Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud







 

LL-59

LÄHETUSSÕNAD

Kuidas küll leida üles väärtkirjandust? Olen seda nii ühelt kui ka teiselt kirjanikult ja kirjandusloolaselt pärinud. Nad enamasti küll võivad soovitada ja öelda, mis tundub nende arust väärivat lugemist, ent ranget reeglit ei sõnastata. Seda lihtsalt ei leia ühestki targast ja õpetlikust väljaandest. Meil, lugejatel ja raamatukoguhoidjatel, jääb üle vaid kuulata aktsepteeritavaid kriitikuid, sest nende arvamus loob tihti ühe või teise kirjaniku maine, aga uskuda ka oma vaistu, kuigi kumbki soovitus ei päästa meid riigi seatud käsulaudadest. „Loomingus” (nr. 2) küsib Hedi Rosma kirjanik Jaak Jõerüüdilt: „Kas niinimetatud ajaviitekirjandus on kurjast?” Vastus on elegantselt filosoofiline: „See küsimus on suur nagu mägi. Võiks hakata arutama, mis on üldse ajaviide. Või meelelahutus. Või hobi. Või mis on nende vastandid. Aga kurjast on ainult kuri ise ja see võib oma nina välja pista igal pool, ka kõige auväärsemas salongis ja kõige kõrgemas kojas. Ajaviitekirjandusel pole kurjusega pistmist rohkem kui millelgi muul. Igaühele oma. Kes tahab, rohib ajaviiteks mustsõstrapõõsaste aluseid, kes tahab, istub kohvikus ja loeb põhiseadust, kes tahab, istub õunapuu all ja loodab, et temast saab Newton II. Igaüks teeb oma eluajaga, mida tema tahab, aga mis selle juures on ajaviide ja mis mitte, seda mina tõesti ei tea. Mõni loeb entsüklopeediaid lihtsalt ajaviiteks.”

LOETUD RAAMATUD

Tiit Aleksejev. Kindel linn.
„Hoia meid, Issand!” - niisuguste sõnadega on aastasadu alustatud lahinguid ja tapmisi, nii tehakse seda praegugi. Kõigevägevama nimed on igavesed, muutuvad vaid aastad, vahel ka omavahel sõdivad rahvad. Romaanile „Palveränd” on jätkuna ilmunud „Kindel linn”, ja küllap kord jõuab meieni ka triloogia kolmas osa. Raamatut käest pannes laususin poolkuuldavalt: millal küll tuleb maa peale inimlik aeg? Nõnda mõtlesin kord aastakümnete eest ka Karl Ristikivi kroonikate triloogiale järelsõnu kirjutades. Miks võideldakse abstraktse Jumala au nimel, kui põhjuseks on enamasti ahnus ja võim ja kättemaks. Millest võrsub küll viha? Egas ometi Jumalast endast? Loen: „Kõik nad /suurisandad – M.L./ ihkavad kõrgemat kohta päikese all, kindlamat linna, paksemaid müüre.” Ja muidugi pääsu vabastatud Jeruusalemma! Tavalistest inimestest ja nende eludest ei hooli aga sessinatses maailmas keegi. Võitlus uskmatute ja kristlaste vahel kestab kindlasti veel tuhat aastat, tänastest hävitamislugudest kirjutavad juba tulevased ajalookirjanikud. Kas tapluste põhimõtetes on midagi muutunud? Kas tänastes vaenuväidetes on midagi täiesti uut? „Kindel linn” suunab minu arvates lugeja mõtteid ikka tänasesse ka, kuid autor on vaid üks interpreteerija tuhandetest. Romaani tegevus toimub Süüria päikselise taeva all ja aega kirjeldatakse üllatava tundelisusega. Peategelane Dieter avaneb pigem poeetilise mõtleja ja jälgija kui sõjamehena. Rüütlina, kes oskab parajal määral erinevate jõudude vahel laveerida. Napilt iseloomustatud karaktereid ei julge ju erialase hariduseta lugejana analüüsida, ammugi tegevuse kulgu hinnata, sest kirjutaja on seda teinud äärmiselt lakoonilises, kuid kindlasti täpses sõnastuses. Võib vaid tasakesi mõelda - 11. sajand ja 21. sajand! Palverändurid liiguvad endiselt ühest pühast kohast teise. Nende kõrval seisatab küllap reetjaid, salakuulajaid ning tõejälgijaid või kroonikuid. Väljavalituid. Muidugi nautisin ma seda romaani, vahel piisab ka niisugust hinnangust. Üks filosoofiliselt igikestev lahingukirjeldus: „Ja siis olen ma vastlaotud kividel. Kümned käsivarred üritavad minust kinni haarata ja mind alla pimedusse kiskuda, aga ma raiun neid nagu väänkasve ja mu lihased ei tunne väsimust. „Järele talle!” hüüab Lèon altpoolt ja siis ei kuule ma enam midagi. Justkui oleksid lained pea kohal kokku löönud, sädelus ja hallid vetikad mu ümber. Vaikus. Vere kohin kõrvus. Soolased vood, nende vaikne õõtsumine. Kaugelt eemalt välja lastud nool tabab mind otse rindu, vastu rõngassärgi külge needitud terasnaastu. Ahmin õhku ja köhin midagi tihket ja kleepuvat. Aga turvis peab vastu, turvis on korralik, kreeklaste töö. Issanda käsi on ikka veel mu kohal. Ja tee mu ees on vaba. Hingan sügavalt sisse ja torman piki sädelevat rada ja seda tehes tunnetan ma igat kiviplaati, igat viimast kui graniiditahukat. Ma jooksen ja surmaingel jookseb kergejalgsena mu kõrval, musta varjuna libiseb ta kuuvalguses. Meie kaks, sisaliku rajal. Mõõk mu käes, nelja tähega sõna. Neljatäheline, nagu Mecharimi jumal. Liikumine päästab mind, mu allatoomiseks piisaks hästi sihitud odaviskest, ühestainsast pahkluu pihta antud hoobist. Aga seda ei tule. Ma olen langemisest sammu võrra ees, ma näen maailma kui vaskpeeglist. Ma näen ette, mis tuleb. Ma ise olen see, millel on määratud tulla; ülalt alla vuhisev metall, sädelev kaar poolkuu all. Üles, alla, parem, vasak... Selline sa siis oledki, Jumala ilm, rauaga mõõdetud, tugevaile kuuluv, neile, kes ei kõhkle, kelle jalad on maas. Kes trügivad edasi elu kitsal müüril. Aga lõppu ei paista ikka veel. Paganad on minust paremal ja vasakul, nad on kui soolane vesi Moosese rahva ees, päeval, mil meri lõhenes ja äraneetud valitutest eraldas. Issanda ingel viinamägede kitsasteel, ei parem, ei vasak, eimiski.”

Doris Kareva. Sa pole üksi.
Üks imetabane luguderaamat, mis jagab natuke õpetusi, paraja jao tarkust, ennekõike suunab aga lugejat mõtlema. Mõtlema headuse ja kurjuse, raha ja armastuse üle. Vabaduse hinna üle. Loodusjõudude üle. Mida tähendab tõeline hoolivus, et kuri hävitab end sageli ise ja võim ei pruugi teha õnnelikuks. Kakskümmend muinasjutulisusse kalduvat teksti säravad kui hästi lihvitud teemandid, igal sõnal on tähendus, igal mõttel kaal. Juba pealkirjad räägivad iseenda eest: „Kuidas sündis kuu”, „Eit ja taat”, „Hundi vari”, „Kõnelev allikas”. Ise peatun ”Lindude koosoleku” juures: on ju nii, et üht ahvatleb võim (kotkas), teist nauding (koolibri), kolmandat raha (harakas), neljandat vabadus (pääsuke) jne. Fööniks näeb aga veelgi sügavamale. Sarnase tonaalsusega puudutab ka „Kivikammelja uni”, kus jõutakse tõdemuseni, et tõeline varandus on hoopis vesi, meie igapäevane vesi. Kareva kirjutaks justkui ammustest aegadest, kui elas kord kuningas, kel oli imekaunis tütar, ja mis kõik juhtus hea printsessiga. Ometigi tajud, et allegooria taga pesitseb sõnum lugeja aega. Loed üldistusi, mis ühes või teises variatsioonis kuuluvad inimelu kihtidesse. Aitavad kinnistada teadmist, et viha ja ahnus on kehvad võidumehed. Nagu muinasjutte ikka, võib ka tekstiraamatut „Sa pole üksi” mitu korda üle lugeda. Vahepeal riiulisse torgata, siis jälle paari aasta pärast välja otsida. Kareva sõnumist leiab igaüks iva – see on rahulike õhtutundide kirjandus. Katkend mõistujutust „Käärid ja Viil”: „”Siin sa laiskvorst oledki!” tervitasid teda korraga teraval toonil nagu maa alt välja ilmunud õed Käärid. Viilile tundus, et nende ninad olid õelusest veel kõveramaks tõmbunud kui tavaliselt. „Nagu alati! Kui koristamiseks läheb, pole sind kunagi kohal! Sinu pärast oleks me äsja vaat et vigaseks jäänud!” Väike Viil tõstis arusaamatuses pilgu. „Ära teeskle, et sa aru ei saa!” käratasid Käärid ja hakkasid erutusest rääkima läbisegi. Seda polnud veel kunagi juhtunud. Väike Viil mõistis ainult niipalju, et õed olid võtnud nõuks suurkoristust korraldada ja kõik ülearune minema visata. Loomulikult ärritas neid esimese asjana tema voodialune karp. Siis aga tuli neile mõte, et kui kive natuke peenestada, võiks saada ilusat praktilist killustikku, millega majaesist kaunistada. „Ja näed siis nüüd, nad oleks meid peaaegu ära nürinud!” hüüdsid õed Käärid nagu ühest suust süüdistavalt ja sirutasid tema poole oma luised käed. „Igatahes otsustasime sind karistada,” jätkas üks õde nüüd juba rahunenumalt teisega pilke vahetades. „Karistada jah,” jätkas teine, „ja heita sind meie hulgast välja.” – „Välja just,” noogutas esimene, „koos kõigi oma nõmedate kividega.” Aga õdedel, nagu nende nägudest näha võis, oli veel midagi varuks. Selle tõidki nad nüüd selja tagant lagedale. „Ela siis nüüd, nagu tahad,” ütles üks pidulikult talle suurt pakki ulatades. „Ära looda, et meie sinu eest enam koristame,” kinnitas teine. „Koristame või küpsetame,” lisas esimene. „Ohtlike asjadega meie enam tegemist ei tee, kuulutas teine. „Ohtlike asjade ja ohmude tüüpidega,” hüüdsid nad võidukalt ühest suust ja juba nad kaugenesidki käe alt kinni hoides ja naeru lagistades.” Ent mis siis peitub paki sees? Väike Viil leidis sealt pehmest samsist sooja vutlari, mis oli Viilikesele täiesti paras.

Helmi Mäelo. Vallaslaps. Eevi Altma abielu.
Mäelot teatakse rohkem ehk pagulaskirjanikuna, ent „Eesti romaanivara” sarjas ilmunud teosed avaldati aastatel 1934 ja 1935 Tartus. Enne Teist maailmasõda oli ta tuntud ühiskonna- ja karskustegelane. Mäelo ideaaliks oli haritud, töötav ja iseseisev naine, kes esitab erakordselt kõrgeid moraalinõudmisi nii iseendale kui ka teistele. Ehkki sotsiaalpedagoogilise suunitlusega kirjandus ei pälvinud veel 1920-30ndatel aastatel eriti suurt tähelepanu, saavutas romaanidiloogia lugejasoosingu, ja seda ennekõike kõlbeliste küsimuste käsitlemise tõttu. Vallaslapse teema olevat talle lausa koju kätte tulnud, sest kord andnud ta ulualust neiule, kes peagi sünnitanud. Vallaslapsesse suhtumine kui tõsine eetiline probleem esineb ka autori teistes romaanides. Mäelo kirjutab õpetlik-kasvatuslikul eesmärgil, aga eks põhiteema – vallaslaste, emata või üldse vanemateta laste elukäik lastekodus ja ühiskonnas kuulub alati valuliste nähtuse hulka. Mõlemas teoses leidub küll palju sentimenti ja idealiseeritust, tegelaste must-valget vastandamist, ent kõigele vaatamata mõjuvad romaanid usutavalt ja haaravad lugeja endaga kaasa. Mäelo romaanide n-ö. aegumatus seisneb toonase lastekodu olustiku ja kasvandike hilisema elu asjalikus kujutamises. Mõnedki elupildid, nt. üürikorterite, advokaatide töö, võimu ja kuulsusejanu kirjeldamine sobib päris hästi tänase olustikuga võrdlemiseks. Autor üritab selgitada, kuidas kõige argisem eluvõitlus sunnib inimesi valetama ning petma, ennast müümagi. Ilmumisajal heideti Mäelole aga ette, et ta käsitleb mehi enamasti ebameeldivate või nõrkustega tegelastena. Näiteks „Vabas Maas” (1936, 2. mai) esitatakse pärimine: „Milline saladuslik vimm kihutab lugupeetud prouat isade vastu. Mainitud kirjaniku teostes võib positiivset isakuju otsida laternatulega asjatult.” Ka suhtub romaanide keskne tegelane Eevi suguõdede meelelahutamisse põlglikult, ses mõttes sarnanevad paljud tol perioodil avaldatud naiskirjanike teoste karakterid suuresti. Üks katkend esimesest romaanist „Vallaslaps”: „Kaks paari siidsukki, kaks paari korraga! Küll see müüjanna on tark, muidugi parem, kui on rohkem. Mõne tunniga on kõik Kaarini ostud sooritatud. Kõrgete kontsadega uued lakknahast kingad pigistavad küll pisut, aga mis teha. Müüja ütles ju ka, et ilu nõuab valu. Mantel on tore, ainult häda on kübaraga, ikka jälle silmade ees, ikka jälle silmade ees, kui pead vähe liigutada. Ja kleit, tulipunase libedast siidist kleidi võttis Kaarin. Küllap vanahärra õhtul alles näeb, kui uhke on Kaarin! Nagu Kaarin aimas, nii see ka osutub õigeks. Kui ta pärast lõunat Eevit külastab ning talle kõik oma südamelt on seletanud, isegi teise paari siidsukki Eevile kingiks toonud, lükkab Eevi kingi tagasi ning hakkab kohe Kaarinit noomima. „Aga Kaarin, see on kole,” ütleb Eevi peaaegu läbi pisarate. Nii on talle südamesse lõiganud Kaarini sõnad, kuigi rõõmsad ja vallatlevad. „Jaa, see on küll kole, et ta nii vana... Aga noorematel ei ole ju raha... Näed, mis kõik raha eest saab. Mõtle, kui kaua ma oleksin pidanud enne teenima, kui oleksin saanud nii palju raha!” vastab Kaarin. „See ei ole ka aus!” „Miks ei ole aus? Ma pole seda raha varastanud, ta ise andis. Ma pole ka küsinud, ta ise lubas... Miks see pole aus?” „See on ebakõlbeline, see on enese müümine.” „Aga teenimine on ka enese müümine... Ma ei tee ju sellega kellelegi paha. Tõtt-öelda, ma seda vanameest ei salligi, aga kõik need söögid ja joogid ning rõivad, vaat need on toredad. Homme pean enesele otsima korteri, päris iseseisva sissekäiguga toa kusagil vanema inimese juures. Vanahärra maksab kõik, ta ütleb, ta on minule niikaua hea, kui mina olen temale kindel. Ja mis mul siis viga elada. Tead, nüüd hakkan iga päev istuma kinos. Kas sa oled käinud kinos? Oi, mine! Ma annan sulle raha. Mõtle, ma ei usu, et mulle oleks muidu niisugune õnn sülle jooksnud – ma lihtsalt ei oleks mõistnud sellest kinni haarata. Aga kinos oli just niimoodi, peaaegu niimoodi, nagu minuga juhtus. Tütarlaps on ära eksinud ja vanahärra võtab ta omale kasulapseks. Pärast leiab endale noore peigmehe... ja kuidas nad seal siis suudlesid, vahel põgenesid metsa, vahel sõitsid autoga kaugele-kaugele, ja ikka said, mida tahtsid.”

Ene Pajula. Kuldne aeg.
Vahel tehakse mulle ettepanekuid tutvustada üht või teist ilukirjandusest eemal seisvat teost. Nii juhtus ka sedapuhku. „Kuldne aeg” sisaldab pisikesi palakesi 1970-80ndatel aastatel Eesti Televisioonis töötanud inimestest, n-ö. autoriaegsetest persoonidest. Kurb küll, aga mind häiris tekstikeste pealiskaudsus, nii ei saanudki teada suuremat nendest, kellest polnud varem kuulnud, ega nendestki, keda olen sinise ekraani taga näinud. Tõsi, alapealkiri „Fragmentaarium” õigustab lähenemisviisi. Kuna mu kontsentreeritum televaatamine algas alles 90ndatel, siis sain vähemalt lühiülevaate varasematest saadetest. Ene Pajula keskendub eeskätt endistele kolleegidele AK ajast. Mõnele antakse karmim, teisele veidi pehmem hinnang. Kõige õigem oleks, kui „Kuldset aega” hindaksid teleajakirjanduse uurijad, teistele ta väga olulist infot ilmselt ei paku. Näiteks Rein Nurgast pole ma juhtunud varem kuulma, nüüd muidugi tean: „Nurk oli plahvatuslikult emotsionaalne ja otsekohene. Kui ta oli heas tujus, ja enamasti ta oli, siis naeris ta laginal; kui miski teda pahandas, siis paukusid uksed ja lendasid toolid. Ta rääkis, kuidas ta oma naise Lennaga esimest suurt abielutüli pidas – selle käigus olid nad teise korruse aknast välja loopinud kolmkümmend pulmakingiks saadud viinapitsi. Kusjuures üks oli lennanud tagasi ja purunenud toas. See oli olnud nii naljakas, et riid ununes ära.” Mingil seletamatul kombel olid kirjapandud anekdootlikud lood ja muud telemaailmas tuntumate inimeste kohta levinud legendid mulle tuttavad. Ju nad siis aegumatutena on pidevalt ringi liikunud. Oma trafaretsusega nad raamatule palju uut ei lisanud. Minu kui lugeja jaoks jäi puudu tolle ajastu analüüsist ja üldistusjõust. Nende inimeste tegevus ja töö olid kahtlemata pideva tähelepanu all ja toonase ühiskonnakorra tõttu piiratud ning sandistatud, aga isiksustena pole autor suutnud neid säravateks kirjutada. Heimar Lengi naistelembusest üsna samasuguste sõnadega on kirjutatud kümneid kordi. Nimetatud väliskommentaatoritest (Joffe, Käär jt.) on kostunud huvitavamatki teavet. Ilmselt on Pajula ühtteist juba tööajal märkmetena kirja pannud, mida sai viimaks kasutada, aga palun vabandust, „Kuldne aeg” jääb faktideltki tagasihoidlikuks väljaandeks. Iga kord, kui ma mõne raamatu lõpust leian retsepte, jään nõutuks. Kas söögita-joogita tõesti ei saa, tänane televisioon ajab niigi oma lõppematute söögisaadetega meeleheitele. Asjalik on kindlasti nimeloend, mis lisab raamatule tubli plussi.

Rein Raud. Hotell Amalfi.
Kas tõesti paroodia? Katse ironiseerida üledisainitud maailma üle? Üks suur unenägu, milles mitu väiksemat? Kui olin esimesed leheküljed läbi lugenud, mõtlesin nõutult, et tegemist kas ulme- või põnevusromaaniga. Seda viimast, põnevust siis, ikka leidub, soovi korral ulmelisusse kaldumist samuti. Arvan, et „Hotelli...” võiksime lugeda hoopis hoiatusloona - julma ja nõudliku maailmaga rinda pistes võib inimene kergesti murduda, ja see on tõsiselt võetav oht.
Hoonet, mille ehitamist justkui alustatakse, muidugi olla ei saa, aga pidevas võitluses oma positsiooni, koha ja raha nimel pingutatakse sedavõrd, et ühel päeval kaob mõistus. Romaani põhitegelaseks kujuneb sisekujundusbüroo omanik, varinimega Roland, kes edu nimel on nõus valmis ehitama ebareaalse, vaid unenägudes ilmuva hotelli. Ent jätkakem reaalse maailma soovidega: „Mäletatavasti kujutas Regina maja endast seestpoolt ühtset, aga erinevateks tasanditeks struktureeritud ruumi, milles õhukesed paneelid võisid sujuvalt mööda selleks ettenähtud sooni liikudes moodustada erinevate konfiguratsioonidega tube, aga kui vaja, siis ka lihtsalt väliste kandvate seinte najale ladestuda. Niimoodi tekkivad toad ei olnud ka kunagi seest lihtsalt tahukakujulised, vaid vähemalt kahe-, mõnikord aga kolme- või koguni neljatasandilised, ning nende välispiirid polnud sirged, vaid murdusid veidi alla pooleteise meetri kõrguselt teatud nurga all teise suunda. Kõik see baseerus imetlusväärsel geomeetrilisel mängul, mis paberil nägi välja täiuslik ning oli hiljutise ajani tundunud selline ka ehitatud tegelikkuses. Aga nüüd korraga tuli välja viga. Teataval tasandil, kus välisseinte segmendid pidid ringis lõikuma kõikjal ühesuguse nurga all, ei läinud see üldse nii, vaid ühes kohas suubusid kaks neist teineteisesse vaid vaevumärgatava jõnksuga. Silmaga vaadates ilma mingi nurgata üleüldse. Asja oleks võinud parandada, kui segmentide pikkust veidi muuta, aga see oleks jälle paigast löönud nende suhte eelmise ja järgmise tasandiga. Ja sealt läks viga omakorda edasi.” See kummaline kirjeldus võib oma asjalikkusega ehmatada, tegelikult on Rein Raua teos aga lühike ja hästi loetav, mis lugejat peibutades sunnib aina lehte keerama. Sarnast tunnet tajusin nt. Maimu Bergi näidendit „Euroopasse! Euroopasse!” lugedes. Koomiliselt eluline, minu jaoks koguni irriteeriv on „Hotelli...” kesksete tegelaste üksteise kutsumine Miisuks ja Suksuks. Rahvaraamatukogudel pole muret, Rein Raua romaani võib kõigile soovitada, kui vaja, eks siis võiks natuke ka selgitusi jagada.

Lauri Vahtre. Lihtsalt üks pihlakas.
Aastaid ajalooainelisi tekste ja proosat kirjutanud autori luulekogu oli minu jaoks üllatus. Sisu ja kujundite mõttes. Kokkuvõttes päris meeldiv üllatus, ent natuke siiski hajus. Võib-olla avaldub siin mingi uus, teisenenud eluhoiak ja vaade ümbritsevale ühiskonnale, mis vajab harjumist. Vahtre mõtteid ja loomingut kuulanud lugeja jaoks on kinnistunud autorist mõnevõrra patriarhaalse või konservatiivsusse kalduva enesekindla ja nõudliku kirjutaja kuvand. Nüüd aga loen: „Kirjutan teile, kes te kardate,/ et olete üksi”, sest nende ütleja tunneb samuti üksindust.
Luulekogu on jaotatud kahte ossa: „Sinuga ja sinuta” ning „Sinna ja tänna”. Erilist sisulist muutust tsüklite vahel küll ei märka, võib-olla esimeses osas on üksindustunnet (juba viidatud esitekstis „Kirjutan teile”, „Sa ei tule” jmt.) ja väsimust enam kui raamatu teises jaos. Ja siis keegi kord isikulisem, kord kaugem sina, kord suure, kord väikese tähega? Võrrelgem: „ei tule sa iial mu juurde, / sest olen kurb” ja mõni lehekülg edasi „Sind imetlen kui tõukeratas / tanki.” , „on olnud hetki kus / päris tõesti / Sul ligemal’ ihkab mu vaim / Sina, igavene ja suur”. Muidugi on sina vahel hoopis mina, teisal ehk hoopis keegi abstraktne, pelgalt mõiste. Kuidagi ei julge osutada mingile kindlale märksõnale, mis ühendaks tervet kogumikku, määraks kindla teema või suuna. Egas üksindus päris fataalsena ka ei kõla, pigem on see hea sissejuhatav sõnum järgnevatesse värssidesse. Päris paljud tekstid kuuluvad pigem proosaluulesse, lüürikat pole kellelgi siit mõtet otsida. Mina vist alguses eeldasin poeetilisemat väljenduslaadi, mis ei tähenda, et see täiesti puuduks: „tahtsin sinuga kõnelda / aga sa ei vastanud / tahtsin sinuga väga kõnelda / aga sa jäid tummaks nagu / must samet”.
Kogus „Lihtsalt üks pihlakas” leiab mõned inimliku kurbuse märgid veel: nt. tühjus, isegi keskea kriis, viiteid eksistentsi lõpule („mõnigi kord olen mõelnud”, „nagu laulik targasti on öelnud”, „Surm sobib talle”, „setted aina setted” jmt.). Selle kõrval natuke isegi vemmalvärsilikku sõnamängu, lahedust, mida ei oskaks samuti autorilt loota. Lauri Vahtrel leiab hulgaliselt viiteid eesti luulele (nt. „tule ikka mu rõõmude juurde / kaudu mu kilobaitide”), taolist võtet kasutatakse praegu sageli, ent parafraseering ehk osutus Koidulale on tõesti vaimukas ( „Mis sa nutad, lillekapsas, / mine anna lõuga!” Samuti aktiveerivad lugeja meeli „Kanala bluus”, ”Kara-Jüri üüratu juhtorgan”, „Nägemus”. Järgnev näide aitab Vahtre luuleraamatu sisu küll avada, ent vaid natuke: „minu laulud ja leelotused / mu itkud ja halamised / kõik need rõka- ja röögatused / on tegelikult lihtsad / sama lihtsad kui / too pihlakas / teeäärse piimapuki kõrval / mille küljest sa kunagi oksi murdsid / need seisid kuivaks jäänud vaasis / veel mitu aastat / pärast seda kui / piimapukk oli koost lagunenud / ja isegi tee teise kohta kolinud nii et / pihlakas seisis üksinda keset põldu / ikka punane kui sügis tuli / lihtsalt üks pihlakas”. Teadagi, pihlakas kui väge täis puu on paljude eesti poeetide loomingus vastu kostnud (nt. P.-E. Rummo, paguluses Kalju Lepik, Liidia Tuulse jt.).
Seda inimlikku lihtsat igatsust ja isegi isamaalisust, mida pealkirja järgi võiks oletada, Lauri Vahtre luuleraamatust kuigi palju ei kõla. Igal leheküljel tuleb peatuda ja mõelda, mida tegelikult on tahetud öelda. Need ütlemised, kohati sententsidena mõjuvad read on pigem ratsionaalsed, sotsiaalselt mõjusad (nt. „Öö suu on lukus”), pilkelised („Imetlus”, ”tule ikka mu rõõmude juurde”, „valu välja karjumine” jt.) Jõudu komplekteerijatele ja head lugemist ning iseotsustamist!

Kaarel B. Väljamäe. Suur mees juba.
Päris kindlasti proosaluule. Autor on juba täiskasvanuks saanud, sest kirjutab surmast („ja minagi tahan surra”), vanaisast, vanaemast („kõik me oleme”), pisiasjadest, mis paistavad suurena („Armsa inimese paha tuju”). Peatub juba mälestuste ja meenutuste juures („õpetaja ene oli kommunist”, „minu vennale meeldis bensiinilõhn”). Põimib argipäevatuksed luuleks („elutarkus on must-valge”, „mäng on läbi”).
Väikeseformaadiline kogumik on jaotatud nelja ossa. „Kardan turvamehi”, „Seitse suurepärast hinge”, „Hunditund”, „Üksi ja lapsega”. Viimase tsükli viimase luuletuse read on: „ei ole vahet kas avaldada / luulet või avaldada / armastust”. Huvitav, et neljandas osas algavad kõik tekstid suure tähega, muidu ikka väiksega. Mingeid suuri sõnu, emotsioone ja tarkusi Väljamäe ei jaga, kõik on lihtne, isikukeskne, igapäevane, kuid hell ja mõtlik. Nii et lugege!
Näide: „Tavaline talvepäev, / tuleb järjekordne kõne. / Heal juhul. Tavaliselt tuleb kiri: Kahjuks ei osutunud valituks. / Juba mitmes sel kuul, ei teagi... / Lugemine läks üsna ammu sassi. / Mis seal ikka. / Ootame. Midagi ikka. / Kütad tõsiselt nagu teeks tööd. / Kütad elutoa kuumaks, kuni / tunned ihus jaanipäeva. / Jood jõuluõlut, meel / on meeldivalt / must...”.

Andrei Ivanov. Peotäis põrmu.
Alustan arvamusega, et igati sobiv lugemine rahvaraamatukogude külastajatele, ainult kujundus ehk kaas võib tõrke tekitada. Minu arusaamist mööda on vene keeles kirjutatud romaan ikkagi vene kirjandus, olgu ta siis nii auhinda väärt kui tahes. Andrei Ivanovi puhul kasutatakse terminit eestivene autor. Olgu peale, ei hakka vaidlema. Pealegi ei pruugi suuresti Eesti ühiskonda kujutav teos „päris” venemaalastele sügavamat huvi pakkuda. Loodetavasti Eestis elavad venekeelsed ikka loevad, kui see kord vene keeles ilmub. „Peotäis põrmu” jutustab nõukogude inimeste saatusest Eestis, nõnda kui Holger Kaintsi „Lennukivaatleja” ja Mari Saadi „Lasnamäe lunastaja”. Andrei Ivanov kirjutab küll natuke pikemalt ja eeskätt nendest, kel pole kodakondsust.
Kokkuvõtvalt jõuab Ivanov tõdemuseni, et elu on peotäis põrmu, oma enneaegselt sündinud lapsukese hauakünkal. Nii ta muidugi on, aga enne peotäieks saamist tuleb aastaid elada, mille pikkust me mõistagi ette ei tea. Romaan on ühiskonnakriitiline, ja seda ka globaalsemas mõttes, kuid niisuguseid kirjutatakse praegu rohkesti. Täna ja homme näib olevat moodne ja üllas pidevalt ühiskonna kestmise vormide üle ahastada. Eks ma ise teen sedasama, aga vahel mõtlen, et kui linnalik eluvorm, kollektiivne ühistöö, mis tingib vaimu ruineerimist, kuidagi enam ei sobi, siis harigem maad! Seda jätkub, vähemalt Eestis, piisavalt. Ühiskonnad, mida peetakse demokraatlikeks, on tõesti üsna sarnased, ja nendes elab kõige erinevamaid persoone. Neid, kel süda on surnud või kes tunduvad kasutud, aga teadagi ka hakkajaid ja rabelejaid. Eks Rein Raua „Hotell Amalfi” räägib samuti sarnasest ühiskonnast, kus mutriks muutunud inimene edu nimel pingutades hullub. Eesti kirjandust saadabki üks suur eksistentsiaalne kurtmine, ja ma ei tea, kas nii on õige või väär. Kõik on ühesugune, millelgi pole tähtsust, kurdab „Peotäis põrmu” peategelane, kes ei leia ka Põhjamaades hingerahu. Raevu ja viha vähendamiseks juuakse ja muidugi ropendatakse päevast päeva.
Ivanovi romaani tegevus toimub ajal, mil eestlased on otsustanud venelaste jaoks olulise mälestussamba teise kohta paigaldada. Mõistagi arvatakse asjast mitut moodi. Valitsus on vastik jne., aga pearõhk keskendub siiski Eestis elavate venelaste mentaliteedi erinevustele. Neile ei meeldi päriselt Eesti ega meeldi ka Euroopa. Venemaa pole ka lahendus: „Vanasti arvasin, et kodumaa – see on gaasimask, kelder, rivi, põuavälk... ja see öö ja selle elektrivalgus... sild, mis demonteeriti ja kõik suudlused ühes sellega... ja mõnitused, ja tsisternid, kõik vajus kusagile minema... Olin harjunud sellega, et mu kodumaa vihkab mind, ehitab, pügab, tapab... olin harjunud... kuid ta võeti ära kuidagi äkki... ja ma muutusin kasutuks... maailm kivistus, ja tema ilme on mulle arusaamatu... Ma ei taha gorgot tagasi, las puhkab tasakesi muuseumis... ma ei räägi süsteemist, vaid kodumaast nagu seesmisest soojusest... see on läinud... minu kodumaa on sadestunud mingite illusionistide pangaarvetele, muutunud villadeks, lossideks, jahtideks... ta on minu eest kusagil seitsme luku taga peidus... keegi sumpab põlvist saadik selle hõbedas... kellegi käed on kuni küünarnukini sees minu kodumaa kullas... ta on kusagil... seitsme mere taga, laekas, muna sees... kodumaa-emake... kodumaa-surm... Nüüd on kõikjal, kuhu lähed, Euroopa! Tal on mind vaja kui maksujõulist ja laenuvõimelist orja. Võtsid laenu ja ongi kõik: minu kodumaa on Euroopa – kui lihtne! Kodumaa, mis saadab oma poegi Iraaki ja Afganistani, kahe isanda teener, nafta ja gaasi sõltlane, femina, kes iga kolmekümne aasta tagant oma hilbud ümber teeb ja puhtaks peseb... Tal on, millega sind ahvatleda... Nii palju luksust! Vaata ringi! Kui palju peegleid!”
Head arutlemist, kaalumist - rohkem pole mul tarkust öelda! Siiski, siiski, raamatu kujundus ei ärata huvi, mis sest, et matrjoška põuest paistab must Tallinna siluett ja valgete mummudega sinine pearätik on nunnukene.


 digitaalarhiiv digar