Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud

30. aprillil on raamatukogu SULETUD!







 

LL-73

LÄHETUSSÕNAD

Alati ei või uskuda, mis raamatu tagakaanel kirjas. Tegelikult olin ise lohakas ega mõelnud lause sisu korralikult läbi, ehkki romaani pealkiri viitas sellele. Kajsa Ingemarssoni peetakse viimase aastakümne enim müüdud rootsi kirjanikuks, kuid mõiste müüdud ei tähenda alati ju sisu kvaliteeti. Nii selgubki, et „Saatuse mäng” on puhas naistekas. Kolme naise lugu, kes on mõistnud, et ei tohi elada ainult teistele. Ühtlasi näidatakse, et Rootsis ei valitse kõigis tubades kuninglikkus, nagu enamik eestlasi ehk arvab.
Ent ma olen solvunud! Jaak Urmet ehk Wimberg teatas „Eesti Päevalehes” (11. 02.) avaldatud kirjutises „Eestlased ja mitteinimesed”, et tal on piinlik Eesti riigi ja ka eestlaste pärast. Mina kui eestlane teatan talle pahameeles, viisakusnõudeid eirates vastu, et minul on piinlik tema pärast. Tema pideva põlguse, küünilisuse ja jahmatava ebaintelligentsuse pärast (vt. pealkirja), mis kirjaniku ametit pidava mehe bravuursetest esinemistest ja tekstist sageli vastu vaatab. Ajalooteadmiste lünklikkus lisaks. Wimbergi ja Kaur Kenderi käitumine on väljendustaseme mõttes võrreldav, nõnda kui tähelepanusoovgi. Kuidas on juhtunud, et noorema, tegelikult ka keskmise põlvkonna kirjanike seas märkab üha harvemini neid, kes sõnastaksid oma mõtteid näiteks Toomas Pauli või Viive Luige väärikust ja soliidsust järgides. Nii mõnegi kirjarahva esindaja, nende seas ajakirjanike sõnaga ümberkäimine on muutunud talumatult ebaviisakaks ja kohati isegi harimatuks, ometigi soovivad nad enamasti olla rahva eeskõnelejad. Pigem paistab, et kultuurirahva hääled resoneerivad aina sagedamini rahvahulkade kirjutatud kommentaaride tonaalsusega. Vaat mina olen see maailma kõige targem, õilsam, õiglasem ja parem, kes suudab – mida, küsin juurde? Väide, et teisiti ei saa, on talumatult ebaõiglane, nagu ka seisukoht, et kõik võimul olevad poliitikud on alatud, reeturid, vargad ning rumalad. Ja kui vahetub valitsev seltskond, siis hakkab kõik vastupidiselt otsast peale. Veel hullemaks peetakse mõistagi neid, kes söandavad oma riigi kohta paar mõistvat sõna lausuda. Näib, et demokraatia on hoopis süvendanud meie rahva väiklust, kadedust, auahnust ja solvangute tulva. Kas siis pole nii? Mina oma tagasihoidlikult ametipostilt ei näe meie riigis halba ega hukutavat. Vastupidi, oleme normaalne väikeriik oma puuduste ja rõõmudega, kus kultuur voolab igast anumast üle ääre. Ei jõua kõike jälgidagi. Ent raskused võivad ilmuda mu teele, kui Wimbergi mõtteviisi jagavad persoonid peaksid valdavas enamikus meid juhtima asuma. Tundes mõnevõrra ka 1940ndate ja 50ndate eesti kirjandust, väidan, et Wimbergi mõttemaailm ja väljendusstiil on jõudmas toonaste kirjutajate tasemeni. Ent me ju teame, et ta hindabki selle perioodi eesti kirjanduse esindajatest nii mõndagi kõrgelt. Ise olen aastate jooksul püüdnud venekeelsele elanikkonnale nii keelt kui ka kultuuri vahendada, nii et ükskõiksuses mind küll süüdistada ei tohiks.
Üritame siis raamatukogurahvana taktitundeliselt käituda, olgem mõistvad, meie osa eesti kultuuris pole sugugi nii väike, kui kipume arvama, ja eks oleme üht-teist solvavat omal nahalgi tundnud.

 

LOETUD RAAMATUD

 

Janika Kronberg. Rännud kuue teejuhiga.
Sobib ideaalselt kirjandushuvilisele reisilugude nautijale, ent aeg-ajalt eeldab, et ka eesti belletristikat võiks hästi tunda. Tõesti, tõesti, raamat on nauditavalt kirjutatud, eesti kirjanike teekondade tutvustamine on tasakaalus autori enda tähelepanekute ja käikudega. Elamused vahelduvad mõtisklustega, tänapäev minevikuga. Lisaks leiate teose lõpust korrektse koha- ja nimeregistri, väikese bibliograafia, milles kirjas kogumikku võetud kirjutiste esmaandmed, millest saab omakorda infot, mida ja kui palju on autor oma varem avaldatud tekste kohendanud. Nõnda ongi moodustunud tervik, mida ühe loo põhjal ei saa kunagi tekkida. Niisiis on Kronberg interpreteerinud kuue teejuhi - Friedebert Tuglase, Eduard Vilde, Ivar Grünthali, Henrik Visnapuu, Karl Ristikivi ja Karl Ast-Rumori rännuteid ning püüdnud otsida nende ühisosa. Näidanud põhjuseid, miks keegi on teele läinud ja kuidas üks või teine reis lõppenud. Mis kunagistes sihtkohtades on muutunud, kui on, ja kuidas inimesed on käitunud ühes või teises olukorras. Oma rändudel „kohtub” Kronberg nimetatute kõrval teistegi eesti humanitaarkultuuri tegelastega ega unusta nimetamast maailmanimesid. Teekonnal Tuglasega näib ta vaatavat üle kõigi eestikeelsete Hispaania reisikirjade leheküljed. Mind ennast haaras kõige enam esmakordselt ilmunud „Alpideni ja kaugemalegi. Henrik Visnapuu ja tema muusa(de) radadel”. Ristikivist on Kronbergil ehk kõige kergem kirjutada, sest ta on toimetanud tema 2008. a. ilmunud „Päevaraamatu”. Pealegi on Ristikivi sõbrast Spyros Arvanitisest päris palju kõneldud, samas Karl Ast-Rumori alter ego Jonas Meeliste ootamatu teksti toomine võib vähem lugenud inimest üllatada. Lõpetuseks tsiteerin Kronbergi mõtestust kirjanik Rumori teekonnast Tseilonile ehk Sri Lankale Aadama mäele: ”Ast, ainus eurooplane selles „idamaiste rohutirtsude parves”, kes iga päev mäetippu ronib, äratab muidugi buda munga tähelepanu. Tulete kaugelt, kas oli väsitav, küsib ta. Taevatee on ikka raske, kostab Ast. Munk kohendab enda ümber villast tekki. Siin on tõesti jahe ja ta on siin valves kolm kuud. Ta juhatab Asti müüriga piiratud platoo servas olevale baldahhiinkatusega kaetud kõrgendikule ja kergitab märga rüüd, mis varjab Sri Padat. Kirjanik vist ei puuduta kivi laubaga, nagu on kombeks budistidel. Ta vaatab ülimat pühadust silmadega ja astub alla tagasi. Te ei ole vist inglane, küsib munk Astilt, ja proovib edasi kõnelda saksa keeles. Jutt läheb küll veidi ladusamaks, saksa keel ju meile omasem, oli vähemalt toona. Aga kes te siis olete? Munk üritab veel prantsuse, hispaania ja itaalia keeles. Vastuseks on pearaputus, millele munk reageerib veel küsimustega paaris tundmatus keeles. Ikka asjata. Skandinaavia keeli ma ei oska, peab ta lõpuks nentima. Ast tunnistab, et ta ei olegi skandinaavlane, aga ometi sealt lähedalt. Russki! Hüüatab munk. Ja kui Ast tunnistab nüüd üles, et ta on eestlane, on munk rahul – siis ometi ju Venemaa naaber. Ja loetleb: „Finland, Estonia, Lethuania, Lithuania.” Munk uurib edasi Eesti maa ja rahva kohta ja pärib, milline on vahekord Venemaaga. Ta keskendub ja pingutab veel oma mälu ning lausub aeglase häälega arusaadavas eesti keeles: „Meie iisa, kes siina oled taeevas...” Mida selle peale öelda? Kui Asti ehmatus on möödunud, saab munk korraliku koolitunni Venemaal toimuvast kommunistliku korra vägivaldsest maksmapanekust, mis ei jäta mingit ruumi üleloomulikule.” Lisan, et Karl Ast-Rumor asus pikale reisile Indiasse ja Tseilonile 1930. aasta veebruaris.

Mathura. Käe all voogav joon.
Sisaldab autorit puudutanud ning inspireerinud kunstiteostele, kunstnikele või muidu põnevatele isikutele pühendatud luulet. Nii leiate raamatust huvitavaid visuaalseid fragmente mõnestki maailmakuulsast maalist, nt. Edgar Degas’ ”Tantsijannad sinises” ja hollandlase Johannes Vermeeri „Kontsert”. Luulekogu lõpus jagatakse rubriigis „Selgitusi ja märkmeid” informatsiooni ühe või teise persooni kohta, sest kõik nimed pole lugejatele ju enesestmõistetavalt tuttavad. Sellest võiks tegelikult alustadagi. Süvahuvituja tarbeks on lisatud kasutatud kirjanduse nimekiri. Näiteks valisin aastaaja kohaselt ühe lühema teksti kõige kuulsamast norra kunstnikust, kelle teos „Talvestseen” pole tegelikult kuigi tuntud. Niisiis „Talv. Edvard Munch.”: „Üks vaikne looklev talvetee / üks lumekirjas rada / võid käia iial jõudmata / teispoole metsa taha / Üks külm ja selge suutmatus / üks nähtamatu niit / see vaikne looklev talvetee / mis minema viib siit”. Igati hariv mõtteluuleraamat.

Kaupo Meiel. Pursata Vesuuvile.
Mida siis on tahetud öelda? Tekstirohke kogumiku pealkirjale on lisatud, et oodata võib „ajaluulet ja autori märkusi”. Jumala õige, vabavärsilised luuletused on sündinud meie argipäevadest välja nopitud kujundite toel. Kui keegi autori sõnastatud mõttest aru ei saa, siis iga tsükli järele (neid on kokku neli) on Meiel lisanud lehekülje või paar selgitustega, mis teda on mõjutanud või suunanud eelnenud salme kokku panema. Seega mina ei peagi palju juurde arvama. Tegelikult olen ju sotsiaalselt palju vängemat luulet lugenud, ent sedakorda ei puudutanud, nagu kombeks väljenduda, mind mitte ükski tekst. Tõsi, kogu teises pooles on valik aforismi moodi ütlustest tsüklis „Hea küll”, millest paar on päris naljakad: „Eesti kirjanikud võiksid Euroopas / tuntumad olla, ütleb uudis. Eesti / kirjanikud võiksid Eestis tuntumad olla.”; „Vanasõna sarjast ” Star Wars Eesti rahvapärimuses”. / Kuidas Vader, nõnda laps.” Nüüd peaks „lugemiste” lugejal juba kumama, et Meiel on irooniline ja seda terve raamatu ulatuses, kuigi aeg-ajalt tekib tunne, et mõni rida on lihtsalt niisama jutu jooksuks kirja pandud. Sõnamäng prevaleerib, aga ka see jätab ükskõikseks. Mida küll teha? Ühe uue väljendi küll leidsin – lobafoon, s.t. jutumulin, mis meiega tõepoolest päevast päeva kaasas käib. Mõttemäng sõnadega kätte makstud, kättemaks, maksan kätte jne. on siiski päris lobe („ma ei ole kunagi”) ja lõpeb nii: „kohe väga väga tahaks / pursata vesuuvile”. Ent read „kui me pole riiki juhtima valinud / mõnd imettegevat ikooni / pole põhimõtteliselt lootustki / et midagi muutub” on igavad ning minu arust juba ajast ja arust, ehkki tahetakse esitada aegumatutena. Tekstis „selle kleidi pärast”, mis on neliteist lehekülge pikk ja arvatavasti paljudele ka kenasti „peale läheb”, tuuseldatakse ajakirjanduslikul toonil rahvast „piinavat seltskonda” eesotsas riigi presidendiga, kui ma ikka õigesti aru saan. Tsiteerimiseks õpetlikud sõnad: „läksin mina / läksin mina / läbi külatänava / liiga kiirelt läksin / jäingi sõiduteele lebama / ise loll ei mõistnud käia /silme ette vaadata”. Kõige arukam on muidugi ise lugeda ja ka ise järeldused teha.

Ilmar Palli. Kodukohalood. Rännakud Eesti kultuuriinimeste lapsepõlve.
Peamiselt „Maalehes” avaldatud kirjutiste sarjas on ajakirjanik kohtunud paljude kirjanikega (vähemalt 18 persooniga). Nende kõrval jagavad meenutusi muusikud, teadlased jt. (kõik kokku 36 tuntud isikut). Kokkupakitult ühte kogumikku jätavad lood ühtlase ja isegi mõjusama mulje kui hajutatult ajalehest lugedes. Väga nostalgilise tuuma ja tooniga, nagu mälestused ju enamasti tunduvadki. Tutvudes Nikolai Baturini või Viivi Luige, Jaan Rannapi või Joel Sanga lapseea meenutustega ja viidetega sünnikodule, kooruvad teravalt välja nende ajastuhõngulised kaotused ja võidud. Tõsi, viimaseid, võite siis, pole just palju, kui kõrvale jätta tublid vanemad ja lahked vanavanemad. Peaaegu igas vestluses peatutakse okupantide, eeskätt venelaste, kuid ka sakslaste kuritegudel. Muidugi on tundmused seotud sünniaastaga. Küüditamine ja sunnitud lahkumine lapsepõlvekodust ei unune ju kellelgi. Nagu ka põlu all elamine, millel peatub nt. Kersti Merilaasi ja August Sanga poeg Joel Sang. Enn Vetemaa vanaema nõelus aga pärast talu rüüstamist kolhoosile kartulikotte... . Lisan taas, et minu arust rahvas lahkus maakohtadest just nõukogude võimu aastatel, eriti 50ndatel ja 60ndatel, kuigi viimasel kümnendil püütakse väita, et see on põhiliselt toimunud taasiseseisvunud riigi ajal. Mõistagi pole kolhoosnikul olnud kerge uuesti otsast alustada. Alati minnakse, otsitakse paremat, pealegi, kes viitsib enam rasket maatööd murda. Igatsus hariduse järele on viinud paljud meist ja ka küsitletutest linna kooli. Siis saavad meist aga „hobusevargad”, kui kirjandusklassikat kuulata.
Loomulikult on kurb lugeda, et kunagisi õpilasi, nüüdset kultuurirahvast ootavad lapsepõlveradadel hüljatud koolimajad. Igal juhul kinnitab neist enamik, et just koos nende kodutalude hävitamisega, nii füüsilises kui ka vaimses mõttes, kadus suur osa mälust ja kodukohaloost. Uued tulijad ei tea ju pärimustest, pühadest paikadest ega ristide all puhkavatest esivanematest suuremat. Teine mõte, mis lugudest silma paistab, on töö nõudmine lapsepõlves. Töö kui esimene kohustus teiste toonaste väärtuste reas.
Kõige karmimalt alustab oma lugu Peep Ilmet, kellel oli „apteegilõhnaline poisipõli”: „Sünnikohas Palamusel sai Peep Ilmet elada vaid pisut üle kahe aasta. Kas ta sellest midagi siiski mäletab? „Kolisime sealt ära 1951. aasta talvel – kuna minu isa Nikolai Gorinov, Palamuse apteegi juhataja, sai nii-öelda teenete eest 25+5. Ehk nagu pealekaebaja Mari ütles: käis Saksa ajal Palamuse vahel ringi, suurtükk seljas.” Just siin – Palamuse kuulsas apteegimajas on Peep ilmale tulnud. Mari ise oli Saksa sõduriga lapse saanud ning püüdis teisi määrides ennast puhtaks ja õigeks kaapida. Käis materjali saamiseks suisa akende taga piilumas. Lõpuks pani ka oma poja luurama, kui see juba vähegi kaela kandis. „Veider ja koletu, aga kui Mari uurijale isa peale kaebas, oli isa ühtlasi tõlgi ametis, sest Mari ju vene keelt ei osanud!” Hilisemal Saksa ajal oli nii, et kes juhtus olema mõne asutuse juhataja, arvati automaatselt Omakaitse ridadesse. See korraldus Nikolai Gorinovile saatuslikuks saigi. „Ka relv oli juhatajale ette nähtud. Mingi püssike isal oligi. See, mida Mari suurtükiks luges.” Isaga koos viidi Palamuselt ära veel 24 meest, kaasa arvatud kirikuõpetaja Parts.” Edasi võite juba ise uurida!
Minu arvates kätkeb nendes Ilmar Palli sõnastatud üsna lühikestes tekstides ühteaegu meie kultuuri- ja ajaloo ilusam ja valusam pool. Kuidas on kadunud üks, siis teine ajajärk, kuidas on muutunud olud me ümber. Tutvume küll tuntud kultuurirahva isikulugudega, samal ajal aga tuletatakse kogu aeg meelde, millest okupatsiooniajal ilma jäime. Teistest noorema, Juku-Kalle Raidi (s. 1974) silmad seletasid juba teistsugust aega.
Muu seas, meie julm ajalugu avaneb ka „Eesti Naise” lisas „Eesti lood” nr. 5, kus leidsin karmimast karmimaid elulugusid. Vaadake ringi ja kaaluge oma mõtteid, ja hoidke, mis alles jäänud! Ka inimesi!

Rein Raud. Vanem. Paksem. Tigedam.
Mulle on alati meeldinud Rein Raua lühiproosa enam kui ta romaanid. Näiteks „Pisiasjad, mis omavad tähtsust” (2000).
Sedapuhku kakskümmend viis novelli, enamik päris toredad lugeda, aga arvustajale pähklid. Üks paksem ehk pikem kui teine, mõni ehk vanem kui eelmine ja tigedust leiab otsimisel ka. Paljudes neist jutustatakse elu jaburusest (nt. „Näitus”, „Lusikate kadumine”). Viimases ilgutakse ilmselt rikastumisvõtete üle, ja tehakse päris mõnusalt. Äriideeks võib kujuneda isegi lusikate valmistamine ja müümine, kui keegi „tarkpea” on suutnud nende kasutamise eelnevate hiilgavate ideedega likvideerida. Sarkasmi Raual jätkub - kes siis ei teaks-tunneks kolumnist Rein Raua väljendusstiili – seda niipea ei unustata! Tekstike „On aeg” keskendub inimesi vallanud dieedihullusele, kus arst ei luba süüa muud kui kaalikat ja juua peale valget viina! ”Retsept” edastab jälle käitumismustreid, juhul kui klient pöördub teenindaja poole eesnimega! Lugusid on palju, kõiki ju ei jõua ümber sõnastada. Olen juba ammu tajunud, ja nii seegi kord, et autori belletristilist sõnumit toetab tugev didaktiline toon. Teadagi märkab sotsiaalset münti, et poliitikud on... (vt. „Lehv” jt.). „Jutustus tavalisest inimesest” algab nii: „Ärge kartke, mingit jutustust ei tule. Sest tavalist inimest ei ole olemas. Või on? Raske öelda. Sõltub vist sellest, kuidas määratleda. Mulle endale on kohati ette heidetud teatavat brahmanistlikku ülbust, et ma ei suutvat piisavalt väärtustada neid, kes ei suhtle vaimsete kõrgustega, ei juhi rahvahulkasid ega käsuta isegi rahavooge. Kuid see on tõest väga kaugel. Olen regulaarselt avaldanud kirjatükke, mis seisavad vastu igasugustele katsetele suruda inimest kui niisugust võimuritele vastuvõetavasse vormi, nii-öelda ära otsustada, missuguste vaatemängude jada peaks pidevalt täitma kujuteldava keskmise televaataja vabad hetked. Ja olen teinud seda ka siis, kui vaikiv enamus kas harjumusest või mugavusest tõepoolest eelistab neile kohustuseks tehtud valikuid. Siin taga, kui kuskil, on see võimalik süü, mille võtan meelsasti omaks, sest saan seda kanda auväärses seltskonnas – ma ei ole nõus tunnistama, et kui inimestel pole jõudu neile pähe määritud mannetust maailmast keelduda, siis on nad selle ka tegelikult ära teeninud. Et see pole nii, on sisemise vabaduse poole kutsujad korrutanud ju nii kaua, kui ajalugu mäletab, igatahes vähemasti Buddhast, Sokratesest ja Jeesusest peale.” Jah, need sõnad kõlavad mustvalgelt trükitult uhkelt, aga mõnele lihtsameelsele tundub ehk vabadusena seegi, kui tal aidatakse ja lubatakse valida nn. kohustuslikke asju. Üle kõige meeldis mulle „Vanemas. Paksemas...” aga igavikulise tähendusega „Kiirus”. Ent kuidas interpreteerida kogumiku pealkirja? Äkki nii: inimene muutub paratamatult vanemaks, kosub natuke ja kui näeb, et ise suurt maailma muuta ei saa, siis läheb vahel ka tigedamaks. Rein Raua raamat pole just meelelahutuskirjandus, aga paraja annuse lugemisrõõmu peaks sealt leidma igaüks.

Kaur Riismaa. Majus ja majutult. Naeru ja yksilduse raamat.
Vähehaarav luulekogu. Kuigi ma nautisin Riismaa esikluuleraamatut „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd” (2011) ja leppisin „Rebase matmisega” (2012), siis kolmas tekitas vaid imestust, mina siit midagi püsivamat ei leidnud. Sõnakära justkui oleks, aga millelgi mõte pikemalt peatuma ei jää. Kirja on pandud natuke isiklikku (parimad nt. „olin yhes unenäos maal”, „sõbrad olengul”, „luuletaja” (lk. 48), „kassina kardinaisse juurdu”), pisut ehk sotsiaalset värvi, kuid kuidagi kunstlikku (nt. „hingehaige märkusi”, „ära kysi). „Majus ja majutult” on jaotatud kuude ossa: „Olla olnd”, Post coitum, „Luuletaja”, „Sotsiaalselt ebapädev”, ”Ööstki” ja „...on hommikusse ainult yks samm”. Viimane koosneb samanimelisest ja selle kogu kõige pikemast tekstist, kus viidatakse hulljulgele poisile, kes pürib tippu, aga ei välista võimalust, et satub põhja.
Ent luulekogu esimese jaos on luulesõnusse rüütatud mõtlik alkoholilembus: „olla olnd / vaksalilaabusk Jaanus / kes uskus elu lõpuni / kainust / näost oli punane külma pärast” või siis „ae-hopp läeb laabusk / yle trammitee lauluga / sireleisse sirakile / remmelgaisse räntsakile / öö lyhike öö pikk / öö pikk öö lyhike / ai jummal vai-vai / ilus on elada”. Olen varem korduvalt öelnud ja kordan üle: tundub, et joomisesteetika ja -eetika on kujunenud vaat et mingiks eesti kirjanduse viimaste aastakümnete üleekspluateeritud teemaks. Peeter Sauteril vist teist masti tekste suurt polegi? Tõsi, see on eksistentsiaalne küsimus, puudutab nii „yksildust kui naeru”! On vahel kindlasti siiras ja valus. Aitab värsistada tundeid ja „elulirge”!

Mait Vaik. Juss ja vennad.
Jutukogu, kus esinevad ühed ja samad tegelased. Parajate teismelistena (üks siiski juba täiskasvanuks arvatud) jaburusi välja mõtlevate poiste ütlemised ja teod panevad esialgu küll suud maigutama, aga siis võtad end kokku ja saad aru, et sel maal on kõik võimalik. Sel maal all mõtlen tõelist, mütakat ja rammusa sõnavaraga Eesti maaelu, mille hulka kuuluvad tegemised, mis võivad ontliku linnainimese hulluks ajada. (Õnnepalu luulekoguga „Sel maal” pole öeldul midagi ühist!) Pigem maarahva lugemisvara, sest ülejäänud kipuvad nagunii arvama, et meie kolkakülades elavad, on järele jäänud ainult tobukesed, vargad, sulid ja joodikud... Raamatukeses lauskomejanti jagub, aga juhul, kui autor tahab didaktilist sõnumit edastada, mida ma ei usu, siis võib küsida küll – kas nii siis ääremaal elataksegi? Egas nendest mõistuse peast joonutest külades puudust pole, aga kuidagimoodi piim ja liha igatahes poodi jõuavad.
Umbes kümnene Juss on tõeline „tarkpea”, ainult et kardinaalselt erinev Lutsu Arnost ja Tootski ei pääse ligidale. Nojah, egas toona polnud ka taluperemeeste võsukestel kusagilt mersusid võtta, mida purjuspäi romuks ajada, ega pealehakkamist külalitsimaja rajamiseks. Samuti puudus imeline Brüssel, kelle nõudmistele viidates taheti hakata sigadele malaariavastaseid petusüste tegema. Ja agarad loomakaitsjad, kui need vaid teaksid, kuidas poisimaidad siga tapsid!!! Kui kirikust elektri väljalülitamine, mille tagajärjel uue lühtri ülespanek ja õnnistamine ebaõnnestus, tundub mõistetava koerustükina, siis jaaniöö kiigeplahvatused kuuluvad juba kuritegude hulka. Aga millised poisikratid sellele on mõelnud? Kui poiste isa, tänane rikas talunik, kes poegade teatel on maad kokku varastanud ja kelle mõistus pidas kolmainsuseks kartulit (seda meie elu elementi), leiba ja liha, on kaine ja karske mees, siis vanaisa padujoodik, kes sunnib haiglasse sattununa, enne surma, pojapoegi poodi viina järele minema. Mis teha, „lapsukestel” tuli varastada, sest vanaisa soovi ei saanud täitmata jätta, isa aga enam raha ei andnud.
Neid pätitempe tehti õhukeses raamatus mehemoodi. Juss oli enamasti väljamõtleja, kaks vanemat venda, kel koolis õppimine kuidagi ei läinud, olid rohkem täideviijad. Omavanuseid sõpru neil polnud, teadagi, kõik olid välja vihastatud, aga joodikust tõpratohtri ja poolnarri konstaabli Libe-Atsi, isegi külafilosoofi Seediku-vana ning alkoholist läbiimbunud naiivse Mustika Sassi seltskonda sobitusid nad suurepäraselt. Kolm venda (Juss, Velts, kes kirjutab Vello asemel Velo, ja kolmas, kelle nime ma teada ei saanudki) ületavad jaburas trikitamises raudselt Aleksis Kivi „Seitset venda”. (Muide, raamatus leidub korralik vihje kuulsale soomlaste raamatule.) Ühe jutukese pealkirja juures („Küla koerale”) tekkis siiski küsimus, kas tänapäeva noored, eriti need, kes elavad virtuaalmaailmas, teavad, mida see õieti tähendab?
Kuulake autoromuga Euroopast naasnud Mustika Sassi juttu: „”Poola piiril istusin ma mingi pool päeva kinni, ilma dokumentideta. Nad lubasid edasi sõita. Kas see ei tundu imelik?” „Poolakate puhul ei tundu miskit imelik.” „Algul pisteti mind pokri ja siis küsitleti. Et kust ma tulen ja kuhu lähen ja kes ma üldse olen ja mida vean ja muud sellist jura...” „Tõesti, kust sellised kõrvalised küsimused!” ironiseeris tohter. „Kõik ju teavad, et see on Sass ja ta sõidab varastatud furgoniitoga, et jaanipäevaks koju jõuda.” „Väga naljakas!” vigises toibuja. „Kas sa võtad nüüd ühe lonksu või ei võta!? Või tahadki siis ära surra!” „Need poolakad olid veel õnnelikud, kui must lahti said, patsutasid õlale... Kas see ei tundu imelik!?” „Meil on nüüd Euroopa Liit. Ja pealegi oleme me poolakatega väikeriigid. Et see on täiesti loomulik, et nad eestlastesse hästi suhtuvad!” arvas Velts, tõestades, et pole niisama kasutult koolis käinud. „Kust nad teadsid, et ma kindlasti ikka eestlane olen!?” kahtlustas Mustikas edasi. „Eestlase tunneb ju kaugelt ära!” sekkus nüüd Seediku-vana. „Kas nad su puhuma panid?” „Kui sa joomise nüüd sedasi paugupealt lõpetad, pealegi võidupühal, siis võid tõesti otsad anda. Ma ei valeta!” ajas veterinaar oma edasi. „Su organism vajab seda. See on täpselt sama, nagu sa lõpetaksid söömise ära,” katsus ta eluliste näidete varal meditsiinilisi teadmisi tavainimese keelde tõlkida. „Ma ei olegi midagi söönud!” oigas Sass. „Näed siis!” haaras veterinaar asjal turjast. „Süüa mul sulle hetkel pakkuda pole, aga lonks tinktuuri kulub ära.”/---/ „Sass,” alustas veterinaar pärast hingetõmbepausi, otsides pudeli jälle lagedale, „nüüd ei pöördu ma sinu poole mitte kui arst, isegi mitte kui sõber, aga ma pöördun kui vennaskonna liige. Vennaskonna, millesse me kuulume ja mille inglid on meid alati aidanud, ulatanud käe, alati välja tirinud ja alati lahenduse leidnud. Ja seepärast tahan ma sulle öelda – mõtle järele, mees. Mõtle, kui palju on elus olnud asju, mis on nagu müür läbimatud, nagu käerauad paratamatud ja millest sa kaine peaga poleks ealeski pääsenud. Su pruudid (eriti see lits Ege), lein, armumised, külmetused, pohmell, hambavalu, kõikvõimalikud ja võimatud kohustused, pidev masendus, süütunne, käsud ja keelud, moraal, eetika, väärikus, lubadused, kõik see, millele sa oled sülitanud ja millest vabanenud... Ja seda ainult tänu alkoholile.”” Furgoniitost leitakse aga rahapatakas ja siis muutub kogu Mustika elu.
Lõpus lisab autor, et proosateoses leidub autobiograafilisi sugemeid nooruses maal viibimise ajast. Nii pikka juttu raamat muidugi ei vääri, aga lihtsalt juhtus nii. Andke andeks!


 digitaalarhiiv digar