Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud







 

LL-69

LÄHETUSLAUSED

Hiljuti heitsin kiirpilgu raamatukogu avariiulile, kus ilusate piltidega ajakirjade hulgas hakkas silma esikaas kirjanik Kätlin Kaldmaaga. „Regina”! Ma muidugi teadsin, et niisuguse nimega perioodilise üllitise esinumber ilmus Sofi Oksaneni fotoga, aga kuna teine number tundus minu jaoks üleliia meelelahutuslik, mis on tegelikult ajakirja eesmärk, siis olin suve jooksul žurnaali unustanud. Nii uurisingi 5. numbrit põhjalikumalt, ja tundub, et see on ilmunutest huvitavamaid. Seega saame raamatukoguhoidjatena kirjandust ka veidi „kergema” rakursi alt soovitada, kui nt. ”Loomingut” või „Vikerkaart”. Ise leidsin, õigemini sain teada veidi ootamatu fakti - tuntud tõlkija Kaldmaa polegi hariduselt inglise filoloog! Tegelikult tõlkisid ka vanal ajal, st. vene ajal ja enne sedagi, paljud haritlased oma aja kohta hästi, olemata ühe või teise keele põhjaliku eriharidusega. Siis osati keeli veel kas tsaari või eesti ajast ning kooliskäimisest. Uuemal ajal valitseb sama suund, peamine, tuleb osata hästi eesti keelt.
Sõnaga - tahan öelda, et see naisenimega peibutav klantskaantega žurnaal väärib siiski tähelepanu ja lugemist. Muu seas, viimases numbris eristab kirjanike eestseisja Karl Martin Sinijärv viimasel ajal ilmunud proosas kaht suunda: avaldatakse romaane, kus „mitte-miskit-ei-juhtu” ja siis niisuguseid, kus „kogu-aeg-juhtub”. Võite lugeda üht ja teist Ave Alavainu kohta ning Andrei Hvostov annab aru, millistes paikades ta mida on kirjutanud. Ajakirja teises pooles avaldatakse ajakirja novellivõistluse finalistide tekstid. Millal ma nendega tutvumiseni jõuan, pole teada.
 Indrek Hirve luule nautijatele teadmiseks, hiljuti ilmus temalt kogukas valitud luuletuste kogu „Hingekiri”.

LOETUD RAAMATUD

Peeter Helme. Tuleviku mäletajad. Sofia.
Ulmeromaani esimene osa kannab veidi eksitavat alapealkirja, sest „Sofia” on kauge planeet, mitte naisteka tegelane, nagu esikaanel ilutsev nägu viitab – suletud silmalaud, suu punakalt kumamas! Üks naine, nimeks Maria, kujuneb küll raamatu tegevuse ajendiks, tema välimusele aga erilist tähelepanu  ei osutata. Ma ei tunne ulmekirjandust, olen vaid mõne eesti näitega tuttav, seepärast ei pruugi minu järgmised laused ulmefännide mõtetega resoneerida.
Ma tutvusin raamatuga ajal, mil vasikas Juuni oli meediatäht. Küllap seetõttu mõtlesin ka „Sofia” üle meie päevade infost lähtuvalt. Mida võib edaspidises eksistentsiarengus tähendada teaduspõhine ja ka illegaalne kloonimine. Kuidas teadurid võitlevad genoomide pärast, ja et kõike mõjutab õigupoolest raha. Teisalt tundub Peeter Helme teose aeg, 26. sajandi keskpaik, nii üüratult kauge, et ehk vaid reaalteadlased suudavad sinna end mõelda. Ja muidugi asjatundjad - ulmefännid! Maast arusaamatus kauguses toimuv tagaajamine väljasurnud rahva või tulnuka või põlissofialase geenide taastamiseks polnud just igav, kuid mõjub sel tuleviku sajandil vahest samamoodi kui Tartus sündinud vasika imetlemine täna. Vaata, aga vaata, kuhu jõutakse, mida tehakse...Teadlased peavadki idealistid olema, nõnda kui peategelane Karl  Harak, kes arvas, et teadus ja õiglus käivad ühte jalga. Niisiis, juba nimetatud 15-aastane Maria rasestati mumifitseerunud sofialastelt leitud DNH-ga kunstlikult ja loodeti imet! Kas ime sünnib, saab arvatavasti teada järgmistest osadest. Katsetusest igatsevad kasu lõigata teisedki laborid ja kahtlased jõud, Maria röövitakse, nii et kosmoses toimub paras segadus ja võitlus tema omastamise eest. Kõike tehakse teadagi inimkonna huvides, sest Maria sünnitaks lapse, kes oskab tuleviku mälestusi jagada:
”Põlissofialased nägid küll välja umbes nagu meie siin – nagu me kõik väga hästi teame – kuid nende mõistus ja meeled olid ehitatud hoopis teisiti. Mingis mõttes võib vast öelda, tagurpidi. Lihtsustatult öeldes oli nende liigil võime tajuda aega teistpidi voolavana. Nad teadsid, mida tulevik toob ega mäletanud minevikku. Seda on inimesena muidugi raske ette kujutada, eriti veel, kui katsuda tõlkida see kõik füüsika keelde – nii muutub see lihtsalt absurdiks. Kuid ometi oli see nii. Võite nimetada seda ka kuuendaks, seitsmendaks või kaheksandaks meeleks. Jälgi tuleviku mäletamisest jätsid nad esemetesse, mida tarvitasid, ja ka iseenda jäänustesse. Mitte igaühesse ja mitte iga inimene ei taju seda võrdse tugevusega, aga laias laastus on see nii. Ma julgen väita, et tegu on mingi omalaadse magnetismiga, aga ma ei ole kindel. Ütlen seda pigem selleks, et te, doktor Harak, ei hakkaks arvama, et ma räägin maagiast. See on teaduslik, ent mingil meile senitundmatul moel.”
Kohati kirjeldab autor olukorda ja olmet nii argiselt ja tuttavalt, nagu kõnniksime tänapäeval Maa peal ringi, siis aga toob helendavad riided, süstikud jms. kraami, mida ulmefilmides võib näha. Igatahes juuakse valgusaastate kaugusel viljakohvi, süüakse peekonit, vaadatakse telekat, kirjutatakse e-kirju, nagu teen seda mina aastal 2013, tõsi, dušš annab vaid sõnalise käskluse peale vett. Planeetide vahel sõidetakse nagu praegu Tallinna ja Tartu vahel, küll pisut kauem, kohale jõutakse mõne nädala, kuuga või nii. Ehk läheb vahel ka aastakene. Isegi sääsed asuvad kuurorttähel Kuala Lumpur Kahel, Sofial aga elavad loomad, keda kutsutakse nelikaelaks, põhjalõviks, kaljuankruks. Planeedil Sofia elab töötuid, lapsed paluvad almust, oodatakse toetusi. Ilm on kehvapoolne, maapind soine. Ja mis kõige olulisem, pidage meeles, bioarheoloog Haraku maapealses toas leidub tohutul hulgal raamatuid, mida ta ka usinasti loeb. Kas siin peitub hoopis allegooria, mine võta kinni!? Igatahes lõpeb lugu sedapuhku heade jõudude võiduga. Ulmeraamatuna arvatavasti lihtsakoeline lugu, filmilike trikkidega, kuid kahtlemata vajaliku eetilise sõnumiga.
NB! Paaril leheküljel kukuvad palgasõduritest tegelased räigelt ropendama, aga mulle tundub, et Peeter Helme ei oska seda nõnda iseenesestmõistetavalt kirja panna, nagu näiteks Peeter Sauter ja mõned teised eesti kirjamehed.

Sass Henno. Homse maailma kirjanikud.
Lugu inimestest, „kes annavad seadmetele hinge”, on autor tekstis väitnud. Kuna raamatut nimetatakse esimeseks eesti firmaromaaniks, jutt käib firmast nimega Proekspert, siis sobib ehk ka tavalisel lugejal sõna sekka öelda, kuigi sisuliselt on see pigem pikem dokumentaaljutustus meeste käekäigust, keda nimetatakse progejateks ehk programmeerijateks. Alapealkiri osutab, et esialgu peatutakse põhiliselt üheksakümnendatel aastatel, kuid oodata võib järge. Sass Henno on varemgi pannud lugejaid uut osa ootama!
Mõistagi ei tea ma arvutite „hingestamisest” ehk programmeerimisest kõige vähematki, nagu ulmekirjanduse tähtteostestki, sestap lugesin „Homset...” kasvava huviga, kuna eesti progejate areng ja tähelend on kirja pandud lusti ja hooga. Kindlasti leiavad asjatundlikumad siit ka autori fantaasiat, mis belletristika see muidu oleks. Mul ei tulnud hetkekski mõtet raamatut pooleli jätta, vastupidi, tahtsin ruttu lõpuni jõuda ja soovitasin oma kolleegidele lausa jooksu pealt – lugege ka! Kuigi teema puudutab IT-valdkonda, avaneb sel alal tegutsemist alustanud persoonide kaudu ju meie noore riigi ees seisnud võimalused ja karid, mida tuli ületada, et püstitatud eesmärgini jõuda. Võib-olla tajub mõni lisaks sedagi, kui „kerge” või hoopis raske on tööga miljonäriks saada. „Homse...” kirjeldustes tajub kohati stereotüüpseid kujundeid, aga eks need on ka ühiskonnas juurdunud (nt. progejate välimus, jõukus, teatav eluvõõrus jms.), tegelikult nõuab kõrgtehnoloogia loomine aga hoopis tõsiste eetiliste väärtuste aktsepteerimist. Igatahes pärast „Homsega ...”  tutvumist on mul tarkvarainseneride maailma mentaliteedist õhkõrn aimdus, mis on loetu põhjal igati sümpaatne. Ma polnud näiteks kordagi mõelnud, et loodu nõuab ka müügimehi, kelle nutikusest ja läbilöögivõimest sõltub palju. Kui progejatele on antud anne maailma muuta, ja nad peavad vastutama oma tegevuse eest, siis müügimehed on IT- äri käimatõmbav jõud, kes peab olema maksimaalselt usaldusväärne. Minu arvates väärib Sass Henno raamat lugemist ja ilmselt võiksid seda teha just need, kes asjast suuremat ei hooma, nagu siinkirjutaja. Üks tsitaat ka:
„Aga nüüd progejad: see salapärane tõug, piltidel patsiga poistena kujutatud, ärisuhtluses introvertsete süvenejatena tajutud, DISC-tekstides kõrgete S ja C tulpadega kirjeldatud ning eravestlustes seltskonda ebatraditsioonilise maailmatunnetusega üllatavad spetsialistid, on need, kelle töö on kirjeldada tulevikustsenaariume veatult ja piiritletult. Üks programmeerimisviga võib tänapäeval maksta maailma hinna. Ebapiisav kvaliteet (loe: QA) võib hävitada midagi palju enamat, kui müügimehe tulemustasu seda iial kirjeldada suudab. Eksitus maksab raha, au ja elu ja neid võimalusi on igapäevaelus meie ümber igal sekundil.”  Omamoodi ulmekirjanikud on need „homse maailma kirjanikud”, alati tuleb kaugele ette vaadata, möödunuga, kunagi looduga, pole neil enam suuremat peale hakata.
NB! Raamatust leiate ka fotosid Eesti parimatest programmeerijatest.

Aado Lintrop. Orus ja mäel.
Nõnda kui eelminegi luulekogu („Uksed ja inimesed”, 2012), sisaldab raamat ränduri mõtteid ja elamusi: peatükid „Ma olin Calcatas”, „Dolpa päevik”. Esimesest leidsin read: „vaid vaata iseendasse / ja ajaliselt palju lähemale / kui selle maantee / igikulunud graniidid / su mälestused koduks saavad / surmavarjus viibijale / kel hääle annavad / su oleviku mõtteniidid” („Kord märtsiõhtul”). Muidugi võib nii iga poeet mõelda, ent Lintropi tekstid on kohati lausa kombatavad ja hästi ette kujutletavad. Olen märganud, et kõik Mazzanos viibinud eesti kirjanikud peavad kirjutama kohustuslikus korras saadud muljetest, oma tundmusi-elamusi vahendab ka Lintrop.
„Orus ja mäel” autor viskab oma tekstidesse sisse ka pisut sotsiaaleetilist münti („Mul on valus”, „Põllud kaotavad jälle”), aga üldistavalt nimetaks raamatut tasaseks enesevaatluseks, mis sobib rahulikule ja kauguste järele igatsevale lugejale: „Kasvan endasse / see on tõesti / ainus võimalus olla / nagu olekski / mulle kingitud vorm / mille pean sisuga täitma / aeglasemalt kui puud / sirutavad oksi / kombates piire / eneste ümber / seestpoolt see tuleb / valmissaamise tung / otsib tühikuid / minule antud ruumis / mille suurust ja kuju / ei ole eluajal / lubatud teada”.  

Valdur Mikita. Lingvistiline mets.
Kirjastus „Välgi metsad” on andnud välja pööraselt põneva mõtte- ja sõnamaagilise koguteose. Mikita on oma vaimukas-mütoloogiliste semiootiliste interpretatsioonidega juba ammu tähelepanu pälvinud, tema tekstidega lihtsalt tuleks tutvuda. Kaksteist artiklit, mida ma loetlema siiski ei hakka, võtsid oma aja, kuid see oli lugemise mõttes igati väärtuslik periood. Kui mõni meist ei suuda õhtul krimit käest panna, siis mina ei jätnud ühtegi artiklit isegi hilisõhtul poole peale.
Nagu pealkiri viitab, on raamatu kesksemaid märksõnu METS, mille ümber siis kootakse isikupärane, autori sünesteesiatest sündinud särav maailm. Viimast võõrsõnalist väljendit ei jõua siinkohal lahti kirjutada, lugege läbi kirjatükk „Homo silvaticus”, ja asi ongi selge. „Korilase tagasitulekust” pakun teile aga näite, mis kontekstist välja võetult ei eksita: „Võime öelda ka märksa lihtsamalt: mets säilitab ja konserveerib kultuuris maagilise mõtlemise praktikat, kuna rahvastel, kellel on rohkem metsa, saavutab animism teatud mõttes surematuse – see võtab lihtsalt teistsuguseid vorme. Eestlased on ebatavalised kohafriigid. Neil näib olevat mingi ebaharilik kuues meel paikade suhtes, mis neile mõjuvad. Siin kangastub lausa mingi hüpersensitiivne topograafiline paine. Eestlane ei saa olla paigas, mis talle millegi pärast ei meeldi, meeldivast paigast hoiab ta aga kümne küünega kinni, kasutades selleks kõikvõimalikke ebaratsionaalseid argumente. Paigad mõjuvad meile lihtsalt ebatavalise jõuga. Näib, et looduslike pühapaikade kogemus pole eestlase meeltest kusagile kadunud, see on võtnud üksnes tänapäevasema kuju. Igasugune korilusega seotud tegevus, nagu näiteks marjade ja seente korjamine, kalapüük, aga ka potipõllundus, aiandus ja mesindus, soodustab veidraid mõlgutusi ja perifeerset mõttetegevust. Suur osa meie vaimuvarast on metsas või metsa veerel sündinud ja see muistne komme on mingi ime läbi ikka veel elujõuline.”  Öeldu ei  keela aga Mikital kirjutist „Kalevipoja lüüriline mädanemine”  alustamast teatega, et võib-olla on eestlased olnud 20. sajandi lõpul üks kiiremini muutuvaid rahvaid Euroopas, ehk isegi maailmas – põhjuseks paikse eluviisi kadumine! Inimesed on hakanud liikuma, sest „Haihtusid jõud, mis neid maa küljes aegade hämarusest kinni olid hoidnud.” Järele mõeldes märkate isegi, et nii see ju üldjoontes on, kõik oleneb lihtsalt vaatajast. Aeg näitab, kas ja kuivõrd tuleb kurvastada  rahvaomase talupojakultuuri kadumise pärast. Hädakella muidugi lüüakse, teadagi, nõukogude ajal hoidsime  kartulimaast kui viimasest õlekõrrest kinni. Paraku peab nõustuma Mikita väitega, et praegu on põlvkondi, kes elavad ajahetkes, kus üks pool on internetieelne, teine aga juba pöördumatu arvutiajastu. Täienduseks lisan autori teravmeelsusi -, et saja aasta pärast nihutatakse keskaja piir võib-olla 20. sajandi lõppu, ja et Eesti hakkas alla käima, kui graatsiliste valgete leghornide asemele ilmusid  tümakad broilerid. (NB! Mõeldakse ikka tõelisi kanu!)
Arvutid kui „relvajõud” selgitavad juba üsnagi selgelt vastuolusid nii majanduses, kultuuris, isegi poliitikas. Kohavaimus! Kes me praegu oleme? Minu arvates sobib vastuseks Mikita küll natuke teise eesmärgiga kirjutatud tõestuskäik tekstist „Edgar Kanti nägemused”: oleme „Regilaulu jorutavad rehepapid”. Kõlab hästi!
Üldistavalt võib lisada, et Valdur Mikita vaatlusviis on poeetiline ja rajaneb peamiselt mütoloogilisele aluspõhjale, selle semiootilisele lahtirääkimisele. Inimene näib olevat autorile küllaltki muinasjutuline olevus. Sain kinnitust,  et paigamütoloogia on eestlase enesetunnetuse nurgakivi, sestap suvekodud metsa veerel, keelgi mõnusalt metsik ja võim on Eestis kuulunud pigem metsade keskvalitsusele. Raamatukogurahvale „Lingvistiline mets” üle jõu ei käi, seega head lugemist!  

Kai-Mai Olbri. Täiskuu põhjatu kaev.
Emakeelse luule kõrval seisavad autori enda tõlked hispaania keelde, õieti on osa tekstidest algselt hoopis hispaania keeles kirjutatud.  Kuigi mu meelisluuletuseks kujuneb selles kogus „Testament”, pakun näitena aastaajale sobivalt luuletuse „Selle suve lõpp”: „Jahtunud rannakividel lebab / väsinud suvi. / Meri musitseerib ja suvi / sulgeb silmad, / et uinuda... / siis tuleb põhjatuul, / nii ebamusikaalne! / ja paiskab rütmid segi. / Unesegane suvi / tõuseb püsti / ja poeb mulle põue / ning hetkeks / me õõtsume koos / endises rütmis. / Tuulel hakkab igav / ja ta läheb oma teed, / kuid mina, / täis uinuvat suve, / jään veel randa - / endal reetlik hing / juba otsimas / sügisvärve.”
Kuna Olbri Ladina-Ameerika ja Hispaania ihalus on enamasti teada, siis teiseks näiteks valisin „Flamenko ja tango”: „Ma jätan flamenko maha, / sest ta ei huvita mind enam! / Olen tüdinenud lakkamatust halast, / et vaata, kui kurb ma olen – flamenko on HÜVASTIJÄTT. / Homme kolin ma kokku tangoga, / sest tema on KOHTUMINE, / milles on kirg, valu, vihkamine, / andestus, / igatsus, õnn, rõõm ja armastus, / mis kõik mahub vabalt / ühte ainsasse suudlusesse.”
Valdavalt saabki lugeda poetessi mõtte- ja hingeseisunditest, ja need on põhiliselt Eestist kaugel, vähemalt selles raamatus. Nagu juba pealkiri viitab, on kuu kõige olulisem metafoor ja hinge saatja. Luulekogu lõpus leiab reprosid, mida Olbri kunstnikukäsi on oma loomingu kohta loonud.

Rein Põder. Voor.
Peaaegu et põnevusromaan, sest iga eelnev lehekülg andis põhjuse järgmise keeramiseks. Teisalt võiks nimetada „Voori” ka ajalooliseks teoseks, sest teema käsitlus viib meid 1940 aasta sündmustesse, mis määrasid või muutsid terve riigi ja rahva käekäiku. Aega, mil tehti meeleheitlik katse viia eesti rahva varast üks osa, kullakangid, venelaste eest läände..., ja ei teatud veel, millega kõik me maal lõpeb. Kas taoline tegu ka reaalselt toimus, pole teada, aga legend vist on liikunud. Lõpu lehekülgedel hakkasin aga ootamatult mõtlema Valev Uibopuu  eksiilis kirjutatud teosele „Mina ja Tema. Kaks inimelu ajapöördeis”, ehkki Põder keskendub pigem ühele saatusele, mida inimene neil rasketel päevadel ja nädalatel ise suurt muuta ei saanud.
Alles kaheksateistkümneseks saanud Toomas Alajõe lugu on omal kombel tüüpiline, paljudel tuli minna ja jääda eksiili, sarnaseid tegelasi kohtab pagulasautorite raamatutes palju, ent  kuidagi juhuslikult kullaveovoori sattumine on kahtlemata eriline. Olgu kohe lisatud, et eluga riskides veetud kullakangid (teed alustab 88 kasti, Gotlandile jõuab mõnevõrra vähem) annab Rootsi sedamaid Nõukogude riigile tagasi! Stockholmi jäänud mees mõtiskleb endamisi:  „ Toomas Alajõe ei olnud enam see naiivne noormees, kellena ta oli nelja aasta eest voori sattunud. Nood olid olnud ju omamoodi esimesed, aga otsustavad katsumuspäevad, millesse nende voor justkui kogemata sattus. Aga üldse mitte juhuslikult – nad olid olnud selle kõige üks väike osa, ajaloo jaoks ehk teadmatuks jääv, ent omati mitte tähtsusetu. Ja talle meenusid üha uuesti ja uuesti nende retke üksikasjad: sõjaväeešelon Veerenni ülesõidul, võõras lennuk nende voori jälitamas, seal alevikus juhtunu ning praami hädavaevu pääsemine läbi juba täiesti ülesseatud blokaadi. Need ja teised meenutused ründasid teda nüüd aina sagedamini. Ja kõike tookord juhtunut oli ta hakanud nägema kui uues valguses, hoopis teistsuguses tähenduses. Ning ta mõistis üha selgemini, milliste masendavate, lootusetute sündmuste lähtekohas ta tegelikult oli seisnud...”.Seega kumab „Vooristki” läbi igikestev küsimus - kas see, mis eesti meestega juhtus, oli juhus või paratamatus? Romaani peategelane ei taha aga jääda Euroopasse, Rootsi, mis asub nõnda lähedal kaotatud kodule ja teadmatusse jäetud emale ja liigub koos paguluskaaslannaga edasi Uus-Meremaale, kus õppis sillainseneriks. Umbes 50 aasta pärast tuleb ta uuesti kodumaale käima ja teeb retke Mustjärvele Pärnumaal, kuhu üks vankritäis kulda tulnud uputada... Mis sai teistest voori saatnud meestest, jääb selgusetuks, vaid esialgse voorijuhi kohta leiame märkuse - suri vangistuses. Mõistagi pole niisugune retk psühholoogiliselt kerge, tuleb ette reetmist, hirmu ja sisemist võitlust, mis saatis ka Alajõed läbi elu. Nimelt „satub” üks 11- kilone kullakang ühel kasti päästmise hetkel tema taskusse. „Voor” on suurepärane lugemine ka meestele.

Maarja Pärtna. Läved ja tüved.
Meil on tohutult luuletajaid ja kõik igatsevad hinges tuntust, kuid vaid osa neist pälvib suurema üldsuse tähelepanu. Näis, kuidas läheb „Lävede ja tüvede” kirjutajaga, igatahes „Loomingus” (2013, nr. 9), avaldatakse Carolina Pihelgase intervjuu Pärtnaga. Rööbiti oma tekstidega avaldab Pärtna  luuleraamatus ka ameeriklase William Carlos Williamsi loomingut. Nagu pealkiri annab aimu, nii esinebki kogus märksõnana paigatundmine, vaated loodusesse ja maastikesse, olukordade kirjeldused jms., millest ikka ja jälle luuletatakse. Pealkiri kostub kutsuvalt, illustratsioonid mõjuvad sügisese raugusega, sõnad intensiivselt. Lugeja, heida pilk sellessegi kogusse! Katke Juhan Liivi luuleauhinna pälvinud luuletusest „Sees”:  „aknaraamide sees on nõudlik naksumine. / pilved on taeva teisenemises - / nende sees on vihm, vihma sees on / äraarvamatu hulk piisku, igalühel / neist on oma kuju – ainuline / täielik. / tuul on iseenese sees, / maailm siinsamas lähedal. / pesunööril kuivavad särgid ripuvad / pea alaspidi; nende sees on kuivakssaamise ootus, teadmine / et varsti volditakse nad korralikult kokku ja asetatakse / hämarasse kappi, sooja ja mõnusasse olemisse. / naeratus algab silmadest....” Jätkake ise lugemist!
Tartu luuletaja esimene kogu „Rohujuurte juures” ilmus 2011. aastal.


 

 


 digitaalarhiiv digar