Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud

30. aprillil on raamatukogu SULETUD!







 

LL-85

LÄHETUSLAUSED

Kostub arvamusi, et kultuur on pelgalt tööstusharu, st. loomemajandus. Kes siis oleme meie, raamatukogurahvas? Kas töölisklass või kultuurirahvas Mark Kalev Kostabi võib muidugi raha inimeste sekka loopida, tema on tõesti osanud majandada, aga selleks peab eesti juurtega ameeriklase arvates kunsti(de)ga tegelev persoon elama New Yorgis.
Ent „Sirp”(17.07.2015) kirjutab pikemalt kriitikakunstist ning mõistsin, et tuleb olla kriitilisem! Mihkel Kunnus, kes tõusnud vaat et esiarvustajaks, tõstis esile kolm kirjanikunime: Kiviräha, Õnnepalu ja Muti kui eredamad persoonid. Nojah, Kivirähk võib kirjutada mida tahes, kõik võetakse kiiduavaldustega vastu, lugejad ei julge midagi vastu öelda. Ega kriitikudki! Harva meenutatakse, et raamatu vahendaja peab arvestama nii lugeja kui ka autoriga. Eesti kirjandust tutvustades võiks väljendusviisi valides mõelda sellelegi, et arvamus lugejat raamatust eemale ei peletaks. Tahaksin põhjalikumalt kuulda, kuidas vastavad tuntumad kirjandusehindajad tänavuses kriitikute suvekoolis Rupsil esile kerkinud küsimusele, „kas nõrgemate autorite toetamine kriitikas on õiglane või on see nn halastuskriitika?”. Raamatukoguhoidjatelt nõutakse püha kohustusena kodumaise belletristika soovitamist, seega vajame vägagi adekvaatset vastust.
Umbes kuu hiljem loen „Sirbist” (21.08.) Rupsil aasta kirjaniku tiitliga pärjatud Jan Kausi arvamust: ”Tihtipeale teravat kriitikat ihatakse, aga kui see tuleb, siis objekt reageerib väga valusalt. Teravat kriitikat ei peaks aga kartma – peab suutma ära näha, kas selles on argumentatsioon.” Tõsi on see, et mitmekülgsete põhjendustega jäädakse tõesti liiga tihti hätta.
Tänavune kesksuvi oli kirglikule lugejale kingitus, kuigi päiksevaesus võib mõjuda tervisele. Mul oli muidugi vanu võlgu ka, eriti väliskirjanduses. Mõned näited. Gabriel Zaidi „Liiga palju raamatuid” (2011) vahendab Samuel Johnsoni mõtte: ”Ükski paik ei anna rabavamat tunnistust inimlike lootuste tühisusest kui avalik raamatukogu; selle seinad on otsast otsani täis vägevaid teoseid, põhjaliku meditatsiooni ja täpsete uuringute vilju, millest teab heal juhul vaid kataloog.” Tähelepanelik lugeja leiab Zaidi raamatust teisigi ilmekaid ütlusi. Carlos Ruiz Zafoni „Taeva vang”(2013) kirjeldab Franco ajastu alguse Barcelonat, osutab perioodi julmusele, auahnusele ja alatusele, kuid vastukaaluks kohtab ka headust, armastust, ustavust. Teos ei nõua intellektuaalset pingutust, lihtsalt mõistad, et maailm pole kunagi hea ja ilus olnud. Catharina Ingelman-Sundbergi romaani lugedes saab omaette naerda, sest „Vanaproua, kes röövis panka” (2014) räägib viiest hooldekodus „vaevlevast” sõbrast, kellelt on nende arvates ära võetud vabadus, ja süüa saab ka kehvalt. Nende sooviks on elu huvitavamaks ning rikkamaks muuta. Lahe lugemine! Mind suunas raamatut kätte võtma kohtumine vitaalse ja vaimuka kirjanikuga kirjandusfestivalil HeadRead. Teose avaldamisõiguse on nõutanud umbes kolmkümmend riiki ja kuuldavasti tuleb raamatule ka järg. Michel Houellebecqi „Saare võimalikkus” (2015) on mõistagi nõudlikum lugemine. Kuigi peategelane tegeleb pidevalt oma intiimelu muredega, peatub tänapäeva populaarsemaid prantsuse kirjanikke 21. sajandi alguse ühiskondlikel traumadel, näiteks vananemisest keeldumine, nooruse kultus, surematuse iha, mida toetab geenitehnoloogia areng, tarbimishullus, tõelise armastuse nappus, ususektid, islami äärmuslusega seonduvad katastroofid, millega silmitsi seisame. Kokkuvõtvalt: tulevik pole hele, autor hoiatab etniliste ja religioossete sõdade eest. Kreeka päritolu Theodor Kallifatides kõneleb esseistlikus „Uus maa minu akna taga” (2015) oma hingelisest traumast Rootsis. Taas igati ajakohane teema. Teda peetakse vaatamata rootsi keeles kirjutamisele ja loomingu eest pälvitud autasudele ikkagi võõraks. Kallifatides selgitab rootslase ja kreeklase erinevust üsna lihtsalt: esimene vajab palju ruumi, teine mitte. Autori arvates tähendab kohanemine õppimist leida uues ühiskonnas seda, mida saad armastada. Peab olema annet, et olla sisserännanu, enamikul aga see anne puudub. Kõige aluseks on usaldus. Agnes Martin-Lugand „Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi” (2014) on natuke klišeelik melodraama, kuid inimeste isiklik traagika puudutab alati. Lugu noorest naisest, kes kaotab liiklusõnnetuses mehe ja tütre, ei lõpe küll kokkuvõttes suure happy endiga, ent ta avab pärast pikka leinamist uuesti oma õnnekohviku. 

LOETUD RAAMATUD

Peeter Helme. Sügaval läänes.
Dokumentaaljutustusena kirjutatud belletristlike sugemetega lugu Saksamaa Ruhri kandi linnas toimuvatest sündmustest on põnev ning omal kombel õpetlik. Tegelikult lõpeb raamat kui kriminaalromaan, ent olulisem on teada, mida on toonud kaasa kaevanduste sulgemine ja immigrantide saabumine. Seal toodetakse nüüd meeleheidet, loen raamatust.
1990ndatel tühjenema hakanud Bochumi linnast on sakslased lahkumas, sest töötus sunnib mujale liikuma. Järele on jäänud lootusetusest käega löönud pensionärid, pensionieelikud ja sisserändajad, ometigi elab selles piirkonnas vähemalt viis miljonit inimest, nende seas ka kultuuriinimesi.
Me oleme harjunud pigem kaunite maastike rikkast Baierimaast ja uhketest Saksamaa linnadest kuulma, aga probleemid, mis peituvad Euroopa ühe suurriigi põues, jäävad tihti teadmata. Järelsõnas kirjutab autor: „19. sajandi söekaevanduste ja terasetööstusterajamise aegadel tekkinud, poolapäraseid nimesid kandva, kuid ruttu saksastunud rahvastiku kõrvale tekkis 1950–1960ndate majandusime aegadel Ruhri piirkonda arvukas Lõuna-Euroopa taustaga elanikkond. Itaallased, kreeklased, horvaadid ja serblased ning mida aeg edasi, seda suuremal hulgal türklasi – kõik nad tulid osa saama Lääne-Saksa edumudelist, kaevandades algul sütt ning seejärel tootes autosid: 1960ndatel populaarse Opel Kadeti tootmise linnaks oli just Bochum. 1980ndatel, juba uues, palju tuhmimaid perspektiive pakkuvas olukorras lisandus Ruhri niigi kirjule elanikkonnale volgasakslaste järeltulijaid Kasahstanist ja Lõuna-Siberist, jätkus ka türklaste, kurdide ning mustanahaliste aafriklaste juurdevool.” Tagajärg: toimuvad rahvustevahelised kaklused, inimesed kardavad pimedas liikuda. Ja siis päris ootamatult taas kallaletungid naistele. Kes ja mis põhjusel, jäägu teie uurida!
Oma töid linna eksponeerima tulnud inglise kunstniku pilguheit maanteelt: „Kuid näha polnud aknast mitte midagi. Vaid autode vool, aeg-ajalt mõne müüri kohal kõrguvad tornid, majakarbid, korstnad, gaasihoidlad, tühjad või pooltühjad tööstushooned ja pidevalt pea kohalt mööda vuhisevad sinised liiklusmärgid, tähistades kuskil siinsamas, nende kõrgete betoonmüüride taga asuvaid linnu. Jah, linnu. Kui nad viimaks Essenisse jõudsid, läbiski kiirtee linna. Kummalgi pool tänavat olid majad, elu... Ja Charlotte tabas end mõtlemast, kas need majad ja tornid, kahel pool katkematult liikuv metallivoog ning silmapiiri palistavad linnu ja asulaid tähistavad liiklusmärgid on ilu, kunst või mingis mõttes väärtus. Kui see on meie tänapäeva tegelikkus ja meie oleme praeguse aja ja ruumi asukatena selle loonud, siis oleme ju nõnda tahtnud ja järelikult peame seda kui mitte ilusaks, siis vähemalt vajalikuks ja heaks, arutles ta autos istudes endamisi ja see arutluskäik ei jätnud teda rahule ka nüüd, Motel One`i numbritoas. Või on tegu millegi perverssega, küsis Charlotte endalt voodile pikali heites. Kas mingi inimarengu ummiktee, mis peaks kaduma? Ta mõtles äsja loetud Houellebecqi „Kaardile ja territooriumile”, romaani lohutule lõpule, kuid kui see mõte oli autos, kesk betoonkõrbe ja terasejõgesid veenev tundunud, siis nüüd, pärast paari rahustavat napsi hotellitoa sumedalt valgustatud lage vaadates, kadus see kuskile kaugele, muutus mõttetuks ja tobedaks... Tobedaks...”.

Mart Kivastik. Autoportree naise ja hobusega.
Sisaldab kümme lugu: „Angeliki”, „Õnn tuleb magades”, „Vile”, „Esmaspäevast reedeni 11-02”, „Gunn, Gunn, vana munn”, „Kas sa mäletad tookord kui me”, „Vaade”, „James Webbi teleskoop”, „Karistus” ja nimijutustus. Kivastik kirjutab enamasti puhtast olemisest, igati argistest mõtetest ja tunnetest. Natuke nukralt, natuke muigega. Midagi keerukat tema tegelaste peades ei liigu, kohati mõjuvad motiivid isegi trafaretselt, näiteks 2015. a. Friedebert Tuglase novelliauhinna pälvinud tekstis „Õnn tuleb magades”, kus keskikka jõudnud haritud naise (sedapuhku apteekri) tragikoomilised meheotsingud pole ju mingi uus teema. „Angeliki” kirjeldab madalama järgu filmistsenaristide ja režissööride kokkusaamist, küll Nizzas, kus üsna tühja rahakotiga Paul loodab koos teiste idaeurooplastega oma õnne ehk produtsenti kohata. Lisaks armub mees ilusasse Angelikisse. Üldiselt aga kõnnitakse ühelt ürituselt teisele, ühest kohvikust teise ja õhtuks juuakse sageli silmini täis. Eriliselt säravaid karaktereid ses loos pole, esil on lihtsalt üks inimene paljude seast. Tsiteerin üsna grotesksest puhkusefarsist „Karistus” mõned laused: „Siis läks ta reisile. Võimalikult kaugele. Istus kümme ja pool tundi lennukis. Vaatas filme, jõi veini ja konjakit, magas, ärkas ja jõudis pärale. Hommikune lennujaam nagu hiigelkülmkapp. Ta läks läbi klaasukse välja. Väljas oli niiske ja soe. Lämbe. Päike. Ta viskas riided seljast, sokid jalast, viskas prügikasti. Kõik! Kõik!! Istus lennujaama ees ja suitsetas. Suitsetas veel. Kobis taksosse. Vaatas peeglist taksojuhti, taksojuht kiikas vastu, aga ei rääkinud, sõitsidki vaikides. Ümberringi linn, autod ja teed, sillad, rongid, bussid, rollerid. Nad jõudsid veel ühte lennujaama, pisut väiksemasse, kohalikku. Ta ootas. Istus kotil ja ootas. Kui õige aeg käes oli, istus uude lennukisse ja sõitis veel kaks tundi. Lennuk maandus. Maandumisrajal olid värsked auravad vihmaveeloigud, nagu supipotid. Ta läks lennukist välja, kuum õhk paiskus näkku. Palmidelt tilkus piisku. Taksojuhid ukse ees valves. Ta võttis takso ja sõitis linna teise otsa, kus olid vanad majad, elektrikaablipuntrad, tänavabaarid. Läks kusagil maha. Ta ei tundnud seda kohta, polnud siin kunagi olnud. Nüüd oli. Õhtuses hämaras vanalinnas, kus teeservadest tuleb söögilõhnu, kus padade ja pannide ees on sabad. Ta istus punasele plastmasstoolile. Jõi külma õlut ja vahtis tänavat, crocs`e, lühikesi seelikuid ja pükse. Õhtu on pisut jahedam. Ta tõusis ja lonkis ukselt uksele, kuni leidis toa. Hotelli eesruumis seisis väike lahke poiss, võtmed käes. Mitmeks ööks, sir?” Lahe lugu, ütleks noor inimene, ja ongi arusaadavalt lahe.
„Autoportrees...” on mees sunnitud oma hobuse Pille maha müüma, seegi lugu on nukralt koomiline. Neljas järjestikulises jutustuses (alates „Esmaspäevast...” incl. „Vaade”) on keskne tegelane Gunn. (Autori lavastus VAT teatris kujuneb heade näitlejate tõttu kindlasti menukaks.) Palun vabandage mu arvamust, aga viinaviskamisega seotud elutarkused ja -halinad mind eriti enam ei huvita. Traagika? Võimalik! Kivastiku stiil ja kirjutamisviis on üldistatult öeldes mõnusad, ja eks elu ise vaatab tema loomingust vastu, ent vahel tunned ootamatut ükskõiksust. Näiteks „Sirbis” (19.06.) ilmunud argielu kirjeldab Merca „Suvi ja kõik temas” või Peeter Sauteri „Püha asi” „Eesti Ekspressis” (22.06.) lugemiselamust küll ei suutnud pakkuda. Minu puhul võib muidugi juhtuda, et olen vahel üle lugenud.

Tea Lall. Katki.
Jõgeva Linnaraamatukogus töötava Tea Lalli teos pälvis kirjastuse „Tänapäev” romaanivõistlusel kolmanda koha. Angloameerikalike romaanide mõjutustega „Katki” on omas žanris täiesti vastuvõetav romaan, millest peaks kujunema rahvaraamatukogudes menuk. Muidugi leiab raamatust ka klišeelikke mõttearendusi (asjades ja rahas ei peitu õnn, eestlaste kodumaalt lahkumine, tühjad talud ja tühjenevad külad, jõulutarbimise kriitika) ja üleliigset sentimentaalsustki, aga naisromaanidest sageli vastu vaatavat odavat seksiloba sealt ei leia. Autor püüab inimese keerukasse siseilma siseneda, ei jõua veel suurema tulemuseni, ent eeldusi selleks peaks olema. Ühelt poolt 50ndatele läheneva naise eneseanalüüs ja tõelise armastuse otsing, teisalt võika saatusega tavalise külanaise eluloo edastamine. Ja armastuse puudumine ei seostu ilmtingimata vastassooga, vaid ka jahedad suhted vanematega võivad osutuda katsumuseks. Niisiis inimlik üksildus, mis piinab nii peategelast Ragnet kui ka väikses-vaikses külas oma haiget naist põetavat meest, kes on seotud saladusega, mille peab ootamatul kombel hooletusse jäetud maja üürinud Ragne avalikuks tegema. Ta leiab nimelt aidast seal elanud ja mõrvatud perenaise päeviku. Siiski, mõned lahtiseks jäänud otsad võinuks ju kokku sõlmida, nt. kes mõrvas Milvi? Muidugi, nüüd võib järje kirjutada. Romaan tõstatab mitu argipäeva kuuluvat teemat, aga ühelegi adekvaatset vastust ei suuda anda. Selge, ega ideaalsete lahenduste leidmine pole kerge. „Suure valge koera” ilmumine ja lahkumine kui metafoor väärib muidugi märkimist, seda võinuks põnevamaltki välja arendada. Järgnevalt tsiteeritud lapsepõlvekirjeldus meenutab kindlasti paljudele romaani lugejatele möödunut, ja seda igatsetakse aeg-ajalt tagasi: „Tol ajal oli kõik teisiti kui praegu. Lambad ja kanad kondasid vabalt ringi ja kogu õu oli nende pabulaid ja lärakaid täis. Seetõttu ei armastanud Ragne paljajalu käia. Vahel nägi ta, kuidas vanaema paljajalu käimisest mustaks paakunud jalgadega kanasita sisse astus, ise seda märkamata, ja pärast nendesamade jalgadega tuppa tatsas, ning tal tõusid vastikusest juuksed turri. Laut oli maja lähedal ja suvel hoiti uksi-aknaid palavuse pärast lahti, nii et tuba oli kogu aeg paksult kärbseid täis. Vanaisa tegi oma igapäevast lõunauinakut, kärbsepiits käes, äsades poolunes kõigile, kes tema peal maandusid. Et tüütute kärbeste surm raudkindel oleks, rullis vanaema omalt poolt vaese putuka veel näppude vahel laiaks. Ragnel jooksid praegugi külmavärinad üle selja, kui ta sellele mõtles. Võib-olla olidki just need pildid saanud määravaks, miks ta ise koguni mõnevõrra pedantselt puhtust armastas ja putukaid vihkas. /---/ Ta mäletas siiani hirmu, mis talle metsa vahel peale tikkus. Puud olid suured ja tema nii pisike nende vahel. Oli ainult vaikus ja tema enda vere kohin kõrvus. Ta jooksis mööda kitsukest rada, süda peksmas nagu hirmunud linnul. Pärast metsa tuli heinamaa, mis oma inimtühjuses polnud linnalapsele sugugi vähem hirmutav. Teerada viis mööda vanast küünist, mille päikesest halliksmuutunud seinalaudadele ta hingetõmbamiseks korraks selga toetas. Edasi oli juba lihtsam, sest kohe pärast heinamaad tuli sarapuusalu ning selle tagant paistiski naabrite laut.”
Ulmeajakirja „Reaktor” parimatest lugudest koosnevas kogumikus „Tuumahiid” (2013) on ilmunud Tea Lallil kaks teksti: „21. detsember” ja ”Kui süda ei sure”. Mingil põhjusel peatub autor nii oma romaanis kui ka viimati nimetatud jutus isaarmastusel, kontakt emaga on tegelastel närbunud. Eesti Kirjanike Liidu tänavusel romaanivõistlusel märgiti ära ka tema romaan „Ära armasta mind enam”.

Kaur Riismaa. Pühamägi.
Raamatukeses mõtiskleb minategelane oma elu mõtte üle siin maa peal. Riismaa kirjapandu väljendab rohkem kui ühte põlvkonda kuuluva inimese arvamusi ja vaateid, kuigi kõigile ei pruugi autori sõnastus ehk stiil sobida. Kõrvaltegelasteks on Tallinnas Kalamajas natuke veidralt, kuid kohati siiski usutavalt käituv Maurice, kes vajab enda ümber kindlasti meeleheidet, ja minevikuvarjudega tegelev Niina. Minu arusaamist pidi seisavad kõik kolm dilemma ees, kas valida täielik vabadus või tavaline elukulg. Nn. tüüpiline valik oleks siis perekond. Tavalisus neile aga hästi ei sobi.
Teadmiseks: Pühamägi on koht, on bussipeatus, kus hääletatakse Tartusse, ning seal elab Maurice üle hingelise kogemuse. Tema olemuse kohta leian tsitaadi: „Tühjus, jumalatus, universumi mõttetus ajas Maurice`i taga, ja nagu enesekaitseks riietas ta tühjuse mõnda kuuldud loosse, laenas kõigilt Karamazovitelt, või minult. See kõik paistis loomulikult läbi, temas polnud vaprust olla ja kannatada tõeliselt.” Kui loete, saada teda, missuguse võimaluse keegi leidis. Üks mõttearendus veel: „Minagi valisin vabaduse, aga teisiti. Ma valisin lihtsalt mittemõtlemise. Mul on kõrini pseudofilosoofilistest arutlusest ja harutlusest, mis on hea ja mis kuri, teodiikest, inimese mõttest ja elu eemärgist. Otsustasin, et inimene on universumis suhteliselt üksi ja pole vahet, kui me ühel hetkel lihtsalt kaoks, keegi ei paneks tähele. Samamoodi näib olevat Eestis ja eestlastega. Maailmas on ilmselt ainult poolteist miljonit inimest varsti kaheksast miljardist, kellele kuidagigi korda läheb, kas me siin elame või oleme või mitte. Milleks siis ennast haigeks muretseda...” Armin Kõomäe romaanis „Lui Vutoon” jääbki Eestisse, üldistatult ilmselt maailmagi, vaid üks inimene alles, sellest raamatust kirjutan aga järgmises „lugemistes”.

Olavi Ruitlane. Vee peal.
Leiduvat lugejaid, kes võrdlevad raamatut Oskar Lutsu „Kevadega”, mina paraku ei jaga nende seisukohta. Pigem leiab karaktereid, keda võrrelda Lutsu „Tagahoovi” tragikoomiliste agulielanikega või „Tuulesellidega”.
Majas, kus noore Ruitlase prototüüp, varateismeline poiss elab, kohtab tõesti värvikaid tüüpe, põhiliselt täiskasvanute hulgas (on joomist ja peksmist ja näppamist), aga lõpuks võib poisi detailsetest kalal käimiste kirjeldustest vaim tüdineda. See, kalal käimine siis, on raamatus keskne tegevus, aga kuna mu vend on samuti kirglik kalamees, siis pidasin vapralt vastu. Kellel teema vastu eriline huvi, siis täitsa vahva lugemine. Tegevus toimub 1980ndate alguse Võrus, teiseks oluliseks paigaks kujuneb Tamula järv. Raamatu tervik moodustub omaette pealkirjastatud lugudest. Peategelasest poisike arutleb kohati liiga täiskasvanulikult, selge see, sõbrad ju keeruliste saatustega keskealised mehed. Koolielu ja nooruslikku lusti, seda „Kevade” sära ja vurhvi, pole raamatus suuremat. Nojah, hakkaja poisi teele satub kena tüdruk ja esimene suudlus õnnestub ikka ka, ent teksti aegumatuse hingust eriti ei tunneta. Noor kalamees on kahtlemata tarmukas ja otsustusvõimeline, kui jutuks kalandusmaailm, lausa varanutikas tegelane, kui tegemist naissooga. Eks ta hindab ennast üsna kõrgelt, nõnda kui Olev Remsu Tartu mälestuste nooruk. Üldistavalt kirjeldatakse ikka neid tüüpilisi poiste tempe (karbiidiplahvatus, puu otsas tüdrukute piilumine), toonast olustikku (vorstisabas seismine) ja kesist majanduslikku olukorda. Tsitaadi valisin peatükist „Pärtelpoja paat”. Poisinaasklit kasvatasid Papa ja Mamma, st. vanavanemad. Eks vanaisa teinekord kurtis, et süda ütleb poisi kehvade hinnete ja käitumise pärast üles: „Seisame Papa voodi ees, tal on valgete ja siniste lilledega haiglapidžaama seljas. Kogu palat on sinine ja valge, isegi aknast langev valgus on kergelt sinakas. Papa magab, ta on väga kahvatu, rind liigub hingamise rütmis tasakesi üles-alla. „Üü otsa võidõl uma elokõsõ iist,” ütleb valges kitlis õde, ”nüüd om surmani väsünü!” Mamma pühib jälle silmi. „Kas jääs henge?” „Jummal tiid,” kehitab õde õlgu ja ohkab: „Või-olla, et jääski. Ei olõ viil nännu, et kiäki nii kõvastõ surmalõ vasta pand!” Siis on Papa silmad korraga lahti, ma avan kiiresti õige koha pealt päeviku, istun voodiservale, võtan ühe käega ta käest, teisega torkan päeviku talle nina alla ja ütlen: „Kae, mis ma täämbä sai!” Üle Papa suu käib vaevumärgatav naeratus. Tunnen, kuidas ta korraks mu kätt pigistab. Nii õrnalt, et kui ma poleks seda oodanud, oleks see võinud vabalt märkamatuks jääda. Siis vajuvad ta silmad uuesti kinni. Enam ei sure sa kuhugi. Ma tean. Hinded hakkavad mõjuma ja sul hakkab parem. Meil kõigil! Koduteel hoiame Mammaga üksteisel käest kinni. Palju kergem on olla, ma ei ole enam üksi, ma näen, et nüüd lõpuks usub Mamma ka.” „Vee peal” kohtab mitmel puhul mõistvat inimlikku soojust, ja see on väga suur väärtus. Murest õppima hakanud poiss ruttab järgmisena haugi püüdma, et vanaisale tervistavamat toitu haigemajja viia.
Ei saa jätta lisamata, et Lilli-Krõõt Repnau illustratsioonid haakuvad raamatu sisuga suurepäraselt.

Mart Sander. Litsid. Naiste sõda. I raamat.
Romaani algus on päris põnev, kohati lausa paljulubav, aga kui jutt läheb 1939.-1940. aasta sündmustele, poliitilisele ajaloole, siis muutub lugu trafaretsete mõtete jadaks. Teada-tuntud laused ja juhtumid ei lisa sisule väge. Kes siis ei teaks, et rahvas avas tähekombinatsiooni ENSV: „Enne nälg, siis viletsus”; et vene ohvitseride naised käisid pidudel pitsilistes kombineedes ja öösärkides, et ei osatud õigesti tualettruume kasutada jms. Tegevus toimub n-ö. peenemat sorti bordellis, kus erineva saatusega tüdrukud on koondunud viltu läinud abieluga proua Kuke ümber, kelle intiimsõber, nõunik Metsla, kujuneb härrasteklubi emanda kõrval keskseks tegelaseks. Mees, alalhoidlikkuse ja kohanemise musternäidis toonastes oludes, mõistab ajaloosündmuste labürindis suurepäraselt liikuda ja jagab vajalikke nõuandeid ka tüdrukutele. Kes ta tegelikult on, kuuleb ehk järgmises osas? Nagu ühiskonnas alati, leidub lõbutüdrukute hulgaski oma riigi pooldajaid ja punaste soosijaid. Igatahes soovitab Metsla Nõukogude vägede saabudes lõbumaja nimi muuta punalippude õmblemise käitiseks, sest üks noortest naistest on usin Stalini portreede joonistaja ja loosungite kirjutaja ning teeb seda lausa veendumustele toetudes. Eks neid irvitamise kohti on teisigi, eks neid litse püütakse samuti värvata. Nagu viitasin, tõotab romaani algus päris osavalt kokku sõlmitud krimilugu, sisse lipsab isegi Stackelbergi nimi, ent asi laheneb peagi ja raamat muutub üksluiseks. Kergelt puudutakse mitmeid neid aastaid ilmestavaid seiku, nt. baltisakslaste Vaterlandi pöördumist. Romaanist võib kujuneda rahvaraamatukogude lugejate üks lemmikuid juba multitalendika autori tõttu. Igal juhul tuletatakse romaanis järjekordselt meelde, et Venemaa pole usaldusväärne, jutt ja teod ei ühti kunagi. Eks raamatus leidub erinevaid poliitilisi arutelusid, noorte litside hulgas on naiivsemaid ja nutikamaid tüüpe, päris rumal pole ükski. Üks jutuajamine kõlab nii: „„Kuidas me nüüd ilma presidendita elame?” küsis Linda lõunalauas, kui õmblusmasinate vurin oli mõneks ajaks peatunud. „Barbarus on nüüd peaminister presidendi kohustes,” seletas Renate kannatlikult. „Tema luuletused küll suuremat väärt pole,” sõnas Monika, kahvliga toitu surkides. ”Härra Vares-Barbarus on väga sümpaatne inimene,” tundis proua Kukk vajadust uut riigijuhti toetada. „Viisakas ja tagasihoidlik mees.” „Kas proua tunneb teda?” tegi Linda suured silmad. „Ma olen temaga kunagi kokku puutunud,” vastas proua Kukk, aga tegi seda ebaleval toonil, mis pani kõiki kõrvu kikitama. „Mis olukorras?” küsis Monika. „Pole vaja kõike pärida,” tõrkus proua Kukk. „Aga kui te just peate teadma, siis härra Vares on nimekas arst.” „Ta oli teie arst siis?” uudistas Linda edasi. „Kunagi ammu... jah, olen tema vastuvõtul käinud küll,” näis proua Kukk millegipärast sõnu otsivat ja vingerdavat nagu uss konksu otsas. „Kas härra doktor Vares ei olnud mitte...” üritas nüüd ka Renate ajusid ragistada, „ee... daamide arst?” Kõik vaikisid jahmunult. „Kas härra Vares oli günekoloog?” küsis Monika, rõhutades iga sõna ja pingutades, et uskumatute uudiste juures tõsist nägu teha. „Ta siis... ta siis on teid... igalt poolt näinud ja katsunud...?” üritas Linda loogilisele järeldusele jõuda. „Günekoloog on väga auväärne amet,” ütles proua Kukk sapiselt. „Isegi härradele.” See viimane remark oli nagu kirss tordil. Algas naer ja kiljumine. „Nüüd ma lõikan ajalehest selle pildi välja, kus Barbarus Ždanovile kätt annab!” kõkutas Monika hirnuda. „Ja iga kord, kui ma seda vaatan, mõtlen: kui Ždanov teaks, kus see käsi on kõik käinud!” „Aitab, Monika,” tegi proua Kukk pahast nägu, vihane enda peale, et oli lasknud sellel teemal nii suureks naljanumbriks paisuda. Ent Monika ei suutnud pidurdada: „Kui me kohtume, siis ma küsin: „Kuidas käsi käib, härra peaminister?”, ja tema vastab: „Libedalt!” „Monika!” ajas proua Kukk nüüd kulmu nii kortsu, kui ta vähegi oskas. ”Aga tõepoolest, kui mõtlema hakata...” võttis isegi Renate tuld. „Härra Ždanov omakorda annab Stalinile kätt – seega kaudses mõttes, võib öelda, et Stalinil on olnud kontakt meie prouaga!” „Päris intiimne kontakt!”” Labasevõitu, aga tegevus toimub ju lõbumajas.

 


 digitaalarhiiv digar