Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud

30. aprillil on raamatukogu SULETUD!







 

LL-66

LÄHETUSLAUSED

Ma tean, et tsiteerin palju, aga see tuleneb murest või hirmust, et muidu ei teata üldse, mida üks või teine luulekogu sisaldab. Luulelugejate arv ju eriti ei kasva, ent me, raamatukoguhoidjad, ei tohi sellest teadmisest lootust kaotada, vaid peame julgelt noortele poeesiast rääkima. Märts jagas jõuliselt vaimutoitu, ja seda jagus igale maitsele. Võimas kirjandusaasta oli see läinud, 2012. aasta. Lugege ikka „Sirpi”, sealt leiate alati teeviitu ühe või teise raamatu juurde.
Eesti kirjanik Kivisildnik nimetab minusuguseid 27. märtsi „Õhtulehes” tõpranäoks, sest ka mina kandsin priiuse põlistumise päeval sinimustvalget linti. Pole midagi, ma olen koostanud tema rõõmuks Johannes Vares Barbaruse bibliograafia, seega Kivisildnik ei suuda isamaalist vaimu hävitada, nagu ta sooviks. 

LOETUD RAAMATUD

Karl Hein. Ajaloolised isikud eesti ilukirjanduses.
Omamoodi abiõpik ajaloo- ja kirjandushuvilistele õpilastele. Ega palju öelda polegi, aga soovitaksin just kooliraamatukoguhoidjatel õpilaste ja miks mitte õpetajate tarvis raamat hankida. Ma ei aruta autori valiku üle, sest okupatsiooniaja kirjanike teoste samaainelised ülevaated (erandiks Jaan Kross) ei oleks ju kaante vahele mahtunud, koguteos on 286 lk. paks. Ajaline haare on pikk - alates muistsest vabadusvõitlusest lõpetades pagulasautoritega. Arvan, et kõige vähem on lugejatele tuntud ajalooline persoon Eerik Heine, Teises maailmasõjas võidelnud ja uskumatu saatusega rahvuslase? lugu Arved Viirlaiu viies romaanis.
Rootsi aja vaatlustest ja Põhjasõja belletristilisest kujutamisest Enn Kippeli romaanis „Kui Raudpea tuli” leidsin ajalookirjanduse huvilisena mõndagi uut Stefan Raabest, keda on peetud eestlasest talupojaks, kes aitas Karl XII venelasi võita. Tekstist „Apteeker Melchior ja Johann Burchart I” loen: „Apteeker Melchior ei ole ajalooline isik, vaid autori fantaasia vili. Hargla, kes on end raeapteegi ajalooga küllaltki hästi kurssi viinud, ei tee ka ise saladust sellest, et Melchiori-nimeline apteeker pole raeapteegis tegutsenud ja et ka muidu on fakte pisut väänanud. Ent peategelase väljamõtlemisest hoolimata ei arva Hargla, et tema Melchiori-lugusid tuleks käsitleda kui eba-ajaloolisi.”

Doris Kareva. Olematuse aiad.
Kareva luule on juba sedavõrd suveräänselt eesti kirjanduse tipus, et kellegagi teda võrrelda pole sobiv. Usun, et tema luulel on kindel austajaskond, kes kõik kogud läbi loeb, ja massikirjanduse eelistaja see pole. Kareva viimaste aastate loomingust paistab vastu arusaamine elust, st. elutarkus; aja ja paratamatuse tunnetamine, peensus. Elegantsus ja esteetilisuse väärtustamine. „Sõnad on elus. / Nende sumin mu peas / ei lase keskenduda. / Kuid kui neid peletada, / nad ründavad halastamatult.”, kirjutab sõnadevalitseja Doris Kareva. Teisal lisab: „Sa oled tundnud sellest mängust mõnu / ja siiski vaikinud.” Lugege ja mõelge, pealegi leiate „Olematuse aiast” ka märksõna kevad! Mulle on küll vihjatud, et võiksin vähem tsiteerida, aga Kareva tekstidele mõeldes pole see võimalik. „Elu ja aeg temast läksid mööda / käsikäes, /naerdes ja vaadates / teineteisele silma. / Ei olnud midagi öelda; / nii vaikis ta ilmast ilma. / Vahel kogunes talle seltsiks / surisõnade valge parv - / nende tiibade liikumisest / ta hinges lõi helendama / korraks välgatav salaarv./ Kuidagimoodi ses aimates koodi / arvu varju ta seinale kirjutas. / Tume tunnel seal avanes - / tunne, / mis maailma varjutas. / Ei antud aega talle, / et tundma õppida elu, / ei elu, et mõista aega. / Siiski sõnade tiivul / jõudis ta mõttekiirul / olematuse aeda.”
Luulekogu on kujundanud Piia Ruber, valitud illustratsioonid on omaette väärtus.

Tiina Laanem. Õnnelik jää.
Sisaldab novelle ja lühijutte. Lühiproosa nautijana hindan valikut kõrgelt. Laanemi tegelased on oma eluvaadete poolest tõesti põnevad, isegi erakordsed, nende mõttemaailma võib koguni imeliseks nimetada. Minu arvates on nad õnneotsingutel, liiguvad kohalt teise lootuses leida paremat ja täiuslikumat elu. Paraku ei pruugi raha seda kindlustada. Nii tahabki üks mees, nimega Bruno, olla must auk („Must auk”).  Minu lemmiktekstiks kujunes aga „Olli magus elu”, kus eideke, keda tippkokk Oliver Olli kahtlustab enda järelt luuramises, käib mehe ukse taga hoopis aromaatseid toidulõhnu nuusutamas. On see tragöödia või komöödia? Niminovell, kus Toomas kokanduses täiuslikkusest unistades läbi põleb, sest üha suurema tüki ahmimine ajab suu viimaks lõhki. (Ilmus 2012. a. ka „Loomingus”.) „Vanad naised” on inimlikult kurb, aga sisult natuke naljakas ka. Noorem mees kasutab oskuslikult natuke eakama naise tundeid oma teenistuses ära. Tsitaat osutab argipäevade ilule: „Enda poole ei tihanud ta semusid kutsuda. Mida seal Õismäe kahetoalises korteris ikka konutada, kui ema istub ühel pool seina ja teisel pool nutavad naabri jõmpsikad? Seal ütleks juba välisuks neile kõva häälega: tere tulemast unistuste prügimäele! Ja koridori läppunud õhk tuletaks omakorda meelde, milline kuristik valitseb odavaid teksaseid, supermarketi lõhnavett ja lonti vajuvaid sokke kandvate meeste ning imeilusate näitlejannade vahel. See sügavik oli üüratu. Selle veerelt võis vaid aimata mõne kauni naise figuuri ja kuulda tema naeru kauget kaja. Kui see ebamaine olevus juhtuski vahel harva nendega ühes ruumis ühte õhku hingama, vastas ta tervitustele samasuguse hajevil naeratusega, nagu kohtaks teatri valvelauatädi.” („Steve Jobsi jälgedes”)  

Katre Ligi. Õnnelik lõpp.
Kokkuvõtvalt öeldes mõtteluule. Kõik mis jääb silma, sobib lühidalt ja selgelt ka paberile panna – keel, elu ja elutarkus, loodus, kogutud tunded.  Katre Ligi on väljendusviisilt napp ja sõnadega kokkuhoidlik, mõned tekstid vormuvad sententsiteks või aforismideks: „Suuremeelsuse / raasukesed / väikluse laiadel / väljadel”; „mõni sillapõletaja / valmistub oma missiooniks / juba ehitamise aegu”; „Nüüdsest omandab / kestmise tunne / tähtajalisi vorme.”; „liigi säilimise seadus: / omasid / ei sööda”. Natuke pikem näide on valitud luuleraamatu viimasest tsüklist „Elulaul”: „Sõdade ja katastroofide vahel / on antud hingata / mõni tund, mõni päev, mõni aasta, / mitte kunagi sajandeid. / Sõdade ja katastroofide vahel / tuleb sünnitada lapsed / ja panna kirja ajalugu.” Katre Ligi kogust õhkub väärikust, mõistmist, aastatest kogutud tasakaalukust ja õhkõrna väsimust.

Jürgen Rooste. Laul jääkarudest.
Mõnikord tahaks igasuguse omapoolse soovitamiseta  lihtsalt öelda - lugege! Kuulake, mida poeedil on meile öelda! Kuigi luuleraamatu moodustavad eri aegadel kirjutatud (2007-2012)  poeesid, kui kasutada autori enda väljendit, moodustavad nad ühe terviku. Kohati voolab see kui poeem, mis kannab kindlat eksistentsiaalset ja sotsiaalset mõtet. Üritades avada eelnimetatud kaht natuke juba liigsest kasutamisest kulunud kujundit, ütlen maakeeli üle – Jürgen luuletab olemasolemisest, elamise valust ja murest kestmise pärast. Kirjutab Meistervargast Ajast ja inimlikust Kehakurbusest. Viisteist lugu, millest igaüks peaks puudutama vähegi tundlikumat inimest, ja kui ka ei puuduta, siis päris mööda ta elusast hingest ei tohiks minna. Jürgeni loomingu pealispinnal heiklevad alati isiklikud motiivid, luuletaja kaotused ja ka elu parem pool. Nende kaudu sõnastab andega ristitud poeet püsivamaid  ja igavikulisemaid asju. Autor uurib ja puurib ja keerab, aga enamasti vinti üle viskamata.  Luulekogu pealkirjaga resoneerib mõte, mille ajendas dokfilm jääkarudest, mida tütar näinud: „unes räägib muga jääkaru / ta on tõtt-öelda täiesti tavalise keskealise / veidi väsinud mehe moodi  nagu mõni mu vana õppejõud / teda ei huvita mu mure / jääkarude pärast - / ta ütleb et see on nagu äraspidine / võidujooks / kas eestlased või jääkarud / kes kaovad aeglasemalt / ta ütleb et teaduslik-museaalse materjalina / oleme me mõlemad varsti kõvas hinnas / otsekui karusnahk - / jah soobli- ja karusnahkades / ju maksti siin alles nüüdsama...”.
Jääkarudest on kokku kolm laulu. Vähemalt kahes tekstis „Kõnede kõne”, „Rahvaloendaja” on Jürgen asunud varasemaga võrreldes jõulisemalt, rohkem küll allteksti kaudu, süüdistaja positsioonile: „Kaptenil peab olema nii palju oidu peas, / et enne tormi  purjed rehvida. Tätte ja Matvere teavad / seda, meie riik aga kihutas täis- / purjedega tormile vastu, võtmata ette / isegi kõige elementaarsemaid abinõusid / inimese kaitseks.” või „Külm, pime, jube ja märg. / Eestimaa talv./ Rahvaloendaja ukerdab hangedes, / lumerööpais ja jäänukkidel, / patserdab pooleldi mudas, pooleldi lumes. / Eemal kumab talumaja akendest tuld. / Läheb, koputab, koputab teisegi korra. / Ei avata. / Katsub ust, see vajub paokile.” Need liivlikud vaated, millega „Rahvaloendaja” silmitsi seisab on masendavalt valusad poeedisule paisutused. „Laul elust, sellest lühikesest” jutustab noore luuletaja lapsepõlvest - , sellest ilusast. Tallinna ei jäta Jürgen kunagi luulest välja: „Täna andis Jumal” või „Tallinna urin” (sisukorras kannab pealkirja „Tallinna ulg”)”, kust read: „Mu tallinn – külm on su neelanud / armutud ajad ja sõgedad ametnikud / sul inimeste endi linnaks saamast / keelanud – nagu hull oleks märatsend / pillutand asju laiali üle me toa / nõnda vedeleb sinu trotuaaridel / avenüüdel magistraalidel / parhti ja paska / rohkem kui ühe närvukese linnaluuletaja / pilk püüda jaksab:..”.  Sedapuhku on kõik luuletused väga pikad, nii et tsiteerin vaid katkendeid. Ega ma päris hästi pole Jürgeni sotsiaalsest positsioonist aru saanud, aga „Sotsiaaldemokraatlikust poeesist” leian autori võitleja poosi, revolutsioonikangelase indu: „Ma tean, et alustada tuleb vaikselt- / väikselt, / et alata saab ainult iseendast, / et vastust küsida ei saa me päikselt / või Ikaroselt, kes ta ligi lendas, / vaid ikka oma hoovist, oma tänavalt, / sest parim algatus, uus ilmakord / on tulnud ikka alt: / ei ülevalt. /---/ Nüüd aitab: et ellu jääda, mitte hingitseda, / me peame kõnelema muust, / me siht las olla tasasem, ja läbimõeldum, / aga uus! / Meil tuleb jätta hämarikuisand, / kes vanu varjusid vaid sisse tarnib, / ning iseenda vastu / tuleb olla karmim!”
„Laul jääkarudest” sai  2012. a. Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aasta laureaadi tiitli.

Mats Traat. Valgus võtab ka ruumi.
Tundlik, mõtlik, murelik, isegi kohati hirmunud, aegumatu luule. Muidugi loodus, tohutult kujundeid, isegi koormavalt mõjuvaid ja allegooriat, mida võib isegi irooniana tõlgendada. Kindlasti võib kasutada väljendit rahvushool. „Jutlustajas” ütleb autor: „...elujõud ei ole nõu / asi või masin, mis taevane isa laenutab välja, / kui mehel kitsikus käes, nukker ja haige on meel.”
Mats Traadi loomingus leiab alati tõde ja väge. Kes vähegi luulet loeb, ei tohiks õrna kujundusega raamatut kahe silma vahele jätta. Kevade läheduses tsiteerin nimiluuletuse teise osa: „Pilvedest pärjatud laotuses ja põllupõrandal tantsib / püsitu kevadetuul, põhku ning igavust täis, / umbrohu-, ohakatutte ta tuuseldab tigedal undel! / Pea jõuab pärale lind, heleneb räitsakaist õhk, / lobjakavalguses kostma jääb jürikuu virgutav sõnum: / laud lahti tee, inimlaps, rõkaku süda ja suu! / Rõõmusta: alles on maa, me andja ning võtja, kui toona / elu elab isepäist, ihku täis viimne kui poor. / Muistne on muldade tõde ja igune viljade kutse: / verega väetatud maal rohkeneb vabade saak.”

Andrei Ivanov. Hanumani teekond Lollandile.
Mõni  tähelepanek ka eestivene kirjaniku romaanist, mis ilmus eelmisel aastal. Igati mõjusalt kirjutatud. Võtan „Hanumani...” kui eneseharimise raamatut. Kes loevad või on sellega juba tuttavad, mõistavad üsna hästi, mida tähendavad meeletud põgenike ja illegaalide hordid. Ja kui see kõik peaks enda õuel juhtuma, siis tuleb hirm ikka kallale küll. Tagakaanelt loen, et autor on pikalt Skandinaavias ringi hulkunud, seega tunneb ta asüülitaotlejate keskkonda suurepäraselt. Kas ta tegi kõik kirjeldatud kannatamised ka ise läbi, seda ma mõistagi ei tea. Üks mõte, mis mind eestlase ja pisku ka eurooplasena alati häirib, on sissesõitnute ülikriitiline suhtumine maasse, kuhu tahetakse heaolu nautima jääda. Tullakse nõudmistega, ent samas ei suudeta uut keskkonda omaks võtta. Käib lõputu varastamine, petmine, ülbitsemine, lisaks narkoained ja üksteise kallal vägivallatsemine. Indialasest peategelane ütleb Taanis olles maailma kohta, et see on sõnnikuhunnik. Lisan, et valisin näiteks ühe pehmema väljendi paljude seast. Lugemise põhjal saan aru, et niisuguseks muudavad ümbritseva nad ju ise. Ülistades Indiat võiks ju pärida, miks ta tuli sealt ära? Vastus on:  lootuses leida parem elu! Asülantide paigutuskohad ehk kämpad on põhiliselt täis moslemeid. Tahetakse raha, süüa ja naisi, tööigatsus on kõige väiksem, kui just kahtlase väärtusega äritegemine välja arvata. Vaeveldakse küsimuse käes: „kuhu võiks maanduda, kus ei tuleks midagi teha, kuid saaks kopsakat sotstoetust.” Eriti „igatsetud” maad on muidugi USA, Saksamaa ja Holland, ikka saamise eesmärki silmas pidades. Vene päritolu, Eestis elanud küllalt haritud ja keeli valdava illegaali Jevgeni sõbra Hanumani eneseimetlus käib oma lõputu sehkendamisega aeg-ajalt tallegi närvidele, ent sõprus püsib ja nad aitavad teineteist igati - ükskõik kui pööraseid ideid Hanuman ka ei genereeri. Indialane võib ju ollagi ärigeenius? Lolland, kuhu nad iga hinna eest püüavad jõuda, on saar Taanis, kus meeste meelest pidavat kõik imeline olema nagu Ibizal. Kui ma varem tundsin asülantide saatusele vahel kaasa, siis pärast Ivanovi romaani lugemist haihtus minust kaastunne. Olgu peale, et tegemist on belletristikaga. Kuigi, kui haritud venelanna töötab käimlas uksehoidjana, siis muidugi mõtled, kas poleks siiski parem olnud kodumaale jääda. Võõrsile õnne otsima läinutele jääb sageli saagiks vaid tühjuse tunne, pidev koikul lesimine ja keedetud kapsa söömine, sest raha, mida neile jõukas Taani annab, kulub alkoholi ja uimastite peale. Kellele midagi ei anta, leiavad osavalt võimalusi mõnuainete ostmiseks nagunii. Jevgeni mõtisklus  ümbritsevast:  „Mu pohmas aju mõtles, et ju see on nõnda määratud, et murdnud kord harjunud ringist välja, rebinud end lahti vastikust, kuid harjumuspäraselt vastikust elust, tavapärasest asjade käigust, pidin ma otsekui koduvankri telje küljest ära lennanud ratas minema veerema ja sattuma paratamatult siia, kraavi, kus ei saanud teistsugust päeva algust ollagi. Sest peaaegu kogu maailma jälkus oli koondunud nende seinte vahele, pühkmete, pori, varaste, narkomaanide, jooksus terroristide, simulantide, spekulantide, pagulastena esinevate värdjate, petiste sekka, kes kõik olid pagenud sellesse riiki lootuses leida paremat elu, ent sattunud sellesse kanalasse, sellesse haisvasse kloaaki.”  Sic!

 


 digitaalarhiiv digar