Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud







 

LL-74

LÄHETUSLAUSED

„Märts, päike, kevadehakatus, emakeelepäev. Kenad asjad kõik, kus sa siis ilma nendeta. Võtad talvega jõngaks jäänud emakeele mapi vahelt välja, laotad verandale päevasärasse soojenema koos filmirullide, suurendusklaaside ja muu muumitrollikraamiga. Keedad kannutäie kohvi ja kaed, kuidas keel hiljukesi sulab ja vigureid tegema hakkab. Ikkagi oma emakeel. Nii ilus!”, kirjutab Karl-Martin Sinijärv (Tera, nr. 11).Tõesti, tõesti, ilusasti öeldud, sest ka Rahvusraamatukogu emakeelepäev möödus rahvarohke elevuse, vaimukate ütlemiste ja sõbraliku ümina saatel. Positiivse rahvuslikkuse vaimus. Vikerraadio keelesaates (23.03.) pöörati nii meie üritusele kui ka selle veebivariandile tähelepanu. Ega muud, kui jõudu tehniliste võimaluste võidukäigule! Edasi, aprill on juba käes!

LOETUD RAAMATUD

Tiit Aleksejev. Kuningad.
Kuigi loo algimpulsiks on aegumatu nelja kuninga hukk Paides, sobib näidend meisterliku allegoorianäitena erinevaid võimukombinatsioone mõtestama. Kuid ma ei usu, et intelligentse ja kogenud kirjanikuna oleks Aleksejev viidanud ühele konkreetsele valitsusele, nagu mõni kipub arvama. Ajaloo, vaimu ja võimu seoseid on läbi kirjutatud sajandeid, antiigist Shakespeare`ini, ja tehakse edaspidigi. Muidugi saab teksti põhjal ka meie päevade ühe või teise konkreetse persooni või riigi käitumismustreid vaagida, koguni äratundmisrõõmu ja -valu tunda, aga loo tuumaks pean küsimust, kelle poole ja kuhu me kuningad peaksid hoidma? Ent olulise teemana tõstatub ka reetmine kui üks alatumaid inimese käitumisviise, ja kolmandana pole ülearune ehk esitada pärimine, kas omakasupüüdmatut toetajat on üldse võimalik leida? „Loomingu Raamatukogu” sarjas avaldatud näidendis kujutatakse kavaldamist, eneseimetlust, kõrkust, petmist, naiivsusmängu (kolmas kuningas ongi tegelikult narr), kuid viidatakse ka mälu kestvusele ja teadmisele, et kuninga sametmantel kulub päris kiiresti. Aleksejev valdab suurepäraselt diplomaatilist maagiat, tegelased poetavad sõnu nõnda täpselt, et igalt leheküljelt võiks tsiteerimiseks mõtteteri leida. Olen alatu ja osutan natuke ehk kontekstist väljatiritutena inimloomuse halvematele omadustele: ustav tuleb olla iseendale; loomeinimesed on alati nii lõbusad, kui nende arved kinni makstakse; teenitakse vaid enda valitut kuningat; mõnes õukonnas trikitavad ehtsad narrid, teises nende asemel kuningas ise. Ühele on tema talu kuningriik, teine mainib, et oma riik on kallis lõbu. Eesti kuningatele viidates kerkib päevakorda ikka ka mõte, miks nende kaudu tõusevad esile inimeste halvad omadused – kadedus, väiklus, ahnus jms.?
„Kaotus jääb meelde, võit mitte,” väidab ordumeister, kes peab kuningatega läbirääkimisi. „Verevalamisel on see hea omadus, et ta liidab inimesi. Nii ohvreid kui kurjategijaid... See on nagu turniir, Komtuur. Kõik elavad kaasa. Aga erinevalt turniirist ei jää meelde mitte võit, vaid kaotus. (Paus) Kaotus jääb meelde, aga õigus jääb võitjatele. Nad panevad selle kirja ja see kestab...”. Mis siis iseloomustab valitsejaid-kuningaid ses näidendis: võimu ei suudeta jaotada; ausat diplomaati eelistatakse hävitada; antakse mõista, et igatsus saada rahvajuhiks on igal isikul enamasti piiritu. Salanõunik, võimalik, suurim reeturitest, kinnitab ometi, et kestvaim on mälu, kuigi teine kuningas vastab esimese kuninga küsimuse peale, mida rahvas tahab, et unustada! Tegelikult käib loo tegevus kolme kuninga ümber ja alles lõpus, epiloogis saate teada, kes õieti olnuks neljas.

Esta Aksli. Ane.
Tõeline mammutromaan, annab lugeda, 600 lehekülge, nii et paksude lugude ihalejad peaksid rahul olema. Iseasi on sisu. Jah, „Ane” tegevusaeg, Põhjasõjaga seotud aastad 1712-1713 või natuke kauem, on küll ajalooliste daatumitega märgistatud, aga muidu on teos naiivsevõitu, paljuski ebareaalne, olgugi et pälvis kirjastuse „Tänapäev” 2013. aasta romaanivõistlusel peaauhinna. Kui romaani esimene osa „Pelgupaigamägi”, kus peategelane elab katku hirmus inimestest eemal metsa põues järvede ääres, mõjub veel tõsielu lähedaselt, siis teine osa „Vahtramõis” ajab kohati muigama. Elu mõisas edastatakse nagu mingit seebiooperi stsenaariumit. Tõsi, mõned huvitavad pöörded ju tegevuses toimuvad (nt. Ane võttis hädas oleva võõra mehe sõna lausumata vennana omaks, mida saab lugeja alles palju hiljem teada), aga sellest ei piisa raamatu esiletõstmiseks. Kuigi romaani on püütud kõikvõimalikke ajaloolõhnalisi kujundeid toppida, on tajutav tänapäevane mõttelaad ja väljendusviis. Häirib, et romaanil puudub ajahõng ja -tunnetus.
„Ane” on siiski kirjutatud ladusas keeles, kogu aeg midagi juhtub, mõtlemiseks aega ega ainest ei pakuta, nii et oma lugejaskonna see kindlasti leiab. Kahekümnendates aastates Ane on romaani alguses kodukülla tagasi jõudnuna läbi elanud uskumatuid seiklusi, mis on temast vorminud lausa „kõrgharitlase”, kes loeb prantsuse keeles „Iliast”, teab Tristani ja Isolde lugu, tajub Saalomoni mõtete sisu, isegi Seneca nimi pole võõras jne. Anele on omistatud peaaegu jumalikud võimed. Kõik, mida ta puudutab või vaatab, muutub heaks, ilusaks ja kuulekaks-alistunuks. Sisust veel, et tüdruk satub sõja ajal Rootsi üliku teenistuses viimase kodumaale, kus nad armuvad, sünnib poeg Inti, kes juba pisikesest peast omab geniaalseid teadmisi ning valdab kõrgklassi käitumiskultuuri. Ane tuleb pärast lapse isa surma Revali kaudu kodusaarele tagasi, nagu juba viidatud. Pärast kohutavalt rasket talve metsas, kus tuleb võidelda huntide ja näljaga, läheb naine taas vanematekoju, kus perekonnast on elus vaid varem katku hirmus maha jäetud vanaema. Kuna rootslane on Ane pärisorjusest vabastanud, siis pöördub naine mõisa lähedal asunud majakesse tagasi. Mõistagi kasvatab ta seejärel ümber mõisahärrast krahvi, selle poja ja mõned tegelased veel, kuigi on ise vallaslapse ema. Jälle armutakse ja nii edasi. Saame teada, et väga andekana on Ane Rootsis omandanud pelgalt kuulates palju keeli, lugenud end targaks ja hakkab kodusaarel lapsi õpetama. Et kirjeldada kõike, mis Anega juhtub, mida ta teeb või kuidas käitub, tuleks vähemalt kümme lehekülge täis kirjutada. Igatahes lk. 82 sain teada, et hunt on võimeline oma ihust sinna tugevasti löödud ahingu hammastega varrest haarates välja tirima! Ka olevat Ane vanaema öelnud, et näljaga süüakse sealiha ja kanamunad ära. See rohkem ehk 20. sajandi kibe naljatlemine, mitte 16. või 17. sajandi tõelise näljaaja ütlemine. Nn. vend Laes kannab aga oma pulmas lühikesi pükse. Niisuguseid arusaamatuid väiteid on raamat täis. Üks tähelepanek veel: kogu romaani vältel Ane peseb end, lausa küürib igal võimalikul juhul, seda eelkõige katku hirmus. Tundub ju mõistlik, aga tsiteerin Ilmar Vene vahendatud teavet: „Soovib keegi kujutada katku kartvaid inimesi „objektiivselt”, siis ta peaks alustama tollaste üldsuhtumiste, muude seas ka pesemishirmu omandamisest.” Kui natukenegi Liivimaa või siis Maarjamaa krahvidest teada, siis Otto Wilhelm von Sternhusen on üks eriline eksemplar, suuremeelne ja abivalmis, seda muidugi tänu Ane taiplikkusele, headusele, aususele ja ilule. Tujukast ja kiuslikust krahvipojast kasvab aga peaaegu üleöö hea poiss. Samas Rootsi krahvi Axeli ema on aga mehhikoseebilikult kuratlik, tahab Ane tappa, kuid naine paneb oma julgusega pahategijad-mehed metsamajas luku taha, ise seejärel tarmukalt toitu vaaritama asudes: ”Õnneks oli koerte kontide kõrval piisavalt ilusat külmunud liha, mida ta taas sae ja kirvega tükkhaaval peenestas, kuni lõpuks vedas seljas kohale terve kintsu ning pani selle kamina kohale sulama. Siis leidis ta köögist soolakoti ja hulga maitseaineid, nülgis jahinoaga terve katlatäie sulanud liistakuid ja pani podisema. Suuremad tükid maitsestas ja asetas restile süte peale. Jumalikud lõhnad levisid nii majas kui õues. Iga natukese aja tagant käis Ane trepil teraselt kuulatamas, mis toimub pruulikojas ja pooleldi umbetuisanud juurdepääsuteel. Pruulikoja poolt kostis metsikut ulgumist. Sellist kisa teevad surmahirmus inimesed, seepärast hiilis ta ukse taha kuulatama. Ulgumine ei lakanud hetkekski. Ane tagus leitud toikaga vastu aknaluuki ja küsis tekkinud vaikuses mesimagusa häälega, kuidas isandatel läheb ja ega neil millestki puudust juhtu olema. Tükk aega lõuati seestpoolt kolmel häälel vastu, kuni ta uuesti koputas, et sõna sekka öelda. „Õige natuke kannatust, õige väheke veel, sest praed lossis juba särisevad ja krahvihärra on siiapoole teel.” /---/ Sõnad lendu lasknud, võbistas piiga samas jubedust tundes õlgu. Peaksid need sealt pääsema, oleks ta kohe surmalaps, ükskõik mida mehed praegu lalisevad. Teisest küljest, jätta nad suletud majja oleks nende kindel surm. Ja mitte ainult neile, vaid ka aedikus koertele, ehkki hobused õnnestuks endaga kaasa viia. Ei, koerad päästab ta lihtsalt lahti, nemad pole milleski süüdi. Osutuda aga ise timukaks...” Ent kõik lõpeb ideaalselt: „Uksed paukusid, Axeli tormas koos kolme ohvitseriga saali, kus pika laua taga istus sõnatult üksik noor neiu, silmad nutust ähmased peas. Tema kõrval koldes auras pada lihahautisega, restil seisid reas praeviilud, piiga ise aga hoidis käes kaht kondikest, just nagu ennet või tähendust millelegi, mida ta teistega jagada ei tihka.” Tagakaanel on viide, et taoline Ane tüüpi naine olevat kunagi ka reaalselt elanud... Saar, kus Ane toimetab, on ilmselt Hiiumaa. Arvestagem siis, et belletristikas ei peagi ju tõepärane olema.

Katrina Kalda. Jumalate aritmeetika.
Mõistagi kiputakse selle kirjaniku ja romaani puhul mõtlema Sofi Oksaneni loomingule. Need aga, kes pole veel unustanud Viivi Luige ”Seitsmendat rahukevadet”, tuletavad omakorda meelde üht sõjajärgse aja karmi tüdrukut, mõnel võib kusagil kumiseda Ene Mihkelsoni romaanide mõtestatus. Tegelikult kirjutab iga autor ikka oma lugu, lähteallikas on vaid ühine – inimesi puudutanud julma ja ülekohtuse ajaloo interpreteerimine. Eks eesti rahva saatusest kirjutatakse veel palju raamatuid, nii ajalugu kui ka ilukirjandust. Viimase põhikriteeriumiks peaks vaatamata kõigele jääma kunstiline tase, mis „Jumalate ...” puhul on korralik. Romaani lõpupoole vastatakse meie traumaatilisele küsimusele - kes on süüdi? - nõnda: „Süüdi oli meie ajastu ise, kuid süü koormat kandsid need, kes selles ajastus elasid.” Vastuse esimeses pooles peitub oma tõeiva, ainult kas sellega suudetakse leppida? Teise poolega tegeletakse edasi, ja eks „Jumalate aritmeetika” on ju samuti üks näide „süükoorma” tõlgendamisvajadusest. Peategelase Kadri vanaema Eda oleks nagu milleski süüdi, ent tegelikult ju pole. Nii temas kui ka „Puhastuse” Aliides on sarnast münti, kas või saladuse varjamise ja elust lahkumise mõttes. Mõlemad surevad ühtviisi „vabatahtlikult”. Eda laseb end karabiiniga jaaniõhtuvalguses maha, ilmselt suutmatuse pärast möödunuga normaalselt hüvasti jätta? Ent mu küsimärk võib olla piinlikult eksitav. Kas neil, kes elasid ja tegutsesid n-ö. süüdimatus ajastus, on võimalik minevikuga ülepea adekvaatselt toime tulla, on ülimalt keeruline küsimus. Eda oli aastakümneid toimetanud, peret ja vabrikut juhatanud, nõudlikkusega lähedasi hirmutanud, ent tema enda hirmudest me kuigi palju teada ei saa.
Väike Kadri lahkub vanaema Kadrioru korterist ja Eestist koos emaga veel okupatsiooni ajal, 1989. aastal. Pariis, õnnemaa, kus tüdruku ema loodab kuulsaks pianistiks saada, mis pidi kõik kogetud vaevad ja loobumised tasuma, pole aga muinasjutuline piltpostkaart, millest unistati. Vastupidi, kogetakse kesist vastuvõttu, alandust ja vaesust, mille eest tegelikult ju põgeneti. Vabadust muidugi jätkub, aga uue elu alustamiseks vajatakse siiski midagi materiaalsemat. Kui nõukogude ühiskonnas olid jõukus ja vaesus peidetud, siis Pariisis olid need nähtavad igal tänavanurgal. Mulle tundub, et kodumaalt lahkujaid, eriti muidugi hingepagulasi, jääb igavesti vaevama mingi äng, mida enamasti isegi kõva raha ei suuda kinni maksta. Väga harva söandatakse sellest kuuldavalt teistele rääkida. Loetu põhjal näib, et taoline pidetus piinab Kadrit ka täiskasvanuna, ei aita depressioonist ja hingevalust võitu saada.
Teisel tasandil, kõrvuti 1980ndate Eesti argipäeva ja Euroopa suurlinnas pakutavaga, loeme asumisele saadetud Liisi kirju sõbrannale, Kadri vanaemale Edale. Need ei näi ehk tõesti nõnda ahastavad kui eeldaksime, kuid ajajärk ei lubanud ju teisiti kirjutada. Kodustele lähetatud sõnumeid teatavasti loeti üle, kaotati ja hävitati. Sootuks valulisemalt olid kulgenud Kadri perekonna meeste lood, aga need avatakse lugejale alles raamatu lõpus. Loomulikult leiab romaanist palju „ärakulunud” märksõnu: tühjad poeletid, korterijärjekorrad, mitu põlvkonda pead-jalad koos, Brežnevi pakikesed jms., aga nendeta on raske nõukogude perioodi kirjeldada. „Jumalate aritmeetika”, suurepärane pealkiri, ei pugenud mulle otse naha alla, nii et külmavärinad tekkiksid, aga iga psühholoogiline vaade möödunule belletristlikus vormis võib aidata inimeste käitumismustreid ja oma kaasteelisi mõista. Ehkki viimases, rahva mõistmises siis, enam kindel ei või olla.
Kui Kadri koos emaga alates 1992. aastast kodumaad külastama hakkab, peab ta taas hoiduma tõest, sedapuhku linna kohta, kus nad olid pelgupaiga leidnud. Hoiduma näiteks äärelinna-alade ja migrantidega asustatud tänavate kirjeldustest, kus kõik sugugi ei säranud, nagu enamik idaeurooplasi arvas. Nende jaoks, või on õigem öelda meie jaoks, oli Lääs toona üks hiiglasuur kaubamaja ja seda müüti ei tohtinud kohe hävitada: „Et tädi ei peaks pettuma, unustasin selle vestluse ajaks eeslinnade kivikuubikud, oma koolimaja, mis oli ehitatud paneelidest 1970. aastate sileda ja nurgelise malli järgi, kanali kohal rippuva läppunud udu, paberimassi umbse hõngu, peaaegu igapäevase uduvihma mahajäetud vabriku kohal, mille akendesse lapsed kividega märki viskasid, väärtushinnangutes maad võtva lodevuse ja laiskuse, noored, kes kandsid alati dresse ja rääkisid labase aktsendiga, liiga lahtiste vokaalidega. Püha Katariina põhikoolis ajasid õpilased üksteist taga ja loopisid munadega, mille kollane kleepjas sisu mööda nende mantleid alla nirises. Isegi pidupäevad olid sünged. Taevas oli hall ja tüütu, tänavad tundusid pikemad kui tegelikkuses oma armutu inetuse tõttu, mis ei pakkunud silmale vähimatki puhkust. Soovimata tädi Hildale pettumust valmistada, kinnitasin ma, et linn, milles me emaga elame, on õitsev metropol, kus elu on vaid rõõmsate sündmuste jada.”
Aga selle võimaliku saladuse, millele Eda puhul viitasin, otsite ise üles.

Ülo Mattheus. Tema salajane palve.
Romaan baseerub budistlikul maailmakäsitlusel, ehkki peategelane ajakirjanik Pawo Karpo on seotud Eesti pealinnaga. Pawo tähendab tiibeti keeles vaprat sõdalast, ühtlasi on see ühe suure õpetaja, laama nimi, kes sünnib kogu aeg uuesti. Sedapuhku arvatakse ta „pesitsevat” eestlasest Pawo kehas. Kui esimene osa algab kummalise liiklusõnnetusega, milles hukkub linnapea, kes vedas oma autos kohvriga Hiina spioonilt saadud raha, siis teine osa keskendub Pawo ekslemistele Tiibeti mägedes ja kloostrites. Elu ja surma tähendust ning aja kulgemist seletatakse aga niivõrd budistlikul pinnal, et seda pole võimalik paari lausega ümber jutustada. Üks on aga kindel: „Tema salajane palve” on puhastav ja hariv lugemine. Tegelased liiguvad, pigem küll lendlevad-hõljuvad, eri ajadimensioonides, paljud hetked on tabamatud ja kauged, kuid meile vahendatakse lisaks tiibetlaste saatusele ka Eesti ajaloo üht halastamatumat etappi – küüditamist professor Julius Krügeri kaudu. Lugeda tuleb tähelepanelikult, sest muidu ei pruugi märgata reaalsuse kadu. See kõik ei tähenda, et romaan oleks keeruline, vastupidi, räägitakse lihtsatest, igat inimest puudutavatest asjadest. Meie maisest kehast ja budistide arvates järgmist keha otsivast hingest. Tähtis on pidevalt meeles hoida, et Tiibeti puruvana nõid Chöje arvab Pawot teadvat, kus asub õpetus, mis toob head tiibeti rahvale. Seepärast ta Tallinna „lendaski”... .Vana naise suhu on pandud ka elu mõtte tähendus: „...see kõik olnud ta sõnul vaid üks lühike viiv, täpselt nii pikk, kui kulub veetilgal räästast maapinnale jõudmiseks.” Ümbersünd kui budismiomane toiming on meie kultuuris võõras, kuid eesti kirjanike seas on neid, kes seda usku puudutanud, sellest luuletanud ja kirjutanud proosat, nt. Roy Strider, Mathura, Aime Hansen, Ülo Mattheus jmt. Kindlasti oleks tsiteerimiseks sobinud rohkem mõni budismist lähtuv mõtteavaldus, ent kuulakem Pawo ja professor Krügeri arutelu, mis võib eesti lugejat rohkemgi huvitada: „Et ajakirjanik peabki end kujutlema keskmiseks lehelugejaks ja siluma keerulised mõtted võimalikult lihtsaks, et kõik nendest aru saaksid, mis tähendab paratamatult ka eksimise võimalust. Ta ütleb, et see on isegi ohvrimeelne. Et ajakirjanik ohverdab iseenda, sest asjade lihtsaks kirjutamine muteerub lihtsustatud mõtlemiseks, nii et ta isegi ei märka, kuidas ta ajud pikkamisi degenereeruvad ja lakkavad keerulistest asjadest aru saamist. Ta ütleb, et sellest ei pääse mitte keegi, kes on seda ametit liiga kaua pidanud. „Isegi kui tal tuleb pähe selle kõige vastu mässu tõsta, valvavad tema järele peatoimetaja ja lehelugejad ning lõpuks ka lehe omanikud, kelle jaoks on olulised vaid kasuminumbrid, ei miski muu.” Ta ütleb, et ajakirjanik elab just nagu mingis suletud kapslis, ilma et märkaks, et sellest on õhk otsa lõppenud. Et hapnikupuudus on ajakirjaniku ajud hävitanud. Et vaatamata oma kunagisele idealismile, et ajakirjanikuna muudab ta maailma paremaks, ei tee ta juba ammu enam midagi head, vaid muudkui kirub kõiki ja kõike, sest ühiskonna valvekoerana on teda niiviisi drillitud. Ta on vaid klähviv peni, kuid see võib-olla ei vaevagi teda enam, sest mingil hetkel on ta saanud tuntuks ja ta on pimestatud iseendast. Tema käes on ruupor, millega ta saab valjult pasundada, olgu siis tõtt või valet, mingeid suvalisi spekulatsioone, mis tuginevad tundmatuks jäänud allikaile. See tekitab võimutunde ja võimujoovastuse, kuigi tegelikult peaks ta käima ringi haavaplaastriga ja lappima haavu seal, kus need on kõige valusamad. Ajakirjanik peaks olema nagu hingearst, misjonär ja mitte sõnnikuloopija.” See üldistusjõult trafaretsevõitu tekstilõik võib lugeja häälestada argipäevasusele, tegelikult on Ülo Mattheuse sõnum aga sügavam – igaüks peab leidma oma ja ausa tee. Lisan tagasihoidlikult juurde, et meie kurjemad ajakirjanikud võiksid kord Tiibetis ära käia, mõtiskleda mäehaigena oma eksistentsi üle, toituda jakipiimaga teest ja peotäiest riisist.

Carolina Pihelgas. Kiri kodust.
Tajun luulekogu kui keskea nukrat mõttekogumit, ometi on autor alles noor. Selles „Kirjas...” puuduvad tugevad tunded, elevus, kapriisid ja sotsiaalne segadus, nõnda kui hingeline äärmuski, mis võib noorusest purskuda. Ei midagi välist, säravat, kõik tuleb seesmisest haprusest, nimetagem seda siis noore ea kurbuseks. Kes seda on kunagi tundnud, see võtku raamat kätte! Tõepoolest tundub, et luuletaja on väsinud või väsimas. Miks küll? Loen: „Päevade pikaldane tühjus. / Vaatad vaikselt mööduvaid / päevi, õhtuid. Kui midagi / öelda tahtsidki, on see juba / kadund, haihtunud, nagu / hommikused hetked, mil / teadvus on tühi ja selge: / mäluta, valeta, kerge.” Luuleraamatu tekstid on kõik sarnased, natuke looritatud, nauditavad pigem hämaras kui päikeses, toonilt hall-rohekad, kahvatu jumega, kuid siiski kaunid. Nendes välgatavad mälestused kui tillukesed sõlmed elupaelas; mõisted talv, kevad, vahel suvi, õhtu, päev, öö, rohi, tühjus-tuimus ja paaril korral isegi surm. Iga päev on jätnud oma mälestuse, nende nukrusest võib üks või teine lugejatest leida ka helguse helki: „Vaatan viimasel ajal kõike / justkui eemalt. Akna tagant, / köetud toast, pisut talveuimaselt. / Talveuni pole läbi, kuigi lumi / on juba määrdunud, väsinud. / Tahta ei oska midagi, ainult / oodata. Kaua enam ei lähe, / puuoksad võtavad värvi, jõgi / hülgab jää. Rebida end lahti / ja istuda selle teadmisega maha, esimeste rohulibledeni.” Kuid rõõm tundub pelgavat, liigub nagu võõras kodusel õuel: „Need on kellegi teise mälestused. / Mõte suvepäevast, järeleandmatust / leitsakust, ristikupunast. Ehk ei / olegi vabadusel lõhna. On ainult / paar tobedat nalja hiljem kalda peal, / rammestus, päikselaigud silmalaugude / taga – ja siis tagasipöördumine, / sõnatu üksiolek.”

Katri Raik. Minu Narva.
Maailm, mis kaante vahelt vastu vaatab, on eriline. Algul ehmatavalt võõras, kuid kohati siiski tuttav, sest väga paljud mäletavad seda – vene ehk nõukogude ehk okupatsiooniaega siis. Autor ütleb teksti lõpus selgelt välja: Nõukogude Liidul on Narvas pikk iga. Lisan, ent eks teisteski kohtades ajab ta oma idusid välja. Me pole lihtsalt suutnud juuri lõpuni välja kaevata, ja kas ülepea suudamegi?
Katri Raik on vapustav isiksus, kes on teinud ja saavutanud palju. Võib-olla ainult tänu temale teatakse piirilinnas, et kusagil elab ja hingab Eesti Vabariik. Kuigi ma pärast 1990ndate lõppu pole Narvas käinud, ja kahtlen, kas mu tee sinna enam viib, üllatab mind siiski linna mentaliteedi püsivus, mida autori sõnutsi pole lihtne muuta: „Praktilises elus muutub Narva aina enam vene külaks, kus kõik tunnevad kõiki.” Poetan juurde: kus enamik mõtleb minu jaoks võõraid mõtteid, kui välja jätta meist igaüht puudutavad argipäevased toimetamised. Kui ikka ühes Eesti linnas mehed ei suru tervituseks naise kätt, siis võime parimal juhul kõnelda arengumaade traditsioonist. Lapsed aga teatavad rõõmsameelselt kodulinna piiridest väljudes, et nad sõidavad Eestisse, mille esimeseks võrdkujuks olevat Rakvere. Katri Raik pole varjanud ei oma raamatus ega ajakirjanduses avaldatud intervjuudes, et Narva on teda muutnud. Esialgu küll pigem väliselt, s.t. Narva naissugu on temast jagu saanud... . Selge ju, erksad pikad küüned ja kirkad riided esindavad jõulisemat stiili kui hallid kampsunid. Lühter kaunistab temagi korterit ja roose tuleb osta ikka meetriseid ja pikemaid. N-ö. katariinasuurelikku hoogu autoris kahtlemata leidub, ent teisiti ta ilmselt toime ei tulekski, aga see võib viia endalegi märkamatult ühel päeval mõttemaailma teisenemiseni? Väikseid nüansse võib juba tajuda, aga need saab seostada pigem teadlikult valitud suunaga. Viiteid, et ta kord Narvast lahkub, kohtab mitmeid, samas on ta enda arvates päris hästi vene värki sisse elanud. Huumoripuuduses Raiki küll süüdistada ei tohi. Muiata võib, aga kas just naerda ütluse üle, et venelased arvavad koolis õpetatu põhjal, et elame rehielamutes... . Kool, kool, koolitarkus..., see on kõige alus. Päris hullud lood juhtuvad aga Katriga Narva haiglas. Sinna sattumist tuleks vältida, sest medõde kutsutakse seal appi lusikaga vastu kruusi lüües. Need instrumendid tuleb muidugi kodust kaasa võtta. Niisiis: „Narva linna ei ole lihtne muuta. Edumeelsed linna peaarhitektid on viisteist aastat pakkunud välja võimalusi linnapilti uuendada, aga kõik need põrkavad kokku linnaelanike kärarikka vastuseisuga. Nii ei saanud näiteks asja linnaga seotud ajalooliste isikute näopiltide joonistamisest Tallinna maantee majade otsakülgedele. Veel paar aastat tagasi leidsid vanalinna hruštšovkade elanikud, et Narva kolledži uus hoone on juba seepärast saatanast, et nemad siin teevad uutmoodi ja nüüd peame meie ka midagi teisiti tegema! Näiteks rajama laste mänguväljaku või asetama muruplatsile uued pingid. Ega ju lõpuks ei peagi. Mulle jättis surematu mulje kolledžihoone naabruses asuv tovarištšestvo, kes võitles ehituse vastu igal viisil. Ehitajad olid valmis tegema neile uue mänguväljaku selle asemele, mis oli pärit minu lapsepõlvest ning koosnes kahest rauakobakast, millest üks oli poolkaarekujuline, millest sai üle ronida, ning teine vertikaalne, kus sai ronida üles ja alla. Aga nad ütlesid ära põhjendusega, et siis tulevad lapsed ju mängima.”
Iga eestlase pühaks kohuseks võiks olla „Minu Narva” läbilugemine, mis on hästi ja süvenemisega kirjutatud. Oma täielikku arvamust Narvast ma kirja ei pane – enesetsensuur!
Lk. 245 on sisse lipsanud eksimus: romaani „Peeter Esimene” autor on Aleksei Tolstoi, mitte maailmakuulus Lev Tolstoi.

Ilmar Vene. Kaugenemised. Täheldusi Karl Ristikivist.
Suurepärane esseistika raamat (sai Kultuurkapitali aastaauhinna), milles autor analüüsib Ristikivi loomingut ja isikut maailmakirjanduse autorite ja euroopaliku mõtte kaudu. Lähtealuseks 2008. a. ilmunud Ristikivi „Päevaraamat 1957-1968”, mille paksus 1112 lehekülge. Kuuludes Ristikivi ajalooliste teoste süvalugejate hulka, sain uusi mõtteimpulsse, mida ise pole seni osanud tähele panna. Selgelt ja põhjendatult, aeg-ajalt filosofeerides, avab Ilmar Vene Karl Ristikivi kaugenemiste põhjused ja tagajärjed, mis sellega kaasnesid. Ta arvab, et Ristikivi oli loomupäraselt kaugeneja, eemalduja, ja sellele aitas kaasa nii tema isikulugu kui ka ajalugu: „Ristikiviliku nostalgia, kui seda nii tohib nimetada, muudab ainuliseks ükskõiksus: möödunud pole vähematki, mida ta tagasi sooviks, aga möödunu on siiski ainus, mis talle üldse kuulub, ja seepärast pole kirjutades võimalik seda vältida. Melanhooliat võimendatakse hoolimatu neutraalsusega; olles kafkalikus vaimus nentinud, et „juhtunud pole midagi”, lisab autor tingimata retoorilise küsimuse: „Aga või seda vajagi?””
Niisiis avab Vene pagulusse sattunud kirjamehe olemust päevikut interpreteerides, ühtlasi aidates järje peale neid, kes seda loevad ehk pealiskaudselt ja märkavad seal palju kurtmist ja vaeva, millest ka analüüsija mõistagi mööda ei vaata. Selgitab Ristikivi alalhoidlikkuse põhjusi, näitab, kuidas toimub kristlike põhitõdede väärtustamine pagulase ajaloolistes romaanides. Vene arvates on Ristikivi suutnud aduda möödunu tähendust, Vene arvates kujutab ta kristluse hääbumist. Loen, et Ristikivi meenutab Jumalat sagedamini kui ükski teine 20. sajandi eesti kirjanik, ent religioossusega seostuvale problemaatikale lähenevat alati ilmalikkuse tasandil. Ristikivi polevat hoolinud müstikast ega vabadusvõitlusest, ent tal oli suur respekt mineviku ees. Sellest ka Euroopa ajaloo valimine oma loomingu peateemaks, kuigi teda pidevalt ärgitati kirjutama Eesti ajaloost. Vene viitab, et kuigi Ristikivil oli eluaegne ajaloohuvi, siis tal „sihiteadlik põhimõttelisus puudus”. Nii peabki arutleja Ristikivi suurimaks eripäraks väljenduse kahestatust. Romaane kirjutades elab ta minevikus, aga päevikus valib lihtsureliku osa. Isikuomadustele viidates leiame tunnetust markeerivaid märksõnu: ülearusus ja kodutus. See, kes teab natukenegi Ristikivi päritolu, mõistab, kust tulenesid need mõtted. Tal oli alati puudunud positiivsete elamuste allikas. Eks sellest tuleneb ka järeldus: „Kirjanik Karl Ristikivi elu täitis veel üksainus probleem: tema ise.” Ristikivi haiglust ja ülitundlikku loomust päeviku toel hinnates teeb Vene mu arvates meie suurele kirjanikule natuke liiga, aga igaüks interpreteerib vastavalt loomusele. Ühes aga jagan seisukohta, et „Päevaraamat” kui võimas algallikas ei anna kõiges veel tervikpilti. Salapärasus jääb endiselt Ristikivi saatma. Vene rõhutab pidevalt Ristikivi korralikkust. Teadagi, haiglus esitas ju vastavaid nõudeid igal sammul. Muuseas, samanimeline peatükk algab nii: „Oleme näinud, et kirjanik Ristikivile ei meeldinud verine ekspressiivsus; niisiis võiksime huvi tunda, kuidas ta hindas vaoshoitusega väljapeetud sõnaloomingut.” Järgneb igati hariv Ristikivi lugemuse analüüs. Esseistlik vaade „Maailmanägemine” lõpeb kokkuvõtvalt nii: „Distantsitarvidus oli lahutamatu ka Ristikivi võimekusest: ikka selgus, et kaugeist ja nähtamatuiks muutunud asjust kirjutas ta paremini kui vahetult kogetuist.” Huvitav, et Vene meelest sarnaneb Ristikivi lugejana koolipoisiga. Ennekõike pidi lektüür olema põnev, sellest siis ka kriminaalromaanide lugemine. Seega koos proloogi ja epiloogiga esitatud 19 teksti jõuavad minu arvates enamasti ühele järeldusele - minevik oli Ristikivi saatus ja kutsumus!
Viidanud vaid mõnele kogumikust leitud mõttehaarmele, soovitan igal eesti mõttelugu hindaval inimesel see raamat kätte võtta ja nõnda oma võimalikke teadmisi kinnistada.
NB! Mulle väga meeldib Vene kasutatud sõna põrmlane lihtsureliku tähenduses, see võiks kasutusse minna!

 

 


 digitaalarhiiv digar