Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud

30. aprillil on raamatukogu SULETUD!







 

LL-67

08.05.2013

LÄHETUSLAUSED

Küllap märkasite rõõmuga, et Põhja- ja Baltimaade kirjandusfoorum oli rahvarohke ja põhikuulajaskonna moodustasid raamatukoguhoidjad. Loodetavasti leidsite sealt ideid, mida igapäevatöös kasutada. Me päevade kreedoks on ju käsk muutuda, muutuda, muutuda! Ise lugesin kohe läbi norra autori Lars Saabye Christenseni romaani „Maskeraad”, ei ta mind muutnud! Vaimustav ja mõistatuslik meistriteos, kust aeg ega ükski tegelane halastust ei leia.
Valmistugem siis järgmiseks rahvusvaheliseks kirjanduspeoks HEADREAD, mis toimub 29.05.–2.06. Tallinnas, Prima Vista küll varem Tartus 9.–12.05. Meie puhul võiks neid üritusi lausa täiuslikuks koolituseks nimetada.

LOETUD RAAMATUD

Maimu Berg. Moemaja.
Autor tõestab, et ka moenähtuste kaudu saab ühiskonda ja aega kujutada, antud juhul siis nõukogude elulaadi ja käitumiskultuuri. Bergi teada-tuntud iroonia on kohati lõikavalt sarkastiline, aga selline see elukene kunagi ju oli – pööraselt kontrollitud, naiivne ja totter korraga. Kuulun põlvkonda, kes mäletab veel Tallinna Moemaja eksistentsi ja ilusate riiete näitamist ehk moedemonstratsioone. Need muutsid meele toona lõpmata nukraks, nüüd võtab aga autor keskealiselt ja vanemalt põlvkonnalt viimase „idüllilise mälestuse” moemajast kui kunagisest ilu- ja harmooniakantsist... Ent pange tähele, ta ei hoia vaka all ka imestust, et taasiseseisvumise järel ei muutunud kombed sugugi paremaks. Eks nad muidugi teisenesid, ent uusenergilisuse sümboli, tõusiklikkuse vapipildi, uue aja moe-ema Enelini karakteri kirjeldamine meenutab ju 90ndaid. „Moemaja” ei kuulu küll Bergi kunstiliselt tugevaimate teoste hulka, aga läinud nõukogude aegu vahendavatest teostest põnevamate sekka kindlasti. Mõne praeguse iluajakirjakese toimetus võiks mõnd autori tähelepanekut kuulda võtta ja Tallinna Kaubamaja mõelda, miks nende müügihinnad on arulagedalt kõrged nii arusaamatu moega kauba puhul.
„Moemaja” on niisiis ühtaegu mälestuste, aga teisalt selgelt ilukirjanduslike sugemetega teos, mis sõnastab üsna täpselt rohkete detailide ja inimeste käitumismustrite kaudu ajajärgu, mille tagajärgi vaeb näiteks Mihkel Mutt romaanis ”Kooparahvas läheb ajalukku”. Meenutagem siis: „Aga kunstnikud lugesid moepiltidelt välja just seda, mis pidi hakkama iseloomustama eelseisva hooaja suundi, näitama ka raudse eesriide tagustele kätte eksimatu tee õige ja uue moe juurde. Nagunii rääkis lääs anekdoote Nõukogude naiste mitu aastat moest maha jäänud rõivastest, kohutavast aluspesust, lõhnaõlidest, mis haisesid nagu odav seep, lootusetult inetutest ning kohmakatest jalatsitest, kempsupaberist täis kandevõrkudest ja muudest õnnetutest aksessuaaridest. Eesti naised olid ehk küll natuke läänelikumad, aga vähene kangavalik poodides, valmisrõivaste enamasti troostitu üheülbalisus ja kummalised hood, mis trendidest eemale tõrjutud karja aeg-ajalt haarasid – nagu üleüldine krimpleenihullus, valgete barettide või pilotkade massiline levik, obligatoorsed nailonmantlid –,mida võis võrrelda kergesti nakkava taudi epideemiaga, tabasid ka muidu keskmisest Nõukogude naisest tublisti rahulikumaid, trenditeadlikumaid ja vaoshoituma maitsega eestlannasid. /---/ Eks mingil hetkel tuli enamasti kõigil, ka kehavigade varjajatel, kottkleit seljast maha ajada, veniv sukahoidja – midagi tagumiku ümber sätitud korseti taolist, mis jättis mulje, et selle kandjal on vaid ühest kannikast koosnev kompaktne istmik – seljast ära kiskuda ja lasta rasvavoldid vallale, ning tavaliselt just selle mehe ees, kellele kõige enam meeldida taheti.”

Holger Kaints. Kõrvalepõige.
See on vaatlemisromaan, mis kummalisel kombel haarab mind mingi tabamatu jõuga, kuigi midagi erilist raamatus ju ei juhtu. Siiski, siiski – üks korralik kontoritöötaja kaotab ootamatult oma varju ning muutub nähtamatuks. Julgemata juhtunuga ehmatada naist, vanemaid, sõpru ja kolleege, valib ta uitaja või hulkuri tee. Kellelegi märkamatuna liigub ta ringi mööda Tallinna ja jälgib ümbritsevat, aeg-ajalt ebameeldivatesse nähtusse sekkudes. Tegelikult muutub mees lausa nuuskijaks ja natuke kättemaksjaks. Õilsaks abiandjakski. Olukordade sisusse põhjalikumalt küll jõudmata. Askur Aablool, niisugust nime peategelane kannab, õnnestub toetada üksi jäetud jõukat, kuid narkootikumidega suhtlevat tüdrukut, ja seda nähtamatuna. Põletab sõna täpses tähenduses taskuvaraste sõrmi välgumihkliga, jälitab detektiivi kombel narkootikumidega äritsejat, mis üllataval kombel lisab raha ka tema taskusse. Üha sagedamini meenutab koos nõukogude aega tagasiviitavate detailidega argielu, seda kõike aastal 2002!
Nähtamatuks muutumiseni oli ta elanud rutiinset argielu, olemata rikas ega vaene, kuulus või kummaline. Lehekülgede viisi kirjeldatakse tegelase peiteliigutusi, et mitte kaaskodanikele „silma alla sattuda”: nt. kuidas Askur vastutulijaga kokkupõrkamist vältides teed ületab, ühistranspordis käitub, ja oh mis nali, salamahti tänavasöögikohtadest teiste taldrikutelt toitu näppab ja poolikuid klaase tühjendab. Mõnel puhul ka poodidest midagi salaja kotti pistab, kuid iga kord kuhugi tasuks raha maha jätab. Igati aus mees. Kui juba oled nähtamatu, siis tuleb leppida, et naine teda vähemalt korra ka petab, võimalik, et kättemaksuks mehe teadmata suunas kadumise tõttu. Nõukogude tegelikkusesse heidab mees pilgu eeskätt oma vanemate kaudu. Talle on üllatuseks, et igati tasakaalukas isa kirub õllepudeli juures praegust elu ja võimu. Nähtamatuna vanemate suvemajja sisenenud Askur mõtiskleb nostalgiasse laskudes kunagiste sõprade käekäigu ja suvilakultuuri üle Kiisal. Kuid siis saabub päev, mil ta muutub taas korrapärase elu kehastuseks. N-ö. alibiks valib Askur USAst ühe väikelinna, kus ta koduste arvates käis. Võiks ju küsida, kuivõrd Askur üldse teadvustas nähtamatuna muutusi uues ühiskonnas, või tajus ta hoopis pisiasju, mis igapäevaelust kunagi ei kao? Nõnda siis: „Võrreldes tänapäeva siledate, valgete ja selge trükiga raamatulehekülgedega oli kontrast mõõtmatu. Teadsin, et ükskõik missuguse köite ma siit ka ei võtaks, pilt on sama. Vaesus, vilets kvaliteet ja kokkuhoid vaatasid igalt leheküljelt vastu, tuletades end lugejale pidevalt meelde, ükskõik millest raamat ise ka ei jutustanud. Täpselt sama rõhutasid ju ka muud tarbeesemed. Kõik, mis oli toodetud Nõukogude Liidus, kordas sulle vahetpidamata: vaesus, vilets kvaliteet, kokkuhoid. Polegi siis ime, et nii raevukalt välismaa asju taga aeti, olgu selleks või kõige lihtlabasem pastapliiats.” Pange tähele, sama tonaalsus aja hindamisel valitseb ka „Moemajas”. Meenutuseks üks pildike Askuri ema sisustatud korterist: „Nii mõnigi ese, millele pilk peatuma jäi, pani mind muigama. Vaatasin sektsioonikapi vitriini. See oli tihedalt täis kristallvaase, -kausikesi ja -vaagnaid ning muud seesugust. Need olid üsna ühesugused, kuigi polnud ühest komplektist. Välja arvatud lillevaasid, kasutati kristallnõusid haruharva, põhiliselt seisid need klaasi taga väljanäitusel. Mina neis erilist ilu ei leidnud: mingisuguse Nõukogude tehase masstoodang. Aga omal ajal oli kristalli omamine ja kinkimine prestiiži tipp.” Aitab tsiteerimisest, lugege ise edasi! Ent, taolise varanduse omanik võib võimalikku pilget julgelt pareerida, hüüdes, et siis polnud narkomaane tänavatel näha! Ja mis see steriilne Gea-Estrella isa korter parem on. Soojust ja südant seal ju ei leidu.

Kius olla julge. Koostanud Igor Kotjuh.
Kogumik sisaldab 21 esseed eesti luuletajatelt oma luuletunde kohta. Mõni autor on küll pigem prosaist, ent mingil loomeetapil on pannud ka poeesiat kirja. Olen seda kogumikku kaua lugenud, kord pooleli jättes, siis uuesti alustades. Soovitan väljaannet nendele, kes võiksid huvituda mõne konkreetse poetessi-poeedi mõtisklustest oma loominguliste impulsside kohta. „Kius olla julge” sisaldab nii julget kui ka ootamatut teavet. Kogumiku autorite eapiiriks on valitud sünniaasta 1970. Üldistavalt öeldes peab luuletamine ikka loojale rõõmu tooma, aga see võib ka vastu pead anda. Kedagi nimeliselt tsiteerimata märkasin, et luuletamise põhjuseks võib olla soov edastada head sõnumit, keelemäng, (tüdrukute) tähelepanu võitmine, valu, meelisöövitav kujund, võim, vale, vabadus, armastus, valu, nauding, kannatused, põgenemine argipäevast, eluviisi otsimine, kogemuste vahetamine, enesemääratlemine ja teadvustamine jpm. Üks arvab, et luuletada tuleb noorelt, siis on see sinu sisimas varjul, teine, et luuletajaks ei sünnita. „Kõik algab ühest värskest hingetõmbest”, öeldakse lk. 136.
Lk. 107 on kirjas: „Luuletamine on lihtsate tõdede keeruliseks, peaaegu krüptiliseks valetamine ja siis uuesti lahti harutamine, odav mustkunstitrikk, kus oodatud punasilmse küüliku asemel võib kübarast kerkida läikiv tsalamander või tsenter tsitta.” Ma usun seda väidet ja nõustun ka järgmisega lk. 186: „Mõni ei lähe oma ajaga riimi ja hallitab riiulil, kust ta ehk kunagi üles korjatakse ja tolmust klopitakse, mõni aga riimub oma ajaga väga hästi. Las ta siis riimub.” Raamatuinimesena olen näinud, et väga palju väärt luulet seisab hoidlates avamata kaante vahel. Minu arvates on luule lugemine keeruline. Arvan koguni, et üht terviklikku luuleteksti tuleb mitu korda üle lugeda. Kui vahel olen leppinud vaid korraga, olen oma arvamust kujundades eksinud. Tean, et eesti luulet loetakse arusaamatult vähe. Meie, lugejate asi oleks end ses asjas parandada!

Marko Mägi. Maitsestatud kanad.
Pole just paks luuleraamat, aga tekstid on seitsmesse ossa jaotatud: „Nemad on keerulised”, „Balti kett”, „Chanel number viis”, „Maitsestatud kanad” „Pekk ja Tai”, „Lendab ja nokib teri”, „Kontsert pööningul”. Autor pilab, kohati lausa irvitab pisiasjade üle, mis ülereklaamitud ja sätitud. Sekka satub ka labaseid ja magedaid ridu, kuid sõnamängu imetlejad leiavad peaaegu igalt leheküljelt midagi. Mägi osutab pealtnäha küll väikestele asjadele, kuid neil võib mõnikord päris suur sisu olla.
Kuulsin koguni väidet, et eelmise aasta üks parimaid luulekogusid. Sellega ma ei nõustu, aga igav see raamatuke ka pole. Mägi read praegusest aastaajast kõlavad nii: „Ehhee, / juhhuu. / Hajee, / jehhuu!” („Kevad”); „Talve” on kujutatud nii : „päkapikud / munevad/ lumehangedesse” ; „kuu on vaid trikk / et juhtida tähelepanu / probleemidele / nii nagu / päikegi” ; „bonaqua – vesi sinu hingele / bonaqua – vesi sinu kehale / bonaqua – vesi sinu veskile / bonaqua telereklaamis / hüppavad inimesed merre / kas meres on ka viina / kas meres on ka veini / kas meres on ka õlut / kas meri sulle põlvini on / joogisektoriteks jagatud / kas meri sinu veskile / läidab jaanitule / sinu südames” („Meri sinu veskile”) ; „Kumba / te eelistate - / kas / Loomingut ja Vikerkaart / või / Joomingut ja Pillerkaart?” (Eelistused”) jne.

Helene Ranna. Keha ja vaim.
Eesti romaanivara” ilmub endise hooga ja selle kaudu saab päris soliidse ülevaate 1920ndate ja 30ndate aasta kirjavarast, mis omakorda aitab leida võimalikke seoseid ja ühendavaid motiive praeguse eesti kirjanduse sisu ja vormiga. Helene Ranna (kodanikunimi Tamberg, 1898-1946) tuli kirjandusellu, nagu paljud teisedki selles sarjas ilmunud autorid, „Looduse” romaanivõistluse kaudu. Tänapäeval teda muidugi enam ei mäletata, kuigi Ranna on avaldanud võiduromaani järje „Riidalu” (1936) oma kulu ja kirjaga ning vaimuliku sisuga luuleraamatud „Üles” (1934) ja „Tähelennak” (1935).
„Keha ja vaim”, mis kõneleb Saaremaa naisõpetaja elust, pälvis 1930. a. võistlusel esikoha. Preemia eest astus autor Tartu ülikooli. Metsanurk hindab autasustamiskõnes teost kõrgelt: „See on elu jaatav ja positiivne töö”. Raamatust räägiti toona palju, kriitika ulatus ülistusest eitamiseni. Leidus vihjeid, et romaan oleks pidanud tegelema ainult „kehaga”, „vaimu” osaga polevat autor toime tulnud. „Keha ja vaim” on tegelikult armastusromaan, tänases mõttes isegi naisteromaan, kus kaks hingeliselt võõrast inimest hakkavad oma kodu, Oitma talu rajama. Kuidagi tuli neil leida kompromiss keha ja vaimu vahel. Võõrdumise põhjusena on autor esitanud haridustaseme, mis reaalsuses toona kahtlemata eksisteeris ja pole tänaseni ühiskonnast kadunud. Romaanis leidub ka autobiograafilist materjali. Helene Ranna pärines Saaremaalt Kihelkonna kandist ja töötas mitmes kohalikus koolis õpetajana. „Kehas ja vaimus” kujutatakse kolka-Saaremaa eelarvamusteküllast ja üsna vaimupimedat keskkonda, kus eksisteerivad must-valged tegelased, nt. põrgulikult kuri ämm, kes küll romaani lõpus minia suure headuse tõttu muutub. Peategelane Ilma rõhutab külaharitlasena pidevalt üleolekut oma mehest Augustist, kes esindab peaaegu et meheliku mõistmise ja vastutulelikkuse ideaali. Romaani keskel aga astub üsna rahulikult ja abielupaari igavalt kulgenud ellu loodushuviline eesti päritolu õpetaja Toivo Saat Soomest, kes oma uustestamentlik-kristliku hingestatud jutuga hävitab naise vaevaga rajatud hingelise tasakaalu. Mehe õpetus, kuidas armastada elu ja inimesi, mõjub aga kunstlikult ja eluvõõralt. Pikad lihtsustatud ja üliemotsionaalsed arutelud „vaimust” ei lisa romaanile midagi juurde. Teose huvitavam osa kirjeldab hoopis Saaremaa tollast koloriiti ja mõttemaailma. Romaan lõpeb siiski lootusrikkalt. Toivo lõpetab oma misjonitöö õigel ajal, kuigi tunneb naise vastu enamat kui sümpaatiat. Ilma lepib abikaasaga ära ja neil sünnib viimaks kaua oodatud järglane. Tõsi, vahepeal küll Toivo sureb ja Ilma käib Soomes. Positiivset lõppu oodati ja kiideti, ent iga lugeja peab tulemuse üle iseseisvalt otsustama. Ämma mõttelaadist: „Kas ei pea ema süda verd tilkuma, kui mõni säärane kiitsharakas miniana sulle majja tuuakse? Ei ole sihukesest seaämbriga lauta minejat! Kukub selili, kui emis molli äärel korra kõvasti röhatab! Ei niidukaarele minejat ega adra taga astujat... Näe, eks sellel ja sellel – kui mitu korda oli Tiina sellest kõnelenud! – toonud poeg säärase minia majja – püsti ristis teisega! Tööst ei maksa rääkida, häda juba küllalt söögigagi. Leib on hapu, silgud soolased, klimbid mulla maiku, käkis ajavad odrakestad kurgu lõhki... Ühte ei võta süda vastu, teist ei pea kõht kinni... Loksutab muudkui oma moosipottidega ja purkidega – lapsed /Tiina tütrelapsed – M.L./ kipuvad kui kurjad vaimud kallale, kaikaga ei jõua teisi eemale hoida! Aga saab mõni näpu kogemata sisse pista, kus siis kilkamist ja kakerdamist küla ja linn täis, nagu oleks see lapse näpp teab mis!... Taevas hoidku sihukese risti eest!”
Tõde on aga see, et Ilma on kasvanud talus, harinud kooliõpetajapõlves põllumaad ega jäänud niitmisega hätta.

Juku-Kalle Raid. Juku-Kalle Raid ja teisi luuletusi.
Mina Juku-Kalle luulega kuigi hästi toime ei tule. Eemalt vaadates tundub, et poliitikuna võitleb mees igasuguste sõnaliste vahenditega inimliku lolluse vastu, aga ega tal suuri võite näidata pole. Kui võtta pealkirja sõna-sõnalt, siis paistab, et autor peab end luuletuseks. Eks Raid ongi mingi kujund, nähtus, mis lihtsameelset ühiskonda alailma häirib, aga isiklikult pole mul talle midagi suurt ette heita. Väiksemaid asju küll meenub, nagu eesti kirjanduse tutvustamine väljaandes KesKus, aga olgu peale.  
Raidi luulekogu sobib neile, kes oskavad ja suudavad hinnata Raidi toimetatud ajalehte ja jagavad tema põrgulikult valusaid sõnahoope. Kas või neid, mis käisid kommarite kohta. Juku-Kallet võib kahtlemata mänguriks nimetada, aga tema luuletustes valitseb lisaks püsimatule vaimule ja ajakajalistele löökidele ka mingi kurblik alatoon ja tühjustunde taju. Eriti irooniline ta pole, pigem ikka enda ja ümbritseva uljas jälgija. Võib-olla just kuraasis peitub tema jõu allikas, ent kust võin mina teada, mis Juku-Kallet rähklema, rääkima ja tegutsema sunnib? Luulet kirjutades ta end muidugi taltsutab, sest kogus ei leidnud ma ühtegi, banaalselt väljendudes, veri ninast välja teksti. Näitena tsiteerin: „Taltsutamatu hirm, inimese põhiline koostisosa, / mis töötab 8 päeva nädalas, kaheksast viieni./ viiest kaheksani tagasi. / Mitte seadus, ingel, kurat, prohvet, / pühakiri ega lihtne rahulolu, / vaid keeruline, omatahtsi elutsev hirm. / Sama hirm valitseb kogu maailma. / Nüüd koputab sünagoogi uksele: / tere mehed, siin seebi- ja nööbivabrikumehed, / oleme kohal./ Taltsutamatu hirm surub mehi ahju hüppama, / läbi korstna atmosfääri kanduma / ning nagaani haarama. / Küll ühel päeval jõuab Jahve koju / ja teeb poolelijäänd tööle lõpu peale. / Hirmu silm on üksik aken kongimüüris, / ainus võimalus näha välja ja sisse, / tema olekusse ja ta saladusse / nagu liiga sügavasse vette.”

Elo Viiding. Teised.
Igati mõjus novellikogu. Lood teisest, kelleks on enamasti naine. Vaated naiseelule ning eksistentsile üldisemalt on vahedad ja kohati lausa julmad. Palju ridu sellest neetud naisekehast, tema suhetest ja vastuoludest vaimuga. Raamatut peaksid ehk lugema ennekõike autota, meheta ja majata naisolevused, sest Viiding annab valusalt ning valjult pihta paljudele suguõdedega seonduvatele detailidele, ja eriti müüdile kohustuslikust soojätkamisest. Kaante vahel on kuus teksti: „Oleme muutunud paikseks”, „Teised”, „Meie, tähelapsed”, „Kaks päeva ja kolm kuud”, „Kestmine”, „Eksitus”. Esimene loetletutest on muigama ajavalt irooniline, keskendudes korteriühistu elukorraldusele ning seal elavate inimeste kohustustele. See teema ei peaks küll kuuluma Elo Viidingu vaimsesse maailma, aga lugu on kirjas, ja ongi kõik. Ülejäänutest leiab kas natuke rohkem või vähem analüüsi hirmlaial teemal – kestmine. On psühholoogiat, õdedevahelise rivaliteedi kulgemist, masendust. Isegi osutus alkoholismi mõjust ilule jms., mis peaks naisi huvitama. Lk. 48 leidub viide raamatukoguhoidjale, kes mõistagi on üksindusse määratud. Näide ja ühteaegu hoiatus nimiloost: „Omamata meest, tean ma, kuidas meest voolida. Ja sellepärast pole ma ka saanud endale kedagi, keda voolida ja ümber kasvatada. Meid, naisi, on aastasadu kasvatajateks kasvatatud – enamjaolt ikka vastutajateks, manitsejateks, valvajateks, noomijateks, korraldajateks, või halvimal juhul isegi vaimselt stimuleerivate või mõnusate hetkede piredateks lõhkujateks ning selle võimu saavutame me eelkõige igivanade manipulatsiooonide teel. Me peame voolima seda euroopalikku, kultuurset meest, kellega meil on seotud üksnes meie endi ja meie laste heaoluga seotud lootused. Me peame meest peibutama ülekeeva helluse või vaimuvaese salapäratsemisega ja viskama talle pärast seda, kui ta meie sisse oma seemne istutanud on, kondi, millega ta peaks igavesti rahul olema – olme ahistava, torkivalt lääge põrgu. Meile peab närvidele käima, et enne meiega kohtumist elab see mees viletsas linnaosas, ei taha lapsi, et tal on vale töökoht, mis ei vasta tema võimetele, et ta toitub ebatervislikult, ei jäta suitsetamist maha, käib imelikult riides... Me peame õigustama mehe kasvatamist sellega, et muidugi ta väärib paremat.” Ega muud oska soovitada, kui uurige raamatut edasi!


 digitaalarhiiv digar