Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud







 

LL-63

11.12.2012

LÄHETUSLAUSED

Neid, kes mäletaksid, kuidas hiljuti Manalasse lahkunud luuletaja Eha Lättemäe töötas rahvusraamatukogu eelkäija, riikliku raamatukogu valveteenistuses aastatel 1959-1963, enam Tõnismäe uhkes kojas ei liigu. Kuid mulle meenub, et väga noore laenutajana kõnelesin Ehaga mitmel puhul, sest ta käis nimeka bibliograafi Vaime Kaburi juures vähemalt kord nädalas juttu ajamas ja soomekeelset kirjandust laenamas. Selle aasta septembris, kui veel lehed puudel sahisesid, sai ta 90-aastaseks, aga seda ei märganud õieti keegi. Tõsi, jaanuaris räägiti Illimari muuseumis murdeluule hommikul Lättemäe loomingust ja 2008. aastal määrati talle Juhan Liivi luulepreemia 2007. a. „Loomingus” (nr. 5) ilmunud luulekimbu ”Varia” eest. Novembris ilmus aga väike, kuid südamlik nekroloog, ühe inimelu kokkuvõte. Nõnda need maapealsed asjad on kord juba seatud. Tsiteerin Eha mälestuseks tema viimasest kakskeelsest luulekogust „Iltakävelyllä / Õhtune jalutuskäik” (2003) leitud read: „Igal hallil kivil / on valgetiivaline kajakas. / On tuuline / ja vesi on jahe. / Ma ei kuulnud suve. / Nüüd mu hallid kajakad / karjuvad / jahedal kivil.”

Viivi Luik kordab („Sirp”, 26. 10.) Külli Trummalile antud intervjuus juba varasemast teada arvamusavaldust: „Kuuekümnendad pole kuldsed, vaid on piinlik mälestus sellest, kuidas inimene vanglaga harjub ja vangis oleku häid külgi hakkab otsima. Kuuekümnendad on pigem häbi kui uhkus.” Jagan Viivi Luige öeldut, kuigi sel perioodil ilmus palju huvitavaid kirjanikke ajaloolavale. Ent meie tänane valdav suhtumine eelistab kasutada väljendit kuldsed ning nii mõnedki „kuldsetest” inimestest ei leia meie ajas enam midagi ilusat ja väärtuslikku. Kõik näib saastana ja väärtusetuna.

Aga raamatukogurahvas võiks lugeda septembrikuu „Loomingust” Maarja Kangro novelli „Saluut”, kus tegevuskohaks rahvaraamatukogu. Ajastuomaselt groteskne pilt, kuid oma tõsise tõeteraga.

LOETUD RAAMATUD

Meelis Friedenthal. Mesilased.
Hilissuvel valiti romaani autor Juhan Liivi muuseumis Alatskivil „Eesti kirjanik 2012” nimelise auhinna laureaadiks.
On 17. sajandi lõpuaastad. Peategelane, Laurentius Hylas, ilmselt rootsi päritolu, Madalmaade ühes vanemas ülikoolis Leidenis õppinud orvust tudeng, saab Rootsist stipendiumi ja ristisa õnnistuse, et tulla kaugesse provintsilinna Tartusse edasi õppima. Teoloogiadoktor ja filosoof Friedenthal, kes on põhjalikult uurinud ajajärgu nõiaprotsesse ja ideeajalugu, kirjeldab näiliselt kergelt sõnastatud, kuid mõtlema sundivas teoses noore mehe teekonda postitõllas Tallinnast ülikoolilinna ning reisile järgnenud päevade kulgu Tartus. Liivimaal, kus ilmaolud, s.t. pidevad vihmad on põhjustanud ikalduse, mille tagajärjel kannatavad eeskätt talupojad. Nälg ja kurnatus vaatab nende nägudelt vastu. Kuid üle kõigi hädade valitseb ja vaevab lihtrahva meeli ebausk, mille üle arutelu kujuneb oluliseks osiseks ses raamatus. Laurentius kannatab ise melanhoolia ehk raskemeelsuse all, must sapp ja pidev palavik kurnavad tema keha. Nende muredega tuleks noormees ehk toime, aga tal on veel üks ohtlik viga, millega ta just nimelt sel ebausust vaevatud maal tahab tegeleda. Meest piinab ta enese kuri silm, Laurentiuse vaade võib „tappa” inimese?! Nii juhtubki, ja ta tunnetab oma süüd vähemalt ühe mehe ja ühe naise surmas. „Mesilased” pole teos, mida saaks korralikult ümber jutustada, ja pealkirigi on salakavalalt teksti peidetud. Üks on kindel, mesi ravib raskemeelsust. Kui üliõpilased diskuteerivad Platoni arvamuse üle vooruste kohta, lisab Laurentius: „Platon räägib ju sellest, et head elu maitsnud inimeste hing sünnib mesilastesse. Need on nagu mesilased.” Järgnevat arutelu uurige teosest juba ise edasi. Püsima jääb usk mesilaste moraalsesse puhtusesse, igatahes noormehe kommentaar Aristotelesele kõlab nii: „Pilgus hoidmine ehk maailma vaatamine on tegutsemine, sekkumine, hinges olemine. Samamoodi kui tõld saab endale eesmärgi ja elu, kui seal on inimesed; need inimesed moodustavad tõlla hinge. Just inimeste, tõlla hinge pärast on see niimoodi ehitatud. Tõld sõidab ja tegutseb vastavalt inimese tahtele. Samamoodi ka linnupuuri hing, tema olemus on hoida lindu; kui seal lindu ei ole, on ta puur vaid nime poolest. Nagu mesilastaru hing on hoida mesilasi.” Laurentiuse kaaslaseks teekonnal Tartusse oli papagoi Clodia, kes hoidis studioosuse tervise tasakaalus, kuid kelle üks näljane külamees (viimane surebki n-ö. pilgust või ebausust) pruukostiks võttis, mispeale noormehel kohe palavik tagasi tuli. Küllap siis psüühikaga ikka tegu on? Mis puudutab talupoegade ja nende perede väljavaateid, siis nende saatjateks on nälg ja külm-kõle ilm. Sellest tärkavad omakorda haigused. Teadmatus tähendas toona aga uskumist nõidadesse ja nõidustesse: „Ta kiirustas murelikult edasi ja pani tähele, et tema ees on läinud hulgemini inimesi, rohi oli maha tallatud ning tee poriseks muutunud. Kui ta sinakashallile kogule lähemale jõudis ja see tõepoolest soldatiks osutus, peatus ta aga miskipärast kohmetult. Mida peaks ütlema? „Küll aga sajab,” poetas ta siis tervituse asemel. Soldat tõstis sõbralikult käe, olles ilmselt tema riietuse ja mõõga järgi kindlaks teinud, et tegemist ei ole talupojaga. „Uhub kas või hambad suust.” „Kas see varjupaik on siin laiali saadetud?” püüdis Laurentius oma küsimust võimalikult igapäevaselt sõnastada. „Oh ei,” teatas sõdur rõõmsalt. „Suurem jagu on siin koopas.” Alles nüüd pani Laurentius tähele, et tegelikult seisab ta üsna lähedal mäeveeru sisse uuristatud koopasuule ja sealt seest paistavad inimeste seljad, kübarad. Mõned lapsed seisid tihedalt vastu vanemaid surutuna, kõik nii, et ülalt langev vihm neile pähe ei sajaks. „Mis siin siis on?” „Ah, hommikul selgus, et öösel läksid siin kisklema. Segane jutt, rääkisid mingist pajude või leppade kuningast. Igal juhul on tulemuseks, et tagusid teised siin kaigastega ühte naist ja vedasid ta koobastesse. Kui hommikul jaole jõudsime, siis oli juba poolsurnud. Praegu panevad teist raami peale, pastor Mellinck on ka siin.” Laurentius tundis külmavärinaid, kui rahvahulk taandus ja nende vahelt kaks talupoega raamiga välja astusid. Täpselt samamoodi oli tassitud minema kaltsakat, kelle parkalisell oli maha löönud, ning ta teadis uurimatagi, kes seal vettinud riidetüki all on. Raami järel kõndis laia musta mantliga pastor ja rääkis midagi tõsisel toonil enda kõrval astuvale soldatile. See noogutas ning sõrmitses hajameelselt mõõgapidet. „Kas süüdlased leiti?” küsis Laurentius, püüdes jagu saada algavast iiveldusest. Kusagilt tõusis nagu mädahaisu. „Kes neid siin nüüd leiab. Kõik väidavad, et ei näinud midagi. Ja selliseid juhtumeid on praegu palju. /---/Näete ise, millega siin igapäevaselt vaevlen. Harimatus.” Mellinck viipas käega ikka veel käratsevatele naistele ja lastele, kes pead vangutades midagi seletasid. Nad paistsid närvilised ja räpased, harimatuteks nimetamine mõjus isegi pisut kohatult. „Mis siis juhtus? Miks nad nii ärevile läksid?” uuris Laurentius. „Praegu? Oh, nägite, laip hakkas veritsema. Nad seletavad, et kui laipa mõrvarist mööda kantakse, siis hakkab see verd jooksma. No on tobe uskumus – nad keerasid ta teise asendisse ja muidugi hakkab siis rohkem verd tulema. /---/ Aga nüüd paistab, et ikka seesama vana nõiduse jutt. Kusagilt olla mingi kuningas tulnud ja andnud naisele mingit pulbrit, et see siis öösel Saatanat kummardama saaks minna. Tavaliselt tulevad lihtsalt kaebama, aga praegu näljaajal kipuvad kohtumõistmist enda kätte võtma. /---/ Tulevad välja ja hakkavad sulle ise tõestama, et käivad Saatanaga kohtumas ja kitsedega õhus sõitmas ja muud sellist. Üks vanamees ajas kangekaelselt peale, et ta on libahunt ja käib põrgust vilja toomas.”” Niisugusena siis kujutatakse 17. sajandi lõpu maarahvast. Selgituseks niipalju, et Laurentius andis naisele pajukooresegu, et see oma haiget last tohterdaks. Tema oligi see „kuningas”.
Lugejad peaksid alustama raamatu lõpust, autori järelmärkustest, et natukene hõlpsamini edasi liikuda. Aga ka sel juhul tuleb ilmsesti perioodi mõistmiseks lisaallikatest teadmisi juurde hankida. Näiteks uurida, millised protsessid toimusid toona Euroopas, milliseid mõtteid jagasid ajajärgu filosoofid ja meditsiin. Iseenesest mõistetavusega ei suuda enamus meist ju Aristotelese, Descartes`i, Spinoza ja Aquino Thomase käsitlusi interpreteerida, või kui, siis vähesel määral. Öeldule vaatamata on „Mesilased” erakordselt huvitav lugemine.

Andrus Kasemaa. Kustutamatud õhtud.
Milline lihtsus ja siirus, tänutunne ja imetlus elu ja inimeste vastu. Kusagil asub Poeedirahu küla vaikus, kusagil nokitseb oma värsside kallal poeet. Võib-olla on õhtu, koerad hauguvad oma haukumisi, kusagil pannakse uksele haak peale ja vanad naised murravad viimaseid astreid ajahambast tuhmunud vaasidesse. Poeedirahu sisaldab mälestusi ilusast lapsepõlvest, kustutamatuid õhtuid, kruusateid, õhtuseid hääli. See on rahu, on päikeseloojang ja valgus, on armastus ja palav ilm, põllud, on kümned unustamatud hetked... Just niisugused tundmused valdavad mind kui lugejat pärast raamatu sulgemist linna udusesse tühjusse vaadates. Siiski, siiski, meenutab autor: „Poeedirahu on / vanad lesed/ kes lähevad sauna / nende paljad alasti kehad / nagu kortsutatud paberid / ja mina neid piilumas aknast / kuidas nad üksteise selgasid pesevad”. Autori arvates teevad need vanad naised õigesti, kui vaatavad pikalt õhtusse ning prassimistahtmise puhul ostavad koerale kalli vorstirõnga, sest tee viib kord nagunii Kodavere kalmistule. Milline võrratu üldistus: ”Me oleme vanameeste tütred / haralised on meie käed / suurest tööst / ja lastekasvatamisest / Vahime hämarasse õhtusse / Muretud lesed / jahedas tuuletõmbuses / Me laudad on ära lagunenud / me vanamehed on varisenud põrmu / Ei hommikul ega õhtul / pole me neid / enam näinud / Me oleme / vanameeste tütred”. Jälgides, kui paljudes tekstides Kasemaa osutab leskedele (vt. ka „Leskede kadunud maailm”), siis küllap ongi luulekogu alateadlikult pühendatud neile, keda me argipäevas näeme mõnikord külatanumatel või -teedel raskelt astumas, luitunud lilledega rätik peas, nõelutud sokkide otsas loksumas kalossid: „Mõned me küla lesed / surevad nagu vanad koerad / pulstunud / pimedad / üksi oma määrdunud tekkide / ja katkiste linade vahel / ja kõik mis neil on / kuulub tagastamisele / tulele maale Jumalale / nagu me kõik”. Kui asusin otsima teist sarnase tonaalsusega kirjutajat, siis viis mõte korraks Mats Traadi Harala lugudeni. Mõistagi on paralleel väga habras. Eleegilisele toonile vaatamata pole Kasemaa luuleraamat masendav või hukkamõistev. Vastupidi, see on klaar ja elunägev: „ilus on mu küla / suur sinine taevas / palju ilusaid pilvi”. „Kustutamatute õhtute” kogu lõpeb igatsusega: „oh oleks ma / nagu õunapuu”.
Ma soovitan kõigil rahvaraamatukogudel teha oma lugejatele jõulukink ja komplekteerida Kasemaa värsiraamat, kust leiate read: „Mu unistuste kodu on / pika kuluheina sees / mul on veranda ja kiiktool / ja väike tuba / vahel on seal puudevarjud / ja vahel on seal vihm / Sulle seal meeldiks / lehti ei riisuks ma eal / ja muru ei niidaks ma kunagi / mu maja värv oleks looduslik raunik / ja koerad jookseks mul vabalt ringi / päevad läbi / ööd läbi / ma vedeleksin tamme all”.

Hando Runnel. Kui nagu nagu, kui nagu kui ehk kui kui nagu, kui kui kui.
Kes niisugust pealkirja küll meeles suudab hoida?! Eessõnas ehk „Vabanduses” selgitab autor, et sõna KUI kasutatakse eesti keeles mitmes tähenduses: „Esmalt `kui` nagu `siis`, see tähendab kindlat ajapunkti äraolnud ja algava aegkonna vahel. Teiseks `kui` nagu `nagu`, mis tähendab lihtsat võrdlust ja enamvähem võrdlust. Ja siis kolmas `kui` nagu `kui` väljendab kartust, kahklemist, tingimuste seadmist, lühidalt öeldes embkumbsust.” Igatahes algavad kõik tekstid nimetet luulekogus sõnaga KUI! Mida veel lisada? Klassik Runneli tunneb ju kohe ära, palju sõnamängu ja vihjeid, kuid need pole enam varasema Runneli vääringus. Leiab tõsiseid maaustavust näitavaid luuletusi (nt. „põlvitajad”), aga mõnda pean liiga lorilaululikuks (nt. „Kui sa tuled”), mõni üllatab vulgaarsusesse kaldumisega (nt. „Kevade algus”, „Hõllaus”). Riimuma on surutud noorik, koorik, toorik („Kui me saame”). Ent värsiridades: „Kui kauka põhjas / puudub veering, / ei aita ka / filosofeering!” („Lauskausaalsus”) peitub ju mõttetarkus, nagu ka luuletuse „Raha väest (vägi)” viimastes sõnades: „...kui sul käes on kindlad tähed, / siis või läbi müüri lähed.” Kuigi raamatu tutvustus koosneb sedapuhku peamiselt tsiteerimisest, lisan ühe pikema näite veel: „Kui veel / sus midagi on lapsemeelset, / veel kohtad siis / maailma luulekeelset; / veel vaikseks hetkeks / laule kuulatama peatud, / ükspuha, olgu narrid need või / targalt veatud; / veel oled hell ja hea, / veel veidi imelik ja rumal, / veel pole maine mammon / sinu kiindumuste jumal; / veel otsid midagi, / mis oleks kallim kõigest – / küll suurem kõigest, / küll puhtam kõigest; / veel inimest sa mõistad / luulemeelset, / veel, kuni midagi / sus püsib lapsekeelset.” („Kui veel”).

Aksel Tamm. Ütle, tsensor, milleks sulle käärid. Keelamise lood.
Tegelikult kuulub väljaanne kolmandana ühesuguse kujundusega sarja, mille esimene raamat „Aga see oli üks mees. Eluvisandid” (2003) ning teine „Ja väntab härg. Pamflette” (2004) keskendub ikka möödaniku kultuurinimedele ja kirjastamiselule, mida autor suurpäraselt tunneb. Järgnevalt üks üldistus tsenseerijatest: „Tsensuurist rääkides koondub tähelepanu harilikult Glavlitile, kõnekeeles Litile, ametliku nimega Trükistes Riiklike Saladuste Kaitse Peavalitsusele. Formaalselt oli Glavlit tõepoolest viimane keelav ja lubav lüli. Tegelikult algas tsenseerimine juba temaatika väljasõelumisest. Siin oli esimeseks astmeks – häbi küll – kirjastus ise: toimetajad, osakonnajuhatajad, peatoimetaja. Selle protseduuri tööterminiks oli plaani võtmine, plaani panemine. Kogu see plaanide koostamine oli bürokraatia imetegu, mis praegu tundub õudusunenäona. Plaane oli vähemalt kolm: perspektiivplaan, toimetustöö ettevalmistamise plaan (keel!), lõpuks võiduka finaalina – ilmumisplaan. Ja olid veel igasugu eriplaanid: kongressideks, sajandateks sünnipäevadeks, revolutsioonide aastapäevadeks, noorsoo kommunistliku kasvatuse tõhustamiseks jne. Kõiki neid plaane arutati kirjastuses, siis ENSV Riiklikus Kirjastuskomitees. Sellega sai Tallinna ring läbi, siis oli ees Moskva: üleliidulise kirjastuskomitee suured ja väiksed ringid, sageli ka suure keskkomitee propagandaosakond. Mõnikord kippusid ideoloogiat, siinsel juhul kirjastustegevust, juhtima ka EKP linnakomitee ja rajoonikomitee. Igas tööjärgus arvati midagi ja muidugi mõista parandati, muidu poleks masinavärk end vajalikuna tundnud.”
Jumal tänatud, et ei pidanud toona toimetajana töötama, aga paistab, et sisetsensuur „elab” praegugi, vähemalt ajakirjanduses, sest iga mats ju arvama ei pääse. Samas on märgata, et mingile grupile nn. eliidist jäetakse õigus öelda sõnu, mida nad pole oma mälus jõudnud veel läbi mõelda ja rahulikult kaaluda. Lobedat luulet muidugi ei suuda keegi tõrjuda, aga kui seda avaldatakse oma kulu ja kirjadega, siis olgu pealegi! Sõnavabadus, mis kallis vabadus, tahaks vahel ironiseerida! Kuigi Aksel Tamme vestelisi lugusid tsensuuri ja okupatsiooniaastate tööst kirjastuses on varemgi loetud ja kuuldud, tasub neid aeg-ajalt üle lugeda, et mõista, kui vaba on meie kirjasõna. Ma kohe ei saa jätta kordamata, et vahel minu meelest ehk liigagi vaba, vaatamata eelmises lauses kõlanud pilamisele.
Tamme kolmas esseede köide sisaldab seitse teksti, lisaks sissejuhatav ”Eeltaktiks” ja lõpetav „Joonealuste asemel”. Kirjandusloolasena huvitas mind põhjalik ülevaade Rudolf Sirge romaaniteksti kallal toimunud vägivallatsemisest „„Tulukesed luhal”: mitut masti toimetajad versus autor”. Intervjuu Jaan Malinile meenutab aga, mis mehed olid Juhan Smuul, Paul Kuusberg, Vladimir Beekman. Kuidas nad omas ajas käitusid ja tegutsesid, õigemini selle ajaga toime tulid. Oh seda va vägikaikavedu – vahel kohe tahad seda toredat eestlase loomust näitavat väljendit kasutada! Kõigist kirjutistest õhkub pisut küll õigustamishõngu, aga eks me siin, vabas ajas, kipume kergesti kohtumõistjate poose sisse võtma. Pigem võiksime sisimas kaaluda, mida sel ideoloogiliselt pimedal ajal oli võimalik teha, keda kaitsta ja mida mitte. Ralf Parve intervjuust Toomas Haugile ja Jaak Urmetile olen juba varem kirjutanud, muidugi on Tamme teadmised ja analüüs eelnimetet intervjuust teadjamehe oma. Leheküljelt 139 leidsin huvitava märksõna aidaraamat, just nõnda Aksel Tamm oma kogumikke kutsub.

Tarmo Teder. Keedetud hinged.
Oletan, et see raamat sobib paremini meestele, aga iseküsimuseks jääb, paljuke neist lühijutte eelistavad. Need hinged, kes raamatukaante vahelt välja piiluvad, on tõesti „keedetud”, ent mida see siis tähendab? Eks ikka erinevaid asju. Kõige lihtsama seletusena pakun arvamuse, et need hinged on pidanud läbi elama igasugust jama või on ise seda tootnud. Raamatuke (125 lk.) on kaheks jaotatud. Esimene osa, alapealkirja all „Keedetud hinged”, sisaldab pikemaid tekste, ja teine, „Silma tagant”, päris lühikesi. Tarmo Teder, kes on muidu n-ö. räige realismi ja naturalismi selge sõnastaja, on sedapuhku üllatavalt keerulisi lauseid moodustanud, ja mis imelikum, kasutab palju võõrsõnu. Mõnda lõiku tuleb kohe kaks korda lugeda, et sõnum kohale jõuaks, vahel ei muugigi kõike lahti. Käsitletud motiivid on autor mõistagi enamasti igapäevaelust võtnud. Detektiivlood (nt. Baikali pööritus”, „7,62”, „Jaanuar 2007”) võivad küll ka kohati fantaasiast inspireeritud olla. Esiloo „Iiveldus” puänt on novellilikult mõjus ja sisu tänapäevaselt hull, kuid põnev. Leidub õdusat huumoritki („Tartus presidendiga”), natuke pilget Euroopa teemal ning kurtmist kalli hambaravi pärast ( „Hulkuvad lõngad”). Viinaviskamisest kirjutab Teder, nagu paljud eesti kirjanikud, teatava heldimusega. Selgelt autobiograafilises „Mina ja viin” kirjeldatakse, mida see va viin on elust ära võtnud, mida omakorda andnud. Minule imponeeris sibi mõttemaailma argieluline naturalism jutus „Spirituaalne assenisatsioon”. „Emakeeleöö grafiti” tegelane Maria on samuti naljakas, aga „Hiirte vaimud ahjupeal” jäi natuke segaseks. Igas Tederi jutus võib leida pisut ilkumist ja kerget irvet meie päevade elu üle, mida esitatakse mõistagi tõsise näoga. Katke: „See ongi mu elu või õigemini nädalast nädalasse elamise üks mõte, et saaks saunalavale, saaks vihelda, meestega plära ajada, sibiainest tundvate kolleegidega õlut rüübata, pärast kusagil veel viina võtta ja nii edasi. Ega siis algupäraselt õige, baski ja viikingi verega vähe karastatud, kuid siiski euroopa mõtestatud seanahavedamise pärituult nuusutanud eestlane, see päritolu aastatuhandeist vintskeks saanud ja arukalt elav tüüp enam reede õhtul ülikute või tiheasumite jaoks tööd künna. Teeb oma asju, kui üldse midagi teeb, ja kõik see inimese ette võetud tegu siin maailmas ongi töö, nagu Tartu linna peamine budist juba eelmisel sajandil õigesti ütles. Aga see, mis leiab aset saunas – tulge vaadake ja olge ise, kui teid sinna lastakse. Ühesõnaga, see, mis leiab aset saunas, jääb saunaseinte vahele nagu AA rühmadeski kombeks. Kõik, kes leilist, vihtlemisest ja kümblemisest lugu peavad, evivad nii või naa või kümnendat moodi omaette õigekspeetavat saunapunti kui vaimse ainevahetuse kooslust. Aga pärast sauna on ikka sihuke värk, et tuleb minna agulikohvikusse või äärelinna õlletuppa, seal ring või paar teha, vahest moepärast veidi näkitsedagi. Pärast minnakse teise ja ehk kolmandassegi lokaali ning pole siis mingi ime, et hiljem ei mäleta nii mõnedki saunalised, kus täpselt käidud sai, rääkimata sellest, mida räägiti ja kes rääkis.” Edasi lugege aga juba ise!

Toomas Vint. Avalikult abielust.
Kirjandustuuril kuulsin autorilt, et teda ajendas romaani kirjutama kokkupuude teleilmaga. Intervjuu, mida kuulas Kanal2 reporter ja mis hiljem n-ö. pea peale pöörati. Siit järeldub, et romaani kõigil tegelastel on prototüübid, mida ka Vint ise on mitmel korral rõhutanud. Selge, et nii mõnigi persoon peab Vindi karme sõnu kuulma.
Romaanis „Avalikult abielust” arutavad oma möödunud pika abielu üle kirjanik Voldemar Ausmeel ja ta kunstnikust abikaasa Vivian, kes on mehe alkoholismi ja keerulise käitumise kiuste suutnud kooselu juba 43 aastat taluda. Tänaseks on Voldemar juba pikka aega kaines olekus viibinud, hoolitsenud maakodu eest ja kirjutanud raamatuid. Ainult et vananedes on mees hädaldama hakanud, küll see on paha, ent teine pole ka hea. Ja kuigi minu meelest on loo lõpp ameerikalikult idülliline, peaks Vindi värske romaan sobima kõigile rahvaraamatukogude lugejatele. Isegi eeskuju mõttes, loeme ju, kuidas vananedes tuleb paljudel boheemitsejatel ja elupõletajatel korraga mõistus pähe. Tervis ja kodutunne muutuvad tähtsateks. Paistab, et aastaid koguvale Voldemarile, kes paistab igatsevat üha sagedamini üksinduse järele, valmistab iga siiski suurt muret. Ta rõhutab igal võimalusel, et nemad on naisega juba museaalsed nähtused ja nooremad ei taha neid kuidagi mõista. Kes iganes ka peitub Viviani esimesest abielust kõrgi ja ülbe tütre karakteri taga, siis taoline käitumine pole me ühiskonnas siiski päris tüüpiline, või on? Vint vaeb vindiliku otsekohesusega mõlema loomeinimese olukorda tänases kultuurimaailmas, oskust end müüa ja turule suruda. Küllap kirjanik Vint juba teab, mida kirjamees Voldemar ja kunstnik Vivian kogema on pidanud. Katke: „Vivian seisis suuremate ja väiksemate piiskadega kaetud akna juures ja jälgis, kuidas piisad jooksid niredeks kokku ning hägusaks muutunud akna taga paistis hallikasroheline udune vaade, kus ühtlaselt hall taevas oli vihm ja kaugemad puude ladvad hajusid omakorda vihmaks. Aeg-ajalt loopis tuul sahmaka vett vastu akent, mispeale muutus kogu maastik täiesti ebamääraseks. Olematult ebamääraseks, mõtles Vivian. Ja justkui eelmise õhtu telefonivestluse jätkuks, otsekui Marilini hinnangutega leppides, pomises ta: „Et siis meiesugused peavad vaikselt ja vagusi varjus olema ja surma ootama. Et meie olemegi juba märkamatud...” Ning seejärel langes ängistava varjuna ta peale kogu see Reesi Ermi saatega seotud jama. Jama? Kui ta Mariliniga rääkides püüdis õigustada Reesi Ermi saates osalemist, siis praegu oleks ta pigem meelt heitnud või siis Voldemari süüdistanud. Oli nendesugustele vanainimestele seda kõike vaja! Museaalne nähtus peab hoopis säilitama oma püsiväärtusteks muutunud omadused, mõtles ta seejuures täiesti tõsiselt. Vivian ei osanud endale ikka veel seletada, mis tegelikult pani teda kaamera ees pajatama mitmeid lugusid, mis võisid mõjuda nagu tavaliselt teistele arusaamatuks jäävad siseringi naljad. Talle tuli jälle, nagu korduv unenägu, meelde, kuidas Reesi Erm küsis: „Kas teie peres petmisi tuli ette?” Mispeale tekkis tal tunne, nagu istuks hüpnotiseeriva kobra pilgu ees, millele peab vastuvaidlematult alluma. Veel tahtis ta ennast kaitsta, vastu vaielda, ja ütles, et neil oli Voldemariga kokkulepe, et mingit petmist ei ole, et nad räägivad kõik teineteisele ausalt ära. /---/ Viviani oli vallanud ahistavalt mõjuv ülekuulamise tunne. Selles olukorras meenutas miski kunagist tõelist ülekuulamist Pagari tänava majas, kus küsitlejaks oli KGB ohvitser, väikest kasvu, kuid eriliselt terava pilguga mehenäss. Mälestus sellest isevärki päevast ajas teda alati muigama, eriti kui ta meenutas, kuidas oli kagebelasele tõsisel ilmel rääkinud absurdini minevaid väljamõeldisi ja kuidas seda kõike usinasti protokolliti.” Lugege kindlasti, tekst on voolav ja igavust pole karta. Pealegi leidub romaanis rohkesti karmi inimlikku tõde.

Tõnu Õnnepalu. Mandala.
Autor on intervjuus (Looming, 2012, nr. 9) väitnud, et „Mandala” kirjutamisel valmistas talle lõbu just fantaseerimine. Seda ei tohi muidugi unustada. Lugejana nautisin aga hoopis puhast kulgemist. Aeg liigub rahulikult ja midagi väga olulist ei juhtugi. Oluliseks osutub mõistmine, et aeg muudkui kulgeb ja kulgeb. Ma olin selle juba unustanud... Keskseks märksõnaks kujuneb paigaloleku õnn, väljendi laenasin autorilt endalt. Siinkohal tasub peatuda ja mõelda, kui paljudele meist selline õnn osaks saab? Meil on kombeks aeg-ajalt rõhutada, et üks või teine autor on linnakirjanik. Kas Õnnepalu on kujunemas omalaadseks maakirjanikuks, kui võrdleb maa ja linna aega? Aeg näitab, kes siis veel! Niisiis, kassid sünnivad ja kasvavad, vananevad koos inimestega, kes neile peavarju pakuvad. Kasside kaudu avab autor eesti küla ajalugu, inimeste käekäiku. Minevikku. Eluindu ja kaduvikku. Tunnistan ausalt üles, et esialgu mind Õnnepalu raamat ei haaranud, aga poole pealt tajusin, et „Mandala” mõjub kui palsam hingedeajal väsinud hingele. Aitab valmistuda talviseks olemiseks, puhtaks ja siiraks kulgemiseks, nagu valgustab pimenenud ümbrust esimene valge lumi. Samal ajal otsib kirjanik, nagu paljud teised enne teda, Prousti kombel, kadunud aega. Küsides „Kas see on aeg, kes oskab meile pisitasa sammhaaval südamesse hiilida?” Nõnda kui kassid kirjanikule.
Lugejad teavad juba ammu, et Õnnepalu eelistab üksindust, teame sedagi, et igas raamatus jagab ta tundmusi ja olekuid, mis küll korduvad, aga on alati siiski teised. „Pole midagi paremat kui rutiinid, korduvused,” õpetab kirjanik heal talvel oma kassidele: „Need on ainsad, mis meid enam-vähem valutult suudavad läbi päevade kanda.”
Ometigi väsitavad ka taolised päevad õhtuks kirjaniku. Kuid alati järgneb talvele ja üksindusele kevad kui lootus. Ka kollases majas! Sest alati püsib võimalus uuesti alustada. Nii lahkubki kirjanik, selge, et koos kassidega, majast ning hülgab aedniku rolli. Ta liigub saare keskele mahajäetud majja, kus aeg kulgeb endises rahus edasi. Mõeldes: „”Kas seegi pole kummaline,” küsib metsavahiks hakanud kirjanik, „et iga uus koht kordab mõnes mõttes eelmise koha mustrit?” Lugeja, peatu hetkeks, käes on aeg mõtiskleda romaani pealkirja üle.
Kuigi enamik raamatukoguhoidjaid on „Mandala” lugemise juba ammu lõpetanud, lisan ühe arutelu siiski: „Nagu juba öeldud, kõik need tema ellusööstud, olgu nende nimi siis aednik või metsavaht või rändmunk või mistahes – nii nagu nad raamatust algavad, nii nad sinna ka suubuvad ükskord. Aga stopp. Raamatut nimelt ei tulevat. Selles see valem seisnevatki. „Kirjutada on õnnis, seda teadsin ma juba ammu. Ma ei kannata küll muidu eriti, kui seda, mida kirjanikud teevad, loominguks nimetatakse. Mis looming see ikka on! Niisama kombineerimine. Kudumine. Heegeldamine. Tikkimine. Või kui soovite mehisemalt, siis ehitus ja remont. Masinate konstrueerimine. Aga kas meie oleme teinud selle villa, selle lõnga, need kivid, selle raua ja rattad, need puud, need sõnad, isegi need lood? Ent ometi. Kui see polegi looming, on see miski, mis lõhnab ja maitseb nagu looming. Kus me oleme sellele võib-olla päris lähedal, nii lähedal, kui me olla saame. Sama lähedal, kui me saame olla vaikusele. Tähendab, lõpmata kaugel. Aga siiski. Natuke lähemal kui muidu. Kui tavaliselt. Kirjutamine on lõppude lõpuks ainus asi, millest ma oskan aimu saada, mida tähendab looming, mida tähendab jumal.””

Sooviks nii väga veel mõnda väärt luulekogu tutvustada, aga kutsun end korrale. Mu jutt sai sedapuhku küllalt pikk. Seega kohtume järgmisel kirjandusaastal taas.

 


 digitaalarhiiv digar