Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud







 

LL-64

LÄHETUSLAUSED

Ma ei lase end seekord kõrgete isandate arvamusavaldustest häirida, sest usun, et raamat jääb ka pärast mind. Ja kui neid ka vähem ilmub, ei juhtu midagi, mõelge, kui palju on seni lugemata. Mitme elu jagu. Klassikat aga võiks koguni üle lugeda. Näiteks „Mahtra sõda”! Aga „kohustuslikus” korras tuleks raamatukogurahval uurida Urmas Vadi kirjutist „Ainus, mis jääb, on tass” (Postimees, 19. 01.,2013), vahest suudab mõni raamatu hoidjatest sel teemal paar mõnusat vastulauset vormida.

LOETUD RAAMATUD

Eda Ahi. Maskiball.
Betti Alveri luuleauhinna 2012 pälvinud noorautor kirjutab nii: „akrüüli hulgas selgelt paistis silma / su läbimõeldud sile šoti tviid. / ma oleks saanud kindlasti ka ilma, / kuid nägin sinus kopsakat partiid. / su pehme kinnas pitsitas mu pihta / ja juhtis läbi saja stiilse balli. / ma naersin ja ei saanud üldse pihta, / et mõni nõrkus maksma läheb kalliks. / kord kõndisime kaldal pärast pidu. / ma vaikisin, sest meri painas mind. / ta oli nagu kõige selle hind – / liig hoomamatu soolane ja siduv.” Tõepoolest, Eha Ahi kirjutab sihvakaid tekste, kõik on kenasti riimis ja kõlavad hästi. Millest luuletab? Ikka nendest meeleoludest, mida noor inimene siin maailmas kogeb ja tajub (nt. „sirelid”, ööbik”, ”Liszt”, „põhjamaine” jne.). Vorm on talle esialgu väga oluline, nii loen luuletusest „luuletus”: „küll suruda sind karmilt tahtsin vormi / ma arvasin: ehk taltsutaks sind värss. / nii tunduski. Kuid vaikus enne tormi / see oli vaid. Su padu tundlik kärss / sai peagi minu plaanist haisu ninna / kui treisin just üht väga tähtsat rida, / sa ärkasid ja nähvasid: „no mida!?!”” Muud tarka ei olegi öelda, kordan vaid, et Eda Ahi värsid on igati toredad.

Andrus Kasemaa. Leskede kadunud maailm.
Seda raamatut võiks iga eestlane lugeda, küllap on seda juba tehtudki, sest Kasemaa kiitmisega pole me koonerdanud. Nõnda lihtne, siiras ja puhas on raamatu mõte ja sõnastus. Ta suudab ka kõige rohmakamad ja realistlikumad asjad kirjutada romantiliseks, kauniks ja nauditavaks: „Leski ei läinud kellelegi vaja. Nad olid vanad unustatud tüdrukud. Nende austajad, kes neid kord tahtsid, olid surnud ja kabeliaeda kolinud. Ainult mina tahtsin neid veel, kammisin nende halle juukseid ja imetlesin neid, unistasin neist õhtuti oma toas, nägin neist unesid. Kui ma sulen silmad ja püüan mõelda tagasi oma lapseikka, siis ma näen silmade ees, kuidas on õhtu ja Elfriide-lesk läheb rattaga üle põllu. Sõidab vurr! jalgrattaga mäest alla, ilus pikitriibuline seelik välkumas heinamaade peal – see on mu lapsepõlve ilusamaid mälestusi. Nüüd, aastakümme hiljem pole enam midagi. Ta ratas vedeleb kuurinurgas, kummid tühjad, kett talvedest roostes. Külapood on kinni pandud, lesed vanad. Ei sõida enam keegi sinuga, vana ratas. Kui palju sa aga mulle lapsepõlves silmailu tõid! /---/ Meie aeg on kuiv, ilma eriliste sündmusteta. Terve maa ühes külapoodide, leskede, maahaiglate, kaunite vesi- ja tuuleveskitega on kadunud. Pole enam isegi neid vanu elukutseid, pole välja- ja öövahte, pigikäppasid ega körtsmampsleid. Jõed on maaparandusega kuivanud sorideks, allikad, mida lesed kord teadsid, on suured kolhoosikarjad kinni tallanud, vanad põliste talude heinamaad, mis olid veel alles leskede noorusajal, on kadunud, hävitatud, maha jäetud. Võssa kasvanud on ka vanad kiviaiad. Lesed näevad veel unes neid kohti. Neid lapsepõlve maastikke.” Järgneb pikk loetelu, mis kõik on ajahõlma kadunud, kuid mingi sissejuhatava tooni saate tsitaadist kindlasti kätte.
„Ilus kadunud elu” on raamatu keskne motiiv, ja selle alla mahuvad nii eelmise sajandi alguse ehk tsaariaegne Eesti, iseseisev vabariik kui ka viited nõukogude aastate olemusele. Jah, pika tee pidid need naised enne läbima, kui Kodavere kalmistule oma vanameeste kõrvale pääsesid. Mõnel määral võib „Leskede...” põhja või vundamenti võrrelda Lauri Sommeri „Räestu raamatuga”, sest mõlema teose idee aluseks on autobiograafilised kogemused, ühispunktiks aga kutse koju või maale, oma juurte juurde. Räestu talu leidsid järeltulijad taas üles, ja ka „Leskede...” autor on seotud Peipsi äärse kandiga - Poeedirahu külaga. Küllap paljud lugejad saavad nautida äratundmisrõõmu ja -valu, sest Poeedirahu on ühtaegu kõigi tühjenevate Eesti külade sümbol, teisalt imetabane unistus, milline võiks olla küla, kuid milliseks ta enam kunagi ei saa. Huvitaval kombel on just Lõuna-Eesti maastik täis koduseid hüüdeid ja hingerahu otsivaid inimesi. Mõelgem Võrumaa autoritele, Setumaa ponnistustele oma identiteeti säilitada ja kohendada. Eelmises „lugemistes” tutvustasin Kasemaa luulekogu „Kustutamatud õhtud”, mis on sisult täpselt sama, vaid vorm on teine. Kes teab, millisest ajendist algab meie külade taassünd? „Leskede...” on rikas ja kirev raamat, õhustiku poolest kardinaalselt erinev pealesuruva internetiajastu mõttemaailmaga. Vanade asjade-aegade otsing ei peaks tähendama pööningute, kappide ja kummutite tühjendamist, vaid võiks tähendada rahva olemuse otsingut, selle küladesse tagasitoomise katseid. Mõelgem koos, millal hakkas kõik hääbuma ja kas need olime ikka meie, mõtlevad eestlased, kes seda alustasid?   

Rein Põder. Laev.
„Öösel, seda kohutavat mühinat kuuldes polnud ma muidugi milleski kindel, kuidas mul ja laeval läheb. Õieti ei jäänudki mahti sellele mõelda. Seda kumedat mühinat kuuldes teadsin kindlasti, et meie poolt oodatu-kardetu oli lõpuks aset leidnud – et ookean oli läbi murdnud viimastel aegadel mitme riigi koostöös rajatud kaitsetammid Taani väinades ja ookeanivesi oli kiirrongi kiirusel tormanud Läänemerre, laienenud kõikjale, kuhu vaid võimalik, et lõpuks tabada ka meie madalat rannikut, pühkides maa vastupanust hoolimata, aga siiski oma vaibuval liikumisel sisemaale teelt kõik inimeste rajatu – sillad ja majad, tornid ning elektriliinid, sõnaga kõik pika aja jooksul loodud tsivilisatsiooni märgid, mattes need sügavama või madalama veemassi alla. Ja see purustustöö ei hõlmanud tõesti üksnes rannikuala, vaid uputus ulatus sügavale sisemaale, sest me olime ju alati olnud merele ning tuultele, et mitte öelda kõigile õhumassidele takistamatult valla maa.” Näide kirjeldab, miks oli laeva vaja. Võimalik et ulme- või isegi hoiatusromaanina kirjutatud „Laev” mõjub pigem seikluslikult. Oma viimase elukaaslase ja selle venna Kanadasse saatnud, alustab üks mees vanade tarkuste-teadmiste abil ehitatud laeval oma pääsemisteekonda lootuses, et kord leiab ta püsivama pinna jalge alla. Laev „Ark” pidi nagu Noa laevgi inimese elu säilitama, s.t. oli mõeldud pagemiseks ja varustatud kraamiga, mis aitab hinge jääda. (Jäi meelde, et ka tünn hapukapsaid oli lastiks kaasas.) Lõputul veeväljal seilates meenutab peategelane (ega neid kõrvaltegelasi õieti polegi) oma tundeid laevaehitamise aegu, peatub lühidalt ka varasemal elul. Oma teekonnal kohtab ta näiteks ühel maast moodustunud saarekesel vandaalitsevaid mootorrattureid (peab põgenema), kusagil mäenõlval on alles aga maja kahe vanainimesega. Viimaks kohtub me seiklev tegelane nagu Robinson Crusoe teise inimesega - noore tüdrukuga ja asustab saare. Saare nimeks saab Miranda.

Enn Põldroos. Absalon ehk veel üks Põrgupõhja Vanapagan.
Romaanivõistluse „Uus Põrgupõhja Vanapagan” parim teos. Tekst täis mõistukõnet ja vihjeid meie päevade tegemistele ja muutustele. Parasjagu äratundmist ei tee mõistagi romaanist veel suurteost. Eks pealkiri viitab juba ise, millest põhiliselt juttu tuleb. Eriti ei haara ega vaimusta, kuid nii mõnegi seisukohaga tuleb nõustuda. Sedapuhku satub koolist õpilasele laksu andmise eest vallandatud 52-aastane kirjandusõpetaja ühte turismitalusse, kohalikule Põrgupõhja välule vanapaganat „mängima”. Nii öelda atraktsiooniks uudistajatele. Töö seegi! Taluperenaine Cora palkab Absaloni, et see teeks koledat häält ja näitaks end mõnikord metsas puude vahel rahvale. Sõnum on selge – kõik müügiks, ka inimese hing! Talu lähedusse kutsub rahvast kokku, ei saanud täpselt arugi, kas tõeline või arvatav meteoriidi kukkumiskoht: „„ Cora ei lubanud autoga tulla. Ei tohtivat rehvijälgi ajada. Tõin sulle karnevalihilbud.” Oli vana koitanud karvad-väljapoole lambanahkne kasukas. Oli ka pikk peakotiga takune hõlst, mis oli vist kunagi ammu kasutusel veskilkäimistel, et selgarabatud jahukott rõivaid ei tolmutaks. Riiete vahelt paistis Väike-Antsu ammune koolikarnevali sarvedega peavõru. Kogu kaltsukott lendas hooga õuemurule. „Praegu on nii, et õige tööga ei teeni maal midagi. Tuleb tola mängida. Aga kes tola mängib, see tolaks ka jääb. Sinul seda hirmu pole, sina oled tola niigi. Nõõ!” Ja ta sõitis minema.” Absalon peab kibedusega nentima, et tammsaarelikku töörügamist enam ei hinnata: „Meie päevade keelepruugis puudub väljend, mis tähistaks vanapaganlikku, uhket ja ülevat töörügamist.” Kuid kratitegemine kestab edasi. (Nt. lk. 127 tegeleb kratt eestiaegse teehöövli tükikaupa kokkutassimisega.) Kuid turismitalu emanda plaanid ei kulgenud soovikohaselt, linnarahvas põlastas eestimaist jahedat suve ja Absaloni endagi arvates on vanapaganate ajad ammu möödas, kuigi neid saite veel külastati, kus noored arvasid, „et millegi saavutamiseks tuleb kõik Jürka kombel kohvrisse toppida ja põrgusse saata. Ise nad eelistasid siiski maa peale jääda.”

Siret Remmelg. Vibulaskja.
Ametikaaslaste loomingul tuleb alati silma peal hoida. Leo de Sixtuse nime all debüteerinud Sireti teine luulekogu on kujundirohke. Neid metafoore on ehk liigagi palju, nii et kõike ei jõua haaratagi. Tekstid on jagatud kolme tsüklisse: „Tumeda jõe saladused”, „Vibulaskja” ja „Taassünd”. Tsiteerides teise osa avateksti „Sündisin ürgmetsas”, püüan ulatada lugejale võtme põhiteema avamiseks, millele on raamat üles ehitatud: „Sündisin ürgmetsas / soojal varakevadel vibulaskja tütrena / üles äratatud sügava une lihvitud koopast / kus tuul oli soe / see teise planeedi tuul / mu vibu sai väge täis / kartmata putukate puremist / kartmata maohambaid / kartmata kõdu / kas ma saan kunagi voolata nagu jõgi / praegu on aega ainult puude istutamiseks / võrsete sirgumiseks viljade korjamiseks / kas ma saan kunagi olla nagu õhk / õhk mis elab igas su rakus / halastamatult ja igavesti”. Hoomasin, et luuletajat praegune, n-ö. ülearendatud ja -klantsitud maailm väga ei võlu, sest maailmade vahel peitub lõhe: „Maailm on kaotanud kuju / suurlinn on pime ja higine/ sul on klaasist nägu / sul on klaasist hing”.”Vibulaskja” pole melanhoolne ega blaseerunud või pettunud mõtete raamat, siin lihtsalt heidetakse pilk kaugemale ja teatatakse: „Mahajäetud maja kusagil Ida-Virumaal / uksed lahti aknad katki / ahjuplaadid minema viidud / keset tuba kulunud puupink...” Taolisi tähelepanekuid pole sõnastatud küll palju, enamasti ollakse ooteseisundis, ehk juhtub siin maailmas veel midagi... Hoolikal lugemisel leian siit ka hoiatusmeeleolu. Kahtlemata leiab iga lugeja „Vibulaskjast” teda puudutava mõtte või sõnumi. Sireti 2005. a. ilmunud luulekogu kandis pealkirja „Skarabeuse tsivilisatsioon”.

Peeter Sauter. Märkmeid vaeste kirjanike majast. Poeem.
Meenutan, et poeem on mitmeosaline pikem lüroeepiline värssteos. Vormi mõttes üsna vaba. Poeemis põimub erinevate sündmuste kujutamine isiksuse kõlbelis-vaimsete otsingute ja filosoofilise elumõtestamisega. Sauteri värssteos vastab igati nõuetele. Kuuekümne neljas peatükis jõuab Sauter edastada kõik oma viimaste aastate mured ja mõtted? Algul, esimeste värssidesse seatud ridade juures, arvasin, et eks autor jälle joomisest sündivate mälupiltide üle kurdab, aga Sauter katsub hoopis kokku võtta oma viitkümmet elatut aastakest. Elu ja valu keskpunkt asub kirjutamise ajal Koidu tänava majas, kus on end sisse seadnud teisigi eesti kirjamehi. (Nende nimed leiate Jürgen Rooste luuletusest ”Vaeste kirjanike päralt on taevariik”, Sirp, 4. jaan. 2013.) Sauteri „Märkmeid...” sisaldab valu poja kaotuse pärast, mis on sõnastatud helgelt ja puhtalt. Muret, et pole piisavalt hea isa olnud. Eksistentsiaalset kurbust, meenutusi vanematest, inimlikku häbitunnet käitumise pärast, kirjanikuks olemise mõtteid, üllatavaid kirjeldusi surmast. Kohati ehmatavalt naturalistlikke (lk. 62 isegi enese surmast ja kärbestest). Pikki arutlusi kodutunde ja vaesuse üle, viiteid armastusele ja juba kadunud sõpradele. Jah, tajutakse ka vanaduse lähenemist, ehkki enda meelest pole ta veel täiskasvanuks saanudki! Algusest lõpuni eksistentsialistlik ja inimlik teos. Algusest lõpuni puhtast olemisest, lihtsast elamisoskusest, läinud ajast, mille jälgi Sauter näib taga ajavat. Tsiteerin 32. peatükki: „...elatud on niimitu päeva / elada niimitu / siin kodus / vaeste kirjanike majas / on hea / et kingitud kell on käima hakanud / ja näitab ilusat aega / ilusas ruumis / see ilus räämas ruum / on kodu / tegelikult ka aknatagune / nii kaugele kui silm ulatub / vastasmaja aknasse / et kas täna näeb seal paljast naist / ja tänavale ja taevasse / ega kodu muud polegi / kui tunne / olen siin kodus olnud / kui ta on tühi ja kõle / ja ma ise kurb ja kuri / kodutundeta / pole mingit kodu / hirmus on olla kodus / mis kodu ei ole / kodumaal / mis oma ei ole / ma ei tea kas kodumaad / aga kodu ehk saab / kaasas kanda / nigu tigu maja / sest kodu on inimesed / mälestused ja igatsused /---/ see kodu pole ristikhein / on leebe lein ja väike vein.” Ja lõpuks jääb autori meelest vaid vaikuseootus: „jumala liivakastis / on kena mängida / ja oma losse ehitada / ega neis lossides / peagi kuningas olema / võib niisama ringi vaadata / ja kuulata vaikusi...”.

Urmas Vadi. Tagasi Eestisse.
Arvestades Vadi mängulisust ja muidu pööraseid pöördeid, mõtlen tõsimeeli, et äkki on romaan iroonia Eesti ajaloo pihta. Kui suurt osa tekstist võin sel juhul tõsiselt võtta? „Tagasi Eestisse” on igatahes üks katse otsida sidet mineviku ja tänapäeva vahel. Peategelane, kirjastuse toimetaja, saab korralduse otsida üles tundmatu pagulase Kaupo Männiste ainsa romaani, patriotismist õhkuva „Vabaduse sõduri” käsikiri, mille keel „...oli selline, nagu peaks ta tungima läbi džungli, raiudes matšeetega teed”, ja see siis trükivalmis seada. Juhan (kutsutud John), kes parajasti otsib sisemist rahu, sõidab selleks Austraaliasse, urn isa tuhaga kaasas. Kukla taga seismas ja reageerimas salvava metafoorina „ahvid” - iga lugeja otsigu neile tähendust aga ise: „”Me ei tahtnud segada, me saame aru, et tahate hoida meiega distantsi, me lepime sellega.” Siis ütles teine ahv vahele: „Ega me ei ole solvunud ega midagi, ei seda küll mitte, aga kõige selle nimel, mis meie vahel on olnud...” Nüüd pistis teise ahvi jutule vahele jälle esimene: „Sõprus. Jah, meie nimetame seda sõpruseks.” „ ... ja me saame aru, kui te ei taha meid pidada kellekski, võibolla isegi mitte gorilladeks või šimpansideks, me võime olla ka lihtsalt udu, või midagi veel hajusamat, meie ei solvu.””(Mulle ahviseltskond igatahes sümpatiseeris.)
Nii loemegi Johni teekonnast, kohtumistest uuspagulastega. Rööbiti tutvustatakse aga väga vana pagulase romaani, mis on karm ja vägivaldne. Kohati täiesti sürrealistlik. Võimalik, et Vadi katsetab Ene Mihkelsoni teemaga - metsavendlus ja sellega kaasnevad (vaimsed) muutused inimeses - edasi minna ja oma versiooni jutustada. Igasuguse isamaalisusele on nooremad kirjanikud teadagi ammu selja keeranud „Vabaduse sõdur”, Tõnn-Tõnu, tituleeritud ka viimaseks Eestimaa kuningaks, ei suutnudki enam metsast välja tulla, sinna ta suri.
Kuid Vadi sarkasm sellega ei lõpe. Loen rõõmsa muige saatel, et vabadus küll eestlaste maale tuli, aga tänaste meeste mõttevõime on samuti allutatud kontrollile. Lisan juurde, nagu okupatsiooni ajal. Üks suunajaist on meediamaailm. Järgnev kõlab päris karmilt: „Meie kõigi ajusid on loputatud, seda tehakse kogu aeg, ilma et me seda ise teaksime! /---/ Meil ei ole enam ei religiooni, ei identiteeti, rahvuslikku kuuluvust, selgeid tundeid, mida tunda, mõtteid, mida mõelda, sest meie religioon on tele-show`d , meie rituaal on istuda õhtust õhtusse selle kasti ees ja meid halvavad järjest enam madalad instinktid ja ihad! Ja lõpuks polegi meis enam midagi muud ja me oleme muutunud orjadeks! Ja me oleme nii üksi.” Ent mõtlemapanevat müstilist münti või ülbet allegooriat leidub ka järgnevas: „Ja üks, mida nii Saksa armee kui Vene oma Eestilt soovis, olid mehed. Jälle kutsuti neid oma poolele sõdima. Kutsuti mehi ka metsast välja, sest sakslane on lahkunud! Läksid vaid väga üksikud, ja need, kes läksid, pandi lõpuks ikkagi seina äärde ja lasti kuul pähe. Need Eestimaa pojad, kes ei olnud läinud võõra püssi alla nottima võõras sõjas omaenda isasid ja vendi, ühtedel Saksa, teistel Vene munder seljas, need mehed kogunesid aga meie metsades, kuusikutes, männikutes, sega- ja lehtmetsades. Kerkisid uued punkrid, inimesi elas nüüd metsas rohkem kui taludes. Nad tulid sinna tervete peredena. Päeval toimusid lastel koolitunnid, koolmeister istus lagendikul kännu otsas nagu kass, kes kutsus lapsi lugema. Lõõmasid lõkked, podisesid pajad, isegi loomad olid metsa kaasa toodud.” Mõtlemishetk!
Kuid kokkuvõttes on „Tagasi Eestisse” minu meelest paeluv romaan meie päevade laialivalguvatest arusaamadest, süüst, vastutusest, oma kohast ühiskonnast, pettumustest, üksindusestki. Aususest ja ajalootaagast, mis jääb meid igavesti rõhuma. Ent miks pidi John isa tuha kaasa võtma? Lugege, saate teada!

Rein Veidemann. Tund enne igavikku.
„Andreas pidi tunnistama, et kuigi Mooritsa viimne tund enne igavikku hargnes kohati improvisatsioonidesse nagu happening, oli selles siiski palju rohkem südamlikkust ja vaimukust kui talitustes, mis toimusid matusebüroode või kirikliku range stsenaariumi järgi.” Jutt käib Tartu ülikooli kunagise vene kirjanduse õppejõu Valmar Adamsi (Mooritsa) ärasaatmisest Raadi kalmistule. Tegelikult juhtub matusel rohkesti komödiantlikku, alates sellest, et surnuauto ei saabu täpsel hetkel, ristmikul toimub autoavarii, haud pole õigeks ajaks kaevatud, arusaamatushetkeni, kellena vana õppejõudu matta. Loetletud ebamugavustest veel ei piisa, juhtumisi räägitakse kalmul anekdooti, vannutakse kurja, ja siis tekib viperusi haudalaskmisel. Ahsoo, juubeliks kingitud loorberipärg oli ka maha unustatud, nõnda kui nimeplaatki. Ei teagi, kas kõik on kirja pandud autori fantaasiana või räägib puhas tegelikkus. Niisugust inimlikult naljakat matuse kirjeldust kohtab harva, ent Veidemann teeb seda köitvalt. Kuigi romaani võib pidada autori vaimse õpetaja Valmar Adamsi viimse teekonna kirjelduseks, on ta samavõrd Veidemanni isikulugu, mis teise teemana antakse edasi päeviku vormis. Kumb pool rohkem lugejat paelub, oleneb kirjanduslikust maitsest. Mind huvitab ja haarab eelkõige eakaaslase ülikooliõpingute periood ja see tunnike enne igavikku. Rein kuulub nende hulka, kes erinevalt minust imetleb siiralt ja kirglikult kuuekümnendaid. Kes uskus ja usub, et inimnäoline (mida see ka ei tähendaks) sotsialism ja sotsiaaldemokraatlik maailmavaade päästab maailma, eriti siis, kui ollakse haritud ja hingelt aus. Paraku häirivad mind pikad arutlused marksismi, leninismi ja teiste tollaste ühiskondlike protsesside üle, kuni võõrandumise analüüsini välja. Tühi jutt, tahaks muidu tähelepanu vääriva teose puhul öelda.
Eks kaasteelisi huvitavad alati need, kes avalikumalt või pseudonüümide varjus romaanilavale astuvad. Kes ja kuidas, miks ja mida – peaaegu kõik küsivad sõnad on kenasti avatud Arno Oja arvustuses „Professor Veidemanni tuikav romaan”(Sirp, 21. dets. 2012). Eks nende prototüüpidega on natuke segadust ka, mõne avab autor ise järelsõnas, teistega käitub koguni fataalselt, kuid see ei muuda midagi. Kena keskmine raamat. Mahub täpselt praegusesse kirjandusaega, kus enamik keskeapiiri ületanutest ja vähegi tuntud inimestest on otsustanud, et nende elatud elust ei jääks teistele midagi teadamata.
Olin minagi kunagi Adamsi üliõpilane, nüüd tsiteerin aga Reinu kirjeldatud peiepidu: „Ettekandja hakkas kohvi valama. Vaimustushüüete saatel toodi köögipoolelt lauda šokolaadiglasuuriga üle valatud ja purustatud pähklite tiheda külviga kaunistatud luksuslik kringel. See on muidugi tavaline asi, möönis Andreas endamisi, et matusejärgsetel peiedel – eriti külmal ajal – leevendub lein tarvitatud alkoholi ja mitmekäigulise peieroa mõjul, ja lahkutakse kui mitte lõbusas, siis vähemalt kergendatud meeleolus. Ollakse leppinud paratamatusega ja valmistutakse tagasi pöörduma igapäevarütmi. Aga Mooritsa matus kippus võtma suurele paastule järgneva ülestõusmispühade rõõmupeo kuju. See oli karnevaliseeritud rituaal ja polnud ime, et Polikarpov, ühelt poolt rituaali korraldava preestri, teisalt aga häppeningi lavastajana seda kõike dirigeeris, sest just tema oli võtnud ülikoolis oma elutööks uurida kaasaja kontekstis keskaegset karnevalikultuuri, mida nii inspireerivalt oli kunagi käsitlenud Polikarpovi iidol, vene mõtleja Mihhail Bahtin. Nii eelnev kui järgnev üksnes kinnitas seda, et Andreas oli sattunud tunnistama üht müsteeriumi, milles tõelus ja väljamõeldis, kõrge ja madal, pühalik ja labane, vaim ja liha, elu ja surm vahetasid alatasa kohti, põimusid üksteisega läbitungimatuks võsaks või kujundasid labürindi, mis võttis selles eksleja jaoks igaviku kuju.” Selge, nii surm kui ka armastus on igaviku kujundid.


 digitaalarhiiv digar