Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud

30. aprillil on raamatukogu SULETUD!







 

LL-82

LÄHETUSLAUSED

Üks väega ilus tegu oli ERÜ teenetepreemia andmine ühingus aastaid erialast Eesti asja ajanud Reet Olevsoole. Võimalik, et kaugelt ei paistagi, kui palju aega ja vaeva see töö nõuab, aga lähemalt piiludes mõistad, et Reet teeb tublisti rohkem, kui ühe inimese ametikoht ehk eeldaks. Kui palju närvirakke kulus Riin Olonenil ja kas ta neid ülepea kaotaski, pole teada, aga e-kataloogi ESTER Tallinna ja Tartu andmebaaside liitmine vääris kahtlusteta ERÜ aastapreemiat.
Vaimu- ja võimumaailma vahe tungis teadvusse eriti teravalt 2. märtsi õhtul, kui pärast Marju Lepajõe kuulamist-vaatamist „Plekktrummis” lülitasin korraks teleri poliitsaatesse, kust kostus noorpoliitikute epateeriv toon ning kogenenumate asjameeste väsinud ja kordamisest koltunud sõnade kõmin. Mina aga mõtlesin hoopis sellele, et Tartu Ülikoolis interpreteeritakse Augustinuse (354.-430. a.) sõnu, palju sajandeid tagasi elanud mehe mõtteid. Miks sellest kirjutan? Nimelt oli saatejuht Joonas Hellerma näidanud tipp-poliitikutele enne nende viimast debatti, valimistepäeva eelõhtul, Lepajõe (ta oli valitud „Müürilehe” varivalitsuse ministriks) esitatud mõtteid, kuidas muuta ühiskonda, ja ootas kommentaare. Muidugi olid need, Lepajõe arvamised siis, tavapärastest natuke erinevamad, vastused paraku liiga pingutatud. Ühe erandiga, aga hoidugem nimedest. Pealegi, egas iga mees ei suvatsenud vastatagi.

 

LOETUD RAAMATUD

Maarja Kangro. Hüppa tulle.
Raamatusse on koondatud neli novelli, millest kolm varasemast tuttavad. Kangro tegelased on naised, kes näitavad peaaegu kõigi ja kõige vastu üles halastamatust. Nende enesekindlus ja ka -imetlus pälvivad feministide silmis kahtlemata kõrge hinnangu. Kogumiku nimiloos suhtub tegelasest luuletaja (nime tal pole) sarkasmiga nii baltisaksa kultuuri kui ka tõusiklusse, mida tänased mõisaomanikud kultiveerivad. (Mul isiklikult pole nendega ühtki kokkupuudet.) Koos muusikutega ühele mõisaõhtule esinema kutsutud luuletajanna väljenduslaad muutub lõpuks pilkavast rämedaks. Sarnases toonis kirjeldatakse ka novellis „Luule” Rumeenias luulefestivalil toimunut. Haritud ja emantsipatsioonist juhitud poetess näitab pidevalt oma üleolekut ürituse suhtes, korralduse naiivsust, aga ka intiimsuhete jaburust. Selge, et kõik kultuuri- ja muuteemalised kokkukutsumised pole alati säravad, eriti kui kokku sattuvad erineva tasemega kirjanikud.„Armas haamer” on kahtlemata eluline ja seotud naiseks olemise võimalike kannatustega, millele järgneb paras kättemaks juhuslikule maanteel ebaviisakalt käitunud mehele, keda rahvakeeli kutsutakse jõmmiks. Haamriga pähe ja asi korras, ent eks taolistele jorssidele tulebki vahel õpetust anda... Õnneks midagi traagilist ei juhtunud. Natuke hiljem saame teada, et löök mehe mõtlemist ja käitumist ei parandanud. Aga lugege ise! „Atropose Opel Meriva” on aga tõesti mõnus-sarkastiline lugu meie päevade ühest naeruväärsest tegevusest - loosimiste trallist. Kuna mul polnud aimugi, kuidas need asjad käivad, nautisin seda tingeltangli kirjeldust täiega, nagu vist praegu öeldakse! Nojah, auto asemel tuli väiksem võit – stepptantsutund! Koduteel aga ajab naine kogemata kassi alla, seejärel leiab tuisuselt teelt vana kummaliselt käituva ja rääkiva naise, kelle otsustab vastutulelikult koju viia. Teel rühib vastu aga naise poeg... Natuke sürrealistlik novell, aga mulle meeldib neljast kõige rohkem, ka puänt on märgiline. Katke tekstist „Mõisas ehk hüppa tulle”: „Pianist oli neljandat põlve muusikamees. Lihvitud geenid, see oli näha. Seisuseteadlikkus. Ta ei karjunud, ei olnud ärevil enese maksmapaneku pärast. Ei nuhutanud tuult. Ilus oli teda vaadata. Praegu vaatas luuletaja ta kaela. Ja mõtles, kuidas ta ikka ja jälle selle vea teeb, et ronib oma luulet lugema mujal kui musta laega saalis, mujal kui spetsiifilise kuulajaskonnaga festivalidel. Kas ta ei ole küllalt näinud arusaamatuses vastupilkuvaid, süütuid silmi, kellele tema on tulnud pakkuma tühjust ja parimal juhul kaastundlikku nihilismi, aga nemad seal tühjust ei taha, samas on teetassid juba laual ja nüüd ei jää muud üle. Ta ei taha siin karjuda ja meeleolutseda, ta ei taha enam kunagi oma loomingut valjusti ette lugeda. Pianist lõpetas, luuletaja tõusis püsti ja röögatas: „Ma loen teile seast! Kuulake hoolega, sest järgmise luuletuse peategelane on siga!” Naerdi, muheldi. Ta luges, mitte üleliia dramaatiliselt, aga intensiivselt. Vaatas iga kord kellelegi silma sisse, kui ta siga ütles, kaasa arvatud klassivennale. Aga mida ta nägi, oli see, et publikul olid praetaldrikud tühjaks söödud, ainult kalaluud ja pardinahad vedelesid liudadel ja taldrikutel, ja kui ta luulelugemise lõpetas, tulid kelnerid ja viisid laudadelt tühjad nõud minema. Ta noogutas aplausi peale, aga ei kummardanud, istus ja vaatas viiuldajale otsa. „Mida kuradit, toit on otsas? Meid viiakse kööki jäänuseid sööma või?” „Kõht on väga tühi küll juba,” ütles viiuldaja. „Lähme minema?” ütles viiuldaja. „Lähme minema?” ütles luuletaja peaaegu valjusti ja hakkas tõusma. „Käigu perse oma kuradi mägraparfee jäänustega.” „Oota,” ütles viiuldaja. Pianist tegi rahustava liigutuse. Flööditüdruk kirjutas petitsioonidele alla ja jagas Facebookis poliitilise sisuga artikleid, kuigi eriti ei kommenteerinud neid. Vaevalt oli ta mängu lõpetanud, kui läikima löönud silmadega mõisaproua tuli südikal sammul lavale, veel aplausi ajal. Kaiseri kingad, Kaiseri kingad. Ta tegi aplausi vaigistava žesti. „Midagi kont-sep-tu-aal-set tahaks nüüd. Midagi, mis vapustaks, noh.” Mõisaproua naeratas. Cage. Luuletaja vaatas teda tülpinud põlgusega.”
Võib-olla ongi seesmise tühjustunde ning tühisuse ja pealiskaudsuse hinna näitamine üks raamatu märksõnu? Ei ole põhjust kahelda, kindlasti nii ongi. Muide, Rumeenia väikelinna luulefestivalil osalenud poetessi peeti marksistiks. Mida sellega täpselt mõeldi, jääb lugeja otsustada.

Hasso Krull. Kui kivid olid veel pehmed.
Ilmselt tuleb folklorist selle teksti mõtestamisega paremini toime kui tavaline kirjandusloolane. Kahtlane, kas „Kui kivid...” mõiste üllas-täpses tähenduses eepos just on, nagu viidatud, aga variatsioon loomisloost kindlasti. Midagi vaimukalt aegumatut ja naiivset nendes „kivides”, mis kuulnud, näinud ja jätnud meelde ilmatu palju sõnu, igatahes leidub. Ka allegooria protsenti ei hakka ma rehkendama. Alustasin raamatu lugemist mitu korda, vahepeal väsisin ja jätkasin taas - , tegin n-ö. tööd, sest tõeline huvi tekkis alles loo lõpus. Tee tööd ja näe vaeva, siis mõistad eesti kirjandustki! Muidugi on ses vastses loomisloos toredaid kohti ja parajaid sõnu paganate iseloomustamiseks, kes me endiselt ju oleme. Selge, et maailm oli siis, „kui kivid olid pehmed”, tunduvalt parem koht kui täna, isegi tuul silitas siis õrnemalt! Tore on ju lugeda ajast, mil „tüdrukud olid rõõmsad nad pakkusid magusat mõdu / kuldset leiba punast viina ja kooke / mis olid kerged kui vaht / nad puhusid lehepilli luilutasid roopilli / pinistasid parmupilli kraapisid pingipilli / ehtisid tantsisid ümisesid lobisesid / kudusid kassikangast ja mängisid kuuvalgel peitust / meel kerge ja lõbus / nagu meel oli siis / kui kivid olid veel pehmed” („Vend ja õde”). Murueide tütred on meid ju ajast aega rõõmustanud...
„Kui kivid...” koosneb kolmest osast, minu jaoks oli huvitavaim just viimane jagu. Esimese jao teiselt tekstileheküljelt valisin read: „Aga maa oli mõistatus. Maa oli muu, / maa oli muuseum, maa oli muinasjutt, / maa oli imede värav, maa oli nimede / sügav sügelus./ nime sellel ei ole” („Unede uni”). Teine osa algab nii: „just nii suur kui vaja et käia / ta ühe päevaga otsast lõpuni läbi / just nii suur kui vaja et võtta / ta sülle ja kanda merest mereni / rannalt rannale/ veel täna õhtu” („Väike maa”). Uurige teiegi seda raamatut!

Katrin Kurmiste. Umbtaevas.
Tegevuskohaks Rakvere ja selle ümbrus. Romaanist peaks kujunema üks rahvaraamatukogude loetavamaid raamatuid. Teemaks nii Vene kui ka Saksa okupatsioon 1940ndatel ja eesti rahva valikud, et ellu jääda. Kõik heas ja selges keeles kirja pandud. Kuigi ma pole veel lugenud Kurmiste eelmist, 1941. a. pöördelisi sündmusi kirjeldavat „Tuulekülvi”, jätab järg, „Umbtaevas”, täiesti iseseisva teose mulje. Romaan kinnistab juba ammu teada tõdemust, et õigus kuulub alati neile, kelle käes võim, ja õiglust annab alati väänata. Ühtlasi tuletab meelde, et kolm tillukest maad Balti mere kaldal võivad saada imelihtsalt suurtele riikidele näpuharjutuseks. Kas on siis midagi põhimõtteliselt muutunud?
Loomulikult kirjeldab autor jultunumaid (põgenikelaeva „Moero” saatus) ja põhimõtteliselt juba teada olukordi (Tallinna märtsipommitamine), aga seda perioodi meie ajaloos tulebki sadu kordi läbi kirjutada. Hinnangud mõlemale okupandile on õiglaselt karmid, armu ei leia keegi. Mõnikord näib, et vint on ülegi keeratud..., võimalik, et inimeste lihtsameelsust näidatakse meelega äärmuslikuna. Samas, eks päästmise või vabastamise teema on siiamaani elus, eestlaselt nõutakse pidevalt tänulikkust, iga väiksemgi viide venelaste tegudele saab vastusiraka. Autori poolehoid kuulub rahvale, kusjuures kahe maailmavalitsejaks ihkava riigi vahel sõeluvaid inimesi ta väga karmilt hukka ei mõistagi. Ometigi jääb usaldamatus eestlaste vahel ka kõige raskemail ja saatuslikemail hetkil püsima. Tõsi, autor selgitab, miks vaesem rahvas punasema valiku poole kaldus. Tihti tehti seda ka naiivsusest või harimatusest, nagu nüüd ilmatu palju kümnendeid hiljem teame. Kolmas võimalus, Soome minna, ei sobinud kõigile, ja ega metsaski igaüks vastu pidanuks. Peategelastest abielupaar Maarja ja Endrik Tapper (Riigikogu liige) püüavad kõigest väest neil neljakümnendail toime tulla. Olid algul metsas, Saksa ajal aga leidis mees töö transpordi alal. Reetmisest, jälgimast tegevusest tapmise kõrval, loeme: „Nimelt olla Truup, kes oli end naha ja karvadega nõukogudele maha müünud ja nende juures kõrgeid ameteid pidanud, jäetud venelaste lahkumisel Eestisse partisaniliikumist organiseerima, aga sakslased nabinud ta juba 1941. aasta lõpul kusagil Kuusalu kandis kinni ja lasknud koos teda varjanud taluperega maha. Teda olevat üles andnud ta enda kaasvõitleja ja parteisekretär, kes ainukesena tema konspiratiivkorteri asukohta täpselt teadis. Saatus oli teinud kannapöörde ja ring oli sulgunud. See, kes oli reetnud, osutus nüüd ise reedetuks. Aga ju elus nii ongi, et need, kes reedavad, ei saa ise reetmise eest kaitstud olla. Mis mõtted liiguvad äraandja peas, kui ta oma madalaid tegusid teeb? Millised motiivid ja tõekspidamised teda tagant tõukavad? Kas on midagi, mis on tema jaoks püha? Endrik oli mitmeid kordi endamisi Vootele Truubi tookordsele käitumisele põhjendusi otsinud. Mängleva kergusega, ilma vähimatki südametunnistusepiina tundmata oli mees ära andnud oma isamaa, asetanud selle alandlikult lömitades punaste võimurite jalge ette ja hakanud neid seejärel tões ja vaimus teenima.” Edasi kirjeldatakse, mis põhjustas niisuguse käitumise. Truup oli nimelt Venemaal sündinud, talle meenus ehk lapsepõlve muretus ja kodumaa ehk rodina, mitte isamaa ehk otetšestvo, selgitab autor. „Tuli ja istus kaetud laua taha, aga armastust selle maa vastu ta südames ei tundnud.” Sic!

Margit Peterson. Külalood ehk Vaaderpass.
Pealkiri on õige pisut eksitav, külalood küll, aga luuletustena esitatud. Margit Peterson seab värssidesse vist kõik tänast maaelu puudutavad märksõnad. Seega midagi uut pole, kõigest on juba räägitud ja kirjutatud, ometigi meeldivad need väikesed lood mulle väga. Muide, ei mäletagi värsikogu, kus kõigi tekstide juures olnuks kirjutamisdaatum ja -koht. Aga tigedaks ajab sisukorra puudumine.
Tundub, et „Külalood” on kirja pandud konkreetse impulsi ajel, mida võib ju ka inspiratsiooniks nimetada!? Peterson püüab puudutada kõiki eestlaslikke külaelu nurki: teadagi kõigepealt sotsiaalseid muresid. Eeskätt torkab ta nina „vaesuse sisse” („Teel turule”, „Poikvel maailma äärel”). Siis on luuletatud naiste ja tüdrukute saatusest, nende suhetest meestega („Saatuslik ilu”, „Noor vana ema”, „Vastu hommikut”, „ei taha olla nagu”, „Karm reaalsus”, „Valgrega”, „Cärol”, „Jaagup ja Verner”, „Surmahaigusest ellu”, „Salu Anna” jt.) Irooniat leidub samuti: „see näitsik” näitab, kui „lihtne” võib olla tee riigipiruka juurde. „Veroonika” 17 värsirida kirjeldavad aga, kui kergesti võib nääpsuke naine sattuda allakäigutrepile. Loomulikult märkab viiteid ajale („Ajas”, „aeg oli tiksunud”, „Kaldal”, „Ajalugu kordub”). Omaette sümbolina võib võtta teksti ”Küla kaardimoor”, nõnda kui ka luuletust „Johannes”. Üldistusena lisaks, et osa tekste kõneleb meestest, teine pool naistest. Sule ette on jäänud ka olukordadega kohanematud eluheidikud („Erak”, „Vanade toomede alleel” jt.). „Koidula pargis” põrkuvad vastamisi aga erinevad elukogemused. Mõnedki värsiread on robustsed, ent elulised, autor tunneb keskkonda, mida kujutab. Tsiteerimiseks valisingi „Äratundmise”: „ta kündis / kesk sõnnikust lehkavat mulda / traktor / mille roolis / külamees kõrvulukustavat / meie meest kuulas / kolkasse eksinud linnamimm / tippis tikkkontsadel kõrvaklapid peas / sihitul sammul / mööda kruusast karjateed / kuulmata mööduva villise / kõrvulukustavat signaali / tüdruk oli ära / ometigi oli selles kibekirmes / õhus midagi kodust / midagi tuttavat / mis neiu enesesse muigama pani”. Tillukese süžeega lool on isegi järg „Ta kõnnib”: „Ta kõnnib / mööda kruusast karjateed / käes moonakott / jalas kalossid / seljas kolm numbrit suurem kittelkleit / sama traktori suunas / juba kolmandat aastat / endine linnamimm”. Külakogudel tasub komplekteerida, kõik on lihtsalt ja mõistetavalt kirjas, soovitage oma lugejatele!

Triin Tasuja. Vastuseta kirjad.
Esimese kogu „Provintsiluule” (2009) nooruslikku elevust, välist hoolimatust, elujõudu ja kärsitust kolmandas raamatus enam pole, kuid teemad on endised. Prevaleerib ahastus. Kõik ümberringi näib igav (A light inside Jane Austen`s door). Kõik tundub tuim, ükskõikne ja lootusetu. Üksindustunne, depressiivsuse ja pessimismi ilmingud on kindlasti silmahakkavamad teemad, nt. „mu kirjad võivad jäädagi vastuseta”. Igatsus armastuse järele on nooruses paratamatu, kuid Tasujal praegu ängistusse kalduv (nt. Väljatulek”, „Ühe kingaga laps kiigul”). Minu meelest läheb noor autor surmateemaga flirtides liiale (nt. „Kui ma leian end”, „Haigus on haigem kui haige”, „Jumalat ei ole kodus”, „Ühel päeval kesklinnas” jt.). „Nastasja Filippovna” esimene rida kordab maailma kõige tuntumat aksioomi: „ebaõiglus valitseb maailma”! Luuletuses „Selles mõttes” unistatakse rikkaks saamisest, nagu olevat keskmine „Reporteri” vaataja. Üllatav võrdlus! Autor ei suuda taluda argise olemise painet, ta soovib, et poliitika muutuks ausamaks, inimesed õilsamaks. Arusaadavad ja kõigi ühised soovid ju, millal siis veel, kui noorena nendest tähtsatest asjadest kirjutada? Teisalt imestan, millise sõnumi Tasuja näiteks kahekümne aasta pärast teele saadab. Mõistagi ei jõua ma luuleraamatu kõiki tekste siin rühmitada, arvan, et „Kurbuse kuninganna” viitab selgesti luulekogu „Vastuseta kirjad” üldtoonile: „Kõnnin ringi nagu vaim / tuhast tõusnu / kurbuse kuninganna / kelle silmad klaasistunud / ei suuda enam endast allapoole laskuda / põlvili kukkuda et näha / mis tähendab taluda õnnetust / orgu, mis neelab nagu sohu / vaikselt ja vaevaliselt / huuled liiguvad aga sõnu ei ole / Elu on kiirtee kus ma seisan juuste lehvides / tuul ja rahe peksmas näkku / ja olgugi ma niiviisi maailma ilusaim naine / sel teel ei peatu ükski auto”. Küll ühel vaiksel päeval tuleb leppimus ja elu mõistmine, nagu nt. Lehte Hainsalul kogumikus „Maailma möödub”.
Käes on kevadkuu lõpp, noor luuletajanna on kirjutanud: „märts nagu 10 aastat tagasi / mu kodulinnas tapetakse inimesi / ja ma pole saanud suureks / kuigi olen vaba / mis tupik see on / mis kinni teid hoiab / need juured - / hoiavad elus / aga lahti ei lase?” Tekst jätkub!

Mait Vaik. Tööpäeva lõpp.
Kaheksa lugu, kõik meie päevade vaated, olgugi et näiteks nimijutus makstakse veel kroonides. Muidugi on argipäev hall, kust seda päikest ja suurt õnne kogu aeg võtta, aga kas joomine, mis üks kesksemaid teemasid, meile antud aja kaunimaks teeb, ei tea kinnitada. Vaatamata teatavale ängile (mis pole siiski hävitav), üksindusele ja elujahmerdamise mõttetusele, tasub kaasteelistel raamat kätte võtta ja kuulata, mida autoril öelda. Näiteks „Mees” jälgib kahe venna käekäiku ja valikuid. Ühel õnnestub kohandumine muutusterikkas ühiskonnas, teisel mitte. Samal ajal käib inimeste saatus nende kannul. „Kõtuke” ent jälgib kolkas tegutseva vaese paksukese veinilembese jumalasulase mõtisklusi oma käekäigust. Pere on maha jäetud ja leerilaps, kes temaga kaasa tuli, pole elukohaga üldse rahul. „Gruusia film” käsitleb jälle üsna kummastavat situatsiooni, kus ühes korteris elab koos vastuoluliste kommetega perekonnaga üks filmigrupp. Söömist-joomist ja tralli jätkub, küllap leiab lugeja ehk ka mõtte üles. Mind sundis pikemalt aknast välja vaatama aga pika pealkirjaga novell „Me iga hetk on sekunditeks needitud me ajas”. Seda lauset võiks kasutada üldistusena terve jutukogu iseloomustamisel. Sisust niipalju, et välismaal töötanud mees tuleb toekama rahakotiga koju tagasi ja hakkab teenitut maha jooma. Ühes seltskonnas tutvub ta prostituudi käitumisega naisega, nulltüdrukuks kutsutuga, kellest ta enam loobuda ei suuda. Oh, neid inimestevahelisi suhteid, raputab mõni hallpea kindlasti pead.
Meenutan, et raamatu viimase teksti „Puhtus” eest pälvis autor tänavuse Fr. Tuglase novelliauhinna. Seda, kuidas Mait Vaik novelli „Puhtus” pealkirja tõlgendab, lugege aga „Sirbist” (6.03.). Ise me selle peale lihtsalt ei tule. Eesti kirjandusele üsna tüüpiline alkohoolikulugu „Puhtus” olevat isiklik, lisab Vaik samas lehes.
Edukate inimeste ehk „tõeliste elu printside” kohta loen nimiloos järgmist: „Need noorsandid ei vaja eluks oma vanemate rikkust, see ei jookse mööda külge alla, kuid nad saaksid ka selleta hakkama, ülikoolis majandust, või juristiks õppides ei jääks nad hätta ka isade pankrotistudes, nende vangi sattudes. Nad ei toetu oma vanemate prestiižile, pigem isegi väldivad seda. Nad ei joo nädalavahetusel ja kindlasti ei alusta nad järgmist hommikult pudeli õllega. Nad ei võta endale naiseks ajudeta hetke-kaunitari, vaid valivad oskuslikult. Nad ei armu peaaegu kunagi ja häda neile, kui see juhtuma peaks, sest nad ei oskaks selle tundega midagi teha, veelgi vähem sellega hakkama saada. Nad otsivad oma laste emadeks terved ja elurõõmsad iludused, küll madalamast klassist, aga seda tänulikumad ja kuulekamad. Nende naised oskavad süüa teha, hoiavad kodu korras, õpivad keeli, on sportlikud, sündides tervete hammastega ja puhta naeratusega. Võibolla kohati natuke verevaesed, kuid seegi pole kindel. Nad oskavad oma naisi täpselt endale vajalikult kohandada, sest naistel ei jää muud üle. Nende põlgus käib kõige pihta, millest nad arvavad ennast aru saavat ja millest nad ei saa, selle pihta eriti, kuigi, mõningad erandid ehk välja arvatud, kus sisetunne ütleb, et seegi on mõistlik ja hea, aga miks, selleni on liiga pikk tee ja eesmärk ei pruugi teekonna pikkust pühitseda. Nad ei pea oma isadelt autot lunima, veelgi vähem midagi valetama. Neil on ka oma autod, täna otsustasid aga limusiinide kasuks.”
Teadmiseks! Samuti Tuglase novelliauhinna pälvinud Mart Kivastiku „Õnn tuli magades” (Vikerkaar, 2014, nr. 12) on koomilisusse kalduv lugu, äkki siiski tõsine, varases keskeas üksikust naisest, keda peetakse juba neljakümneselt vanaks. Kuidas ta pärast arsti antud diagnoosi „vana” käitub, võiks rahvas ju uurida. Sedapuhku töötab naine küll apteekrina, mitte raamatukoguhoidjana, keda kirjanduses eelistatakse naiivse äpuna kujutada. Muide, seda lugu võiks tonaalsuselt võrrelda Vaigu jutuga „Naine”.

Toomas Vint. Mõned kummalised naised.
Tänavune Vilde preemia laureaat. Kuusteist lugu, kuusteist reprot. Novellikogu teevad huvitavaks ja isikupäraseks just autori kaunid aktimaalid. Iga pildi kõrvale on kirjutatud lugu modellist, inimsuhetest, st. meeste ja naiste intrigeerivast tundeelust, mis lõpevad alati põneva, lausa ägeda puändiga, nagu žanr nõuab. Seega stiililt on tekstid üsna sarnased, nagu maalidki. Kujutatakse elu võimalikke seiku, tegelastest mehed on tihti muidugi abielus, kuid sellest ei piisa, nt. „Ärevate unede aegu”; vahel näib naine olevat liiga kiuslik, nt. „Pikale veninud ootus”. Naistelgi on armukesed, toimuvad mingid kohtumised, valatakse alkoholi ja valed kipuvad inimestele kallale. Ülbed ärinaised nõuavad reklaami, nt. „Õitsev naine kanarbikumaastikus”. Kõigele vaatamata pole karakterid kergemeelsed tüübid. Juhtub, et modell otsib vaid äraelamistoetust, nt. „Kohtumises võõraga”. Esimeses tekstis „Kohanemine” pakub end kunstnikule modelliks kauni keha, kuid ilmselt elurägastikus kulunud näoga noor naine, kes teenib poseerimisega söögiraha.
Loos „Üksinduse heidutav avarus” kurvastab tegelane ühel üksi olemise hetkel tänapäeva mõttelaadi üle: „Nad istusid tänavakohvikus ja tegid aega parajaks. Tööpäev oli läbi ja ega nad pärast Voldemari sünnipäeva polnudki trehvanud. Ümberringi sagis võõrkeelne rahvas. Turistid. Need, kes ei olnud turistid, rääkisid telefoniga. Või vahtisid telefoniekraani. Kord bussiga sõites luges Liisi, et kaksteist kaasreisijat tegeles telefoniga, üks noormees tukkus ja üks vanem naine luges kõmuajakirja. Viimasel ajal näis Liisile, et keegi peale tema ei tunnegi üksindust – mingi tehniline vidin annab kogu aeg inimestele koosolemise tunde ja ühendab, nagu ammune reklaam teatas.”
Vindi novellides märkab üksteisest võõrdumist, kuid kunstnikuna märkab ta teravdatult ka naise ilu. Inetu näoga naine soovib, et näidataks vaid tema keha („Torso”). Samasooliste teema on sisse toodud „Hommikus”. Kummastavalt mõjub „Hämming ja kimbatus”, kus mees hoiab suletud toas mälestust surnud armastatust. Pole kahtlustki, Vint lihtsalt mõistab suhteid kirjeldada, pettumust pole karta.

NB!

Eesti belletristika kõrval tahan tähelepanu pöörata Ukraina-Valgevene päritolu Svetlana Aleksijevitši kogukale (430 lk.) vestlustest koosnevale raamatule „Pruugitud aeg”. Ei saa jätta lisamata, et Veronika Einbergi suurepärases tõlkes.
Aleksijevitš on intervjueerinud homo soveticusi ehk sovokke mitmekümne aasta jooksul. Sadade, tegelikkuses muidugi miljonite haritud, aga ka napi haridusega kunagiste NSVLi kodanike ja juba uue põlvkonna mõtted nõukogude võimu õigustamisest on hirmuäratavad. Võib kahtlusteta üldistada: rahvas igatseb tagasi impeeriumi, kommunismi ja Stalinit. Vana kommunist ütleb lk. 252: „Hirmu on vaja!”. Alati leidub muidugi mõni erand, ent need moodustavad vaid kübemekese massist. Selle raamatu lugemine selgitab täpselt ja sisendusjõuliselt, mis toimub praegu Venemaal, ja pole kahtlust, et vene rahvas toetab oma veendumustega viimase aja sündmusi, mis väikerahvaid ärevile ajavad. Autor jõuab järeldusele, et sotsialismi ja kommunismi meeletu soov muuta inimest ja tema mõtlemist õnnestus Venemaal suurepäraselt. Eks mujalgi, tuleb tõe huvides lisada. Nõukogude mentaliteeti jagavate meeste suust kuuldub enamasti nõudmist, et deržaava ja hirmuvalitsuse peab tagasi tooma. Ihalus võimsa Venemaa ja jõu järele on sovokkide meelest leivast olulisem. Isegi Siberi vangilaagritest läbikäinud jagavad neid seisukohti!
Monoloogide esitajad kinnitavad peaaegu ühest suust, et enamik rahvast on endiselt vaene, kunagi piiramatult „toodetud” insenerid töötud ja kolhoosid laostunud, arengut pole paari aastakümne jooksul õieti toimunudki. Kusagilt peab niisuguses olukorras tuge otsima. Paraku ei mõisteta ikka veel peamist languse põhjust – utoopiale rajanev riigikord vedas ise riigi põhja ja tõmbas inimesed kaasa. Teine üllas asi, millest kinni hoitakse, on suure sõja võitmine. Kelle toel, see on muidugi unustatud. Sageli kinnitatakse, et vaid nõukogude inimene suudab teist nõukogude inimest mõista. Nii see paraku ongi, ühtlasi aitab selgitada, miks Lääs ei suuda Venemaa praegust meelsust mõista. Tuhanded inimesed on ahastuses, sest nendelt on ära võetud unistus. Suur unistus kommunismist, mis on aidanud kõiki raskusi taluda.
Olen alati mõelnud, miks küll Eestis stalinismi ajal üksteise peale kaevati, kas oli selles midagi rahvusele omast? Nüüd saan teada, et suures impeeriumis oli see protsess veelgi hullem ja paistab edasi kestvat. Venemaal kaebas laps ema peale ja vastupidi. Ma seni kahtlesin selles, paljugi mis loetud.
Üks pehmemaid väiteid kõlab nii: „Ma olen läbi ja lõhki nõukogude inimene: raha armastada on häbiasi, tuleb unistust armastada.” Isegi rikkad ärimehed lisavad: „Nüüd pole mingit korda. Me vajame Stalinit.” Meeleheitel ema, kelle tütar tapeti segastel asjaoludel, nõuab, et Stalin tõuseks hauast üles! Jah, paar intervjueeritavat viitavad vanuritele, kes pole sugugi ilmsüütud kannatajad, vaid on ka ise korda saatnud hirmsaid tegusid. Just seetõttu toimunud 90ndatel palju suitsiide. Nenditakse fakti, et raha maitse on suhu saadud, mis ühtlasi on pannud kaheraudsed suitsema..., et niisugust vihkamist kui praegu pole varem kunagi olnud. Vaid mõnekene põlgab riigi sõjaväeparaade, ju need on luuletajad? Paljud kunagised madalama astmega sõjaväelased ei kujuta ette, et pole sõda. Vene inimene peab ju kusagil kangelaseks püüdlema, selleks ei tagane nad isegi oma laste füüsiliselt ja vaimsest piinamisest. Niisugused isad naudivad tapmist, eriti need, kes Afganistanis käinud. Loen: „Meil vihkab igaüks ilmtingimata kedagi: naabreid, mente, oligarhe, lolle, jänkisid... Keda iganes! Õhus on palju vihkamist... inimest ei tohi puudutadagi...” Miilitsat (nüüd politseiks ümber nimetatud) kardetakse hullemini kui bandiite. 29-aastane ettekandja ütleb, et sõja ja viina vastu pole Venemaal rohtu. Ja kuidas need joodikud oma peresid kohtlevad: lehekülgede viisi võib lugeda naiste ja laste vastu pööratud vägivallast. Mõni naine peab koguni üksindust õnneks, ent paljud abielluvad vanglates viibivate tüüpidega, isegi eluaegsete kinnipeetavatega – kaastundest! Külades elavatest meestest olevat pooled vangis käinud, jah, need vene külad... Autori meelest valitseb pihtijate tunnetes üle kõige hingeline väsimus ja tüdimus. Alistunult tunnistavad mõned, et impeerium ja kommunism on neile naha alla pugenud: „Nõukogude aeg... Sõnal oli püha, maagiline staatus”. Mis mind üllatab, õigeusust räägitakse vähe. Paljud vihjavad hoopis, et pole eriti usklikud, hädas olles käiakse siiski kirikus.
„Pruugitud ajas” leidub nii võikaid lehekülgi Abhaasias ja Tadžikistanis elavate rahvaste käitumisest venelastega kui ka omakorda Moskva kättemaksu ja vägivalda nendelt aladelt tööle, n-ö. orjadeks tulnute vastu. Ei suuda mina seda ängi teile vahendada, mida vene inimesed tunnevad. Ka ei tea ma omadussõnu, millega seda mõistetavalt kokku võtta. Kuid ma olen kogenud sarnaseid mõtteid ka Eestis elavates nõukogude inimestes, sealhulgas eestlastes.
Kel on juba süvenenud hirm Venemaa ees, võiksid jätta raamatu avamata.

 


 digitaalarhiiv digar