Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud







 

LL-75

LÄHETUSLAUSED

Kõigepealt Jürgen Rooste „Sotsiaaldemokraatlik poees Tony Judti mälestuseks, Eesti sotsidele mõeldes”: ”Nüüd aitab: et ellu jääda, mitte hingitseda, / me peame kõnelema muust, / me siht las olla tasasem ja läbimõeldum, / aga uus! / meil tuleb jätta hämarikuisand, / kes vanu varjusid vaid sisse tarnib, / ning iseendagagi / tuleb olla karmim!” (EPL, 3. sept., 2010). Oh seda naiivsust ja poeetide südamevalust sündivat lootust! Võib-olla ma polekski tsiteerinud, aga ajakirjas Looming (2014, nr. 3) ilmunud Jürgeni mõtisklus „Kuidas olla kuri?” häiris mind oma tendentslikkusega, kuigi just see mõiste häirivat ühiskonnas Roostet ennast. Selles tekstis peitub vastuolumünt ja kiidulaul kindlale erakonnale. Eks enamik kirjanikke puhkabki nüüd sotside päikse paistel, lisaks kevadele saabus ju nende õuele õnn..., mida tahaks oma silmaga näha. Küsiks, mis on õieti sotsialismus? Tean oma eas, et ainukeseks tõukejõuks on Eesti sotsidel samuti võim, kuigi kaupmeeste rõõmuks osteti ilmselt rohkem punaseid taskurätte, salle ja lipse kokku. Pealegi põleb nende võrdsuse imelambike sõnades, mitte tegudes. Käitumist ja sõnu, mis nende tegevuses muigama ajavad, on piisavalt, aga ei tahaks eesti kirjanikke lõplikult välja vihastada.

Põhjamaade kirjandusest on tõlgitud islandlase Sjoni lühike romaan „Virmarebane”, mis mõjub minu arvates kui üks sügav, karge ja läbipaistev emotsioon. Palun nautige! Ilmus ka „Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu aastaraamat 2012”, mis sisaldab palju huvitavat (autorid Jan Kaus, Elle Tarik, Rein Veidemann jt.).

LOETUD RAAMATUD

Piret Bristol. Buss number neli.
Autobiograafilise romaani „Maailm, mis on hea” kolmas osa. Peategelane Triinu on endiselt muretu boheemlane, vastutustundetu ja lisaks üsna arg. Ent küllalt aus. Eelistab tihti vaikida, hädaolukorras peatub haiglavoodis, tervisega on tal tõesti muresid, pigem siiski enda hangitud probleeme. Küll haritud, kuid täiesti eluvõõras tüüp argipäeva ja meestega silmitsi seistes. Ta on naine, kellele sobib elu, kus millelegi ei pea mõtlema, ilmselt seetõttu ka totaalne leppimatus emaga. Niisuguseid saamatuid karaktereid meie kirjanduses just sageli ei kohta. Kuna tegevus toimub aastatel 1992-1994, siis oodanuks rohkem viiteid toonastele oludele. Natuke olmelist kirjeldust ju leiab: kirjastamine, üürikorter, elamine Peedul, poeskäimised (tal pole kunagi raha), hääletamine tee ääres jms. Peategelane pendeldab, ükskõik kus ka ööbib, Tartu kirjanike maja vahet, ajuti näib tegutsevat mingi Tallinnas ilmuva ajakirja juures. Kuid vähesed oskavad Triinut ümbritsevate tegelaste prototüüpe avada. Keskne teema ongi meestega jauramine ja üks tõsisem armumine, mis teda ühest paigast teise kihutab. Triinu edastab oma elukulgu päevikulikus tempos: millal pesi pead, sai sooja toitu, sest suurema osa aastast peab ta ju külmetama. Ega taolist teksti väga palju ei taha lugeda, ehkki romaan on väga ladusalt ja korralikus keeles kirjutatud. Teadke siis, et buss number neli sõidab Tartus! „Kõik hakkas käest pudenema, haardeulatusest välja libisema. Kuidas ma seda libisemist tajusin? Kindlasti mitte ohtlikuna. Tajusin seda puhta lõbuna. See oli kerge ja lahe – täpselt selline elu, millest olin unistanud. Millelegi ei pidanud mõtlema. Olin kõigega rahul. Küsimusteta. Kohe, kui Albert Tallinna jõudis, viis ta mu „Pegasusse” sööma. Erinevalt Berlinist sai ta väga hästi aru, et vajan sooja sööki. Siis ajasime kumbki oma asju, ja kui kell sai viis, läksime minu juurde. Albert ostis mu kodulähedasest poest kotitäie toitu ja vaatas korteri kriitiliselt üle, kuni taipasin: ega ta ei tahtnud seal olla!” Abielus Alberti pärast Triinu nendel aastatel ringi hulgubki, lootuses, aga ega ma täpselt saanudki aru, millele ta loodab.

Sveta Grigorjeva. Kes kardab Sveta Grigorjevat?
Ootasin, mil kriitikute ja ka kiitjate esimene arvamusvoor läbi sai ning asusin ka raamatule „kallale”. Olin nii mõnegi tema tekstiga tuttav juba „Vikerkaare” ja „Värske Rõhu” kaudu, nüüd lugesin suuresti üle samu värsse, mis meenutavad küll pigem proosaluulet. Eesti poeesiat piisavalt lugenud inimesena midagi vapustavat ei leidnud. Tugev ja bravuurne natuur, seda küll, Lasnamäe teadagi võib kasvatada teistsuguse hinge kui näiteks Nõmme. Grigorjeva näib vaevlevat identiteedipaine käes, mis võib tõesti inimese kurjaks ajada. Äkki isegi kahestada? Muuta vastuoluliseks, ent suuremat traagikat pole see siiski kaasa toonud. Ükskõik kumba ta ka primaarsena käsitleb, jääb „Kes kardab...” põhjal mulje, et päris õiget identiteeti ta ei suuda leida. Kuigi pole soliidne samastada loomingut autori elulooga, pole kahtlust, et raamat on suuresti autobiograafiline. Luuletajanna enesehinnang on kõrge, see kumab peaaegu igast tekstist läbi. Ta on teadlik oma ilust, arukusest, astub teadlikult vastu viisakusnõuetele, on piisavalt kuri. Viimane tuleneb ehk eneseotsingutest, aga kes seda inimloomust teab? Väike katkend pikemast tekstist „les monstres sacres”: „mina olengi see ideaalne tüdruk / kes lõpetab keskkooli hõbemedalile teeb magistri ülikoolis cum laudele / meeldib joodikutele, vanaemadele, intelligentidele / mina olengi see kes lapsest saati võitnud ära kõik / deklameerimisvõistlused kõik aeroobikamissid kõik / silmapilgutamismängud kõik ajalehetantsud mina olengi see / kes saab neid tiitleid siiamaani ju siis olen ära / harjunud vähemaga ei lepi /---/ kes suudab lapsest saati nutta välja kõik rahad oma emmelt-issilt / visata hüperreaalses hüsteerias kõik needsamad / võidetud tiitlid ja muu kalli klaastaara vastu / radiaatorit puruks pärast järjekordset võltsripsmeglamuurset joomingut / ja olla ikka lemmiklapsearmastatud /---/ mina olengi see keda kepib rohkem tähelepanu kui õige / kepp kepp kepp kepp kepp / mina olengi selle põlvkonna esindamiseks nagu iga teinegi / lihtsalt liiga eriline sest / the only thing thats bigger than my ego is my mirror / bitch/....” Taolised iseloomujooned sobituvad suurepäraselt meie aja parimatele tütardele. Ootamatult tuli meelde kunagine Merca, ehkki tema noorusaeg nõudis teissuguste sõnade kasutamist. Igal juhul ei saa eakaaslased kurta, Grigorjeva luuletab ka joomisest, ja sõna kepib on üks prevaleerivamaid. Kõigele vaatamata lugege ikka!
Kuulsin Sveta Grigorjeva pettumusest, et tema kogu ei valitud Kultuurkapitali aastapreemia nominentide sekka. Küll jõuab, küll jõuab..., jäädvustas ju temagi peaminister Ansipi oma esimeses raamatus (lk. 34 ja 68).

Andrei Ivanov. Harbini ööliblikad.
Olgu kohe öeldud, et ajaloost johtuv romaan on küll ilmekalt ja kujundirikkalt kirjutatud, kuid ei puudutanud mind eriti. Ma ei oska seletada, miks kogu miljöö mulle võõrana tundub, tegevus toimub ju ometigi Eestis? Äkki ei suuda ma mõista eestivene hingeelu ja Tallinna (Reveli) kujutust? Esimesed leheküljed võivad lugeja lausa raamatust eemale tõrjuda, aga varuge kannatust, sisu muutub huvitavamaks. Eelmine Ivanovi teos „Hanumani teekond Lollandile” (2012) ei unune aga kunagi meelest ning esikromaan „Peotäis põrmu” (2011) tegi kuidagi rahutuks.
„Harbini...” peategelane kunstnik Boriss Rebrov sattus Eestisse 1919. aastal. Venemaalt punase terrori eest põgenedes jäi ta siia, kuni stalinlik võim tungis Eesti riiki. Muide, romaani üks pisitegelane, pagulaskirjanikust ennustaja Tamara Gontšarova kuulutab enne tiisikusse suremist emigrantidele 1940ndal hukku ette. Boriss, kes kaotas teel tüüfusesse haigestunud vanemad ja õe, kannatab lisaks maapagulusele ka hingepaguluse all. Niisugust saatust pidid taluma ka paljud 1944. a. Läände pagenud eestlased. Kindlad emigranditüübid on lugejale väliseesti kirjanduse kaudu tuttavad, kuid nad erinevad minu meelest märgatavalt Ivanovi kujutatud karakteritest. „Harbini...” on täis vene rahvale iseloomulikku kurbust ja ängi, närvilisust ja valu, melanhooliat ja slaavilikku spliini, mida on kirjeldanud nii Dostojevski kui ka Tšehhov jt. kuulsad vene kirjamehed. Vastavalt iseloomule ja ka eelnevale positsioonile lepib üks karakter olukorraga kui paratamatusega, teine kui saatusega, kolmandale on kogu elu Eestis väljakannatamatu ja neljas jätab end pimeda juhuse hooleks. Rebrov, kes leiab algul väikeses fotoateljees laborandi koha, ei õpi eesti keelt selgeks, ei taha kodakondsustki ja suhtub kohalikesse oludesse kohati üsna põlastavalt, aga midagi oma elus ta muuta ka ei suuda. Pigem eksisteeritakse kui elatakse. On neid, kes loodavad bolševikud hävitada, aga lootusetuidki, kes mõistavad, et ei juhtu midagi. Kahtlemata seostub noore Rebrovi käitumine psüühilise kriisiga, mis teda võõrsile tulles tabas, seda enam, et Vene riiki, millele mõelda, polnud enam olemaski. Pagulane seisab ju sageli nimetuna täis rahutut maailma, suutmata kohaneda, suutmata end aidata. Pagulaste saatuseks on enamasti seisulikus mõttes madalamale astmele langemine. Rebrov kuulutab: „Revel on minu jaoks veel kirjeldamata ning seetõttu on ta kummituslinn. Ma olen siin justkui läbisõidul”, jõudes raamatu lõpus, kui veest tõusis Tallinna siluett, tõdemuseni: „Kõik need aastad ma ei elanud, ma teesklesin.” Tema hinge linnaks on ja jääb Peterburi. Kuigi Rebrov eelistab üksiolekut, liigub ta Reveli ja Jurjevi vahet ning tema tutvusringi kuulub huvitavalt kujutatud tüüpe. Kuidagi ootamatult, tuttavate rahvuskaaslaste oskuslikul suunamisel, satub Rebrov Vene fašistliku partei ideede vahendajate hulka ja tõmbab endale Eesti kaitsepolitsei tähelepanu. Need, kes suhtuvad partei tegevusse täie tõsidusega, loodavad saada Venemaa päästjateks! Pealkirja avades saame teada, et Kaug-Ida linnast Harbinist, kus trükitakse fašistlikku kirjandust, mida Eesti kaudu loodetakse Venesse saata, saabuvad paki sees liblikad, kes paljunevad meeletu kiirusega, nagu autori meelest fašismgi. Korterit üürib Rebrov tallinlastele tuttavas Koplis (või on see Kalamaja, igatahes kusagil Sitsi tänava kandis). Tema päevi täidavad umbes kahekümne aasta jooksul ennekõike hinge sees hoidmine, pidev võitlus rahanappusega, alkohol, bordellid ja kokaiin. Eesti riigist ja eestlaste käekäigust räägitakse romaanis väga vähe, on vihjeid detsembrimässule, vaikivale ajastule, leidub isegi mõni lause baltisakslastest, keda Hitler kutsub Saksamaale, aga üldiselt suheldakse ikka rahvust pidi. Ühte siiski märgatakse: „Tilluke riik, röögatud kartused. Mida väiksem loomake, seda hullemini väriseb.”
Rebrovil õnnestub 1940. a., kujundlikult väljendudes n-ö. ööliblikana, võõra nime all Rootsi põgeneda, lahkumise eel igikestev kurbus hinges: „Kõmpisin piki lainemurdu linna suunas. Jättes jälgi liivale ja lämusse; neisse kogunes vesi. Esmalt tekivad tühimikud, seejärel täituvad need esemete või sündmustega, märkide või žestidega, inimeste ja loomadega, ešelonide, saatuste, sõdade ja ohvritega, kangelastegudega, rafineeritud perverssustega, fiktiivabieludega tükkis mürgitamisega, reetmiste, joomatuuride, vahtkonnavahetuste ja enesetapuga esmapilgul mõttetu ootuse lõpus. Mitte kohe, vaid aegamööda – nagu tuba täitub lõhnaga, kui sinna siseneb äsja kümmelnud naine (olgu kasvõi lirva napis ilma vööta hommikumantlis) – voolavad inimolendid valuvormidesse, otsekui sogane sopp täidab mu jälge: sopp kerkib, surudes jäljed lämus laiali, üsna pea uhub vesi kõik minema ja ma saan lahkuda märkamatult. Taeva hallus peegeldub vees, mu nägu paistab ähmaselt, kuid siiski; mu ebakindlus, mu hirm, mu valu, mu hingepiinad, mu nõrkus, mu viha kogu maailma vastu – kõik mahtus sellesse sopalombikesse ära, mina tervenisti. Nüüd on mul lihtsalt häbi edasi elada.” Romaan võiks kuuluda Eestis elavate venekeelsete inimest lugemislauale lausa kohustuslikult, äkki mõistetakse, millest kõik vägivallateod said alguse, miks väike riik väriseb.

Arno Raag. Mässu vaim.
„Eesti romaanivara” sarjas ilmunud kordustrükk eksiili põgenenud Raagi 1932. a. ilmunud romaanist mõjub igati ajakohaselt. 1924. a. detsembrimäss võib küll tunduda külas toimunud armudraama kõrval teisejärguline, kuid ajaloo seisukohalt, nagu praegu teame, suunas see noore riigi saatust. Igati soravalt kirjutatud raamatus antakse märku, et eesti külas valitsesid 1920ndatel seisuslikud vahed ja rikka taluperemehe igapäeva juurde kuulusid juba siis erakondlikud tegevused, paljudes ühisustes asjaajamised, nii et majapidamise jaoks jäi vahel aega väheseks. Võeti võlgu, osteti aktsiaid, mindi pankrotti ja heideldi eluga, nagu tänagi.
Sisust niipalju, et lopsakas, kena ja elujanuline rätsepatütreke Velda saab teada, et tema noorusarmastus Hinno jäi Esimeses maailmasõjas kadunuks, ning võtab vastu noormehe isa, rikka taluniku kosjad. Ei mingit armastust, kuid vara peaks lesena ikka pärima. Vanamees on naisest poole vanem, kuid Velda hing ja keha nõuavad nooremat kaaslast, kelleks ta valib talu sulase Heino. Viimane ent tegutseb salaja kommunistide käsilasena ja ootab aega, mil kõik jõukad minema kihutada ja ise valitsema asuda. Mees kinnitab, et mässu vaim on tal juba lapsest saadik sees, ehkki Velda nimel oleks ta nõus ka väikekodanlase elu proovima. Eks sealt teose pealkiri, mida võib metafoorina kasutada ka Velda hinges toimuva kirjeldamiseks. Tema süda protestis või mässas eaka mehe vastu. Siis aga saabub pärast kümneaastast vangistust Saksamaal ja Venemaal koju tagasi perepoeg ja pärija Hinno. Muidugi lükkab Velda sulase kõrvale ja asub võitlema kunagise kiindumise eest. Segadust ja armukadedust leidub romaanis parasjagu, ent kõik lõpeb õnnelikult. Lagenõmme vanaperemees sureb, kuid saab enne teada, et Velda ootab järeltulijat hoopis tema pojalt. Selle kaudu tõstatab autor ka kõlbluse teema, sest Raag on igati moraalinõudlik kirjanik. Heino aga mõistetakse mässamise eest eluks ajaks vangi. „Mässu vaim” peaks sobima rahvaraamatukogu lugejatele suurepäraselt, tuletab meelde meie poliitilist ajalugu ja käsitleb samal ajal maarahva käekäiku noore vabariigi esimesel aastakümnel. Romaan algab imeliselt helge ja sumeda heinakuu kirjeldamisega, ent tsiteerimiseks valisin maisema ja didaktilisema mõtte: „Igaüks on iseennast täis, peab end geeniuseks, et anna kätte mis tahad, küll tuleb kõigega toime. See on meie majanduslike ettevõtete kurbloolus, mis põlvneb ärkamisaja päevilt. Just sel põhjusel läks pankrotti ka too omal ajal nii suure õhinaga asutatud laevaselts „Linda”. Seal olid ju juhatuses kirjanikud ja muu sedasorti rahvas, kellel polnud laevandusest aimugi. Sel ajal võis seda veel kuidagi mõista, siis oli koolitatud inimesi ja eriteadlasi eestlaste hulgas vähe. Nüüd on aga hoopis teine lugu. Meil võiks igas tööstusettevõttes olla asjatundlikud juhatused, selleks on meil juba haritud jõudusid küllalt. Aga see on just kui kolmekordne aamen, et ikka antakse juhtimine nende kätte, kes on kümme või kakskümmend aastat olnud laulu- või mänguseltsi presidendiks või muidu „seltskonnas” töötanud. Siis ärgu nurisetagu ühtigi, kui pärast jälle puudujäägid kassas ja pankrott ukse ees. Kümme aastat vähemalt peame veel neid krahhisid ja vapustusi kannatama, siis vahest hakkab rahval aru pähe tulema, ega`s...”.

Kaur Riismaa. Metamorfoosid.
Riismaa on hoo sisse saanud, kogu järgneb teisele. Kohe kaks ühe aastaga, alles tutvustasin raamatukest pealkirjaga „Majus ja majutult” (2013). Seekord teatab pealkiri otsesõnu, et toimub teisenemine, muutumine: „säärased mu luuletused ongi / hulkuvad mõtted ootesaalis / ridadesse murtud päev” („täna on vaikne päev”). Nende värsiridadega on sisuline vihje ja üldhinnang antud. Ja kuigi ma lugesin raamatut korda kaks, ei leidnud ma paremat üldistuslauset kui ülaltoodu. Ei märganud ka olulist teiseks saamist, kuid väljendusviis on eelmisest kogust huvitavam. Leidub häid ütlemisi, on targutusi, teravat pilku tänasesse (nt. „mulle kollaseitungite”, „ehk kirjutatakse kunagi jälle”, „ärevail päevil unustas eesti mees”), ent ka uimasevõitu väljendust, isegi pilapoolseid ridu, kuid raamatul puudub sisukord, mis vähemalt mind segab. Luuletustesse on tikkunud kajakad, kes muutumas üha tublimateks linnalindudeks, ja muidugi enda isiklikku ärevust („sahtlipõhjas”). Ega kujundite üle kurta ju tohi: „kirjutamine pole keeruline / parimal juhul seda nauditakse isegi / isikliku elu tragöödiate hinnaga / mittekirjutamine seevastu / on määratult mitmekihilisem / ja justament isikliku elu tragöödia / mittekirjutamine ajab jooma / meeleheitele kahtlustele / omaenese naba andekuses / mittekirjutamine on see / kui vaatad tetrapakil on kiri piim / ja hakkad heldimusest nutma / kui täpne jumal milline täpsus”. Poeedi „kurbusest” kirjutatakse ka tekstis „haikumehest ei saand põllumeest”, lõpptulemuseks tuleb ikka Kulkalt abi ja toiduraha küsida. Ja ega sotsiaalne toon ei lõpe, näiteid on päris mitu: (nt. „piimapukist on saanud veinipukk”, „tädi naeris metsa vahel alevikus”), raamat lõpebki: „aga tädimees naerab / et nyyd ongi neil seal päris vaba eesti / Toompea on kõrgel / ja Bryssel on kaugel”. Nii ta paraku võib paista, aga kes ise loeb, näeb tekste lähemalt.

Liina Tammiste. Refresh.
Ma ei pelga noortelt autoritelt vastu päid-jalgu saada ja öelda, et nn. vihaste naiste luule on mind ära piinanud. Neid ei suuda varsti persooniti enam eristadagi. Lisaks pole ma feminist ega hooli pidevast nõudmisest naiste kaitseks „barrikaadidele tõusta” ja kogu hingest võimalikule ülekohtule kaasa hõisata. Küsite, mis mind ärritas just konkreetse, juba 34-aastase autori luules, siis vastan põiklevalt: ma lihtsalt otsustasin, et olen tüdinenud nn. enteriluulest (vist Mihkel Kunnuse väljend?).
Pealegi, suur kogum praegusest naisluulest keskendub viimasel ajal pelgalt enesereklaamile ja eneseimetlusele. Kiirele kuulsusele, klõps ja oledki kusagil nähtav-kuuldav, nimi on kirjas ja kõrval särab ametina tiitel - kirjanik! Eks autor on isegi tabanud olukorra sõgedust: „ma ei suuda / ma vaatan / kõik luuletavad / täidavad justkui normi / nagu / vanal / heal / nõukaajal / päevas lull või kaks / (and / oh boy / that bloody sucks) / ja mul ei tule! / noh / mul ei tule / välja! / umbes nagu kitse-hüpe / aastal `92 /(and / oh boy / that truly sucks) / omg / wtf / yuk.” Midagi pole parata, bloginduse elujõud suunab noori kirjutama jumal teab millest ja kuidas tahes, tihti minu eesti keelt häirivalt. Ka olen juba küllastunud skandaalide vaimustusest, mida nais(aja)kirjandus pidevalt ostab, müüb ja vahetab, korrutab ja kordab. Sõnaga - olen tühjast jutulobast ära vaevatud. Just nimelt vaevatud, nii et tüdimus polegi ehk parim omadussõna tunnete kohta, mis mind ootamatult on vallanud. Jah, ma kuulun põlvkonda, kus enne mõeldi ja siis öeldi, seega tunnistan ausalt üles, et ma ei talu enam suures koguses talitsematut, piirideta ja epateerivat maailmapilti, mis baseerub põhiliselt põlgusel ja iroonial, kuid mida tehakse samuti raha ja tähelepanu nimel. Vormi ja sisuga epateerimine on ületanud minu jaoks piirid ja seda mitte üksnes Liina Tammiste puhul, vaid paljudel teistelgi puhkudel. Ma mõistan veel nt. Triin Tasuja, Andra Teede, Andra Jõgise ja teistegi noorusest tulenevat valulist sotsiaalset teravust ja hirme, aga piirini, kus ego ei prevaleeri. Arvustajad ent ei julge mingitel põhjustel midagi kosta, teevad alandliku näo ja arvavad, et kõik halastamatult irvitav, tõsi, enamasti ka ennast paljastav, on püha, kõik robustne võrdne esteetilisega: „ma tahaksin endale pikki juukseid / ja meest / kes neid hoiaks / kui ma oksendan.” Kindlasti „väärib” kiitust, ehk isegi autasustamist järgnev: „oh / palun tule / öösel / ja roni mu aknast sisse. / ma luban / ma näitan sulle oma / plastmassist / made in china / nartsisse.” Kõike on juba loetud, tahaks tõesti midagi muud. „Refresh`is” kasutatakse põhiliselt tänastele noortele mõistetavaid kujundeid, ses mõttes pole karta, et lugejaid ei jätkuks, pealegi on luulekogu välisilme põnev, nagu LP-plaat. Lisaks teab raamatukogurahvas, mida tähendab neljas formaat. Ümbrisel teadagi fotod autorist. Lõpetuseks katkend luuletusest „(warning: (kiskjamustriga): „(warning: / lastel / ja / mõõduka taluvuspiiriga / ning / kõrge moraaliga inimestel / palun / järgnevat juttu / mitte lugeda.) / hmm / ausalt / kah. / mulle tundub / et / selleks / et / irl / male attentionit / pälvida / polegi tarvis muud / kui / ilvesenahkset kasukat. / (põhimõtteliselt / kui see oleks kellegi teise / fb-postitus / oleks siinkohal / the end / aga.) / ja / tõesti / ma ei lii(n) alda / seekord.” Verb liinalda mulle meeldib, seepärast ka näitena kirjas, ainult, miks seda arvamust proosavormis kirja ei pandud?
Tegelikult on Liina Tammistel õigus: „mõni mõistab / mõni mitte / mõni mõistab hukka / no / mõni / mõis.” Eks ma mõistan mõnda kujundit ja mõttearendust ka, luuletajate kohus ongi ju mässata ja lugejaid torkida ning segadusse ajada, nagu minuga juhtus. Ilmselt tuleb võtta lugemise mõõdupuuks aga üks eesti kirjaniku luulekogu kuus.

Andra Teede. Ühe jalaga põhjas.
Rännuluule. Elamusi ja tundevirvendusi nii Põhjamaade (nt. „me jääme keskööl maailma lõpus”, „sõidan öösel laevaga”, „stockholmi keskjaamas pakuvad mustlased”) kui ka Venemaa teedelt (parimad: „petja elas vanasti tänaval”, „katja hakkab nutma kui ta kuuleb poes”), ikka proosaluule lähedases stiilis. Tundub, et noor luuletaja on õnneotsingul, kuigi viitab sellele üsna hillitsetult. Nii rahulikku Teedet polegi vist lugenud. Iga mõtlev reisija ei pääse ka võrdlustest oma maa, keele ja rahvaga (nt. „meie naljakas haldjakeel”). See kogu on tõesti põhjamaiselt karge ja soe korraga. Ta jälgib pigem inimesi kui loodust, heidab pilgu pigem keskkonna akendesse kui ilusatele esemetele vitriinides. Loen Andra Teede tekste enamasti rahulikul meelel, ainult igatsen kirjavahemärke luulesse tagasi, sest tihtipeale ei saa aru, kus on pausi koht, kus mõttel peatus. Nii tuleb värsiridu enne mitu korda lugeda, kui mõtteni pääsed. Teede luuletused on üsna pikad, varuge lugemiseks aega: „kui palju kordi / ma olen öelnud taksojuhi / imestunud näkku jah / te saite õigesti aru / meid on ainult miljon / naernud ja uurinud mõne maja kohta / millest mööda sõidame / ja kuidas mind siis / vaadatakse / tagavaatepeeglist nagu / rassi praakeksemplari / viie rattaga autot või / kahe auguga pudelit / ei ole vahet kas / juht on valgevenelane või / iraagist kas ta räägib / inglise keelt üldse mitte / või halvasti / alati küsitakse edasi / kuidas see on võimalik / kuidas see on võimalik / et ainult miljon / lihtsalt / ja tegelikult vähemgi veel / aga mida te usute: jumalat / ei / putinit / ei / ameerikat / ei / ja ma täpsustan: lihtsalt / ja tegelikult usume vähemgi veel / aga kas siin on ilus / on ilus / ja kas meeldib / mulle alati meeldib / siis ma naeratan / siis me jõuame kohale / siis ma maksan võtan koti / valgevenelane iraaklane türklane või britt nõkutab pead ja soovib head olemist / ja siis ma seisan üksi / mõne tee ääres ja olen äkki / nii üksi et võiks see miljon olemata olla / või võiks olla neid miljoneid kakssada / ma oleks ikka ja alati nii üksi”. Kindlasti peatuge luuleraamatu pealkirja juures, millel on minu meelest mitmetähenduslik mõõde.

Mats Traat. Ugandi igatsus.
Üks ilus luuleraamat nii sisult kui ka välimuselt (kujundaja Enno Ootsing). Muinas-Eesti maakonda Ugandit on peetud lõunaeestikeelseks, täpsemalt tartumurdeliseks. Traadi kolmas tartu murdes kogu on eleegiline, igatsuslik. Kohati tajub „Harala elulugude” tonaalsust, aga morbiidsus puudub (nt. „Matu Mats, vanalell”, „Säärvandiga kortin”, „Kiri Iinast 1966”), teisalt kõneldakse tänastest varjudest me kohal (nt. „Asotsiaal”, „Lõimumine”, „Essüssin”, „Äri”, „Konverendsi kuluaaren”). Üle kõige aga kumab kustutamatult mõte, et kusagil on talletunud möödaläinud ajad, ent mitte kergemad. Luuletuses „Mälestusi sinitsist” kirjutab autor: „Ennine aig sais meelen: / mia aije sis õnne takan / õkva ku ruskuga tuult!”. Selles meenutatakse küll „koloosi aigu”, kuid olulisem on armumise meenutamine, mis hooli ju ajast ega võimust. Erinevalt paljudest kirjanikest ei kirjuta Mats Traat kunagi arvamuslugusid, vaid suudab kõik mõru maitsega tunded luuletuste kaudu välja ütelda, kas või paari reaga: „Ääd tuult tuleki kittä / tema teid, mis praht, mis tuhk”. Mats Traat kirjutas juba palju aastakümneid tagasi tühjenevatest küladest, kaduvatest koolimajadest, kolhooside lagast, ent krahhid ja kaotused jätkavad endiselt oma teed. Ja ülearuseid inimesi jäetakse maha... Avaluuletus „Ugandi maastik” suunab lugeja meeleolu, kuid ei muuda seda süngeks: „Mõisa maatasa, ärä kaotadu koloos, / sovoosi vara pilluti lak`ka. / Kõik kadunu nigu alb ais. / A vana koolimaja sais, / kõrdasäetu nink vakka - / ei koskil üttegi last! / Saina pääl enneki kirriv kuulutus - / tulge teatrit kaema: Rätsep Õhk ja tema õnneloos!” Luulekogu lõpuvärsid on igati elujaatavad: „Oll õnne: mul läits pallu parembide, / ku pelläta võis – nink ilusambide.”
Traat on isegi haikusid murdes kirja pannud: „Lõunatuule käen / katusse pääl lätt lehete / all korstnapühkjä”. Täna, mil ajal nii kaugemal kui lähemal taas tume toon peal, tasub niisugust luulet lugeda.


 digitaalarhiiv digar