Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud

30. aprillil on raamatukogu SULETUD!







 

LL-62

LÄHETUSLAUSED

Oktoober on pakkunud kirjanduselamusi kõigile. Nii Tartus kui ka Tallinnas tähistati Karl Ristikivi 100. sünniaastapäeva ja kirjanikud pidutsesid mitu päeva Kirjanike Liidu 90. aastapäeva puhul. Repliigi korras lisan, et kirjamehed ja -naised pidasid Draamateatris kuuldud eesti loojate loomingut ise liiga süngeks, soomeugrilikult mõruks. Ent midagi pole parata. Kõik viimastel nädalatel loetud raamatud, eriti noor eesti luule, heitlevad tumemeelsusega, elu ja surma küsimustega, ühiskonna vaevadega, ja kui ka jätab need kaks viimast eksistentsikujundit korraks kõrvale, siis heledamat helki nad kusagilt vilkumas ei näe. Endiselt kõrgub eesti kirjanduse kohal must lagi ning hele taevas, looja loodu, on aastaaja ja me rahvusmõtte kohaselt murehall. Raamatukogupäevade tulemustest kuuleme hiljem, aga ega meiegi hool ja hoid raamatute, lugejate ja eksisteerimise nimel pole värvirõõmus. Kuid reklaamplakat on igatahes sisukalt kelmikas. Sic! 

LOETUD RAAMATUD

Mihkel Kaevats. Ungari kirsid & teisi luuletusi.
„Me oleme põnevate aegade poeedid, Mihkel!” hüüatab järelsõnas raamatu toimetaja Jürgen Rooste. Viimane on kujunenud vaatamata enda noorusele paljude noorautorite soovitajaks, toimetajaks, avitajaks! Tema kätt on märgata siin ja seal! Nagu Tuglast kunagi! Teatavasti leiate Jürgeni luuleraamatutest Tallinna kui olulise kujundi kõige erinevamates seisundites ja nüüd näib ta toetavat oma „kaasteeliste” samme samas suunas. Küllap kujunevadki välja, Jürgeni sõnavarast leitud terminit kasutades, asumipoeesia ja ka -poeedid. Üks hea näide on kahtlemata Hanna Kangro, kellest allpool.
Mihkel Kaevats, kes luulekogude arvult pole enam päris noorkirjanik, on ju lähedalt, nii hingeliselt kui kehaliseltki seotud Eesti pealinna (vt. „Tallinn üheksas pildis”) ja ühe selle osa, Uue Maailmaga, mis on märksõnana linnarahva käibes juba kinnistunud. Olgu lisatud 9. pilt: „Halllinn Tallinn, / närviline ja porine, / täis üllatavat saladust / oled sa, igapäev, siin.” „Ungari kirsside” luuletekstid on jaotatud kümnesse jakku. Näiteks 7. kannab pealkirja „Niisugune on elu ehk joodikulaulud kõigile tallinlastele” ja viimane koosneb vaid ühest laulust „Laul supist ja kiindumusest”. Millest siis noored nullindatel ja paaril järgnevalgi aastal on kirjutanud? Eks ikka noorusest („Nii me oleme noored”), tunnetest, suurtest ja väiksematest („Ungari kirsid”), möödaminevast eksistentsivaevast („Tume öö”, „Ärkamine”). Uljalt otsitakse sotsiaalselt auklikke ja võhiklikke kohti ühiskonnas (nt. Säästupirni ajastu”). Üldistavalt öeldes kirjutatakse kõigest, mida on kogetud, maitstud või puudutatud. Ja mõistagi on luulesse kätketud nooruslik rännutõmme (nt. tsükkel „Apuulia päevik”). Lihtsalt mõtete mängu kohtab samuti. Noor luuletaja ütleb tekstis „Mäletamine nagu taskulamp,”: ”kõige pakilisem töö on elutöö/ seda ei saa edasi lükata/ ega vist õigeks ajaks valmis/ ka ei saa”. Üks asi aga puudutab küll: isegi intelligentne Mihkel Kaevats kasutab väljendit raamatukogutädi (põhikoolilaps ehk hädaga võib) ja „Serenaadi raamatukoguhoidjale” ei taha teatud sõnade pärast tsiteerida. Olgugi et hoiatatakse - tuleb forte fortissimo... Kel on huvi lugeda, kuidas kriitik kirjutab luulekogust seda peaaegu käsitlemata, heitku pilk Tiit Kändleri tekstile „Mihkel Kaevatsi konjektuur” (Sirp, 5. okt.). Ma muidugi ei väida, et niisugune lähenemine oleks vale, küllap ikka on kohane, egas muidu kultuurileht poleks teksti avaldanud. Lõpetuseks näide kolmandast tsüklist „Teispool pindu & pihlakaid”: „Juured / on väsinud / ladva lahmimistest suurtes tuultes, / tema hüppamisest / üle oma varju, / aga tema varju nad imetlevad, / seda õrna kujundit tõelisest puust, / mis langeb koos teistega / sügavrohelistele luidetele, / samblale, mustikatele / ja murdunud tüvedele.” („Üks luuletus su maailma (vol. 2)”)

Hanna Kangro. Kolmeteistkümnes kääne ehk kõik Kalamaja tänavad.
„Värskes Rõhus” alustanud Kangro esikkogu on üdini eleegiline. Koguni raskemeelne, aga autori meelest luuletajad põevad alati raskemeelsust. Kõik noore inimese isiklikud tunded ja vaated on seotud linnaga, täpsemalt Tallinnaga. Tõepoolest, Pelgulinna, Kalamaja ja Kopli poeesia võib olla teistsugune kui Meriväljal, Nõmmel, uhkes vanalinnas, aga samu sõnu olen kuulnud kasutatavat Lasnamäe (nt. fs „2004”) kohta või mõnest väikelinnast kirjutades (Triin Tasuja „Provintsiluule”). Nii eelistatakse alustada, sest koha- ja ajaluule võidukäik kestab. Kohati hirmutavalt, aga loodetavasti poosetamata? Ümbritsevat ja iseenese elu muutusi tajutakse depressiivsetena. Aeg-ajalt antakse märku, et kuulutakse omal kombel „kadunud põlvkonna” hulka!? Pole kahtlustki, et Jürgen Rooste sõnutsi „ilusal ajal” sündinud Hanna Kangro kannatab Tallinnas, aga lahkuda ka ei suuda. Miks küll? Miks on must lagi Kirjanike Liidu saalil? Pole minust ammendavat vastajat. Hanna Kangro heidab „Kolmeteistkümnendas käändes” kõrvalpilgu aastaaegadele, sõidukitele, majaelanikele või korterinaabritele, igapäevasele elulaadile. Seisatab tänavapilti vaagides, meenutab lapsepõlve ja armsamat. Nagu noortele eesti luuletajatele kombeks, avab ukse ka oma elulukku. Kangro mõjub esimese koguga kurbuse laulikuna, „kellel hommikul on toas / mõne kraadi võrra soojem kui väljas”. Niisiis: ”rahututel aegadel / lõikab paber sõrme / maailm ja sõna / ei korreleeru / kohvikud põlevad / inimesed seisavad / tunnete äärel / otsivad sõnu / ja takerduvad / paneelmaja / põhjatusse halli”. Selge, et noor luuletaja on tahtnud midagi meile öelda: „... maailmale / tallinnale / sulle / kuid määrin jälle ära / vaiba / kleidi / asfaldi / kui kiiruga jalgu raseerin / ja siis on juba aeg / et minna”. Ma leidsin mõistagi sõnumi üles ja kuulan teda tähelepanelikult edaspidigi. Hanna Kangro sõidab kirjandustuuriga Põlvamaale ja võrokeste juurde, seega saate temaga mõtteid vahetada. Igati sümpaatne algus, aga ilusatest aegadest mitte sõnagi.

Veronika Kivisilla. Kallis kalender ja Veronica officinalis.
Esimene luulekogu ilmus 2011 ja teine tänavu. Mõlemad mõnusa sisu ja sõnaseadega, ent esimese kujundus on kasutamiseks ebamugav. Nii ühes kui teises luuletatakse lihtsatest asjadest, aga elevust tekitaval toonil. Natuke humoorikalt-rõõmsalt (nt. „Sinu emotsionaalset pirukaõõnsust / seda põnevate käikudega koobast”), kohati ekslev-pilaval häälel (nt. „Pääskülas on / vabadus valla pääsenud”). Tögamine pole talle samuti võõras (nt. „2 jutlust” kogus Veronica officinalis) ja ka sotsiaalset münti võib kohata: „Nõmme polikliiniku / hambaravisse tuli / vanamehenäss / sepikoda peas”. Nõnda kui elu eksistentsialistlikumat poolt: nt. „Kolmekümneselt on hilja / hakata punkariks” või „Uni on mulle / kõvasti võlgu”. Luule jaotamine märksõnade kaupa pole üldse oluline, aga mõnikord see sobib, seekord tuleks lihtsalt lugemist nautida, sest üleüldisest kurvastamisest kõige pärast Veronika seni veel osa ei võta. Tema tekstid on üsna pikad ja puudutavad aastaaegu, esimese kogu pealkiri ju viitabki sellele, ning keskenduvad Pääskülale ja linnale laiemalt kui elukeskkonnale. Algavad talvest, aga vähemalt kevad on ikka ilus. Paistab, et mida silm näeb ja kõrv kuuleb, käsi puudutab või kuhu jalg komistab, sellest annab ka teksti luua. Mulle mõjuvad nad igatahes tervistavalt, sest olen aastate jooksul alla neelanud luulekraami, mis mõjub hullemini kui staarikeste püüdlused teles ja kohtumine kinnisvaramaakleriga. Näite valisin aastaajale sobivalt „Kalendrist”: See suvi sai sirtsti / läbi lastud / nagu varblasesitt / läksid üle / rammusad rünkpilved / haihtus õhku / rapsipõllu raipehais / pudisesid peost / loojanguroosad pojengid / aga alles augustis / hakkan suve jagama / tast aru saama nõnda / et võiksin olla / tema tasakaalukausil / samaväärne / samaküps/ ja ometi avastan / alati augustis / et ikka on mõni / hüljatud kirju muna / kes jääb välja haudumata / mõni ennatlik õunapunn / kes sajab maha / toore ja puisena / mõni jonnakas jõhvikas / kes varjab palet / päikse eest / alati on keegi / kes ei kooru ega / lehvita tiibu / ei küpse ega muutu mahlaseks / kes kuivetub / ja kahvatab / elu õieti elamata”.

Teise kogu ladinakeelne pealkiri osutab taimele, harilikule mailasele, millele on teisigi nimesid: jooksjarohi, paistetuse rohi, hundihamba rohi. Loodetavasti teid ei häiri, kui lisan, et mailast võib kasutada köha vastu, sügis ju käes, ja neile, kel on mõtlemisega raskusi, sobivat taimeke ka. Luuletused aga peaksid samuti toonust tõstma: „Olen maalane / ja tulen mannerguga maalt / kõrvits kõrva taga / kaalikad kaenla all / ja seened seljas / süda nagu küps päevalill.” Igati tore lugeda! Veronika põrutab koos Jürgeni ja Sulev Olliga Tartumaale ja Jõgevamaale.

 

Maria Lee. Stereomeetria.
Tean, et luulekogu pealkiri võib tähendada geomeetria haru, mis käsitleb ruumilisi kujundeid. Vaatan sisse ja näen, et kujutlus Maria Leest kui tugeva sõna ja jõuga isikust leiab kinnitust. Kuidas aga tutvustada rahvaraamatukogudele kogumikku nõnda, et see hüüaks lugema? Tõepoolest, ruumi kujund eksisteerib teiste jõuliselt mõjuvate metafooride keskel, köögid, toad, uksed ja aknad, lauad jne. Pidevalt tajud keskkonda, mille keskel autor teeb otsuseid, mõtleb, elab ja hingab: „Igalühel on oma klaaskuul, / oma põhitoon, / oma tonaalsus. / Väetid oleme väätidesse/ kasvand universumis, / oma väikeses lumesajus, / oma bulvareil, aguleis, / niiskeks hingatud öistes busssides / ja pimeda kodutee reetlikes aukudes, / rõdu peal, akendel, tähtede all. / Igaüks oma tühises / maailmaühises eralduses, / oma piraatprivaatsuses.”
Luulekogu peategelane on inimhing, kord hapram, kord võimsam. Vabavärsside read on kontrollitud ja viimistletud, ja kõigil ei pruugi suurt sisu ollagi. Nad lihtsalt on sündinud ja nüüd vaatab lugeja, mida nendest enda jaoks leiab. Siiski, siiski – pole just kena öelda, aga natukene rohkem oleks võinud sõnadega koonerdada. Vahel on neid nii palju ühel leheküljel, et võib segadusse sattuda. Tundub, et Maria Lee on otsinguteel. Ilmselt põlvkonnakaaslased mõistavad paremini tema kahtlusi, elutunnetust-eksistentsi, valikuvõimalusi, ümbritsevat õhkkonda, ses mõttes ei erine ta teistest tänastest paljudest kirjutajatest. Kord rohkem, siis jälle vähem, aga ühismeelt nende loomingus leidub: otsitakse ikka seda, mida pole või on raskesti leitav. Tihti ei suudeta oma soove veel täpselt sõnastada. Kuid elu huvitab neid. Nii lihtne ütlus, aga mõõtmatu väljendusvahendite poolest. Maria Lee teab: „...noorus on sageli kurb” ja kirjutab: „Mõtlen sageli surmale, / surm / on mu unenägudes kõhetu mees / beežis palitus, veidi tõrges, / veidi hädine allaandja, / vahel arvan, et ta elab mu sees, / me oleme niivõrd võrdsed / ja ehk ma ei kardagi teda, vaid kardan / tema pärast.” Mis see nüüd olgu, vanema lugejana muudkui urgitsen eesti noore luule süngete toonide kallal. Teisalt, kui seda märkan, siis peab olema ka põhjus? Ma ei usalda veel oma põhjalikku arvamust kirjas kinnitada, aga natuke võivad tänased kirjanike põlvkonnad suurtest võimalustest ähmi täis olla, ei suudeta hea ja parema vahel valikut teha? Jätkan alustatud teksti tsiteerimist, keskosa vahele jättes: „... Igaüks oma maises üksinduses, / mullast võetud ja saamas mullaks, oma värvingus, heliredelis, / otsib, et kelle kammertoon / kõlaks tema omaga kokku; / monos ei ole harmooniat.” Maria Lee kohtub kirjandustuuri ajal Valgamaa ja Viljandimaa lugejatega. Valmistuge, „Steromeetria” on rikas kogu! Küsimusi peaks tekkima rohkem kui üks.

Mihkel Mutt. Mälestused IV-VI.
Alustasin poole pealt, tahtsin teada, kuidas Mutt mäletab „Kandilisi sambaid. Ülikooli”. Eks loetletud nimed ja tuntumad õppejõud ole kõigile filoloogidele ühtemoodi tuttavad. Mingeid erilisi nüansse või varjatud hoiakuid pole Muttki märganud. Näiteks keeleteadlane Paul Ariste on täpselt niisugune, kui teda tavamälestustes on kujutatud, nii on teistegagi. Tõsi, mõni isiklikum kokkupuutepunkt aitab tajuda individuaalsust, vaid mäletajale teada rakursse, kuid neid pole palju. Nõnda suudaks peaaegu iga filoloog asju kirja panna. Puudub mutilik muie, aga küllap kunagi särava sõnaga alustanud Mihkel Mutt maksab lõivu kvantiteedile. Kui ikka pead pidurdamatult ajakirjandusele tekste looma, siis võib juhtuda, et igapäevakeele rutiinne kasutus võtab belletristilistes väljaanneteski võimust. Loetud leheküljed mõjusid kuidagi tundetult ja kuivalt. Ilukirjandust avaldanud Mutt on tunduvalt huvitavam. Need, kel humanitaaraladega vähem kokkupuuteid, kes ei tea kunagisest kirjastamisvõimalikkusest Eestis ja Muti teatrile pühendumisest, leivad muidugi piisavalt üldteavet. Ses mõttes täidavad mälestused oma peaülesande. Just informatsioon ongi Muti mälestuste olulisem pool, kunstiline külg jääb sedapuhku tagasihoidlikumaks. Viiendas osas „Päikesepoolel” iseloomustab autor oma „mälestuste kuldsel jõel” veel kord Mati Unti, keda Vaino Vahing on juba lausa üle tutvustanud. Viimases, kuuendas raamatus, toreda pealkirjaga „Elukott” selgitatakse, miks okupatsiooniajal raha kultuuri pumbati ja kultuurirahvast omal kombel eelistati: „Ühelt poolt nõudis kunstimeistrite poputamist ametlik ideoloogia, mis tugines kehtivale dogmaatikale, see tähendab kommunismi nõukogude variandile, nagu selle oli kirja pannud Vladimir Uljanov. Kuna sotsialistlik kord pidi ületama kapitalismi igal alal, siis ei saanud see teisiti olla ka kunstielus. Teooria nägi ette, et isiksus areneb sotsialismi ajal enneolematu kõrguseni ning laiad rahvahulgad hakkavad tarbima väärtkunsti, mis seni oli olnud privilegeeritud klasside pärusmaa. Sellega ühenduses oli vaja väärtkunsti ka juurde toota – uut väärtkunsti, mis oleks vanaga sarnane, aga täidetud uue aja sisuga. Samuti vajas võim kunstnikke kui propagandiste, kes abstraktsed põhimõtted oma taiese kaudu rahvale „söödavaks” teeksid. Säärase ülesande tähtsuse tõttu jagatigi kunstiinimestele priskelt elatusvahendeid. Niisugune oli üldisem põhjus ja see kehtis täiel määral näiteks vene kultuuri kohta. Eesti, läti, gruusia ja impeeriumi teiste rahvaste puhul lisandus veel üks nüanss. Dogmaatika järgi pidid rahvuslikud kultuurid sotsialismi ajal lähenema ja ühtlustuma, samal ajal aga oma eripära säilitama ja seda mingil salapärasel viisil koguni suurendama. Igal juhul pidid rahvuskultuurid alles sotsialismiga tõeliselt õitsele puhkema – õigustamaks teesi sotsialismist kui kapitalismist kõrgemal seisvast ühiskonna korrast. Selleks pumbati ka liiduvabariikide kultuuriellu raha, nii et küll sai. Et aga õitseksid!” Mida arvata, kas otsida sellest lõigust irooniat? Otsisin küll, aga ei leidnud. Paratamatusega leppimine on kõigi kolme väljaande üks põhimärksõnu. Nüüd tean ka persoone, kes on Mutti mõjutanud. Unt muidugi! Juhan Viiding! Teatripool! Et mu eelnevad sõnad ei tunduks ülekohtustena, siis eks ma sain mõndagi uut ka kuulda. Näiteks Arvi Siiast ja Mart Remmelist, Uno Lahest, kultuurikuulsast „Kuku” klubist. Jääb üle vaid järgmist kuuikut nn. uuest Eesti Vabariigist oodata, kuigi sellest ajast on ta ju palju juba kirjutanud, nt. kas või romaani „Rahvusvaheline mees”, mis ilmus hiljuti ka vene keeles. Mina pean aga enne värskeid romaane kolm esimest mäletamisraamatut läbi lugema.

Eeva Park. Linnujahireeglid.
Ega luulekogu pealkirja nii lihtne polegi lahti harutada. Poetess keskendub pisikestele elupiltidele, mida märkab ja vaatab enda ümbruses. Tunnetele, mis tekivad igapäevaelu tõelisuse kaudu. Natuke pessimistlik-kurvalt, natuke õpetlikult mõjub kogum „Linnujahireeglid”. Samanimeline luuletus osutab võimalusele, et kui sa tabad tulistades märki, siis see on õige valus mõlemale poolele. Nagu viimasel ajal tavaks, leidub Eeva tekstides rohkesti irooniat ja sotsiaalset valu, nt. „Globaalne netistumine”, „Ilm kätte läks kurjaks”,  „Kitsast praost”, „Happy hour Saaremaal” jt.) Viimane kõlab nii: ”Kolm tühja õllepurki ehavalgel / aidaukse taga, / kus neiud magavad. / Pikk puuriit vangub kooreüraskite öös.” Ja muidugi elutarkust (nt. „Valuvillid”, „Pärandus”, „Kõike sa kaotad”, „Libalind”). Lugege ja mõelgem koos: „Leidsin seemneid kodukampsuni hõlmast, / tundmatuid, tumedaid. / Olid kahe kidaga kinni / hallis lõngas nii tugevalt, / et neid ära kiskudes hargnes / lahti altääre mustrilõim / ja lähemalt uurides selgus, / et neil puudub nii liik / kui hõim, / et neist mingit märget ei ole / suures taimederaamatus. / On vaid seemned kodukampsuni hõlmas, / kidad karvased, / koorik must.” Eeva Park sõidab koos Maria Leega Valgamaale ja Mulgimaale.

Jürgen Rooste. Higgsi boson.
Heldene aeg, milline pealkiri on ühel üsna krellroosal luuleraamatul. Need kaks „peenikest” sõna kuuluvad vist füüsikasse, aga uurige ise järele, sest raamat väärib lugemist. Ent see „Higgsi boson” on täis tumedat ja kibedat tõde, noore mehe süngust. Küllap siit armastustki leiate, kaks esimest värsirida kinnitavad: „Armastus on nagu Higgsi boson. / paljud usuvad, et ta on olemas.” Jürgen armastab luulet ja muusikat, oma peret, isegi Tallinna linna, mida samavõrra ka vihkavat. Kuid tema luulesõnumist vaatab vastu õnnetupoolne hing (nt. „Akadeemiline poees”). Miks me küll oleme nii lootusetult õnnetud siin Põhjalas, kuhu meil on olnud õnn sündida, mõtiskleb poeet: „... aga õnn tulnuvat ikka teinekord õuele / luusinud sääl nukralt / ümber maja / ja ulgunud südantlõhestava häälega / aga ega keegi ust ei paotanud / ega akent” ( „Laul (enne)olematust õnnest”). Laulik Rooste laulab rohkem kui kunagi varem surmast, väsimusest, valusatest kogemustest. Tahaks talle aga öelda, noorena tundubki elu palju raskem ja keerulisem, kui ta lõpuks on. Vanemana, eriti kui oled ka natuke targemaks muutunud, püüad end kaitsta elu otsese julmuse eest ja kogu ilma valu pole enam sinu valu. Lähed õhtul aegsasti sängi ega hooli kusagilt kostuvast elukärast. Rooste avab või avaldab „Higgsi bosoni” kaudu väga isiklikke ja väga tõsiseid eksistentsiaalseid küsimusi. Teisiti ei oska ma interpreteerida mõtet: „tahan kolida ära / ja elada erakmungana / kesk vaikust ja raamatuid / ülal laotus/ all kamar / keskel väike inime.” („Surnud papagoi laul”) või „...ja ma ei saa aru, / mis lõhnab pahasti, / kas mina või see külm trepp / või see, et see kellelegi / miskit ei tähenda / tolle tähendava taeva all.” („Kivitrepil”). Päris kurvalt kostub „Kõigekaduva lauluke”, teisalt jälle loed: „...mina usun Ginsbergi / püha on see tilluke olemine / mis meile antud”. Seni vägevalt sotsiaalse sõnumiga esinenud Jürgen Rooste on minu arvates muutunud tunduvalt indiviidikesksemaks, mis ei tähenda, et ta ühiskonnast oleks eemale tõmbunud („Ilusa elu lauluke”, „Uus poees kuuluvusest”). Teda jätkub kõikjale, kus kirjandus ja muu. Võtan endale julguse tähenduse suuruselt kõrvutada luuletust „Mõned päevad pärast Higgsi bosoni leidmist” tekstiga „milleks on vaja luulet” kogumikust „Ilusaks inimeseks”. Irriteerivad mõlemad.
Rooste tumemeelsed tekstid ning saabunud tühi väli ja hall taevas ei lisa rõõmu me meeltesse, kuid sunnivad ehk mõtlema, miks eesti kirjandus liigub masendusest teise. Nii ta lihtsalt on, arvan enda vaateveerult, poeet aga teatab: „...nuta mu õlal aeg / ja kui ma kunagi / oskan ja õpin / siis teen su terveks”. Suurepärane hingedeaja poeesia, hea luule. Lisan, et mulle meeldivad pealkirjastatud luulelood, Jürgen ongi kõigile selle leidnud.

Toomas Vint. Kunstniku elu. 
Jutte ja mälestusi. Kirjandustuuri korraldamisel tuli meelde, et Vindi novellide ja mälestuste kogu on ikka veel tutvustamata, kuigi autor sõidab Valga- ja Viljandimaale. Vint on põhjalikult ja visalt kirunud postmodernismi, mis on kunsti ära solkinud ja kirjanduse harrastuskirjanduseks muutnud. Ei saa öelda, et tal päris vale vaade oleks. Toomas Vint on avaldanud üle kahekümne raamatu ja enamasti on need lugejat erutanud, sest kunstnikust kirjanik on ägeda sõnakusega postmodernismi ja sellega kaasnevaid nähtusi kirjeldanud. Tänapäeva performance`ite-küllast kunsti ta ei talu: „Kuid samal ajal teadsin, et kaasaegses kunstimaailmas on võimalik ükskõik milline totrus kõrgelennuliseks projektiks vormistada. Tuleb mängida sõnade ja lausetega nii, et need hakkavad mitte sisuliselt, vaid just väliselt tähenduslikud paistma. Meenub, kuidas keegi kirjutas eriti mõjuva kunstiprojekti, sai kopsaka stipendiumi ning istus kolm kuud Hiroshima raamatukogus, kirjutades ükshaaval välja aatomipommi ohvrite nimesid... iga nime juures laskis ta endast läbi hukkumise traagilised asjaolud ja võimalik, et ohkas sügavalt...”
Tuleb nõustuda, ilmub rohkesti tekste, mida pingutustele vaatamata ei suuda avada või mõistetavaks lugeda. Üldistus „Maailma kõige lugevamast rahvast oli tänaseks saanud kirjandust vihkav rahvas!” nüüd küll paika ei pea, kuid üks on tõsi mis tõsi, kultuurihuvi on fokusseeritud meelelahutusele.
Konkreetses sisukorrata kogumikus on nii novellid kui ka meenutused jaotatud kolme tsüklisse: 1. „Tipus”, 2. Pettekujutelmade linnuparv”, 3. „Kunstniku elu”. Viimase nimiloos avaldub ehk autori loomus kõige ehedamalt, ent see on pelgalt osutus. Viimases jaotuses, meenutuste värvikas reas, klaarib Vint asju kunstikuraatorite ja kriitikutega, eriti Ants Juskega. Avab tagamaid, mida iga lugeja ei hooma. Endaks jäämine on mõistagi hinnatav, aga Vindi enda kriitika on sama põrmustav kui nende oma, kellele ta vastuse on lähetanud. Midagi pole parata, kunstilooja pole enam tähtsaim persoon ühiskonnas! Teisalt igasugusele kultuurinähtusele tulebki esitada kõrgeid nõudmisi, ses mõttes on vananeval kirjanikul õigus, aga liigne nostalgitsemine ei pruugi sugugi loodetud kasu anda. Mind isiklikult on alati pannud mõtlema Vindi kummalisevõitu naistegelased. Kunstnikuna võib ta muidugi maalil naiselt püksid ühe käeliigutusega maha pühkida, aga kirjanikul pole kuigi lihtne sõnu tekstist hiljem välja visata. „Vesi verekarva, taevas tummine” ja „Pettekujutelmade linnuparv” on jäänud kevadisest lugemisest kõige paremini meelde. Tuleb tunnistada, et Vint on suurpärane müstifikatsioonide meister, „Andres Saks” ja „Autori sünd” pakkusid mulle kui lugejale parajat pinget. Tervikteosena aitab „Kunstniku elu” tutvuda Vindiga kui mängulise kirjanikuga, samas võib tajuda teatavat teemade otsingut, katset leida vananenud vormides uut ja ühiskonnale tähtsat. Vint ei tohiks kurjustada ega kurvastada, teda on pärjatud kolmel puhul Tuglase auhinnaga, viimati meisterlikult protesteeriva novelli „Kunstniku elu” eest. Lugege ja valmistuge kohtumiseks!


 digitaalarhiiv digar