Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud

30. aprillil on raamatukogu SULETUD!







 

LL-68

LÄHETUSLAUSED

Nii on alati olnud, et ootame sünnisõnu, kuid kuuleme paratamatult ka surmasõnumeid. Lõikuskuu haaras eesti kirjandusest suure tüki, suri imetabane luuletaja Mari Vallisoo, kelle looming on mind alati puudutanud oma salapära ja täpse sõnastusega. Küll pole ma aga tänaseni mõistnud, miks tema loojakuulsus ei kaikunud valjemini, miks temast liiga harva kõneldi. Autasud, jah, aga ülejäänus pigem vaikus. Kuid küllap aitas ta ka ise enda ümber tagasihoidlikkuse ja eraklikkuse kaitsvat rüüd kududa. Ma ei kohtunud temaga kordagi, ühelgi kirjandusüritusel ei õnnestunud mul teda oma silmaga näha ega ta häält kuulda. Raamatud muidugi jäävad. Ehk asutakse neid nüüd nõnda mõtestama, et kogu eesti rahvas teaks: jutt käib tõesti ühest ehedast korallist Emajões. Tsiteerin kogust „Ainsuse olevik” (ilm. 2000) luuletuse „Sugulased”: „Tulin takusest linast / kootud tüdrukupõlvest / Alutaguse kõrvest / Iisakust Murakasoost / Rabakaeluste lõhn mul / meeled lahutas koost / Nägin mida ei kuule / Hoopis muud ütles suu / Tulin lollike lauldes / läbi siis Lohusuu / Pajud paindusid maani / tuulest mu jooksuhoost / Tulin päriselt pärit / mehetapjate loost / Maie või Mari / Peipsis / pesin ma verist kätt / Vesi punas küll punas / Ei ma märganud kunas / raske sajupõlv tõusis / määrdunud käterätt / Sugulased sääl seisid / kuskohal Kodavere / Vihm aga uhtus ära / hallid riided ja vere / Kõik need linased / Alles / ainuke sõlenõel / Sugulased sääl seisid / Üks neist lõputuid linu/ loputas Emajõel”.
Mari Valisoo luule on tikitud täis unistusi, ürgseid tundeid, mis on kirjas vanades müütides ja rahvaluules. Kirjutades lihtsatest töödest ja toimetamisest, tõuseb alati esile naine. Naise otsingud ja tuline tundeilm. Kõrvuti seisma seatud mehe ja naise vahel valitseb aga pinge, sest mees võib alati rännuteele rutata, naine aga peab hoidma kodukollet ja sündinuid. Sünni kõrval seisab alati surm, igatsus ja salapärane hävitamisiha. Vallisoole on olulised mõistagi loodus ja mets, sest poetess tuli ju Kodavere poolt... Ta on leidnud siit ilmast ürgset ilu, mida iga surelik ei näe, heitnud pilgu sügavustesse, kuhu meie kõigi silm ei ulatu. Tema luule nõuab lugejalt kujutlusvõimet, sest rasket otseütlemist leidub väga vähe. Temast kõneldes on ikka ja alati rõhutatud, et ta kuulub Juhan Liivi ja Betti Alveri kõrvale, ja selles arvamuses ei tohiks kahelda.  

LOETUD RAAMATUD

Mart Kadastik. Kevad saabub sügisel.
„Ma räägin ajakirjaniku rollist,” sõnas Henn häält tõstes. „See on vastik roll. See roll näeb ette teiste inimeste haavamist. Iga päev. Osa ajakirjanikke naudib seda tööd. Neile meeldib skalpelliga urgitseda, otsida küünemusta, ja kui seda kelleltki leiavad, siis lisada väetist ning loopida see üle ilma laiali. Kui vähe on ajakirjanduse teerulli alla jäänud pätte, keda tulebki tümitada, ja kui palju tavalisi inimesi, keda pole lihtsalt tahetud mõista! Ajakirjanik, kel on natukegi südametunnistust, ei pea ise sellises keskkonnas kaua vastu. Südametunnistusega süüdistaja elab oma sõnu teinekord valusamini üle kui süüdistatav.” „Tõesti?” oli naine jätkuvalt imestanud. „Teie pidasite päris kaua vastu. Millal te lehe juurest ära tulite?” „Kolm aastat tagasi,” sõnas Henn. „Ma teadsin kõike ja seepärast ei saanud ma enam mitte millestki kirjutada. Mõistate? Mind usaldati, mulle jagati konfidentsiaalset informatsiooni palvega „Jäägu see meie vahele!”, ma lubasin seda mitte ära kasutada, ja ma täitsin oma lubaduse. Alati. Tagajärg oli see, et kirjutati ikka, aga kirjutasid teised. Mitte mina.” Nõnda seletab ajakirjanik Mart Kadastik oma esimeses romaanis, mille peategelaseks võib pidada endist ajakirjanikku Henn Paavelit, meedia käitumisreegleid. Arvestades, kui palju reklaami ja tähelepanu „Kevad saabub sügisel” pälvis, lootsin midagi uut, „enneolematut” meestemaailmast kuulda. Tegelikult üsna tavapärane suhete ja meeste vananemise lugu. Ei teagi, kas naisteka vastandina soovitud meestekas on juba käibel? Taoliste romaanide lugejateks jäävad enamasti siiski naised.
Tavaliselt kirjutatakse romantilistes draamades (Rein Raua termin naisteka kohta) ikka naiste ealisest kriisist, vahel seda naeruvääristades, teinekord nukramalt ja traagilisemalt. Selge, et vananemine ei rõõmusta kedagi, isegi mitte hakkajaid mehi, kel korralik töö, edukas karjäär, raha ja naisi. Autor mõtiskleb romaanis kõigi meeskarakterite võimalike suhtevariantide üle naistega. Üks haarab mures kinni prostituutidest (miljonär Tambet Alver), teine (doktor Toivo Laidvee) asub suhtlema noore uskliku naisega interneti kaudu. Temakese juurde sõit lõpeb aga viiekümnesel mehel ränga autoavariiga. Tambeti puhul vaatab vastu klišeesse kalduv tegelinski, sest rahameeste suhted on paljudes romaanides üsna sarnased. Ajakirjanikul Hennul, kõige tundlikumal meeste seas, on aga lõpuni selgitamata kunagi noorena avaldatud lugu koolitüdruku ja õpetaja vahekorrast, mis lõpliku tõe selgumisel kujuneb üsna rafineeritud juhtumiks. Muidugi näitab autor „fantaasiat”, kui selgub, et usklik noor daam osutub Hennu tütreks, kes ei lahku ratastooli sattunud arsti kõrvalt. „Kevad saabub sügisel”, nagu üks keskmine romaan ikka, sisaldab tõelist inimlikku traagikat, kaotatud aja pöördumatuse tunnet, elatud elu kurbust, mida küll püütakse psüühiliste võtetega selgitada, kuid mis minu meelest eriti ei veena. Kui palju raamat autori isiklikku elu avab, pole minu asi arvata, aga laiale rahvahulgale küllap teos meeldib.

Kätlin Kaldmaa. Islandil ei ole liblikaid.
Üks ilus lugulaul, õieti peitub neid, lugulaule siis, kaante vahel mitu. Teisiti kohe ei oska määrata ühe Islandi perekonna saatust ja eluvaateid kirjeldavat proosateost. Meile jutustatakse tõeliselt karmis paigas asuvast valgest majast ja tema elanikest. Kõik algab Gudrunist ja Jonsist. Nende kohtumist vahendatakse nõnda, kui toimunuks see igiammu, mil päike küll sillerdas, aga maa oli veel üleni jääga kaetud... Tegelikult mõõdetakse aega eelmisest sajandist tänaseni, sest viimane naistegelastest, Elina, on armunud suures Euroopa pealinnas iraaklasesse Karimi. Tõsi, me ei saa teada, kas mees tuleb Islandile, ja üldse viib niisugune üleminek küllaltki staatilise sisu korraks tasakaalust välja. Ent nende armulooga toob autor teksti järsu aja- ja mõttemuutuse, mis võib puudutada tänapäeva noori saareelanikke, sest seni oli ju Islandil aastakümneid mõõdetud rahulikult lumest lumeni. Elatud tuulevalgel, kui kasutada eesti poeesiasse kinnistunud metafoori. Saatmas lumi, lõputu lumi, ja mõned lühikesed valged päikselised karged päevad seal vahel elu kergendamas. Ka Elina kogeb lume jõudu, kui ta tuleb päranduseks saadud valget maja vaatama. Loetust jääb mulje, et Islandi külakestes võib alati kohata vana naist Ragnhildurit, kes sümboliseerib rahva kestmist ja teadjaolemust. Lahkunute asemele sünnivad küll uued, ent iidne tarkus pole meeltest veel kadunud. Nad mäletatavad erilisi loodussündmusi, sünde ja surma, äraminemisi ja tagasitulekut. Naised, kes oskavad raviks ja eluks nõu anda. Oht, et nad võivad isegi Islandil kaduda, on olemas. Nagu ka Eestis! 
Kuid Islandil leidub veel tüdrukuid, kes teavad vihmapalvet, kui juhtub, et vili võib kõrbeda: „Jalgratas Einhver Ekkineinsdottiri all kihutas kui pöörane, tuul tuiskas juuksed varesepesadesse, ei teadnud tüdruk enam, kus on parem ja kus on pahem, mis on hea ja mis on halb, sõnad laususid ennast ise, tema oli ainult vahepeatus, tööriist, ruupor, mille kaudu sõnad endale teed otsisid. Aina kõrgemale ja kaugemale ulatusid need sõnad, juba hakkas pikne müristama pahemal, juba hakkas pikne müristama paremal, sõnad aina voolasid, voolasid, voolasid, ja siis, ja siis, ja siis – püüdis Hobuseturjamägi pilve kinni ja sinna see jäigi. Ometi oli see pilv tulnud fjordile lähemale kui ükskõik milline teine sel suvel. Sõnad said otsa. Einhver Ekkineinsdottir läks koju, eluõnnelik, surmväsinud. Järgmisel hommikul oli Einhver Ekkineinsdottir aovalgel naksti kohal, vanaisast paadikuuri alla jäänud harpuun kaasas, köis ja konks ja kõik. Aegamisi sõtkus ta pedaale, et esimese mäe harjale jõuda, aegamisi püüdis ta pilguga pilvi, otsides seda õiget, seda enda oma, millele keskenduda. Selleks ajaks, kui ta harjaraja kõrgustesse jõudis, oli silm ühe pilve küljes kinni, korraliku paksu, tihke ja tiheda vihmapilve küljes, sõnad hakkasid jälle peas keerlema, pöörlema, pääsu otsima, kõrgel mäeharjadel kõlama, peenikeste piikidega perutavatesse pilvedesse konkse heitma, neid enese poole meelitama. Too, pilv, vihma meie maale...”
Kõige rohkem hämmastas ja võlus mind Kaldmaa kasutatud keel ja lehekülgede kujundus. Seda ei oskagi lihtsate sõnadega kirjeldada, seda peab ise nautima. Võimalik, et mõnd lugejat see ka heidutab, sest igapäevane kõnekeel on ilukirjanduses sedavõrd omaks võetud. Märkasin, et üks sagedamini kasutatud kujund on veri, ja osutamine, et see lõhnab kui raud. Nt. „Kusagilt kandub ninna vänge ja niiske, seisnud ja paakunud, kogunenud ja imbunud, kivi ja mullaga kasvanud vere raudroostene tule segune hõng.” Ja igavene heeringalõhn, mis tähendab toitu, märgib tööd ja vaeva. Hüüd: „Heeringas tuli! Üles, üles!” ütleb islandlasele midagi olulisemat, kui näiteks meile. See hüüd tõi majja elevust, rõõmu, pani naiste heledad hääled kaikuma, lapsed uniseid silmi hõõruma. Mehed merele kiirustama. Lisan, et uudsena näivas ilukirjandusteoses ”Islandil ei ole liblikaid” leiate pärimuslugusid, viiteid Penelopele, Telemachosele. Tähelepanu pälvivad vulkaanid, kuumaveeallikad ja ääretu silmapiir mägedes. Raamatu kirjutamisega, tundub, on siiski vaeva nähtud, seda on eesmärgikindlalt ja mõttega sõnastatud.

Hille Karm. Saame kokku pühapäeval.
Soojad ja sõbralikud lühilood n-ö. headest inimestest, keda ümbritsevat vaadelda oskav ajakirjanikust autor siin ja seal on märganud. Võimalik, et ka tegelikkuses kohanud. Nende käitumine erineb sageli argirutus omaetteolijatest (nt. „Palun, kas te soovite jäätist?”, „Hei, härra!”) ja neid võiks kõrvutada järgmisena tutvustatava Kivirähki romaani „Maailma otsas” tegelastega. Paljusid neist enam elu ja ilu ei oota. Kuid kõigis Karmi tekstides (kokku 24) peitub sügav iva: nt. loos „Tahan veel seda lennukit!” ei soovi poisike kaubanduskeskuse ees ei päris ega hinnalist mängulennukit, nagu võiks oletada, vaid et vanaisa teda nõnda keerutaks, nagu tavaliselt lastele nn. lennukit tehakse, see teeb nad mõlemad õnnelikuks. Ilusa didaktilise mõtiskluse pakub lugu „Jess! Jaa!”, tõepoolest, millal neid sõnu õigupoolest sobib kasutada? ”Kõrvits, mis saab tõllaks” ja „Appi! Euroopa” mõjuvad ühteaegu ajakajaliselt kui igihaljalt – inimese vanadus ja üksindus, kuidas nendega toime tulla. Kiirel lugemisel võib tunduda, et puudutatakse pisiasju, ent igal konkreetsel puhul on need ometi suured ja vahel koguni väga tähtsad momendid inimese jaoks. ”Roosa ukse taga” annab märku, et läbi kallite päikseprillide võib ka agulimaja uks näida roosa – oh neid peibutavaid roosasid prille, mida kõikjal pakutakse. Armin Kõomägi hindab raamatu tagakaanel lühipalasid ”muhedateks tähelepanekuteks”, ja see hinnang on täpne iseloomustama selgelt empaatiaga kirjutatud tekste. Lugege, ja te ei kahetse! Tutvustuseks katke lühipalast „Tuvi istub minu voodi jalutsis”: „Olen jätnud õhtul rõdu ukse pärani, sest muidu poleks olnud kõrbekuuma päeva järel öösel midagi hingata. Ja nüüd on mu mitmepäevane tuttav siin, minu magamistoas. Ma tunnen seda lindu. Ta on haruldane. Tuvi kohta. Teiste omasuguste seas, kes on enamasti üleni sinakashallid või mustjad, paistab minu värske tuttav silma valge laigukesega sinkjas sulestikus. Olen teda ja ta kaaslast juba nädalapäevad oma magamistoa rõdult minema ehmatanud. Pärast seda, kui nemad mind südamepõhjani ehmatasid. Juba mitu päeva olin ärganud tuvide koogamise peale. Olin läinud rõdule, näinud seal teda ja tema truud kaaslast, ning käteplaksuga nad eemale tõrjunud. Tiibade vuhinal olid nad minema lennanud – et veidi aja pärast naasta. Ma ei saanud aru, mis neid minu rõdul köitis ja miks olid nad just mind välja valinud. Kuni ühel hommikul rõdul seisva järi katteriiet kergitasin. Kohkusin. Järi alt paistis hunnik oksaraage. Kui end lähemalt vaatama upitasin, märkasin et raod pole niisama hunnikusse kuhjatud, vaid sellest on moodustumas korralik linnupesa. Tundsin ülevoolavat viha endas tõusmas. Siis sellepärast vedelesid rõdu põrandal oksaraod, mida pidasin tuule kantuks! Siis selle pesa pärast pidin põrandat aina ja aina linnusitast puhtaks küürima! Vajutasin vastvalminud pesa prügikotti. Oksad prõksusid kaeblikult, kui ma neid katki surusin. Oksad tegid häält, otsekui tuksuks neid elu, otsekui poleks need oksaraod, vaid juba pesast koordunud tuvipojukesed. Imelik tunne oli. Ma ju armastasin linde. Põhimõtteliselt. Mulle meeldis taevalaotuses pääsukesi vaadelda ja ma lausa imetlesin valgeid toonekurgi. Neid tuvisid siin ma jälestasin. Me ei tahtnud neid endale nii ligidale. Mulle oleks meeldinud neid pigem kaugemalt või pildi pealt vaadata. Pesaoksad prõksusid. Ma ei olnud mõrvar. Veel mitte. Mulle meenus tuttav, kes oli olnud oma rõdul tuvidega hädas, leidnud lõpuks nende kokkukantud pesa ja heitnud selle koos sinna munetud värskete munadega prügikasti! Tuttavale, kirglikule loodusearmastajale, olin olnud pihiema eest. Ta pidi juhtunu südamelt ära rääkima, sest ta teguviis tundus talle inimloomuse vastane. Tema, hea ja loodust armastav inimene, oli tapnud sündimata linnulapsed!” Tuttav tunne, kas olete nõus?

Andrus Kivirähk. Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust.
Niisiis kirjutatakse mõnusatest ja natuke kummalistest inimestest, kes näivad olevat ühel või teisel kombel meie tormaka ja mõõdutundetult muutuva elu jaoks saamatuvõitu. Hinnangut näivad kasutan taoliste isikute mõistmise tõttu. Näiteks nõudepesija Kalju, kes ema nunnutamise tõttu ei suuda 50-aastaselt oma elu üle otsustada. Tahab temagi ühel hetkel maailma otsa põrutada, ent otsustab, et kõige parem on ikkagi külmkapist ema keedetud kapsaid süüa.
Romaan näitab igast küljest, et headus on sessinases maailmas omamoodi veidrus. Tegelased võtavad igapäevategelikkust tõesti rahulikult ja mõistvalt, erandiks saunalaval turtsuv musta habemega mees, kes kirub uut korda ja igatses vana tagasi, sest siis võis süüa tutvuse või positsiooni kaudu hangitud suitsuvorsti nii palju kui süda tahtis. Need, Tallinna kesklinna lähedusse jäävas linnaosas liikuvad tüübid heas mõttes, kohtuvad omavahel kas tänaval või siis odavas söögikohas nimega „Opossum”. Tinglikult võib peategelaseks pidada Rein Kammi, kellel on ajalooõpetajast naine Anu, kes igatseb minna maailma otsa palverännakule. Ja väike tütar Sandra. Selle lasteaialapsega on seotud ka romaani kõige imelikum (irreaalsem) juhtum. Tüdruk kukub, vigastab pead, viiakse teadvusetult haiglasse, aga ühel hetkel ärkab üles ja haavast pole enam kriimugi järel. Keegi ei mõista, kuidas niisugune ime sai juhtuda, aga Kivirähki loomingus on varemgi juhtunud kummastavaid asju. Lapse isa Rein tunnetab aga, et sellega on seotud rahuliku loomuga härra Immanuel, kes arvab, et tema ongi juba maailma otsas, ajal, mil teised alles unistavad, kuidas argipäevade elukulgemisest korraks välja pääseda. Ei pääse sellest ükski, kuid taoline unistus on kindlasti iga inimese peast korraks läbi käinud, kui rutiin kipub ihu ja hinge kallale. Ainus põnevust tekitav müstiline moment lapsega aga edasi ei arene ja aeg kulgeb kevadest sügisesse endiselt stoilise rahuga. Natuke pani imestama, et kõik romaani tegelased hoiduvad igasugustest tunnetega seotud tegemistest. Eve ja Ülo kohtumisele ei järgne mitte midagi, selge, autor pole lubanud intriige ega segadust inimeste hinge kolama. Habrast iseloomu pole mõtet koormata suurte emotsioonidega. Isegi ilus müüjakene Jaanika läheb noormeestega kohtuma haletsusest, muid tundeid, kui mitte arvata nendeks mõnd rahulolematuse hetke, tema noores südames ei küpse. Paraku kirjutab autor mõnedki tegelased natuke naiivseteks ja vaat et rumalusse kalduvateks. Tegelikult võivad liiga head inimesed säärase mulje argielus ka jätta, nagu teame... Ma ei leidnud „Maailma otsast” naerma ega kurvastama ajavaid kohti, muigamist muidugi tuli ette. Mõni kujund, kui külla minnes teiselt saadud kapsarulle kostiks kaasa võetakse, tundub pigem pilkeline!? Jaanikat ihaleva turvamehe Veiko ja Eevaldi tutvus tundub eestlaste puhul enneolematu. Kivirähk, kes pidavat mõistma eestlast hästi kombata ja meie meeleolusid avada, toob oma raamatusse sisse ka ühe tugeva rahvusliku sümboli - kartuli (meenuta ka näidendit „Eesti matus”). „”Mis kartulid need sellised on, kevadel?” imestas Eevald. „Mullused kartulid. Emal oli kelder neid täis. Ta ju kasvatab neid sellisel hulgal, et ta ise elu aeg neid ära ei söö,” seletas Piret. „Tegelikult ta ei söö neid peaaegu üldse, ta ise ütles. Ma küsisin, et miks sul nii palju kartuleid alles on, ja tema ütles, et kallis laps, ega mina kartuleid süüa ei või, nad teevad mul seedimise raskeks. Ma siis küsisin, et milleks sa siis neid üldse kasvatad, jäta järele, aga tema pole nõus, et kuidas siis nii, meil on ju kartulimaa ja seal peab kartul olema, kuidas muidu. Et küll teie sööte, võta aga kaasa, kelder on vaja tühjaks saada, varsti tulevad ju värsked kartulid peale, kes siis enam vanu tahab. Õige muidugi, aga no meie ka ei jaksa nii palju süüa! Aga ega temaga ei saa vaielda. Tassi üles.” „Me upume nendesse,” ütles Eevald. „Siin on oma 150 kilo!”” Sedamaid meenub, et Valdur Mikita võtab oma „Metsiku lingvistika” (ilm. 2008) teises osas „Sosinad kartulikummardajate külast” semiootilise vaatluse alla termini seakartulid ja nendib: „Lõunaeestlastest ei saa kunagi õiget eurooplast, sest nende mõtlemise sügavamad kihistused on lootusetult segi paisatud. Kartuliidu on nende jaoks nagu sõrm, mis osutab taevasse.”
Ilmselt me praegu vajame just niisugust Kivirähki raamatut, mis on keedetud  rahvusliku mentaliteedi paksust kontsentraadist, aga ei sunni mõtlema, nagu näiteks..., parem, kui jätan näited toomata. Just suvekuumuses tulebki sedasorti kirjandust lugeda, kuigi peagi on sügis käes: „Eevaldile tundus, et tema üksi on hüljatud ning elab täiesti mõttetut ja masendavat elu. Ning taas mõtles ta ümbermaailmareisist, kujutles isegi, kuidas ta kusagil lõunamaal mööda romantilist külavaheteed sammub: kiirustamata, kuid samas pakatamas aina uutest muljetest. Ilm on soe, kuid higistama millegipärast ei aja, õhk on sedavõrd värske ja kerge tuuleke teeb olemise veelgi meeldivamaks. Kui kõht tühjaks läheb, istub ta põõsa alla, sööb siitsamast külatrahterist ostetud pirukat, rüüpab kohalikku imemaitsvat veini, maiustab oma käega nopitud viinamarjadega ning kõnnib siis edasi. Vastu uutele seiklustele ja vaatamisväärtustele. Eevald avas külmkapi, sõi ajaviiteks vorsti. Siis pani riidesse, läks õue, tiirutas mitu tundi linna peal, jõi teele ette sattunud kõrtsides paar õlut – ainult mitte „Opossumis”, see oli nädalavahetustel suletud – ja tuli tagasi koju, hing igavusest paelaga kaelas. Norutas veel mitu tundi diivanil, vahtides uimaselt lakke ja jäi viimaks sinnasamasse magama, viitsimata voodit üles teha. Nagunii oli kõik ükskõik.” Tüüpiline lihtsureliku tunne. Selle üle, kas ka ajastule viitav, tuleb veel mõelda.

Valentin Kuik. Perekonnavaled.
Sisaldab kolm lugu: „Deposiit”, „Erna retk” ja nimilugu. Esimene loetletutest algab lausega: „Fred Reinfeld pani oma hiigelvarandusele aluse 1977. aastal Leningradis teenitud viie dollariga.” Järgneb kirjeldus, kuidas ootamatult n-ö. ärikaks „kukkunud” noormehest kujunes uuel ajal Eestis suurärimees. Koos nutika pinginaabriga kahasse tehtud kooperatiivis läks kõik edukalt, ent võimalike raskuste hirmus pani Fred ärikaaslase teadmata kõrvale 1000 dollarit sularaha – see jäi deposiidile ka siis, kui sõbra viis infarkt. Muidu aga jagas Fred pärijatega kõik ausalt pooleks. Kuigi intressid polnud suured, kasvas arve ja mees imetles seda veel aastaid hiljem, mil juba täiskasvanud poeg teenis Afganistanis. Kuigi kirjutatu põhjal saaks filmi teha, sest eetiline sõnum kõlab arvestataval määral, kirjeldab autor üldisemalt tuntud olukorda. Ärikatest (said) saavad ju enamasti kuulsad mehed ja naised! Kaks järgmist teksti kannavad alapealkirja stsenaarium. „Erna retk” mõjub üsna koomiliselt ja natuke ülepakutult. Kodulinnast Peterburist Tallinna sõitev noor venelanna nimega Erna Orlova-Saks jääb tualetti otsides bussist maha. Järgneb tema seiklusküllane retk Tallinna poole, küll jalgsi, küll juhuslike autodega. Kõik juhtub asjade kokkulangemise tõttu laostumistunnustega paikades, kus samal ajal toimub ka tõeline sõjamäng Erna retk. Nii juhtubki, et heinalattu pugenud Erna kohtub näiteks hiinlastega, kes osalevad sõbralikult mehises retkes. Olukorra suudab jamaks keerata muidugi meedia. Eks põhjus paistab eemalt tõesti tõsine, sest Erna portfelli jäänud mobiil tekitab ühes unises kaasreisijas arvamuse bussi pandud pommist, ja see teade ajab ajakirjaniku igal juhul voodist välja. Igal juhul huvitavam lugu filmiks kui paljukiidetud „Seenelkäigu” sisu. Kuivõrd saab seikluslikku ja juhtumiterohket matka võrrelda sõjalis-patriootilise sõjamänguga Erna retk, jääb iga lugeja otsustada, aga mõni seik väärib tutvustamist. Kas või Erna kohtumine kunagise vene sõjaväelasega: „””Ma arvasin, et sa oled venelanna,” ütleb Sergei. „Ma olengi.” „Erna ja venelanna?” „Jah.” „Mis venelanna sa oled, sul on ju võõras nimi.” „Mis te ise parem olete? Nimi on Sergei Mihhailovitš, aga põsesarnad on nagu mongolil.” „Seda küll.” Naerdakse. „Mulle pandi see nimi vaarema mälestuseks,” selgitab Erna. „Aga vaarisa Klaus Schneider oli tõepoolest sakslane.” „Schneider võib ka juut olla.” „Mina teadsin kuni tänaseni, et ta sakslane.” Naerdakse. Sergei kallab klaasidesse järjekordse veerandi. „Võtame venelaste, sakslaste, juutide ja mongolite terviseks!” „Aga eestlased?” küsib Erna. „Olgu, tšuhnaade terviseks kah, kuigi, jah... Jeltsin kinkis neile vabaduse, ja mis ta vastu sai?... Ma teenisin sel ajal juba Eestis, ma tean, mis siin oleks võinud juhtuda, kui Jeltsin ei oleks Tallinnasse sõitnud... Aga lastele räägitakse, et rahvas laulis ennast vabaks... Lihtsalt operett... Noh, said oma vabaduse, aga kellele see maa tegelikult kuulub, teab ainult Jumal taevas... Mis sa arvad, kelle õuel sa praegu istud?” „Pole aimugi,” ütleb Erna. „Suleiman Taraki õuel.” „Kes ta on?” küsib Erna. „Võib-olla on araablane, võib-olla türklane, võib-olla afgaan.... Igatahes moslem... Mina olen teda siin ainult korra näinud... Arvatavasti on ta lihtsalt variisik.” „Kelle variisik?” küsib Erna. „Kurat seda teab, kes need hooned ja ümberkaudse maa tegelikult ära ostis... Kolmsada hektarit on ikka päris paras lahmakas... Võib-olla see Suleiman ainult esindab kedagi, aga tegelik omanik istub Mani saarel või Moskvas. Võib-olla on ta mõne vene oligarhi teenistuses, ta rääkis päris korralikku vene keelt.” „Aga kes teie olete?” küsib Erna. „Mina olen valvur, hoian impeeriumi varemetel silma peal... Suleiman on mulle küll viimase aasta palga võlgu, aga ma ei kurda, mul on vähemalt koht, kus olla... Nii et mina olen siin teenistuses, kasvatan kurke ja tomateid, pean mesilasi, püüan kala... Mul on siin kõik olemas peale elektri... Keegi varastas paar aastat tagasi elektriliini koos alajaamaga ära, telekat ma enam vaadata ei saa, aga ongi hea – mida vähem näed ja kuuled, seda mugavam on... Nii et mina olen eluga rahul.” Kusagil lähedal hakkab kägu kukkuma. „Maailm on hulluks läinud: kägu kukub augustikuus, vene tüdruku nimi on Erna, moslem Suleiman Taraki annab mulle, Afganistanis sõdinud venelasele, Eestis tööd ja me võtame sinuga tema õues viina... Täielik lollimaja!” Sergei tõstab klaasi. „Proosit!... Elagu rahvaste sõprus!” (Muide, seesama Sergei oleks äärepealt lasknud lõhkeainega kalu tappes end jões peseva Erna surnuks.)
”Perekonnavaled” omaette loona kirjeldab tegelikult tüüpilisi petmisi muusikute peres – pärast halvatust ilmneb, et dirigendist mehel on olnud armuke ja temaga laps jne.). Niisugused „valed” on kestnud aegu ega kao kunagi, neid võib kirjanduses alati kujutada.

Mathura. Kumalasepäev.
See heleda, kuid põhjamaiselt karge meelega luulekogu on pühendatud tütrele, väiksele kumalasele. Autor, kes viibib põhjaranniku üksildases kalurikülas (Käsmus), tunneb, et ta ei tea veel mitte midagi... Oma helesinises rannamajas unistab kirjutaja paremast maailmast. Selleks et üldse kirjutada, „pead minema majja, kus hein / kasvab akendest sisse, / tuul lehvitab kopitanud kardinaid / ja põrandalaudade vahelt / imbub sisse sinu hingeurka jahedust”. Kuid külas liigub vaid mõni vana kalurist ätt, kes enam merele ei lähe. Loodus koos merega ongi luulekogu põhiteemaks, mida püütakse siis sügavamate mõtisklustega ühte siduda. Mathura tekstid, olgu siis värssides või proosaluulena, puudutavad iga maaelulaadiga ühtekuuluvust tundvat inimest. Leidub pühendusluulet lähedastele („Vanaema aed”, „Aeg”) ja teistele luuletajatele (Kalju Kruusa, Pär Hansson). Näiteks valisin läheneva aasta-aja-hõngulise luuletuse „Esimene külm öö”: „Esimene külm öö. Maa on märg, / niiske nagu mu kehagi, ja just kui hirmul. / Suvi triivib siit pimedusse, meri jahedusse. / Saagikoristuse järel tühjaks saab põld / ja isegi parimatest meie hulgas jääb alles / ainult peotäis tuhka. Settime maasse, kus kõik otsib / oma lahendust, või sirgume kõrgusse / ja oleme puu, mis kannab ülal oma meele mõõtu taevast. / Puu. Õunad potsatavad rohtu. Kass kräunub ukse taga. / Maa on märg, niiske nagu mu kehagi, / ja just kui hirmul.”
„Kumalasepäevas” tunnetab pigem möödaniku väärtustamist kui tulevikuootust, ikka see üleüldine inimlik mõte, et enne meid oli palju ilu, mida meile ei jätkunud. Igati väärt luulekogu, mida tasub igal ajal kätte võtta. Nii vihma kui päiksega!

Lõpetan Mari Vallisoo luuletusega „Peeglis” kogust „Rändlinnud kõrvaltoas” (ilm. 1983):
„Kammib juukseid / virvendavas peeglis. / Kiigub käsi, / Kõrgub kulmukaar, / kestab kevad. Tema / muud ei teegi. / Jõuab suvi. / Maha langeb paar / valget õielehte juustest, / samas / küpseb kirsimari, / valmib õun. / Muudkui kammib / peeglis virvendavas. / Kes see on / veel ilmas ilusam. / Kuni peatub kerge käsi, / tuhmub / peegel, vette / kukub kuldne kamm.”

 

 


 digitaalarhiiv digar