Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud

30. aprillil on raamatukogu SULETUD!







 

LL-78

LÄHETUSSÕNAD

Kirjanik Meelis Friedenthali arvamuslugu „Usupuhastus ja raamatukogu” (Looming, nr. 7, 2014) raamatukogude ja lugemise tulevikust, kus puudutatakse mõistagi ka e-raamatut, lõpeb tõdemusega: „Kui raamatukogu ongi tempel, siis on ta vajalik just selleks, et tuua esile sõnade füüsilist poolt, ilmutada ideid. Ükskõik millise lugeri tehnilised võimalused ei saa iialgi selliseks, et kehastada mõõtmatust, inimeste poolt kirjapandud sõnade massiivset hulka. Raamatukogud on olnud templid mitu tuhat aastat ning oleks õnnetus, kui sinna enam ei toodaks uusi raamatuid, mis on riiulil reas, mida saab näha ja isegi puudutada.” Samas numbris on pühendatud mitu kirjutist hiljuti lahkunud legendaarsele dissidendile ja kirjanikule Jaan (Johnny B) Isotammele. Pange tähele, poeedi liignimi on üks väga vana läänemeresoomeline perekonnanimi!
Lisaks soovitan võimalusel kätte võtta „Loomingu Raamatukogus” ilmunud prantsuse kirjaniku Richard Millet` „Märkmeid Eestist”. See pole traditsiooniline reisikiri, vaid kätkeb kimbukese isikupäraseid Eestit iseloomustavaid mõtteid inimeselt, kes tuli 2011. a. talvel ja kevadel meie juurde vaikust ja huntide ulgumist kuulama. Tihti oli tema teejuhiks eesti päritolu, kuid prantsuse keeles kirjutav Katrina Kalda. Millet kirjutab: „Ma otsin pakase, tagasitõmbumise ja inimtühjade alade moraali.” Arvamus meie keele kohta kõlab aga nii: „Keel, mis peidab endas põhjamaiste aastaaegade kummalist, mõõdutundetut amplituudi; keel, kus ei valitse mitte heledus-tumedus, vaid milles päev on niisama pikk, kuivõrd öö on lühike, ja vastupidi. Šamanistlik keel.”
Kindlasti olete meeletu poliitilise kulutule keskel, mille eest pole kuhugi pakku joosta, tähele pannud, et kultuurisaadetele on antud ikka päris sepised nimed – „Plekktrumm” ETV 2s ja „Vasar” Vikerraadios. 18. okt. kultuurimagasinis „Vasar” kõneldi peamiselt „Sirbi” kirjutistest. Näiteks ühe põhjal toonitati, et valitsemisohjad on oma kätte haaranud arvutimängijate põlvkond ja sellega tuleb arvestada. Ma pole ise kordagi ühtegi arvutimängu isegi silmitsenud, ent loodan siiski riigi liikumist mõista, isegi kui selle funktsioon peaks mõnevõrra teisenema. Aga „Sirbis” avaldatud autorite hulgas on küll toimunud uue peatoimetaja ajal võimas muutus. Sõna võtavad põhiliselt noored ja mitmekülgselt koolitatud persoonid!
Infot: 4.-7. nov. toimub üheteistkümnes kirjandustuur „Eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes”. Kohtumisteni!

LOETUD RAAMATUD

Teet Kallas. Mälestused II. Inimesed.
„Üks aegruum kaugeneb, aheneb, hääbub vaikselt,” kirjutab autor. Nii sisaldabki raamat 30 lühiportreed kultuuriinimestest, kes on meie juurest juba lahkunud, kuid kellel on aja jooksul olnud suurem või väiksem seotus autoriga. Mõistagi tutvustab Kallas põhiliselt kirjanikke, aga sekka satub ka mõni teatri-või kinoinimene. Kõige paremini mõistetakse tavaliselt sugupõlvi, kel tuli pärast võõraste mundrite kandmist kuidagi edasi elada. Kallas on kirjutanud ja täiendanud tekste eri aegadel, mõni on isegi nekroloogina kirja pandud, enamasti lisab autor ühiskonna muutustest tulenevaid hoiakuid. Tähelepanu pälvib ka mõni täna juba unustusse vajunud kirjamees, nt. Endel Tennov, kelle lühiromaani „Iive. Iive” lugesin isegi uuesti üle. Olmelugu, ei muud. Kuid Kallase selgituste põhjal muutsin meelt ega arva enam, et Tennov oli ainult punane kirjatsura, nagu on väitnud Vaapo Vaher. Noorem põlvkond ei mõista enam kindlasti ka Raimond Kaugveri ja Einar Maasiku, Villem Grossi ja Uno Lahe sõnumi jõudu oma ajas. Kuigi mälestused jätsid natuke hõreda mulje, samas siiski ka nukra tunde, suudab Kallas kirjeldada aja paratamatust igati taktitundeliselt, selgitades ühteaegu taasiseseisvumisega kaasnenud keerulisi probleeme. Tõepoolest, aeg, inimene ja saatus, kolmainus, millega kõik tõesti toime ei tule. Mõtiskluses Vladimir Beekmanist leitud laused väärivad tähelepanu, ja hoiatavad samal ajal: „Tänaste teadmiste ja tarkuste tasandilt on ju imekerge osutada ja hukka mõista, aga pigem maksab juurelda ja mõista, miks üks osa vägagi arukaid ja intelligentseid eestlasi nii möödunud sajandi kolmekümnendate lõpul ja siis hiljem pärast maailmasõda tegid just selliseid (vasakpoolseid, sotsialistlikke, hiljem lausa kommunistlikke) valikuid. Mõned olude või lausa möödapääsmatuse sunnil, mõned karjääri nimel, mõned vabatahtlikult. Ju siis ikka kunagi midagi usuti? Siia veel üks teistpidi ajalukku visatud oletus: kui mitte ükski eestlane poleks mitte mingi hinna eest komparteisse astunud, teinud kaasa või siis imiteerinud nn punamänge sel või teisel tasandil, siiramalt või küünilisemalt, kuidas keegi – mis siis oleks saanud? Kui ruttu oleks Eesti NSVst üks väike Venemaa venekeelne oblast tehtud?” Ise ei oska ma kahe viimase küsimusega midagi peale hakata, sest neil puudub vastus.
Hiljuti loetud Enn Vetemaa meenutustes „Üleõlapilguheit” leidub Kallasega sarnaseid tähelepanekuid Andres Vanapast kui põnevast indiviidist ja teisi haaravast persoonist. Kõige rohkem ridu pälvib Kallaselt Mati Unt, samas loos avanevad ka autori enda eluloolised seigad. Olin küll teadlik, et Teedu vend Olimar oli karikaturist, aga nüüd tean tema isikust ikka natuke rohkem. Heino Välist oli tekst kirjutatud juba 1978, uues väljaandes täpsustatud ja kärbitud ühteaegu. Eestlaste sekka on sattunud ka vene kirjanikud Vassili Aksjonov ja Aleksandr Zitinski, Eestis elanud poola päritolu kunstnik Irina Brzeska. Põnev sürrealist Ilmar Laaban kuulub nn. pagulaseestlastest kirjanike sekka. Ent lugege ise ja kujundage oma arvamus!

Helju Pets. Klassikokkutulek Kassaris.
Ma ei oska taoliste naisteraamatute kohta kunagi midagi öelda peale lause, et pole minu jaoks. Põhjuseks ehk asjaolu, et pole kordagi oma klassiga pärast kooli lõpetamist kohtunud, ja kui need üle kuuekümneste taasnägemised sisaldavad vaid trafaretseid lauseid, naiivsust, joomist ja lihtsameelselt kirjeldatud seksi, siis jumal tänatud, et nii on läinud. Pealiskaudne kõiges, kohati märkad autori ebanormaalselt ülekohtust suhtumist ühte või teise karakterisse, kuigi tal on selleks õigus olemas. Inimesed pole oma vigadele ja nõrkustele vaatamata kunagi päris primitiivsed. Kahjuks pole ühtki tegelast välja arendatud, nt. miks üks kunagistest tüdrukutest on alkohoolik? Rahvaraamatukogu lugejad ilmselt haaravad niisuguseid teoseid, aga kas nad sealt ka elamuse leiavad, on iseasi. Ines, see isiklikus elus kõige „totumaks” kirjutatud, on teadagi raamatukogutöötaja. Jälgige lausestust: ”Üksi jäänud, hakkas Ines elutuba uurima. Kõigepealt arvuti. See oli sisse lülitatud. Ikoonid monitoril ootasid avamist. Inesel ei olnud kodus arvutit. Mitte seepärast, et tal polnud raha arvuti ostmiseks, vaid ta ei soovinud, sest raamatukogus pidi ta terve päeva ninapidi arvutis olema. Ka tema postkast oli tööarvutis ja kirjasõpru tal ei olnud. Kui keegi saatiski meili, oli see vaid tööalane. Kamina kohal rippus suur maal. Ines astus tasahilju maali juurde. Punastes toonides maalitud loodus vähese taimestikuga, taamal mäed. Edasi paelusid Inese tähelepanu kaminasimsil korralikus reas kullatud pildiraamides fotod. Ta uuris lähemalt, kedagi tuvastamata. Kamina kõrval kiiktoolis lebas avatud raamat, lehel põiki nahkne järjehoidja. Ines luges raamatu kaanelt: „Suveköögid, grillid ja suitsuahjud”. Ben oli Inesele märkamatult elutuppa tulnud. „Ohoo, leidsid siis üles, millega vanamees veel oma aega sisustab,” ja asetas kandiku kahe kohvitassi, kahe jäätisepokaali ning veiniklaasiga suitsuvärvi klaasplaadiga kaetud lauale ja nihutas laua diivanile lähemale. Ines märkas, et lauajalgade all olid imetillukesed rattad ja talle meenus, et sellist lauda oli ta kunagi endale soovinud, aga ei raatsinud osta.” Siis juhtub aga nii, et USAst kodumaale saabunud väliseestlasest seitsmekümnene Ben röövib süütuse endast pisut nooremalt Ineselt, kes oskab peast Marie Underi luuletusi esitada. Vanamees on sellest faktist suures vaimustuses...
Kes tõesti soovib kergemat naistekat lugeda, võiks ette võtta pigem noore prantslanna Diane Brasseur`i lühiromaani „Truudus”. Seal on ikka mõtlemisainest ka.

Arno Raag. Kaduval teel.
Järjekordne „Eesti romaanivara” sarjas ilmunud teos on kokkuvõtlikult öeldes ühe perekonna hääbumise lugu. Autor tunneb 20. sajandi esimeste aastate taluelu ja maarahva mõtteilma põhiolemust hästi, kuid katsed karakterite psühholoogilist käitumist avada ei õnnestu sama edukalt. 1930. a. ilmunud romaani alapealkiri viitab, et tegevus toimub Vabadussõja päevil, ent tegelikult mängib sõda kõrvalist osa. Selle taustal kujutatakse hoopis vaese popsiperekonna saatust. „Kaduval teel” on isikuromaan, kuigi autor ei suuda peategelaseks valitud ideekandjat Toomas Kõrrekivi kesksele kohale tõsta. Vana meest tabavad katsumused on hirmuäratavad ja neid juhtub pidevalt, romaani lõpp aga erakordselt dramaatiline. „Kaduval teel” sobib igati tänasele lugejale, sest kogu lugu keerleb ühe keerulise dilemma ümber, kuidas end maksma panna, tänapäevalisemalt väljendudes, kuidas end kehtestada. Aus ja töökas pops mõistab alles eluõhtul, et maa peal pääseb edukalt edasi vaid rusikate ja küünarnukkide toel. Eesti külaelu kihistumine ja klassivastuolude olemasolu on tõsiasi, mis vähenes, kui jaotati maad, ent ei lõppenud päriselt pärast Vabadussõda, ja eks kesta see praegugi. Kestab alati ja igavesti. Nii võibki lisada, et ajakirjanikuna töötanud Raag vahendab inimlapse saatust kirjeldades ka toonaseid tõekspidamisi: nt. et ärimehe ja elumehe vaim on elus kõik, siis oled edukas! Vana taluperemees aga kurdab: „Talulastel on nagu haigus küljes: kõik tahavad maalt ära kergema elu peale.” Samamoodi kui tänased õllejoojad poodide taga, kurtsid mehed tol ajal, et noores riigis pidi eluolu „ikka kõik nii hea saama ja... aga kui mõnest tükist halvemgi ei ole”: Ja eks ühepäevamentaliteedile leidub samuti vihjeid. Midagi pole parata, inimloomus on raskesti muudetav, midagi päris uut on siin taevakaare all vähe. Loen: „”Imelik asi,” algas peremees lusikaga suppi jahutades, „mina olen seda mitu korda mõtelnud, et kuidas küll see väike käputäis meie mehi suure enamlaste kohu siit välja peksis. Nagu lehed kirjutavad, tuleb meie meestel vahel lüüa lahinguid kümme korda suurema vaenlase hulgaga. Aga ikka meie omad võitjad.” „Noh, on kaotusi ka,” jutustas Mart, „aga peaasi seisab selles, et enamalaste sõduritel puudub teadmine, mille eest nad sõdivad, meil aga teab seda igamees. Nemad on tihti kui loomakari, keda aetakse tulle. Sagedasti on neil mehed kuulipildujatega selja taga, et nad ei taganeks. Niisugusel korral tulevad nad peale nagu kinnisilmi. Meie kuulipildujad niidavad neid siis kaares maha.”

Aarne Ruben. Sinine soon kättemaksja peas.
Ülimalt kokkuvõtlikult öeldes, romaan kirjeldab inglise maitseainekaupmehe seiklusi Eestis (Viljandimaal) ja Venemaal. Vabamüürlusest huvituv John Avington ostab Loopre mõisa ja abiellub imeilusa pärisorjast teenija Kärdiga. Õige pea mõistab ta aga, et mõisa pidamine nõuab rohkem kulutusi kui toob tulu, ja otsustab Peterburi teenimisvõimalusi otsima minna. Teel olles satub ta aga röövlite küüsi, nagu Kiir Lutsu loos, ent tublisti raskemasse olukorda. Keelt oskamata jõuab ta läbi vangistuse ja vintsutuste küll kohale, ent kõrgesse ja väärilisse ametisse polegi võimalik saada, nimelt puuduvad tal tiitlid. Ega muud kui tagasi. Vahepeal on aga naine ta maha jätnud ja koos uue kallimaga Riia linna tormanud. Lühike paksuke Avington on püha viha täis ja kappab naist otsima. Kõrtsilaua taga mõtleb poolsegane mees hirmsa kättemaksu peale ja soontele kättemaksja kolba ümber. Lõpuks mõistab, et on abieluga ise endale karuteene osutanud. Romaani lõpp valgus natuke laiali, üldse on kohati usutavuse piir ületatud, aga olgu peale. Juttu tehakse ka maarahva ebausust, libahuntidest jms. Tsitaadiks: „”Ütelge, kuis pean ma talguteks valmistuma?” pärib ta. ”Kui suur töövägi sinna kokku tuleb?” „Kaheksakümmend meesjalapäevalist esimesel päeval ja veidi vähem naissoost teisel päeval. Linnuristipäeval, siis on kevadtalgute aeg. Vanasti tehti talguid nii: talgud olid härra tahe, et talupoeg rõõmus oleks. Laupäeval läksid kõik talgulised oma parimates riietes mõisa. Kõigile jagati aida juures palju viina. Siis paluti kõigil lauda istuda ja sadakond meest-naist võttis platsi. Söödi tugevat talupojatoitu ja peale joodi jälle viina. Viina joomise käsku mitte ei olnud. Selleks ajaks olid kõigil juba pead soojad ja õhtu arenedes hakkasid mõisapreilid ja noorhärrad häärberi rõdult talupoegade joobnud massi õunu loopima. Nalja sai palju. Õhtuks olid muidugi kõik juba joobnud ja läksid paaristikku aiduraidutades igaüks oma koju.” „Seda matakast meie kordama ei saa,” ütleb härra äkki maakeeli, mille peale toapoiss nina krimpsutab. Nähes, et ta sõnadel mingit mõju ei olnud, läheb Avington taas saksa keelele üle. „Parimates riietes ei ole mõtet mõisa tulla,” jätkab ta. „Seda ütelge kohe kõigile edasi.” „Saab tehtud, härra.” Talgupäeva hommikul kogunebki lauda taha kaevu juurde trobikond halle pundenikke ja moonakaid. Seal on mõisa töökäskude jagamise koht ja asub ka lokulaud. Härraste park on sellest kohast täitsa eraldatud. Need on punetavad näod, neil inimestel on päikesest karastunud liikmed ja jämedast linasest riidest vatid seljas. Nad näevad välja kui rahvalaulus „Kes tõi sõja sõnumida?”. Vene saapad jalas, maarahva moodi vigel käes, mõnel venepärased kindad, aga eesti kirjad kinnastel. Kui kevad on porine, siis lahustub talupoeg oma pruunide pükste ja pruunide härjanahast pasteldega maastikus. Ja mida nad laulavad? Nad mitte ei laula, vaid huugavad nagu alpi ümisejad. Sagedaseim laul on „Jörru-jörru, jooksma tulen”, mida mõnel pool arvatakse läti algupära olevat. Seda laulu naised ei laula, sest naisterahvad ei rõhuta kunagi, et nad ka jooksevad.” (On teada, et Kelchi kroonika 14. leheküljel leidub eesti esimene trükitud rahvalaul „Jörru! Jörru! Jooks ma tullen? / Erra tulle Ellakene...” . Kelch taipas õigesti, et tegemist on armastuslauluga. M.L.). Muide, inglasest härra vaated on palju liberaalsemad kui baltisakslastel, ent ta ei tea ega tunne siitnurga kombeid.
Rubeni kirjutamisstiil segab mind pisut, võimalik, et autor soovib selle abil 18. sajandi väljenduslaadi imiteerida, aga niisugust väljenduslaadi märkab teisteski tema raamatutes.

Einar Sanden. Loojangul lahkume Tallinnast.
Alustuseks autorist. 1932. a. Tallinnas sündinud, 1959. a-ni kandnud nime Fred Einar Ein, suri 2007 Walesis. Seega pagulane, kes siirdus kõigepealt küll Saksamaale. Sanden on töötanud nii meremehe kui ka kirjastajana. Avaldanud luulet, romaane ja publitsistikat. 1965. aasta kodumaa külastuse järel avaldas žanrilt jutustuseks nimetatud „KGB kutsub Evet” (Stockholm, 1968). Ta kasutab paljudes teostes poliitilist ja dokumentaalset materjali, mida täiendab omapoolse fantaasiaga, seega on Sanden salaluure-temaatikaga romaanide autorina eesti kirjanduses päris erandlik nähtus. Näiteks 1978. a. ilmunud „Mitme näo ja nimega” põhineb Juhan Tuldava alias Artur Hamani eluloo ja tegevusel Nõukogude agendina. Ingliskeelsena on Sandenilt veel ilmunud Erik Schmidtist kõnelev The Painter from Naissaar (1985) ja Saksa okupatsiooni aegsest poliitilisest tegelasest Evald Miksonist jutustav An Estonian Saga (1996). Raamat Miksonist ilmus Eestis pealkirja all „Tormi käest tulemaale” 2004. a. kirjastuselt „Olion”. Kodumaal on välja antud ka neli mälestusteraamatut.
„Loojangul lahkume Tallinnast” (1979) on kaksikromaani esimene raamat, teine, „Süda ja kivid”, ilmus 1982. Diloogia ajendiks on omaaegse EK(b)P kurikuulsa sekretäri, spiooni ja eesti rahva hävitaja Karl Säre täielik ja jäljetu kadumine sakslaste sissetungi järel. Spiooniloo „Loojangul...” II trükk ilmus 1992, järg „Süda...” 1993 kirjastuses „Kupar”. Nüüd siis uus väljaanne kirjastuselt „Tänapäev”.
Karl Särest kõneldakse romaanis tegelikult vähe, sissejuhatavalt vaid seda, et ühel ootamatul päeval annab ta CIA-le märku, et on nõus andma raviteenuse tasumise eest (tal on kopsuvähk) infot ühe paberi kohta, mis asuvat Tallinnas. Ent mis nimestikust jutt siis käib? Jäägu see lugeja uurida. N-ö. „spiooniks”, kes peab kodumaale tähtsale allikale järele minema, valitakse Inglismaal elav ja töötav pagulasest ajakirjanik. Enamik lehekülgi pajatabki Margus-Magnus Tamme käekäiku: kuidas ta loojangu aegu põgenes, kuidas on otsinud oma kohta võõral maal. Sekka armulood, kaotused, pettumused, kodumaatuse tunne, ja viimaks nõusoleku andmine Eestisse minekuks. Kuidas kõik lõpeb, jätan samuti kirjutamata, sest mis spioonijutt see oleks, kui kõik ette ära jutustada. Pealegi on lool jätk, nagu eelpool öeldud. „Loojangul...” mõjub küll natuke klišeelikult, ammukuuldult, ent oma põnevusiva temas siiski peitub. Näiteks Vares-Barbaruse kirjeldus on väsimuseni trafaretne, aga kuna maailmal on kehv mälu, rääkimata südametunnistusest, siis lugegem kõik üle! Muide, Uno Laht kannab romaanis nime Ülo Thal. Üks aegumatu mõte raamatust: „Kuumad sõjad prahvatavad tavaliselt üsna ootamatult leegitsema, kuid vaibuvad aja jooksul. Nähtamatute sõdade tuleriit ei varise kunagi kokku, peetagu need ükskõik millise erineva ideoloogia, ideaalide või mille iganes nimel.”

Peeter Sauter. Koer ostab kassitoitu.
Kas teksti nimetada poeemiks või pikaks proosaluuletuseks, on pigem tundeküsimus, sest žanrimääratlus raamatus puudub. Autor kirjutab 69. peatükis: „mu tekstidest / on õigusega arvatud / et need pole kirjandus / ja tõsi / enamasti polegi ma tahtnud / kirjandust teha / kui olen tahtnud ja teinud / on alati niru tunne”. Ma päris nii ei arva, et „Koer..” pole kirjandus, kuid aastal 2012 ilmunud poeemi „Märkmeid vaeste kirjanike majast” meenutab ta küll. Nii sisult kui ka vormilt. Mõlemaid võib pidada autori elulookirjelduseks. Tegevuskohaks ikka Koidu tänav, keskseks tegelaseks ikka Laura, nendevaheline intiimsuhe, tülitsemised, haigused ja mõistagi alkohol. Sekka natuke teravmeelsusi, mõlgutusi elu ja surma üle. Meenutatakse ka elu valusat kogemust -, poja surma, kuid seda teeb Sauter maagiliselt mõjuval kombel. Kurjust tema raamatutes üldiselt ei leia. Mind kui lugejat koormab aga pidev mõtlemine õllele, veinile ja mõnele intiimsusele. Kuigi nendest kirjutamine võib inimese siseilma avamiseks vahel ka vajalik olla. Sauter kirjutab: „olen kohand üksjagu / roppust ja ropendamist / viisakatelt ja ontlikelt / kellele avalik ropendamine/ on täiesti vastuvõetamatu / nad ropendavad mõnuga / nurga taga / üks kirjanduse tegemise / võimalusi ongi / avalik ja isiklik / ära vahetada / olla avalikult isiklik / ja eraelus avatud / kas see just tark on / ei tea öelda”. Ei, mõttetut ropendamist „Koeras...” pole, muus osas peab aga kõik paika, täpselt nii, nagu tsiteeritud sai. Aga 47. peatükis avaneb raamatu pealkirja mõistukõneline tähendus. Kas ta seda siiski on, mõistukõneline siis, pole ma kindel. Lugege ja otsustage ise!
Terve raamatu mõtte võtan kokku Sauteri ridadega: „kirjandus on aga / süüdimatu tola / kuna ta ei kohusta / ennast uskuma / siis tihtipeale just teda / usutaksegi / nagu ilusat naist / kes lihtsalt istub / ja ei tee midagi / poetab vaid harva / mõne mõttetu fraasi”. Filosoofiat kuipalju! Mingil imelikul põhjusel soovin ma Sauterit ikka ja alati lugeda, kuigi iga kord mõtlen, see kõik on ju juba tal kirjas. Küllap haarab mindki see imeline olemine. See inimlikkus, mis ehk kohe ei ava end.
NB! Peeter Sauter sai hiljuti Balti Assamblee auhinna autobiograafilise „Ära jäta mind rahule” eest.

Heinz Valk. KuKu klubi kuldsed aastad.
Autor kinnitab pidevalt, küll sõnastust muutes, et „KuKu oli vabade mõtete ja vabade sõnade klubi”. Mees teab ometi, mida räägib, sest ta oli klubi president aastast 1970. (Teadmiseks, et asutus avati 19.01.1935.) Nõukogude aja mõistes oli ta kindlasti vaba, aga ikkagi reservatsioonidega. Põhitähelepanu on suunatud kunstnikele, aga natuke on kirjanikudki panustanud sellesse kuulsa ja intrigeeriva ajalooga meelelahutusasutusse –, nii ju nimetatakse tänapäeval söögi-, joogi- ja suhtlemiskohti. Mihkel Muti panus KuKu tutvustamisel pole sugugi kahvatum, osutan romaanile „Kooparahvas läheb ajalukku”, aga belletristikas on vahekord fantaasia ja tõelisusega teine kui dokumentaaltekstides. Valgul kui kunstnikul on silma valitud persoonide tutvustamiseks, mõne kuulsa isiku puhul on lood juba legendiks saanud, näitleja Kaarel Karmi kuninglikust etteastumisest olin kusagilt varem juba kuulnud. Brežnevi üle ilkumine ei paku enam midagi, olgem väärikad! Kirjanikest meenutatakse, enamasti paari lausega, Juhan Smuuli, Egon Rannetit, paar lauset Lennart Meri kohta on suurepärased. Paraku ei oska noorem põlvkond nt. Ranneti nimega midagi peale hakata. Heinz Valk on tsiteerinud ühe või teise stammkunde mõtteid ülimalt keeruliselt. Nt. kunstnik Leopold Ennosaare arvamus ammuse näitleja Olev Eskola meeste silmis seksapiilse abikaasa kohta: „Mu härrad! Palun teid mitte erutuda! Uskuge mind, daamide silmapaistval rinnapartiil on tänavapildis kahtlemata suur dekoratiivne väärtus, kuid mitmetes muudes olukordades või toimingutes võivad sellised dimensioonid kahjuks osutuda segavateks.” Nii väljendusid nn. eestiaegsed härrasmehed. Siiski, siiski, huvitav, kas väljendus on autentne, toona üles tähendatud, või lihtsalt meenutatud?
Kuulus olnud ka KuKu köök, eriti kokk Juku ajal. Juku olnud kunagine tsaariarmee ohvitseride kokk, esindusliku välimusega, pikk ja kuivetunud mees. Üks retsept: „Kuid Juku menüüs oli ka üks diskreetne vastutulek pidutsenud meestele. Nii ohvitseride kui ka boheemlaste hingeelu ja tegemiste hea tundjana pakkus ta igal esmaspäeval rammusat, sädelevate rasvalaigukestega hapukapsasuppi, mis selle sisse segatud tugeva sinepiportsuga lausa pani nädalavahetusel pidutsenutel peanaha seest välja purskama sinna kogunenud vaevased higipisarad, et siis sellise arstirohu manustamise järel rammestunu ja uuele elule ärganuna istme polstrile mõnusalt lösutama jääda. See hetk oli mõtteline kummardas Juku humanismile.”
Rikkalik fotomaterjal täiendab kirjutatut mõnusalt.

 


 digitaalarhiiv digar