Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud

30. aprillil on raamatukogu SULETUD!







 

LL-70

LÄHETUSLAUSED

„Kultuurikaja” nimeline saade näib olevat tegevuse lõpetanud, ent kindlasti tasub kuulata kord kuus laupäeviti kell 12 „Vikerraadio” uut kirjandusetendust „Luulelahing” (luule ja lahing kõrvuti kõlavad teadagi revolutsiooniliselt!), mida lavastavad Peeter Helme ja Jürgen Rooste, kes oma loojaerinevuse, väljendusjõu ja sõnakasutusoskusega peaksid rahuldama kõiki kuulajaid. Me saame oma arvamust ka raadio kodulehel avaldada, ja siis ühel päeval teatatakse, kes tuli võitjana välja! Esimeses „lahingus” esitatud luuletuste hindaja Janek Mäggi on sundinud mind juba ammu tema persooni üle rohkem kui ehk vaja mõtlema, sest mees on tõeline renessanslik universaal: kirjutab pilaluulet, kuulutab varahommikul raadios jumalasõna, hindab ühiskonna käitumisnorme ja räägib ettevõtlusest. Ometigi jätavad tema jutud mu enamasti ükskõikseks. Üle nädala kõlab aga Urmas Vadi „Ahjualune”, küllap satub tema vestlussaatesse ka kirjanikke – olge vaid järjekindlad kuulama! Ma loodan nendest rohkem kui Jüri Üdi klubist, mis muutub aina unisemaks, mille teemad ning esinejad ei suuda mu meeli hilisel õhtutunnil kuidagi köita. Ja OPki on lausa häirivalt igav ja oimetu. Mis on juhtunud?
Muu seas, lugesin Sergei Mihhailovitš Volkonski „Kodumaa mälestusi” Peeter Volkonski tõlkes, seal öeldakse üht-teist ka baltlaste kohta ja meenutatakse Keila-Joad. Korratakse üle, et Venemaale on tähtsad kaks asja: õigeusk ja isevalitseja. Kuid kes seda siis ei teaks või näeks! Sic!

LOETUD RAAMATUD

Kristiina Ehin. Paleontoloogi päevaraamat.
Autor avab „pakitud” mälestusi ja lugusid - jutumärkides tegusõna on laenatud Kristiina Ehini raamatust. Igati armas lugemine, igati võluvad tähelepanekud elust ja inimestest meie ümber nüüd ja varem. Ja nagu eesti meenutuste suures valikus tavaline, saame kuulda üht-teist ka poetessi eluloost. Mul endal puudusid nimetet teadmised täielikult. Muidugi olin näinud imagot kujundavaid haldjalikult õrnu fotosid temast, lugenud luulet, aga nüüd mõistan, et ega ta nii nõrguke olegi kui hõljuvais kleitides ehk paistab. Tuleb välja, et tänapäeva nimekas luuletajanna huvitus lapsepõlves karvase ninasarviku luudest ja ihkas paleontoloogiks saada. Nagu kombeks, loeme sellestki päevaraamatust suguvõsade saatusest, juurtest, mis on kujunenud uuema aja elulooraamatute kohustuslikuks teemaks. Ikka heas mõttes! Kristiina Ehini kooliajast lugedes mõtlesin ise pigem tema ema Ly Seppeli õpiaastatele, meenuvad oma õpetajate sõnad, kehakeel, väljenduslaad. Millise tähenduse need omandasid pärast okupatsiooni lõppu. „Paleontoloogi...” pakub sümpaatseid sümboleid (nt. seintelt värvi mahakraapimise raskus lk. 140, kohtumine tädi Friedaga lk. 115, väärika vana naise supisöömine lk. 182). Tõepoolest, nõukogude keltsa pole kerge maha kraapida; kunagise kasvatuse, nn. lastetoa kadumine on ühiskonnas silmaga märgatav; majanduslikus kitsikuses osatakse ka lugupidamist väärivalt käituda. Tegelikult on peateemaks muidugi mälu, sest just igast mälulõimest eraldi kootakse kogu rahva lugu ja laul.
Ja kuigi Ehin on oma mälestused taluelust kokku pannud sugulaste juttude põhjal, mõjuvad nad sugestiivselt ja igavikulise hardusega: „”Kuhu ulatub mälu? Olen neid talusid palju unes näinud – talusid, kust ma pärinen, aga mis olid minu sündimise ajaks juba varemetes või võõraste käes. Tunnen tõesti, et olen pärit oma sünnieelsest ajast. Ülikooli lõpuaastatel üürin suvitustalu Kolga-Jaani lähistel. See on pisike majake Oti küla ääremail. Elan ja kirjutan seal mitu kuud. Alles vastu kevadet hakkan aru saama, kus Oti küla lõpeb ja kus algab. Uitan esmalt ringi kaugemates paikades ja püüan ette kujutada Võrtsu ümbruse Kunda kultuuri mesoliitilisi asulajälgi. Lumi on peaaegu ära sulanud, sääsed tiirutavad juba kevadõhus, kui taipan viimaks huvi tunda selle vastu, kuhu viib siitsamast põlluservalt see rohtukasvanud teerada. Võtan kätte ja lähen vaatama. Need pildid, mis mu ees avanevad, ei unune iialgi. Üks rohtu, võssa ja noortesse tammedesse kasvanud maja teise järel, õues ikka veel noorte uljust ja laste mängu, kambris vanade juttu ja vokivurinat, aga ei ühtegi inimest, ainult vaimud, tuul, mälestused, kujutlused... On tunne, nagu oleks siit lahkutud alles eile. Need talud nagu minu Ristemäe, Kangru, Paali, Tõnso... Need on minu unede majad... Mõne katus veel sisse kukkumata, toolid talulaua taga reas, köögiriiulil savikausid, puulusikad, kojas must villane mantel ja suurrätt, pööningul kirju, kaarte, koolivihikuid, ämblikuvõrke, teravat kevadpäikest, mis paistab läbi ajastute ja valgustab läbi kõike kinni katva tolmukorra. Mu lapsepõlve suurim šokk oli Eesti-aegse taluelu kokkukukkumine, on mu ema Ly nii mitu korda öelnud, et sellestki on saanud äraleierdatud kinnisväljend.” Seda mõtet peaks kindlasti tulevastele põlvkondadele hoiatusena kordama ja kordama. Lisan juurde, mis sellest, et ka see on äraleierdatud arvamus.

Helvi Jürisson. Selle ilma kõlakojas. Luuletusi 1998-2012.
Viiendal oktoobril 85. sünnipäeva tähistanud luuletaja kaheksas täiskasvanutele mõeldud luulekogu sisaldab neljateistkümne aasta jooksul valminud loomingut. Eks ole ta maailma kõlakojas erinevaid toone ja hääli jõudnud piisavalt kuulatada. Tore on öelda valminud, nagu õunad oktoobris, ta sünnikuul, veel puudel, oodates juurde astujat ja küpsenud vilja nautijat. „Selle ilma kõlakojast” leiate looduslüürikat, eriti just sügise ja kevade kohta, mõistagi jõuluaimdusi, lihtsaid sotsiaalseid sõnumeid ja tasast elutarkust, tundeluulet, elule tagasivaatelisi mälestusi, reisimuljeist sündinud mõtteid ja isegi muusikast inspireeritud tekste. Näiteks pikemas „Puud minu elu loos” toetub autor puudele, nagu pealkiri selgelt ütleb, et selgitada, kuidas üks või teine ta juurde on leidnud tee: alustab mastimännist, lõpetab küpressiga. Nende vahele mahub nii pihlapuu kui ka kadakas.
Eelistan küll tsiteerida head loodusluulet, mida leidub ka Jürissoni kogus üksjagu, ent sedapuhku ”Allesjäämine”: „Allesjäämine / on olnud ajast aega / eestlaste eesmärk / ja säilimise monument / mis tehtud / kambrinurka sülitatud vihkamisesajatustest / ikke itkudest / näljakakkudest... / Aga ilu see sõudis jõgepidi / tõi lauluemade meelde / inimese õnneõiguse / ja keelde võrdlusi võrreldamatule / sõnu sõnastamatule / igasse kihelkonda oma kiiksuga / igasse külla oma küüduga / tõi nalja naabritele / kobedust küürus küladele / Nii sai tehtud meie säilimise monument / meie KEEL / Ei seda toitnud / prohvetite ühesed ütlemised / ega kuulsad kuulutused / meid hoidsid koos allavandumatu hingeving / ja murdumatult murdeline / nõukalt nõtke keel / mille hõbeda- ja kullakoorma / kogus oma seitsmeaastasel rännuteel / me sülje sahvtist ja kihvtist kokku / väsimatu teadusemees / sakslasest Mann / Ferdinand Johann Wiedemann”.

Kätlin Kaldmaa. Õnn on otsuse küsimus.
Igati sümpaatne raamatuke, kus autor jagab oma täiskasvanuks saanud tütrele õpetusi, milleks varem aega ei piisanud. Nt. kuidas kruvide ja naeltega toimetada, putru keeta, sasipuntraid lahti harutada, aga parima õpetusena soovitab raamatuid lugeda, nõnda kui seni. Ent selle kõrval tutvustab autor oma kirjutamispositsioone, jutustab mõne mõnusa lookese endast ja ümbritsevat elust, lisab emotsionaalse luuletusegi. Saame teada ka eluloolisi fakte Kätlin Kaldmaa isiklikust elust, lapsepõlvest, vanematest ja kohtumistest väliskirjanikega. Otsesõnu tütrele on suunatud lugu „Kirjutamisest”, mida ka tsiteerin: „Enne kirjutamist tuleb tunne. Luuletused kogunevad mu selja taha parve nagu pilved ja ma tunnen, et sellest pilvest tuleb luuletus, mis räägib umbes sellest ajast. Aga ega ma enne täpselt tea, kus ta valmis on saanud. Mulle näidatakse ainult snippeteid. Rida siin, mõte seal. Kui mõni neist sõna-sõnalt rida-realt valmis saab, võin ma ta rahulikult pea sees sahtlisse panna. Ja siis nad kord aastas oma sahtlitest välja lasta ja maha kirjutada. Lugudega on natuke teistmoodi. Mõnikord hakkavad need lausest, motiivist, kohast, tegelastest. Lugudel on vaja tühjust. Sellepärast neid ongi parem kirjutada kuskil kodust ära olles – seal on vähem igapäevast nipet-näpet. Kodus olles tuleb tühjust n-ö kunstlikult tekitada. Panna kinni telefon, meil, näoraamat, minna jalutama, juua teed, mitte lugeda raamatut. Ja siis nad hakkavad vaikselt tulema. Need, kes lugu üleval hoiavad. Tulevad ja hakkavad kõrva sisse sosistama, paberile tikkuma.” Täiesti võimalik, et tema tütrestki kujuneb kunagi kirjanik, sest kõige lõppu on valitud „Ellujäämisõpetus emale”. Lehekülgedelt 64-66 leiate tekstikesest „Eneseületus” seletuse raamatu pealkirja kohta – inimene lihtsalt peab ühel päeval ja tunnil otsustama, et on õnnelik, mis ka edaspidi juhtuks. See on küll väärt meeldetuletus, kuid raske täita! Lugege ja ma usun, et te ei kahetse!

Doris Kareva. Jürgen Rooste. Elutants.
Üllatus, üllatus, ootus eristada, millise teksti üks või teine sõnastaja on kirjutanud, jääb pelgalt lootuseks, ometi tunduvad kaks autorit nii erinevad väljendusviisi mõttes. Oletustega pole aga suuremat peale hakata. Fakt lisab sisule siiski vaid väärtust juurde. Alustan teatega, et raamatu illustratsiooniks on kasutatud Eesti Rahva Muuseumi vaibakogus leiduvat sõduritekki. Teki loomeloo leiate raamatu lõpust ja seda tasuks kõigepealt lugeda. Me tunneme enamasti keskaegse kunstniku Bernt Notke maali „Surmatants” Niguliste kirikus, millest on nt. Gert Helbemäe novelli „Õigus eluks” kirjutanud. (Lisan, et tänavu novembris möödub Helbemäe sünnist 100 aastat.) „Elutants” aga peatab meid tänapäeval. Elu kutsub tantsule erinevas eas ja paljude erialade inimesi alates Lapsest ja lõpetades Ämmaemandaga. Oma elujõudlust ja positsioone tutvustavad Linnapea ja Õhumüüja, Poliitik ja Kerjus, Aednik ja Surnumatja. Elu vastab kõigile, sest igal inimesel on ju suhe temaga, olgu siis hea või kuri, aus või väär. Kaks suurepärast eesti luuletajat on osanud ääretult lihtsas, lausa argises keeles, suuri sõnu lausumata, anda vastuseid, miks üks või teine tantsule kutsutakse, lisades juurde mõne õpetussõna, tähelepaneku, arvamuse jms. On pikemaid etteasteid, Elu ise püüab aga lühemate vastustega toime tulla. Elu teade poliitikule on üks karmimaid, ärimehele ja ajakirjanikule hoiatavamaid. Tutvustuseks valisin Rauga, sest sellesse seisusesse jõuame kord kõik: „Käsi väriseb, pea ei pea kinni / suurt midagi. Surnud on need, / kelle kõrval ma kõndinud ikka / pikka, keerulist, käänulist teed. Mida hoidsin, see pudenes tolmuks. / Millest hoidusin, tabas kui kuul. / Kõik olev on taandunud olnuks, vastu tuhiseb tühjuse tuul. / Kahetsenud ja andestanud, / olen leppinud, et kõik on nii. / Ainus, mida veel õhtu eel palun: kaasa, tühjuse tuul, mind vii!”, ja Elu vastab: „Sa oled tantsind, nagu oled osand / ja kurja pole teinud meelega. Nüüd õige pea sind ootab teine isand. / Ma puhkust sulle ei saa keelata.”
Võtke kätte „Elutants” ja mõelge koos Eluga edasi!

Sulev Oll. Põrgupõhja viimane Jürka.
Romaanimõõtu teos ilmus juba 2011. aastal, aga selle lugemine algul ei edenenud. Nagu pealkiri viitab, on raamat omal kombel parafraseering Tammsaare kuulsale romaanile „Põrgupõhja uus Vanapagan”. Peategelaseks on nooruke Jüri J. Põrgupõhja, kellel on mustanahaline ehk öömust ema July, maausku isa ja kes on huvitatud tüdrukust nimega Anna. Jüri arvab ise: „Olla kahe hullu laps, einoh, mitte ainult laps, vaid ka lapselapselaps! Sest kes kurat see Põrgupõhja Jürka muud oli kui üks lahtipääsenud hull, kes vananevale kirjanikule kusagil silma jäi ja mõttelennule tiivad andis.” Romaani lõpus lõpetab poiss kooli. Kogu lugu interpreteeritakse tänapäeva taustal, üheks kesksemaks teemaks kujuneb päritolu küsimus, sisse üritatakse visata tänapäeva elust-olust tulenevaid probleeme, ja mõistagi mängitakse sümboliga Kaval-Ants. Seega arendatakse tammsaarelikku mõttekäiku edasi tänaselt vaateveerult, kuid midagi olulist ei öelda. Kohati tundub lugu isegi lihtsakoeline, kuigi üksikisiku ja ühiskonna vaheline vabaduse analüüs on alati oluline. Tänapäeva meedia võib muidugi igast inimesest Tammsaare tegelaste sugulase kirjutada, mõnest elavast Jürka variandist isegi Jeesus Kristuse luua. Autor pole jätnud puudutamata ka kolhoosiaja Jürkasid, sest mõni Vanakurat tuli ju Venemaalt, kohast, mis võib olla ühtlasi Põrgu sünonüüm. Mulle raamat suurt ei pakkunud, kuigi mõni lause oli päris naljakas. Hiie-Jürkaga läks aga nõnda: „Leping, millega Jürka oma õigused maast saadavale tulule loovutanud oli, sõlmiti notari juures järgmiselt . „Mina, Jüri Põrgupõhja, sündinud sellel ja sellel aastal ja sel ning sel kuupäeval, annan mulle kuuluva talu maad tähtajatuks kasutamiseks Ants Kaval`ile. Kõik tulu, mis nimetatud Kaval minu maadelt teenib, jääb talle, välja arvatud osa, mis kuulub maaga seotud rahaliste kohustuste täitmiseks.” Ants Kaval oli kohustatud Jürka Põrgupõhi`le andma igal aastal pere toitmiseks vajalikke põllumajandustooteid, mis kasvavad rendile antud maal, kuid mitte suuremas hulgas, kui on pere keskmine aastane toidukorv. Jürka teadis kohe, et õige asi see pole, aga polnud parata. „Õigus on musta härja perses,” oli armastanud öelda tema õnnis vanaema. Aga seda musta härga polnud praegu kusagil näha.”

 


 digitaalarhiiv digar