Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20, L 12-19
Raamatuid saab tagastada Endla tn 3 E-P 7-22






 

LL-83

LÄHETUSLAUSED

9. aprillil toimus Rahvusraamatukogus kirjandusfoorum Nordic Noir, kus põhiteemal esimesena esinenud „Eesti Päevalehe” ajakirjanik ja kirjandushuviline Jaan Martinson alustas oma ettekannet torkega vastse valitsuse aadressil, kurtes seejärel, mis teemad kõik on me ühiskonnas (kirjanduses) käsitlemata. Kui ta oleks järgnevaid intervjuusid kuulanud, siis tajunuks ehk, et võrreldes Põhjamaade esinejatega, kes samuti oma vestluse keskel enda ühiskonna valupunktidele viitasid, oli tema pöördumine ehteestlaslikult kuri. Tundus, et oma esilause järel ootas ta vähemalt kahinat kuulajaskonna seas... . Ma ei soovi hinnata Martinsoni krimikirjanduse tundmist ega viiteid Tammsaarele (kelle romaane tema arvates ei oodatud nii suure huviga kui Hargla omi), aga kui ta juba lausus, et ei käsitleta piisavalt tänavalapsi, inimkaubandust ja teisi mastaapseid või keerulisi ühiskondlikke nähtusi, siis üht teost oleks võinud ikka sel teemal mainida. Nimelt istus saalis Eeva Park, kelle romaan „Lõks lõpmatuses” (2003) just väidetud probleeme vaatleb. Raamatu lõpus paugub ka püss!
Hargla on mõistagi suurepärane fantaseerija, s.t. krimikirjanik, aga leidub teisigi eesti kirjanikke, kelle tegelased ei jookse küll detektiividena mööda Eestit ringi, kuid peatuvad samuti sotsiaalsetel põhjustel. Tuleks ehk täpsemalt defineerida, mida nimetada krimikirjanduseks?
Mart Laari „Sügissõda 1939” sobib pigem meestele mõtisklemiseks, minus tekitas huvi siin-seal poetatud määratlus ulmeromaan. Seda ta siiski pole, kuid ahvatlev võimalus, et oleksime sel 1939. aasta sügisel vapramad vastased olnud kui ajalugu teab, saab selgeks küll. Kaotusest poleks aga siiski pääsenud. Ühtlasi kirjeldab Laar trikitamisi, mida Venemaa toona tegi. Ent eks suur naaber koob praegugi üsna sarnast võrku me ümber. „Sügissõda” selgitab juba ammu teada tõdemust, et demokraatiat on Venemaal alati põlastatud ja põlatud. Kas seekord jääksime üksi, kui riiki rünnataks, me muidugi ei tea, aga tookord jäime. Alati leidub ühiskonnas ju persoone, kelle arvamuse võib võtta kokku raamatust leitud lausega: „Inimesed tuletasid meelde, kui hea oli elu olnud tsaari ajal ja kui halb oli see nüüd.” Algselt käib mõte teadagi 1939. a. kohta.
Lugesin läbi ka ajakirja „Värske Rõhk” (nr. 39) proosaauhinna laureaadi Linda-Mari Väli jutustuse „Vanaema tuba”. Noored, lugege teiegi!
Natuke küll hilinenult, aga viisakus nõuab, et õnnitlen suurt enamikku kirjanikkonnast, kelle käsi peaks sotsist kultuuriministri juhtimisel nüüd eriti hästi käima hakkama.

 

LOETUD RAAMATUD

Andrei Ivanov. Kuutõbise pihtimus.
Eestis elav vene kirjanik Ivanov kirjutab viimaste aastakümnete asüülitaotlejate ja muud masti pagulaste, sulide ning maailma pidi ringi koterdavate tegelinskite tegelikkusest, s.t. nende nõudmistest, käitumisest, vägivallast. Nende tundmustest, hädadest ja hingevalustki. Tuletan meelde, et romaan on 2012. a. ilmunud „Hanumani teekond Lollandile” ja 2014. a. trükist tulnud „Bizarre” järg. Ma ei kuulu triloogia pidurdamatute kiitjate hulka, pigem nendin, üks võõrsil hingepagulaseks muutunud mees on kolmandas raamatus viimaks teatava rahu ja stabiilsuse saavutanud. Arvatavasti tõlgendataks Ivanovi tegelaste igapäevaelu Skandinaavias mitmeti, kui romaanid kunagi näiteks taani või norra keelde tõlgitaks. Mind sundisid teadmised XX sajandi eesti paguluskirjandusest siiski juurdlema olukorra muutumise üle Läänemere teisel kaldal. Kunagised mälestused ning eksiilis avaldatud eestikeelne belletristika kirjeldavad põgenike siseilma ja ettevõtmisi hoopis teistsuguses valguses. Niisuguseid asüülitaotlejate karaktereid ja põgenikelaagreid kui Ivanovi romaanides kirjeldatud, pole ma kordagi väliseesti autoreid uurides kohanud. Kuid siinkohal pole mõtet aegu ja inimesi võrrelda. Küll kuulaksin aga, mida arvaks rängalt teisenenud olukorrast „Harbini ööliblikate” keskne tegelane, venelasest kunstnik, kes oli sunnitud Nõukogude võimu eest Tallinnast Läände lahkuma.
Triloogia peategelasest kirjamees liigub kolme raamatu kestel Taanis, Rootsis, Norras, Eestis ja Leeduski. Tänu Andrei Ivanovi romaanidele avanesid mu silmad, ja meeletu kiirusega paisuv immigratsioonilaine, mida olin püüdnud seni kõigele vaatamata mõista, muutus pöördumatult vastuvõetamatuks. Ma ei taha seda näha. Niisiis, ilukirjandusliku sõna võimu lugeja teadvusele ei tohi alahinnata.
Ivanov kirjeldab koledaks muutunud maailma: parema elu ihalejatest tulvil ruumid, lisaks vanglad ja hullumajad (ka Eestis), kõik rahvast pilgeni täis. Täis inimeste sünnitatud ängi ja kurjust. Kuigi keegi peab seda pidurdamatult jätkuvat kataklüsmi ju suunama ja üleval pidama, siis nendest suuremat juttu ei tehta. Mõnelt leheküljelt silmi tõstes olen mõelnud, et näiteks NSVLi ja Ida-Euroopa lagunemise järel Läände põgenenud lihtsalt ei teadnud, mida kapitalism endast kujutab. Ka nõukogude inimese kasvatuse ja mõtteviisi pale paistab silma, autor kasutab kord isegi väljendit sovokid. Hanumani ning ka moslemite võõristavatest kultuurilistest ja usulistest tõekspidamistest ei taha ma enam midagi arvata, ehkki kahes esimeses raamatus prevaleerib just nende tegevus. Pealegi on pälvinud need juba eelmistes „lugemistes” eraldi tähelepanu. Ilmselt märkate, et mu vaade romaani(de)le on pigem esseistlikku laadi.
Kordan siiski üle, et Ivanov kasutab üllatavalt lühikesi lauseid, kohati ehk liigagi pikalt, ja valdab metafooride kasutamise peent kunsti. Niisugune stiil sunnib lugejaid lehti edasi pöörama. „Kuutõbise pihtimuse” peategelase kui hingepagulase enese ja ümbritseva analüüs baseerub ju suuresti kujunditel. Jevgeni tugevust näitab aga julgus sünnipaika tagasi pöörduda ning jagu saada hirmust, mis teda sundis põgenikutee jalge alla võtma. Ega tal normaalseks eluks eriti palju valikuid polnudki. Samas jääb tunne, et sisemiselt ta oma otsusega päris rahul pole. Loomulikult leidub romaanis tundlikke ja sarkastilisi vihjeid Eesti riigi ja mõne poliitikugi suhtes. Üht advokaati kirjeldatakse nõnda: „Ma pidasin teda eestlannaks, kuid ta oli venelane, sellest uuest venelaste tõust, mis hakkas tekkima iseseisvuse teisel kümnendil: täielik mimikri, grimassid, meik, isegi nohhitamine ja teised eesti parasiitsõnad ning vaevumärgatav aktsent (nagu kerge ebameeldiv hingeõhk pärast hommikusööki), mitte eesti aktsent, vaid see, mis sigineb venelasele pärast pikka eestlastega koos töötamist. Meeldiv, umbes viiekümneaastane naisterahvas, viks ja hingeline: sai kohe kõigest aru, asetas end olukorda... „ ”... uurisin teie juhtumit põhjalikult, põh-ja-li-kult! Teie tütarlaps rääkis mulle üksikasju... See on muidugi sea-du-se-tus! Õudne, mis üheksakümnendatel toimus. Aga juhtus hullematki: inimesi värvati väevõimuga, sunniti kirjutama alla miljonilaenudele, kõik olid müü-da-vad... Niiviisi ei saa elada... teiega tahetakse arveid õiendada... te ei tohi rääkima hakata... on dokumendid...” Muide, tütarlaps on leedulanna, kes viimaks pärast tohutuid ühiseid vintsutusi mehe maha jätab.
Peategelase vanemaid, eeskätt ema, kes elab Põhja-Tallinnas, iseloomustatakse tüüpiliste nõukogude inimestena. Taani onu kujutab endast aga mingit veidrat sülemit erinevatest ühiskondadest kogutud elementidest. Vaatamata väiksele osale triloogias vääriks see karakter omaette analüüsi.
NB! Ei saa kuidagi jätta lisamata, et tänavuses „Kultuur ja Elu” esimeses numbris on juba aastakümneid Belgias elava Eestist pärit naisega intervjuu, kus ta kirjeldab immigrantide käitumist ses väikses riigis. Hirmutav!

Rein Põder. Kuningapuu.
Põhiliselt kultuuriloolise koestikuga romantilised novellid on ladusalt kirjutatud ja peaksid sobima ka pikema proosa eelistajatele. Niisiis seitse lugu, lisaks niminäidend. Põdra väljenduslaad on ikka soliidne ja ehmatavaid pöördeid pole ta oma loomingus kunagi teinud.
„Jahimehed lumes” kirjeldab kunstiteadlase reisi koos abikaasaga Viini. Nende unistuseks on vaadata Pieter Bruegeli maali „Jahimehed lumes” kunstiajaloo muuseumis. Kuigi kuulsa pildi imetlemiseks jääb aega napilt, vaid mõned minutid, saadakse püsivad emotsioonid. „Tütarlaps virsikutega” avab Valentin Serovi samanimelise maali sünniloo, kusjuures Abramtsevo mõisa 1887. a. suve õhustikku ja võimalikke meeleolusid kujutab autor usutava nüansirikkusega. Ühtlasi kuuleme ka maalil kujutatud neiu saatusest. Natuke müstiliselt mõjub novell „Vana sadama kapten”, mille peategelaseks kujuneb baretiga mees, kel nimeks Ingmar Bergman. Tegevustik toimub Färö saarel, kuhu maailmanimega režissöör varjub kuulsuse eest. Ühel sügisesel õhtul, sõites jalgrattaga läbi tühjast külast, kohtub ta vana naisega, kelle mees olnud kunagi sadama kapten, kuid lahkunud ühel tormisel ööl merele ja kadunud. Baretiga mehe ja vana naise kohtume lõpeb üllatuslikult, kuid uurige ise edasi! Tsiteerin: „Ennist, seal praamil, seda koolilaste käratsemist ja nende noort õpetajannat jälgides oli ta igatahes olnud veel teisel lainel, oli tundnud justkui selle aasta järelsuve hingust. Aga nüüd ümbritses teda küll täielik sügisõhtu. Ja ta tundis, et ennistine kerge õhk oli muutunud rõskeks ja raskeks ning harjumatu niiskus puges juba ihu ligi. Ka pea külmetas hoolimata vanunud baretist. Kas on võimalik, et tänavu tuli sügis nii kiiresti, nii ette teatamata, imestas baretiga mees, lükates jalgratast käekõrval. Midagi tinises ja samal ajal kohises kõrvades. Tegelikult üksainus sõna. Sügissonaat. Korraga hakkas talle selgeks saama selle tema poolt kasutatud sõnapaari varjatud ja tegelik tähendus. Sügissonaat käis ju saabuva sügise kohta. Aga mida oli rääkinud too naine? Millestki lõplikust, lootusetust? Sinna oli ju veel aega.” Rein Põdra novellide puändid on tihti nukrust ja kaduvust mõistva tonaalsusega.
„Foto” viib Teise maailmasõja aega, Saksa okupatsiooni päevadesse ja lõpeb taasiseseisvumisajal ühe reisiga Saksamaale. Sisult küllalt trafaretne kokkusaamine (vana saksa sõdur kohtub keskeas naisega, kellest oli kunagi Eestis foto teinud), samas viitab ajaloolisele võimalikkusele. Minevikuviirudega saab selgitada ka „Graf Zeppelini” lendu mäletava Elsa käekäiku. Nii „Pime reis” kui ka „Roheline okastraat”, eriti just viimane, on natuke kummastava või salapärase sisuga. „Rohelist...” võib soovi korral isegi ulme- või spiooninovelliks nimetada. Pinevust leidub, kuid puänt on helge. Mis seal Vihterpalu metsas mustikale läinud abielupaariga juhtub, jääb lugeja uurida. Näidendi tegevus toimub pastor Johan Kõpu elamus Laiusel, kuhu „saabuvad” Juhan Liiv, Tuglas, Koidula, Liisa Golding ja isegi Henryk Sienkiewicz. Taas üks interpreteerimislugu nimekatest persoonidest. Kas Laiusel istutatud niinepuu, kutsutud kuningapuuks, on Karl XII käega mulda pandud, pole täpselt teada.

Mari Saat. Matused ja laulupeod.
Saadi mälestused on kirjutatud teemade kaupa, mitte rangelt kronoloogiliselt, nagu mõnikord kombeks. Kakskümmend kuus peatükki, nt. „Kadunud mehed ja uus aeg”, „Nahkmantel ja klaasistunud silmad”, „Kawe kelder”, „Eestiaegses kohvikus”, ”Käimlakultuurist”, „Kirik ja klaver” jt. Kuna kuulun kirjanikuga enam-vähem ühte põlvkonda, siis kõik, millest ta kirjutab, on tuttav, välja arvatud muidugi perekondlikud faktid, aga nendestki võib ühisosa leida. Kuigi vanem põlvkond mäletab autori isa, ajaloolast-akadeemikut Joosep Saati tõsimeelse kommunistina, mida ta ideaalidelt enda kinnitust pidi oligi, siis midagi kurja ta tütre meenutuste põhjal ei teinud. Pigem kannatas nõukogude aja hullumeelsused vaikselt ära. Kuid nende ideaalide tõttu ta 1924. a. mässu järel vangi pandi.
Niisiis, kõik teada-kuuldud materjal. Ometigi tajun raamatus mingit arusaamatut tonaalsust, mis jääb mind viimase leheküljeni vaevama ja mida ei mõista täpselt sõnastada. Äkki ei haaku Saadi emotsioonitus ja kõige põhjendatus minu tundeilmaga? Või tuleneb see hoopis tellimustöö rutiinist (Petrone kirjastus), et seda sõnumit ja teatavat salapäragi, mida ma Mari Saadi belletristilistest teostest olen leidnud, ma seekord ei taba? Ometigi lootsin sealt leida põlvkondlikku ühistunnet, sest kõik kirjutatu peaks olema täpne. Kuid iga lugeja otsustab ise. Mari Saat kirjeldab oma aastakümnete kindlaid märksõnu: nt. nuhkimist, defitsiiti, nõukogude inetut tarbekaupa, mõistagi venelaste eelistamist lõputus korterite puuduses. Selgitab üsna põhjalikult, kuidas parteisse astuti, kommunistlikku mõttelaadi. Koguni 60ndate suurmood, juuste tupeerimine, väärib mõne lause. Selge, aeg on ju peategelane! Muide, autor loodab, et kunagi tulevikus tulebki õige kommunistlik riik - ideaalsest ideest johtuv muidugi. Eks meie aastate inimesi häirivad tõesti mõned uue aja tõsiasjad. Kui ikka leiad kusagilt metsateelt või rannast sildi eratee, siis pobised mõne kohtlase sõna, kuigi õigust nagu poleks...
Saat võrdleb Stalini, Hruštšovi (kes olevat õppinud alles 25-aastaselt kirjutama) ja Brežnevi aega ning teeb viiteid praeguste võimumeeste olekule ja käitumisele. Loomulikult on meeldiv lugeda intellektuaali mälestusi, kes vaeb eesti keele saatust teaduskeelena. On mainimisväärne, et paljud haritlased kirjutavad oma raamatutes, kuidas nad lapsena „Eesti entsüklopeediat” uurisid, eriti just pilte, nii Saatki. Leidsin ka mõtte raamatukogude kohta, kuidas siis muidu: „Et tollal avariiuleid peaaegu polnud, oli loomulik: siis ei olnud ju veel piiksujaid, mida raamatu külge panna; raamat ei saanud hädaldama hakata, kui teda keegi kurikael salaja tema koduriiulist röövida tahtis. Kui palju raamatuid oleks niiviisi raamatukogudest pihta pandud, sest poes oli vähe, mida osta ja eestlaste lugemisarmastus oli tollal veel suurem kui praegu.”
Sõjajärgne põlvkond võib mälestustes vahendada veel ka oma vanemate ja vanatädide jutte eelmisest eesti ajast. Mari Saat alustab oma raamatut nõnda: „Mälu on nagu kaev: kui oled väike, püüab kaitseingel hoida sellel kaant peal ja kutsub sind vaatama ettepoole, mitte kaevu. Mõni asi jääb valusalt meelde, mõni nagu kaoks, ükskõik kumba pidi: ega sa palju olnule ei mõtle, sest see pole tähis – tähtis on, mis tuleb. Jah, vahel kaevukaant paotatakse, tavaliselt unenägudes, ja mida siis näed, pole tavaliselt see, mida oled mäletanud, vaid justkui kusagilt mujalt, midagi, mida pole näinud ega kuulnud... Kui vanaks saad, hakkad ikka sagedamini ise piiluma kaevu, tahad näha sügavuses peegelduvaid pilte...”.

Martin Vabat. Hargumine.
Laias laastus võib ju väita, et eesti luule on kas sotsiaalselt ärgas ja lööv või siis eksistentsi üle arutlev, seesmisi pingeid kirjeldav.
Ega ma mõista muud öelda, kui et Vabat (33) nukrutseb nooruse nukrutsemisi, üritab luuletustes oma olemasolu ja olnut selgitada. Mõjub möödunusse süüvivalt, on kohati kahetsev ja piinav. Mõtteluule, kus rohkesti sõnu surmast, viiteid ristiusule. Ega näite leidmine kerge polnud: „Meri muudkui mäsleb ja rahuneb / ning kallas muudkui ootab merd / Poiss aga heitub / Seisab ühe jalaga meres / ja teise jalaga kaldal / Ta on nagu katkine klaaspudel / mis on kandunud alandlikku randa / Vesi lihvib tema nurki väga vaevaliselt  / Poiss aga tõrkub väga kergelt / Elu üksi sunnib teda istuma maha / See suisa surub poisi vajalikku raami / sest tuules ta ise olla ei saa / ja tühjuses ta ei püsi / Ta peab olema lihtsurelik / ja elama omas kehas / sest igaüks kes on kehasse sündinud / peab väärikalt vanaks saama / et siis alles eluõhtul / pärast määratud muret ja arulagedat ekslemist / lihtsalt peatuda / istuda randa maha / ja olla vaid see hetk kus parasjagu ollakse / olla vaid see tegu mida parasjagu tehakse / märgates Suurt merd / mis voolab poisi randa / läbi varvaste ja veresoonte / juustejuurteni välja”.
Eesti luulet loetakse endiselt vähe, see on žanri tragöödia. Eks peab seda aina tutvustama ja tutvustama. Võimalik, et raadiosaade „Luulelahing” aitab, aga sealt ei leia tundlikuma loomusega inimene alati soovitut. Valige siis lugemiseks näiteks Martin Vabat!
Tema kaks eelmist, nõrgemat värsikogu „Mina olengi kirjandusklassik” (2006) ja „Naerutaltsutaja” (2009) olid lihtsalt hoovõtud, nüüd on autoril juba rohkem öelda. See on isiklik ja ehk kohati liialt meeleolutsev, aga millest muust siis teisedki kirjutavad. Ikka iseendast!

Rein Veidemann. Arkaadia öö.
Alapealkiri teatab, et kogumik sisaldab kolm novelli ja lühiromaani novellides. Sisuldasa võiks raamatut võrrelda Rein Põdra lühiproosakoguga „Kuningapuu”. Mõlema tekstid on kultuuriallusioonidest rikkad. Märksõna Arkaadia võib paljudele meenutada Ristikivi tuntud luuleridu: „Minagi olin Arkaadia teel, / kuigi ma sündisin saunas. / Mõnikord mõtlen: ma läheksin veel, / muretu nooruk Arkaadia teel, / marssalikepike paunas.” Lisan vaid, et kreeka luuletajad on kujutanud Arkaadiat paradiisliku karjuste maana. Sinna on püüelnud paljud, kuigi sealgi valitseb surm. Igal vaimuinimesel on kahtlemata oma Arkaadia, mis ei pruugi ilmtingimata tundlemispaik olla. Muu seas, Arkaadia maakond asub Kreekas ja oli vähemalt antiikajal raskesti ligipääsetav mägismaa Peloponnesose keskosas.
Millest siis Veidemann jutustab. 2006. a. pärinev „Betti” on lugu koerast, kes seotud meie kirjanduslooga. Ruilast, luuletaja Leelo (Tungla – M.L.) perest pärit loom sai nime novelli peategelase kiindumusest Betti Alveri loomingusse. Koerake vahendab meile mehe mõtteid ja püüdlusi nii taasiseseisvusaja eelsetest kui järgnevatestki tegemistest. Igati südamlik ja kohati humoorikaski tekst ühe koera elust ja surmast. Mida kõike ta nägema pidi. Nimelt saadeti ta (laste)röntgenisse, sest loomade tarvis polnud niisugust riistapuud 1990ndatel veel soetatud: „Nii me siis läksime. Peremees parkis auto lastehaigla ukse ette, pakkis mind tekki otsekui imiku, haaras sülle ja asus pikka koridori mööda röntgenit otsima. Istujad jälgisid naelutatult meie Canossa-teed. Peremees manas küll ette Kristuse risti ees päästmist paluja ilme ja pomises: „Meil on kokku lepitud kiireloomuline läbivalgustus, vabandage.” Aga enne ruumi sisenemist kostis naeruturtsatus. Minu tagumised käpad olid tekist välja libisenud ja ootajaile avanes tõde.” Mulle varasemast hästi meelde jäänud „Kõnekirjutaja” tegelane Andreas Viik meenutab aega, mil pidi president Harald Kuningale tekste „tootma”. Loos leidub paras ports anekdootlikku poliitikamängu, ja mis oluline, ka sõnamängu. Ilmselt võib öelda, et autor kirjutab iseenda kunagistest dilemmadest? Soovitan lugeda! Novelli „Meie, tinasõdurid” tegevus toimub kirjaniku sünnilinnas Pärnus Rääma linnaosas. Kohalikud poisid plaanivad Ülejõe kambaga „sõda” pidada. Andreas Viik on siis veel Andu ja peab n-ö. õigeks sõduriks saamise nimel tobedaid, kuid poisilikke katseid tegema. Üsna tüüpiline lugu lapsepõlvest, tinasõdur kui märksõna viitab teadagi kuulsale muinasjutule. Lühiromaan „Arkaadia öö” sisaldab lisaks nimiloole veel kaks teksti: „Võileib suudlusega” ja „Lõppematuse allikad”. Kõigis peategelaseks kultuuriprofessor Martin Heiden (viide nii Jack Londoni „Martin Edenile” kui ka Martin Heideggerile), kahes esimeses kõrvaltegelaseks Hanna Maarend (viide Hannah Arendtile). Veidemanni novellid on tundlikud, kohati koguni heas mõttes vanamoeliselt romantilised, aga sellistena paljudele lugejatele oodatud kirjavara. Kes loeb, saab teada, milline on haritlase Heideni isiklik Arkaadia... . Just niminovellis leidub palju kirjanduslik-filosoofilisi mõtisklusi, ja, oh mis ime, ka hiljuti kurikuulsaks saanud väljendi „kasulikud idioodid” (lk. 189). Küllap teate, et kunagi olevat neid sõnu kasutanud Lenin!
”Võileivast...” üks pikem näide, mis iseloomustab üldisemalt Veidemanni stiili: ”Heiden oli jõudnud Kadrioru pargi lõppu jääva alumise tiigi ning seda ümbritseva Jaapani aia juurde. Ta teadis, et seal, lumemarjapõõsaste vahel lookleva raja kõrval asub üks pink, mis oligi olnud ta jalutuskäigu sihiks. Kuid nüüd märkas ta, et sama pingi poole oli vaevaliste sammudega astumas pikka kasvu mees, kes vägagi meenutas luuletaja August Sanga, ainult et pool sajandit hiljem. Võib-olla aitas mulje tekitamisele kaasa raugastunud mehe selja taha põimitud käte otsas sammude rütmis kõikuv kahe lukuga ja oma kasina sisu tõttu lameda nelinurkse liua kuju võtnud portfell. /---/ Pingini jõudnud, pühkis mees sellelt ühe käega tolmu, toetas teise pingi seljale ja pööras end ülima ettevaatlikkusega istuma, otsekui kartes keskelt murdumist. Nüüd nägi Heiden ka mehe profiili. Taganev juustepiir reetis paljast pealage bareti all. Luine näoovaal, lohkuvajunud meelekoht, pisut kongus kullinina ning karmilt kõverdunud suujoon selle all tõid Heidenile meelde Dante kanooniliseks saanud profiili. Ent siis, kui mees võttis portfellist kulunud moega prillitoosi, oli ta taas see, juba nelikümmend aastat tagasi surnud luuletaja, keda Heiden mäletas oma kooliajast. Nüüd järgnes aga veel midagi, mis sidus ootamatuks tervikuks Heideni loengu, jalutuskäigu ja noorusmälestuse. Mees võttis portfellist väikese pakikese ja voltis lahti selle ümbrispaberi. Pakikeses oli kahest kokku pandud võileib. /---/ Aga enne haukamist – ja selleks mees nüüd valmistuski – tõstis ta leiva näo juurde ning andis sellele suud. Just nimelt andis, nii nagu suudeldakse ikooni ja tänumeeles teist inimest või hüvastijätuks surijat laubale – puudutus, mis kinnitab truudust lepingule Jumalaga; alandlikkust, austust, andumust, armastust – kõik a-tähega sõnad, otsekui algseisundi tähistajad.”  Tegelikult kohtub Heiden siiski Hanna isaga.
Igaks juhuks meenutan, et Pärnust pärit August Sanga klassikasse kuuluv luulekogu „Võileib suudlusega” (1963) oli pälvinud ilmumisajal suurt tähelepanu. Võtsin ka ise raamatu uuesti kätte.

 

 


RRi näitused digitaalarhiiv digar