Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud







 

LL-72

LÄHETUSLAUSED

Olgugi et on kombeks ihaleda enam niisuguseid üritusi, mis maksavad ränka hinda, mis on mingitel põhjustel äärmuseni atraktiivsed või narruseni masside päid segi ajavad, julgen hüüatada: jälgigem ja kuulakem sedagi kultuuri, mida jagatakse tasuta! Nimetan mõned, mis võiksid kõigi mu kolleegide tähelepanu pälvida (amet kohustab!), tajudes samal ajal teie muiet mu ettepaneku üle. Üle pika aja nautisin ühe elutarga eestlase intervjuud (neid kohtab üha harvemini), mille tegi Vikerraadio saates „Ahjualune” (11. jaan.) Urmas Vadi kirjanik Hando Runneliga. Rahvuspoeet Runnel, kes on esinenud ja väljendanud end aeg-ajalt väga ägedalt, isegi liigse karmusega, kõneles sedapuhku ütlemata tolerantselt ja täpse sõnastusega meie päevade olemusest ning koormastki, mida inimene kandvat oma turjal. Nimetet lugu tasuks kuulata uuesti, ja kui avaldataks sõnaseades, oleks veel suurepärasem. Samuti serveeritakse pildis (ETV 2) raadios juba varem kuulatud „Ööülikooli” lektoreid. Vahel võiks mõne tobeda action-filmi või klantskaanelise ajakirja vahele jätta, et võrrelda või kaaluda oma mõtteid teiste haritlasmõtestajate omadega. Selleks sobib igati ka Vikerraadio pühapäevane „Loos on asju” (saatejuhid Jan Kaus ja Peeter Helme). Nende väliskirjanduse tundmine ja vahendamine on muljet avaldav, vähemalt minu meelest. Mingil kombel tuleb ju rahval end tarida vihkamis- ja solvamislabürindist välja. Selleks sobib enamasti kultuur. Tegelikult toimub huvitavaid raha nõudmata üritusi kodust väljaspoolgi, aga ei hakka ma neid välja otsima ja loetlema.
Kuna tunnen sügavamat huvi ka Põhjamaade kirjanduse vastu, siis võtsin aega taani kirjaniku Ida Jesseni romaani „ABC” lugemiseks. Korralik naisteromaan, s.t. keskmes on liiga „rahuliku” keskeas mehe ning temperamentse ja napi intelligentsiga noore naise lühike kooseluaeg. Meie naistekatele vahelduseks sobib küll!  
Hiina päritolu ameerika kirjaniku Amy Tani „Köögijumala naine” keskendub aga noore hiinlanna saatusele Hiinas enne Teist ilmasõda, sõjapäevil Jaapani okupatsiooni all ning lõpuks vanana USAs, kuhu ta viimaks jõuab. Huvitav, lausa põnev lugemine, aga toimetaja on lohakas. Kirjastus „Tänapäev” ei tohiks lubada nii palju tähevigu, et need lugemist lausa häirima hakkavad! 1996. a. ilmus Amy Tanilt romaan „Õnnerõõmu Klubi” (kirjastus „Varrak).
Lisaks pange tähele! Kersti Merilaasi ja August Sanga sajanda sünniaastapäeva puhul on ilmunud kummagi bibliograafia – trükisena! Koostaja Anneli Sepp. Aitäh tegijatele!

LOETUD RAAMATUD

P. I. Filimonov. Nekroloogide kirjutamise oskus.
Uurin-puurin natuke ka eestivene kirjandust. Selle novellikoguga on palju pusimist, kohati tuleb lauseid mitu korda üle lugeda. Nii soovitangi just neil, kellele on tähtis tekst kui eksperiment, iseseisev asi, raamat kätte võtta. Kõik lood ei vaimustanud mind, aga mõne koha peal nautisin nii sisu kui ka tõlget ja mõtlesin vaevale, mida tõlkija Katrin Väli on näinud. Tõsi, ühe teksti on vahendanud eesti keelde kirjanik ise, ühe Kajar Pruul. Kokku sisaldab kogumik viisteist novelli. Valin autori tutvustamiseks kergema tee ja tsiteerin tagakaanele kirjapandut: „Ta on särav ja leidlik novellist, kes oma lugudes kasutab väsimatult erinevaid vorme, mõtleb välja nutikaid käike ning on väljakutsuvalt karm igasuguse rumaluse ja rutiini vastu.” /---/  ”Nekroloogide...” palad moodustavad tervikpildi „meie aja kangelasest”, selle ilma veidrustest ja vedamistest.” Jumala õige jutt, targutan takka.
Lisan, et vaatamata igasugustele vormikatsetustele on lugude lõpud siiski novelliliku puändiga. Näiteks novellis „Üheksakümmend Kaheksa Protsenti” moodustab esimese poole ligi seitse lehekülge pikk lause, aga n-ö. teises osas on kasutatud jälle väga lühikesi lauseid. Lõpuks saan teada, et 98% ei oska lennata. Kõige selgemalt jäi mulle meelde lugu „Kõige lihtsamad märgisüsteemid” (tlk. Kajar Pruul), mida tasub küll lugeda. Tegevus toimub aastal 1950, kui rongis kohtuvad Vene sõjaväes (Eestis) vangivalvurina teeniv Nigmatullin ja Leningradist Tartusse sõitev Juri Mihhailovitš /Lotman/. Harimatu soldati ja erudiidi jutuajamine on kõnekas ja sümpaatne. Loo lõpp on tõesti vaimukas, aga nüüd võtan ma ju seletamisega mõnu ära. Ilmneb, et tatarlane Nigmatullin sai puhkusele seepärast, et aitas vangistatud Marial poja Edgari siia ilma tuua. Sarnane põnevalt konstrueeritud kohtumismotiiv leidub ka Jaan Krossi romaanis „Professor Martensi ärasõit” (1984), kus Martens kohtub Pärnust Tartu kaudu Peterburi sõites talle küll vaimselt võrdsema Hella Wuolijoega.
Ühiskonna muutustest sündinud olmetraagikat kujutav „Uraan” sobib igasse ajajärku. Üldiselt kujutab P.I. Filimonov vene inimeste elu, harva satub tekstidesse eestlasi. Tõsi, Nigmatullin jutustab kaassõdurist Andrusest, kes rääkis vene keelt imelikult. „Poolestumine” ongi jutustus „meie aja kangelasest”. Pisilinna (vist 32 elanikku?) bussijaama trööstitu välimusega kohviku (pühamu) võimsast müüjast (kohvikujumalannast), kelle karmi haardesse sattusid välismaalased Larsson ja Holmqvist. Naise käitumise ja välimuse tsiteerimine suunaks küllap lugejat kiiremini raamatut haarama, ent tegelikult oleme taolisi tüüpilisi karaktereid ennegi nii kirjanduses kui ka ilmsi märganud. Teate küll, „paskblondid juuksed kräsus, kogukas figuur, seljas valge arstikittel”. Tsiteerin hoopis P. I. Filimonovile omasema mõtiskluse, mis on selge ja lihtne kui õhtu, mis alati päevale järgneb, ehkki ka mõnigi raamatus leiduv kirjanduslik e-kiri pälviks lugeja tähelepanu. Näiteks kui kihulaste hävitamiseks oodatakse kontorisse brigaadi, kes saadaks kõigepealt hinnapakkumise... Niisiis: „Alati me püüame mitte korrata nooruses tehtud vigu. Me meenutame neid nostalgiaga ja räägime neist leebelt. Me mõtleme, et me ei korda neid mitte kunagi. Me heldime ja kinnistame möödunu. Me kaotame end ja läheme ülepeakaela ära mälestustesse. Me unustame voolava elu ja elame ainult mälestustega. Meile tundub, et see, mis toimub meiega praegu, ei tähenda mitte midagi võrreldes sellega, mis oli kunagi varem, kui puud olid teadagi rohelisemad ja tunded ergumad ja tüdrukud naeratasid meile laiemalt ja avalamalt, ja heli polnud mitte digi, vaid analoog, rääkimatagi juba fotoaparaatidest. See on see igikestev tajumise viga. Sest et möödub teatud hulk aastaid, võimalik, et isegi mitte kuigi palju aastaid, ja me hakkame samasuguse nostalgiaga meenutama neid minuteid, neidsamu, mis on praegu, kui me, võiks arvata, tasa ja targu töötame, teenime raha ja ostame klaaspurgis õunamoosi. Kunagi tundus metsikult romantiline juua Pirita lahe rannal portveini nimega Rubiin ja öösel ühikaaknast sisse ronida. Aga nüüd tundub romantilisena õunamoos. Isegi mitte praegu, vaid kümne aasta pärast. Kuid läheb veel paarkümmend aastat, ja romantilisena hakkavad tunduma käik ravimi järele retseptiga, mille arst on välja kirjutanud. Ja seejärel – seejärel ühised pikaldased jalutuskäigud parkides.” („Jalgrattatüdrukud”).
Aga mõned tekstid jäid mulle häguseks, kuid kõigist ei jõua nagunii kirjutada.
Meeldetuletuseks: P. I. Filimonov on varem eesti keeles ilmunud romaanid „Mitteeukleidilise geomeetria tsoon” (2010), „Thalassa, Thalassa” (2013) ja luulekogu „Väärastuste käsiraamat” (2011).

Mehis Heinsaar. Ülikond.
Kõik, kes vähegi loevad eesti kirjandust, teavad hästi, et Heinsaar on põnev fantaasiakirjanik, meelelahutuse huvilised ei pruugi tema loomingut tunda. Mulle Heinsaare looming mõistagi meeldib, ehkki ulmekirjandus pole mu meelisžanr. „Ülikond” sisaldab jutustusi, mis enamikus varem ka ajakirjades „Vikerkaar” ja „Looming” ilmunud, kusjuures pikim neist, nimilugu siis, juba aastal 2006, mida kordustrükina on aga tublisti kohendatud. Heinsaare lugudes on märgata muinasjutulisust, aga ka veidrat ängi (nt. „Jõu tagasitulek”), „igatsust kannatuste” järele, mille ilmekaks näiteks on „Kannatuskunstnik Taaniel Kuuskemaa elu”. Mehe sisemusest väljusid tasuks kannatuste eest hõberahad, väga pingutusrasketel hetkedel isegi kuldmündid. Lõpuks tegelane sureb, armastuse pärast kannatades, sest ei suuda nii „suurt tasu” välja punnitada... Minu meelest see sarkasmist immutatud lugu avardab meie mõistmist ahnuse piiridest: „Ajapikku kujunes uuest elulaadist üsna paikapandud piirjoontega süsteem. Taaniel hakkas aina enam keskenduma mingi kindla kannatuse lõpunilihvimisele, hakkas valima, mille pärast rohkem ja mille pärast vähem kannatada, ning selle tulemusena muutsid vormi ja väärtust ka tema seedekulglas valmivad rahad. Näiteks hõbekopikaliste ilmaletulekuks polnud vaja kannatada teab kui palju. Piisas kaasaelamisest libedal jääl kukkunud vanainimesele, tema valu ja abituse jälgimisest ning talle südamest kaasatundmisest, või sellest, kui vaadelda vana turuhoone ees seisvaid elu hammasrataste vahele jäänud keskealisi mehi: kuidas nad seal külma käes jalalt jalale hüplesid ja mitme peale ühte paberossi kimusid, lootuses, et mõni jõukam talunik või ärimees nad ehitusele või metsalangetamisele kaasa kutsuks. Kui oli plaanis suurejoonelisem kannatusretk, võttis Taaniel selle tarbeks kaasa lahtikäiva välitooli. Seda iseäranis kerjuste vaatlemise puhuks Rüütli tänava pangaautomaadi või kaubahalli ees. /---/ Peale taolisi kannatusretki valdas Taanielit alati ärev põnevus, kas ta inimestele kaasatundmine ikka vääriliselt tasutud saab, kuid säärane mure oli enamasti ülearune. Õhtuse kemmerguskäigu järel langes neil puhkudel tema saagiks ikka nii kuus-seitse tsaariaegset hõbekopikalist, sekka mõni Liivi sõja aegne hõbetaaler, Gotlandi penn või Riia poolemargane.” Kui edasi loete, siis saate teada, kui palju maksab maailmamure, ja kuidas antiigipoe müüjanna mehe varandust jahtides ta kõhu lõpuks „murrab”... Hää satiir, kordan üle! Nagu pealugu „Ülikondki”, mis keskendub suuresti enesemüümise teemale. Siin müüb kuulsust otsiv kunstnik oma naha lausa Saatanale, kes end küll rätsepaks nimetab. Leo Roosimölder laseb vana naha maha koorida ja uue pääle õmmelda. Kui elus ka nii saaks...
Läbitud pikad koridorid ja labürindid, unenäod, kerge nõidumine (nt. „Siin Põhjatähe all” muudetakse piirkonna arendaja tumeroheliseks kadakaks) ja salapärasus (nt. „Vennad uneluses”) kuuluvad Heinsaare loomingu juurde. Kogumiku lugudest leiab natuke vanaduse ja üksinduse hirmu („Imat ja vanadus”, „Seiklus metsas”). Otsitakse kedagi, kellele südame pealt mure ära rääkida („Kus sa nii kaua oled, Jakob?”, „Ülikond”). Väärt lugemine!
Veel märkasin, et Heinsaar viitab sageli kollasele värvile.

Mart Kadastik. Suvi sulab talvel.
Romaan ei lisa 2013.a. aasta esimeses pooles ilmunud „Kevad saabub sügisel” midagi isikupärast ega uut juurde. Nojah, seksijuttu on vahest rohkem. Juba raamatu algus on banaalne, tegelane Henn Paavel ei väsi oma romaani, mis lõhnavat meloni järele, imetlemast, sest raamatupoodi hiilides ja ostmisnumbreid uurides tuleb välja, et kõik eksemplarid on ära müüdud. Kui müüjanna temalt autogrammi küsib, siis kirjutab Paavel oma teosesse„Armastuse armutus” nõnda: „Kui see raamat ei oleks juba valmis, kirjutaksin siia sisse Teie kaunid silmad”. Kiitusemaias Henn naudib, kui abikaasa tema teost Enn Põldroosi maalidega võrdleb, ja kuidas kurvastab meest kriitika, kuid sõber Tambet seletab, et Hennu rünnatakse kadedusest! Mul pole ammu olnud nii keeruline teosest tsitaati leida. Valisin tutvustamiseks read, kus tuletatakse meelde, kuidas rikkad elavad ja nutavad. Tegevus toimub Kreekas, Tambeti villas, jõudeelu mõjub igatahes mõnusalt: „Keskpäev möödus basseinis lobistades ja vee ääres lobisedes. Tambet täitis püüdlikult kelneri kohustusi. Elena ja Hennu katsed teda abistada – kas või arbuusi viilutamisel või fetajuustu kuubikute lõikamisel – tõrjus võõrustaja kategooriliselt tagasi: „Noored, teie asi on puhata!” Henn oletas, et teda nooreks tembeldades oli miljonär susanud oma sõnadesse tubli annuse irooniat. Tambet polnud Hennust kuigi palju vanem, ehkki tüsedus lisas talle mõned virtuaalsed aastad, samas kui Hennu sale figuur temalt mõned aastad ära võttis. Kreeka-reisi eel oli Henn õllejoomist piiranud, sest tema meelest polnuks midagi võikamat kui kõhetu keha külge kasvav õllekõht ja puusadel võbisev turvavöö. Ta oli kenasti päevitunud ning jättis päikseprillide ja mustade liibuvate Nike`i ujumispükstega päris kobeda mulje, nagu Tambet oli teda tunnustanud sellal, kui Elena basseinis mulistas. Ainus, mis Hennu jätkuvalt häiris, oli märgade juuste salkudesse põimumine, mistõttu oimukohad avanesid oluliselt lagedamatena, kui korralikult seitlisse kammitud juuksepahmaka alt võinuks oodata. Aga selleski vallas oli Tambeti seis troostitum.” Tegelikult on Henn Paavel ütlemata igav mees, ärimees Tambetil on vähemalt jamad prostituutidega, eesti keeles litsideks kutsutud, ning KGB või FSBga. 
Noore naise ja vana mehe lembesuhte kirjeldamine belletristika vormis nõuab rohkem psühholoogilist taktitunnet ja stiili, vajadusel õrna irooniat, mõnel juhul kahtlemata sarkasmigi. Kuid väljend „vana hobune kaerapõllul” pole just kõrgelt hinnatav teravmeelsus, nagu ka suguelundite nimetamisel lapselike metafooride kasutamine: näiteks ”naise üsa peavärav”, „sugusibul”, „kivipuravik”, „vabariigi valvur” jt. Need tulevad enamasti küll kasutusele siis, kui jutt käib poliitik Jaak Pukist, kellel käis mitme aasta vältel elu mitme naisega. Muu seas, lk. 144-146 kestev poliitiline jutuajamine on minu meelest uskumatult naiivne, aga ega ma neid eriti hästi ei tunne - poliitikuid siis! Just Jaagu seksistseeni kirjelduses leiab unustamatu lause: „Ta tegutses justkui põllul müristav kombain, mis peab mootorit seiskamata sooritama mitu järjestikku operatsiooni.”
Kadastiku romaanide puhul on üritatud põhjendada hilises keskeas meeste käitumismudeleid teatava eksistentsiaalse ängi ja isegi surma läheduse tajumisega. See võib ju õige olla, aga miks siis on Paavel pilkav ja noriv vanemate naiste ehk eakaaslaste vastu, kelle elutarve ja hingelise soojuse tunne peaks olema meestega sarnane? Ma tajun romaanis ”Suvi sulab talvel” humaansuse ja empaatia nappust, kuigi Hennu usklik tütar abistab kõigiti autoõnnetusel invaliidistunud ja üksinduse pärast kannatavat dr. Laidveed, ja jääb isegi lapseootele.
Noor ajakirjanik Elena, kes omakorda kirjutab romaani Hennuga kohtumisest, on kõige huvitavam persoon. Nii romaan kui ka tema etteheitev arvustus Hennu raamatule ilmub Paula Adamsoni nime all. Need katked, mida Paavel Rahvusraamatukogu WC-potil endale naise vastsest teosest „Mehe sisse minek” ette loeb, sobituksid aga pigem mõnda odavasse ajakirja.
Mul polnuks vaja raamatut kiita ega laita, sest kuuldavasti on raamatukogudes tekkinud arvestatava pikkusega järjekorrad, nagu ennemuistsel ajal sarja „Varamu” ettetellimisel poodides.

Enn Nõu. Ma armastasin rootslast.
Tegevus algab aastal 1955, kui pagulasest noor arstiüliõpilane Eerik Neier viibib Põhja-Rootsis tulevastele meditsiinitöötajatele mõeldud suvises kroonuteenistuses. Enn Nõu on minu meelest eesti kõige faktifanaatilisem kirjanik ja seetõttu kohati koormavalt väsitavate belletristiliste raamatute autor, mis ühelt poolt pakub muidugi vägevas koguses ajaloolist teavet (nt. „Mõtusekuke viimane kogupauk” (2005) ja „Vabariigi pojad ja tütred” I osa 2010, II osa 2011), aga nn. romaani ootajatele võib pettumuse valmistada. Eesti kirjanduses teatava sümboltähendusega pealkirja all ilmunud teosest oodanuks rohkem psühholoogilist arutelu. Eeriku ülima täpsusega päevast päeva täidetud päeviku lehekülgedelt saame teada, et 21-aastane noormees otsib vabadel õhtutel tantsupidudelt tüdrukut, kes täidaks tema n-ö. meheks saamise soovi, ent armastusloona mõeldud raamat on kroonuteenistuse ühekülgsetest andmetest nii küllastatud, et tunnetest, mis siiski tekivad, suurt juttu polegi. Eesti mehe ratsionaalne mõtlemine ja toonane pagulastele esitatud ülikõrge rahvusluse nõue muudavad raamatu mõtte ühekülgseks. Kuivavõitu lugu! Eerik küll teatab, et armus Rootsi neiusse Ingalille, aga kirge tüdrukule pühendatud lausetes peitub vähevõitu. Nojah, kohtumised ei kesta ju kaua, sest poiss sõidab tagasi ülikoolilinna. Need üle viiekümne aasta tagused detailiküllased päeviku sissekanded ja tähelepanekud sõjaväe igapäevast on lausa igavad, õige kentsakas on lugeda aruannet kinos käimiste kohta. Eerik on tõeline filmifriik, nii et isegi armumise ajal ei unusta ta üles tähendada, mida vaatas, mitmendas reas istus, kes peaosi mängisid ja palju pilet maksis. Uh, eesti mees, tahaks teist korda hüüda, mitte üks kübe hullust ega tundesära! Võib-olla on Enn Nõu tahtnud teadlikult imiteerida teatava ajajärgu kirjutamisstiili, igal juhul tuleb lugejal, enne kui Eerik kohtub Ingalillega, vähemalt pool raamatut läbi nügida. Üks lause meeldib aga küll, see käib neiu välimuse kohta: „Kokku võttes nagu Lapimaa sortsitüdruk, kes kindlasti on võimeline nõiduma”. Järgnev tsitaat teatab aga põhjuse, miks nende armuloost asja ei saanud: „Teisipäeval, kahekümnendal septembril kirjutab Eerik kurva, kuid kindla meelega kategoorilise kirja Ingalillele, milles ütleb end olevat aru saanud, et nende lugu Romeost ja Juliast peab paratamatult lõppema. Keele ja rahvuse pärast pole neil tulevikus midagi head loota. Saaksid õnnetuteks. Pikemas perspektiivis ei lähe hästi, hoolimata nende ükskõik kui võimsast ja pöörasest armastuse hullusest. Eesti rahva huvides ta ei saa... Ei tohi... Peab alluma isamaalisele kohustusele! Ta on sunnitud täitma rahvusliku südametunnistuse imperatiivseid ülesandeid. Nende armastus on olnud pime kana, kes ei teadnud, kuhu poole joosta, sest on igal pool põrkunud tugevate eesti seinte vastu. /---/ Ta sunnib ennast taas hambaid risti pigistades Eesti eest võitlejana lubamatuid mõtteid nurka viskama. Kas kunagi keegi viimasel taevalikul aruandmise tunnil teda selle eest tänab, ei oska talle praegusel ajal keegi lubada.” Kohati on Eerik küll uhke, et eestlus võidab armastuse, ta leiab loomulikult eesti naise, kes talle lapsed sünnitab, aga romaani lõpus teatab mees ootamatult, et Ingalill on talle vist helistanud üle 50 aasta taas... Siis muutuvad mehe kujutluspildid nooruses teostamata seksuaalelu võimalikkusest vanaduses päris pikantseteks. Eerik Neieri õigustus kõlab nõnda: „Püha eesti rahva huvides on ta sunnitud niimoodi talitama. Asetama armastuse ohvriks isamaa altarile.” Mõistagi oli neil sõnadel 1950ndatel teistsugune tähendus kui praegu, mil otsitakse ja leitakse elukaaslane sageli võõralt maalt. Unustatakse oma ja kõneldakse mõne aasta pärast juba aktsendiga, uut keelt aga vigadega.

Triin Soomets. Asjade omadused.
Soometsa luulest on alati põrgulikult raske kirjutada, kuigi nad sunnivad põhjalikuks mõtlemiseks peatuma: „Ykskõik mis on ees / või mis möödunud ongi / ykskõik mida teed / kaunistad enese kongi / sõela või peoga / kannad vett, et kasta / või kiskuda juuri / iga sõna ja teoga / kujundad enese puuri / vahel peatus on pikk / aga sind maha ei lasta / iga mõte silmapilk / ymber konksu ja sõrme / tõmbab veel yhe sõlme / su enese jõu / ja näoga”. Võiks ju kasutada suuri väljendeid sotsiaalne, globaalne, sarnast mõõdet täheldab küll. Siiski tundub, et luuletaja ridades peitub paras jagu piina ja intiimset, teda häirib vist ebaõiglus, ükskõiksus, aga eks need, kes kaua luulet kirjutanud, suudavad sõnu ja mõtteid juba ristata. Sa naudid neid, ja sellest vahel piisabki (nt. „inimene saab teha”, „liipritel kõndija”). Sõnamäng on omaette toredus („asjad võtavad ruumi”, „kõik saab teoks”). Ju on autoril üldistuses „Töö” õigus, kui annab märku: „äratad kujutlusi / ja keegi ei saa sulle pihta / kujutluste võrgust välja ei uju / ka kõige lähem / su tekstidetagusesse vaikusse / ei saa, tiri või kättpidi / seal pole ust ega läve / sooja või kylma / mõõtu või vahet / ainus tee välja on läbi teksti / ja see on vale tee / teiste juurde ei vii” jne. Lugejana mõistan juba ammu, et tekst on kirjaniku kaaluks, mõõduks, hääletämbriks, ent mõistatuseks samuti. Tore on lugeda teksti „asjad võtavad ruumi”, kus sõnal asi jätkub veenmisjõudu.

Tarmo Tuule. Mine värsse!
Kuulasin 4. jaanuaril Vikerraadiost „Luulelahingu” saadet, esinejatest pälvis mu tähelepanu Tarmo Tuule luuletus „Millest on tehtud vanaemad-vanaisad”, ent „Mine värsse!” kujunes pettumuseks. Mitte absurdi tõttu, mida eriti ju polnudki. Küllap olen liiga palju sõnamängulisi tekste lugenud, ülimalt napp ütlemine peab olema ikka hiilgav, et seda nautida. Eks mõtteid stiilis „Tühi taara. / Täis taara. / Tühi taara. / Tiira – taara.” või „emme / issi / kaka / pissi” oleme ju varemgi kuulnud.  Raamatukese lõpus leiab eluteadlase Lennart Hiire sulest luuletajast Tuulest väikese lookesegi. „Luulelahingus” öeldi, et Tuule elab metsas, vahel käib ka linnas, koostab ristsõnu ja lauamänge. Mängib jalkat ja viskab vibu! Ja on ökofilosoof, see on mõistagi üks ütlemata aus ja ilus amet. Üks näide veel: „Lätis litsile pandi sammas / püsti / alt vahtis nagu lammas / büsti / tegi süsti / tõusis tuju / kurva kuju”. Ega ma sellest suurt aru saanud, aga viga ju minus. Mõnesõnaliste värsside hulgas on ka üks pikem - „Sõltumatute naiste lööklaul”. Kel huvi, loeb ise!
Lõpetuseks lisan, et viidatud raadiosaates täitis kriitiku rolli Tarmo Teder, kelle arutelud ületasid kõrgelt luuletajate sõnalise taseme.

Mari Vallisoo. Viimäne vihim.
Eelmise aasta augustis autoõnnetuse tagajärjel meie hulgast lahkunud Mari Vallisoo Kodavere murrakus luulekogu on tema enda kokku pandud, kuid järelsõna kirjutas tütar Tuuli Vallisoo, väljaandjaks „Ilmamaa”. Murdeid ja murrakuid pole alati kerge lugeda, vahel tuleb seda teha lausa häälega (nagu mina vahel võro ja seto keelde süvenedes), aga on selge, igaüks meist armastab oma. Mari on kirjutanud: „Kõege ilosam kiil jäe seie / meienukka kos kehvad mullad / kivid kännod ja kõva moa”. Vallisoo kasutatud murrak ei pruukinud igas tares kõlada ühteviisi, see on arvatavasti ainuomane vaid talle, kuuldud oma emalt ja vanaemalt.
Kogu esimese tsükli „Keväde Kodaveren” luulevalik on varem ilmunud 1991. a. trükitud raamatus „Sünnisõnad ja surmasõnumid”, teist osa „Ussisõnad” (2001) mäletavad lugejad, kel tuttav kassett, kus koos Vallisooga avaldati Mats Traadi ja Hendrik Adamsoni murdeluulet. „Ussisõnadest” on välja jäänud kuus nn. kirjakeelset teksti, nende hulgas kuulsatele eesti poetessidele osutava sõnumiga „Sündimine” ja nukratooniline „Kord kõnelesin kaunis idamurdes”. Kolmas jagu „Topi õmad” sisaldab suuresti varem ilmumata loomingut. Meil on kombeks kurtes korrata, et koos külade ja inimestega kaob ka kohalik keel ehk murrak – see juhtubki, kui me ise midagi ette ei võta: „Siikõrd / õlin viimäne vanamor, / kessi inimesekiäli kõnelda / viil mõiss / Üksipääni aasin juttu ja / kõnelsin pottega pannega / Põllud kedägi tõiss / kessi aru suas / Näväd õpsid küll / Egä pääv kääsid kuuli ja kuuli / Ike ei märkä, ei tiä, ei sua / Muku viänäväd võõrid kiili / Õma kiilt / enäm mitte keski ei tiä / ei õska kõnelda / Siikõrd minä / õlen viimäne vanamor / Eks keski piä õlema”. Tõepoolest, meil tasuks pärast Vallisoo lugemist kas või tasakesi mõelda, kunas jälle Kodavere keeles nõnda mõjus sõnum teele saadetakse?
Mingil kummalisel kombel heljub luulekogu kohal ütlus viimäne kui kaotatud keele, kodu ja isegi inimelu sümbol. Kodavere keelne luule kostub sümpaatselt, kauni arhailise varju ja vaimuga, millel pole lootust enam elujõuliselt taasärgata. Nõrgukesed idud kindlasti mõnes aiaveeres kasvavad, aga kas nad õitsele löövad, ei tea ju keegi. Vallisoo murdetekstides värelevad lisaks keelele Kodavere aja- või kodulugu, küla meeleolud, inimeste käekäik (nt. „LAPI-LIISA”). Aga ka lootust sisendav kevad: „Ilm lähäb äkki eledäss / Vana lume-pühkmise-luud / kõllasid õisa ajab”. Luulekogu „Viimäne vihim” võtab kokku aja, mille nägijaid jääb üha vähemaks ja vähemaks („Tiä mes õhtass suab.”, „Aasin aga agu ahaju.”, „Kolm kaussi”, „Kos niid pääväd kadovad” jt.). Osutab vanadusele, minu kujundit kasutades külaelu „hukutajale” (nt. „Vanass jäen ja”), sest need, kes tegid häid „piirakid”, on enamasti juba mulla all. Ussisõnu kiputakse pidama aga „loriss”, kuigi meid on peetud nõiarahvaks. Ent elati ju ennegi, kuigi „Põle kosagile soand / Muku Kodaverre”.
Mõtlen, kas ja kunas veel luuletatakse loomade talitamisest („Lehem jo rüük”), sea- või oinatapmisest („TAPUPÄÄV”), seasöögi keetmisest, kodukäijatest laka peal, heinaveost küüni: „Nüidki käin sial – ei küini, ei kedägi / Üksipääni siäl konotab / tõesse-vaname / ammu-aal / kadonuss jäänud eenä-ang”.
Jah, palju ilusaid ajaloohõnguga kaetud motiive, millega noorematel põlvkondadel pole enam suuremat peale hakata, sest väga paljud asjad, millest Mari Vallisoo on luuletanud, on kadunud, nagu „eledäd iäled” Krõõt ja Mari me külade sülest.

 


 digitaalarhiiv digar