Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud

30. aprillil on raamatukogu SULETUD!







 

LL-79

LÄHETUSLAUSED

Kõigepealt kirjandustuurist (vt. ka Maaleht, 13.11. ja Sirp, 21.11., lisaks maakonnalehti). Kõik kulges toredasti, bussid sõitsid sirgelt ja kuuldavasti tunti heameelt eesti kirjanikest ja kirjandusest. Kirjarahvas omakorda lugejaist. Niiviisi vormilt endiselt, aga erineva sisuga need tuuritamised on jätkunud. Üheteistkümnes kord, traditsioon seisab juba tugevatel jalgadel! Loodetavasti nii ka kestab, kirjutajatest meil puudust pole, küll aga kahaneb küla- ja vallakogude lugejaskond. Sellest karmi suundumusest muidugi üks-kaks korraldajat jagu ei saa, isegi kohapealse kultuurirahva jõust ja pealehakkamisest jääb väheks. Selge, et siin peab kogu riik, kogu rahvas õla alla panema. Muidu võib tekkida viie või kümne aasta pärast olukord, kus kuulajaid on üks ja seegi sureb kirjanikuga kohtumisel, nagu lugeja Maarja Kangro novellis „Saluut”
Teadagi saan lähemalt jagada teateid Põlvamaa ja Võrumaa kohtumistest, kus esinejateks Jan Kaus, Indrek Koff, Kai Aareleid, Triinu Tamm. Ise nende sabas. Kuna kõik neli on nimekad tõlkijad ja vahendavad tekste koguni mitmest keelest, nt. Aareleid neljast, siis keskenduti paaril juhul põhiliselt tõlkimistemaatikale. Näiteks Võrus Kreutzwaldi gümnaasiumis. Triinu Tamm, kes nüüd ka „Loomingu Raamatukogu” peatoimetaja, rõhutaski mitmel korral, et tõlkekirjandus läheb ju eesti kultuuri ringlema ja emakeele kaudu on ikka kergem raamatusse sügavuti siseneda. Olgu lisatud, et Võru Keskraamatukogu pearaamatukoguhoidja Ere Raagi sissejuhatav tutvustus kohale tulnud kirjarahvast oli täpsuse ja põhjalikkusega muljet avaldav. Põlvas hoolitses meie eest Külli Ots, andis lugemiseks kaasa kohaliku luuletaja Anne Prangeli luulekogu ”Ihusilmaga”, võrokesed aga rahvajuttude valimiku „Igal kandil oma lugu”, kust leiab legende ka Tamme-Lauri tammest. Näiteks, et see puu läinud kasvama, kui Rootsi kuningas vankriaisa maa sisse lõi. Read Prangeli sümpaatse kujundusega kogust: ”Et elu on olnud / üksainus tühi õppimine / Et otsima olen asunud / kui pool teed ju käidud / Et mõistma olen hakanud / kui pooled tööd tehtud / Et lõpetanud olen / kui edasi minna pole taevas lubanud” („Õhtul varjude laskudes”).
Murest: mis on juhtunud aga sotsiaalselt tundliku ja suure empaatiavõimega poeedi Jürgen Roostega, kes avaldas ”Vikerkaares 10/11 jahmatava kirjutise Nulla dies sine linea, mis eesti keeli tähendab: ei ühtki päeva töötamata? Ta kuulutab avalikult, et on viha täis paljude kultuuris tegutsevate inimeste vastu. Mis või kes on viinud inimese nii kaugele, et enne mäetipu vallutamist ei jaksa enam elu ega inimesi rahulikult jälgida, mis ju luuletaja kohus? Olen aastaid temaga koostööd teinud ja kirjandustuure korraldanud, ükski probleem pole jäänud lahendamata, ükski küsimus vastuseta. Headus näitamata. Ent vahel juhtub, võib juhtuda meie kõigiga... . Aga muidu keskendub ajakirja number suuresti Lääne ja Venemaa konflikti põhjendamisele.

LOETUD RAAMATUD

Edvin Aedma. Maagiline reaalsus.
Kui tore, mind on veel võimalik üllatada. Isegi eesti kirjandusel. Need lühikesed, mõned lausa tillukesed lood mõjuvad tõepoolest maagiliselt ja reaalsustki leiab fantaasia keskelt sülemi jagu. Juhul, kui lubada mõistukõnelisusel muunduda tegelikkuseks... . Olgugi et Aedma mõttearendused on napid, on peatükke rohkesti. Loetlen need sisule viitamiseks üles: „Kuningad ja kuldne soojus”, „Võlurilood”, „Robotilood”, „Hävingulood”, „Putukate maailm”, „Loomade maailm”, „Kannatuste maailm”, „Head versus pahad ja seiklused”, „Härrad ja imed”. Aedma tekstides prevaleerib headuse kohalolek, kuigi heale ja ilusale vastandatakse mõnikord robotite maailm, nemad aga ei käitu mõistlike inimeste kombel. Eks head ja pahad satuvad eluski vastakuti, mõni lookene meenutab koguni lühikest ulmefilmi (nt. „Kangelaste hukk II”) Teisalt sukeldutakse elusa looduse maailma, kus elab palju kasse, mõni koer, isegi rott! Ja ükssarvik ja tiiger suudavad sõbralikult suhelda!
Autor ei anna teada aega ega kohta, kus midagi toimub. Soojust, armastust ja mõistmist vajatakse ju alati ja igal pool, võiks kokkuvõtlikult lausuda. Ajatud lood, ja niisugustena eriti võluvad. Leiab kunstiliselt mõjusaid ja heldeid kujundeid, nt „pikutavad kalad”, „säravsilmne lepatriinu”. Loeme, et aknaraamidki on sõbralikud („Aknaraamid”). 99-aastane kohvikupidaja muutub aga hinge heites kuldseks soojuseks („Kohvik Soojus”). Kuidas käsitleda aga surematuse retsepti „Iga päev soolaga keedetud oad ja pudel õlut” („Surematuse retsept”)?
Minu jaoks peitub igas jutukeses mingi didaktilis-elamuslik mõttekene, aga neljarealine „Kuri mees” viitab lausa aforismile: „Elas kord Tallinnas üks kuri mees. Ühel päeval nägi ta langevat tähte ja soovis: „Tahan juurde väge ja tarkust!” Enne kui kuri mees arugi sai, oli ta muutunud üheks heaks naiseks Saaremaal.” Tarkuseteraks laiemas mõttes on ju ammu teada väide, et surrakse ühtemoodi, suitsetad sa suitsukonisid või sigarillosid! Tõbi võib olla üks... . Eks „Maagilises reaalsuses” leidub peenetundelist irooniatki, nt. „Lastekirjanik Kaimo Vähk paljastab tõe”, sealjuures kirub, et need kuradi jõnglased ei lase rahus elada! Autor on tõesti fantaasia-, või oleks täpsem öelda rõõmuküllane, sest näiteks tekk joob limonaadi ja kõneleb üksildase mehega. Vapustav metafoor! Ent eks iga lugeja võib end ise kujutleda võlumaailma, kas enda või teiste omasse, olla oma tegudes ja sõnades võlur. Mind sundis lugemises pausi tegema ja mõtlema üks pikem, kolmeleheküljeline „Sepa tütred”. Sepal on tüdrukuid kümme, kõige nooremast peaks tema arvates saama vägev sepp, „kes saab kuulsaks ilma ühtegi sõjariista tagumata”.
„Meie maailm” kõlab nii: „Soe, lõputu pimedus. Midagi, mida pole lõputult olemas, tohutu tühjus. Pika, rahuliku une tunne. Hetkeks avaneb selles meeletus pimeduses valge ekraan nagu aken ning aknale hakkavad nobedalt ilmuma tähed, tähtedest sõnad. Aknale, ekraanile hakkab tekkima kummaline, kaunis lugu. Sõnade vahel on komad ja punktid, kuid äkitselt tekib koma ühte valesse kohta, punkti asemele. See koma kustutatakse sama hooletult ja sama ruttu, nagu meie sõnu trükkides kustutame üleliigse koma. See koma on meie maailm.” Hea lugemine igal aastaajal!

Jan Kaus. Ma olen elus.
Kausi viies romaan on kahtlemata kirjandusaasta üks sügavamaid ja kaalukamaid raamatuid, mis peaks väärima rohket tähelepanu. Samas ka üsna keeruline, nõuab lugejalt äärmist kontsentreeritust ja pidevalt kaasamõtlemist. Ilmselt interpreteeritakse teost ka mitmest rakursist, otsitakse paralleele kirjandusest, võrreldakse ühe või teise kirjanikuga, Kausi varasemate romaanidega.
Autori sõnutsi sai ta lugeda Linda Viidingu päevikuid. See teadmine aitab lugejal ehk taaskord mõista ajajälgede paratamatut mõju indiviidi käitumisele. Tänavusel kirjandustuuril viitas Jan Kaus raamatu mõttele, mis peitub teadmises, et elu on ime. Jah, mõistagi on see võimas üldistus ning kujund, mille lõpuks teadvustad, aga minu lugemismeel tajus kõiges (tegelaste käitumisest silmahakkavate looduskirjeldusteni) aja võimu inimeste üle. Ja seda autori kaasajani välja. Ta, aeg siis, sai lõpuks peaaegu kõigist jagu, olgugi et jäädi ellu. Autor on püüelnud selles teemade poolest tihkes ja tegelasrohkes romaanis igatahes selgitada, milliste ajastu jälgedega on pidanud Eesti inimene oma eksistentsis pärast Teist maailmasõda silmitsi seisma, olgugi et ühiskondlik kord on põhimõtteliselt muutunud. Võib-olla jätkab Jan Kaus noorema põlvkonna tunnetuse piirilt Ene Mihkelsoni alustatud lugusid ajaloo ja mälu vahekorrast, sest eks eelmine romaan „Koju” andnud juba märku, et nii võib juhtuda. See suurendab lootust, et just Kaus kirjutab viimaste kümnendite raamatu, mida alateadlikult või teadlikult oodatakse ja oodatakse.
Siiski tuleb tõdeda, et meie noore riigi poliitika ja majanduse olemuse kirjeldamine romaanis mõjub seekord muu kõrval vähem olulisena. Tõsi, olukorda 1990ndate algaastatel käsitletakse üsna sarkastilisel moel, kuid tuleb ometi sedagi ajajärku mõista ja tänada taevast, et ellu jäime. Sõnaga, üks tegevustikuliine kirjeldab mingit arusaamatut maffiasugemetega firmat, kes ostab kokku Tarurootsi küla (keskne tegevuskoht) maid, et kasvatada geneetiliselt muundatud kummelit. Omal ajal kasvatati nendel aladel Stalini nõudmisel mesilasi, saak aga veeti raudteid pidi Moskvasse. See ohuaimdus, mida sisendab vohavate kummelipõõsaste kasvatamine, ikka välismaalaste poolt, on muidugi tõsine temaatika, kuid võinuks kujuneda iseseisva romaani sisuks või novelliks. Neid meeronge aga saatis teele vana jaamaülem Prants, peategelase Haraldi isa. Haraldi kujutamisel olnud prototüübiks kirjaniku isa, kuigi mitte kõiges. Minu arvates on võrdväärsed karakterid kõik kolm, ka Haraldi poeg Mihkel, kes elab juba täiesti teises maailmas. Seega kolme põlvkonna esindajad, kes on seisnud ajas kõrvuti. Kolm eri ajastute liiget, kolm varjamatult ängistavate perekonnamälestustega inimest. Nende omavaheline suhe on tõeliselt pingeline, nende kaudu avanebki romaani põhiolemus. Neile pole viha ja vägivaldki võõras tunne. Aeg oli pragunenud nende ees ja teeb seda edasi. Mingit tumedat taaka kannavad Haraldi ema Armilde, Haraldi kõrvalhüpe venelanna Lara, isegi viimaste tütar Eve, s.t. Mihkli poolõde. Üks salapärasemaid tegelasi on kindlasti mesinik Karl, kellest tahtnuks enam kuulda. Nagu viidatud, meenutatakse suuresti Tarurootsi külas toimunut, mille kujutamisel on autor kasutanud teadmisi ja mälestusi Vormsist.
Haraldi isa, seesama karmi meelega jaamaülem Prants, on üle elanud sõjajärgsed jõhkrad aastad, ja et koos naisega ellu jääda, pidanud teenima okupante, NKVD-d. Niisiis, see eesti kirjanduse suur narratiiv – pealekaebamine, reetmine oma elu päästmise nimel, on jätnud jälje tegelikult kogu perekonnale. Kohanemisnüansse on raske ümber jutustada.
Romaanis käsitletavad inimsuhted on eranditult valulised, rasked, ebaõiglusest üle valatud mündiga. Mis kõige jahmatavam, elatakse üksteise kõrval või läheduses armastuseta. Armastuse nappus (natukene ikka leiab) muudabki tegelased muserdatuks ja tundub, et isegi mõni vargsi näpsatud keelatud suhe ei tulene eeskätt armastusest. Harald vihkab keskpärast elu, käitub jõhkralt oma pojaga, tema isa oli samuti suunanud jõuetu tigeduse naise ja laste vastu. Selle põhjuseks on hirm, seesama pidetu halvav hirm, mida kirjeldatakse „Ahasveeruse unes” ja „Katkuhauas”. Hirm sunnib jaamaülemat oma naise Armilde vastu kätt tõstma. Ta soovib, et tema pojad ei elaks sarnast elu. Niisugune nõudmine tekitab omakorda kibestumist ja ebaõiglustunnet, sest suhe isa ja poegade vahel (neid on kaks) erineb pisut tüüpilisest isade ja poegade vahelisest võitlusest. Järgmine põlvkond järgib sama teed, Haraldi suhted oma lastega pole palju paremad. Süngeid momente, elu ülekohut kogevad ka teised, nn. kõrvaltegelased. Omavahelisi, tihti kaudseid suhteid iseloomustab väiklus, mida ei suudeta õlgadelt maha raputada. Õnnelikke inimesi romaanis õigupoolest polegi. Valitseb meeleheide, mõistmatus, kohtume tüüpilise halli eestiliku ängiga, mida aeg on meile „heldelt” jaganud. Tegelasi, nagu viidatud, leidub romaanis tõesti palju, ent kõik on millestki olulisest ilma jäänud. Ja seda olulist võiks iga lugeja ise otsida.
Ei tea, miks autor on nõnda palju lugusid soovinud ühte liita, olgugi et otsade sõlmimisega ta hätta ei jää. Oluline on rõhutada, romaan on põnev!
Ja veel. Jan Kaus on meenutanud ka legendiväärtusega fakti sõjaeelse Eesti riigi kullavarude välismaale vedamisest, millel põhineb Rein Põdra romaan „Voor”. Ilmekaks kujundiks pean ka tuntud maali „Surmatants” toomist poliitika vaatevälja. Romaani lugemisel tekkinud mõtetest võiks veel lehekülgi kirjutada, aga peatun, lisades soovituse suurepäraseks lugemiseks. Mesinikust: „Karli läbis hirmusööst. Ta teadis, et ta pole mingi kangelane. Ta lihtsalt ei suutnud inimeste keskel toimuvale keskenduda. See maailm üllatas teda jätkuvalt, justkui jõuaks olukorra õudus iga kord temani esmakordselt. Ta oli kindel, et kui ta läheb oma mesilindude juurde tagasi, kui nad jälle tema ümber sumisevad, kui nende töölaul teda rahustab, unustab ta inimeste maailma. Isegi talvel. Talviti viibis ta ööst öösse korduvas unenäos – ta seisab keset puisniitu, pärnaoksad riivavad tema juukseid, kõik on nii soe, ta on saarel täiesti üksi. Siis astub ta kikkaputkede vahele. Need on erakordselt kõrged – nagu ka väljaspool unenägu. Need varjavad teda. Varjavad teda inimeste arusaamatu maailma eest. Kikkaputki ta mõistab, need tahavad kasvada, kasvada üle tema pea, aga inimestest ei saa ta aru, ei saa aru nende ähvardustest, nende imelikest skeemidest. Lill ei valeta ega varja. Või kui varjabki, siis ainult varju otsivat inimest. Kui ta ainult oleks jõudnud oma isa kikkaputkede varju ära peita.”

Jan Kaus. Tallinna kaart.
Juhtub nii, et tänavu kolm raamatut ilmutanud kirjaniku kaks trükist satuvad kõrvuti ühte ja samasse „lugemiste” numbrisse. Tallinn on kujunenud oluliseks tegevuskohaks, miks mitte öelda tegelaseks Kausi loomingus. Natuke meenutab vormikindel „Tallinna kaart” stiililt varem ilmunud „Miniatuure” (2009), kus sees juba paar tekstikest Tallinnast, samuti romaani „Koju” linnapildikesi. Need tekstid pole uitaja märkmed, vaid annavad edasi üht kindlat emotsiooni ühes kindlas ajas, milleks on minevik. Vaatlejaks või peategelaseks ikka Tema! Ükskõik missuguses situatsioonis ka jälgija on vaadelnud (tundlikumas, argisemas, igavamas), on märkaja silm olnud terav, teadvus fikseerinud olulise. Näiteks kas või heleduse, mida on kirjeldatud kujundiga „aurustunud margariini karva valgus”. Need paigad, eeskätt siis tänavad on tallinlasest lugejale enamasti tuttavad, ja tal on võimalus oma tähelepanekuid võrrelda. Lühiproosa üldtoon on soe, isegi tekstike „Balti jaam”, ning usaldusväärne. Tallinn on oma linn, mitte võõras koht, kuhu saab end ära peita, kus saab pigem kurja kui head teha, otsida üles pahelised paigad jms. Tsiteerimiseks valin „Viru tänava”, sest seda kohta teavad vist kõik Eesti inimesed: „Kui ta mõtleb Pariisile, siis on tal ühtlasi tunne, et tema kodulinn asub mingis mõttes Pariisist kõige kaugemal. Tallinn – viimane koht maamunal, kuhu sobiks Champs-Elysees. See ei mahuks siia kuidagi ära, ei viiks kuhugi välja, selle sillutiseks oleks lobjakas. Tema lapsepõlves seisid Uues Maailmas kolm suurt raadiomasti, need meenutasid pisut Eiffeli torni, aga tõesti ainult pisut. Suviti vanalinnas kõndides ja turistide fotokaamerate eest põigeldes tundub talle, et linna enda harvad elanikud on vajunud keldritesse ja pööningutele. Tema sõbranna elab ühes Viru tänava katusekorteris. Veidi enne vana turgu tuleb kangialusesse pöörata, mööduda suitsetavatest vene noormeestest, kõndida läbi sisehoovi – siin asus kunagi kino –, siseneda trepikotta, kus ümber kitsa liftišahti keerleb võimas trepp. Ta mäletab, kui ta esimest korda sõbrannale külla läks. Sõbranna esikus on klaasidega uks. Sealt saab terrassile – kui hanged liiga kõrged pole. Lõviosa tallinlastest ei teagi, et vanalinnas on üle majade katuste üks vaade, mis on nagu Pariisis! Mis siis, et ta pole kunagi Prantsusmaal käinud.”
Lisan veel ühe sõnastuse, mida ikka ja jälle ka ise kasutame: „linnas elatakse sageli linna teises otsas” (vt. „Kopli tänav”). „Loomingu Raamatukogus” ilmunud õblukese raamatu loeb ruttu läbi, aga elamus on päris priske.

Merike Krämer. Lille süda.
Üldiselt mõistame ühtemoodi, kui kasutatakse väljendit pagulaskirjandus või väliseesti kultuur. Sinna alla on mahtunud 1944. a. põgenenud kirjanikud ning seal kasvanud ja hariduse saanud eestlaste põlvkonnad. Paistab, et peagi hakkavad loomet jagama ka need, kes on mingil põhjusel taasiseseisvunud Eestist ära sõitnud. Sellega tegeleb ju suuresti ka „Minu ...” sari. Kus asub sel puhul harrastusluuletajate ja nn. päris autorite piir, näitab ilmselt aeg. Merike Krämer on põhiosa elust elanud ja töötanud Eestis ning Saksamaal viibinud alles vähem kui kümme aastat. Nagu allpool tutvustatav Liscinskigi, on Krämer juba kodus elades luuletanud, vähemalt viitab sellele tilluke tutvustus, aga romantilise kujundusega (autori fotodega illustreeritud) raamat annab märku siiski eemalviibija hoiakutest. Krämer on rahvusromantilise laadiga kirjutaja, kes kirjeldab oma lihtsaid, kuid kõrgendatud sentimendiga tundeid. Kodumaast eemalolekule viitavad nt. ”Varem ütlesin sageli”, „Õhtu kuldne valgus kummardus”. Lausa 19. sajandi tundeküllust võib märgata luuletuses „Hääl ei hellalt helise”, väliseestlaslikku, natuke vanaaegset nostalgiat tajub tekstis „Sini-must-valget” jt. Muidugi leiab pühendusluulet lastele „Tütrele”, „Pojale”, „Lapselastele”, „Vennale”, enda lapsepõlvemälestusi ”Lapsena igatsesin minna”. Leidub pöördumisi Looja poole. Ent ridagi pole pühendatud võõrastele oludele, kõik on tagasivaateline ja pigem nukker. Näite valisin aastaajale vastavalt, kust kostub ka isiklik valulemine: „Novembri vihm on põskedel valus. / Mis oli selle varjatud valu alus? / Kas kadunud rukis, mis lehvis põldudel, / või ammugi hääbunud rohelus nõlvadel? / Ehk hoopiski lahkunud lindude lend, / nende tiibade kahin, see erutas mind./ Nad ei kuulnud mu südamekarjatust, / läinud nad ammugi taevast pilvitust. / Tahtsin järele jõuda ja lennata, / tahtsin kõrguse mõõta ja hinnata. / Nüüd silmades kipitab igatsuspisar / ja see juba lennule jõudu ei lisa.”

Leelo Laurits. Kütioru tillukesed asjad.
Sedapuhku kohe satuvad silme alla väikesed ja mõnusad raamatud. Kütiorus mõeldakse ja käitutakse ikka natuke teisiti kui näiteks mäe peal või mere ääres. Nagu tavaks maakohtades, määravad inimese käitumismustri loodus, ilm ja paikkonna vaim. Tuulte tõttu tuleb mõnikord koguni minekusuunda valida. Võrumaal tegutsev ja toimetajana töötav Leelo Laurits (loen seda raamatust) jagab pisikesi, vahel tragikoomilisi, vahel päris nukrameelseid tähelepanekuid nii inimestest kui ka loomadest. Need on ikka tema inimesed ja tema loomakesed. Nagu jutuke „Detsembrikarudki”. Väikseformaadiline, ent võluva kujundusega raamat ongi pühendatud suure musta koera (pini) mälestusele, ja temast, s.t. koerast siis ka jutustatakse. Eeskätt looma eluõhtust. Ma olen võrumurdeliste kirjanike tekste lugedes alati mõistnud. Leelo Laurits kirjutab küll eesti keeles, et sealse rahva elutunnetus, maailmanägemine ja aastaaegade vaheldumise taju erineb teiste Eesti inimeste omast. Ega seda pole võimalik sõnutsi seletadagi, puhas sisemine asi, kui ütlen, et see on arhailisem, taevasem, eemalolevam, maalähedasem, püsivam. Kui lisan, et õnnetunnegi näib kuplite vahel olevat teisem kui lauskmaal, siis ei tohi neid sõnu otseselt mõista. Öeldu lihtsalt tuli pärast lugemise lõpetamist mu meelele ja keelele. „Kütiorust...” võib leida natuke elutarkust, nt. pealkirja all „Õnn”, julmana näivat elulist huumorit, nt. „Aivar ja viisaastak”, aga palju looduspilte lumest, videvikust, mäest, orupõhjast. Müra häälekusest ja vaikusest, millest teatakse, millega õigupoolest kohtutakse aina vähem ja vähem.
Aeg on kuulata, mida autoril öelda: „Iga päev ja öö on täis tillukesi asju, tillukesi lugusid, kus praegune hetk põimub aistinguid ja seoseid pidi olnuga ja tulevaga. Ja ometi mitte miski pole iial muud kui igavene praegu. /---/ Ei ole kellegi taju teise omast vähem või suurem, õigem või valem, reaalsem või mittereaalsem, terviklikum või katkendlikum, tõesem või vähem tõene, tegelik või vähem tegelik. /---/ Igaühel on oma maailm ja maailma kese, omad värvid ja lõhnad ja valgused ja soojused; ja mitte keegi ei pääse iial päriselt teise omasse, ükskõik kelle teise omasse, ei teise inimese omasse, ammugi mitte taime või looma või soojuse või niiskuse või kivi omasse. Ikka see üksildus keset lõpmatut osadust.” („Igavene praegu”). Raamatu illustratsioonidena leiate Peeter Lauritsa must-valgeid eritehnikaga fotosid, mis on kujutust natuke muutnud. Kui muidu ei saa pihta, pange prillid ninale! Minu meelest väärib see raamat jõuluks sõbrale kinkimist, sest rahu ja vaikust ei suuda me isegi kuldsesse karpi varuda.

Ille R. Liscinski. Sädemed tuules.
1944. a. Vene okupatsiooni eest põgenenud, toona Ilse Leesmendi nime kandnud eakas autor (sünd. 1919) elab praegu Austraalias. Tema unistuseks on olnud luulekogu avaldamine kodumaal. Pärnumaal Saardes sündinud Liscinski on mänginud enne sõda „Endlas” ka mõned rollid.
Tema luulekogu kolm eristatavat peatükki kannavad autori elus pöördelist tähtsust omanud linnade nimesid: Pärnu, Geislingen ja Brisbane. Nii mõnedki tekstid on dateeritud sõjaeelsel ajal. Avaluuletus „Vabandus” ütleb küll palju, aga sisule siiski ei viita. Sellest teine salm: „Laule on taeva all palju, / kähardet nende on stiil, / voolitud tõde ja nalju – / kõikjal, kus tunda on viil.” Liscinski loome osutab tugevale isiksusele, kes tunneb viha vallutajate vastu ega varja seda: „ja minu lein ja viha / pole ikka haihtund veel.” Metafoorid, mida ta kasutab, on karmid, nt. luuletustes „Lein ja viha”, „Kikepera”, „Röövlid omavahel” (s.t. Stalin ja Hitler), „Fedja”, „Suvi 1941”, „Tartu”, „Juhid, kes ei vääri inimese nime” jne. Üsna koguka raamatu (128 lk.) põhitooniks on mure kodumaa saatuse pärast, võimas kiindumus isamaasse. Paljud tekstid on pigem proosapoolsed, peaasi, et oma tunne südamelt ära öelda. Kogu pagulase hingevalu ja kadunud kodu armastus on valatud värssidesse, mis pole küll kunstiliselt ehk kõrgtasemel, ent inimliku mõtte edasikandjad kindlasti. Ei mingit ilustamist ega olukorra pehmendamist. Näiteks „Töörahva poeg” on ikka sotside suhtes väga salvav, nt. neljas salm: „Töörahva poeg, kes üles trügis, / nüüd tema istub purpurses saalis, / sikutab kaasa viisaastaku plaanis, / suunurkades sarkasm ja kaaviar.” Kuid iga lugeja tajub ise, mida võib leida pealkirjade „Sa oled liiaks väike” või „Sõdurid Sinimägedes” taga. Liscinski püüab hoida, koguni tõsta inimeste rahvuslikku enesetunnet. Nt. „Valitud kuningas”, „Ärkamise aeg”. „Isamaa töös” leiduvad read, mis osutavad tänasesse: „Uus noorsugu ei hinda pärandust / ja jätab maha Eestimaa.” Ka muretseb autor tühjade külade pärast, kust on nõukogude võim üle käinud, nt. „Tühjad külad”, „Mahajäätud külad”. Luulekogu autor on veendunud, et ajalootahvlit ei saa puhtaks pühkida. Mats Traadi „Harala lugusid” meenutavad aga laulud „Punasest Paradiisist”: „Albert”, „Ülo”, „Hendrik” jt. Ille R. Liscinski on kirja pannud kõik pagulast piinavad tunded, kodumaatuse, nt. „Võõrad majad”, Lindprii hulgus”. Uus kodumaa pole suutnud olla kunagise asendajaks hingelises mõttes, nt. „Need kottpimedad ööd”.
Mulle meeldivad vaimuka alatooniga pikemad, ballaadi moodi lookesed endisest külakeskkonnast: „Roosi-moor”, „Kanaküla tark” ja „Vagunivanad”. Näitena üks igatsusluuletus: ”Olen üksi, ümber öö on pime, / armukütkeis leinab linn. / Mul ent pole ainsamatki nime, / kelle lembest elaksin. / Üleliigne suures ilmas, / olen nagu tuultes õlg, / tühjus tervitab mind igas silmas, / sageli ka peidet põlg`. / Kuhugi mul pole joosta, minna, ükski hing ei oota mind. / Vaatan üle helendava linna / nagu vaene, rändav lind. / Jäänd vaid pehme öö nii / sügavsilmne / embama mu nukrat meelt. / Kes mul näitab muinasjutufilme, kus end leian koduteelt?” („Olen üksi”).

 


 digitaalarhiiv digar