Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud

30. aprillil on raamatukogu SULETUD!







 

LL-60

LÄHETUSSÕNAD

Kõlagu Eesti Kirjanike Liidu esimehe Karl Martin Sinijärve sõnad: „Lihtne on kiruda suurpood või moodne kirjandus maapõhja, jättes targu meenutamata, et hall ligane saepuru põrandal ning võimalus valida porgandikuubikute ja abrasiivse puhastuspasta vahel ei olnud teab mis meeliülendav.” (Postimees, 2012, 12. mai). Selle üle tuleks tõesti rohkem mõelda, sest varsti võib Kirjanike Liidu esimehe meelest käes olla aeg, kus viidete, vihjete ja ridade vahele kirjutatu ja nõukogudeaegsete alltekstide mõistmine kaob. Eks me ole seda juba ammu tunnetanud, märganud, kuidas noorem, igati naksis välismaal koolitud põlvkond, ei oska Eesti kultuuri tüvetekstidele reageerida. Sellele osutati ka kirjandusfestivalil, kui arutati meie kultuuri ja kirjanduse tuleviku ja saatuse üle. Olukorra parendamiseks tulevat isand Sinijärve meelest lugeda, ikka rohkem lugeda.
Saabuv suvi ongi ju lugemiseks loodud, sadagu või paistku rõõmus päike, üks või paar eesti luuleraamatut kaasa võtta pole just suur koorem! Tehke see tegu tänavu kindlasti ära!
Aga eelmise nädala veetsin suuresti kirjandusfestivalil HeadRead, mis pakkus sõna otseses mõttes maailmataset. Paraku hakkas silma vaid mõnekene raamatukoguhoidja, ometigi peaksime olema sihtrühm. Eesti luule kõrgtaset tunnetasin eriti jõuliselt Niguliste luulemissal (D. Kareva, A. Künnap, T. Õnnepalu, Mathura), mida kuulas õnneks ka palju nooremat rahvast. Ma võiksin mitu lehekülge täita sisukate muljetega, aga oma kõrv oleks olnud ikkagi isand.
Me, eestlased, oleme endale sadu kordi iroonitsedes ette heitnud, et me rahvuse ilmapilti kuulub soov kuulda, mida meist teised rahvad arvavad. Ma kohe kuidagi ei saa jätta kordamata tänapäeva ühe mõjukaima kirjaniku David Mitchelli sõnu, kes samuti osales kirjandusfestivalil: „Alati meeldib mulle võõral maal kohata ka inglise õpetajaid ja tudengeid ja raamatukoguhoidjaid. Nendelt saab mõndagi teada selle maa oleviku ja tuleviku kohta. Raamatukoguhoidjad on imelised inimesed, eks ole? Nagu poeedid ja harrastusajaloolased, kannavad nad rahvuslikke mälestusi ja kuna neile selle eest eriti ei maksta, teevad nad oma tööd armastusest!”

LOETUD RAAMATUD

Siim Kera. Las ma istun siin kuni orkester mängib.
Tänapäeva noorepõlvkonna sõnavara ja meeleoludega proosaluule. Natuke irooniline („noorte luuletajate turvakodu”, „kollaps”) ja humoorikas („ma teadsin üht meest”), natuke pettunud („sdlanodcm”, „kartulid selvemarketis”) ja lohakaski („tähenärijad”). Viimane nimelt puudub sisukorras?!
Siim Kera kasutab märksõnu, mida paratamatult kõik praegu elavad põlvkonnad ei koge ega adu ühtemoodi, aga nii see ju peabki olema. Luuletusest „tüdrukutele (kellega ma veel maganud pole)” kostub arvamus: „mul on tendents kippuda pegasusel kapates rõvedaks / aga uskuge mind ärge andke alla / ma nutan tavaliselt kurbade filmide lõpus ja õudukaid ei kannata üldse / vaadata / olen hell nagu ema theresa väike varvas / ja malbe kui mollie sue vasak nibu”. Enam-vähem taolisi toone võib ka põhjalikul lugemisel rohkem leida. Pealegi annab autor märku, et igast luuletusest ei maksa mõtet otsida. Selgelt öeldud, lugeja muutub kohe rahulikumaks, sest nende „suurte mõtete” leidmine eesti luulest on teinekord ränkraske töö. Võimaldangi teil, head kolleegid, peatuda järgmiste värsiridade juures: „nüüdsest peale hakkan / lugejatele vastu tulema / pimedal tänaval / kurikas käes.” Või kaks viimast rida „tangost”: „kaatet kaatet hüpotenuus / kel on kauneim vasem puus.” Võrratu! Ei tohi kurta, noor eesti luule on julge ja agar, linnastunud meel sirgjooneline ja aus. Aga pange tähele - tekstis „rahumeelne mees” mõjub ülakorrusel lällajatele pärast korduvaid palveid vaid poeedi ähvardus kirjutada luuletus. See ehmatab neid nõnda, et naabrid jäävadki vait... Siin-seal märkab head sõnamängu, nt. „espresso”. Noorematele eesti autoritele üsna tüüpiliselt on ka Siim Kera parajalt sotsiaalne. Eks see teema läheb ju peale, kui üht käibeväljendit kasutada. Siim Kera esimene luulekogu „Me vaatame kuud, kuni jääme pimedaks” ilmus 2009. a.

Armin Kõomägi. Hea firma.
Mind see romaan ei vaimusta, aga lugeda võib küll. Suu saab kõveraks keerata ja kohati sarkastiliselt muiata. Teisalt, egas tavaline kirjanik mõistakski vist ärimaailma ääretuid piire ületada, autor on ametilt ärimees. Oleks ju suurepärane, kui teised ses ametis, äris siis, jõudsalt tegutsejad vähemalt Kõomäe raamatuidki loeksid. Ühte võib uskuda: „Taevas ei ole kasumi piir. Isegi galaktika mitte.” Vaatamata sellele, et ma ärimaailmast ei tea isegi sendi eest, olen varem ilmunud selleteemalise eesti kirjanduse lugemuse põhjal üsnagi „haritud”. Nii sain enda arvates irooniast ja mõningasest odavast pilast vist natuke arugi. Jah, kõik on kaup, kõik on absurdiga üle kallatud. Kes küll on need kallajad – eks me ise ikka! Kas tuleb juba tuttav ette: „Järgmisel päeval kaunistas õhtulehe esikaant uudis neljateistaastasest poisist, kes endal facebook`is olles veenid läbi lõikas. Võigas pilt suurendas lehe läbimüüki 37%. Kolm päeva hiljem poiss maeti ning et keegi ei pettuks, otsustasin Riks14-nimelise konto üle võtta, postitades tema seinale Riksi esimese sõnumi teispoolsusest. „wow! te ei kujuta ette kui lahe siin on! OO-l oli täiega õigus””.
„Hea firma” autor on püüdnud kõiki pahakohti, kui viisakalt väljenduda, ehk üleilmastuva maailmaga kaasnevaid muresid kas või ühe lausega puudutada. Alates jääkarudest vareste muundumise-nuumamiseni suurpoodide, ehk õilsama sõnaga „marketite” tagahoovides. Elundidoonorlusest tuumaelektrijaama viljatute töötajateni. Muidugi mõjuvad need hirmutavalt, aga põhisüžeed need ju ei puuduta. Isegi teadmine, et merekarbid, mis prestiižikates rannaliivades kannavad märki „made in China”, ei tekita enamikus inimestest muud kui õlakehitust. Nõnda kui korallide siledaks lihvimine. Ah siis nii hullusti on inimkonna mõtlemine muutunud, võib mõni sooja mere ääres peesitav lugeja mõelda, „Hea firma” ajaviitmiseks kaasas? Igatahes meest, kes arvas, et surnud ringist, st. järjekordse nõudluse kasvu eest saaks pääseda säästude hävitamisega, peeti kindlalt hulluks. Oma elu ta muidugi kaotas, aga põhjus võis peituda hoopis muus kui mõtlemises. Minategelane, Hea Firma, Aktsiaselts või kuidas seda iganes nimetada, unistab: „Mul võiks olla veel mõni ülesanne peale kasumi teenimise.” Üks hullult rikas mees, Martin Kukk nimeks, tegi endale jõukuse kinnitamiseks maa-aluse vormeliraja, kust ta viimaks söestunult leiti. Leidsin romaanist ühe sobiva juhise tundmatu kirjaniku, tundmatu kaubamärgi tarvis: „Ühesõnaga, autori tuntus oli see, mis vajas julgustavat laksu pepu pihta. Ja mida kõvemat, seda parem. Tantsud tähtedega? Kommertskanali ilmapoiss? Või ehk midagi karmimat: vägistamiskatse avalikus ruumis, kaklus tuntud poliitikuga... Mida korralikum kick-ass, seda tublim tulemus. Siduda mehike raudteele ja kihutada kiirrongiga otse ahtrisse. Põmm! lennutaks autori jäänused koos tiraaži läbimüügiga taevasse... siis kolm tundi vaikust... sellist veidi kaastundlikku... lehtede sahinal... kartulikrõpsude krõbinal... ning seejärel lumesadu... keset suve... kupüüridest lumehelbekesed... tasa tasa... muudkui langevad hõljudes... tasa tasa kuni saldod saavadki nulli.”
NB! Teise „Hea firma” tegelase, vägeva mehe Leo Kamarski naine Victoria töötab rahvusraamatukogus laenutähtaja pikendamise osakonna spetsialistina. On alles amet! Elu on ulme, vähemalt minu kümnenditel.

Asko Künnap. Mardikate määraja.
Seni olen lugenud Asko Künnapi loomingut elevusega, aga ”mardikatega” olen segaduses. Veeretan oma arvamust kui kuuma kartulit peos ega mõista midagi kohmata, sest märkmik-tüüpi luulekogule järgnes lisaks väljaanne „Mälestused” - täiesti tühjade valgete lehtedega raamatuke. Mõtlesin, et äkki kirjutaks näiteks Rahvusraamatukogu avariiulil seisvasse eksemplari oma mälestused kohtumisest Asko Künnapiga kirjandustuuril. Aga elupõlise raamatukoguhoidjana tean, et raamatut pole ilus sodida. Välimuselt kujutavad mõlemad, eeskätt muidugi sõnaosaga „Mardikate määraja”, igatahes põnev-ilmekaid täiskirjutatud vanu märkmikulehti, mille käsikirjalist teksti on kohati raske lugeda, sest mõni sõna jääbki segaseks. Ühe nokitud terakese vahendan teilegi: „Teatava temperatuuri juures võib ka sitt kristalliseeruda, aga see ei tee teda veel vääriskiviks.” Mardikad” on aga Künnapil jaotatud järgmiselt: ”Jooksiklased”, „Purelased”, ”Teesklased”, „Kärsaklased”, „Nahanäklased” – need viimased tunduvad olevat ehk kõige mardikalisemad. Sedapuhku valitseb Künnapi kogus pigem vormimäng, mõnel määral sürrealistlik maailmapilt, kust vaatab vastu nii satiiri („Mida teha ÜRO eriraportööriga?”, „Heiskame sooja ja sinise öö”, „Fuori!”) kui ka sotsiaalkriitilisi toone („Armas aeg”). Autor hindab ilu, igasugune ebaeetilisus pole aga kunagi kena. Kõiki motiive ei oskagi avada, neid, mis tunduvad olevat isiklikud, viited tütrele, Juliale, Tartule, esivanematele. Pole ka Tallinna unustatud („Kõrbelinnas nimega Tallinn”). Teatavasti tegeleb Asko Künnap ka lauamängude loomisega, üks neist, ”Danse Macabre” põhineb Bernt Notke maalil „Surmatants”. „Mardikate määrajast” tsiteerin samanimelise luuletuse: „Rohelised vilkurid pöörlevad, / sireenid kräunuvad kurjalt, / kõõluste kriuksudes peatub / linna-ametniku maja ees / hallitriibuline operatiivauto. / Danse Macabre, / Danse Macabre, sõbrake. / Ma olen seda näinud unes, / ma olen seda näinud, / hingeldab rotistunud / munitsipalist, oma uhke / urg-korteri sügavusse sibades, / käed veel verivärskest / riigivargusest soojad, / lõualott liigkasust rasvane. / Danse Macabre, / Danse Macabre, sõbrake. / Hallitriibuline operatiivauto, / rohelised vilkurid malbunud, / linna-ametniku maja najal / teritab aeglaselt oma kauneid küüsi. On püha, nii püha see pühapäev!” Ja rohkem ei oska ma tõesti midagi lisada.

Aado Lintrop. Uksed ja inimesed.
Luulekogu, mis peaks sobima kõigile tasakaaluka, rahuliku ja mõtiskleva poeesia austajatele. Ei ainsatki vägisõna ega ühiskonna karmi ja kurjakuulutavat kriitikat. Mulle need uksed, mida ta avab, meeldivad. Alapealkiri „Luulepäevik talv 2010 – sügis 2011”annab sisule sobiva lähtealuse, kõik keerleb aja ümber, sellest pole pääsu. Tundub, et talv aastaajana inspireerib autorit. Päevikuvormis luule kaudu edastab oma mõtteid ka Tõnu Õnnepalu. Mäletate „Kevad ja suvi ja”!?
Aado Lintropi loomingust ei kirjutata suuri sõnu ega reklaamita just väga suure hooga, aga vähemalt neli luulekogu saab loetleda küll: „Asuja” (1985), „Sõnaristi” (2000), „Annapurna” (2000), „Õhtud sõidavad õue” (2011). Ka on ta uurinud udmurdi usundit: „Udmurdi rahvausundi piirjooni” (1993). „Šamaaniraamat” (1995) ja „Udmurdi usund” (2003).
„Uksed ja inimesed” on jaotatud nelja ossa: „Kevadesse ja maailma”, „Maailma ja endasse”, „Suvesse ja koju”, „Avasilmi sügisesse”, ja kuna iga teksti all on kirjutamise daatum, siis avanevad lugejale autorit vallanud meeleolud, mis seotud, nagu viidatud, eeskätt aastaaja ja viibimiskohaga. Kogumik algab talvest inspireeritud põhjamaiselt kargete tundeviivudega: „õhtu ärevaid iile / rüüpab avanev uks / aga mõttele priile / elu jääb suletuks” („Jääb suletuks”). Nii tuttavlikult igikestvad ja omased, sobib koguni eestilikeks nimetada, nt. luuletused „valge ja külm” või „Kevadnäljas maa”. Teisalt tajud orientaalset huvi, rahulikku budistlikku eluvaadet. Naudingut aja kulgemisest, mida ei suuda isegi poeedid peatada. Kui lisada üldistus, et Lintropi raamatu(te)s prevaleerivad looduskujundid, siis näideteta ei ütle see ju suuremat. Ometigi leidub neid kümneid parajalt kopsakas kogumis (146 lk.). Praegusesse aastaaega peaks veel sobima: „Pidage kinni mu armsad / minutid tunnid ja päevad / kevade alguses / mina ei ole teil lubanud tormata / olematuks vastu suve / kiberohelist müüri / olgu pealegi edevad õied / nende aeg tuleb nagunii / olgu tärganud rohi / ja kaskede hiirekõrvad / isegi toomingate / isegi sirelite õhtune kuma / võib valgustada mu õue / ainult paluks et aeglasemalt / ainult et mitte jaaniööl / surmasõitva nooruki kombel / te ei rebiks puruks oma / haprakoelisi hetki / pikkamisi võiksite üleneda / rahustades ka minu / kärsituid mõtteid / öeldes et meie ei hiline / mitte kunagi kuhugi / kinnitades et ajaraiskamine / oli ja on ühe kultuuri / haiglaste arusaamade vili” (Ei raiska aega”). Teises tsüklis kirjeldatakse põhiliselt Katmandu ja sealses kandis viibimise meeleolusid. Tundub, et kirjutaja on sinna läinud mingit kokkuvõtet tegema, sest siin ja seal on tajutav keskeale tüüpiline aja kaduvuse mõistmine. Mingi kurbus ja lohutuse otsimine: „Kuni meil on / kõik mis meil on / seni me pole / eriti rõõmsad / selle üle mis on / tahame üha / mida ei ole / veel antud” („Sõnaasemel”).

Jaan Malin. Meile. Eesti Kirjanike Liit seisuga 1. jaanuar 2010.
On alles lugemine, kohe mitu-mitu päeva kulub, et kõigest üle käia. 306 sulesepale ehk Kirjanike Liidu liikmele pühendatud luuletused kannavad autori sõnutsi eeskätt head sõnumit. See on muidugi ilus eesmärk. Kirjutamise ajendiks olnudki soov pakkuda leevendust Sven Kivisildniku avaldatud luuletustele „Eesti Nõukogude Kirjanike liit 1981. aasta seisuga. Olulist.” Mis ma, vaene hing, oskan Malini variandi kohta kosta, tööd on kahtlemata kõvasti tehtud, kuid mõjub veidi kuivalt. Võimalik, et see tunne on tingitud ühe-hooga- lugemisest. Ühe või teise lihtsurelikust lugeja ütlemistest olulisem on kahtlemata kirjanike endi personaalne arvamus. Teisalt, omamoodi väike teatmeteos, tõlkijate puhul viidatakse näiteks teostele, mida nad on eesti keelde vahendanud. Kenamate naiskirjanike puhul ei jää märkimata neile looduse antud kingitus - välimus. Mõnel juhul pidin oma teadmatuse pärast piinlikkust tundma (nt. Rootsi elava Kaarel Kallaku romaane pole ma lugenud, ka USAs viibiva KLi liikme Paul Reetsi nimi on pagulaskirjanduse üsna korralikule lugemusele vaatamata võõras. Jaak Kõdari ja Krista Räni nime olen küll kuulnud, aga nende loomingu täpsem ülevaade mul paraku puudub. Ühe või teise loomingut mõistan nähtavasti nõnda kehvasti, et Malini vahendatud sõnum ei jõua minuni. Sedapuhku jätan näited toomata. Paistab välja, et Malin tunneb paljusid ametivellekesi isiklikult, teisi natuke kaudsemalt. Mõnel puhul aimab kirjutaja n-ö. kolleegi stiili järele (nt. Ly Seppel). Küll aga on omamoodi motodena kasutatud üldistuslaused iga luuletuse ees alati tabavad ja aitavad isikut üsna kenasti tutvustada või avada. Luulekogu „Meile” puhul kerkib küsimus, kuivõrd rahvaraamatukogud seda komplekteerida võiksid, kas see on ka „meile” mõeldud? Loen, et konkreetset kogumikku on trükitud 500 eksemplari, seega natuke jääb üle, kui iga kirjanik ikka raamatu endale muretseb. Eessõnast saate aga teavet, kuidas autor on akrostihhoni ja kiasmi vormi kasutanud ning nendest tuletatud uut värsikombinatsiooni akrokiasmi (Arne Merilai väljamõeldis). Näitena tsiteerin autori enesetutvustust, kus on motoks „enesest selgemat pilti ei saa”. Niisiis „Olen”: Minu pealt näete, / milleni viib / oskamatus lõpetada. / Alustan aina. / Kuigi / eesti kirjandus / olevat / epiloogiline. / Nojah, see käib / võib-olla mitte minu, / vaid kirjanduse kohta. / Veelgi kurvem / oleks asi aga siis, / kui ei oska enam alustadagi. / Tunnen kaasa(t), / võtan osa. / Miks? / Sest see puudutab, / läheb korda / (ebariiklikult, / rahvuse kontekstis). / Et me moodustame / erinevaid ühendusi / ning oleme ise / see ilmasammas, / millele toetub / koosluste inimlikkus / kõiges oma hapruses / ja sellest tulenevas / tugevuses, / püsivuses.”
Ise nautisin Runnelile „Siname”, Vallisoole ”Sa pole laulev laps”, Mihkelsonile „Nending”, Priimäele” Vihjeid otstelegi”, Jürissaarele „Musitseerivale metsavennale” kirjutatud pühendusi. Nojah, ka Ralf Parve „Ümberlüke” on ju huvitav. Sarnase sisuga on täidetud ka Malini 2010. a. ilmunud kogu „Veljesto 90(100)”.

Birk Rohelend. Morbidaarium.
Kuhu küll on eesti kirjanduses kadunud hele meel? Kas või underlik särav sensuaalsus? Seda meelt pole ju kunagi palju olnud, ent eriti karmilt ja valusalt kirjutavad just viimaste kümnendite noored naisautorid. Teiste seas Birk Rohelend: „naiskirjanik kirjutab / armastusest naisena / nutan / viimaste aastate / ainsa pisara”. Ometigi säras, või on õigem öelda suutis särada, ta kirjandusfestivalil HeadRead naiselikus ilus ja valis esitamiseks vähem valulisi tekste. Eks tema proosagi vaeb valdavalt karme eksistentsiaalseid mõtteid ja ületab piire, mida noorelt kirjanikult ei oskaks alati oodatagi. Midagi pole parata, isegi pärast kolmandat lugemist ühtegi täiesti elujaatavat teksti ma „Morbidaariumist” ei leia. Kõikjalt vaatab vastu ahastavalt valuline eksistentsivaev, vahel julm iroonia: „ suured põrsad söövad / väiksed põrsad ära”, „kellele on vaja naiskirjanikke / ainult sõnad”, „Elus olla tähendab loobuda. / Naeratusega.” või tihke üldistus: kõik nõudepesijad tahavad saada miljonärideks. Miks küll? Lugege, siis mõistate! Nõnda autorikeskset luulet ei tohiks vist analüüsidagi, vähemalt avalikult. Siiski julgen üldistavalt teemadele osutada: liiga palju lähedaste kaotusi ja sellest tulenevalt vaateid perekonnale, pidev iseenda mahasurumine teiste nimel, mingid vanad valud, mis tõusevad aeg-ajalt pinnale, feministlik iseseisvuse tagakurtmine jms. Uskumatu, aga Rohelennul võib naine igatseda olla kodutu mees, tunnetada kibedust, et meestel, ka vennal, läheb paremini. „Morbidooriumis”, kus kahjuks puudub sisukord ja paljud pealkirjad on sõnastatud minu meelest asjata inglise keeles, pole kõik lood seatud värssidesse. Üksjagu neist algab sõnadega „Elus olla tähendab...”. Tähendab tegutseda, liigutada, luua, unistada, valetada, tähendada, kõigest loobuda, vastu pidada, iseendaga leppida, armastada, ja nendele arvamustele järgnevad värsid resoneerivad mõnevõrra vastavale tähendussõnale. Muidugi leiab luulekogust, vaatamata naise süngele saatusele siin maa peal, ka armastust. See oleneb mõistagi lugejast, kas ta otsib ja leiab. Viidates veel kord äsja lõppenud kirjandusüritusele, sain teada, et Rohelennu kirjanikuks kujunemisel ja loovusele õhutamisel on täitnud suurt osa just armastus. Luuletus Reasoning kõlab nii: „mõned luuletajad luuletavad / ennast paremaks inimeseks / mina luuletan halvemaks / loominguga on lihtne / selle saab maha jätta / selles võib eksida / elus ei ole vigade parandust / teod on alati kaasas”.

Karl Martin Sinijärv. Sureliku muuga.
Festivali aegu ulatas autor mulle trükisooja luulekogu, kohe kuidagi ei raatsinud tutvustamist sügisesse jätta. Igaüks märkab kõigepealt pealkirjas parafraasi. Underi luulekogude ümbersõnastamist on julgesti harrastanud ka Jürgen Rooste. „Sureliku muuga” kui pealkirjal on oma tilluke ja mõnus eellugu, mida saate siis teada, kui jõuate raamatu viimasele leheküljele. Alapealkiri sisaldab viite, et kogus leidub muude poeeside kõrval ka üdiklubilaule. Kuigi neid saate jälgijana isegi ootasin, ei suuda ma kindlalt välja tuua, mida olen varem kuulnud.
Karl Martin mõistab keelega tembutada (kamapalli-jamavalli), seda teame ammu. Eks Contra teeb sama, aga Sinijärv mõjub elegantsemana. Enamik värssidest on kirjutet riimis „Pisar tikkus laugele / ---/ Kevad, see jäi kaugele.” ja paraja pikkusega. Loetud tekstidest aimub mõningast kurbust ja aja möödumise mõistmist, nt.: „LÕPEB. LOOB”, ”VAIKSELT”, ”INSULAARSELT”, „NONOBSTSÖÖNSELT”, „HAIKULISED RIIMID”. Kas tõesti aimub alles-alles noorautorina esinenud Karl Martin Sinijärves varase keskea tunnetust? Aga rõõm pole kuhugi kadunud, nt. „TALITULI”. Iroonia, paljude eesti kirjanike kiindumus, kostub nt. luuletustes „KUULUTUSLIKULT”, „ISTUN PIRITA JÕE KALDAL JA NAERAN”, „KAALUTLUSLIKULT”. Viimasest lisan lõpuvärsid: „Ogaraks ennast võib osta, / tilgatuks tarbida ruttu. / Roosi reklaamiks on õied, / okkaist ei tehtagi juttu.” Sarkasmi kanti kaldub ka „INTERTEKSTUAALSELT (OIJAA)”, mis kaldub samuti parafraseeringuks: „Kui mina olin veel väikene mees, / üks kõlin mul kõlises kukru sees.” (Edasi lugege juba ise!) Pärast seda, kui Karl Martin on kirjutanud: „Mõtelda on mõnus, nii mõtles luuletaja / ja hakkas avaldama mõttelugu.” („MÕTTELOOLISELT”), arutab autor järgmisel leheküljel: „Eesti mõttetuselugu / kirjutamata on veel,” („NII ON”). Üldistavalt öeldes luuletab poeet ju täiesti lihtsatest, olulistest, kuid tõsistest asjadest. Ja mõnusalt kirjutab, nagu enamasti. „Sureliku muuga” sobib igati suvel kätte võtta. Pealegi on Asko Künnapi lihtne, kuid väärikas kujundus omaette väärtus. Täispikkuses tsiteerin „SUURE E AEGU”, meie päevade kohustus ometigi: „Me loeme raamatutest veidraid kriksadulle / ja arvuteist vaid ühtesid ja nulle / ja näeme nende taga miljoneid maailmu, / mis muidu meile uneski ei ilmu. / Ja iga viimase kui tähemärgi taga / võib elumõtteid olla terve jada / või hoopis kõrre otsa aetud mullikesi. / On geeniusi. Ja on ullikesi. On külmi kõigeteadjaid, armastajaid kuumi. / Kaob riiul otsapidi küberruumi.”
Olen juba pidurdamatult näiteid toonud, aga „ÕÕD RÕÕMULE” on ka üks tore luuletus: „Kaunistagem valged laevad / kirju trükivärviga, / et saaks teksti täis kõik taeva / ühetasa värvida. / Suure Vankri täie sõnu / üle ilma kallame, / ilmatuma sõnamõnu / lahkelt lööme valla me. /Laulge, uhked Põhja pojad, / Põhja tütred, lugege! /Tuulte pesas, kõrges kojas / Eesti sõnu sugege.”

Elo Viiding. Kestmine.
Proosaluule või miniatuurid, mis pakuvad tähelepanekuid elust enesest, üsna karme ja kibedaid mõttehaarmeid ja isiklikke kogemusi ning vihjeid, mis seostavad ühel või teisel moel kestmisega. Eks igaüks tajub kestmist kui jätkumist omal kombel, aga ma tunnetan Elo Viidingu puhul teatavat üleolekut soovile igavesest ajast igavesti kesta ja sellele panustada. Küllalt keerulises sõnastusest võib leida viite ju rahvuslusele, mis ei peaks inimest pimestama oma kestvusvajalikkusega. Eksistents, mida kõike see võib sisaldada? „Kestmine” ei sisalda midagi vapustavat ja vägevat sisu mõttes, sellest kirjutatakse ikka, kord süvenenumalt, kord pealiskaudsemalt – nii et vaid üks arvamus! Aeg-ajalt valdab tunne, et pigem kunstlikult koostatud palakesed kui lihtsat sügavat mõtet kandvad sõnumid. Elo Viiding jätab endast endiselt iroonilise autori mulje, on pilkeline rahvusliku kestmisigatsuse suhtes, arvates: „Kestmine on talle kohustuseks, tekitades vaimseid ja füüsilisi piinu.” Ta näib karge oma sõnades ja ükskõikne tunnetes, ent ma ei julge väita, et autori loomus just taoline oleks. Kestmisvajadusest üleolek jätab (palun vabandust, kui eksin), veidi kunstliku mulje, kirjutaja sõnad on täpselt doseeritud ja jaheda säraga, sest „Enesekaitse ütleb: iga hingeliigutus on vaid ajutine peatuspaik.” Raamat on jaotatud nelja ossa: „Kestmise õpetus”, „Nõrkuse ilmingud”, „Liigi tugevaim esindaja”, „Kadumatud paigad”. Üks näide esimesest jaost: „Kuus kuud magasid, silmad lahti, valguse meelevallas, muud ei näinud kui pimedust. Pimestav – miks ta varem ei tulnud? Et mitte jagada joovastust, tuua vaid nägeva kogemust: mõnikord peame me valetama, et me ei mõista kedagi teist. Isegi siis, kui me mõistame. See on enesekaitse, sest mõistmine – see on tõepoolest kunst, häving, mis kuulub ööle. Mõistmisest keeldumine on Kestmine. Terve mõistuse, liigi nimel – saagu ta ohver helde!” („Kestmiseohver”). Kogu raamat piinab ja painab mind, ja nii jään tegelikult hätta ka oma selgitustega. Selle peapõhjuseks võib olla tekstide üledramatiseeritus, aga kord loen „Kestmist” kindlasti uuesti.


 digitaalarhiiv digar