Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud







 

LL-76

LÄHETUSLAUSED

Kirjandusfestival HEADREAD oli alanud juba 25. mail, aga mina kulgesin kirjandussündmuselt teisele alates 28. lehekuupäevast. Suurürituse tunnuslause „Üks sõna maalib rohkem kui tuhat värvi” osutus mõistagi tõeks, olgu siis kirjas või lausutult. Kirjaniku suulisel vestlusel on tõesti oma mõju ja mõnu ja ilu. Isegi intonatsioon, kuidas kõneleja sõna või mõtte välja ütleb, jätab jälje su arusaamadesse. Oma silmaga nimekaid väliskirjanikke näha on puhas rõõm, kes küll õpetaks, kuidas aga nende loomingu eestindused läbi lugeda suudaks? Kuid minu kohustus on keskenduda eeskätt ju eesti kirjandusele. Kodumaist luulet loeti peaaegu iga päev (excl. 29. mai), ja kuna enamik tekstidest olid mulle varasemast tuttavad, jäi aega esinemisande jälgimiseks. Sellega tullakse hästi toime, muusika sageli saatjaks, s.t. emotsiooni toetajaks. „Luulemissa” Nigulistes jätab alati vägeva mulje, esinejate-luuletajate nimesid ei jõua loetleda, internetimaailmast leiate need ise üles. Kui vestlusring ja oma tekstide esitamine teemal „Eesti ajalugu eesti draamas” oli ilmekas, kohati vaimukaski, siis oodatud arutelu „Lood eesti romaaniga” hüplik ja üsnagi teemast mööda. Pealiskaudne! „Kriitilisest olukorrast”, s.t. kirjanduskriitikast räägiti päris huvitavalt, aeg kulus ruttu käest. Igatahes Hasso Krull väitis, et tema veel ei tea, „mis asi see Mikita on”. Tema pole veel suutnud „Lingvistilise metsa” kohta lõplikku otsust teha. „Asi” ise vestles koos Piret Pääriga Kalevipoja teemadel. Mõnusalt ajasid „Pärimusmaastikel” juttu ka Kõivupuu ja Õnnepalu. Võis lausa nurru lüüa, aja kulgu nautida.
Kuulajaid jätkus kõigile üritustele. Mind rõõmustas eriti kohtumine islandlase Sjoniga, sest „Virvarebase” kvaliteedile osutasin juba eelmises „lugemistes”. Tema romaani on võrreldud muusikapalaga ja autor kinnitaski, et ta kirjutas „Virvarebast” kui meloodiat keelpillikvartetile. Sjon on teinud koostööd ka Björkiga, isegi lavalaudadel. Ja muidugi prantslane, kellel on Kirjanike Liidu esimehe sõnutsi pikk nimi nagu veinil, Chateaureynaud siis. Prantsuse kirjaniku arvates on novellid kui pärlid, kes kasvavad aeglaselt, sõnadega võideldes, sest karp püüab end kaitsta liivatera eest. Romaani võrdles ta lumepalliga, mis veeretades kasvab ja kasvab. Nii kaua veeretad, kui on käes suur tulemus, selleks võib kuluda aga aastaid. Chateaureynaud`i novellikogu „Õnne põik” sisaldab fantaasiaelementidega maagilisse realismi kalduvaid, küll karmitoonilisi tekste, ent nendele tasub ka päikselisel suveajal päeva või kaks pühendada. Väga suurt huvi tunti briti erudiidi A. S. Byatti loomingu vastu, tema romaani „Lumm” osteti hoolega, autogrammisoovijate puudust ei tundnud vist keegi. Lätist ja Leedust, käisid kohal naiskirjanikud, viimase nime ei suuda ma kuidagi meelde jätta. Viit pikka päeva täis üritusi ei jõua ju detailideni tutvustada, suurepärane, et järgmisel aastal tulevad uued esinejad. Iiri kirjanik John Banville ei väsinud kordamast, et tsivilisatsiooni ehk inimkonna suurim leiutis on lause. Mõelgem siis sellele väitele, kui ise kirjutame või teiste omi loeme.

 

LOETUD RAAMATUD

Eda Ahi. Gravitatsioon.
„sirelihämaras ääretu juuni / sosistab meiega lindude keelt. / sõnades oleme supelnud suuni, / kõnelend kõrini enese meelt. / kõndida tuhandest tallatud rada, / uskudes siiralt ja metsikult, et / oleme osand ta avastada - / see ongi ülim meelepett. / palju võib sireleid, õhtuid ja kuid / tulla ja minna. / me endale kuid ise ju oleme valu ja velg, / ainuke mõõdupuu, maailma telg.” („telg”). Vabavärsist ja proosataolistest luuletustest küllastunud eesti kirjanduses on Eda Ahi tekstid mõnus sõõm loomulikku riimi. Just vorm muudab ta luule võluvaks ja nauditavaks. „Maskiball” heliseb teise kogumiku kõrval küll võimsamalt, aga noore poetessi intelligentne sarkasm on ligitõmbav ja parajalt jõuline. Ta üritab seista naisena meeste allutada tahtva võimu vastu: „kuigi kauaks jääb su vari / minu laeva mastipuuks, / ma ei muutu iial, Aadam, / küllalt kondiseks, et saada küljeluuks.” („Aadamale”, muide, leiate ka luuletuse „eevaline”). Teisalt tõmbavad teda ligi suured kirjanikud Dostojevski, Tolstoi, Visnapuu („vürst Mõškinile”, „muusalt Tolstoile”, ”Anna K-le”, „visnapuine”). „Tallinna valss” on aga parafraseering „Saaremaa valsile” ning „Marie” on kõigile tuntud nimi: „polnud kuigi taevalik su maine, / ise aga olid taevalik - / printsess, päris oma eestimaine, / häbitu ja võimatumalt šikk.”

Leiab erksust pakkuvaid mälupilte (nt. „mesine”, „nokturn”, manifest”), on mõndagi säravat, nt. „ambitsioon”, igavaid ridu mitte ainustki. Sümpaatne lugemine suveks!

Kärt Hellerma. Islandi kiri.
Island on praegu eesti kirjanduses moes. Alles ilmus Kätlin Kaldmaa „Islandil ei ole liblikaid” (2013) ja allpool tutvustan Kalju Saaberi ohuromaani „Kohtume Islandi väraval”. Hellerma kirjutamisajendiks said ta 2009. a. lühem reis saare pealinna ja 2012. a. mõnenädalane käik põhjapoolsesse väikelinna Akureyri. Juurde on lisatud lühikirjeldus Saksamaal viibimisestt, nende vahele aga lükitud ridu Ülevedaja märkmikust, mis on žanrilt pigem ilukirjanduslik-filosoofiline. Ülevedaja, nagu teame, võib mitut nime kanda: olgu selleks Charon, paadimees Acheronilt, Lethelt tulnu või Valhalla saadik. Neile mõeldes tekivad mõistagi morbiidsed tunded. Reisikiri tundubki toonilt nukrameelne, eksistentsiaalselt kurb. Aeg ja üksindus annavad sageli just kodust eemal jõulisemalt märku. Tõsi, autor kohtub ka saarel elavate ja töötavate eestlastega, mõne islandlasegagi, ent sõitude eesmärgiks tundub olevat isiklike mõtete mõlgutamine ja ülestähendamine, tagajärjeks tulemuslik kirjasõna. Oma aja võtavad Kärdilt kaasa tassitud „Loomingu Raamatukogu” väljaannete lugemine ja lühiarvustamine. Mulle isiklikult imponeeris tema arvamus Hugh Wystan Audeni raamatu kohta, ja aus osutus eesti kriitikale.
Eks nigelapoolse rahakotiga eesti kirjanikul tuleb jõukamate keskel oma kehvust varjata ja seetõttu ka pakutavaid võimalusi piirata. Üksinda võõral saarel, kohalikku keelt oskamata, mis takistab sealseid ajalehti lugeda ja televiisorit vaadata, jääb põhiseltsiliseks või teekaaslaseks teadagi Loodus. Nagu reisikirjades tavaks, peatub selgi korral uitaja pilk erakordsetel maastikel, sekka jälgitakse ümbritsevaid inimesi, keskkonda (huvitav leid on tuules veereva õllepurgi kujund). Islandi puhul ei pääse keegi ilma kirjeldamisest, natuke tuleb kindlasti mõtiskleda, võrrelda olusid kodustega ning nostalgitsedagi. Kuigi ei saa sellelgi saarel enam kodu-ust lukustamata jätta nagu varem. Narkomaania ja muud pahed... . Kaugel võivad meenuda esivanemad ja Eesti riikki närib endiselt hinge kallal. Olgu siis heas või halvas, aga kodumaast pole kusagil pääsu. Kärdi maailm on üldiselt feministlik - ikka osutatakse naisõiguslusele ja sotsiaalsetele puudujääkidele enda ümber. Kirja on pandud paljude muuseumide külastused, mida leidub nõnda väiksel maal kui Island autori arvates arvukalt ja mis kõik kõrgel tehnilisel tasemel. Hellerma pole tavaliselt eriti romantiline, aga Islandi erilisus mõjutab temagi meeli, küll omal kargel keelel. Igatahes pakub maa nõnda vapustava emotsiooni, et inimene unustab korraks nõudlikkuse. Raamatus leidub ka naiselikku kurbust kadunud aja ja ilu pärast. Aga vaoshoitult, paratamatuse mõistmisega. Pean Kärdi reisikirja siiski rahulikuks suvelugemiseks, ehkki autor keskendub lumele ja pimedusele, mille vastandiks on teadagi valgus... . Katke: ” Valgusvõrk, milles viibisime, oli kõigile ühine. See juhtus siis, kui hakkas pimedaks minema, kui algas hämarikuaeg. Kogu ümbrus oli äkki nagu seest valgustatud. Ilm hakkas hõõguma. Hõõgus, tuli, valgus, see lähtus kõigest. Sel polnud otsest allikat. Taeva valgus ja maa valgus sulasid kokku. Nagu allikas ja vesi, nagu ilm ja inimesed. Nagu looja ja loodu. Nagu kõik, mis on loodud, ja seegi, mis on loodamatu. Kõik lambid läideti korraga, taeva lambid ja maa lambid. Ja ka need lambid, millest me ei tea. Mingil hetkel käis klõps ja sisemine tuli pandi põlema. Nagu maa alt voogas see valgus, nagu taevast tuli see. Kõikjalt, jah, kõikjalt tulvas seda. Majaseinad, rohi, taevas, puud, kõik helendasid, saatsid värvilist kiirgust. Kõndisin nõiutud maastikul nõiutud taeva all. Imeline helendus, kiirgav maailm. Mu jäljedki kiirgasid ja ka ma ise. Mu vaim, oh kuidas tema rõõmustas, kuidas heldis, hinge üle oleks nagu heidetud pehme salasall, hing mõnules selle sees, kui valgusest kudum ta endasse mässis, teda soojendas. Mahe ja õrn hingesall ümber, nii ma seal kõndisin, justkui hõljudes, värvides kümmeldes, astusin nõiutud kõnniteedel, maa mustast marrasknahast kiviteedel, mis samuti helendasid ja kumasid ja mu tallad kihelema panid.”

Andra Jõgis. Teeklaas.
„ostan / hommikukohvi / plasttopsis / ise ei taha / olla ühekordne / aga kuradi hea / on visata / plastlusikas suust / nurgapealse / bussipeatuse / prügikasti / säh teile / hõbelusikad”. Jah, niisugusena see argielu meile tihti otsa vaatab. Andra Jõgis arvab veel, et „elu on nagu viiruk / müstiline / kuid / ajab pea valutama”. Noore autori luuleread on lühikesed, minimalistlikud. Ta kirjutab oma esimeses kogus tavalistest argipäevastest asjadest, mille vastu on kombeks olla ühiskondlikult kriitiline. Püüab sõnastada isiklikke tundeid, mis annavad endast ju pidevalt märku just nooruses. Teeklaasist nii palju, et 300-grammine süda mahtuvat vanasse teeklaasi ära, aga sellest on joodud ka viina, teeklaasist siis! Mingit kindlat teemat, poosi või positsiooni autor siiski ei võta. Tagasihoidlikult sinakashall on selle noore inimese maailm, aga mu poolehoid kuulub pigem talle kui kriiskavalt tähelepanu nõudvatele naistele, kellele eelmises „lugemistes” tähelepanu pöörasin. Jah, ilmaga pole meil ka vedanud: ”kassiahastus ja koerailm / kellel neid lemmikloomi on vaja / kui elad eestimaal”. Kahjuks puudub raamatukesel sisukord, seda on vaja eriti siis, kui luuletustel puuduvad pealkirjad.

Aita Kivi. Keegi teine. Mind suunas seda teost lugema saade „Kirjandusministeerium”, kus tutvustati romaani natuke pikemalt. Olen ennegi seal käsitletud raamatutes pettunud, ega ma seekordki suuremat lootnud, aga nii puist, igavat ja nigelat naisteromaani poleks küll osanud oodata. Ebamugav öelda, aga nii lihtsaid ja lihtsustatud, kohati isegi lihtsameelseid olupilte ei suuda ma parima soovi korral väärtuslikeks hinnata. Kõige lugemisväärsemaks osaks jäävad autori tähelepanekud Mazzanost, kus ta romaani kirjutamiseks viibib.
Tagakaanel on viide: „Naispeategelase silme läbi kajastatud masuaastate peegeldust rikastavad sisekaemuslikud mõtisklused.”, mina aga ei suutnud ühtegi mõjusamat analüüsi leida. Võib-olla järgmine tsitaat ajakirjanikust peategelase Annika mõttemaailmast siiski kuulub nende hulka: „Mul on kodus töötamise päev. See tähendab, et pärast hommikust tööd meilidega ja kiirete probleemide lahendamist e-kirja või telefoni teel olen vaba äsja ilmunud ajakirjadega tutvumiseks. See on sisuliselt samuti töö osa – kontoris seda teha ei jõua. Hiljem lõpetan veel ühe intervjuu ära, siis tegelen taas meilidega. Tegemist jagub küll terveks päevaks – ja kodupäevadel jõuan alati märksa rohkem tehtud kui kontoris -, aga ikkagi jääb aega ka muuks: koristamiseks, söögitegemiseks, aias askeldamiseks. /---/ Kodus töötamise päevadel naudin võimalust poole päevani kohevakarvalises hommikumantlis ringi liikuda, teha vahepeal tiir aias, laduda hõrgutised taldrikule ja söögi juurde lugeda, siis taas meile kontrollida, mõnedele e-kirjadele vastata... Siis meenub näiteks eile teise ringi poest ostetud „uus” Chaneli jakk ja ruttan garderoobipeegli ette proovima, kas ja milliste olemasolevate riideesemetega see tegelikult kokku sobiks. Taas mõned hädavajalikud töökõned...”. Lk. 213 võetakse teemaks „luksuse olemus”, need mõtted panevad küll pead vangutama, ent lugejaid on ju väga erinevaid!
NB! See „keegi teine” pole siiski armuke, nagu arvatavasti eeldatakse, vaid peategelase õetütar, keda ta kasvatab ja kelle isaks osutub lõpuks vist tundmatu vägistaja?

Kalle Käsper. Mülgas.
Korralikult riimitud ja sisultki igati mõttekas luule. Muidugi käsperlik, kui nõnda sobib väljenduda: ikka pettumused, kaotused ja nõutus tegelikkuse ees, nt. „Tahe”, „Unelennud”, „Ma tuule püüdsin kinni nagu linnu”, „Mu ülemisest aknast paistab taevas” jt. Kalle Käsper on vist kõige rahulolematum kirjanikuhing pärast Kivisildnikku, maailm pole selline, nagu lootnud ta, ja elu pole andnud seda, mida vääriks ta. Võimalik, et luuletuses „Igapäevane” väljendub autori arusaam: „Ma kaitsen sind, kuid minu enda soomus / Ei ole enam esimesest klassist. / Ma ülearu välja paistan massist, / Jah, liiga erandlik on minu loomus. / Kuid siiski tea, su elu pole ohus, / ehk seisamegi lõhkevalmis miinil. / Ma päästan sind, ma püsin raveliinil - / See on mu alatine püha kohus.”
Kogu on jaotatud kolme ossa ja keskmine, teine siis, keskendub kogetud kunstielamustele, kuid värssidesse on seatud ka üldinimlikud emotsioonid: „Ma oma elu nimel annan vande, / Et loovutama olen valmis kogu ande, / Kui tuhat aastat püsiks veel Canale Grande.” Muide, raamatu kaanel on kasutatud fragmenti Filippo Lippi maalist, tsüklis „Kolm kunstnikku” leiate aga temale pühendatud vaimustatud read. Ent nimiluuletus jagab meeleolu, mida tunneb küllap aeg-ajalt iga elav inimolend: „Kes möödaminnes minu pihta sülgas? / Ma teadsin küll, et maailm – see on mülgas, / Kuid lootsin lõppu jõuda purret mööda / Ning uskusin, et uppujaid ei lööda. / Nüüd siplen mudas, õhku ahmin vaevu / Ja konnadega jagan oma raevu.” Tasub lugeda!

Jorma Rotko. Julm on meri, Jumala supp.
Eesti keeles kirjutava soomlasest ajakirjaniku ja meremehe ajaloost inspireeritud romaan kuulub pigem meeste lugemislauale, eeskätt merendusest ja laevandusest huvitunutele. Raamat on küll rikkaliku andmestikuga, aga kuidagi kuivavõitu, ning meenutab natuke temaatikalt kaootilist teatmeteost kui puhast belletristikat. Teisalt leiab sealt ka müstika elemente, sest üks tegelastest elab tublisti üle 300 aasta, kui ikka õigesti arvutasin. Pika eluea põhjuseks on eriline supp, mida laevadel pidevalt keedetakse, ja mis vist(?) ei lase vananeda. Neid retsepte leidub rohkesti ja suppide koguseid kirjeldatakse päris andunult. Näiteks: „Ajasin keema üheksa kvarti vett ning lisasin üksteist naela kuubikuteks lõigatud sealiha ja kaks naela odrakruupe. Tükeldasin kümme sibulat, kümme väikest porrulauku, kakskümmend porgandit, viis juursellerit, kakskümmend haput õuna ja sama palju kartuleid ning panin need ka pulbitsema, kui liha oli küps. Segasin kahekümne muna rebu kolme kvardi hapukoorega ja panin selle segu supi sisse, kui olin võtnud katla tulelt ära. Ongi kõik.” Pikaealisuse põhjus peitunud siiski aja jooksul eri sorti keemilistest ainetest sööbinud katlas endas.
Kuna mõlemad mehed (hollandlasest laevnik Simon Friesen ja vaimulik Johannes van der Smissen), kelle tegemistest kordamööda jutustatakse, kuuluvad mennoniitide hulka (tekkis reformatsiooni käigus Friisimaal), siis tutvustatakse ka päris põhjalikult selle usulahu põhimõtteid ja tõekspidamisi (nt. neid ristitakse alles täiskasvanult, kui nad ise sellest aru saavad jms.). Loomulikult tekib neil vastuolusid teiste religioonidega, ja teravaid! Põhiliselt seilatakse aga Põhja-Euroopa ja Läänemere lainetel, aga sadamaid, mida külastatakse, ei jõua keegi meeles pidada. „Julm on meri, Jumala supp” ütleb Simon Friesen, kui vaatab pärast pöörast tormi teadvusele tulles oma meeskonna moondunud jäänuseid muljutuna laevavraki ja kalju vahele. Autori tohutu töö tulemusena kirjutatud ajaloolis-poliitiline ülevaade nelja sajandi pikkusest ajast (16.-19. sajand) sisaldab arvukalt täiesti tundmatuid kohti ja persoone, aga annab märku meidki puudutanud sündmustest ja ajaloolistest isikutest. Kuid Revalile ja kohalikule rahvale pööratakse vähe tähelepanu. Väiksema karakterina kohtab romaani lehekülgedel endise pärisorja Tohvri nime. Elias Lönnroti kõrval nimetatakse ka Kreutzwaldi.
Pidev vaenuotsimise ja sõdimise kirjeldamine nõuab lugejalt püsivust, eriti oluline on aja jälgimine, et aastakümnete ja -sadade vahemaad ei kaoks käest. Tähelepanu all on nii Rootsi kui ka Taani kuningad, ja mis kummaline, kõige vägevamaid torkeid on pälvinud just Rootsimaa valitsejate tegemised. Sõjakuse pärast! Mitte ridagi heast Rootsi ajast, pigem räägitakse Vasade, Karl Gustavite ja Gustav Adolfite dünastia pahupoolest. Niisiis lugejat ootavad ees ajalooepisoodide lahtiseletamised, mõned üsna lühikesed, teised põhjalikumad - Ivan Julmast kuninganna Kristiinani, keisrinna Jelizavetast Katariina Suureni. Märkab Bismarcki nime ja Päiksekuningas Louis IV on ka loos sees. Mõistagi Põhjasõda ja põhjalikud merelahingute ülevaated, Krimmi käekäik jne. Päris detailselt on juttu nn. ebausust ja nõidade saatusest. Rootsi olnud ses asjas „humaanne”, enne põletamist nad surmati! Ka laevaehitusest ja kaubavedudest on juttu, kuis muidu. Teadagi vihje tulbikasvatusele kui tulusale ärile. Katke kesksest, s.t. usuteemast: „Inimene on ahistanud teist kogu inimkonna olemasolu aja. Kõige hullemini rõhutakse siis, kui vihavaenu põhjustavad teise inimese mõtted. Meie, mennoniidid, oleme saanud seda omal nahal tunda sadade aastate kestel, olgugi et tagakiusatavaid jätkub palju teisigi. Meid on pandud vangi, konfiskeeritud omand, meie kaitsmine või tööle võtmine on tehtud karistatavaks, suurt raha on lubatud meie kinnivõtmise eest, meid on piinatud, meie kehasid lömastatud, rebitud küljest käsi või jalgu, pimestatud ja põletatud nahale märke hõõguva rauaga. Suuri vaimupingutusi on tehtud leidmaks meie surmamiseks menetlus, mis oleks kõige enam häbistav; on poodud üles, kirvega hukatud, uputatud, põletatud tuleriidal, rebitud neljaks hobuste vahel, maetud elusalt ning tapetud nälga ja janusse.” Ja kõik ikka Jumala nimel..., tõesti, julm on nii maa kui ka meri!
Jorma Rotko esimest romaani „Erik Strand ja kadunud kuld” (2010) pole ma lugenud.

Kalju Saaber. Kohtume Islandi väraval.
Teadagi on polaarjää sulamine katastroofi mõõtu juhtum, millest peab kirjutama, ent raamatu suurepärane idee või sügavam sisu, võimalik ökokriis, on taas mattunud autori mõistukõnelisuse ja kujundite tulva alla. Saaberi tekstist läbinärimine on vaev, mitte nauding. Keskseteks, nn. peategelasteks võib pidada Liustikuema ja Liustikuprintsi, kellele Inimesekutsika käitumine on palju paha teinud. Siis kohtute veel Maaema, Jääpõnni, Kuutaadi ja paljude teiste Maast, Veest ja teistest (loodus)nähtustest inspireeritud tegelaskujudega.
Resümee: mõistagi on oluline säilitada liustike puhas vesi, ja seda mõistab ka Maaema, ometigi kestab üksteisest möödarääkimine, õieti küll suur mõistmatus edasi. Lisaks Islandile viidatakse Arktikale ja Gröönimaale. Ent kuulake ise: „Inimesekutsikas kardab, et Maa muutub kasvuhooneks. Ise nad Meie Kõigi Emanda kliima tuksi panid! Nüüd salgavad kui koolipoisid oma tegu. Selle seatembu kõrval oleks püssirohu, dünamiidi või aatomipommi leiutamine titemäng! KASVUHOONE on Ristiemale õige ilge sõna. Ta ei kavatse ju Põhjanabal tomatit kasvatada! Taas, nagu kaugeil Gondwana päevil, vajab Gaia hingamiseks avaramat dekolteed. Või tuleks ta hoopis jäätekki mässida ja asi ants! Maaema ei tunne end liustikeemadest põrmugi paremini. Ta suures majapidamises polnud suitsuandur kaua vajalik ega kohustuslik. Nüüd üürgavad need pea igal pool vargaluku häälega; pealuusse siginevad mõrad. Ja varastada Maaema tagant Inimesekutsikas mõistab! Ristiemal on aeg parastada: kes käskis sel lollil Lõunaeidel lasta Austraalia kui linnuke peost! Juba haistab Me Kõigi Emand oma linikuis lämbumisohtu; ta ilusad helesinised sallid võivad puua kandjat ennast. Temaga, Ristiemaga, juba midagi sellist ei juhtu.” Rohkem ma lisada ei oska.

Imre Siil. Lühiromaan ja karused lood.
Päris asjalik ja lihtne lugemine. Kõik on selge ja üheselt mõistetav. Autor kirjutab põhiliselt minevikust, s.t. nõukogude ajast. Midagi uut, originaalset ega üldistavamat Siil juba mällu kinnistunule juurde ei lisa, aga põlvkonnakaaslastele meeldetuletuseks sobib hästi. Romaanike „Elu parimal aasal” kirjeldab Tartu üliõpilaselu, kus toona epakaks kutsutud noormees armub nägusasse juuratudengisse, kelle ta ühikakaaslane endale näppab. Tekst koosnebki õnnetu ja vaese poisi tunnete selgitamisest. „Väikeses karuses loos” on tegelaseks aga pisike poiss oma lapsemaailma ja kaotatud karuga. Sõnaga karu ja karune on päris huvitavalt mängitud. Pean ise seda Siili parimaks ja südamlikemaks tekstiks, kuigi jutus toimub traagiline sündmus, väike tüdruk hukkub, lisaks viidatakse Siberis olnutele jms. „Sõge soomuk ja kaabliuss” jutustab Leedus õppustel viibiva üliõpilase armuvaevast. See muudkui kirjutab ja kirjutab koju jäänud neiule vastust saamata, kuni ühel hetkel selgub tõde. Hakkajam on neiu endale võitnud. Vene kroonu nõmedusi on siiski lustakamalt kirjeldanud kas või Olavi Ruitlane romaanis „Kroonu” (2005). Ka „Doominoefekti” meestegelane Meelis on kahe naisolevusega hädas, kuigi jah, juba taasiseseisvunud vabariigi alguses. Dilemma - keda võtta, keda jätta, kuid saatus otsustab tema eest ise. Saatuseks võib nimetada söakamat tüdrukut, kes Meelise isaks teeb. Meenutus Nõukogude armeest saadetud kirjast: „Teenisime esmakordselt vahtkonnas, mina olin kogunisti vahetuse ülem. Päevnikud vehkisid minu targal juhtimisel mitmesuguseid jaburaid ülesandeid täita, mina aga andsin edasi kõrgemalt poolt tulnud käske, raporteerisin ning sain ohvitseridelt vastutasuks karme noomitusi. Vastu lõugu õnneks ei virutatud. Pärast tõmbasin veel omaenda õmmeldud lipugi kasarmu ette vardasse. Õmblustööd tuli teha käsitsi, nõeluda kinni rebenenud kohad ning palistada narmendav äär. Torkasin nõelaga mitu korda sõrme, värvides lipu nõndaviisi päris ehtsalt punaseks. Vereva dominandina laperdab nüüd mu võitluslipp kogu laagri kohal. Putrude valik on mitmekesistunud, lisandunud on tatrapudru ehk gretška. See-eest pole juba mitu päeva nähtud liha. Poistel on käsil üks tõsine uuring: millises toidus leidub seksuaaltunge pärssivat ainet. Kõigil paistab olevat ühine mure. Eriti kahtlaseks peetakse praegu lõunast kisselli, mida mina õnneks ei söö – lapsest saadik pole limaseid kliistreid armastanud. Nii et ihaldan Sind ikka endistviisi. Pärastlõunal ei teinud me muud, kui värvisime üht aknaliistu siniseks. Toimetasime pealegi kolmekesi: üks hoidis liistujuppi, teine värvipotti, kolmas pintslit. Muidu vedeldi päev otsa kasarmus, peamiselt lugedes ja peeretades, sest vahepeal anti vastavalt põhiprogrammile ka süüa. Võisin juba eelmisel õhtul menüü ära ennustada: sarvekesed tomatikastmes, riisipuder tefteelidega ja magustoiduks steriliseeriv kissellikliister. Tefteelid aga sünnitavad gaase, mis võiksid edukalt asendada keemiarelva.”

 


 digitaalarhiiv digar