisem numbritest oli mõistatuse teravmeelsus, rõõm lahendusest, mis ei jätnud ühtki niidiotsa ripakile. Vaid ühel korral tundis ta oma tööst tõesti suurt ja isiklikku emotsionaalset rahuldust. See oli siis, kui tal õnnestus pikemaks trellide taha toimetada oma endine klassivend, see teine kuradi Helmut, nüüdseks bensiinijaama direktor ja riigi vara riisuja eriti suures ulatuses. Jällegi tänu Särjele läks Helmut koostööle juurdlusega ja õigesti tegi, sest seaduse järgi oleks teda toona võinud veel ähvardada koguni surmanuhtlus.” Sellele järgnesid tõsisemad väljakutsed, uurimised, mis tema suurepärast und ei häirinud. Tulevane ämm Varvara Sergejevna tegi oivaliselt süüa ja kõik oli hästi. Kuid ühel päeval käitub ta ootamatult, kui näeb, et poeg on sattunud ühele fotole riigikukutajatega.
Lõpetuseks lisan, et Asko Künnapi kujundus väärib taas esiletõstmist.

Marie Underi päevikud 1922-1957.
Eesti Kirjandusmuuseumi väljaande (Litteraria 27) on koostanud ja kommenteerinud Rutt Hinrikus. Trükis on õhuke ja tekstigi napilt. Umbes pool sellest on Paaži ehk Artur Adsoni kirjutatud. Teadmiseks niipalju, et Adson kinkis Underile 1914. a. sünnipäevaks hõbedaste leheservadega hoolikalt köidetud kaustiku, kuhu poetess hakkas märkmeid tegema alles kaheksa aastat hiljem. 
Loetu on küllalt ootamatu, elurõõmu aura on meie suure luuletaja kohalt kadunud... . Enamasti ju teatakse, et Printsess kannatas suurema osa elust unetuse all, aga tema meeletuid kroonilisi valusid ja argipäeva tavalisust tema ümber pole rõhutatud. Igatahes tuli Paažil väga sageli arstide vahet joosta ja arstimite kogused, mida Under neelas, on tõesti ehmatavad. Abi ei leitud ka välismaa tohtritelt, ikka ja jälle viidati närvisüsteemile. Jah, kui ta poleks Eestis sündinud, on küsimus, mis varemgi loojaid mõtlema pannud. Adson arvab, et Marie Underi üheks hädade põhjuseks oli liigne muretsemine kõigi ja kõige pärast. Ent võrreldes Printsessiga on Paaž ise palju suurem hädaldaja, kiruja, süüdistaja. Mees kurdab väsimatult, et keegi ei hoolinud suurest luuletajannast piisavalt. Ka elukohtade ja suvituspaikadega polnud nad enamasti rahul. Kui Adson „Vanemuise” teatrisse ametisse läks, siis koliti ülikoolilinna, aga Tartus neile ei meeldinud – klatšiti! Kuid ka Tallinnas polnud elamispinnad piisavalt head ning pealinn tundub aeg-ajalt lausa vastik. Isegi Pariis ei täitnud ootusi. Saksamaa vastas ehk kõige rohkem nende soovidele, kuid hädaldamisväärsest leidus sealgi. Puhkustega oli samuti janti. Kärdla ei sobinud, Kassaris oli küll õhk hea, aga omad hädad sealgi, jne., jne. Adson süüdistab koguni eesti rahvast, et see ei huvitunud, kuidas Under elab. 3. oktoobril 1933 kolivad nad lõpuks majja, mida tänapäeval teatakse Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusena.
Juba 1924. aastal on Adson kirjutanud: „Pr-ss loeb, kuis Nietzsche sõitis Engadini, Sils Mariasse, Turiini, Nizzasse, Garda järve äärde (ka Semper läks nüüd sinna), Veneetsiasse, Genuasse ja mitmekümnedasse paika – ja süda kihvatab, meil mõlemil: Pr-ss loeb, kuidas Nietzsche jalutas pikki päevi, üksi oli looduses, kuivas õhus, kuis ta jälle ja jälle leidis uue vaimustava koha, kus tal tervis paremaks sai ja jälle võis töötada, kuis toitis end lihtsatest puuviljadest – midagi ei ole siin, puuviligi on eestlasele „luksus”, kus sa jalutadki siin??? Oleks N. siin elanud, ta poleks iial kirjutanud „Zarathustrat”. See on püsti raiskamine, elu raiskamine, et Pr-ss peab siin elama ja nii elama!!! Pr-ss ütleb: kui saabas katki on, siis parandatakse teda, aga inimest ei paika keegi. Jah, inimene mingu hukka – Eesti rahvast ei liiguta see raasugi. Mine tee neile selgeks, kui vajaline oleks Pr-ssi häda kergendada, kui ta haige on! Kes usub meil närvidesse?! Isegi lähemad tuttavad, isegi kirjanikud ei hooli sest. Mis ütleb neile unetus ja päävalu ning kliimahaigus?”
Muide, Adson paneb kirja viimase kui ühe kingituse, mida poetess kuuekümnendaks ja seitsmekümnendaks sünnipäevaks saab, samuti õnnitluskaartide arvu jms. Underi kirjapanekud on näiteks 1943. aasta 5. nov. väga lakoonilised, üks või kaks rida: „3x unerohtu. Väsinud. Südamehäda. Natuke töötand. Paar tundi köögis. Jalutus.”


 digitaalarhiiv digar