Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud







 

LL-71

LÄHETUSLAUSED

„Sirbi” käekäik on viimastel nädalatel kulgenud nõnda kurblooliselt, et ei mõista ega taha kommenteeridagi. Mõtlen peamiselt sellele, kui alandavalt koheldi lehe loojaid (nii toimetajaid kui ka kaudselt autoreid), ent nõnda käitutakse me ühiskonnas üha sagedamini – ükskõiksusest kähiseva külmusega. Mind hämmastab ikka veel, et inimesed, kes pole kunagi kultuurilehte kätte võtnud, teatavad meedia või kommentaaride kaudu, kui kehv või hea see on olnud ja kuidas peaks asju korraldama. Teisalt juhtub, et n-ö. eliitharitlased häbistavad oma sõnavaraga ka ise end, kogu ühiskonda. Lõputu üksteise solvamine, vabandusena tihti poliitiliste vaadete eksponeerimine, pisendab me riigi ja rahva väärikust, meist igaüht, aga edasi tuleb ju minna koos. Jaan Tooming märgib „Maalehe” (5.12.) lisas „Tera”, et mitte üksnes valitsus ei kaugene rahvast, vaid toimub ka intellektuaalide kaugenemine oma rahvast. Eelkõige loomingu kaudu! Kuid keskpärasus pole ju ka ideaal, kõrgkultuur aga kallis ja paljudele tihti keeruline. Kuidas olukorda viisakalt lahendada? Ehk toob uus aasta seletust?

Rahvaraamatukogude novembrikuu üheks kirjandussündmuseks oli juba kümnendat aastat järjest toimunud kirjandustuur „Eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes”, mis loodetavasti kestab vääramatult edasi veel kaua-kaua. Kõigile kolleegidele suur aitäh ürituse korraldamisel abistamast! Kõrvelepõikena mainin, et ise käisin Hiiumaal ja Läänemaal, meil läks kõik mõnusalt. Hiidlased Kärdlas andsid kirjarahvale kaasa saare päält kogutud võrratut kanarbikumett. Teadagi, meretagune asi, külmetuse korral kohe võtta. Käina rahvas rõõmustas meeli aga tervistava rabarberisiirupiga. Hiiumaa ja Läänemaa ilmgi oli sedapuhku vapustavalt mõnus, päike paistis, praam sõitis vaikselt üle vee ja Haapsalu kuursaali kõrval õitsesid roosid. Kärdlas ootas meid lisaks lugejatele alati šarmantne Ave Alavainu kange kohvi ja õuntega. Ristilt pandi jälle piparkooke ja samuti õunakott kaasa. Lääne Maakonna Keskraamatukogus kingiti Haapsalu raamatukogurahva meenutused „Lugejale avatud”. Mis nii viga tuuritada!
Nagu ikka, võib tänavugi öelda, et kohtumised läksid mõlemalt poolt vaadatuna üldiselt kenasti, kuid paraku sattus ka üks tõrvatilk meepotti. Kuigi ma sellest ebamugavast seigast ei tahaks pikalt kõnelda, pean veel kord vabandama Pärnu Keskraamatukogu ees, sest Tartu kirjarahva juht tekitas paraja segaduse, s.t. kohale sõitsid hoopis teised inimesed kui nimekirjas. Mina seda olukorda paraku praavitada ei saanud.

Ühe asja üle võiks Kirjanike Liit mõne raamatukoguhoidja arvates tulevikus endiselt mõelda, kuigi sellele on varemgi tähelepanu juhitud: ehk võiks grupp koosneda kolmest persoonist, siis saaksid lugejad nendega pikemalt juttu ajada? Isiklikult hääletan nelja poolt, tundub põnevam ja mõjusam. Eks reisi kordaminek sõltub suuresti seltskonna juhist: kuidas on esinemised kavandatud, kes mida loeb ja kuidas laulab-tantsib, kui kaua ja kuivõrd leitakse kontakt kuulajaskonnaga. See viimane, kontakt siis, on väga oluline õnnestumise argument. Siis jätkub juttu kauemaks, kui kasutada üht ilmetuks kulunud käibelauset. Seda, et kuulajateks kogunevad kas kooliõpilased või vanem lugejaskond, on hästi keeruline muuta. Kuid kuuldub, et kohtades, kus esinetakse raamatukogust väljaspool (nt. kohvikus jms.), koguneb rohkem rahvast. Eks see nõuab jälle suuremat korraldamistööd ja äkki rahakestki?! Kui kellelgi on ideid, kuidas tänaseks sisseküntud vagu veelgi saagikindlamaks vedada, siis andke aga märku. Aastaid Kirjanike Liidu esindajana ürituse kordamineku nimel tegutsenud Jürgen Rooste paneb korraldajaameti maha. Tulevikus seab tuurile õla alla EKLi projektijuht ja luuletaja Veronika Kivisilla, kes tänavugi tegusalt kaasa lõi.

Lisana! Tore, et siin-seal ilmub veel personaalnimestikke. Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu töötaja Anne Valmas koostas poliitikast ja belletristikast kirjutava Hellar Grabbi bibliograafia. Pange tähele, see ilmus raamatuna!

Head inimesed, ärge unustage, et „Paabeli raamatukogu” alustab 13. dets. kell 12.00 Rahvusraamatukogus, uuritakse „Lugu luubi all”.

LOETUD RAAMATUD

Marina Elbasaar. Slummidiplomaadid.
Rahvaraamatukogude lugejaskond naudib ilmselt mõnuga seda (euro)ametnike elu- ja tööstiili iroonilist käsitlust, mis algab rutiinse ja üldteada nõukoguliku elulaadi groteskse kirjeldamisega. Suurt sõnakunsti siit ei leia, aga paljuke seda eesti ilukirjanduses ülepea leidub, küsitakse ju vahel küüniliselt. Paistab, et pseudonüümi taha peituv kirjutaja on oma nina juba tükk aega tagasi Eesti välispoliitikasse pistnud, igatahes Brüsselit näib ta hästi tundvat. Ega siin palju öelda polegi: Hella ja venelanna Alla (üks vanematest küll eestlane) on kaks riigiametnikku, kes ajavad natuke väiksemaid tööasju kui need, millest meedias alailma räägitakse. Nad on parimas eas naised, kes kuuluvad „Royal piirituse” ja „Leegi” põlvkonda (lk. 59), ent on jõudnud ära oodata edutamise ja võivad minusugust informeerida nii: „Iga-aastane suur sündmus oli ohvitseride naiste korraldatud NATO käsitöölaat, vot see oli tõeline pidupäev! Laadalt sai Ungari salaamit, Prantsuse šampanjat, Läti rahvatantsu, Türgi kõhutantsu, Eesti käpikuid ja Makedoonia veini. Kõik rahvad tantsisid koos ja Alla süda täitus härda rõõmuga.” Raamatu moodustavadki lühikesed lustlikud ja sihilikult naiivsed lood, mida ei võta tõsiselt küll keegi peale mõne ebamugavalt konservatiivse poliitpersooni. Sõnaga, Euroopa kujutab üht suurt rahvaste sõbralikku peret, nagu NSVL siis, kui mina veel koolis käisin, mõtlen üllatusega. Teisalt tundub, et nende argipäev on tobenaljakas ja vaimule lausa hukatuslik sel Brüsseli teel, kuid nad oskavad elada, oma tööst kasu lõigata ja mõnikord sõprugi abistada. Haritlasnaiste ilkumine mõjub vahel igati tervistavalt, sest steriilselt puhas poliitiline maailm on tegelikult igavavõitu. Ma usun, et „Slummidiplomaatides” pole päris valet, väljenduslaad kui mõtte kaste on lihtsalt natuke rammusam, olgu selleks siis perekonnaõnne otsimine või kõrgemate ametnike kohatisele naiivsusele osutamine. Mind rõõmustas nt. viide Pälsoni ühiselamu tuppa 205, kust alustasid oma kuulsusrikast teed Eesti ajalukku mitmedki tänased Eesti elu kujundajad. Kes sinna igavesti jääb, on juba teine lugu. Peatükk „Sotsiaaldiplomaatia” kõlab „õpetlikult”: „Õpetaja Merikesele meeldis Brüsselis väga. Puud õitsesid, ilm oli soojem kui Tallinnas ja inimesed olid mitut erinevat tooni. „Milline valik! Nii erutav,” mõtles ta, „siit ma omale mehe leiangi!” Merike oli just läbinud Euroopa Liidu EPSO eksamivooru ja ootas tulemusi. Aeg oli lõõgastuda ja välismaa elu uurida. Kuna Merikesel oli veel veidi puhkusepäevi järel enne Eestisse õpetajatööle naasmist, otsustasid Hella ja Alla sõbranna Merikesele eksami sooritamise auks väikese kodupeo korraldada. Et see pidu teeniks ka laiemat eesmärki, kutsuti kohale esindajad neljateistkümnest erinevast riigist. Et oleks hariv ja huvitav, saaks sotsiaaldiplomaatiat arendada, suhtlusvõrku ja leviala laiendada ning maailmarahu alustalasid betoneerida. Pidu korraldati avara elutoa, kolme magamistoa ja suure terrassiga korteris, kus Merike peatus. Puhkusreisil olev belglasest korteriomanik lubas oma äraolekul seal lahkesti pidusid korraldada ehk „oma elamisse veidi elu sisse puhuda”, nagu ta öelda tavatses. Ettevalmistused olid põhjalikud ja osaliselt etnilised. Suupisteks pakuti eestipärast kartulisalatit, singirulle, kiluvõileibu keedumunaga, rosoljet, kamavahtu ja küpsisetorti „Kindlustatud Tulevik”. Joogiks olid Itaalia ja Hispaania veinid, Belgia õlled ning likööri „Vana Tallinn” koorene variant. Ilm oli soe. Suured maast laeni rõduuksed avanesid Püha Katariina tänavale, inimesed sumisesid mõnusalt, meeleolu oli pidulik ja konstruktiivne. Taustaks mängis klassikaline liftimuusika.” Peo edasisest arengust lugegu huviline juba ise!

Helen Kallaste. Kogutud hetked.
Luulekogu pälvis Siugja Sulepea kirjandusauhinna, järgnes Betti Alveri preemia. Jagan heameelt noore autori edu üle, ent tema loodud read on sedavõrd isiklikku laadi, et mingit kindlat teemat, kujundit või vaadet ma ei suutnud leida. Kogutud hetked, nagu pealkiri kinnitab, kogutud tunded, kogutud mustrid ja motiivid, mälestused, viited olnule jms. Põhiline ehk oluline näib olevat keelemäng, sõna ilu, mis võib vahel mõtte isegi ära peita. Samas toredaid riime märkab ka, nt. „Sest toast on palju sõpru läbi käinud. / Siin ettepanekuid on läbi läinud / (kui ette oleks neid ja läbi näinud...) / Ja lampides on pirne läbi läinud. / Ja hetke pärast hetk on läbi. Läinud.” („Remont”) Tsiteerin ka nimiteksti „Jah, kogun hetki”: „Jah, kogun hetki. / Kinkisite mõne, / te taustaks kõlas kume klavessiin. / Mu veinist võrsus roosiõisi õrnu. / Mis nime kandes olete te siin, / mu härra? / - Kelleks kehastute täna? / Me kõhklev kehakeelne kahekõne / on juba jõudnud kuulajate kõrvu / ja tõlgendatud. / Hetkede eest tänan, / need nõnda hoian alles, et ei kaoks. / Siin üksinduse veidravõitu võlud / serveeritud on kaunilt. Kahe jaoks. / Kesk agulite rääbakat idülli, / kus kibuvitsad kiskund on mu õlult / liig uhket nahka, siidi, tafti, tülli, / on minul piinlik puutujate pärast - / sest olete üht teist ja võõrast verd. / Meid ära saada enda juurest ära / ja palun ära saada kiusatusse... / Te silmist vaatan sügavsinist merd. / Las päike loojub / maanteekraavidesse.”
Üks märksõna jäi kohe meelde – inimeseloom („Teine tants”, „Mis nii kihvatas sus, hundis”). Tore sõna on veel „õnneseenesoust”! Isiklikult nautisin luuletusi „Kodukäija” ja „Kodukäija II”, aga need jäävad teile, auväärt lugejad, üles otsida. Nii soovitangi noore autori tekste ise lugeda ja tõlgendada, otsida ühendusniite põlvkonna luuletajatega ja eristada erinevusi. Siis, ühel hetkel tuli mulle meelde Eda Ahi esimene luulekogu „Maskiball”. 

Jan Kaus. Vasaraheitja.
Luulekogu jaotub tinglikult kaheks. Ühelt poolt filosoofilisemad, elus nähtud või tajutud hetki fikseerivad tekstid („blond, argiselt riietatud naine”, „Mine võta kinni”, „Õhtumaa väljakäik”, „Ühele linnale”) ja vaated inimloomusele („elukapten kutsub teenindaja”, „see juhtus eile bussis”). Loomulikult leidub alati isiklikumaid etüüde („Poiss ja jalka”, „eile öösel”). Luuletuses „öeldakse ju et” väljendub küllap autori tundlik meel ja püüdluste sisu. Nende kõrval uudse ja pisut ootamatuna aga iroonilise mündiga „Spordilood”, mis võimaldavad teema mõttes lugejaskonda laiendada. Viimastel aastatel jõulise prosaistina avanenud Jani tekstid on kohati pigem proosapärased ja päris pikad, aga väärivad kindlasti lugemist. Tutvustamiseks: „see juhtus eile bussis / kuhu ühiskond on mõnikord nii kaudses / kui otseses mõttes kokku surutud / sisenes noor ema oma väikese pojaga / armas poiss, vaikne / pisut justkui hirmunud silmad / mis vaatasid ühtaegu nõuküsivalt / ja usaldavalt ema / poterpi, popterpi iššjoo nemnoško / sosistas õbluke ema poisile kõrva / ja kergitas teda pisut / oli näha, et ema ei jaksa hästi / keegi istet ei pakkunud / silmi odavate dolce ja gabbana / koopiatega / varjavad eluvennad / elukaptenid otse masside mässult / kes käituvad bussis nii / nagu oleksid nad võimelised / esimese tormiga / esimesse päästepaati ronima / üksi muide / kes kõigest ilusti läbi libisevad / kuni nemadki on väetid / ja ühelgi nende lastelaste sõbral / pole mõtteski istet pakkuda / korpulentne pseudodaam / kes oli haaranud kaks istet korraga - / ühe endale, teise kottidele / igas jumala bussis / on üks selline/ mõtlesin korraks / et läheks ta juurde ja ütleks: / palun olge nii kena ja tõuske / minu kott on samuti väsinud / siis nägin, et üks iste jäi tühjaks / puudutasin noort ema ettevaatlikult / hästi ettevaatlikult sõrmeotstega / justkui oleksin kartnud / et keegi näeb / ja noore ema kurnatud nägu / lõi korraks särama / ja mul oli kohe tunne / et olin saanud hakkama kangelasteoga / oleksin tahtnud hõisata / kogu maailmale hüüda / et kas nägite, kas nägite / ma olin ju ainuke, kes märkas / aga kui mõelda / siis ikka kaunis naeruväärne! / mis see siis ära pole? / kusagil dubais / võetakse filipiini võõrtöölistelt / väevõimuga passid käest / ja nad peavad peksma 16-tunniseid tööpäevi / et isehakanud bräädpitid saaksid / nende ehitatud tehissaartel / pisut pidu panna / kusagil nurga taga / jahvatatakse mustal turul müüdud / laste luudest tervistavat / ja potentsitõstvat pulbrit / mida rikastele surijatele / vähivastase imeravimina pähe määrida / kusagil kallab mingi suurfirma /---/” Siinkohal lõpetan, et te ise edasi loeksite.

Armin Kõomägi. Minu Mustamäe.
Novellikogu on jaotatud kaheks: „Mustamäe lood” ja „Muud lood”. Kõigis paras kogus pöörasust, absurdi-sürri, koguni ehk mõistlikkuse vindi üle keeramist (nt. äärmusliku tulevikuühiskonna kirjeldus „Ekskursioonis”), aga nimetet omadused ju lugude väärtuseks kujunevadki. Sedapuhku nautisin just sotsiaalset pöörasust, mis vabastab inimese kujutlusest maailma muutmise võimalikkusest. Mustamäe linnaosa on küll üks, aga teemasid leidub. Kas Mustamäe on läbinud karmima allakäigutee kui näiteks Lasnamäe või Õismäe, Keldrimäe on iseküsimus. Autor on leidnud pilkamisväärseid juhtumeid ja narrusi iga koti sopist, kuhu nina sisse on pistnud, ei mingit pühitsemist ega põhjendamist. Puhas grotesk on „Ämblik”, kus kakajunn sõi ära paastuva politseiniku laualt sardelli. Õhturahus lugevat inimest lüüakse aeg-ajalt kui puuga pähe, milline fantaasiaküllus! Nimijutustuse kohta võiks lausuda lahe, ei rohkemat. Ülejäänud mõjusid juba vängemalt. On lehka, ilkumist ühiskonna rumaluse üle, üle kõige tajub aga teatavat kirjutama sundivat resignatsiooni. Kõomägi tabab hästi meie päevade segasust ja sellest tulenevat inimeste ramptüdinud olemust. Vahel on tõesti raske normaalne inimene olla („Teise põlve kaevur”, „Klimp”, „Ekskursioon”). Tõepoolest, oht, et elu muutub aina „kvaliteetsemaks” ja „mõttetumaks”, on tõsiselt võetav OHT. Võlts kaastunne pole päike, mis peab kõiki soojendama. „Lumi” on puhas pilge, aga natuke primitiivsevõitu. Meie igapäevane vabadus on muutumas väsitavaks ja igavaks, egas muidu kiputa vahel kordama - elame igavas Põhjala riigis! Novellina mõjub „Vabadus” soliidselt sotsiaalsena: „Kõrvallauda istus keskealine mees koos kahe nooremapoolse naisega. Mehe igast elemendist kiirgas edukust. Riided, käekell, soeng, jume, naeratus, hambad, tämber, kerged jututeemad, sõbralikud veidi seksistlikud naljad, žestid, lõhn, pilgud, toiduvalik, joogid, komplimendid, mobiiltelefon, kõnedele vastamise viis, suhtlus kelneriga, naer, arvesse mittesüüvimine, jootraha, lauast lahkumise viis, kiire pilk ületerrassi, noogutused tuttavatele, õrn patsustus kummagi naise eemalduvale pepule. Detailitäpsus, millega don Juani ametijuhendit täideti, hämmastas teda. Latte oli seda kõike jälgides jahtunud. Ta tellis uue ning märkas kõrvallaual rahakotti. Prisket, heast nahast, hüljatut. Keegi ei teinud sest välja. Edu ja tema muusad käivitasid parklas juba oma kuueliitrist sõidukit. Ta pidas kiusatusega kiire lahingu, mille kaotas, nagu alati, ja sirutas käe rahakoti järele. Kümmekond kaarti, tuhandeid kroone, sadu eurosid, poisi ja tüdruku pilt. Haigutades viskas ta rahakoti prügikasti. See seisis mugavalt kohe terrassi kõrval, teisel pool lillekastidega piiret. Mida ta siis lootnud oli? Ise ka ei tea. Toodi uus latte, ta võttis uue sigareti. Eemalt lähenes inimene, kes kõik prügikastid hoolikalt läbi sorteeris. Ta naeratas. Perspektiiv peatselt sündivaks heateoks kõditas meeli. Inimene lähenes sammul, mida võis iseloomustada sõnadega „hiiliv” ja „ebamugav”. Püüdes samal ajal näida võimalikult loomulik. Kui pesemata käsi prügikasti sisenes, keeras ta pea taktitundeliselt ära. Lauale lähenes kelner, päeva kopsakaim jootraha värskelt meeles, telefon kõrva juures. Mees otsis kiire närvilise pilguga midagi laualt, raporteerides otsingu tulemustest kaastundliku häälega torusse. Äkki hajus murepilv kelneri näolt. Paari kiire sammuga oli mees terrassiservas, napsas rahakoti pesemata kämblast ja teatas telefoni rõõmsa sõnumi. Ta jälgis kelnerit mõtliku pilguga, siis vaatas eemale lonkivat inimest. Ta mõtles saatusele, õnnele, edule ja nende vahelistele seostele. Ta mõtles Robin Hoodile ja maksuametile ning leidis, et pikas perspektiivis on mõlemad mõttetud ning määratud läbikukkumisele.”

Helga Nõu. Mahajätjad.
Igati põnev lugemine, täis ootamatuid pöördeid, iseäralikku, võõristavat (šamaanlikku) maagiat, mis kogu romaani tegevust näib mõjutavat. Või oleks õigem näib jutumärkidesse panna, vaat ei teagi? Igatahes nõiduste kohalolust antakse märku juba enne meeste, õieti küll vanema, Martini-nimelise mehe Aafrikasse sõitmist. Kas või juhtumiga, kus tundmatu mees soovitab raamatukogus Martinile ootamatult šamaaniraamatut, mille viimane alateadlikult laenabki. Järgnevad kummastavad õnnetused. Martinile, kel pole tegelikult kassi, toob ühel hilisõhtul salapärane taksojuht tagajalust halvatud kodulooma, kes olevat jäänud auto alla. Arusaamatul põhjusel tunnistab Martin end kassi omanikuks, mis omakorda avab ta kunagise abielu purunemise detaile, mis seotud otsapidi pere toonase kassiga. Sama arusaamatul põhjusel tekkinud kassikujuline plekk uksematil jääb igatahes Martinit piinama, sest ta südametunnistusel lasub samuti üks tume plekk, mida mees ei saa enam puhastada. Ma ei reeda seda, pealegi jääb lugejale teisigi üllatavaid seiku avastada. Kuigi Martin ei taha uskuda nõidumiskunsti väge, millest on lugenud, juhtub temaga veel palju imelikke asju. Näiteks satub Martini esialgne reisikaaslane Rainer autoavariisse ja jääb jalust halvatuks. Kiiresti asenduseks leitud noor fotohuviline osutub aga Martini pojaks, kellega isa polnud kordagi pärast perekonna juurest lahkumist suhelnud... Pärast mitut kummastavat juhtumit jõuavad kaks töölähetusega fotograafi viimaks Botswanasse Kalahari kõrbe, kus seisvad silmitsi katastroofiga: „Tume pilv tuleb lähemale nagu must tsunami ja nad ei märka seda enne, kui on hilja. Võib-olla varjavad ka akaatsia oksad osa vaateväljast. Kui nad lõpuks märkavad, siis ei usu nad oma silmi: must hiigellaine on teel nende poole! Selline uskumatu mass! Nad ärkavad oma uimasest olekust üles ja hüppavad jalule. Pühvlid! Läheneb must metsik pühvlikari, nii suur, et see täidab kogu silmapaari ja varjab peagi päikse. Hiigellaine eest pole kuhugi põgeneda. Kui nad veel autosse jõuaksid ja minema saaksid... Ähmi täis ja paanikas püüavad nad Land Roverisse ronida, aga liiga hilja. Esimesed loomad jõuavad autoni, enne kui Siim on mootori käivitanud. Need on Aafrika võimsad kahvripühvlid, kellest iga isend kaalub peaaegu tonni. Kuival aastaajal, kui vett ja toitu vähe, kogunevad nad kuni 2000-pealistesse karjadesse ja valguvad vett otsides hiigellainena üle maa.” Siinkohal jätan tsiteerimise pooleli, sest pöördun romaani algusesse tagasi. Kohe esimestel lehekülgedel tutvume noore ja vanema tegelasega, kes pärast „musta tsunami” on janusse, vigastustesse ja lootusetusesse leida maantee ja abi suremas. Teadagi tekib kahtlus, kas nad nii ruttu surevad, ent lahendus, milleni romaan viib, on vägev. Isegi juhul, kui on tegemist Aafrikas elavate nõidarstide tööga. Minu arvates liigub punase niidina leheküljelt järgmisele küsimus, kuivõrd on mõjutatav inimese psüühika, kuivõrd kannab ta kaasas oma sisemist taaka, mis mingitel traumaatilistel hetkedel võib muuta isiku reaalset maailmataju. Ülepea, äkki eksisteerib reaalsete kõrval siiski ka müstiline juhuste maailm, vähemalt Aafrikas, mida ei suudeta alati märgata. Müstilist münti leidub ju ka Helga Nõu „Oodis lastud rebasele” (2006). Globaalse teemana leiab raamatust viiteid kliimamuutustele ja sellest johtuvatele mõjudele Aafrikas (nt. lk. 72).

Jürgen Rooste. Kõik tänavanurkade muusikud.
Jürgen on hoos, luulekogusid ilmub igal aastal, vahel kakski, nt. 2012. aastal „Higgsi boson” ja „Laul jääkarudest”, aga tase püsib ikka sümpaatsel kõrgusel. Kui kogus „Ilusaks inimeseks” (2005) küsib poeet paljuloetud ja -tsiteeritud luuletuses ”milleks on vaja luulet”, siis viimases raamatus ilmunud pikas „Luuletuses” on kirjas: „parimad luuletused / kui neist on saanud raamatud / (või siis ka mitte) / annavad mingit pidet / räägivad mingi loo meile / kes enese mõistmises saamatud / loovad maailmaga habrast sidet”. Rooste ongi suurepärane lugude jutustaja-poeet (nt. „Tõniselaupäev”, „Epitaaf anonüümsele kommentaatorile”, ”Teised jõulud” jt.). Ja kuigi järjekindel eksistentsiaalne kurbus kuluvate päevade ja vindise pea üle prevaleerib ta loomingus juba ammu, reageerib poeet filigraanse täpsusega, kuidas on lood n-ö. tänavanurkadel, millest ta tee viib mööda. Teatav nukrus ei lahku ka siis, kui ta ümber käib pilgar (nt. „Viimane eestlane”). Jürgenil on alati isiklik ja sotsiaalne ühes kimbus (vt. „Põlvkonnad”), kus ta sõnastab minu meelest mingeid valulevaid eelaimdusi. Jätan need lugejatele avastamiseks ja arutamiseks! Jürgen Rooste on mõistev, analüüsiv ja toetav, mitte kunagi tige ega hävitav, nagu paljud tänased noorema põlvkonna sõnaseadjad. Kuid noorusele tuleb see andeks anda., sest juba viidatud „Luuletuses” on kirjas: „ei tea kirjandusteadlased / milleks on luuletused (vaevalt ka: mis) / ei tea kriitikud / eriti need ei tea / kes turtsuvad ja kõne peavad / miks ja kuidas read end seavad”. Poeet on küll kibedalt irooniline „Rahamaas”, aga talle läheb nii Taanilinn kui ka maa ja rahvas korda: „poeedi ülesanne peaks olema hinge ülendada / valgust puistata / inimest tost kõntsast ja koledusest välja koukida / aga ei: / haigekassakaart ja kirjanikupalk on tema paleus / kuradi kultuurne paeluss / vabariigi soolikais / ja selle eest on ta valmis meile pakkuma / pohmellihommikute kirjeldusi / riimimata uduuide ja nilbet nihilismi”. Pole kahtlust, Jürgen kirjutab südamega, loed siis „Armastuslaulu Uuele Maailmale” või „porimusthallist paradiisist”. Selge, et peaaegu kõik, kes on elanud või viibinud Uueks Maailmaks kutsutavas linnaosas, kirjutavad ka laulu, poeemi või oodi puumajale, nimetatud vaeste kirjanike majaks („Vaeste kirjanike päralt on taevariik”).
2006. aastal (Vikerkaar 4/5) mõtiskleb noor Jürgen, millest on tehtud väikesed tüdrukud, ja vastab: „marlboro tuhast ja guinnessi vahust”. Aastaid hiljem, kogus „Kõik tänavanurkade...” avaldab loo „UUE GENERATSIOONI PLIKA”: „ta istub baaris / jalas kitsad džiinid / ta lapsepõlve sisustasid / telekastis Tweenie`d / nüüd joob ta rohkem must / sest ainevahetus on kiire / tas haistes kassi / peidan ära oma sisemise hiire”.
Liivilikult tundlikuks pean aga luuletust „Isal on maa”: „isal on maa / ja emal on keel / kuidas kaks siukest / küll kokku said teel / tahaks ju mõõta välja / ja valada / aga ei ole meil paslik / vist halada / elu on ilus / ja maksud on võlgu / kui pannakse vangi / vast kehitan õlgu / miks-kuidas olla / ja kas on sel mõtet / elu me pääl / pruugib nelsoni-võtet / süda on surnud / ja nina on poris / eks ütle siis ise / kes kellega noris”. Omajagu luuletusi on pühendatud sõpradele, kellega nii mõnelgi tänavanurgal on kõneldud, napsu võetud ja ilmaelu üle arutatud. Eks needki jutustavad, annavad lisateavet ühest või teisest kirjainimesest.

 


 digitaalarhiiv digar