Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud

30. aprillil on raamatukogu SULETUD!







 

LL-81

LÄHETUSLAUSED

Eesti kirjanik Andrus Kivirähk pahandab LPs (21.02.), et väikeparteide esindajaid ei kutsutud „suurele väljanäitusele”, s.t. presidendi vastuvõtule, kus nad saanuks teistega koos poseerida. See olla „karjuv ülekohus”! Vabaerakonnast ju ikka vähemalt kaks olulisemat persooni paistis seal liikuvat. Jah, mis sa hing teed, Riigikogusse kandideerijaid oli ju 874, võimalik, et kõik tahtnuks seal olla. Huvitav, kas teised kirjanikud ka vahel nurisevad, et nad telerisse kuigi sageli ei pääse, Kivirähal seda muret igatahes pole. Tajusin kirjutisest õhkuvat eestlaslikku kadedusnooti..., kolumnistist kirjanik ei saagi enam muud teha, kui pidevalt ülekohtu pärast ahastada. Ent küllap see kõik on vaid iroonilis-pilav vaade!
Rõõmustasin, kui kuulsin Egle Pulleritsu „Vikerraadio” keelesäutsus kiitmas Rahvusringhäälingut sõna vaadend kasutamise eest, rahval on ju igasuguse meelelahutusliku vaatemängu puhul kombeks kasutada show = sõu. Ometigi leidub ÕSis eestikeelne vaste, aga me pole suutnud sellele hinge sisse puhuda. Üks on muidugi kindel, (š)sõu tuli ja jääb!
NB! Huvitusin rootsi kirjaniku Tove Alsterdali krimiromaanist „Vaikusesse maetud” eelkõige seetõttu, et raamatus käsitletakse Skandinaaviast (eeskätt Rootsist ja Soomest) pärit kommunistide siirdumist 1930ndatel NSVLi. Nende saatusliku valiku tagajärgedega tuleb tegelda aga tänapäevani välja. Kõlbab lugeda küll, kahjuks on tõlketoimetaja töö nõrgavõitu, mõne lause mõttest üsna raske aru saada.
Raamatukogurahvas peaks aga teadma, et teenekast raamatuloolasest Endel Annusest on tema sajanda sünniaastapäeva puhul ilmunud asjalik kogumik „Elu raamatute keskel”.

LOETUD RAAMATUD

 

Eda Ahi. Julgeolek.
Väike habras luulekogu on sisult sitke ja mõttekirglik. Minu arvates on Eda Ahi üks tänapäeva poeetilisemaid noori luuletajaid. Traagikavarjud peidab ta suure osavusega värsiridadesse, kohati võib tunduda, et kõik on liigagi hillitsetud. Ta ei ehmata, ei mürgelda, ei karju, ometi sunnib kuulama ja ringi vaatama. Väljenduslaadi puhtuse ja viimistluse mõttes peab teda ikka ja jälle arbujatega kõrvutama.
Eda Ahi iseloomustab vaimne iseseisvus, mis peaks tegelikult kõigile taasiseseisvunud riigis koolis käinutele omane olema. Tema tekstides naljalt tühje sõnu ja kulunud või koltunud väljendeid ei leia. Öeldu on nii ilu kui ka tõe teenistuses. Sallivus seisab õiges paigas ja maitsekultuuri vastu ei eksita. Lisaks on poetessi püüd maailma mõista imestus- ja imetlusväärne. Teadagi pole nooruslik täiuseotsing temalegi võõras, ent humanistlik nõudlikkus ei luba otseselt midagi saastaga üle valada. Seejuures troonib elegantne iroonia paljudes värssides, nt. „see, kus sa naiivselt autot pargid, / pole parkla, vaid mu mängumaa.” („vahtraleht”), aga ka tekstides „ühe talve kroonika”, „Tallinn pisaraid ei usu”, „revolutsionäär” ja iseseisva naise kirjutatud pöördumises „Tatjana kiri Oneginile”. Väikest epateerimist leidub samuti: „võtmelaul”, „ajalik”, „lepitus”; eksistentsi mõistvad on „vastutulelik” ja „Alliksaarel”; „klassika” näitab autori oskust end vaimselt kaitsta. Luuletuses „olekutest” tuuakse sisse ka sõda, mis võib muutuda edaspidi eesti kirjanduses koguni uueks teemaks (vt. ka Kärt Hellerma). Vaatamata kurjakuulutavale olukorrale, avab toomingas oma õied „vabalt, demokraatlikult ja tuimalt”. Linnadest peatutakse lisaks Tallinnale ka Tartus. Näitena pakun avaluuletuse „südame põhjast”: „armastan sind oma südame põhjast - / kidurast, karmist ja alistamatust. / armastan sind tema ohtlikust idast, / jätmata rea peale ühtegi rida, / linna ja sinugi kohale katust. / armastan sind tema metsikust läänest, / lõunastki – janusest, kuldsest ja kuumast. / armastan sind emmast ja kummast, / päratult ekslevast, tuikavast tuumast. / ometi enam kui lõunast või läänest, / idast, mis lööb, aga märki ei taba, / armastan sind oma südame põhjast, /sitkest ja parkunust, õrnast ja tummast, / kuhu me keeltpidi alati jääme / ühtviisi määratult kinni / ja vabaks.” Eda Ahi on sõnaosav, selles pole kahtlust, ja riimidega tuleb samuti suurepäraselt toime.

Lehte Hainsalu. Maailm möödub.
Järgnevatest ridadest koorub luulekogu temaatika: „KULDKINGAKESTES astub Aeg / kõik see aeg, kõik see aeg. / Armas aeg, / kuhu jäänud kõik see Aeg, / lapsepõlv ja pungaaeg, / noorusaeg ja voorusaeg, / naisepõlv / ja mungaaeg?” Üldistades võib väita, et raamatus valitseb pihtimusluule. Kõigile ülal tsiteeritud ajamärksõnadele on pühendatud omajagu ridu. Muidugi, teades autori iga, on loomulik, et keskendutakse kokkuvõttele möödunust. Poetessi aeg pole kerge olnud, ent kindlasti ei mõju raamat süngelt. Ikka targalt, rahulikult ja isegi lepitavalt. Eks keskealine ja vanem põlvkond teab juba, et maailm möödub meist kiiresti, teatakse ehk sedagi, mis jääb järele.
Hainsalu peatub mälestustel, nt. „ELASIN õdusas majas”; kogetul, nt. „KAKS VÄERINDA Võnnus kahel pool maja.”, „MU EMA ärakandmata koorem”, „POEST tulin kahe tütrepojaga”; ja mõnelgi armil, nt. „KOLMVEERANDSAJANDI eest”, „VANAEMA helde, lahke”. Autor mõtiskleb oma rahva saatusest, nt. „VABADUSSÕJA teeneteristi ränkust”, „VENE KULTUSROMAAN on „Sõda ja rahu”, „MÕNI ELUMURE”, „RUUTSENTIMEETRIT MAAD ei leidu”, „GERASSIMOVKAS sündis poisike”, „ÜLE VÕLLI käib elukiik” jt. Heidab pilgu muutustele ühiskonnas, nt. „ÄMM õpib hoolega keeli.”, „TOOKORD oli riiulil tagareas”.
Koht, millele leiab mitu viidet, on Võnnu. Tutvustuseks: „SEISAN teivasjaamas / ja vaatan rongi, milles ise istun - / see tuleb huilates... / valgustatud aknad vilksuvad... / möödas ongi... / järelkumin vaibub vaikusse. / Maailm möödub minust koos minuga.”.
Hea mõtteluulekogu lõpetab „REEKVIEM”.

Kärt Hellerma. Seniitvalgus. Paraluulet 2013-2014.
Luule tutvustamine on tõesti ränk töö, asun ju juba kolmanda raamatu juurde. Võib-olla ei peaks seda tegemagi, nagu arvas mu õpetaja Maie Kalda, sest igaüks leiab sealt nagunii oma ning teise arvamusel pole õigupoolest tähtsust.
Hellerma luules leidub palju isiklikku ja pihtimuslikku. Ja kõike näeb ta tõepoolest seniidis, nii mõnigi löök tabab pealage, ja mõnikord lausa oimetuks tegevalt. Niisugune see eesti uus luule kipub olema. Kärt kirjutab: „Ma oskan samuti / sõnadest omletti teha / Sõnad vahtu / sorts rõõska koort / Paar soolatera ja ongi / Las Kriitik pärast praeb”. Tegelikult ta sõnu halvas mõttes vahtu ei klopi ja kui midagi lisab, siis ikka punast pipart või tšillit! Millegipärast arvan, et luuleraamatu „küpsetamine” ei käinud sugugi kergelt. Hellerma on mõttelt ja sõnastuselt terav, kohati lausa sarkastiline, eriti viimases jaotuses „Kui olin kirjutanud” (luulekogu on jaotatud sisult neljaks). Kui väga hoolega uurida, siis irooniat leiab peaaegu igas tekstis. Sotsiaalsetest torgetest puudust pole – luule ampluaa ulatub laia maailma sõjakusest isikliku kitsikuseni, nt. „Näen oma vanust”. Lugeja võib mõnel juhul lausa vakatada, nt. kui loeb luuletust „Meie igapäevane turvapadi”, millest lõpuread: „Meie isa kes sa oled / meie igapäevane satelliitluure / ja sisepoliitika / meie keeruline geopoliitiline asend / ja meie igapäevane Ida-Virumaa / meie igapäevane rohujuure tasandil / raketitõrje / meie skautlaager Kakerdaja rabas / ja meie igapäevane rahupreemia / Meie isa kes sa oled / meie igapäevane turvapadi / ära meile veel täna / näkku räntsata”. Ka Hellerma viljeleb proosaluulet, seda on isegi rohkem kui muud. Argipäevalüürika kuulub aga iga inimese elu juurde, enamik lihtsalt ei suuda seda sõnastada: „Pliidil podiseb lihapada”, „Tulin õhtul Tartust”, „Lugu sellest, mis on seina taga”, „Lugu rõduklaasist ja heast südamest”, „Korraks Maximas” jt. Minu arvates lehvitab karm ajakirjanduslik vaim ta esimese luuleraamatu kohal tiibu. „Seniitvalgus” on mahukas ja sisukas, ja kuigi mõnda värsirida pole lihtne tõlgendada, on tekstid kindla käega kirja pandud ja terviklikud ega paku mitmeti mõistmist. Hellerma on alati olnud südikas hinnanguid jagama, kahtlemist tema proosaloomingust eriti ei märka, need aga ei kuulu teatavasti sotsiaalselt pehmete või pealiskaudsete hulka. Tsiteerimiseks on Kärdi luuletused liiga pikad, ühe lühema, mis mulle eriti meeldib, vahendan teilegi: „Muda on mõistetavam kui muld / sest muda kleepub / aga muld matab / mudaga võib loopida / lajatada kellele tahes / sest muda viib sõnumi / pikemata kohale / Mulda saab samuti visata / kolme peotäie kaupa / Aga see mulda / mõistetavamaks ei tee”.

Lauri Isotamm. Päev pole öö ei ole.
Tegevuskoht Tartu, aeg 1990ndad, tegelasteks valdavalt juuratudengid, aga ka mõni kahtlasem tüüp. Raamat on ühteaegu naljakas ja kurb, kohati lausa irreaalne. Olen nähtavasti palju neist aastatest juba unustanud, tegelikult igaüks ei teagi toonasest kuritegevusest lähemalt midagi. Raamatus leidub tegelasi, kes ütlevad „See Tartu, millest sa räägid, see ei ole päris linn, see on sinu peas ainult.” Põhjus - kõik tundvat üksteist.
Mulle näib, et autor on tahtnud oma südame pealt ühe loo ära kirjutada, millestki painavast vabaks saada. Võib-olla mõistavadki tegelaste valikuid ja nendega toimuvat kõige paremini toonase kümnendi noored, sest aeg oli võimaluste poolest tõesti rikkalik, kuid teadmatusest tehti rohkesti vigu. Järgnesid meeleheitlikud katsed neist, vigadest siis, vabaneda. Nii ei puudu romaanis kriminaalnegi moment, mida nimetatakse ka „katuse pakkumiseks”. Mis siis üldse toimub: eks ärandatakse Vene sõjaväest maha jäänud metalli, relvi, ja jumal teab, mida veel. Kel läheb äri edukalt, võib prassida. Tihtipeale aga peidetakse omad mustad teod pealtnäha ausate nägude taha. Mõnegi inimese minevikust koorub välja pealekaebamise juhtum. Juhtub, et nii kurjategijad, õppejõud ja ka poliitilist kasu otsivad isikud on „omavahel sõbralikult põimunud”.
Juuratudengid, nagu üliõpilased alati, joovad, mõnikord kohe pööraselt, raha puudusel isegi näppavad alkoholi... Peategelase Juhan Lumiste kaudu kulgeb raamatus ka armastusliin, mis pole õnnelik ega kuigi ilus.
Üliõpilastele teatatakse pärast taasiseseisvumist, esimesel loengul, et neist kasvab uus eliit, teisalt aga väidetakse, et see on juba paika pandud: „ – Eesti Vabariigi eliit. Vesik – professor Vesik – ütles, et meie kursusel on võimalus Eesti õigussüsteemi reformida ja saada Eesti eliidiks. Raagi nägu särab nüüd üleni nagu päike. Päike, mis ootab iga hetk algavat varjutust. – Just-just! Ainult et lugupeetud professor liialdas veidi. Nimetame seda siis näiteks professionaalseks libastumiseks. Sest sonimine või... näiteks lipitsemine oleks ju lugupeetud professori aadressil liiga jõulised väljendid, mis? Naeratus on täiesti kadunud. – Tegelikult muidugi ei ole Eesti Vabariigi eliiti asja valdaval enamusel teie kursusest. Mõne üksiku erandiga ehk. Raag laseb külma pilgu meist üle. – Ja sellel ei ole isegi niivõrd palju tegemist sellega, kes või mis teie ise olete. Vaid sellega, et Eesti Vabariigi eliit on juba formeeritud. Nii, nagu see ajaloos alati olnud on. Eliit on alati formeeritud. Ma saan samal hetkel aru, et Raagil on ilmselt õigus. Kes ta ikkagi on? Ja miks me siin oleme? Miks just meie? Ma vaatan Hannat. Kurat, kui ilus ta on. Ta kuulab tähelepanelikult Raagi, silmad veidi vidukil, ja lonksab aeg-ajalt veini. – Vaadake enda ümber ja ärgake üles! Nagu ma ütlesin, Eestis käib sõda. Õigemini, sõda käib muidugi kogu aeg ja igal pool. Aga Eestis ei ole sõda veel omaks võtnud rahu ja riigi vormi, nagu Rootsis näiteks või Saksamaal. Ja ta pole enam ka seda nägu, nagu ta oli Vene ajal. Me oleme praegu imelises hetkes, üürikeses hetkes, kus ei ole mitte midagi, aga kus on kõige alge. Üldse kõige, mis on võimalik. Kogu see aeg, kogu see Vene aeg me vahtisime nagu halvatult seda koletist, samamoodi kui küülik vahib madu. Ja me ei pannud tähelegi, kui ühel hetkel see koletis lihtsalt haihtus. Pahh! Midagi ei jäänud järgi, ainult sinine suits. Aga hirm, see halvav hirm, see on jäänud. See on praegugi siin, nuusutage! Ja te kõik passite endiselt kükkis, silmad punnis ja ei julge midagi teha. Ma tean, mis edasi saab. Tulevad nutikad tegelased ja algatavad hernehirmutise ehitamise, et te endiselt paigal püsiksite. Kõik on jälle korras, kõik on tuttav ja turvaline, kõik saavad oma eluga edasi minna. Kannatada, kurta, ussitada, varastada ja peale kaevata. Ja karta. Peaasi, et see hirm ei kaoks.” Selle tsiteeringu järel hakkab vist igaüks mõtlema, kuidas nii, kas tõesti?
Lauri Isotamme pöörase aja pöörast lugu võiks lugeda küll.
Muu seas, peategelase isa oli olnud okupatsiooniajal dissident.

Kätlin Kaldmaa. Väike terav nuga.
Raamat sisaldab kümme lugu. Kõige tuntum teiste hulgas, „Kui poisid tulid” (teemaks poiste ja tüdrukute suhtlus eri eluetappidel), on pälvinud Friedebert Tuglase novelliauhinna (2012), ka on kogumik valitud tänavu Kultuurkapitali kirjanduspreemia nominendiks.
Üha sagedamini leiab eesti lühiproosas nn. maagilisusse kalduvaid lugusid. Näiteks autorit teadmata võiks kogumiku kõige fantaasiaküllasema teksti „Ailill” kirjutajaks pidada kas või Heinsaart!? Lugu kõneleb noorest naisest, kes tunneb, et soovib last oodates lennata, mida ta pargis teebki. Lõpuks sünnitab ta tiivakestega lapse, kes arstide meelest on väärarenguga ja vajab tõsist operatsiooni. Ema laseb aga lapse katsumustest päästmiseks haigla aknast lendu... Ilus novell! Sarnast nõiduslikku alatooni adub ka „Loos Einhver Ekkineinsdotteri häälest”, mis jutustab imelapsest, lauljast, kes lõpuks saabub laiast ilmast tagasi väiksesse vaiksesse kodupaika, kus teda on alati oodatud. Kõigis lugudes on osutatud kas suuremal („Kakskümmend aastat hiljem”, millest alljärgnevalt lühikatke) või vähemal määral inimsuhete hingelisele segadusele („Väike terav nuga”, How I stopped hating Meryl Streep). Niisiis: „Poiss kiindus aina enam ja enam sisemisse kõrbesse ega osanud ega tahtnudki sealt enam välja tulla. Tean ainult, et suured kõrbed, ja kõik on kõrb. Ja kui poiss siis kord oma kõrbest põgeneda proovis ja väikesesse linna tüdruku juurde läks, oli tüdruk kodus. Ja nad olid seal mitu päeva, selles teises sõidukis, mis oli küll kollane, kus isegi aknaraamaid olid kollased, aga mitte nii nagu öösse seilaval allveelaeval, pigem kui hommikuudust nähtavale ilmuval punaste purjedega paadil. Poiss istus rätsepaistes põrandal ja tüdruk ei saanud midagi aru. Kuidas ta tuleb nii teise maailma sisse, lihtsalt istub maha, suitsetab toa täis ja ei lähe minema? Kas siis nii tohib, kas nii saab? Mida ma temaga siin peale hakkan? mõtles tüdruk ega öelnud midagi, oli vait ja kuri. Poiss läks ära, tagasi oma kõrbesse, tal oli elu pilet ostmata”. Lausa rägastikku on sattunud hing „Tsölibaadis”.

Taavi Kangur. Kuidas saada kirjanikuks?
Kõiketeadev internet teatab, et Taavi Kangur on lapsest saadik tahtnud saada kirjanikuks. Ega mul palju tema viimase raamatu kohta öelda pole, ja varasemate romaanidega ( „Kõigile saab kurikaga virutada” (2010), „Nii see jääbki” (2011) ja „Häkkerijaht”(2012)) olen ülimalt põgusalt tutvunud. Tagakaanel nimetatakse „Kuidas saada kirjanikuks” ”vaimukaks ja asjatundlikuks”, mina vaimukust eriti ei leidnud, pigem ikka tõsisepoolne. Võimalik, et gümnaasiumides tasuks sellele viidata, ent jagan Kanguri tähelepanekut, et enne kirjanikuks hakkamist tuleks põhikool siiski lõpetada. Ühes olen temaga veel nõus, lugejat ei tohi rumalaks pidada. Lisaks on alati mõttekas ÕSi kasutada, ja meeldetuletus „kümme korda loe, üks kord saada” sobib samuti õpetuslauseks neile, kes öösel pähe tulnud esimesed read kohe hommikul avaldamisteele saadavad. Kriitika aga tuleb Taavi Kanguri meelest välja kannatada: „Hea mõte on leida endale oma arvustajad. Ehk siis välja vaadata inimesed, kes on karmid, ent õiglased ja ei lase neil enne teisi lugu lugeda.”

Aado Lintrop. Imeline koda.
Näib, et isik, kel osaks saanud õnn stipendiumi toel lühikest aega Itaalias Mazzanos viibida (vt. ka lk. 77), peab kirjutama tänutäheks vähemalt reisikirja. Raamatu lõpus teatab autor oma töö tulemuse kohta, et reisikirjades jääb ta „kahe jalaga maa peale”, neid ei pea „müstilisteks vaimurännakuteks või üleloomulikke elemente sisaldavateks seiklusteks” ümber töötlema.
Küllap seal Mazzanos muudki kirjutatakse (Lintrop ka luuletusi), kuid üht tean ma varasematest lugemistest kindlalt: külalised peavad mäest üles rühkima, et olulistesse kohtadesse jõuda. Nõnda väidetakse peaaegu igas ülevaates. Folklorist Lintrop käis seal märtsikuus, seega varakevadel, nii pööratakse loodusmärkidele rohkesti tähelepanu, igatahes lisab ta poeetiliselt: „Teekond on nagu laul, kõlagu see koduses varakevades või seitsme maa ja mere taga. Vaja on alustada, siis laulab see juba ise, kõik tarvilikud sõnad tulevad õigel hetkel meelde.”
„Imeline koda” pealkirjana kõlab lugejale kutsuvalt, autoril on ka sellenimeline luuletus, aga muidu on raamat keskpärane, kuid sümpaatselt kujundatud. Kohati ajakirjanduslik, mõni lehekülg koguni väheütlev, ent toredasti kõlavaid mõtteid leidub samuti. Lintropi reisikirjast leiab mõistagi eluloolist juttu, autor peab endaga n-ö. kahekõnet. Juttu on rahast, mida teadustööks antakse teadagi vähe. Teemaks on erialane töö, ilukirjanduse lugemise vähenemine, isegi haritlaste hulgas. Peatutakse eelmistel reisidel, nt. Nepaali ja esimest korda Itaaliasse. Igas veedetud päevas kirjeldatakse muu hulgas mõnusat veinijoomist. Kuuleme matkamisest Mazzano lähiümbruses, mõtteid Roomast, mille muistset hiilgust autor ei suuda silme ette manada, mis jätab teda koguni ükskõikseks! Mazzano kitsad tänavad tunduvad palju kodusemad... Üks saab selgeks: Lintrop on ilmapidi palju ringi rännanud, lisaks ekspeditsioonid, nt. koos Lennart Meriga. Kõige rohkem vaeva nägin autori kirjasõbra Meeksi valla kõnepruugis kirjade lugemisega. Neid ei saanud ju vahele ka jätta, sest tavaliselt arendas Lintrop kirjadest leitud mõtteid edasi. Tsiteerin ühe Lintropi mõttekäigu, mis järgneb murdekeelse Urmase tähelepanekutele kevadest. Nimelt kirjutab viimane mehest, kes tahtis alati kevadega koos elada ja rändas seepärast koos aastaajaga ringi: „Ja mina hakkasin mõtlema, et mis vägi see on, mis inimesed rändama paneb. Nii-öelda kevadet otsima. Miks me tahame käia Himaalajas, Kreekas, Itaalias ja mujal? Vanasti oli see ainus viis maailma näha ja tundma õppida, aga nüüd saaksime ju kodus tugitoolis istudes reisida ükskõik kuhu. Kui näeme eksootilisi paiku telerist või uurime arvuti vahendusel, ei kahtle me ju nende olemasolus. Milleks kulutada raha ja näha vaeva, et kohapeal ära käia? Üks laama oli Tiibetis öelnud, et tema küll ei saa aru, miks peab eluga riskides suure vaevaga Everesti otsa ronima. Palju lihtsam on seal käia vaimus, nagu tema oli seda korduvalt teinud. Arvan, et siin ongi vastus mu küsimusele. Kui meie kultuur õpetaks meid vaimus rändama ja suhtuma sellesse kahtlusteta nagu tegelikku reisimisse, siis me ei trambiks ehk mööda ilma ringi. Sest tegelikult me ju ei vaja kõiki neid erinevaid kohti, kus käime, lihtsalt niisama, puhtalt nende pärast, vaid seetõttu, et me hindame ja naudime enda suhet nendega, tahame tunda tundeid, mida need paigad meis tekitavad. Aga see on mingil määral seesama asi, mille too laama lahendas hoopis teisel moel. Kui ta tundis vaimus rännates, et see ongi päriselt või et see, mis meie arvates toimub päriselt, ei erine sellest, mis toimub vaimus, polnud tal muidugi tarvis mäkkeronimisega vaeva näha. Meie nii ei suuda, meie maailm on meid kujundanud sel moel, et on vaja tajuda oma „reaalset” kohalolu.” Selle üle tasub tõesti mõelda!
Aga nüüd näide keelest, mida pole lust lugeda: „Kevväi: Nüüt viimäte päse ma sullõ ligi. Miis`: 60 aas`tat ma olõ suqka üten käänüq. Ma olõ-i tahtnuq üttegiq tõist. Ja nüüt sa tulõt ütlemä, et sa ei olõq mullõ ligi olnuq.”

Mudlum. Tõsine inimene.
Samuti Kultuurkapitali kirjanduspreemia tänavune nominent. Järgnev Mudlumi mõte avab ja seletab omal kombel jutukogu tähendust: „Ainus asi, mille pärast enam kartma ei pea, on minevik ja nõnda see möödunud aeg on nagu kahtpidi kantav kangas, ühel pool head mälestused ja teisel pool halvad. Mu mõistlikust, arukast mälust sirutuvad pinnale pildid, millest saab kududa ainult ilusat mustrit. Ma ei oska seletada, aga näib, et halb, või tavaline, see nagu kaoks, lahustuks, seal on sellised ämblikuvõrgu moodi alad, või täitsa tühjus, koiaugud tegelikkuse koes. Millegi puudumine. Mitteolemasolek. Unustus. Ja see on neile halbadele asjadele paras.” („Enneolevik”)
Ilukirjanduses eksisteerib kahtlemata võimalus kunagine tegelikkus unustada või kõrvale jätta, aga näiteks ajaloos oleks see mõeldamatu. Kas see unustus mõjub halvale kui karistus? Selle üle peame kõik koos mõtlema. Autor meenutab siiski ka ebameeldivaid ja totraid asju (nt. „Ammoonium”), temagi tekstides öeldakse otsesõnu, et kui midagi keelati, siis uputati end unistustesse. „Tõsine inimene” arutab põhiliselt lihtsate asjade üle, ja teeb seda igati lihtsalt (nt. „Miili ja Meelik”). Need lood kuuluvad küll halli argipäeva temaatikasse, kuid on säravalt kirjutatud. Läinud aeg on kuidagi talutavamaks muudetud, on küsimus distantsis või unustamises, ei tea praegu öelda. Tekstid pole ilustatud, küll aga ilusad, vaade minevikule rahuloov ja -toov, just selline, nagu mõistlikul inimesel sageli. Mõnikord kisub meel lugedes kurvakski, et oli, ja enam polegi, nt. „Lepatriinude aasta”. „Enneolevik” küll kordab stereotüüpseid asju ja tähelepanekuid, aga kui ammune aeg on nõnda mällu talletunud, siis pole teha midagi: „Kui ma niimoodi mõtlen, siis tundus talv ilusam kui suvi, või kevad, või sügis, selles külmas valges sädeluses oli mingi selline rahu ja mõõtmatus, mida ma nüüd enam kunagi ei adu. /---/ Ja suvi on tolmune umbrohupuhmas värava kõrval, selle lõhn ja valgus, ja sa ei tea kunagi täpselt, kas see oligi sinuga, sinu elust, või tuleb see lihtsalt kui tõde.” Niisuguseid noorpõlvest, hetkedest ja päevadest elu jooksul kõnelevaid lugusid ja lookesi leidub kirjanduses palju, Mudlumi omad erinevad vast sellepoolest, et temal on päike alati paistnud, pealegi egas sirelid sõja korral õitsemata jäta. „Minu tädi Ellen” kui kirjanduslooline esseistlik lugu pälvib arvatavasti kõige enam tähelepanu, kuigi on juba varem „Vikerkaares” ilmunud, sest on seotud Juhan Smuuli elulooga. Lisaks on see Mudlumi kõige esimene trükitud lugu. Mudlum räägib ka oma kassidest, koertest, muudest loomadest ja söögistki. Mulle meeldib kõige rohkem hästi lühike nimijutuke, elamuse pakub ka raamatu viimane, selgelt mälestuslik tekst Muhumaast, autori ema kodukülast ja talust, kust võetud järgnev tsitaat: „Praegu on kõik teistmoodi kui enne. Enne oli aed parajalt lagas, suuri puid täis, kreegivõsa ja palju sireleid ja vanad pajud ja suured kuusepuud. Igasugused puud. Pihlakad ja leedrid, kõik oli varjuline ja mõnus, läbi kreekide see suur küün väga ei paistnudki, meil oli küla kõige suurem paekivist küün, aga selle pillirookatus mädanes lõpuks läbi, hari vajus sisse ja pikapeale kukkusid ka aampalgid alla. See oli nii pööraselt üle mõistuse suur ehitis, kellegi jõud ei hakanud peale, et seda korras pidada. /---/ Praegu on see kõik ilusasti tasane, sile, peaaegu juba kultuurmuruga, mingid kerged mõhnad ja kühmud näitavad veel vana vundamendikohta. Mida rohkem korda sai aed, seda rohkem rapikusse läks karjamaa, ükski lehm ega lammas ei näksinud enam rohtu ja noori kadakaid. Ema räägib, et tema lapsepõlves paistis meri kätte. Võib-olla ta sellepärast ei salligi puid ja müttab nagu kuri saruman ja muudkui saeb puid maha ja põletab kände välja.” („Väga suur pimedus ja väga väike saar”) Lugege kindlasti ise edasi!

Urmas Vadi. Kuidas me kõik reas niimoodi läheme.
Samuti Kultuurkapitali nominent! Nagu juba Kätlin Kaldmaa puhul viitasin, on praegu kombeks eesti lühema proosa puhul sageli omadussõna maagiline kasutada. Nii väidangi taaskord, et Vadi loomingus leidub tugev ports maagilist realismi. Niisugust, kus reaalsus mängib pealtnäha ebanormaalsusega, aga pilt mõjub võluvalt ja uskumapanevalt. Fantaasia ongi ju kirjanduse pärusmaa. Vadi lugudest leiate portsu mängu, hullust ja joomise tagajärgede kirjeldamist. Kuigi igas loos on pidevalt ja lausa rõhutatult juttu surmast, kogumiku pealkiri näitab ju suuna kätte, pole Vadi tekstid morbiidsed. Ammugi võõrastavad või tuju rikkuvad - mis tuntud väljend! Mõelgem või jututriole „Rudolf Allaberdi viimane osa”, „Korrektuur”, „Hamlet ja isa vaim”. Igati vaimustavad lood, omal kombel liigutavad, romantilisedki. Kuidas näitleja käib ringi portfelliga, mis punnis pudelitest! Selge see, Allaberdi hing ei kao kuhugi. Kuni elavad ta kolleegid ja õpilased, saab temast „elusaid” lugusid luua. Täiesti võimalik, et ta ei jõudnud maa peal kõiki sisemisi võitlusi võideldud, tundeid lõpuni vaetud, seepärast kutsutaksegi vaim välja... Nende tekstidega avatakse meile ju ka mõnel määral Eesti teatri tagauksetaguseid sündmusi. Muide, „Hamletis...” leidub lehekülg, kus kirjanik kohtub raamatukoguhoidjatega - oma lugejatega. Silmast silma vaatamine mõjub küll natuke koomiliselt, ent mitte kurjalt. Nii et kolleegid, kiiresti lugema!
Katke valisin nimitekstist: „Aga siis juhtus midagi kummalist. Suri Debora Vaarandi. Ma olin liitunud, nagu enamik liidu liikmeid, kirjanike listiga, kus vahel arutatakse kirjastamisküsimusi ja muud kirjandusega seonduvat, aga peamiselt tulevad listi teated kellegi tõlkija või kirjaniku surmast. Pean ütlema, et ma polnud Vaarandit väga lugenud, ja kui olla täiesti aus, siis ega peale „Saaremaa valsi” mulle midagi rohkemat ette ei löönudki. Aga nüüd, kui ta oli surnud, tundsin ma korraga, kui lähedalt see minust mööda läks. /Et asi oleks selge, siis kirjaniku nimi seisis KLi nimestikus Vaarandi järel – M.L. / Ma tundsin kohustust Vaarandi mälestuseks võtta üks kärakas. Ja kuna kõik mu raamatud olid kastides, sest me olime just kolinud, siis ei olnud mul ühtegi Vaarandi kogu käepärast, ja ma pole kindel, kas kastiski oleks olnud, aga võib-olla mõnest kogumikust midagi oleks siiski saanud. Tahtsin leida mõnd teksti, et saada teada, mida Vaarandi mälestuseks juua. Mu peas keerles vaid „Saaremaa valss”, kus on iseenesest joomisest juttu küll. Sest miks ei suutnud see kuldtärniga sõjamees püüda linalakk neidu? Miks jäi öö tema jaoks lühikeseks? Aga eks ikka sellepärast, et ju ta oli kusagilt rindelt tulnud ja tõmbas ennast kohe, nii kui aga sai, silmini täis. Aga mis võis olla see, mis niitis selle kuldtärniga sõjamehe, kes surus oma õhetava näo kaselehtedesse? Mis teda sinna vajutas? Mis see muud sai olla kui viin. Kuldtärniga sõjamees, väsinud, räpane, silmade taga jooksmas sõjakoledused, plahvatused, rindekaaslaste ärarebitud käed ja näod ja kõrvad ja jalad. Ainus, mis suudaks seda surma ja õudu kasvõi hetkekski unustama panna, on viin, või siis samakas. Otsustasin juua viina nõukaaegsest teeklaasist. Kallan klaasi kuhjaga viina täis ja joon ära ja kõik. Leidsin klaasi, aga mitte viina. Avasin baarikapi, et leida viinale võimalikult lähedast, kas siis džinni või tekiilat, grappat või rakit või tšatšat, aga mitte midagi ei olnud! Kõige lähedasem ja ka ainus asi, mille ma leidsin, oli jõuludest jäänud hõõgvein.” Nüüd on tõesti aeg ise edasi lugeda..., absurd lööb võidukalt reaalsusel jalad alt, tulemuseks muie me suul.

 


 digitaalarhiiv digar