Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud

30. aprillil on raamatukogu SULETUD!







 

LL-61

LÄHETUSLAUSED

Need, kes endiselt austavad ja eelistavad paberile talletatud väljaandeid, saavad ehk tuge Tõnu Õnnepalu sõnadest: „Aga tänini olen raamatutega hakkama saanud ja raamatu lugemiseks ikkagi vist ei ole paremat vahendit kui raamat.” Tänavune väsitavalt vihmane suvi võimaldas tõesti palju lugeda, see oli ka kurb-hallide ilmade ainus kasulik külg. Isegi tõlkekirjandust, milles mu lugemuse mahajäämus juba aastatepikkune. Sergei Dovlatovi kui kunagi mõne aasta Eestis elanud ja töötanud kirjaniku „Kompromiss. Riiklik kaitseala” oleks pakkunud lugemispinget 1980ndatel, praegu mõjub see, vähemalt mulle, keskpäraselt. Põhjuseks ehk tänane teadmine, kuidas käis ajakirjanike käsi ja elu nõukogude ajakirjanduses. Dovlatov selgitab absurdi abil valede võimalikkust ja käiku ühiskonnas, mida me põlgasime, aga nüüd arusaamatul kombel ajuti idealiseerimine. Vaat nõnda! Kel veel lugemata Herbjørg Wassmo „Seitsmes kohtumine” (e. k. 2004), siis see suurepärane romaan norralaste põhjamaisest mõtlemisest ning lähenemisest loodusele ja üksteisele väärib paari päeva küll. Alles sel suvel jõudsin Aino Thauvon-Suitsu meenutusteni „Minu mälestuste Eino Leino. Kannatav inimene”, mis ilmus kordustrükina juba 2005. aastal. Malbelt oli raamatukene riiulinurgal oma aega oodanud. Gustav Suitsu soomlannast abikaasa oli kirjandusteadlane ja Tartu ülikooli soome keele ja kirjanduse lektor, kes avaldas oma mälestused 1958. aastal. Teatavasti sai Leinost Suitsude perekonna sõber, kes raskematel päevadel elas Helsingis nende pool. Need üsna delikaatsed mälestused peatuvad ka Leino Eesti-reisil ja tema „kuulsal” soovil võtta endale meie riigi kodakondsus. Ühtteist leidsin „Minu ...” sarjast. Kuigi selle tase on ebaühtlane, ei vaja ülipopulaarsed raamatud mingit eraldi soovitamist.

Peagi kuuleme, kuidas tavalised eesti lugejad soome autori Sofi Oksaneni „Kui tuvid kadusid” vastu võtavad. Filmi „Puhastus” eestikeelne kriitika teeb kõik endast oleneva, et filmile midagi ette heita. Keegi pole küll mu arvamust küsinud, aga mind puudutas film sügavamalt, kui eelnevalt uskusin. Nähtavasti pole nn. kulunud kujundite ja inimsaatuste „otsimine” minu tugevaim külg, pealegi ei kujunda ma oma arusaamisi teiste tõdemuste eeskujul. Kas tõesti surm, vägivald, minevik, rahva mälu ja saatus muutuvad aja jooksul klišeeks? Kas lihtsate inimeste elu, kuhu aeg on haavad löönud, kaotatud aastad, kehalised ja vaimsed vigastused, üksindus ja kellegi igatsus näivad mugavatel ja soojadel toolidel istujatele liigse teemana? Tean kindlalt inimesi, kes lugemata ja kinos käimata oskavad otsuseid langetada. Lubage mul tsiteerida Ene Mihkelsoni „Katkuhauda”: „Meie endi põlenud hingede tuhk ei ole senimaani leidnud tähelepanu ega pühitsust, sellepärast oleme ka teiste kannatuste suhtes tundetumad ja pimedad. Sellest arusaamine tekitas kurbust.”

LOETUD RAAMATUD

Nikolai Baturin. Lendav hollandlanna.
Baturini teoseid on igati huvitav lugeda, aga ühe või teise romaani allhoovuste mõistmiseni ei jõua niisama lihtsalt. Kui olin raamatu lõpetanud, meenusid mõned Tuglase novellid, nt. „Maailma lõpus”. Legend lendavast hollandlasest on küll kõigile teada, ent peatükis „Lendav hollandlanna 1843” kirjeldatakse, miks tekkis Richard Wagneril mõte viirastuslaevast ooper luua. Baturini lause „Mida ei mõisteta, see tehakse maha” sunnib valvsusele ja peatab mu soovi romaani üle pikemalt diskuteerida. Ma ei mõista vist tõesti kõike, kunagi loen teist korda üle, ehk pääsen siis tekstile lähemale. Ka „hollandlanna” on kapten, naine mehe rollis. Ta on veel õpetaja moslemite juures, ühekäeline must kaitsja ja siis ühekäeline must arst, kes suudab opereerida. Leheküljel 136 ta hukatakse. Raamatu lõpus toob torm rannale räsitud meremehe, kes jutustab kogu loo oma naisele ja poisile, kes peaks olema tema poeg. Mees sureb, ent tuleb liblikana naise juurde tagasi. „Hollandlanna...” pole pideva süžeega teos, vaid koosneb viiest peatükist, mis nagu moodustaksid terviku, aga on ajaliselt natuke harali. Ehk aitab järgnev katke teidki lugemise juurde, minul igatahes tõrkeid ei tekkinud: „Laev on Maailm, Maailm on Laev. Otsekui tuld suudelnd mustad mastid, purpurpunased purjed ning mastis lehviv pealuuplagu sisendasid õudu ning hämmeldust meredel ja mandreil. Esialgu veel vedasime heina ja hobuseid, teed ja siidi. Võitsime järiskordi Sinise Lindi, mis pikkamisi, nagu värvinuks seda koidikud... ...tõmbus verevaks. Röövisime reisilaevu ja kaaperdasime kaubakaravane. Põletasime fordilinnu, riisusime rannikuid ning võtsime vange. Rikastelt nõudsime kõrget lunaraha. Pärismaasaarestikelt ajasime kokku musta eebenit. Sada tüve kanuus, kolmekaupa üksteise süles sõudsid nad ise meie laevale, sealt edasi orjusesse. (Laadisime neid trümmi üksteise peale nagu kaubapakke. Katku korral ja sõjalaevastiku jälituse juhul heitsime nad, nagu tegid kõik musta eebeniga kaubitsejad, ahelates ookeani. Kuld, hõbe ja veri jäid nagu iseenesest me käte külge.) ”Mille poolest me pole nagu puust laevade raudsed mehed?!” luikas Lendav hollandlanna kaptenisillalt alla uutes ehetes ja helkivates sõjariistus sangareile. „Hohohohoe!!!” vastasid nood. „Mille poolest nad pole...” jäi Etioopi vaevama. Etiooplase peavalu tuli mulle üle: mille poolest nad polnud. Pikkamisi, küsitledes päevi ja uneta öid oma „nina”, hakkasin aduma. Nad mõistsid Laeva Maailmast lahku. Neile meeldis tüürida, Maailma tuli juhtida. Ammugi oleksime suudelnud kaljut, kui tüürisagaraid noil saatuslikel hetkil ei toetanuks... ... Etioobi olematu käsi. Ent üks kord jääb ka olematu olemata. Teadsin ammu: Etioop käib Tulevikus hüppes. Seal kord käinu ei saavat pidama. Võimalik, et tal oli seal keegi – või ei olnud kedagi, mõlemad olid ligitõmbavad. Küsisin talt, mis värvi on Tulevik. Ta ei ole tume, vastas teine veendunult. Kuid miks Etioop just seepäev pidi minema, ei teadnud hiljem tema ega võtnud paraku üles minu nina.” Baturin on kuulus oma sõnavalikuga, seekord hakkasid silma nt. panitades, helberdavat, ülgalasti, räidida, vaanelt, sampsis, tihtisin („Tihtisin unejutte kirjutada.”), ihtub, velpa (vanadaam). Midagi ma siiski mõistan. Laeva ehk maailma pole tõesti võimalik peatada. Äkki tahab autor hoiatada, kui küsib: „Laev nagu Maailm, Maailm nagu Laev kihutas purpurpunaste purjede all mustade mastide paindudes kas neetud või õnnistatud kursil teadmata kuhu...”?

Olev Remsu. Supilinna poisid.
Eelmine ülikoolilinna lugu „Musketäride muundumised” (2008) oli ka päris mõnus, ent praegu on ju Tartu Supilinn väga popp, nõnda kui Tallinnas Kalamaja. Mälestusromaani peategelane on varatark teismeline Nikolai, keda kutsutakse teadagi Kollaks, ja kes mõnikord kujutleb end kellekski teiseks, nt. Antoine`iks või Gagariniks. Selliseid toredaid ”muundumisi” juhtub nooruses paljudega. Päris tipp-topp lugu, kui parafraseerida autorit ja Supilinna sõnavara. Järelsõnas kirjeldab Remsu epiloogi asemel tegevuskohta nõnda: „Supilinn oli korraga maa ja linn, ning see vastuoksus oli eriti kütkestav.” /---/ ”Uputas võimsalt, tänavatest said jõed, õuedest ja aedadest järved. Naabripoisile kõrvalmajas mindi külla mööda purret, üle tänava sõideti paadiga. Tokk oli aeruks, sellega lükati paati tänavapõhjast edasi. Kalu püüti aknast õnge välja visates, maitsev toit ujus ise ligi.” Lisaks kiresid toona, 1950ndatel, seal kuked ja võis kuulda lehmade ammumist. Kolla on üsna tüüpiline krutskite ja kange südamega aguliteismeline, mitte pasatski, nagu toona argoos parajaid väänikuid kutsuti. Ent muidu nutikas poiss, kel olid suured teadmised ja kes võis koolis soovi korral väga hästi õppida. Tegelikult õppiski! Teistest omaealistest ja vanematestki on ta lugemuses pea jagu või rohkemgi ees. Kohati on tema teadmised lausa täiskasvanulikult sügavad ja silutud. Koolis viieline Kolla teadis juba 13-aastaselt, mida tähendab „sürr” ja kus asub Ameerika kõrgeim mägi..., täpsustuseks küsis viisakalt, kas Põhja-Ameerika oma? Kolla ei soovinud saada isa järglaseks, vedurimeheks, sest ta ei tahtnud kunagi vana teed pidi tagasi tulla, vaid aina uusi näha. Eks me tea kirjutatud reisiraamatute hulga järgi, et Olev Remsu veri on rännupisikuist tulvil, või kuidas seda nüüd üteldagi. Mis eriti kaunis, poiss pidas armastust pühaks. Aga mis kõige põnevam, luges 1950ndatel raamatut Konstantin Pätsist! Lisaks käis ta Gogoli raamatukogus „Väikest entsüklopeediat” uurimas. Kõike, mida Kolla räägib, ma päriselus vast ei usuks, aga ilukirjanduses ei pea (argi)tõde taga ajama, nagu ajaloolased soome kirjaniku Sofi Oksaneni romaanide puhul teevad. Ja kunagi Jaan Krossi romaani „Kolme katku vahel” ilmumisel hoolega otsisid. Valitud näitekatke: „Miks Kollat leksikoniks ei peeta? Kas sellepärast, et tema käib raudteesinelis? Kas sellepärast, et tema pole kehkast prii nagu Tartu?” (Tartu eesnimi on Jüri – M.L.) /---/ „Kolla mõtles, milline põhjalik erinevus on ikka Tähtverel ja Supilinnal. Tema majas pidas vanaperenaine, baaba-jagaa moodi Liide Praun oma kuuris – üleujutuste ajal kuuri katusel – tõesti siga, nemad pidid kogu oma toidumusseri andma alalõpmata isuga ja ühtjoru röhkivale emisele ja see ei olnud mingi sõnakõlks, vaid nii elatigi. Tähtveres aga öeldi niisama suusoojaks: võta, võta, niikuinii läheb sigadele. Ilma et sel elus oleks olnud katet. Siin oli ikka vaks vahet, lausa terve igavik.” Kindlasti seisavad „Supilinna poiste” nimede taga paljudele teada prototüübid, mina aga ei tunne neid. Tubli sõudjana pidas Kolla treeningupäevikut, mille põhjal võib arvata, et ehk oli autoril oma mälestusromaani kirjutamisel samuti vanadest koolipõlveaegsetest märkmetest tuge leida? Arvata on, et Supilinna kogukonnas kirevatest ja ilmekatest tegelinskitest puudust polnud ning need on jäädvustunud eredatena kirjanikul mällu ja lõpuks romaanigi. Jah, Supilinn on olnud läbi aegade pättide ja poeetide linn. Kahju, kui see muutuks. Raamat aga peaks sobima igas eas lugejatele.

Edgar Valter Saks. Armuke. Vähetuntud kirjamees E. V. Saks (1910 Tartu – 1984 Montreal) tegutses juba ülikooliajal Tartus ajakirjanikuna, kuid tema põhitegevus keskendus hoopis majandusele. Kirjandusse tuli Saks, nagu paljud autorid toona, „Looduse” romaanivõistluse kaudu, kus „Kodutu” pälvis 1929. a. kolmanda auhinna. Kriitikud küll tema esikteost ei hinnanud, ja ega teisedki teosed, „Jaan Tamar” ning 1936. a. ilmunud suvitusromaan „Armuke”, kiitvat tähelepanu ei pälvinud. Samal aastal anti raamatuna välja veel ajalooline romaan „Hannibali rahvas”, mis käsitleb Russowi „Liivimaa kroonikast” tuntud Ivo Schenkenbergi juhtimisel tegutsenud sõjasalkade tegevust Liivi sõja ajal. Romaani on peetud rahvuslikult naiivseks ning ajaviiteliseks, ent ajalehe „Postimees” joonealuses ilmununa pälvis teos tähelepanu üsna kummalisel põhjusel. Nimelt süüdistati Saksa Enn Kippelilt teema näppamises, viitega viimase ajaloolisele romaanile „Suure nutu ajal”. Eri aegadel on Saks avaldanud ka lühiproosat.
„Armuke” keskendub üsna pealiskaudse ja ilmetu suhte kirjeldamisele, kusjuures peateemaks kujuneb pigem armukadedus. Kahtlemata on autor soovinud kirjutada psühholoogilist arenguromaani, kuid tegevuse staatilisus, lihtsustatud käsitlus ja kohatine pealiskaudsus ei ava õieti kummagi sugupoole sügavamat olemust. Rääkimata kõlblusest kui väärtusest inimeste lähisuhetes. Meestegelane, advokaat Juhan Eimar kuulub karakterite hulka, keda kannustab tegutsema egoistlik soov valitseda naiste üle. Tema ehmatavalt brutaalne iseloom ja arusaamatud kiivusehood vajanuksid põhjendamist, aga seda noor autor veel ei suutnud. Just emotsionaalsuse nappus pidurdab suveseiklusel tõeliseks „romaaniks” kujunemast. Eesti lugejale, kes äärmuslikke tundeid ei nõua, võib raamatut soovitada just jaheda tonaalsuse ning ilmekate looduspiltide pärast. „Armukese” tegevus toimub kolmel suvel (esimesel ilmselt Ruhnus?) ja lõpeb teadagi fiaskoga, sest armuke tähendab enamasti muud kui armsam või abielunaine olla. Toonane kriitika oli ehk ülearu karm, aga „Eesti romaanivara” sarjas ilmunud näitena tutvume pagulusse läinud Edgar Valter Saksa ja suvitusromaani kui žanriga 30ndate aastate kirjanduses. Parimad leheküljed, nagu öeldud, kuuluvad maastiku kirjeldamisele: „Seistes klibuvallil avanes Juhani ees meri erilises valguses. Taevaveerel loovisid vormitud pilveklombid, tuhkhallid nagu paekivid. Need näisid ringlevat ta klibuvallist asupaiga nagu mäetipu ümber ja nende kaugel silmapiiril langevaist sademeist põimusid vee ja taeva vahele kui mingist nähtamatust prožektorist lastud tumedad valgusjoad. Kõrgemal libisesid puuvillana valged ahelikud rünkpilvi. Läbi selle lademiku pragude tungis ajuti päikesekiirte vihk, saadetud varjude kohordist, ja muutis veelgi süngemaks tühjuse ja maa vahel kõlkuvad udust eesriided. Merd aga valgus hellitas... Vähese aja vältel andis merepind malahhiidivärvilise vastuhelgi ja vesi oli nõnda puhas, et kivised põhjavormid vilkusid violetina – uue minuti murdosa kestel tõmbus veele nagu kae hall loor ja samas juba lõhestasid pinda jooviksinised haavad, mis laienesid, paisusid ning kustusid kaldal. Valgus jätkas oma mängu tüdimatult nagu laps.”

Lauri Sommer. Räestu raamat.
See romantiline raamat on puhas ja siiras ning sisaldab lugusid n-ö. kadunud maailmast. Väsinud lugeja leiab siit soojust, mõni vahest hingerahugi. Sommeri looming on mind oma müstilise alatooni tõttu esimestest värssidest saadik paelunud. Tema poeetiline kujutluslaad on kontrastis tänase eesti kirjanduse põhilaadiga – jämedakoelisuse ja groteskiga. Olgu alustuseks mainitud, et kohtasin lugejat, kes naeris mu üldistuse välja. Olgu peale! Tema ei vajavat usku ja lootust nagu kevadeootust, mida võib Sommeri lugudest välja lugeda. Ülesehituselt sarnaneb „Räestu raamat” 2010. aastal ilmunud „Kolme yksiklasega”. Mu poolenisti lõunaeestilik veri lausa nõuab „Räestu raamatu” kohta vaid häid sõnu kasutada, aga ta väärib neid nagunii. Esimeses tekstis „Kuhu mul minna” on autor otsinud üles, või oleks õigem öelda taastanud, Räestu talu, mis on kuulunud tema vanavanematele ja kus on möödunud kirjaniku lapsepõlv. Räestu on allikas, mille kargest veest leiab ta oma seto juured. Millise tänulikkuse ja austusega Sommer neid juuri harutab ja puhastab. Talle on identiteet, ja just seto oma, väga oluline. Koguni püha, kui mõelda, kuivõrd lugupidavalt ta suhtub vanaemasse, kelle mälestuse nimel ei luba ta isegi elektrikul lülitit vahetada, „sest Patsi näpp on seda nii palju kordi vajutanud hommikul tõustes, pimeda tulles ja õhtul magama minnes. Tuld põlema pannes ulatan talle justkui käe.” „Kuhu mul minna” on väga isiklik, seega ka väga õrn lugu, teisalt hetketi ülimalt karm, võrreldes tänase maaelu marginaliseerumist kui teise küüditamislaine leebemat varianti. Lauri Sommer peatub küll oma seto juurtel, ent seda kestmise soovi saab üldistavamalt üle kanda kogu rahvale: „Jah, need eri põlvede nukrad asjad. Vanemate ja vanavanemate sydamed tõmbuvad valust kokku järeltulijate kannatusi nähes. Lapsed ja lapselapsed taipavad eelkäijate raskusi alles takkajärgi. Ja peaaegu kõikjal on vaikimise osa. Olnud rõõme avaldatakse lahkemalt, kuid need on ka vähemuses siin mornil maal. Ja neist on raske nii jutustada, et kuulaja aru saaks ja naerataks. Saame nii tihti ytlematajätmiste meistriteks, et teadasaamised tabavad meid seda rängemalt. Mitmed rääkimata jäänud rasked seigad takistavad mul veel praegugi oma suguvõsa laiema pildi mõistmist. Muidugi on mõnda õudust tervislikum maha matta, kuid ei tea, kas ta sealtki kodu käima ei hakka. On mingi diskreetsus olemas, aga ka vajadus haarata elu platood kui tervikut ja siis ei ole need syndmused enam kellegi eraomandus. Yksteiselt õpime inimlikkust. Inimkond ja ajalugu on näidetest tulvil. Tunnistame ammu juhtunud rõõmu ja kurbust, paneme need oma hõisete ja nukrusega kõrvuti ja saame ehk midagi selgeks. Polnud syda enne teisiti rinnus kui nyyd. Ja karmasidemes on kiude, mis ei kulu. Kes on meis tõeliselt elanud, need jäävad sadadeks kehastusteks ja põhjustavad meiega juhtuva tuuma. Pindmine mälu võib nõrkeda, kuid sisetunne säilib nagu kasvamise aastaringid puus. Ootamatutes meenumistes ja unenägudes alastub kõik jälle.” Eks nõnda ongi, nagu osutab Sommer – lahkudes ühest paigast teise, jääb maha eelkõige „põlvede pikkune maailmatunnetus”, mida me ju kaasa võtta ei saa. Kas me seda täna piisavalt mõistame, on iseasi. Öeldu sunnib mõtlema, kas me kunagi suudame kodustada võõraid või lähme iseennast salates hoopis nende toel hingelisele hävingule vastu. Eelmine süsteem, millest peaksime südames juba enam-vähem lahti olema, avas need väravad kõige jõhkramal moel ja nõnda, et nüüd kõnnivad kodutud hinged kõledates tuultele valla taredes ringi.
Kahes järgmises loos „Arthur” ja „Jaikiaania” vaatleb Sommer Võrumaa kirjanikuna Adsonit ja Jaiki kui oma paikkonna kirjamehi. Sommer suudab nende elukeskkonna teatava müstilisuse ja algimpulsid suurepäraselt välja noppida. „Räestu raamat” pälvis juba Bernard Kangro auhinna ja sellele võiks ka lisa tulla kasvõi seetõttu, et meenutab meile, kui palju mõistetamatut, ent ometi olemuslikku veikleb me veres ja soontes ja hinges. Autori kohatine nostalgiahelk ehk pidurdab hetketi kaasamõtlemist, aga kes siis ei igatse korrata lapsepõlve ja käia paigus, mis on valitud juba ammu enne sündi sinu jaoks välja.
NB! Mõtlemiseks: mida tähendab võrukeelne räestu eesti keeli?

Jüri Talvet. Juhan Liivi luule. Monograafia.
Tõeliselt väärt raamat, mida võivad kõik vähegi eesti kultuuri- ja kirjandusloost huvitatud lugeda. Kuigi autor on Tartu ülikooli maailmakirjanduse professor, on monograafia selgelt, üleliigsete ning koormavate arutlusteta kirjutatud, nagu Liivi luulegi. Loen: „Puhtamat eesti südametunnistust kui see, mis ilmub Juhan Liivi luulest, oleks eesti vaimuavaldustest raske leida. Seda ei saa asendada mõtteteadus ega ülimgi õpetatus. See vaimsus jäädvustub meelte kaudu, on lähimas suguluses usuga, samas usudogmaks saamata. Liivi luuleparemik kehastab ka esteetilises plaanis eeskuju, koguni imperatiivi – luua emakeeles puhtaid kujundeid, mis oma ahtast kehast hoolimata, või ka just tänu sellele suudaksid kanda vaimsust nii, et see ei ähmastu ega kängu raske sõnalasti all, vaid on kuuldav, läheb korda – läheb hinge –võimalikult laiale osale ühiskonnast.”
Talvet nimetab kõrvuti Liiviga maailmakirjanduse klassikuid Friedrich Hölderlini, Miguel de Unamunot, Federico Garcia Lorcat, Fernando Pessoad (viimast küll nimeregistrist ei leidnud) jt., lisades et Liivi luulekujundid pole nende omadest väiksema sügavusega.
Jah, see tillukese keele paine, mis me suured Loojad vaid meile, väikerahvale sünnitab ning piirab pääsu võõrkeelsetesse antoloogiatesse. Me oleme enam-vähem tuttavad Tuglase ja Vinkeli uurimustega Liivist, aga sõna otseses mõttes tänu Talvetile hakkasin mõnd Liivi luuletust teisiti lugema. Näiteks ”Lumehelbekest”!
Tegelikult kujutab monograafia pikemate artiklite kogu, kuid väljaanne on nõnda oskuslikult kokku pandud, et märgatud kordused vaid süvendavad teadmisi ja Liivi luule mõistmist. Sümpaatiat lisab autori austav ja tähelepanelik suhtumine eelkäijate uurimistöösse, sest Vinkeli käsitlus kuulub ju okupatsiooniaega. Võimalik, et Tuglase nooreestilik sulg kohendas ja lihvis Liivi luulet liiast, kuid mõte - tume ja põline - jäi ikkagi alles. Kes peale Tuglase suutnuks toona Juhan Liivi eestlaste teadvusse tagasi tuua, õieti küll põhjalikumalt avalikustada. Esimese Liivi monograafia kirjutas ju tema. Pealegi, lõplikku Liivi käsitlust ei tule, sest iga aeg ja selle esteetilis-eetilised tõekspidamised muudavad ikka kübemekese lähenemisnurka, ent üks on kindel – Juhan Liiv on suurimaid vägevate eesti luuletajate hulgas. Just sügisvihmade aegu võiks Talveti raamatuga tutvust teha. Te ei kahetse.

 


 digitaalarhiiv digar