Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20, L 12-19
Raamatuid saab tagastada Endla tn 3 E-P 7-22






 

LL-65

LÄHETUSLAUSED

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2012. a. aastaauhindade nominendid on valitud. Arutelu oli põnev, parajalt kirglik, ent väga sõbralik. Erinevad persoonid, erinevad kirjanduslikud maitsed, isegi erinev maailmamõistmine – kõik osutub niisugusel puhul oluliseks. Kindlasti ei ühti kõigi lugejate tunded žürii liikmete omadega, aga minu arvates leidub seal igale sihtrühmale midagi. Ühtlasi avaneb nimekirja kaudu ka eesti kirjanduse ampluaa. Tõsi, pesueht massikirjandus sinna ei mahtunud, aga nn. elitaarkirjandust justkui sel aastal ka pole –, et loed ja suurt aru ei saa. Ju nad siis eelmise aasta tuumautorid on, kui sattusid valikusse. Kõik head kolleegid, kes pole ühe või teise autorinimega nõus, võivad minult seletust nõuda, sest ka ma ise ei hääletanud sajaprotsendiliselt nimestiku poolt. Nüüd jääb oodata, millal peavõitjad ehk laureaadid selguvad. Uskuge, mul pole aimugi, kes võiks ühes või teises nominatsioonis võita, sedavõrd ootamatu võib olla punktide jagamise tagajärg. Aga ühte ma ütlen: kui pead arvutist päevas vähemalt 4-5 näidendit läbi lugema ja veel mõttega, siis see on tervise, eelkõige silmade hinnaga. Minust e-raamatu propageerijat paraku ei saa.
Sedapuhku satub „lugemistesse” ka mitu Kultuurkapitali nimekirja valitud raamatut.

LOETUD RAAMATUD

Jan Beltràn. Mässav Barcelona.
Pesueht ja tüüpiline reisikiri, lootsin midagi enamat. Rohkem kui ajalugu, mida võib paljudest väljaannetest leida, oleksin kuulanud katalaanide või hispaanlaste hingeelust, mõttelaadist. Eks sedagi leidub, lihtsalt ootus püsib lõpuni suurem. Aga turismireisile minejale igati sobiv väljaanne. Korralik ülevaade Barcelona linnast ja vaatamisväärsustest. Lisaks sain teada, et autor sõidab ühest kohast, s.t. riigist teise koos kassi ja koeraga. Huvitavam on vahest autori elukoha, Eixample linnaosa sünnilugu. Mõned arutlused on kahtlemata erksavärvilised, näiteks kust võib pärineda ütlus „tsirkus Barcelona”, milles avaldub klassivahe, kuidas on lood prostitutsiooniga. Heidetakse pilk Dalile ja natuke jutustatakse Picassostki. Kõige lõpus jagab autor näpunäiteid, kuidas Barcelonas transport liigub. Niisiis: „Hispaanlane võib olla ilus, tugev, võimekas ja haritud, kui ta sünnihetkest peale kuulub kõrgklassi või on jõudnud selle piirini mingit teist teed pidi – nagu jalgpallurid, poliitikud, artistid, teadlased. Ent hispaanlased võivad olla ka inetud, lühikesed, harimatud, vägivaldsed, rumalad ja fanaatilised. Kuidas saab üks ja seesama maa „toota” niivõrd radikaalselt erisuguseid inimesi, arutlevad ka hispaanlased ise. Keegi ei oska täpselt öelda, millest on tingitud suur klassivahe ja miks see lõhestumine sajandist sajandisse edasi kandub. Ühed väidavad, et see on tingitud liigrikkalikust toidulauast, teised arvavad, et päikesest, Aafrika mõjust ja hispaanlastele omasest ohvrimeelsusest, sest elu ilma kannatusteta polevat midagi väärt. Väga oluline olevat sündida (või pressida) ühiskonnas positsioonikasse perekonda, saada hea haridus ja elada „seisusele vastavalt” kenas majas või korteris. Ent need, kelle jõupingutused ei osutu piisavalt viljakaks, peavad leppima sellega, mida neile suurest armust jalge ette heidetakse.”
Hispaanias elava eesti kirjaniku Jan Beltràni (Priit Kivi) esikromaan „La mala vida ehk neetud elu” (2009) keskendub aga põhiliselt homosuhetele, mis põhinevad raamatu tagakaanelt loetu põhjal tõsielusündmustel. Kolmest kesksest tegelasest üks on ärikas eestlane Kristian, kes läheb rikkuse ja parema elu otsingutel algul Moskvasse, siis Stockholmi, Amsterdami, jälle Rootsi, Portugali ja lõpetab Hispaanias pisikese antiigipoe omanikuna. Tema meenutuste kaudu hinnatakse ka üsna tüüpiliste sõnadega kunagist nõukogude elulaadi. Mehhiklane Antonio, katoliiklasest homoseksuaal, kes loodab palvetega oma pattudele andestust, jõuab ka Barcelonasse, kus siis mõlemad mehed kohtuvad endast tublisti vanema poolkirjaoskamatu Rosaga, kes on üle elanud Franco repressiivse režiimi ja suured isiklikud katsumused (poja surm, tütre meelehaigus). „...neetud elu” lõpeb küll traagiliselt Antoniole, aga arvatavasti rahulikumal toonil teistele. Enne lugema asumist leiate tiitellehelt õigustatud märke, et raamat sobib vaid täiskasvanutele. 2010. a. ilmunud „Nora” ja 2011. a. trükitud „Jumala poolt hüljatud” on mul seni lugemata.

Mart Kivastik. Vietnami retsept.
Belletristiliste sugemetega reisiraamat, mille on välja andnud ilusa nimega kirjastus „Väike Öömuusika”. Autor kutsub end Poisiks, üks Mari- nimeline tüdruk ilmub, ent peagi kaob. Poiss on natuke üle kahekümne aasta vana ja löönud kodus käega klaveriõpingutele ning põrutanud üsna kesise rahakotiga Aasiat uudistama. Natuke küllap elu üle järele mõtlema. Pole kuulnud, et Vietnamis väga sagedasti käidaks, aga Kivastik väitis Vikerraadios, et ta läks sinna teist korda tagasi. Raamatu väärtus seisneb minu arvates vietnamlaste hingeelu ja käitumise avamises, turistipilk vaatamisväärsustele on teisejärguline. Poisi reisijuht piki Vietnami, Dong, kes ka tegelikkuses eksisteerib, on suurepärane karakter, kelle kaudu ühe maa saatus igati realistliku käsitluse saab. Ma pole küll kõiki sarja „Minu...” raamatuid lugenud, aga „Vietnami retsepti” kunstiline tase on üks kõrgemaid. Kuigi Kivastiku jutt mind Vietnami sõitma ei veennud, kahekümneselt ehk, aga ei enam. Mulle piisab lugemisrõõmust: „Poiss ja Mari läksid seekord üle jõe. Silla otsa juures algas tavaline Hoi Ani melu. Müüdi, söödi, joodi, lauldi ja mängiti pilli. Teisel pool silda läks veidi lahedamaks. Nad jalutasid mööda jõeäärt vasakule, kus jätkus ikka sama alati-valmis-restoranide rivi, kuni jõudsid kohalike söögikohani, mis oli pooltühi, lihtne, pikkade puust laudade ja pinkidega, nagu varikatusega õllekas. Siin oli vähe inimesi, aga õdus. Menüüd olid nii inglise kui vietnami keeles ja piltidega. Tegutsesid pereärid: emad, isad ja tädid tegid süüa, lapsed varitsesid kliente ja tõid menüüsid lauda. Poisile ja Marile jooksis vastu rõõmust särav viieaastane plika, kes pudistas inglise keelt nagu oavarrest. Jutust nad esialgu midagi aru ei saanud, aga tüdruk haaras kohe Poisil käest kinni ja tiris ta oma lauda. Nii väikesele inimesele oli võimatu vastu hakata. Nad istusid tüdruku lauda ja tüdruk kilkas: „Thank you, sir, thank you!”  Ta tõi neile kohe mänguasja, plastmassist rohelise kiili. „Brings you luck, sir, brings you luck!” Õnne oli väga vaja. Poiss toppis kiili taskusse. „Aitäh!” Plika sirutas kohe käe ette: „Twenty thousand!” Poiss oli veidi nördinud. Ta ei olnud kavatsenud kahekümne dongi eest õnne osta. Ta üritas tüdrukule seletada, et õnn peaks ikka ilma olema, for free, muidu pole õige õnn. Tüdruk sellist juttu eriti ei uskunud. Ta kuulas küll Poisi ära, aga siis raputas pead ka küsis asjalikult: „Last price, sir, what is your last price?” Poiss andis kümme tuhat dongi.”
Üks olulisi sõnu Vietnami raamatus ongi last price! Tore, et Kivastiku raamat pälvis läinud aasta parima reisikirja nimetuse, lugege, te ei kahetse!

Mihkel Mutt. Kooparahvas läheb ajalukku.
Niisuguseid raamatuid, kus räägitakse eesti inimeste arenguteest 20-25 viimase aasta jooksul, tuleb kindlasti lugeda. Nimetet romaan kõneleb valikutest, see kumab peaaegu igalt leheküljelt vastu, ent mida see tegelikult tähendab? Pärast lugemist taipasin, et olen läinud aastate jooksul mõndagi püüdnud endast eemale tõrjuda. Hoidnud oma vaimu, võib-olla üht-teist isegi unustanud, sest nn. valikute ilu ja valu olen ju ise pealt näinud. Aeg-ajalt vägagi tähelepanelikult jälginud. Sõnaga - „Kooparahvas...” jutustab kultuuriinimeste käekäigust „taasavatud” Eesti Vabariigis. Eks me kõik jooksime tormi, teisi kõrvale tõrjudes, jalge alla tallates, küünarnukkidega togides, nõnda kui praegu kaubanduskeskustesse, kus pakutakse avamise puhul sooduskaupa. Selge, et kõigile ei jätkunud kohti, igamees ei pääsenud leti juurde. Ma olen siiani vist liiga pühalikult suhtunud taasleitud riiki, aga vaatamata oma naiivsusele meeldib mulle Muti üsna ükskõikne iroonia väga. Romaan oleks võinud ehk pisut kontsentreeritum olla (ikkagi 462 lk.), mõned mõttekäigud kipuvad korduma, aga teisalt, niisugune pikk tekstitunnel mõjub päris sisendavalt. Kooparahvaks kutsub autor neid, kes nõukogude ajal kohtusid Kuku klubis. Sinna mindi aga Nõukogude võimu eest: „Üsna pea hakkasin korrapäraselt külastama paika, mida kõik kutsusid „Koopaks”. See oli kesklinnas paiknev poolkinnine kohvik või restoran, mida külastasid kunstnikud, kirjanikud, näitlejad, heliloojad, filmimehed ja teised loovisikud. Sisse pääses liikmekaardiga. Külalisi tohtis kaasa võtta, aga mitte üle kahe. Kontroll oli range, šveitserid jälgisid sisenejaid märkamatult, ent valvsalt. Püsikülalisi tunti muidugi nägupidi, aga uued liikmed pidid algul kaarti näitama, enne kui nemadki uksemeestele meelde jäid ja vanadeks olijateks muutusid. „Koobas” asus keldris, kuhu viis kaks trepijõnksu. (Imelik, ma ei ole kunagi ära lugenud, mitu astet neil oli, kuigi olen seda treppi mööda liialdamata tuhandeid kordi üles-alla kõndinud.) Maa alla pääseda oli raske, aga kui sa juba kord seal olid, siis võisid nautida päris suurt vabadust. Elu seal oli mitmes mõttes teistsugune kui maa peal, sinna laskusid kui teise ilma. Säärane mulje tekkis kõigepealt sellest, et „Koopas” käisid omainimesed, kelle mõtted ja ihalused olid sinuga enam-vähem ühesugused. Koos nendega asusid justkui teises aegruumis. Ütlen ausalt, et Nõukogude korda oli seal all suhteliselt vähe tunda. Mitte et seal oleks hommikust õhtuni aetud üksnes riigivastast juttu ning plaanitsetud ei-tea-mida. Ei, selles asi oligi, et seal elati justkui selle peale mõtlemata. „Ülal” torkas kõik Nõukogude korraga seotu palju valusamalt silma ja tekitas trotsi. All võis olla loomulikum. Meie jaoks oli kaks korda kaks kogu aeg neli, kui mõelda Orwellile.” Seega ei ole kooparahvas kolhoosnikud, nagu üks mõnus inimene pealkirjale seletust otsides minult otse küsis...
Mutt annab, kohati ehk liiga publitsistlikus keeles, ülevaate kahe ajalooharidusega mehe käekäigust või elujärjest, jaotades nende eluloo neljaks etapiks: „Vana aeg”, „Keskaeg”, „Uusaeg” ja „Uusim aeg”. Muti kujutatud metamorfoos, mis puudutab näiteks mugandumisandelist Teedu Tärni, on suurepärane ajastu näopilt. Kas just päris must-valge, kuid rafineeritud. Pole minu asi belletristikast otsida prototüüpe või nimesid, kelle eluloolisest saatusest on üks või teine tegelane konstrueeritud (missugune inetu sõna), aga minu nn. lemmikuks kujunes Vana-Põgioja kolkakülas töötav õpetaja, kes suhtleb minategelase, seltskonnaajakirjaniku ja tõlgi Juhan Raudtuviga põhiliselt kirja teel. Raudtuvi „sulgedest” võib ju autorit otsida, kui keegi suudab. Teedu-sugused on aga peenemat sorti tegelinskid, nemad kuuluvad nende hulka, kes pidevalt kordavad, et olid kogu okupatsiooni aja südames rahvuslased, õõnestasid korda - milline jube väljend! Ent arg on ta ka, uue aja algul otsis see tubli punaparteilane matusebüroosse koduloouurija kohta! Aga teisalt, kust pidi noor riik leidma puhtaid ja pattudeta persoone, valge laevaga saabuvaid inimesi. Pagan küll, mees, kes ei uskunud tudengipõlves Molotovi-Ribbentropi pakti olemasolu, jõuab elegantselt riigi parlamenti. Vaata aga vaata - aasta-aastalt jätkus tema tõusutee, tulid ordenid või olid need medalid?, tuli aeg, mil mees läks, frakk seljas, presidendi vastuvõtule. Eks ajalooline tõde muidugi vapustas tedagi kui ajaloolast, aga kõhklejaks ning ettevaatlikuks nahahoidjaks jäi ta raamatu lõpuni. Teine karakter, peaaegu vastand, Tõusumäe Mati, jõudis küll austava kirjanikustaatuseni, kuid tema ideaalid hävitati. Kas otsida põhjust teedukatest või tegi seda siiski alkohol, otsustagu iga lugeja juba ise. Vahet pole, ütleks banaalselt! Oi, mida ma kirjutan, muidugi on vahe. Mutt seab kujutatud tüübid nagu näitust korraldav kunstnik galerii seinale - hinda ja muiga. Nojah, vahel tunned ebamugavust ja siirast piinlikkustki n-ö. endiste staaride kurtmise pärast, et nad pole enam tähtsad. Autor ongi jõudnud otsuseni, millesse ma peaaegu usun, et nõukogude aeg polnud mitte parteilaste, vaid kunstnike paradiis. Mutt selgitab seda tõdemust detailselt ja veendumusega. Igati tüüpiline on Illimari kirjadest loetud kolhoosi endise partorgi Jõgeveri lugu, kellest saab küllap ärastamise toel rikkur, kuid kelle vastu lihtrahvas igal tänavanurgal praegu hambaid teritab. Tõepoolest, paljudel inimestel on tekkinud kaks mina - endine ja nüüdne. Ja kui Muti tegelasi jälgida, siis nad ongi mineviku unustanud ja arvavad täiesti siiralt, et olid varem need, kes nad siis polnud. Näiteks sobib ikka Teedukene..., eriti mõnus on peatükk „Teedu ja vahvlid”. Samas ärkab isegi kahjutunne, mida on teinud aeg eesti meestega ja mida ta veel teeb.
Eks valikute julmusest kirjutab ju ka Sofi Oksanen romaanis „Kui tuvid kadusid”.

Rein Raud. Rekonstruktsioon.
Tõsine ja sügav psühholoogiline romaan teemal, mida eesti kirjandusest just sageli ei leia:Nii palju kui mina asjast aru saan, ütlevad religioonipsühholoogia asjatundjad sageli, et kalduvus usklikuks hakata on lihtsalt üks inimese joon, mis mõnedel esineb ja mõnedel mitte. Umbes nagu musikaalsus või matemaatikaanne. See on täielik jama. Mitte keegi ei ole selle eest kaitstud. Lihtsalt ilmub su juurde keegi täpselt õigel hetkel, kui oled oma eluga ummikus, vajutab õigetele nuppudele – mõnda lohutab, mõnele esitab küsimusi, mõnele aga on lihtsalt kõrval -, ja ka kõige ratsionaalsem mõistus, kõige elurõõmsam vaim on võimeline oma senistest põhimõtetest taganema. Kas nüüd just kohe uskuma hakkama, aga uskuda tahtma, usku igatsema küll, ja see on juba esimene samm, millele järgnevad teine ja kolmas. Ning on puhas juhus, kas see, millest nüüd saab sinu kõrgeim tõde, satub olema mõni vana institutsionaalne religioon, mis heal juhul õpetab teiste inimeste vastu kena olema, või on see hullumeelne kultus, mis peab su ülimaks eneseteostuseks enda õhkulaskmist suurel turul, mürgise gaasi toimetamist metroosse või kollektiivset enesetappu kaunis talus Viljandi lähistel. Pealegi, ka kõige rahumeelsemast usust on võimalik mürki destilleerida, nagu igat masti fundamentalistid ja sektandid on korduvalt tõestanud.”
Selles kaunis Viljandimaa kaunikõlalise nimega Kaskedetaguse talus juhtub koletu lugu, neli noort inimest teevad ühiselt enesetapu. Keskne tegelane, vähihaige Enn Padrik tahab enne haiguse lõppfaasi jõudmist taastada teekonna, mis viis tema tütre Anni niikaugele, et osales kollektiivses suitsiidis, hiljem kuuleme, et isegi ühe korraldajana. Taastamist ju raskesti hääldatav ja kohmakavõitu pealkiri tähendab. (Ent see on pisiasi, teos ise igati huvitav ja hariv.) Juhtunu mõistmiseks otsib isa inimesi, kellega Anni võis kohtuda ja kellele jutustada, mis temaga õigupoolest juhtus. Kuidas kujunes olukord, mis viis nõnda dramaatilise lõpuni. Suure üldistusena võib öelda, et romaan jälgib noorte eneseotsingute teekonda, kusjuures autor ei moraalitse ega anna hinnanguid. Ainult kirjeldab, kuulab ja analüüsib. Meie kirjanduses polegi usutemaatikat nii siiralt ja veenvalt käsitletud, sest Ervin Õunapuu õõvastavad belletristilised usukäsitlused ja usupõlgus kuuluvad teise valdkonda. Teisalt, noorusfanatismi ilmingutest on kirjutanud ka Birk Rohelend ja viiteid leidub teisteski noorsoole mõeldud teostest. Kuna eesti inimesed liiguvad mööda maailma üha kiiremas tempos, siis nopivad nad üles ka seal valitsevad suunad ja mõtteliinid. Anni õppis näiteks keelt ja politoloogiat Prantsusmaal, kus algasidki vist tema usuotsingud, tema katsumused. Mängu tuleb islam. Anni kokkupuude täiesti võõra usu ja Ida-Euroopa prostituutidega viib selleni, et ta läheb teiste õhutusel kogema tänavatüdrukute emotsioone ja langeb araabia mehe kätte. Hingeline trauma lõpeb Pariisist lahkumise ja kodus kaheldava väärtusega religioossuse rüppe kadumisega. Romaani vältel kohtume erinevate noorte naiste ja meestega, nende saatusega. Elu on varemgi tõestanud, et igat sorti sektantluse propageerijatega kohtudes, kellest ka meedias kõneldakse, kaotavad noored vahel õige teeotsa ja lasevad end mõne dominantse iseloomuga usuharrastajal mõjutada. Eriti kui hing on parandamatu löögi saanud. Üks neist imelikest meestest, kes põlgliku külmusega oma sõnaosavust tahtejõult nõrgemate peal katsetab, kannab nime Android. Anni saab küll aru, et mees on osav manipuleerija, kuid siis hakkab ka ise arusaamatult käituma. Kaskedetagusel korraldatakse ikka väga kummalisi seansse või rituaale, mis mind, luterlike põhimõtete najal kasvanut, kõhedaks tegid. Kõik toimub aga vaimu tugevdamise eesmärgil. Kõrvaltegelastest noorte kõrval, kellega Anni isa Enn kohtub, on eksabikaasa õde, nimeks Elo, kellesarnaste käekäik viitab nn. nukumaja kujundile. Eestist Rootsi paremat elu otsima läinud naine ei suuda rikka väliseestlase nõudmistega ja sisemise tühjusega leppida ja valib abivahendiks alkoholi. Nagu oleks eluraskustest väljapääsul valida vaid usu ja joomise vahel? Tema lugu lõpeb õnneks raviga. Rein Raud peatub erinevatel usulistel teemadel, mis võivad gümnasiste ja isegi algajaid üliõpilasi natuke ehmatada, aga mina soovitaksin seda raamatut kas või koos õpetajaga lugeda. Abistada võib ju ka raamatukoguhoidja. Lisaks tuleks lapsevanematel tee raamatukogusse ette võtta. „Rekonstruktsioon” on minu arvates hea sõnastuse ja sügava sisuga psühholoogiline teos peaaegu kõigile lugejarühmadele. Teema, milliseks usk meid muudab, avaldub kõigis ühiskondades ja näib olevat üks traumaatilisemaid probleeme tänases maailmas. Tundub, et mõnikord mõjub religioon despootliku võimu ja diktatuurina, mis ei anna hingamisruumi ega mõtteavarust. Piinab hingelt, ent tegelikult ka kehaliselt. Kui uskumine lõpeb surmaga, siis pole ses ju mitte midagi väärtuslikku, mida hoida.

Kaur Riismaa. Rebase matmine.
Kuna esimene luuleraamat „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd” üllatas ja haaras mind täielikult, siis „Rebase...” heitlevad ja uitavad mõttetoonid puudutasid mind sootuks vähem. Tsüklitest ”Mina”, „Sina”, „Tema”, „Meie”, „Teie”, „Nemad” valisin näite esimesest, kuigi kaks viimast tunduvad mulle ilmekamad: ”Pärast pikka ja rahutut ööd / teen tasa suitsu / tänaval kuuse kõrval, / ja ei suuda meenutada, / millal ma viimati tähti nägin, / toda Walti tähtede täiuslikku vaikust, / mida ei sega me igerikud saatused, / politseiauto sireenid, uudised hukkuvast Euroopast. / Zeus, see vana tiirane pull, / vägistas Europe / ja ei suuda toda kiimahetke / tänase päevani unustada. / Unenäos teadsin vastust / Lõuna-Euroopa probleemidele. / Hommikul avasin pudeli šampanjat / ja unustasin kõik. / Nojah, / eks sealgi ole oma tõde. / Maailmatõde ja-valu, / Weltschmerz ja natukene / Waltschmerz`i.”
Viimasest peatükist leiate pikema teksti „Räägivad, mälestusi Helmutist”, millest leidub kerget huumorit, soojust ja mõistmist. Riismaa ei keskendu põlvkondlikele probleemidele, vaid üldinimlikele valuosakestele (nt. „Nad mõlemad, või noh”), seega rahvaraamatukogude lugejad võivad alustada ka lõpust. Nimiluuletus „Rebase matmine” kui tunnetuselt isiklik ja mälestuslik annab aimu nooremate mõtlemishaardest.

Livia Viitol. Eduard Vilde.
Kas oleme saanud nüüd lõpliku Vilde käsitluse? Midagi lõplikku pärast surma pole, ja küllap järgmised põlvkonnad oma Vilde kirjutavad, aga Livia töö väärib nii lugemist kui ka hindamist. Autor sõnastab sissejuhatavalt üldistuse: „Vilde ideaaliks oli vaba ja iseseisev rahvas, haritud ning demokraatlik ühiskond. Õiglustunnet oluliseks pidanud kirjaniku ja ajakirjanikuna ei jäänud ta kunagi pealtvaatajaks, vaid sekkus ka ise sündmustesse kas kirjutades või sõna võttes. Vilde oli looja, kes suutis teha üheaegselt nii kirjaniku- kui ka ajakirjanikutööd, olla kriitik ja poliitik, tõlkida teiste rahvaste kirjandust ning hoida end kursis kirjandus-, teatri- ning kunstimaailmaga. Naljakate ja traagiliste lugude jutustajast endale õigusi nõudva rahva eeskõnelejaks ja sellele samale rahvale eneseusku sisendavaks kirjanikuks olemine tähendas ka katsumusi ja eneseületamist. Ometi kirjutas Vilde end ajast ja oludest läbi: tema sõnumit usaldati. Karismaatiline kirjanik armastas oma rahvast  ja rahvas armastas teda.”
Ükskõik milliseks ka nõukogude kool meie põhiteadmisi Vildest üritas kujundada, haritum rahvas jälgis alati Vilde näidendite põhjal loodud lavastusi. On väga oluline öelda, et raamat on kirjutatud ladusalt, ei mingit rasket tõsiteaduslikku sõnavara, sest vahel laiem lugejaskond pelgab monograafiate akadeemilist väljenduslaadi. Õnnistus nii kooliõpetajatele kui ka õppijatele, sest ega kõike ei peagi läbi lugema. Peatükid on huvi tekitavate pealkirjadega (nt. „Häärberis kirjanikuks”, „Tormiline noorus: mahorka, õlu ja revolver”, „Mees, naine, abielu ja revolutsioon”, „Eestlased, taanlased ja kiirlased” jt.) Tegelikult võib leida peaaegu igalt leheküljelt midagi edasi mõtlemiseks. Minu üldteadmistele Vilde loomingu kohta monograafia küll eriti juurde ei lisanud, aga teda ümbritsenud persoonidest sain hulgaliselt uut kuulda. Üsna palju on tähelepanu pööratud Eduard Bornhöhele. Ka väärivad esiletõstmist raamatu lõpus esitatud arvamused Vilde kohta (nt. Tammsaarelt jt.) Mõnevõrra ehk üllatas, et Vilde oli siiski suurem punane kui arvasin. Tuglas oli kirjaniku ja sotsina, s.t. ühiskonnategelasena täiesti erinev Vildest, mida aitab ehk mõista järgnev arvamus: „Bernhard Linde saadetud Tammsaare „Pikad sammud” läbilugenud Vilde teatas: „...et Tammsaare teos meeldis talle paremini kui Mihkelsoni (Tuglase) forsseeritud udustamine ja originaalitsemine.””.
Isikuomaduste mõttes saame teada, et Vilde oli sage solvuja, ka tuli tal honoraride pärast pidevalt ütlemisi ette. Õiendamist oli ka „Tabamata ime” premeerimise ja lavastamise pärast. Igal ajal omad intriigid ja närvide vaenamised. Ei midagi uut taeva all! Kus teemaks auhinnad ja raha, seal võib juhtuda, et vend ei tunne venda... Oma suureks mõttekaaslaseks pidas Vilde aga Heinrich Heinet. Kuna mu „lugemiste” põhijälgija on enamasti naissoost, siis tsiteerin Marta Sillaotsa, keda on Viitol omakorda „Päevalehest” viidanud: „Eriti peaks aga eesti naisel põhjust olema praegusel puhul Vilde peale tänulikult mõtelda. On ju Vilde toodangust enam kui üks töö naisele pühendatud! Kui Vilde kirjeldatud naine sagedaste ebareaalne ja vast liiga romantilis-luuleliste omadustega varustatud – ta esimestest naiskujudest algades ja Eeva Marlandiga lõppedes -, siis on õigused ja elu paremused, mis ta naisele nõuab, läbi ja läbi reaalset laadi. Ikka jälle võitleb Vilde eelarvamuste vastu, mis „meheta” naise ja ta lapsed põlgusevääriliseks tunnistab; mitmel ja mitmel puhul püüab ta „alaväärtusliseks” peetava naise kui mehega üheõiguslise inimese peale vaatama sundida.”
Livia aastatepikkune kirjandustöö on leidnud ka nägusa kujunduse.


 digitaalarhiiv digar