Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud

30. aprillil on raamatukogu SULETUD!







 

LL-84

LÄHETUSLAUSED

Lauri Sommer arvab „Loomingus” nr. 4, et väike kultuur ei jõua kõiki oma tegijaid ära toita. Seetõttu käivat trügimine ja kadestamine. Lisaks saan üllatuseks teada, et Andrus Kasemaa kavatsevat kirjutamise soiku jätta. Vaat sellest oleks küll kahju. „Leskede kadunud maailm”(2012) on erakordselt võluv lugu kadunud aegadest. Peeter Sauter aga kurdab 13. mai „Eesti Ekspressis”, et kirjandust on palju. Eks ta isegi kirjutab üht ja sama lugu mitmes eraldi raamatus, palju uut lisamata. Aga Sauteri ütlus väärib tsiteerimist: „Ei uputa ainult raamatud, uputab kogu kultuur. Nii head kultuuriaega pole siin kapsamaal veel olnud. Kas see tähendab, et tuleb sõda? Elu on liiga hea? Uputab nii, et ei tea, mida valida või mis õlekõrrest haarata. Muidugi on kõrs, millest haarad, jällegi mingit sorti kultuur. Üks kultuur peab teise eest päästma, üks kurat teise välja ajama. Kas mingit muud elu ka oli, hakkab meelest kaduma.”
Vahetult enne kirjandusfestivali HeadRead algust loen „Sirbist” (22. mai) tõeliselt kurba tõika Krisztina Lengyel Tothi artiklist „Eesti kirjanduse laid Ungari raamatumeres”: „Väärtkirjanduse lugejaid jääb üha vähemaks. Ungari lihtlugejal on seejuures kaks peamist eelarvamust, mis takistavad teda eesti kirjanduse juurde pääsemisel. Esiteks, et tänapäeva ilukirjandus on elitaarne, kirjanikud kirjutavad üksnes kirjanikele, ülejäänutele ei paku see huvi. Teiseks: kui juba välismaa ja väärtkirjandus, siis kindla peale minek on ingliskeelsete autorite raamatud. Mida väiksem riik, seda kahtlasem on tema kirjandus.”
Ma mingeid kommentaare ei lisa, aga ise loeksin meelsasti rohkem läti, leedu ja ungari head kirjandust..., kui vaid tõlgitaks, kui vaid jõuaksin. Ilmselt tuleb lugejat edasi harida, nagu meil Vikerraadio kirjandussaadetes praegu kõrgtasemel ka tehakse. Teisalt loen vahel lehtedest arvustusi, mis panevad mõtlema, kas kirjanduse hindamise kriteeriumid on meil ikka paigas: on need ikka kõigile arusaadavad ja selged?
Ent kirjandusfestival „Pidu sõnas eneses” oli rikkalik ja korraldatud väga erinevat maitset arvestavalt. Viis pikka ja tõhusat päeva harisid vaimu ja panid mõtted liikuma veelgi jõudsamalt. Järgnevalt mõned repliigid. 27. mail toimunud luulekohvikute rallil liikus liiga vähe rahvast, kuigi meil on praegu luule kuldaeg - niiviisi vähemalt väidetakse. Jürgen Rooste „Vana hiire laulud” kinnitasid, et võimsa andega poeedi väljenduslaad on muutunud mõtlikumaks, eks on kogunud elutarkustki. Loodetavasti ilmuvad need varsti trükist. „Verinoorte” seltskonna moodustasid alles kooliskäijad. Tõeline üllatus! Kloostri Ait oli noori inimesi täis, nautisin mõnusat õhkkonda ja nende sõnaosavust täiega... Uued põlvkonnad kasvavad mühinal peale, keskealised, heitke pilk selja taha! Algajatega võib tutvuda kultuuriblogi „Kaktus” kaudu. Kahel nimel hoian kindlasti silma peal. Paul-Eerik Rummo ja Wimbergi jutuajamine oleks väärinud aga rohkem rahvast. Oma ametile vastavalt kuulasin tähelepanelikult kultuuritoimetajate jutte „Kriitilisest olukorrast” kirjanduskriitika alal. Heili Sibritsa („Postimees”) teadmiste kohaselt loetakse meil kultuurikriitikat vähe!
Väliskirjanikke tuldi rohkem vaatama. Ülevaadet ma sedapuhku ei tee, aga paar tähelepanekut siiski. Marusja Klimova (kodanikunimi Tatjana Kondratovitš) iseloomustas olukorda oma kodumaal uskumatult karmide sõnadega, mina kohe ei julge neid kirjagi panna. Andrei Ivanov nimetab teda „Peterburi underground`i odioossemaks tegelaseks”, hiljuti eesti keeles ilmunud „Siniveri” pole kindlasti minu maitse. Juba kuuldud, kakskümmend aastat tagasi olnuks mõju teine. Edvard Radzinski oli tasasema ütlemisega, n-ö. emotsionaalne ajaloolane. Populaarseteks autoriteks osutusid teadagi ühe romaaniga tähelennu teinud Tommi Kinnunen ja juba klassiku kuulsust nautiv Margaret Atwood, kellel ilmunud eesti keeles vähemalt viisteist raamatut. Mind aga vaimustas hoopis rootslase Catharina Ingelman Sundbergi vahetu ja vaimukas esinemine. Veel sain teada islandlaselt Yrsa Sigurdardottirilt, et neil ilmuvad vaid kõvade kaantega raamatud ja põhiliselt aasta lõpus. Ja mis imelugu, neil on ette nähtud kindlad eesnimed, mida tohib lastele panna, mitte nagu meil, kus kõik piirid on ületatud. Nuta või naera, meelde need enam ei taha jääda. Islandil on nimede tarvis loodud komisjon, kes olukorda jälgib. Ja lõpetuseks mainin, et vene kirjanik Andrei Ivanov ja Tarmo Jüristo vestlesid Kirjanike Maja musta laega saalis inglise keeles. Eelmisel korral rääkis Ivanov HeadRead üritusel veel eesti keeles.
Tallinna kirjanduspeo puhul avaldati Niguliste kirikule pühendatud koguteos „Lõpmatuse lävel”, mis sisaldab nii luule- kui ka proosatekste kolmeteistkümnelt eesti autorilt. Neid loeti ka 31. mai hommikul toiminud „Luulemissal” Niguliste muuseum-kontserdisaalis rahvale ette. Kokkuvõtteks tsiteerin katke Doris Kareva samanimelisest luuletusest: „Mõni sõna on kallis kui kivi, / mis leitud on maast või meelest / olgu siis omapäi / või surnute salakeelest. / Mis oleks veel haruldasem, sügavam, vägevam? / Mõni sõna on õrnem kui õhk / ja teemandist tugevam.”

 

LOETUD RAAMATUD

Kai Aareleid. Naised teel.
Autorile tõi tuntust tema esimene fragmentromaan „Vene veri” (2011), ja ka ta tõlkijatöö prantsuse, hispaania, portugali ja inglise keelest on märkimisväärne. Tegelikult seisab esikaanel enne luulekogu pealkirja ilus paks punane hüüumärk, mis võib tähendada nii hoiatust kui ka tähelepanu. „Naised teel” on suurepärane suveõhtu lektüür - siiras, puhas ja usaldusväärne. Elegantne ja väärikas. Autor on vaatleja tüüpi, hetke jäädvustaja. Igas reas avaldub tundlik naisemeel, mis heidab veel tüdruklikke pilke möödunule. Oluline on armastus ja rahulik vaade. Raamat on jaotatud nelja ossa: „Viimane õnnelik õhtu”, „Buhhaara nokturn”, „Armastused”, „Kivid ja lilled”, aga puudub sisukord, mis mind häirib. Emotsioonidekülv on tasane, pidev elurutt puudub. Märkan intellektuaalset nukrust: „pärnad lõhnavad suvi / aga varsti / kõik augustid lõpevad ühtemoodi / kõik augustid lõpevad / kõik augustid / kõik” („Lapsepõlve unelaul”).
Tsiteerida võiks ju kõiki tekste, ent olgu siis suve imetluseks „Juuli I”: „aeglased hommikud suves / mis leinab iseennast ja möödunud suvesid / juba on heinapallid / karikakrad tee ääres / varsti floksid / rasked kasted / tähistaevad / sina magad mina / kõnnin heinapallide vahelt põlluserva / toon sulle mõned küpsed marjad / nagu kunagi / mu peos on äkki / kõik meie suved”. Lisaks loodusele leidub mõistagi mõtteluulet. Lugege, ja te ei kahetse!

Toomas Haug. Mööda Koidu tänavat.
Kõik, kes neid meenutusi juba lugenud, ohkavad rahulolevalt. Kahju, et kirjeldatav aeg autori jaoks nii ruttu lõppes. Haug kolis 1966 Mustamäele. Teadagi, uusrajoon mõjus ja mõjub kindlasti teisiti kui oma ajaloo ja küpsenud sisuga täidetud Koidu tänav. Milles siis peitub üsna õblukese raamatu edu saladus? Küllap kirjutamise tonaalsuses. Haug vahendab lisaks enda mõtetele oma vanemate või vanavanemate suust kuuldud lauseid, mida veel paljud põlvkonnad mäletavad. Pange tähele, Haugi raamatus on tunda eesti aja kohalolekut! Valitud stiil mõjub ehedalt ja usutavalt. Niisugust häälestatust leiab ka vanemast ilukirjandusest. Igavesti tuttav, alati muretsev ja korralekutsuv vanaema, erinevad tädikesed, kellest mõni haige. Sõjajärgse okupatsiooniajaga kohenevad inimesed ja lapsed, kel vaja oma väiksed katsumused läbi teha. Paljud tänased lugejad mäletavad veel perioodi, mil valge lõhnav sai oli unistus, praegused noored ei mõista muidugi taolist nostalgiat: „Oli suur löök, kui valge sai vahepeal müügilt kadus – sellest tuli mu lapsepõlve võib-olla ainus tõeline trauma. Hirmsad olid hommikud, kui järsku tuli süüa sepikut, mis oli tihti poolkuivanud ja pudenes koorukese seest laiali. Ja koos sepiku tulekuga kadus laualt kakao, mis sepikuga ei sobinud, ja asemele ilmus viljakohv, millele pandi piima peale, kõvasti suhkrut sisse ja mida lapsed võisid juua, sest selles kohvis polnud kohviube. Huvitav, kakaoga seda ei juhtunud, aga viljakohv kippus suust mööda minema ja maha tilkuma. /---/ Midagi pole parata, nõnda selgesti on meeles nii valge saia söömise elamused kui ka sellesama saia ängistav puudumine. Sellega on võrreldav üksnes mälestus kilude söömisest. Oli kombeks käia turul või lausa kalurite juures Viimsis ja osta sealt mannergutäis sissesoolatud kilusid. Õhtul asetati mannerg pidulikult lauale ja kangutati kaas noaotsaga lahti. Imetleti natukene sisu, sädelevaid kilukesi, mis olid ringis üksteise peale laotud, ja piprateri ja loorberilehti nende vahel, ning igaüks sai sissejuhatuseks ühe kilu leivale panna.. See oli eriliselt õdus rituaal.” Nii see ju oligi! Kel suvepuhkuse lektüür veel valimata, siis igati mõnus lugemine. Paraku lühike!

Veronika Kivisilla. Cantus firmus.
Asko Künnapi võrratu kujundusega (üraski uuristatud muster, lisaks noodikiri) ja sisultki ilusa luuleraamatu ladinakeelne pealkiri tähendab maakeeli kindel linn. Selleks kindluseks olnud enamasti Gregoriuse koraal. Paljude värsitekstide lõpus leidub mõtteterakesi, nt. lk. 41: „Meeleheite täitesulepea ei saa iial tühjaks...”. Veronika on sõnaosav, tema toredad väljendid muudavad meeleolu mõnusaks: nt. „põrnikapalvus”, „päev kui uitpuidutükk”, või siis enese kohta öeldu „olen pisikene kirjanduslik pirrutikk”, seda võrreldes Underiga.
Kogunenud tekstid on jaotatud nelja ossa: „Hommikuhäälestaja”, Cause et curae, „Helluse bakter” ja „Põrnikapalvus”. Suure suve eel valisin tsiteerimiseks luuletuse, mille pealkirjaks esimene värsirida: „Täna kirjutan sulle lõpuks / pärast pikka talve / on viimased raagus päevad... / aga mis saab siis kui puud enam ei teagi kuidas lehtida / kuidas esimese sooja vihma järel / pungadest paisata kõik need / hõlmjad kilpjad mõlajad naaskeljad neerjad / nooljad rombjad odajad sulgjad südajad süstjad / lehelabad / kuis luua lehile / hambulised loogelised ogalised ripsmelised / sopilised täkilised / servad / vaatan viimseid päevi / vitsjaid siluette / ega suudagi peaaegu meenutada / puid lehtinult / nagu vahel korraga avastan / et ei mäleta sinu nägu / vaid pool aastat raagusolekut / võib lüüa usu vankuma / kuigi olen kord su kontuuri uurinud / ja näojooni nagu leheroodusid / nagu tahaks igavesti / mäletada ja uskuda / su käsi ja laupa ja huuli / justkui saaks selline igavik / ülepea olemas olla.”
Ja kuigi Veronika vaidleb luuletuses ”Jürgenile mõeldes” kergelt vastu mõttele, et tema tekstid on helged, mõjuvad nad ikkagi nõnda. Nad mõjuvad päris sumedalt kohe. Soojalt, küpselt ja rahustavalt, mis ei tähenda, et järgnevatele ridadele saaks kuidagi vastu vaielda: „ometi olen arvand / et ta kulgeb mööda minu valusamat / vildakamat telge / kas olen tõesti hoidnud käes / vaid turvalist ja pehmet lelu / ja pole õiget elu / ta tegelikku vilu ega valu näinudki?” Samamoodi jagan järelsõna kirjutanud Jürgen Rooste arvamust, et luule on Veronika jaoks olemisviis, osa hingamisest, kõigest rütmilisest. Ammugi pole ta sotsiaalselt lööv, targutav ega valjuhäälne. Pigem püsivat otsiv, oma elu riimiv: nt. ”Käsmu saabumise lugu”, „Kevade hingamise lugu”, ”Esimese hommiku tulemise lugu”, „Aga ükskord algab aeglane aeg”. Tasane, uskuv, kuigi võiks ka karjatada, välkuvi silmi plärtsatada: nt. „Miksid / Mesilased”, „Lumi on hall”, „Ma räägin unelmate magamistoast”. Mõistev-südamlik, nt. „Vana mees ühe jalaga”, „Liiga hea joodik”.
Veronika luule tõesti ei „harrasta luules kujundujumist” (autori kujund), vaid liugleb rahulikult üle vee. Väärt lugemine!

Mihkel Nummert. A kirjad.
Kummastav sisu, sellele vaatamata üsna haaravalt kirjutatud. Ilmselt suutnuks Nummerti esikromaani adekvaatselt tutvustada Vaino Vahing? Tagakaanel leidub märkus, et raamat räägib hea ja kurja võitlusest. Nii see tõesti tundub olevat, sest võitlus on kohati märulimõõtu. Tegelikult moodustub romaan kolmest loost, autor võinuks need tavalugejale mõeldes eraldi pealkirjade all jutustustena avaldada. Esimeses kirjeldab N mõisas töötav kunstnik, kui kirglikult võib looja kiinduda oma loomingusse, konkreetsel juhul maali. Ammu teada Pygmalioni kujund? Täiuslikkusesse armumine? Teise tegevus toimub Tallinnas, kus ühel ööl ilmuvad välja zombid, kes märatsevad ja tapavad südalinnas. Nendega astub võitlusse keegi Jaan, kes ruttab päästma poega. Enne seda on ta aga oma zombistunud naise Kadri luku taha pannud. Ent äkki oli ta hoopis ise hullunud? Kolmandas tekstis fantaseeritakse aga kahe vaenutseva linna vahele jäänud lossi saatuse üle. See hävitatakse, põgenema pääseb vaid aednik, kes siis üksikuna mägedes ringi kondab ja oma puud otsib. Kurjust ongi võrreldud suure puu oksaga: „Raiud oksa maha, puu elab edasi. Aga raiuda tuleb, pidevalt”. Iga loo lõpetab Kadri kiri Jaanile, viimaselt leheküljelt loetu põhjal võib järeldada, et mees mõtleb hullumajas neid lugusid välja. Minu jaoks kohati segasevõitu raamat, aga stiili üle kurta ei saa. Mis on autorit küll inspireerinud? Võimalik, et see pöörane maailm me kõrval, inimsoo arusaamatud teod ja käitumine. Zombide öös satub mees ka rahvusraamatukogu juurde: „Jaan viivitab veel hetke. Siin on praegu turvaline. Kostab uus lask. Traktorid pööravad vasakule ja kaovad kiriku taha. Nad on paar autot eest lükanud, nende taga oleks hea sõita. Rahvusraamatukogu katusel on keegi. Nurgatorni serva tagant paistab pea, siis kerkib selle kõrvale teine. Lapsed. Kust nad sinna said? Veel üks. Väiksed, ei käi veel kooliski. Jeesus. Paks mees, neid ilmselt märganud, roomab mööda raamatukogu treppi ülespoole, tema jalad kaovad Jaani vaateväljast. Lillekastide vahel liigub veel paar kuju aeglaselt treppide poole. Taas kostab lask ja üks neist lendab järsult külili, kaob. Siis näeb Jaan üleval, raamatukogu terrassil, laste torni all, ülespoole küünitavaid käsi. Torn on kõrge, käed ei ulatu kaugeltki katuseservani. Lapsed vaatavad üle rinnatise, üks viskab midagi alla. Miks juba lasku ei kosta? Varsti saab neil laskemoon otsa. Ja nad ei saa ju igaveseks sinna jääda. /---/ Jälle kostab lask. Raamatukogu treppide ees olev raudvärav on pärani lahti. Seda võin ma ikka teha. Kui see kinni oleks, ei pääseks vähemalt siit keegi mööda treppi üles laste juurde roomama. /---/ Ratas jääb käima. Kiiver peas, ahjuroop käes, läheb Jaan üle tänava raamatukogu värava poole. Autodest tuleb eemale hoida. Trollibuss on ootekotta sisse sõitnud, selle klaasseinad on kildudeks, postid kõverad, buss ise sirutub kõnniteele nagu rannale ujunud vaal. Õnneks on trolli uksed kinni ja aknad terved. Jaan hoidub akendesse vaatamast. Värava juurde jõudmiseks tuleb maha võtta kolm vaenlast. Esimene, tuhmkollases mantlis vanem naine, on end ümber pööranud ja tuleb Jaanile vastu. Punnis silmad ja krampi kangestunud lõug annavad talle filminõiamoori ilme. „Tere ise kah,” pomiseb Jaan ja virutab naisele peatumata küljelt vastu pead, nii et see purustatud kolbaga külili tänavale lendab.” Edasi läheb võitlus sedavõrd võikaks, et lõpetan tsiteerimise.

Arno Raag. Teine noorus.
Romaan on eelmisel aastal ilmunud „Mässu vaimu” järg. 1934. a. ilmunud raamat ei kuulu väärtklassikasse, kuid psühholoogiliste sugemetega ajaviiteromaanina heidab pilgu 30ndate aastate eluolusse ja on kohati päris hariv lugemine. Teame, et tavaarvamuses viidatakse sõnapaariga teine noorus enamasti irooniliselt nende suunas, kes käituvad hilist suhet rajades mõtlematult. Raag, kes on tuntud moraliseerija, saab „Teises nooruses” üsnagi kergemeelsele külanaisele paljutki ette heita. Peategelase unistus on pääseda linna, kus jõukam ja kergem elu, kus kinod ja kohvikud. Ent peagi tabavad igavus ja rutiin teda linnaski ning jõuka keskealise kaupmehe elukaaslasena otsib ta uut ahvatlevat suhet. Tema elupõhimõte kõlab selgelt - „tantsi läbi aja”! Ta leiabki uue armukese, aga eksib kõrvalhüppes, nii vist on kõige õigem väljenduda. Tagajärjeks mõnusa elu kaotus, lõpuks lausa vaesus ja maale tagasi pöördumine, kus poja isa ja kunagine noorusarmastus naise tagasi võtab. „Teisest noorusest” sõna täpses tähenduses armastuslugu ei arene, sest naine tegutseb ju parema elu nimel ja koloniaalkaupmeeski pole kuigi armunud. Pigem saame teada, et elu ei ole õnnelike suhete jada.
Arno Raag kui ajakirjanik jälgib oma teostes alati ka ühiskondlikke olusid, hindab rahva mõtteid ja käitumist. Ja seda on huvitav teada, sest egas toonased arutelud palju tänapäevastest käibearvamustest erine. Ikka on kõiges süüdi riigikord ja valitsus, ikka nõutakse kindlat kätt, „kes teeks lõpu erakondade saamapoliitikale”. Talumehed muretsevad jälle, kuhu küll munad ja peekon panna. Üks jutuajamine: „”Ei! Meil pole osatud majanduselu korraldada. Toompeal ei mõelda kaugemale kui homsele päevale. Pärast tulgu või veeuputus. Ma olen eesti rahva sõber ja mul on tõsine mure südames.” „Kuidas olukord kujuneb, on raske ennustada,” vastab kaaslane kaupmehe hoogsa seletuse lõppedes. ”Kas ta nüüd nii hulluks ja tumedaks muutub, nagu sina ennustad, see on siiski küsitav, aga et raske on ja veel raskemaks läheb, see on päevaselge. Kuid ega üksi majanduslikud mured pole suured, ka teisi muresid on olemas.” „Mida siis veel?” uudistab kaupmees. „Kommunistid hakkavad endid jälle liigutama.” „Kus nimelt?” „Igal pool, eriti Tallinnas ja teistes suuremates linnades.” Kõneleja vaatab korraks ringi, kas pole juhuslikult pealtkuulajaid, siis jatkab tasasel häälel: „Mul on kaitsepolitseis häid tuttavaid. Need kõnelevad, et põrandaalune organiseerimistöö olevat väga hoogus. Tahetavat ära kasutada majanduslikke raskusi ja tööpuudust, et inimesi riigi vastu üles ässitada. Ja kui siis rahutusi peaks tekkima, siis on nemad muidugi kohe platsis silmapilku ära kasutama.” „Tahavad teha uut esimest detsembrit?” ”Jah, uut esimest detsembrit küll, aga palju põhjalikumalt. Neile olevat jälle Venemaalt uusi juhte ja tublisti raha saadetud ja pearõhk olevat pandud just kihutustööle töötute hulgas. Tallinnas on praegu juba mitu tuhat töötut.” Vaat nõnda siis!

Jelena Skulskaja. Marmorluik.
Omapärase stiiliga mälestustekogum, mis koosneb kolmest eri osast. Kõigepealt n-ö. päris meenutused autori elatud ajast, mille kõrval pakutakse lugejale samu mõtteid sürrealistlike novellide kaudu. Need on paksus kirjas ja ilmselgelt liiga palju põhiteemale, s.t. mälestustele mõeldes. Arvatavasti on autor soovinud väljamõeldu toel kirjeldada tõelisuse absurdsust? Võimalik, et nõnda viitab ta enda kirjanikuks kujunemise käigule? Mõni belletristiline käsitlus tundub päris hullumeelne, nimetan vaid ühe: „Leevenda mu kurbust”. Mulle need lood ei sobinud. Liiga veidrad, liiga anomaalsed. Ja kolmas liin, mis kursiivis, tutvustab autori kirjanduslikke vaateid. Minu jaoks on needki pisut kunstlikud, eesti kirjanikest pälvib pikemalt tähelepanu Juhan Viiding, kelle luulet on ta tõlkinud.
Skulskaja elatud aastatesse mahub palju süngust, isegi Tartus õppimise aeg olnud talle talumatu. Kuigi seda vastumeelsust võib mõista, sest ta soovis kogu hingest Moskvasse minna. Lisaks perekondlikud vaated ja läbisaamine. Isa ülistamine ja väga keerulised, lausa valusad suhted ema ja õega. Tihtipeale tundub, et tegevus toimub kusagil kaugemal, mitte Tallinnas, sedavõrd erinevad on autori mäletamised ja kogemused. Palju võõrast vaatab neist vastu. Nojah, teine temperament, teistsugune kasvatus, kuid leidub ka naljakaid tüüpe: nt. tädi Ljuba-lobamokk, Väike Tuches (vanem põlvkond tunneb ehk prototüübi ära) ja keskkooli kümnenda klassi klassijuhataja. Aga üks konkreetsem ja (eba)realistlikum ajastu kirjeldus: „Kuni kaheteistkümnenda eluaastani hoiti lapsi köögis; me lutsisime kuumi süldikonte, lõime neid katki, määrisime üdi leivale ja raputasime soola peale; meile anti praesingi koorikuid, kortsus vorstiotsi. Aga kaheteistkümneselt lubati suure laua taha ja valati pits viina. Arvati, et jooma tuleb õppida kodus, kuna hiljem, kui kellelgi tuleb mõte purju joota ja au kallale kippuda, oskab tüdruk nii juua kui ka enda eest seista, ja ka au jääb alles. Ja kui juba suure külalistelaua taha oli lubatud, meeldis emale, kui esimene nälg oli koguka heeringaga kustutatud, rääkida minu sündimise rumalat anekdooti, itsitades ja õpetades mind itsitama kõige koduse ja lähedase üle. Ta justkui polevat viienda raseduskuuni oma olukorrast aru saanud. Tal justkui kahtlustati maohaavu, - põletikku või isegi – vähki ja teda sunniti võtma igasuguseid ravimeid. Aga kõht muudkui kasvas ja kasvas. Ja mingit pääsemislootust justnagu polnud. Ja siis ütles Nadežda Petrovna Polovjanova, ema sõbranna vabrikust, minu isale: „Griša, mulle tundub, et te peaksite kinkima Rajale hõberebase, kõigil abikaasadel on see juba olemas, ainult teie ei jõua kuidagi selleni, ja veel seeliku jagu musta riiet, mis tal oleks pidanud ammu olema.” Ja aitas isal kõike seda hankida. Ja isa kinkis emale. Ja ema läks õmbleja juurde seelikut tellima. Aga õmbleja ütleb talle: „Mis asja te oma olukorras veel kitsast seelikut õmmelda lasete?” „Kas te arvate, et ma ei jõuagi seda kanda?” küsib ema, mõistes, et tema päevad on loetud ja vähk on lõpufaasis. „Muidugi ei jõua, vaadake, kuidas te paisute!” „Mu mees tahtis mind hüvastijätuks rõõmustada,” vastab ema. „Mis hüvastijätuks? Sünnitad ära, siis hakkad seelikut tegema, muidu läheb talje proovist proovi aina laiemaks.” Autor on sündinud 1950. a. Tallinnas.

Tõnu Õnnepalu. Lõpetuse ingel.
Õnnepalu on kirjutanud raamatu 2014. a. sügisel ühel väiksel Lääne-Eesti saarel, küllap Hiiumaal. Ta keskendub teadlikult aastaajale, mil näeme looduse kuhtumist, tajume sügavamalt inimese vananemist ja eksistentsiaalset üksindust peaaegu inimtühjas ümbruses. Ümbritsev lausa sunnib kirjutajat melanhoolitsema, nukrutsema kõige oleva ja mööduva üle. Õnnepalu pigem arutleb kui hindab. Tal jätkub kõige jaoks mõistmist, jätkub rahu ja julgust viimseni pingestatud argipäevas talutavust leida. Ja seda ajal, mil sõnade turmtulel ja hukkamõistutormil pole hetkekski vahet. Õnnepalu annab mitmel korral märku, et teatrifestivali kunstilise juhi tegevus ei pakkunud loodetud töörahulolu. Ilmselt kuulub autori olemuse juurde aeg-ajalt stiilselt valitud ”pagendusse” minna. Õnnepalu kirjutatut on iga ilma ja meeleoluga mõnus lugeda, ta ei räägi millestki uuest ja vaimustavast, pigem targutab kergelt, ometigi ei saa lugemist poole peal lõpetada. Ta räägib kõigile arusaadavatest asjadest. Lõpetades oled pingevabam kui raamatut avades. Meile mõtlemiseks: „... et kui kunsti on liiga palju, siis ei tähenda ta enam midagi. Nii nagu kõik need asjad, mida meil on liiga palju. See on vabaduse needus, ületootmisühiskonna needus. Toidul pole enam maitset. Sõnal pole enam tähendust. Puuduse, tsensuuri ja despotismi ajal tähendab iga sõna liiga palju. Midagi ei tohi öelda ja siis omandabki iga öeldud sõna liiga palju. Midagi ei tohi öelda ja siis omandabki iga öeldud sõna absurdselt suure kaalu. Vabaduse, külluse ja demokraatia ajal võib öelda ükskõik mida. Ja mitte miski ei tähenda enam midagi. Sa võid lavastada, võid kirjutada, võid karjuda. Teised lavastavad, kirjutavad ja karjuvad ka. Kui kellelgi veel tekibki tunne, et nüüd ta ütles midagi olulist, siis teadku, et see oli pettekujutus. Üleerutuse seisundis, mis kunstnikku loomingutransis paratamatult tabab, on see loomulik asi. Muidugi ta ütles. Aga see ei loe. Tuhat ütlesid veel. Ja kavalamad teavad, et polegi vaja midagi öelda, peaasi on silma paista. Vaesuse ja armetuse paraad, mis on kogu see ülikülluslik kunst. Kogu see kirjandus, tants ja teater! Teatrist on veel kuidagi eriti kahju. Inimesed on tulnud kokku ja näinud vaeva, pannud sinna oma hinge, nad tulevad välja, teiste inimeste ette peaaegu et alasti, ja tihti nad viimases meeleheites kisuvadki end alasti, kallavad veega üle, hea veel, et põlema ei pane! Ja see ei loe. Ei, täitsa äge oli. Tehke veel! Homme on teine etendus teises kohas. Äkki on see veel ägedam? Räägitakse, et on.”
Nõustun ja kordan järele, et meil on tõepoolest hea elu needus kaelas, egas muidu me oma ütlemistega nõnda priiskaks. (Kui lisaksin, et ka majanduslikus mõttes, saadetaks mind tuleriidale!)
Olen ka ise sõna tähenduse devalveerimise üle mõelnud, kui lehitsen iga aasta lõpus kümneid lehekülgi pikki nimekirju ilmunud (eesti) kirjandusest. (Hea lugeja, meenuta lähetuslausetes tsiteeritut!) Ja mida ma ise teen, kirjutan sõnu juurde. Töö niisugune, nõnda kui paljudel teistelgi. Tuhanded leheküljed iga päev.
Kõik lehed ja ajakirjad tuleks ju ka läbi lugeda või vähemalt neid sirvida. Keskmise Euroopa linna suuruse elanike arvuga Eestile peaks ju piisama paarist ajalehest päevas, lisaks veel kahest nädala sees ja 4-5 ajakirjast kuus. Nendegi läbilugemine nõuaks aega, nüüd aga heidetakse enamasti pilk paksus kirjas välja kistud mõtetele, mis peegeldavad tihti rohkem toimetaja vaadet kui autori oma. Muidugi kirjutatakse suuresti raha eest, eriti need, kellele ainuüksi positsiooni pärast ajakirjanduses makstakse. Ent mu kogemus lugemise alal on juba nõnda kopsakas, et mõne autori teksti sisu ja väljendusstiili aiman ette. Belletristikas on küll asjad veidi ebakindlamad, aga kindlad mehed-naised, kes iga päev sõnadega leiba teenivad, hakkavad paratamatult ennast kordama. Kes on otsustanud, et talle midagi ei meeldi, ja just selle eest teda avaldatakse, laseb sama juttu aastast aastasse, isegi kui talle kuu ja päike kätte antaks. Kes harjunud üht või teist imetlema, ei paindu kibedamalt ütlema ka siis, kui kuritegu tehtud. Ei mingit vaimset askeesi, nõustun Õnnepaluga, teisalt väitab ta, et „kunst sünnib meeleheitest”. Ja kui mõistvalt suhtub ta seriaalidesse..., kõige pikemalt peatub aga Lev Tolstoi käsitlusel „Mis on kunst?”. Lisades, et „artiklite jaoks pole vaja väga suurt meeleheidet. Aitab sellest väikesestki meeleheitest, mille tekitab artikli kirjutamise kohustus.” Sic!

 


 digitaalarhiiv digar