Eesti Rahvusraamatukogu - National Library of Estonia

Eesti nüüdisgraafika näitus – Eduard Wiiralti kunstiauhind 2015
Tutvustus | Osalejad | Žürii | Reglement |

TUTVUSTUS

 

Eesti nüüdisgraafika näitus, mille puhul antakse välja kaks Eduard Wiiralti nimelist auhinda, leiab Eesti Rahvusraamatukogus aset kuuendat korda. Sellel esineb 45 autorit 95 teosega. Kuigi üks auhind on preemiaks elutöö eest ja teine silmapaistvale noorele kunstnikule, on laureaatide valimisel siiski määrava tähtsusega väljapaneku tase just sellel näitusel.
Eesti graafikale on olnud traditsiooniliselt omased tehniline perfektsionism, kujundlik selgus ja väljenduslik kontsentreeritus. Neid jooni koondab endas Marje Üksise töödekolmik „Avanemine”, mis pälvis seekord peapreemia. Marje Üksist iseloomustab naiskunstnikele üldiselt ebatüüpiline, jõuline ja resoluutne väljenduslaad. Viimastel aastakümnetel on teda paelunud abstraktsete värviliste kujunditega kuivnõela- ja metsotintotehnika, mille sugestiivsuse määrab suuresti sürrealistlikult salapärane varjudepartii. Varjude lummavat näilist libisemist üle vormide võisime näha juba 1970. aastatel tema kuivnõela-akvatintatehnikas gravüürides või 1980. aastate värvilitodes, mille tintmustade pindade kõrval särahtasid värvilised detailid otsekui kustuvas õhtuvalguses. Mõningaid järeldusi tema loomesuuna kohta lubavad teha mõnede varasemate tööde nimetusedki: „Hommage à Giorgio Morandi”, „Hommage à Giorgio de Chirico”.
Mari Prekup võitis enamike źüriiliikmete südamed oma suure ja huumoriküllase puulõikega „USA Tolli- ja Piirivalveamet”. Noortel kunstnikel on suur huvi story'de vastu. Paraku on need teostatuna sageli koormatud ballastiga või siis ilma saba ja sarvedeta. Mari Prekupi lehes on kõike parasjagu. Suuri puulõikeid on Eestis harva nähtud, meenuvad Ly Lestbergi ja soomlanna Ulla Virta näitusetööd.
Tore on see, et laureaadid selgusid üsna tihedas konkurentsis. Ettearvatult oli üks nominente Peeter Allik, kelle linoollõigete näitus „Need tomatid ei mädane” Kunstihoone Galeriis tekitas hiljuti elavat vastukaja. Peeter Allikul on selles tehnikas omapärane, veidi op-art'lik lõikelaad, millega seondub absurdihuumoriga tugevasti vürtsitatud kujundlikkus. Absurdihuumor on seda naljakam, mida äratuntavam on selle kõverpeeglis tegelikkus, ja Alliku huumor on naljakas. Primitivismihõngulise dekoratiivsusega köidavad viimasel ajal jaapani värvilisest puulõikest moku hanga'st innustunud Tarrvi Laamanni gravüürid. Tundliku, igas elemendis täpse esteetilisusega võlub, nagu ikka, Mare Vint värviliste offsetlitode paaris „Valge linn”. Benjamin Vassermani digitaaltrükid on ära toonud preemiaid mitmetelt rahvusvahelistelt näitustelt, ent see, et ta pole veel saanud Wiiralti auhinda, ei tähenda, et „ükski prohvet pole kuulus omal maal”; prohveteid meil lihtsalt jagub. Üks neist on kindlasti Jaak Visnap, Eesti Litograafiakeskuse tarmukas rajaja, kes ainelise kitsikuse ja vaimse loiduse kiuste on suutnud vanasse heasse kivitrükki uut elu sisse puhuda. Näituse noorimaid eksponente Gudrun Heamägi arendab oma minimalistlikku kujundikeelt aga offsetlitos.
Peale laureaatide ja nominentide väärivad äramärkimist veel mitmed esinejad, kelle väljapanekud on läbi aastakümnete olnud tugevad, heal tehnilisel tasemel või intrigeerivad: Vello Vinn, Silvi Liiva, Naima Neidre, Sirje Eelma, Raul Meel, Reti Saks, Virge Jõekalda ... . Üllatuse valmistab oma lõbusate tüpograafiliste lehtedega EKA õppejõud Aarne Mesikäpp. Lõpetuseks optimistlik kitarriakord Leonhard Lapinilt.

Mai Levin
Täname kõiki näitusel osalenud kunstnikke!

 

TOETAJAD

Henry Radevall ja perekond
Harry Männili perekond
Tallinna Linnavalitsus
Eesti Kultuurkapital
Eesti Kunstnike Liit
Eesti Vabagraafikute Ühendus
Eesti Rahvusraamatukogu

 

 

Eesti Rahvusraamatukogu - National Library of Estonia