Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud

30. aprillil on raamatukogu SULETUD!







 

LL-80

LÄHETUSLAUSED

Mindki on hämmastanud laiema haardega kirjarahva (st. mitte ainult kirjanike) ja nii mõnegi tuntuma jutupuhuja püüd poliitikuks hakata! Just nimelt hakata! Sedasorti ametnikeks, keda üks eesti kirjanik on nimetanud moraalseteks värdjateks!? Kui seni ajakirjanikud raputasid ja mõnitasid valitsevaid poliitikuid hullemini kui mõni teine „nõudlikum seisus” rahva seast, siis nüüd peavad nad end avalikult imetegijateks ja selgeltnägijateks, vaat et maailmapäästjateks! Mina, igavene nuhtlus, aga kohe üldse ei usu nende kõikvõimsatesse võimetesse, natukenegi ei usu, sest ükski inimene ei suuda indiviidi muinasjutulisi soove täita. Olgu nende isiklike lootustega kuidas on. Kommunistid ju unistasid ka lõputust võrdsusest ja kõigi nõudmiste täitumisest, ent nende saatanlikud ideaalid viisid otse kuristikku..., kust me püüame nüüd välja ronida. Sellele ei taheta aga enam mõelda, kuigi me kõigi energia on seni kulunud saasta seest väljakaevumiseks, ja võib-olla läheb selleks veel viiskümmend aastat? Praegu on pürgijatel tegelikult vaimustav aeg, oodatakse „võidupileti numbreid”, mis aitavad jumaldatud teele – Toompeale. Siis võtavad uued ja ka allesjäänud kirjatsurad oma kunagised ametiõed ja -vennad omakorda ette, ja ühel päeval nelja aasta pärast arvavad nemadki, et on aeg taas riiki muuta. Nii see asi on ju käinud. Mina isiklikult ei vaja rohkem revolutsioone ehk pidevat muutumist! Eriti naljakalt on käitunud sotsid, kes püüdsid tuntud kirjanikest sotsialiste „voolida”. Oleks huvitav teada, kui paljud nendest on kuulnud euroopluse ihalejast sotsi F. Tuglase tegelase ütlust suvitusromaanist „Felix Ormusson”: ”Maailmavaated on ju ainult pidukuued külaskäikudeks. Kui aga üksi ollakse ja päike nii heledalt paistab nagu nüüd, siis ei tunta maailmavaate vajadust. Maailmavaated on üldse lambi valgel sündinud.” Tegelikult käib mõte nii valijate kui ka valitute enamuse kohta.
Kui ma Johannes Vares-Barbaruse 100. sünniaastapäeva tähistamise komisjoni tellimusel tema personaalnimestikku koostasin (ilmus 1989) ja sadu, kui mitte tuhandeid lehekülgi selleks tööks läbi lappasin ning lugesin, siis toona olin ikka tõsiselt vapustatud variserlikkuse tipptasemest, mida igati rahuloleva elustiiliga mees võimule pääsemiseks rääkis ja mida tegelikult korda saatis.
Aga nüüd kultuurist! Mõistagi ei sa ma jätta teatamata, et ühe kõigi aegade nimekama eesti kirjandusteadlase Maie Kalda tööde-tegemiste kohta ilmus koguteos „Maie Kalda. Kaastekste”(551 lk.), mis sisaldab omaeluloolisi ja erialaseid tekste ning mälestusi teekaaslastelt. Ka Tiina Ritsoni koostatud koondbibliograafia. Olge tähelepanelikud, raamatust vaatab vastu meid kõiki puudutanud aeg!

LOETUD RAAMATUD

Rändaja Anna. Anna Haava kirjad.
Eelmisel aastal möödus 150 aastat (sünd. oktoobris 1864) Anna Haava sünnist. Tähtpäeva puhul avaldati poetessi kirju Elise Aunale, Mari Raamotile ja Juhan Luigale. Kõik kolm on teatavasti jätnud jälje meie kultuurilukku, kui palju neid veel mäletatakse, on iseasi. Kirjade ette ongi lisatud ülevaade nende tegevusest. Esimesel juhul on autoriks Vallo Kepp, siis Rutt Hinrikus ja kuulsast närvitohtrist kirjutab Katri Aaslav-Tepandi.
Raamatu kirjastaja Sirje Endre selgitab pealkirja: „Jah, kuid miks on raamatu pealkiri „Rändaja Anna”? Ühes oma kirjas nimetab Anna Haava ennast rändajaks. Vastupidiselt arvamusele, nagu elanuks Haava terve oma elu mingisuguses kinnises ruumis, kust harva nina välja pistis või nagu olnuks ta erak, oli Haava liikumine nooremas põlves kaunis mitmekülgne. Töökoha otsingud viisid teda Peterburi ja Kroonlinna, Kaluuga maile sügaval Venemaal, Novgorodi, Staraja Russasse, Pihkvasse, aga ka Euroopasse.”
Isegi saan teada, et noorena olnud Haava tõesti väga liikuv inimene, kirjade põhjal põhiliselt siiski kodukandi ja Tartu vahel, sest tema hoolt ja abi vajasid paljud. Tuli põetada isa, ka vend suri noorelt, üsna ootamatult lahkus emagi. Varakult surnud armsamast on Haava biograafias piisavalt juttu tehtud. Kõik see mõjus aga Haavale loomusele sedavõrd, et tal tuli päris tihti end närvikliinikus ravida. Lugemise põhjal näis teda vaevavat depressioon, millest tänapäeval on kahetsusväärselt tõsine haigus saanud. Eks toonagi mõeldi päevast päeva, kuidas toime tulla, kust leida võimalikult odav üüripind elamiseks jms. 1933. a. kirjast Mari Raamotile leian mõtte: „Et seda (loetamatu sõna) kadaklust meil veel niipalju leidub! Kadakluseks loen kõike eneseusalduse puudust, mis meie iseseisvuse kui ka olemasolemise hädaohtu viib.”1909. a. uurib Haava Luigalt: „Oleks huvitav, hingeteadlaselt ja terava kõrvaga inimeselt, kes „Põhjavaimu” tiibadelehvitamist kuulda suudab, edaspidi millalgi teada saada, mis see õieti on, millega inimestehingesid suureks ristitakse ja mis see oleks, mis näituseks naesterahvahingele, enam kui kõik muud, haiget teeb, nii et ta oma lambi ärakustutab ja välja läheb elu-Gethsemanesse – enese ja teiste üle aru tegema.”
Kes vähegi eesti kirjanduslugu tunneb, teab, et Haava lemmikuks oli nõmmelill kanarbik, sellele leidub ka kirjades viiteid.

Andrei Ivanov. Bizarre.
Pealkiri tähendab maakeeli veider või kentsakas. Tõepoolest, tegelased on enamasti veidramatest veidramad, mõned hipid seas, ja kogu see maailm, mida kirjeldatakse, kentsakas. Tegelikult talumatult vastik! Kuidas nii võib öelda, nõuab „ideoloogiline vastane” arvatavasti selgitust.
Eestis sündinud autorit üldiselt ju kiidetakse, ka on teda autasustatud. Triloogiaks kavandatud sarja esimene raamat „Hanumani teekond Lollandile” oli kirjeldavam, sisult šokeeriv-robustne, teine osa, „Bizarre” analüüsivam. Jõhkramgi! Jätkub peategelase, venelasest kirjaniku käekäigu vaatlemine põgenikuna Taanis.
Algul näib, et tempokalt alustatud lugu sarnaneb esimese osaga, ent äkki toimub järsk pööre ja keskendutakse eeskätt peapersooni möödunud elu kirjeldamisele. (Hanumani isik ongi natuke tüütuks muutunud!) Romaani lõpus saame viimaks teada, miks Jevgeni (Euge = Eugen) Sidorov Eestist on põgenenud. See on põnevkole lugu, näide 1990ndate kurjategijate keskkonnast, mida ma ümber ei jutusta.
Andrei Ivanovi laused on valdavalt lühikesed, järsud ja „Bizarrest” leiab tõeliselt ilmekaid kujundeid, nt. „Vihm tihkus vanainimeselikult haledalt...”, „Habe lohakalt aetud, juuksed sakris, kotid silmade all – ta meenutas taskurätikut, millesse on tuhat korda nuusatud ja nüüd on sellesse keeratud surev papagoi.” „Ulatas džointi minule, jäi vakka. Ma vaatasin teda: Hanuman oli endasse süvenenud ja muutunud tuliuue savipoti sarnaseks: värskest põletusest punane, sõõrmetest voogamas kerged suitsujoakesed...” jne. Veronika Einbergi võrratu tõlge!
Kui „Hanumani...” tekitab minus immigrantide vastu tülgastustunde, tähendab tekst on mõjus, siis ega midagi mu meeltes ses osas pole muutunud. Illegaalid lähevad riikidele ikka meeletult maksma, igatahes olen seda mõlemast raamatust välja lugenud. Olgugi et tegu on belletristikaga, mitte ajalooteosega. Alati tuleb meeles pidada, et ilukirjandus sisaldab enamasti ka fantaasiat. Ivanov on ju Skandinaavias aastaid seigelnud, küllap ta juba teab, millest kirjutab. Seega asüüliotsijad ja ka põgenikud põhiliselt varastavad, petavad, valetavad, on laisad, narkomaanid, mõned muidu ullikesed. „Bizarrega” samal ajal lugesin „Diplomaatiast” intervjuud Antonela Capelle-Pogaceaniga, kes teatab, et sisserännanuid süüdistatakse paljudes pattudes riigis muude raskuste lisandumise tõttu asjatult. Ah soo! Või nii! Praegu ilma ja inimeste käitumist jälgides läheb mõtlemine lausa sõlme, aga eks oleme ju ka ise ringi liikunud, mõndagi kuulnud-näinud, teisalt tuleb igasuguste otsuste tegemisel olla teadagi ettevaatlik. „Bizarres” tutvustatakse põhiliselt endise NSVLi aladelt põgenenuid, leheküljel 245 on viide tegevusaastale 2001. Peategelasel puuduvad igasugused mõistvamad tunded Eesti vastu, ta ei taha sinna mitte mingil juhul tagasi, Jevgeni esitlebki end Kasahstani kodanikuna. „Hanumani...” seltskond on rahvastikult ja riikidelt kirjum. Küllap triloogia viimane osa jutustab mehe loo lõpuni, praegu päädib see hulluvanglast põgenemisega.
Romaanis kohtab tõeliselt eredaid karaktereid, alates tragikoomilisest immigrantide abistajast-tööpakkujast taanlasest Winterskovist kuni tippjõhkarditeni välja. Muide, ka Putini nimi seisab raamatus kirjas. Üks väike ja valitult viisakas olustikupilt: „Mihhail keeldus maksmast. Põrutas rusikaga lauale: ”Kõige eest maksab Rist! Ma olen põgenik!!! Mul läks seal toit pahaks!!! Kas kuulete! Ma nõuan hüvitist! Laste toit läks pahaks! Hüvitage mulle otsekohe!” Talle lihtsalt ei makstud toetust täies mahus välja. Võeti viiesaja krooni kaupa maha. „See on omavoli!” pröökas ta. „Teil pole õigust raha maha arvata! Ma vajan raha. Mulle on söögiks vaja. Kas ma hakkan lapselt võtma või?! Lapsele on ka vaja! Lapse kohta makstakse 445! Aga mulle, täiskasvanud tervele mehele, on vaja kaks, kolm korda! Neli korda! Viis korda rohkem kui imikule!” See kestis tunde. „Ilge litapoeg,” kirus Hanuman läbi hammaste, „esineb kaltsakana, aga ise paneb kõrvale, olen kindel, et paneb, koorib Ivani, aga oma raha paneb peitu.” See Mihhail on tõesti ilge tüüp, hüpermanipuleerija, kes nõudis naise-lapsed kodumaalt endale järele, et raha juurde nõuda... Lihtsad eluheidikud tavaliselt niikaugele ei suuda minnagi.
NB! Lisamõtteid. Läinud aasta viimases „Eesti Ekspressis” muretseb ajakirjanik Priit Hõbemägi Andrei Ivanovi kodakondsuse pärast. Ei tea, miks, kui tahetakse seda taotleda, siis pole ju keeldu. Lisab, et nii võime jääda ilma kasulikust inimesest. Jumal hoidku, milline mõte, kasulikke on vaja ära kasutada... . Nüüd tegeleb nimetet probleemiga Kirjanike Liit. Tähendab, kirjandus pole poliitikast vaba, seega ei saa ülal toodud repliiki minulegi pahaks panna. Siinkohal avaldan arvamust, et Ivanov on vene kirjanik, kes võib elada kus iganes Euroopas või Venemaal, seda mõtet kinnitab ka Irina Belobrovtseva ja Aurika Meimre käsitlus „Kirjutamine kui püsikestev peeglistaadium. Tallinna prosaist Andrei Ivanov” (Keel ja Kirjandus, 2015, nr. 1, lk-l 26). Pole kahtlust, et Ivanovi loomingut võib kõikvõimalikest rakurssidest peegeldada. Ükskõik, millest ka ei räägitaks, jääb kõigis eesti keelde tõlgitud Ivanovi teostes peateemaks emigrandi traagika. Kodutus! Eri rahvuste vahelised suhted, erinevate kultuuride kokkupõrge. Ainult et täiesti teistsuguses stiilis kui eesti pagulaskirjanduse analoogsetes näidetes.
Kui meenutada romaani „Harbini ööliblikad”, siis sealgi ei soovi peategelane 1920. ja 30. aastatel Eesti ühiskonda sulanduda, oma kohta leida, aga EE ajakirjanik leiab jälle kellelgi süü olevat. On kuidas on, ilukirjandusel näib olevat inimese arvamuse kujundamisel suur mõju. Ivanovi romaani „Peotäis põrmu” tasuks samuti üle lugeda, võib olukorras, kus praegu viibime, tekitada uusi mõtteid.

Jaan Kaplinski. Mõtsa ja tagasi.
Autor teatab: „Võro kiil omgi nigu mõts, ei sünnü ussaida, kultuuri. Mõtsakiil. Võro keeleh om sammamuudu hää olla ku mõtsah.” Raamatukeses avaneb sarnaselt Leelo Lauritsa „Kütiorule...” lõunaeestilik kohavaim, mida tunnetad, aga ei oska põhjaeestlasena päris täpselt sõnastada.
Niisiis, Kaplinskile meeldivad pilved ja mets, ja viimasega meeldib tal kõnelda. Muide, kui raamat „tõlkida” eesti keelde, siis polegi enam nii hingepugev ja mõnus, tegin ühe leheküljega katse. Ent põhiliselt kirjeldab autor oma maakodu ümbrust, jutustab puudest, mida on istutanud, mida kütteks raiunud. Ta on püüdnud võõramaid puid ka ise kasvatada. Mõtiskleb kodutanumast kaugemal, välismaal nähtust, nt. USAs, Uus-Meremaal. Ühes olen temaga veel nõus, ka Kaplinski teeks talve lühemaks! Ühest loomakesest kirjutab aga nõnda: „Kunne om meil peris pallo. Ja kunnakontserdi umast käest kullelda. Edimätse omma padakunna, nimä ei krooksu, näil om hoobis tõistmuudu helü, sääne tasalik illos flöödihelü. Ja padakunnal omma ka ilosa silmä. Ka üts eläjäloomakene, keda inemise häste ei salli. Paio ja padakunna – mulle miildüse mõlemba. /---/ Ütskõrd käve mi puul maal üts Baieri TV tiim Saksamaalt. Ku helütehnik kuuli kunnakontserti, ai tä tõse inemise lumbist kavvembahe ja võti taad kontserti linti tubli kolmveeränd tunni. Ütel, et Saksamaal midägi säänest ammuilma inämb kuulda ole-i. Ku mi saassimi arvo, ku rikka mi eestlase viil olemi! Ku pallo meil om mõtsa, vapa maad, puhtit lumpe, järvi ja jõki. Mi ole Euruupa veeremaa, mi ole marginaali ja marginaalih om jo hää olla ja ellä. Tuust om väega häste kirotanu Mikita Valdur. Mõtsast ja marginaalest.” Mida oleks minul veel lisada, targem on lõpetada. Teie aga, hääd lugejad, astuge enne kevadet raamatukogusse sisse ja laenake mõtsaraamatit!

Andrus Kasemaa. Minu viimane raamat.
Esimesed leheküljed mõjuvad muinasjutuliselt, lootusrikkalt. Siis aga tuleb ootamatu pööre, ja lugejana ma pole päris kindel, kas noormees, kellest jutustatakse, on psüühiliselt terve? Romaani tegelase viha ületab kohati lausa talutavuse piire, ent teisalt on lugu võimas karje, mis kompab koguni ühiskonna vastuvõetavuse piire. Inimese isiklik kalestumine pöördub koguni riigi vastu! Labiilse närvisüsteemiga nooruk, niisugune on diagnoos, tahab kuuluda nn. ilusa elu nautijate hulka, aga paraku pole talle seda määratud. Ta ei taha olla inetu, vaene ja piinatud seltskonnas, kelle seas elab. Ta ei taha välja näha nagu „Tšornobõli tuumapilv Ida-Euroopa kohal”. Ainsaks pääseteeks jääb unistuste maailma varjuda ja ümbritsev kaunimaks mõelda. Nooruk on samas ka ise halastamatu ja julm, kisub alasti kõik, mis annab vähegi kiskuda, võrdleb kooli Gulagiga. Tunnistab, et on „süüdi” vanaema surmas, mis tekitab siiski teatava valutunde, käitunud halvasti oma õega. Ehk tuleks tänastel õpetajatel sellest raamatust oma õpilastega rääkida? Õpetaja tulistamine on ju meil juba toimunud, seega teema on täpselt silmaauku. Mõnevõrra sarnane „Nullpunktiga”. Vahest aitaks see mõista nii noorte jõuetust kui ka kättemaksutungi tekkepõhjusi. Aitaks mõista nuga taskus! Unistust revolvrist! Suitsiidimõtteid! Andreas tunnistab, et elab topeltelu nagu Jekyll ja Hyde: esimest narriti ja alandati, teine oli kuri, kelle tigedus kasvas iga aastaga. Oma kiindumuse ja armastuse objektiks valib Andreas rootsi tüdruku Sigridi, kelle kirja leiab pudelipostist või kujutleb leidvat. Temale saab ta kõigist vaevadest jutustada: „Ma soovisin veel keskkooliski, et võiks juhtuda ime ja ema sõidaks autoga kooli ette ja kõik jääksid vaatama, kes sealt tuleb. Ja ma astuksin autost välja. Ja ema naerataks mulle ja mina lehvitaks talle vastu. Ja ta naeratus päästaks mind terveks päevaks. Nii et keegi ei julgeks mind narrida. Ta ilus naeratus annaks mulle jõudu pidada vastu kõik need tunnid, sest ma tean, et õhtul tuleb ta mulle järele. Aga minul ei olnud nii. Isegi sõjaväes mitte. Isegi sõjaväes, kui oli pühapäev ja me olime vabad, isegi siis ma vaatasin akna peal ja nägin, kuidas kõigile tulid külla emad ja isad ja onud. Ja tüdruksõbrad. Ja kuidas nad kõik naersid taaskohtumise üle. Kuidas nad musitasid oma pruutidega vetsudes. Mõned isegi seksisid kuskil nurga taga ja jäid vahele. Aga minul polnud kedagi. Olin vist ainuke, kellel ei käinud kunagi mitte keegi külas. Sest mul ei ole sõpru. Mul ei ole tüdruksõpra. Pole kunagi olnud. Mul pole naistega suuri kogemusi. Õigemini ei ole mul neid üldse, sest külas, kus ma sündisin, olid vaid vanad mutid. Seal polnud ühtki noort inimest, keda armastada. Või kellele oma armastust avaldada. Ma pole kunagi armastust kogenud, Sigrid. Isegi koledatele poistele ütlesid tüdrukud koolis, et sa oled ilus poiss, kuigi mul endal oli küll tunne, et ma olen ilusam kui need koledad poisid. Sest neis koledates poistes polnud mingit hingestatust. Minule ei öelnud keegi midagi. Ilus poiss, tule siia. Me kiusame sind natuke. /---/ Ma pole veel kohanud kedagi, kes armastaks mind, Sigrid.”

Kauksi Ülle. Ülim tõde.
Isikulooline romaanilaadne ilmutus, mis keskendub põhiliselt Kivisildniku kui tuhandete lemmiku ja geniaalse poeedi kangelaslikule võitlusele kõige kurja vastu eesti kirjanduses ja vabaduse eest. Tegelikult vahendab autor kirjanikevahelisi vastuolusid (kasutan vist liiga pehmet sõna) 1990ndatel. Põhilised „kurjajuured” paistavad olevat Hando Runnel ja Aivo Lõhmus. Meenutatakse, kuidas Kivisildnik ajakirjanduses müristas ja möllas: „Kivisildnik aga kirjutas Postis lugu või kaks päevas ja oli aastal 1994 ainus ajakirjanik ning tõeline rahvuslane. Tõelise rahvusluse olid Eesti vabariigi taassünni ajal eelmised rahvuslikud kirjanikud nii täis teinud, et palju muid võimalusi, kui see taaskehtestada ajalehes Post, rahva tõelises hääles, ei olnudki.” Igatahes leiab üllitisest üsna ebameeldivaid seiku kirjanike omavahelisest suhtlemisest, nii et päris piinlik lugeda. Aga ka Kivisildniku päritolust, koolis käimisest ja perekonnast. Kindlasti kirjutab Kauksi Ülle võro keeles paremini kui eesti keeli, aga kui nüüd midagi teravamat lisada, siis kas niisugune vaat et isikukultusesse kalduv imetlus on ikka sobiv loominguliste inimeste keskkonnas?

Kas sa Tammsaaret oled lugenud? Kirjanduslik eluloovestlus Helga Nõuga.
Raamatu koostas kirjandusteadlane Rutt Hinrikus, kes on nii ülevaate autor kui ka küsimuste esitaja. Tasub rõhutada, et nende suhtlus toimus e-posti kaudu, nii et ka elektroonilist epistolaariat saab edukalt raamatusse raiuda. Eelmisel aastal 80. sünnipäeva tähistanud Helga Nõu alustas romaanide kirjutamist Rootsis. Ta kuulub nende hulka, kes 1944. a. pidid kodumaalt Nõukogude = Vene okupatsiooni eest põgenema. Raamatu pealkirjas esitatud küsimuse vastusest saab teada, et Helga Nõu on lugenud „Tõe ja õiguse” teist ja neljandat osa, põhjenduseks tuues rootsikeelse hariduse, kus Tammsaaret kavas ei olnud nagu ka Eesti ajalugu. (Äkki ärkas teadmine, et minagi ei õppinud koolis õiget Eesti ajalugu, vaid tutvusin ENSVs pakutud teadmistega ajaloost.) Samas annab vestlus küllaltki täpselt teada, mida on Helga Nõu nii eesti kui ka maailmakirjandusest lugenud ja mis põhjusel. Siinkohal sobib ehk lisada, et rootsi kirjanikega tal suhtlus peaaegu puudub ja ülepea on kontaktid rootslastega napid. (Targutan jälle juurde, et ei lõimuta kusagil hõlpsasti.) Vähesel määral osutatakse ka eestlaste omavahelistele suhetele paguluses, üksmeeles oldi vaid okupatsiooni asjus, muus leidus arvamusi erinevaid, nagu praegu koduski.
Hinrikus on üsna põhjalikult uurinud Helga Nõu loomingulisi saladusi, st. kirjanduslikku teekonda ideest prototüüpideni, karakteri sünnist kompromissideni, mida pidi töötav pereema tegema. Kirjanduskriitika kohta leidub mõte: „Kirjanik on oma loomingu avaldamisega end ise avalikustanud ja peab seda ka taluma.” Sic! Väljaandele lisavad köitvust hea paber, Helga Nõu maalide reprod ja rohke fotomaterjal. Kes aga soovib sügavamalt Helga Nõu isikuga tutvuda, peaks lugema tema mälestusteraamatut „Valetaja” (2011), kus on kõigist teemadest, millel peatub Hinrikus oma vestluses, veelgi põhjalikumalt kirjutatud. Ka Adelsö saare esimesest päriskodust paguluses. Siinkohal tsiteerin aga viimast väljaannet: „Tulen aga veel tagasi Adelsö-elu juurde. Isa ei elanud veel ikka meiega, vaid tegi oma metsades rändamise tööd kuni pensionini 1965. aastal. Talviti töötas ta Metsade valitsuses Stockholmis, joonistades oma suvel mõõdetud kaardid puhtalt ümber. Meie emaga elasime saarel. Olime ümbruskonna silmis hinnatud oma oskuste poolest. Kui rootsi keele suhu sain, olin koolis hea õpilane ja eriti hea joonistaja ja maalija. Isa oli oma nooruses ühe kunstniku juures õppinud, maalis ise kogu oma elu ja õpetas ka mind maailma. Ma isegi müüsin saarel mõne oma väikese töö. Emal oli käsitööõpetaja väljaõpe ja ta kudus ja müüs saare rahvale eesti mustriga esemeid. Kõike seda tunnustati, aga me ei olnud siiski pärisrootslased ja ema ei kutsutud kunagi saare peenemasse seltskonda. Küll anti talle teha musta ja rasket koristustööd, mille eest vähe maksti. Leiti, et vaene põgenik peab ka vähesega rahul olema.”
2014. a. viimasest „Kultuur ja Elust” leiate samuti sisuka intervjuu Helga Nõuga, kus peatutakse rohkem tema maalimisharrastusel.

Jürgen Rooste. Suur sume, suur tume.
Võimas pealkiri. Roostet tuntakse seni tugeva ühiskondliku ängi kujutajana, tal on lausa sotsiaalseid röögatusi näiteks kogumikus „Ilusaks inimeseks”. Kuna tõelist, puudutavat armastusluulet juletakse harva avaldada, või lihtsalt ei kogeta seda tunnet kui võimsat voogu endas, siis tuleb Jürgen Rooste „Suur sume, suur tume” läinud aasta üheks silmapaistvamaks koguks arvata. Jürgeni laulud armastusest on vanamoeliselt selged ja nauditavad igas eas. Kui neid pimesi ette lugeda, ei suudaks igaüks arvata, kellele need kuuluvad. Mõned tekstid on sätitud küll proosa moodi.
Jürgenile on omane oma elu ja tunded, lapsed ja naised värssidesse põimida. Nii suur sume kui ka suur tume plahvatavad Käsmu kalurikülas, „kus iga hetk on nagu valatud ajapärl”. Autor viitab kord ka ise Visnapuule, ja midagi visnapuulikku nendes pühendusluuletustes Svetale tõesti kumab. Eks ta „Suures...”natuke nostalgitseb ka aja üle ja mõnes reakeses märkab kahetsusviirge olnust. Kas Rooste loomingus toimubki nüüd murre, näitab aeg. Ent kuulakem luuletust „On ilus Helena mind saatnud”: „on ilus Helena mind saatnud / öil ja päevil / toas ja väljas / - ta on ju tütarlastest parimaid / nii kaua olen olnud armunäljas / et olen iseenda eilse vari vaid / ahh mõru piin / ja maha surut tung / justnagu purjuks viin / teeb mind too / lembepummelung / kui deemonist ma piinat – küüned ihus / ning meel on irdu ilmast – süda vaevatud / eks ise olen süüdi selles suvelätte kihus / eks seegi lõks on iseenda kaevatud / ahh mõru piin / ja maha surut tung / justnagu purjuks viin / teeb mind too / lembepummelung / ja sõnu sõgedaid ma lausun vastu kuud / kirg täidab liha all ka tundetumad luud / ning neidis siivsalt väldib liigset salvamist / on ilu hävitanud temas kogu halva vist / ahh mõru piin / ja maha surut tung / teeb roiuks suveviin / ja lõppeda ei taha / too imeilus lembepummelung”. Midagi kohe kaduvat argipäevast, aga ometi kaunist tajun ka luuletuses „Tervitus raadiost!

Lauri Pilter. Vilekoor ja teisi jutte.
Mõnusad lood need Airootsi lood. Kohe 24 tükki järjest. Natuke meenutavad Kasemaa „Leskede kadunud maailma”, ainult et Vormsil, st. Airootsis räägitakse ka meestest. Eesti kirjanduse kontekstis võiks osutada isegi Traadi Harala tekstidele, aga Pilter on mõistagi teistsugune. Just õhustik on see, mis peaks lugejat puudutama. Harva kohtab praeguses belletristikas pikki ja kauneid looduspilte: ”Kuigi aeg oli hiline, peatasid mehed auto poolel teel üle jää, keset Airootsit linnast eraldavat merelahte, Kübararahu nimelise saarekese lähedal, mis oli kõigest lapike kollakaspruuni roostikku. Peatumine oli keelatud tegu, sest jääteel tohib üksnes sõita. Mehed tulid autost välja, jätsid uksed lahti ja keerasid muusika valjemini mängima. Aeglaselt pedaale vändates möödus neist jalgrattaga teel Airootsi vibalik keskealine mees, kellest langes teeäärsetele lumehangedele hiiglaslikult pikk sinine vari. Läänetaevas lõõmav punane valgus voogas üle sini-halli-triibulise valendiku ja mattroheline jää siledaks aetud sõidurajal läikis ning säratas veel õrnalt. Lagendikku kauguses piiravad metsa- ja pargipuude viirud mustendasid valge karra all sõbralikus osadustundes. Leekiv loojang sisendas tunnet millegi pidulikust, igavesest ja valutekitavalt ilusast lõpust. Kare õhk, matid ja kiiskavad värvitoonid ühinesid õhtuüksilduses klaveriimprovisatsiooni kordumatu, ennastunustava pühendumusega.”
Sel saarel on elanud sirgjoonelised inimesed, kes kandes oma elukoormat olid alati pea püüdnud püsti hoida. Lugude jutustaja, Larats nimeks, otsustas kirjutada nii ammustest kui ka temaga ühel ajal elanud inimesest. Ta jutustab headest inimestest, kuigi nende elu kohta võiks öelda Faehlmanni kuulsamate ridadega: ”Ükskord oli üks mees. Ta sündis, kosis ja suri. Enam ma temast ei tea. Aga see oli üks mees.” Tundub, et Pilter kirjeldab ühe ajastu lõppu, kuidas kord seda nimetama hakatakse, ei tea meist veel keegi. Igatahes tunneb noormees, et on õppides „sulgenud kõrvad maa häältele” (”Magistri maalaul”), eks nii on juhtunud paljudega, aga mis sa teed. Eks Airootsistki on lahkutud ka välismaale, kus kõik puha kullast ja karrast.
Kordan eelmisel aastal mitut puhku väljaöeldut: mulle on hakanud meeldima, kui väikeste, n-ö. tavaliste inimeste elu natukenegi väärtuslikumaks kirjutatakse.

 


 digitaalarhiiv digar